Jaanuar

Ringkonnaülevaatajad üle kogu maailma on pannud tähele, et paljudes kogudustes on vaja anda nii noorematele kui ka vanematele vendadele rohkem väljaõpet, et nad võiksid aidata karja eest hoolitseda. Miks leiavad aga paljud vanemad, et see polegi nii lihtne? Kui sa oled kogudusevanem, mõistad kahtlemata, et teistele väljaõppe andmine on tähtis. Sa tead, et on vaja rohkem vendi, kes aitaksid hoida kogudusi tugevatena. Ja kui on rohkem selliseid vendi, siis on võimalik moodustada ka uusi kogudusi. (Jes. 60:22.) Samuti tead sa, et Jumala sõna innustab sind „õpetama teisi”. Sellegipoolest võid sa tunda, et seda pole lihtne teha. Sul tuleb hoolitseda oma pere eest, käia tööl, täita ülesandeid koguduses, ajada muid pakilisi asju, ja nii näibki, et teiste väljaõpetamiseks ei jää lihtsalt aega. Ometi vajavad vennad väljaõpet, et nad võiksid aidata täita mitmesuguseid ülesandeid. Kõik see toob häid tulemusi tervele kogudusele. w15 15/4 1:2, 3

Vend ei peaks mõtlema, et kohe, kui ta saab koguduses mingi ülesande, on tarvis suunda muuta ehk täita seda ülesannet täiesti teistmoodi, kui seda on varem tehtud. Muudatuste tegemist ei tingi kellegi isiklik soov, vaid koguduse vajadused ja Jehoova organisatsiooni juhendid. Seega, kui sulle on antud vastutust, siis sa saad julgustada usukaaslasi ja näidata lugupidamist kogenud vanemate vastu, kui järgid nende meetodeid, mis põhinevad Piiblil. Ent kui saad ise kogenumaks, võid muidugi pakkuda välja selliseid muudatusi, mis aitaksid kogudusel veelgi paremini pidada sammu Jehoova organisatsiooniga, mis liigub aina edasi. Jehoova võib aja möödudes anda teile, ustavatele õpilastele, isegi suuremaid ülesandeid kui teie õpetajatele. (Joh. 14:12.) w15 15/4 2:17

Raskes olukorras võid sa tunda end nagu Paulus — justkui lõvi lõugade vahel või kohe sinna sattumas. (2. Tim. 4:17.) Sellisel ajal on ülitähtis usaldada Jehoovat, kuigi see ei pruugi kerge olla. Oletame näiteks, et sa hooldad oma kallist pereliiget, kel on raske pikaajaline haigus. Ilmselt oled palunud Jehoovalt tarkust ja jõudu. Kui oled teinud kõik, mis võimalik, kas ei tunne sa siis rahu teadmisest, et ta hoiab sul silma peal ja annab sulle, mida sa vajad, et ustavalt vastu pidada? Sulle võib aga ikkagi tunduda, et Jehoova ei aita sind. Võib-olla on arstidel ravi suhtes vastuolulisi arvamusi. Või siis loodad sa sugulastelt tuge saada, kuid tundub, et nad teevad su olukorra isegi raskemaks. Ent palu ikka Jehoovalt jõudu. Püüa saada temaga üha lähedasemaks. (1. Saam. 30:3, 6.) Hiljem, kui mõistad, kuidas Jehoova on sind aidanud, tugevdab see sinu suhteid temaga. w15 15/4 4:10, 11

Jehoova teenijad ei lase end eksitada mõtetega, et Saatanat pole olemas. Me teame, et Saatan on tegelikult olemas ja et see oli tema, kes rääkis Eevaga mao kaudu. (1. Moos. 3:1—5.) Saatan teotas Jehoovat, kui küsimuse all oli Iiobi ustavus. (Iiob 1:9—12.) Samuti oli Saatan see, kes püüdis Jeesust kiusatusse viia. (Matt. 4:1—10.) Ja pärast Jumala kuningriigi rajamist aastal 1914 hakkas Saatan pidama sõda võitud kristlaste jäägiga. (Ilm. 12:17.) See sõda kestab siiamaani ning Saatan otsib üha uusi võimalusi, et hävitada nii võitute kui ka teiste lammaste usku. Et seda lahingut võita, tuleb meil Saatanale vastu seista ja jääda kindlaks usus. Saatan on kõike muud kui alandlik. Tegelikult on see ülim ülbus ja jultumus, kui üks vaimolend julgeb seada kahtluse alla Jehoova ülemvõimu ja tõstab iseennast tema kõrvale jumalaks. Niisiis, üks viis, kuidas me saame Saatanale vastu seista, on suruda maha uhkus ja arendada alandlikkust. (1. Peetr. 5:5.) w15 15/5 2:3, 4

