KOGUJA

1 Koguja,*+ Taaveti poja, Jeruusalemmas valitseva kuninga+ sõnad.

12 Mina, koguja, olen Iisraeli kuningas Jeruusalemmas.+ 13 Ma võtsin oma südameasjaks uurida ja kaaluda targalt+ kõike, mida taeva all tehakse,+ kõiki neid vaevarikkaid tegemisi, mis Jumal on inimlastele andnud ja mis neid tegevuses hoiavad.

16 Ma mõtlesin oma südames: „Ma olen omandanud palju tarkust, mul on seda rohkem kui neil, kes olid enne mind Jeruusalemmas.+ Mu süda on saanud palju tarkust ja teadmisi.”+ 17 Ma pühendasin oma südame tarkuse, meeletuse ja rumaluse uurimisele+ ning mõistsin, et seegi on tuule tagaajamine.

2 Siis ma mõtlesin oma südames: „Ma teen õige proovi naudingutega ja vaatan, mida head need toovad”, kuid nägin, et needki on tühisus.

3 Ma nautisin veini,+ püüdes kogu südamest mõista, mis on rumalus, siiski ei kaotanud ma oma tarkust; ma tahtsin teada saada, mida on inimlastel hea teha oma üürikesil elupäevil taeva all. 4 Ma võtsin ette suuri töid.+ Ma ehitasin endale maju+ ja istutasin viinamägesid.+ 5 Rajasin endale aedu ja parke ning istutasin sinna kõiksuguseid viljapuid. 6 Ma tegin tiike noore metsa kastmiseks. 7 Ma võtsin endale sulaseid ja teenijannasid+ ning mul oli ka mu oma kojas sündinud sulaseid. Samuti hankisin suured veise-, lamba- ja kitsekarjad,+ suuremad, kui olid olnud ühelgi mu eelkäijal Jeruusalemmas. 8 Ma kogusin nii hõbedat kui ka kulda,+ kuningate ja halduspiirkondade varandusi.+ Ma tõin enda juurde lauljaid ja lauljannasid, samuti, mis inimlastele on naudinguks — naise, koguni palju naisi. 9 Nõnda sain ma vägevaks ja ületasin kõik, kes olid olnud enne mind Jeruusalemmas.+ Ja mulle jäi ka mu tarkus.

10 Ma ei keelanud endale midagi, mida soovisin.+ Ma ei hoidnud südant tagasi ühestki naudingust, sest mu süda tundis rõõmu kogu mu töövaevast ja see oli tasu mu kõva töö eest.+ 11 Aga kui ma mõtlesin kõigele, mida mu käed olid teinud, ja kogu sellele kõvale tööle, millega olin end vaevanud,+ siis mõistsin, et see kõik on tühisus, tuule tagaajamine.+ Millelgi päikese all pole tõelist väärtust.*+

12 Siis ma mõtlesin tarkuse, meeletuse ja rumaluse peale.+ (Sest mida võib teha inimene, kes tuleb pärast kuningat? Vaid seda, mida ikka on tehtud.) 13 Ma mõistsin, et tarkus on parem kui rumalus,+ just nagu valgus on parem kui pimedus.

14 Targal on silmad peas*,+ kuid rumal käib pimeduses.+ Ma mõistsin ka seda, et neid mõlemaid tabab ühesugune lõpp.+ 15 Siis ma mõtlesin oma südames: „Mis tabab rumalat, see tabab mindki.”+ Mis kasu on siis mu suurest tarkusest? Seepärast ma mõtlesin oma südames: „Seegi on tühisus!” 16 Sest ei targast ega rumalast jää püsivat mälestust.+ Tulevastel päevadel on nad unustatud. Eks sure tark nagu rumalgi.+

17 Siis ma vihkasin elu,+ sest kõik, mida päikese all tehakse, oli mu meelest üks suur vaev, on ju kõik tühisus,+ tuule tagaajamine.+ 18 Ma vihkasin kõike seda, mille kallal olin päikese all nii kõvasti vaeva näinud,+ sest ma mõistsin, et pean selle jätma inimesele, kes tuleb pärast mind.+ 19 Ja kes teab, kas ta on tark või rumal?+ Aga ta hakkab valitsema kõige selle üle, mille mina suure vaevanägemise ja tarkusega siin päikese all olen saanud. Seegi on tühisus. 20 Siis oli mu südames ahastus kõige selle pärast, millega ma end päikese all olin vaevanud. 21 Sest inimene võib küll tarkuse, teadmiste ja oskuste abil kõvasti töötada, aga ta peab kõik jätma sellele, kes pole selle kallal vaeva näinud.+ Seegi on tühisus ja üks suur õnnetus.

22 Mida inimene tegelikult saab kogu oma kõva töö eest ja selle edasipüüdlikkuse eest, mis paneb teda päikese all kõvasti tööd tegema?+ 23 Toob ju ta tegevus talle kõigil päevil valu ja tuska+ ning ööselgi ei saa ta süda rahu.+ Seegi on tühisus.

24 Inimesel pole midagi paremat kui süüa ja juua ning tunda oma kõvast tööst rõõmu.+ Ma olen mõistnud, et seegi on Jumala käest.+ 25 Sest kes sööb ja joob paremini kui mina?+

26 Jumal annab inimesele, kes talle meeldib, tarkust, teadmisi ja rõõmu,+ kuid patuse paneb ta koguma ja korjama vaid selleks, et anda see siis inimesele, kes talle meeldib.+ Seegi on tühisus, tuule tagaajamine.

9 Mis kasu on siis töötegijal kõigist oma pingutustest?+ 10 Ma olen näinud, milliseid tegemisi on Jumal inimlastele andnud, mis neid tegevuses hoiavad. 11 Kõik on ta omal ajal kaunilt teinud*.+ Ta on isegi pannud inimeste südamesse igaviku. Ometi ei suuda inimesed kunagi Jumala tehtud tööd algusest lõpuni mõista.

12 Ma järeldasin, et inimesel pole oma elus midagi paremat kui rõõmus olla ja head teha.+ 13 Samuti ta söögu ja joogu ning nautigu head tänu oma kõvale tööle. See on Jumala and.+

14 Ma sain aru, et kõik, mida Jumal teeb, kestab igavesti. Sellele pole midagi lisada ega ole sellest midagi ära võtta. Jumal on teinud kõik nii, et inimesed teda kardaksid.+

15 Mis on, see on juba olnud, ja mis tuleb, on samuti olnud.+ Jumal aga otsib tagaaetavat*.

16 Veel nägin ma päikese all, et seal, kus peaks valitsema õigus, võimutseb ülekohus, ja kus peaks valitsema õiglus, võimutseb ebaõiglus.+ 17 Ma mõtlesin oma südames: „Jumal mõistab kohut nii õige kui ka jumalatu üle,+ sest igal teol ja igal tegevusel on oma aeg.”

18 Ma mõtlesin oma südames ka inimlaste peale, et Jumal paneb nad proovile ning näitab neile, et nad on otsekui loomad, 19 sest nii inimestel kui ka loomadel on sama lõpp. Nagu surevad ühed, nii surevad ka teised.+ Neil kõigil on sama vaim*.+ Inimestel pole eelist loomade ees, sest kõik on tühine. 20 Kõik lähevad samasse paika.+ Kõik tulevad põrmust+ ja kõik lähevad tagasi põrmu.+ 21 Kes seda tegelikult teab, kas inimeste vaim tõuseb ülespoole ja kas loomade vaim langeb allapoole, põrmu?+ 22 Ma nägin, et inimesel pole midagi paremat kui tunda oma tööst rõõmu,+ on ju see tema tasu. Sest kes näitaks talle, mis juhtub pärast teda?+

4 Taas mõtlesin ma kõigele sellele rõhumisele, mis on päikese all. Ma nägin rõhutute pisaraid, kuid polnud kedagi, kes oleks neid lohutanud.+ Nende rõhujate käes oli võim ja lohutajat neil ei olnud. 2 Ma kuulutasin need, kes olid juba surnud, õnnelikumaks neist, kes veel elavad.+ 3 Aga neist mõlemaist parem on sellel, kes pole veel sündinudki,+ kes pole veel näinud neid masendavaid tegusid, mida päikese all tehakse.+

4 Ma nägin, kui paljud inimeste pingutused tulenevad üksteisega võistlemisest,+ nagu ka nende meisterlikkus töös. Seegi on tühisus, tuule tagaajamine.