Meid kui kristlasi ergutatakse kujutlema vaimusilmas oma tulevikku, olgu selleks siis elu taevas või maa peal. Kas sa näed end nautimas kõike seda, mida Jumal on tõotanud? Mõtisklemine selle üle, mida sa võiksid teha siis, kui Jumala tõotused on täitunud, võib sulle palju rõõmu tuua. Kui mõtled igavesele elule maa peal, siis kujutle end koos sõpradega rajamas maist paradiisi. Kõik inimesed sinu ümber armastavad Jehoovat nagu sinagi. Sa oled terve, täis elujõudu ja sind ootab suurepärane tulevik. Need, kes juhivad taastamistöid, hoolivad sinust siiralt ja seepärast on elu äärmiselt meeldiv. Sa oled õnnelik, et saad kasutada oma andeid ja oskusi, sest su töö on teistele hüvanguks ja toob au Jumalale. Näiteks saad ehk aidata neil, kes on äsja surnuist üles äratatud, Jehoovat tundma õppida. (Joh. 17:3; Ap. t. 24:15.) See pole sugugi mingi täitumatu unistus. Selline kaasahaarav tulevikupilt põhineb Piiblil. (Jes. 11:9; 33:24; 35:5—7; 65:22.) w15 15/5 3:15

Jeesus valmistas ime läbi suure koguse head veini, millest piisas kõigile külalistele. (Joh. 2:6—11.) On huvitav, et kui Saatan õhutas Jeesust, et see kivid leibadeks muudaks, keeldus Jeesus kasutamast oma väge isiklike soovide rahuldamiseks. (Matt. 4:2—4.) Küll aga kasutas ta oma väge teiste heaks. Kuidas saame meie Jeesuse isetut hoiakut jäljendada? Ta ergutas jumalateenijaid olema heldekäelised. (Luuka 6:38.) Kas me ilmutame seda meeldivat omadust näiteks sel viisil, et kutsume teisi enda poole ja pakume neile einet ning vaimset kosutust? Kas oleme pärast koosolekut lahkelt valmis võtma aega ja aitama abivajajaid, näiteks aitama mõnel vennal valmistuda kõneks? Või kuidas saaksime aidata kedagi seoses kuulutustööga? Me saame näidata, et oleme võtnud Jeesusest eeskuju, kui osutame võimalust mööda teistele heldekäeliselt nii ainelist kui ka vaimset abi. w15 15/6 1:3, 4, 6

Kui me jääme Jumala ees laitmatuks, siis võime olla tunnistajaks ühele kõigi aegade võimsamale imele — suures viletsuses ellujäämisele. Peatselt pärast Harmagedooni sõda toimub veel palju imesid, mille käigus saavad inimesed tagasi hea tervise. (Jes. 35:5, 6; Ilm. 21:4.) Kujutle, kuidas inimesed viskavad ära oma prillid, kepid, kargud, ratastoolid, kuulmisaparaadid ja muu taolise. Harmagedoonis ellujäänuid ootab ees suur töö. Nad on täis teotahet muuta meie planeet, mis on kingitus Jumalalt, üleilmseks paradiisiks. (Laul 115:16.) Jeesuse varasemad tervendamisimed on „suurele rahvahulgale” julgustuseks, kinnitades neile rõõmustavat väljavaadet vabaneda kõigist haigustest. (Ilm. 7:9.) Need tervendamised peegeldasid Jeesuse sügavaid tundeid ja näitasid, kui väga see Jumala esmasündinud poeg armastab inimesi. (Joh. 10:11; 15:12, 13.) Jeesuse kaastundlikkus maalib kauni pildi sellest, kuivõrd Jehoova hoolib igast oma teenijast. (Joh. 5:19.) w15 15/6 2:16, 17