5 Rumal istub käed rüpes, kuigi ta ihu hääbub.+

6 Parem peotäis puhkust kui kaks peotäit kõva tööd ja tuule tagaajamist.+

7 Ma mõtlesin veel ühele tühisusele päikese all. 8 On keegi üksik, kellel pole kaaslast. Tal pole ei poega ega venda, kuid tema töörügamisel pole lõppu. Ta silmad ei küllastu kunagi rikkusest.+ Aga kas ta mõtleb: „Kelle pärast ma rügan ja endale head keelan?”?+ Seegi on tühisus ja õnnetu vaevanägemine.+

9 Kahekesi on parem kui üksi,+ sest nad saavad oma kõva töö eest hea tasu*. 10 Kui üks langeb, aitab teine oma kaaslase üles. Aga mis saab üksikust, kui ta langeb ja pole kedagi, kes teda üles aitaks?

11 Pealegi, kui kaks magavad koos, on neil soe, aga kuidas üksik sooja saab? 12 Kui üksikust võib keegi jagu saada, siis kaks üheskoos suudavad talle vastu seista. Ja kolmekordset lõnga* ei saa kergesti katki kiskuda.

13 Parem vaene ja tark nooruk kui vana ja rumal kuningas,+ kel pole enam taipu hoiatust kuulda võtta.+ 14 Sest ta* tuli vangimajast välja, et saada kuningaks,+ kuigi oli sündinud vaesena selles kuningriigis.+ 15 Ma vaatlesin kõiki elavaid, kes kõnnivad päikese all, ja nägin ka seda, kuidas läheb sellel noorukil, kes tõuseb kuninga asemele. 16 Kuigi tal on lõputult toetajaid, pole need, kes tulevad hiljem, temaga rahul.+ Seegi on tühisus, tuule tagaajamine.

5 Valva oma samme, kui lähed Jumala kotta.+ Parem minna kuulama+ kui ohvrit viima nagu rumalad,+ kes ei saa aru, et toimivad valesti.

2 Ära ole kärme suuga ja ärgu su süda kõnelgu tormakalt Jumala ees,+ sest Jumal on taevas, kuid sina oled maa peal. Seepärast olgu su sõnu vähe.+ 3 Liigne hõivatus+ toob unenäod* ja sõnaohtrus viib rumaluste rääkimiseni.+ 4 Kui annad Jumalale tõotuse, ära viivita seda täitmast,+ sest rumalad ei meeldi talle.+ Täida, mida tõotad.+ 5 Parem on mitte tõotada kui tõotada ja mitte täita.+ 6 Ära lase oma suul saata sind pattu tegema,+ ära ütle ka ingli* ees, et see oli eksitus.+ Miks peaks Jumal su sõnade pärast vihastuma ja su kätetöö hävitama?+ 7 Sest nagu liigne hõivatus toob unenäod,+ nii toob sõnaohtrus tühisuse. Aga sina karda Jumalat.+

8 Kui näed, et mõnes paigas vaeseid rõhutakse ning õigus ja õiglus jalge alla tallatakse, siis ära selle üle imesta.+ Sest kõrge ametniku üle valvab temast kõrgem ametnik ja nende üle on veel kõrgemaid.