Aastal 1914 puhkes Euroopas sõda, millesse oli haaratud peaaegu kogu maailm. See tõi endaga kaasa kohutava näljahäda. Sõja lõpu poole, aastal 1918, puhkes gripiepideemia, mille tagajärjel suri rohkem inimesi kui sõjas. Seega olid hakanud täituma sündmused, mis olid Jeesuse sõnul tundemärgiks, et on alanud tema nähtamatu kohalolek maa uue kuningana. (Matt. 24:3—8; Luuka 21:10, 11.) Rohked tõendid osutavad sellele, et just aastal 1914 anti isand Jeesus Kristusele kuningavõim. „Ta läks välja vaenlasi võites, et saada lõplik võit.” (Ilm. 6:2.) Sõjas Saatana ja deemonite vastu heitis Kristus nad taevast välja maa lähedusse. Sellest ajast peale on inimkond kogenud tänaseks päevatekstiks olevate sõnade paikapidavust. w15 15/6 4:13

Vähem kui sajand pärast kristliku koguduse rajamist algas õigest usust taganemine, nagu oli ennustatud. (Ap. t. 20:28—30; 2. Tess. 2:3, 4.) Seetõttu oli järjest raskem kindlaks teha, kes teenivad Jumalat tema vaimses templis. Alles sajandeid hiljem saabus aeg, mil Jehoova tõi oma äsjatroonitud kuninga Jeesus Kristuse kaudu sellesse asjasse selgust. Aastaks 1919 oli selge, kes on need, keda Jehoova tunnustab kui oma teenijaid, kes teenivad tema vaimses templis. Need olid inimesed, kes lasid end vaimselt puhastada, et nende teenistus oleks Jehoovale veel meelepärasem. (Jes. 4:2, 3; Mal. 3:1—4.) Hakkas täituma see, mida Paulus oli sajandeid varem nägemuses näinud. See Pauluse nägemus on kirjas 2. Korintlastele 12:2—4. Seda üleloomulikku nägemust on nimetatud ka ilmutuseks. Jehoova näitas Paulusele selles nägemuses kaugeid tulevikusündmusi. w15 15/7 1:6—8

Kas võib järeldada, et võitutele saab osaks ülesvõtmine lihaliku kehaga? Paljud ristiusumaailmas usuvad, et usklikud võetakse lihaliku kehaga maa pealt üles. Nad ootavad, et seejärel tuleb Jeesus nähtaval kujul tagasi ja hakkab maa üle valitsema. Kuid Piibel näitab selgelt, et siis ilmub taevas „Inimesepoja tunnustäht” ja et Jeesus tuleb „taeva pilvede peal”. (Matt. 24:30.) Need mõlemad fraasid annavad mõista, et Jeesuse tulek on silmale nähtamatu. Lisaks ütleb Piibel, et „liha ja veri ei saa pärida Jumala kuningriiki”. Nii et need, kes võetakse taevasse, peavad enne muutuma, „ühe hetkega, ühe silmapilguga, viimase trompeti puhumise ajal”. (1. Kor. 15:50—53.) Seega me ei arva, et keegi võetakse taevasse lihaliku kehaga, kuid me teame, et ustavate võitute jääk kogutakse kokku ühe silmapilguga. w15 15/7 2:14, 15

Kuningriigisaalid on kõikjal õige jumalateenimise keskusteks. Üks Jehoova oluline korraldus meie vaimseks toitmiseks on iganädalased koosolekud kuningriigisaalis. Seal saame üliolulist vaimset värskendust ning juhendeid tema organisatsiooni kaudu. Kuigi meil on alaline kutse süüa „Jehoova lauas”, ei tohiks me seda kunagi pidada endastmõistetavaks. (1. Kor. 10:21.) Jehoova peab selliseid kokkusaamisi ja üksteise julgustamist nii tähtsaks, et ta lasi Paulusel panna kirja nõuande mitte jätta unarusse koguduse koosolekutel käimist. (Heebr. 10:24, 25.) Kas me näitaksime Jehoova vastu lugupidamist, kui jätaksime tühistel põhjustel koosolekule minemata? Küll aga saame näidata oma hindamist nii, et valmistume koosolekuteks ja osaleme neil kogu südamest. w15 15/7 4:3, 4