9 Maast saadav tulu jaotatakse nende vahel ja kuningaski saab oma toidu põllult.+

10 Ei küllastu kunagi hõbedast see, kes armastab hõbedat, ega tulust see, kes armastab rikkust.+ Seegi on tühisus.+

11 Kus varandus kasvab, kasvab ka sööjate hulk.+ Mis muud kasu on siis selle omanikul, kui et ta silmad seda näevad?+

12 Töötegija uni on magus, söögu ta vähe või palju, kuid rikkal ei lase ta küllus magada.

13 Ma nägin päikese all suurt õnnetust: tagavaraks kogutud varandus oli selle omanikule õnnetuseks. 14 See varandus hävis riskantse ettevõtmise tõttu. Kui ta saab endale poja, pole tal enam midagi alles.+

15 Nii nagu inimene emaüsast tuli, niisamuti ta ka läheb: alasti, nagu ta tuli.+ Mitte midagi oma kõva töö viljast ei saa ta endaga kaasa võtta.+

16 Seegi on suur õnnetus: nagu ta on tulnud, nii ta ka läheb. Ja mis kasu saab see, kelle kõva töö läheb tuulde?+ 17 Kõik oma päevad sööb ta justkui pimeduses, olles pettunud, haige ja vihane.+

18 Ma olen näinud, mis on hea ja õige: inimene söögu ja joogu ning nautigu head tänu oma kõvale tööle,+ millega ta end päikese all vaevab oma üürikesil elupäevil, mis Jumal on talle andnud, sest see on tema tasu.+ 19 Ja kui Jumal annab inimesele rikkust ja vara,+ lastes tal seda ka nautida, siis võtku ta oma tasu vastu ja tundku oma kõvast tööst rõõmu. See on Jumala and.+ 20 Siis inimene vaevu märkab oma elupäevade möödumist, sest Jumal paneb ta tegelema oma südame rõõmuga.+

6 On veel üks õnnetus, mida olen päikese all näinud, mis on tavaline inimeste seas: 2 Jumal annab mehele rikkust, vara ja au, nii et tal ei puudu midagi, mida ta hing ihkab, kuid Jumal ei lase seda nautida mitte temal, vaid hoopis võõral. See on tühisus ja ränk õnnetus. 3 Isegi kui mehele sünniks sada last ja ta elaks palju aastaid, jõudes kõrgesse ikka, aga ta ei naudiks enne haudaminekut kõike seda head, mis tal on, siis ma ütlen, et surnult sündinu on paremas olukorras kui tema.+ 4 Sest asjata tuli see ilmale ja läks pimedusse, pimedus on katnud ta nimegi. 5 Kuigi ta pole kunagi päikest näinud ega tea midagi, on ta ikkagi paremas olukorras kui see mees.+ 6 Mis kasu on inimesel kasvõi kahest tuhandest eluaastast, kui ta ei naudi head? Eks kõik lähe samasse paika.+

7 Inimene teeb kõvasti tööd, et kõhtu täita,+ kuid ta isu ei saa kunagi täis. 8 Sest mis eelis on targal rumala ees+ või mis kasu on vaesel sellest, et ta teab, kuidas ellu jääda? 9 Parem nautida seda, mis silmaga näha, kui joosta oma soovide järel. Seegi on tühisus, tuule tagaajamine.

10 Kõigele, mis on olemas, on juba antud nimi, ja inimese olemus on teada. Ta ei suuda vaielda* endast vägevamaga. 11 Mida rohkem sõnu*, seda rohkem tühisust. Mis kasu neist siis inimesele on? 12 Kes teab, mida on inimesel kõige parem teha oma tühise elu üürikesil päevil, mis mööduvad nagu vari?+ Kes võib inimesele öelda, mis juhtub päikese all pärast teda?

7 Hea nimi* on parem kui kallis õli+ ja surmapäev on parem kui sündimispäev. 2 Parem minna leinakotta kui pidukotta,+ sest surm on iga inimese lõpp ja elavad pidagu seda meeles. 3 Parem äng kui naer,+ sest kurb nägu teeb südame paremaks.+ 4 Tarkade süda on leinakojas, aga rumalate süda rõõmukojas.+

5 Parem kuulata targa noomimist+ kui rumalate laulu. 6 Sest rumala naer on nagu okastaimede praksumine paja all,+ seegi on tühisus. 7 Rõhumine võib targa pööraseks teha ja altkäemaks rikub südame.+

8 Asja lõpp on parem kui selle algus. Parem olla kannatlik kui kõrk.+ 9 Ära saa kergesti pahaseks,+ sest pahameel pesitseb rumalate põues*.+

10 Ära ütle: „Miks olid endised päevad paremad kui praegused?”, sest nii küsida pole tark.+

11 Tarkus koos pärandiga on hea ja kasuks neile, kes päevavalgust näevad*. 12 Sest tarkus on kaitseks,+ nagu ka raha on kaitseks,+ aga teadmiste ja tarkuse eelis on see, et need hoiavad enda omaniku elus.+

13 Mõtle Jumala töödele, sest kes suudab teha sirgeks selle, mille tema on teinud kõveraks?+ 14 Heal päeval ole rõõmus,+ aga õnnetuspäeval mõtle sellele, et Jumal on teinud nii selle kui ka teise,+ et inimesed ei teaks, mis neid tulevikus ootab.+

15 Oma tühise elu+ päevil olen ma kõike näinud: nii õiget, kes hukkub oma õiguses,+ kui ka jumalatut, kes oma kurjusest hoolimata kaua elab.+

16 Ära ole liiga õiglane+ ja ära pea end ülearu targaks.+ Miks peaksid end hävingusse saatma?+ 17 Ära lase kurjusel endas võimust võtta ja ära ole rumal.+ Miks peaksid enneaegu surema?+ 18 On hea võtta kuulda esimest manitsust ja mitte unustada ka teist*,+ sest kes kardab Jumalat, paneb tähele neid mõlemaid.

19 Tarkus teeb targa vägevamaks kümnest tugevast mehest linnas.+ 20 Maa peal pole ühtki õiget inimest, kes teeks alati head, aga mitte kunagi pattu.+

21 Ära võta südamesse igat sõna, mida räägitakse,+ siis sa ei pane tähele, kui su sulane sind sajatab. 22 Sa tead ju hästi, et oled ise palju kordi teisi sajatanud.+

23 Kõike seda kaalusin ma kogu oma tarkusega ja ütlesin: „Ma saan targaks.” Kuid see jäi mulle kättesaamatuks. 24 Kõik olemasolev on kättesaamatu ja äärmiselt sügav. Kes seda mõistaks?+ 25 Ma võtsin oma südames nõuks õppida, uurida ja otsida tarkust ning kõigi asjade põhjust ning mõista rumaluse kurjust ja meeletuse narrust.+ 26 Siis ma avastasin, et surmast kibedam on selline naine, kes on nagu püünisvõrk, kelle süda on nagu noot ja kelle käed on nagu vangiahelad. See, kes on Jumalale meelepärane, pääseb niisuguse naise käest,+ aga patustaja laseb end kinni püüda.+

27 Koguja+ ütleb: „Vaat seda ma olen mõistnud, kui olen uurinud üht asja teise järel, et jõuda lõppjärelduseni. 28 Aga seda, mida ma lakkamata otsisin, ma ei leidnud. Tuhande seast leidsin ma ühe õige mehe, kuid mitte ühtki õiget naist. 29 Ma olen näinud vaid seda, et Jumal on loonud inimesed ausaks,+ aga nad ise hauvad igasuguseid plaane.”+

8 Kes oleks võrdne targaga? Kes oskaks probleeme lahendada*? Tarkus paneb inimese näo särama ja pehmendab tema palge karmust.

2 Ma ütlen: „Täida kuninga käske+ Jumalale antud vande pärast.+ 3 Ära kiirusta kuninga eest minema.+ Ära hoia kurja poole.+ Kuningas teeb ju, mida tahab, 4 sest tema sõna on lõplik.+ Ja kes võiks talle öelda: „Mis sa teed?”?”

5 Käsu täitjale ei juhtu halba+ ning tark süda teab õiget aega ja toimimisviisi*.+ 6 Inimesi tabavad paljud hädad, kuid iga asja jaoks on oma aeg ja toimimisviis.+ 7 Keegi ei tea, mis tulevikus juhtub. Kuidas võiks siis keegi seda öelda?