Juba see üleskutse iseenesest on hea põhjus innukalt oodata. Käskis ju Jeesus meil seda teha. Jehoova organisatsioon on andnud selles head eeskuju. Meie väljaannetes on meid kogu aeg ergutatud ootama ja hoolega meeles pidama Jehoova päeva ning hoidma elavana oma lootust uue maailma saabumisest. (2. Peetr. 3:11—13.) Kuigi Jehoova päeva ootamine oli kristlastele tähtis juba esimesel sajandil, on see eriti tähtis meile praegu. Miks? Sest me elame ajal, mil Kristus taevas kuningana valitseb. Märgid tema kohalolekust on olnud ilmsed juba alates aastast 1914. See koondtundemärk, mis hõlmab maailma olukorra halvenemist ja ülemaailmset kuulutustööd, näitab seda, et me elame „selle ajastu viimseil päevil”. (Matt. 24:3, 7—14.) Kuna Jeesus ei öelnud, kui kaua need viimsed päevad kestavad, on meil vaja olla ärksad ja valvel. w15 15/8 2:4, 5

Uues maailmas toob meile suurimat rõõmu see, et Jumal juhatab ja õpetab meid. (Matt. 5:3.) Jehoova teenimine on ka siis meile esmatähtis ja me teeme seda rõõmuga. Kui seame juba praegu Jehoova teenimise esikohale, valmistume nii tulevaseks tõeliseks eluks. (Matt. 6:19—21.) Kuidas me saaksime teokraatlikust tegevusest rohkem rõõmu tunda? Üks abinõu on seada endale vaimseid eesmärke. Kui sa oled noor ja sul on soov kasutada oma elu Jehoova teenimiseks, siis miks mitte uurida meie väljaannetest, milliseid võimalusi on olemas täisajaliseks teenistuseks, ja seada endale konkreetne eesmärk. Sa võiksid rääkida kellegagi, kes on juba aastaid olnud täisajalises teenistuses. Seades Jehoova teenimise esikohale, valmistud sa teda teenima uues maailmas, kus praegusel teokraatlikul väljaõppel ja kogemustel on suur väärtus. w15 15/8 3:13, 14

Teised vaimu vilja tahud, nagu tasadus, enesevalitsus ja kannatlikkus, on samuti olulised. (Gal. 5:23.) Need aitavad küpsel kristlasel käsitleda keerulisi olukordi ilma ärritumata ja taluda ränki pettumusi ilma lootust kaotamata. Iseseisva piibliuurimise käigus otsib küps kristlane alati pühakirja põhimõtteid, mis aitavad tal eristada õiget valest. Kui tal tuleb langetada mingi otsus, võtab ta kuulda Piibli põhjal treenitud südametunnistust ning sellest ilmneb tema kristlik küpsus. Küpse kristlase alandlikkust näitab see, et ta tunnustab, et Jehoova toimimisviisid ja standardid on alati paremad tema enda omadest. Ta kuulutab innuga head sõnumit ja tegutseb koguduse ühtsuse nimel. Ükskõik kui kaua me juba Jehoovat oleme teeninud, tuleks meil igaühel endalt küsida: „Kas on mingeid valdkondi, kus mul tuleks veel enam püüda Jeesust jäljendada, et võiksin vaimselt kasvada?” w15 15/9 1:6, 7

Jüngrid näevad Jeesust Galilea mere peal kõndimas. Peetrus hüüab Jeesust ning küsib, kas ta võib mööda vett tema juurde minna. Jeesus kutsub teda ning Peetrus astub paadist välja ja kõnnib imeväel mööda lainetavat veepinda. Peagi hakkab aga Peetrus vajuma. Mispärast? Ta on tormi nähes kartma löönud. Peetrus hüüab Jeesust appi, kes haarab temast kärmelt kinni ja ütleb talle ülaltoodud sõnad. (Matt. 14:24—32.) Kui Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal, tegi ta seda usus. Jeesus oli teda kutsunud ning Peetrus oli kindel, et Jumala vägi toetab teda, nagu see toetas Jeesustki. Ka meie pühendusime Jehoovale ja lasime end ristida just tänu usule. Jeesus kutsus meid, et saaksime tema järelkäijateks ja käiksime tema jälgedes. Meil tuli uskuda nii Jeesusesse kui ka Jumalasse, olles kindlad, et nad toetavad meid mitmesugustel viisidel. (Joh. 14:1; 1. Peetr. 2:21.) w15 15/9 3:1, 3