8 Nii nagu inimesel pole võimu vaimu* üle ja nagu ta ei suuda seda kinni hoida, pole tal ka võimu surmapäeva üle.+ Nii nagu kedagi ei lasta erru sõja ajal, ei lase ka kurjus vabaks* neid, kes kurja teevad.

9 Kõike seda ma nägin ja mu süda pani tähele kõiki tegusid, mida on tehtud päikese all kogu see aeg, kui inimene on valitsenud inimese üle, tuues sellega palju kahju.+ 10 Ma nägin ka seda, kuidas maeti jumalatuid, neid, kes olid kõndinud pühasse paika sisse ja sealt välja. Aga peagi nad unustati linnas, kus nad olid kurja teinud.+ Seegi on tühisus.

11 Kui kohtuotsust kuriteo kohta kiiresti täide ei viida,+ kasvab inimeste südames julgus kurja teha.+ 12 Ehkki patustaja võib teha kurja sada korda ja ikka elada kaua, tean ma seda, et neil, kes kardavad Jumalat, läheb lõpuks hästi, sest nad kardavad teda.+ 13 Kuid jumalatul ei lähe hästi+ ja ta ei pikenda oma päevi, mis on kui vari,+ sest ta ei karda Jumalat.

14 Maa peal on tühisus* seegi, et on õigeid, keda koheldakse nii, nagu nad oleksid teinud kurja,+ ja on jumalatuid, keda koheldakse nii, nagu nad oleksid teinud, mis õige.+ Ma ütlen, seegi on tühisus.

15 Ma ülistasin rõõmu,+ sest inimesel pole midagi paremat päikese all kui süüa, juua ja rõõmus olla. See saatku teda ta kõva töö juures kõigil ta elupäevil,+ mis Jumal talle päikese all annab.

16 Ma pühendasin oma südame tarkuse tundmaõppimisele ja kõigi nende tegude vaatlemisele, mida tehakse maa peal,+ nii et ma ei saanud und päeval ega ööl*. 17 Siis ma mõtlesin kõigile Jumala tegudele ja sain aru, et inimesed ei suuda mõista seda, mis päikese all sünnib.+ Kui väga inimesed ka ei püüaks, ei suuda nad seda mõista. Isegi kui nad väidavad end olevat piisavalt targad, et seda mõista, nad tegelikult ikkagi ei mõista.+

9 Ma uurisin kõike seda hoolega ja jõudsin järeldusele, et nii õiged kui ka targad, samuti nende teod, on Jumala käes.+ Inimesed ei tea midagi armastusest ega vihkamisest, mis oli enne neid. 2 Kõigil on sama lõpp:+ õigel ja jumalatul,+ heal, puhtal ja ebapuhtal, ohvri toojal ja sellel, kes seda ei too. Hea inimene ja patustaja on ühesugused, samuti see, kes annab mõtlematult vande, ja see, kes ei kiirusta vande andmisega. 3 Üks õnnetus, mis sünnib päikese all, on see: kuna kõigil on sama lõpp,+ on inimeste süda täis kurjust; terve elu on nende südames meeletus ja siis nad surevad.

4 Kes on elavate hulgas, sellel on veel lootust, sest elus koer* on parem kui surnud lõvi.+ 5 Elavad teavad, et nad surevad,+ kuid surnud ei tea midagi.+ Ka ei saa nad enam tasu, sest igasugune mälestus neist ununeb.+ 6 Kadunud on ka nende armastus, vihkamine ja kadedus ning nad ei saa enam osa sellest, mida päikese all tehakse.+

7 Mine söö rõõmuga oma leiba ja joo rõõmsa südamega oma veini,+ sest Jumalal on su tegude üle hea meel.+ 8 Olgu su riided alati valged* ja ära jäta panemata õli oma pea peale.+ 9 Naudi elu oma armsa naisega+ kõigil oma tühise elu päevil, mis Jumal on sulle päikese all andnud, kõigil oma tühiseil päevil, sest see on su osa elus ja tasu kõva töö eest, millega sa end päikese all vaevad.+ 10 Kõike, mida su käsi suudab teha, tee kogu jõust, sest surmavallas*, kuhu sa lähed, ei tehta tööd ega plaane, seal pole teadmisi ega tarkust.+

11 Veel nägin ma päikese all seda, et kiire ei võida alati jooksu ega vägev lahingut,+ et targal pole alati leiba, arukal rikkust+ ega taiplikul edu,+ sest ettearvamatud sündmused tabavad* neid kõiki. 12 Ei tea ju inimene oma aega.+ Nii nagu kalad püütakse surmavõrku ja linnud püünisesse, nii püütakse ka inimlapsed lõksu õnnetuse ajal, mis neid äkitselt tabab.

13 Järgmistki tõdesin ma päikese all tarkuse kohta ja see avaldas mulle muljet. 14 Oli üks väike linn, kus oli vähe mehi. Vägev kuningas tuli selle vastu, piiras selle ümber ja ehitas suured piiramisrajatised. 15 Seal oli üks vaene, kuid tark mees, kes oma tarkusega linna päästis. Mitte keegi aga ei pidanud seda vaest meest meeles.+ 16 Ma mõtlesin: „Tarkus on parem kui vägevus,+ kuid vaese tarkust põlatakse ja tema sõnu ei võeta kuulda.”+

17 Parem kuulata tarkade mahedaid sõnu kui valitseja karjumist rumalate keskel.

18 Tarkus on parem kui sõjarelvad, kuid üksainus patustaja võib hävitada palju head.+

10 Nii nagu surnud kärbsed ajavad salvisegaja õli riknema ja haisema, rikub ka veidi rumalust targa ja lugupeetud inimese maine.+

2 Targa süda juhib targa õigele teele, aga rumala süda juhib rumala valele teele.+ 3 Mistahes teed rumal käib, jääb tal puudu kainest mõistusest+ ja ta kuulutab igaühele oma rumalust.+

4 Kui sinu vastu süttib valitseja viha, siis ära lahku oma kohalt,+ sest rahumeelsus leevendab suuri patte.+

5 Üks õnnetus, mida ma olen näinud päikese all, võimumeeste eksimus,+ on see, et 6 rumalad on seatud kõrgetele kohtadele, aga väärikad* istuvad madalal.

7 Ma olen näinud sulaseid hobuste seljas ja valitsejaid kõndimas nagu sulased.+

8 Kes augu kaevab, võib ise sisse kukkuda,+ ja kes kivimüüri maha kisub, seda võib salvata madu.

9 Kes kive kangutab, võib endale liiga teha, ja kes puid lõhub, seab end ohtu*.

10 Kui raudriist on nüri ja seda ei teritata, siis tuleb rohkem pingutada. Tarkus toob aga edu.

11 Kui madu salvab enne taltsutaja lausumist, mis kasu on siis osavast maotaltsutajast?

12 Sõnad targa suust toovad talle poolehoiu,+ kuid rumalale on ta huuled hukatuseks.+ 13 Tema esimesed sõnad on rumalus+ ja viimased hukutav hullus. 14 Rumal aga muudkui räägib.+

Inimene ei tea, mis tuleb. Kes võib talle öelda, mis juhtub pärast teda?+

15 Rumal kurnab end kõva tööga ära; ta ei tea isegi seda, kuidas leida teed linna.

16 Häda maale, kui kuningas on poisike+ ja valitsejad pidutsevad juba hommikul! 17 Milline õnn on see maale, kui kuningaks on ülikute poeg ja valitsejad söövad õigel ajal, et saada jõudu, mitte ei purjuta!+

18 Suure laiskuse tõttu vajuvad sarikad sisse ja kui käed on jõude, hakkab katus läbi tilkuma.+

19 Leib teeb tuju heaks ja vein elu nauditavaks,+ kuid raha rahuldab kõik vajadused.+

20 Ära nea kuningat isegi mitte mõttes*+ ja ära nea rikast oma magamistoas, sest lind võib su hääle* edasi viia ja tiivuline korrata su sõnu.