Kahtlemata püüab armastav isa kaitsta oma peret võimaliku kahju või ohu eest. Seda enam kaitseb meid meie taevane isa Jehoova. Mõtle näiteks sellele, kui väärtuslikud on meile meie silmad. Sama väärtuslikud on Jehoovale tema teenijad ja ta kaitseb neid. (Sak. 2:8.) Nad on talle tõesti kallid! Jehoova on mõnikord lubanud vaenlastel surmata mõne oma ustava teenija, näiteks Stefanose. Kuid ta kaitseb oma rahvast tervikuna, hoiatades õigeaegselt Saatana salakavalate sepitsuste eest. (Efesl. 6:10—12.) Piibli ja sellel põhinevate väljaannete abil hoiatab Jehoova organisatsioon meid rikkuse petliku veetluse, ebamoraalse ja vägivaldse meelelahutuse, interneti väärkasutuse ja palju muu eest. Tõepoolest, Jehoova hoolitseb oma rahva turvalisuse ja heaolu eest nagu armastav isa. w15 15/9 4:15, 17

Tõsiasi, et Jehoova tunnistajad on olnud edukad „püüdlustes head sõnumit kaitsta ja selle kuulutamist seadustada”, on tõend Jehoova võimsa käe tegutsemisest. (Filipl. 1:7.) Mõnes riigis on püütud Jumala rahva tööd täielikult lõpetada. Ent kui vaadata tagasi ja mõelda sellele, et Jehoova tunnistajad on ülemkohtutes võitnud vähemalt 268 kohtuasja, kusjuures 24 neist alates aastast 2000 Euroopa inimõiguste kohtus, siis võib selgelt näha, et keegi ei saa Jumala kätt takistada. (Jes. 54:17.) Hea sõnumi kuulutamine kogu maailmas saab korda minna vaid Jumala abiga. (Matt. 24:14; Ap. t. 1:8.) Lisaks sellele on meil ühtne, paljurahvuseline vennaskond. Teist sellesarnast maailmas pole. Seepärast me saame aru, miks mõned, kes pole Jehoova tunnistajad, tõdevad: „Jumal on tõesti teie seas!” (1. Kor. 14:25.) Meil on külluslikult tõendeid, et Jumal tegutseb oma rahva heaks. (Jes. 66:14.) w15 15/10 1:13, 14

Selle maailma poolt pakutava ülemäärane kasutamine on ohtlik. (1. Kor. 7:29—31.) Kristlane võib kergesti hakata kulutama liiga palju aega asjadele, mis pole otseselt väärad, nagu hobid, meelelahutuslik lugemine, telerivaatamine, vaatamisväärsustega tutvumine, kaubanduskeskustes ajaveetmine ning uusimate tehnikavidinate ja luksusasjade otsimine. Meie aega võivad raisata ka suhtlusvõrgustikud, sõnumite või meilide saatmine ning harjumuslik viimaste uudiste ja sporditulemuste jälgimine ning neist võib saada lausa sõltuvus. (Kog. 3:1, 6.) Kui me ei piira aega, mis kulub ebaolulistele asjadele, võivad need viia meid kõrvale kõige tähtsamast tegevusest — Jehoova teenimisest. (Efesl. 5:15—17.) Saatan on hoolitsenud selle eest, et see maailm tunduks meile ahvatlev ja juhiks meie tähelepanu Jehoova teenimiselt kõrvale. Nii oli see esimesel sajandil ja veel enam peab see paika tänapäeval. (2. Tim. 4:10.) Seega tuleks meil panna tähele tänases päevatekstis toodud nõuannet. w15 15/10 3:7, 8