11 Viska oma leib vee peale,+ sest paljude päevade pärast leiad sa selle jälle.+ 2 Anna enda omast osa seitsmele, isegi kaheksale,+ sest sa ei tea, milline õnnetus võib maa peal juhtuda.

3 Kui pilved on vett täis, kallavad nad vihma maa peale. Langegu puu lõuna või põhja poole, ta jääb sinna, kuhu kukkus.

4 Kes jälgib tuult, ei saa külvata, ja kes vaatleb pilvi, ei saa lõigata.+

5 Nagu sa ei tea, kuidas vaim* tegutseb emaüsas oleva lapse luudes,+ nii ei tunne sa Jumala tegusid, tema tegusid, kes kõike teeb.+

6 Külva seemet hommikul ja ära anna oma kätele puhkust kuni õhtuni,+ sest sa ei tea, milline seeme tärkab, kas see või teine või hoopis mõlemad.

7 Valgus on magus ja silmadel on hea päikest näha. 8 Kui inimene elab palju aastaid, tundku ta neist kõigist rõõmu.+ Ärgu ta aga unustagu, et ka pimedusepäevi võib olla palju — kõik, mis tuleb, on tühisus.+

9 Rõõmusta, noor mees, oma nooruses ja su süda olgu rõõmus nooruspäevil. Käi oma südame järgi ja mine, kuhu silmad sind juhivad, aga tea, et Jumal viib sind kõige selle pärast kohtusse*.+ 10 Heida seepärast kõik koormav oma südamest ja hoia kõik paha eemal oma ihust, sest noorus ja elu õitseaeg on kaduvad*.+

12 Pea siis oma vägevat Loojat meeles oma nooruspäevil,+ enne kui tulevad rasked päevad+ ja saabuvad aastad, mille kohta sa ütled: „Need ei meeldi mulle”, 2 enne kui tuhmub päikesevalgus, pimenevad kuu ja tähed+ ning pärast vihmasadu* naasevad pilved, 3 enne kui tuleb päev, mil majavalvurid hakkavad värisema, tugevad mehed vajuvad küüru, naised lõpetavad jahvatamise, sest neid on vähe järele jäänud, ja naised, kes aknast välja vaatavad, näevad vaid pimedust,+ 4 enne kui tänavapoolsed uksed jäävad suletuks, käsikivi hääl vaibub ning kui ärgatakse juba linnulaulu peale ja laulutütarde hääl raugeb,+ 5 enne kui kõrgus hakkab kohutama ja kui teed käia on hirm, enne kui mandlipuu õide puhkeb,+ kui rohutirts vaevaliselt liigub ja kapparimari lõhkeb — sest inimene läheb oma igavesse kotta+ ning tänaval käivad ringi leinajad+ —, 6 enne kui hõbeköis katkeb, kuldkauss puruneb, kruus allikal kildudeks kukub ja kaevuratas laguneb. 7 Siis pöördub põrm tagasi mulda,+ kus ta oli varem, ning vaim* läheb tagasi Jumala juurde, kes selle andis.+

8 „Tühisuste tühisus!” ütleb koguja.+ „Kõik on tühine.”+

9 Peale selle, et koguja ise sai targaks, õpetas ta ka rahvale seda, mida teadis.+ Ta mõtiskles asjade üle ja uuris kõike põhjalikult, et seada kokku palju õpetussõnu.+ 10 Koguja püüdis leida meeldivaid sõnu+ ja tõesõnu täpselt kirja panna.

11 Tarkade sõnad on otsekui astlad*+ ja nende kogutud mõtteterad kui sissetaotud naelad. Need on ühe karjase antud. 12 Mis puutub kõigesse muusse, mu poeg, siis võta kuulda hoiatust: suurel raamatute tegemisel pole lõppu ja neile pühendumine väsitab ihu.+

13 Järeldus kõigest, mida on kuuldud: karda Jumalat*+ ja pea tema käske,+ sest see on inimese kohus.+ 14 Jumal mõistab ju kohut iga teo, ka iga salajase asja üle, olgu see hea või halb.+