Maanoah ja ta naine pidid saama endale poja. Kahtlemata oli Maanoah õnnelik, kuid samas ta teadis, missugune suur vastutus lasub nüüd tema õlul. Ta võis mõelda, et kuidas nad abikaasaga küll suudavad kasvatada selle jumalakartmatu rahva seas oma pojast tubli jumalateenija. Maanoah anus Jehoovat: „Palun saada see jumalamees [ingel] veel kord meie juurde, et ta õpetaks meile, mida peaksime tegema lapsega, kes meile sünnib.” (Kohtum. 13:1—8.) Kui oled lapsevanem, mõistad ilmselt hästi, mida Maanoah tundis. Sinulgi on kaalukas vastutus aidata oma lapsel õppida Jehoovat tundma ja armastama. (Õpet. 1:8.) Selleks tuleb sul korraldada sisukaid ja lastele eakohaseid pere piibliõhtuid. Loomulikult ei piisa selleks, et Piibli tõed lapses kinnistuks, vaid iganädalasest perekondlikust piibliuurimisest. (5. Moos. 6:6—9.) Kas sa juurutad tõde oma lapsesse? w15 15/11 1:1, 2

Sina muidugi ei suuda näha teiste südamesse nii nagu Jeesus, kuid Jumala abiga saad ikkagi toimida arukalt. Kas sa püüad otsida oma teismelises lapses head? Mitte keegi ei soovi, et teda tembeldataks „pahaks poisiks” või „pahaks tüdrukuks”. Ära kunagi nimeta oma last ei mõttes ega ka kuuldavalt „mässumeelseks” või „probleemseks lapseks”. Isegi kui su laps valmistab sulle pettumust, anna talle teada, et sa näed tema potentsiaali ja siirast soovi tegutseda õigesti. Pane tähele tema väiksemaidki edusamme ja kiida teda selle eest. Aita tal arendada häid omadusi, andes talle võimaluse korral rohkem vastutust. Nii toimis Jeesus ka oma jüngritega. Umbes poolteist aastat pärast kohtumist Naatanaeliga, valis Jeesus ta üheks oma apostliks ning Naatanael oli tõesti innukas kristlane. (Luuka 6:13, 14; Ap. t. 1:13, 14.) Kui kiidad ja julgustad oma last, aitab see tal end väärtuslikuna tunda ja mõista, et ta suudab olla tubli kristlane, keda Jehoova saab oma teenistuses kasutada. w15 15/11 2:15, 16

Kui viimsed päevad aastal 1914 algasid, oli kogu maailmas vaid mõni tuhat Jehoova teenijat. Armastusest ligimeste vastu ja Jumala vaimu toel tegi võitud kristlaste jääk südikalt kuulutustööd. Tänu sellele käib nüüdisajal maise lootusega suure rahvahulga kogumine. Praegu on kogu maailmas enam kui 115400 Jehoova tunnistajate kogudust, kuhu kuulub umbes 8 miljonit inimest, ja see arv üha kasvab. Näiteks teenistusaastal 2014 ristiti rohkem kui 275500 inimest, mis teeb keskmiselt 5300 inimest nädalas! Märkimisväärne kasv, mida me tänapäeval näeme, on selle tulemus, et meil on usk Jumalasse ja et me tunnustame Piiblit kui Jumala sõna, mis on pandud kirja tema vaimu mõjutusel. (1. Tess. 2:13.) Eriti tähelepanuväärne on Jehoova rahva vaimne õitseng, mida ei suuda rikkuda „selle maailma jumala” Saatana viha ja vastupanu. (2. Kor. 4:4.) w15 15/11 4:12, 14, 16

Piibliõpetlastel on olnud võimalik võrrelda ja põhjalikult uurida tuhandeid fragmente, käsikirju ja vanu tõlkeid. Selline uurimine on kinnitanud, et ebatäpsusi on üsna vähestes salmides, ja need väiksed erinevused ei mõjuta üldist sõnumit. Muistsete käsikirjade uurimistulemused veenavad siiraid piibliuurijaid selles, et algselt Jehoova vaimu mõjul kirjapandu on säilinud meie ajani. Hoolimata tulisest vastuseisust on Jehoova juhtinud asju nii, et tema sõnast on saanud kõige rohkem tõlgitud raamat inimkonna ajaloos. Isegi praegu, kui paljud ei usu Jumalat, on Piibel kõige laialdasema levikuga raamat, mis on osaliselt või täielikult kättesaadav rohkem kui 2800 keeles. Kuigi mõned piiblitõlked pole nii selged või usaldusväärsed kui teised, on peaaegu kõigist tõlgetest võimalik teada saada Piibli sõnum tulevikulootuse ja pääste kohta. w15 15/12 1:13, 14

Sõnadel on vägi teha haiget, aga ka tuua kosutust. Valusate sõnade kasutamine on praeguses Saatana maailmas üsna tavaline. Meelelahutustööstus õhutab inimesi teritama „oma keelt kui mõõka” ja sihtima „jõhkraid sõnu kui nooli”. (Laul 64:3.) Kristlastel aga on vaja hoiduda sellisest kõnepruugist. „Jõhkrate sõnade” üheks näiteks on sarkasm — see, kui püütakse torkavate märkustega teisi maha teha või pilgata. Sarkasm saab tihti alguse naljategemisest, mis võib aga kiiresti muutuda lugupidamatuks ja solvavaks kõneks. Kristlastele on öeldud, et solvavad sõnad tuleb kõrvale heita. Huumor võib lisada meie kõnele vürtsi, ent meil tuleb hoiduda püünisest ajada teisi naerma teravate sarkastiliste väljenditega, mis kedagi solvavad või alandavad. Piibel manitseb meid: „Ärgu tulgu teie suust ühtki inetut sõna, vaid teie kõne olgu alati kosutav ja meeldiv kuulata.” (Efesl. 4:29, 31.) w15 15/12 3:10

Kuigi seda viimast fraasi, mis on osa esimese sajandi juhtiva kogu kirjast kogudustele, võib võtta lihtsalt kui hüvastijättu, väljendub selles ka normaalne soov olla terve, et teenida Jumalat. Niikaua, kuni kestab praegune maailm ja meie ebatäius, tuleb meil seista silmitsi haigustega. Me ei saa oodata, et terveneksime praegu haigustest ime läbi. Ent tekst Ilmutus 22:1, 2 räägib ajast, mil haigused kaovad täielikult. Apostel Johannes nägi nägemuses eluveejõge ja elupuid, mille lehed tervendasid rahvaid. See ei viita mingitele ravimtaimedele ei praegu ega ka tulevikus, vaid kõigele sellele, mida Jehoova ja Jeesus teevad, et anda sõnakuulelikele inimestele igavene elu. Seda me tõesti ootame! (Jes. 35:5, 6.) w15 15/12 4:17, 18

Jehoova on ennustanud praeguse aja kohta: „Kümme meest rahvaste hulgast, kõigist keeltest, haaravad neil päevil kõvasti kinni juudi mehe kuuest ja ütlevad: „Me tahame tulla koos teiega, sest me oleme kuulnud, et Jumal on teiega.”” (Sak. 8:23.) Nagu need sümboolsed kümme meest, nii haaravad ka praegu need, kel on väljavaade jääda elama maa peale, „kõvasti kinni juudi mehe kuuest”. Neil on hea meel selle üle, et saavad olla koos võitud kristlaste ehk „Jumala Iisraeliga”, sest nad teavad, et võitutel on Jehoova õnnistus. (Gal. 6:16.) Nagu prohvet Sakarja, nii tõstis ka Jeesus esile seda kosutavat ühtsust, mis valitseb Jumala rahva seas. Ta rääkis oma järelkäijatest kui kahest grupist — „väiksest karjast” ja „teistest lammastest” —, mis pidid „ühe karjase” juhtimisel moodustama „ühe karja”. (Luuka 12:32; Joh. 10:16.) w16.01 4:1, 2

Meil tuleb kaitsta oma suhteid Jehoovaga. Kuna me elame maailmas, mida valitseb Saatan, ja kuna me oleme ebatäiuslikud, siis võib kergesti juhtuda, et võtame omaks maailmas valitseva väära mõtteviisi ja käitumise. Maailma vaimu võib võrrelda veevooluga, mis veab meid suunda, kuhu me ei soovi minna. Et meid ei uhutaks allavoolu, tuleb meil jõuliselt ujuda vastassuunas. Seega tuleb meil pingutada selle nimel, et Saatana maailma vaim meid minema ei uhaks. Kui kuulutame teistele, siis keskendume tähtsatele ja kasulikele vaimsetele asjadele, mitte sellistele mõtetele, mis võivad õõnestada meie usku. Kuulutamine tugevdab meie veendumusi, aidates meeles pidada Jumala tõotusi ja armastavaid põhimõtteid. See aitab korras hoida ka meie vaimset sõjavarustust. (Efesl. 6:14—17.) Kui oleme hõivatud vaimsete tegevustega, siis meil pole lihtsalt aega tunda ülearu muret omaenda probleemide pärast, ning see on meile kaitseks. w16.01 5:12, 13

Ruti armastus Jehoova vastu oli tähelepanuväärne. Boas kiitis hiljem Rutti selle eest, et ta oli otsinud varju Jehoova tiibade alt. (Rutt 2:12.) See võib tuua meie silme ette pildi linnupojast, kes otsib oma isa võimsate tiibade alt varju. (Laul 36:7; 91:1—4.) Jehoova oli selliseks kaitsjaks Rutile ja tasus talle tema usu eest. Rutil ei tulnud kunagi oma otsust kahetseda. Tänapäeval õpivad paljud küll Jehoovat tundma, kuid kõhklevad tema juurest varju otsida. Nad ei ole varmad talle pühenduma ja saama tema ristitud teenijateks. Kui sina pole veel seda otsust teinud, siis kas oled kunagi võtnud aega, et mõelda, miks? Tegelikult teenib iga inimene mingit jumalat. (Joosua 24:15.) Miks siis mitte otsida varju ainsa tõelise Jumala juurest? Jehoovale pühendumine on suurepärane viis näidata oma usku temasse. Ta aitab meil elada selle otsuse kohaselt ja tulla toime mistahes raskustega, mida see võib kaasa tuua. Seda tegi Jumal ka Ruti puhul. w16.02 2:6, 7

Kui Abisai hiilis Sauli laagrisse, ei mõistnud ta veel, kellele eelkõige peaks ta olema ustav. Ustavusest Taavetile oli Abisai valmis kuningas Sauli tapma, kuid Taavet keelas teda, öeldes, et oleks vale tõsta kätt „Jehoova võitu vastu”. (1. Saam. 26:9—11.) Sellest juhtumist õpime, et kui meil tuleb otsustada, kellele eelkõige olla ustav, siis oleks hea mõelda, millised Piibli põhimõtted selles olukorras kehtivad. Ustavus lähtub südamest, kuid inimese süda on reeturlik. (Jer. 17:9.) Seega võib mõni ustav jumalateenija kergesti tunda, et ta peab olema lojaalne oma sõbrale või sugulasele isegi sel juhul, kui see inimene on läinud halvale teele. Eriti siis, kui mõni meie lähedane hülgab tõe, tuleb meil meeles pidada, et eelkõige tuleb meil ustav olla Jehoovale. (Matt. 22:37.) w16.02 4:5, 6

Miks tuleks sul seda teha? Vaadelgem üht näidet Piiblist. Timoteos tundis hästi pühakirja. Tema ema ja vanaema olid talle seda juba „väiksest peale” õpetanud. Siiski õhutas Paulus Timoteost: „Püsi selles, mida oled õppinud ja milles sul aidati veendumusele jõuda.” (2. Tim. 3:14, 15.) Kui inimene on milleski veendumusele jõudnud, tähendab see, et ta on selles täiesti kindel. Timoteos oli veendunud, et see, mida ta usub, on tõde. Tema veendumus ei põhinenud mitte üksnes tema ema ja vanaema õpetustel, vaid ka sellel, et ta ise oli mõtisklenud pühakirja tõdede üle. (Rooml. 12:1.) Samamoodi aitab hoolas iseseisev piibliuurimine sul leida küsimustele vastuseid, hajutada kahtlusi ja tugevdada oma veendumusi. (Ap. t. 17:11.) w16.03 2:3, 4, 7

Kui muistsed iisraellased läksid pühade ajal Jeruusalemma templisse Jehoovat kiitma, tuli neil teha koostööd. Nad valmistusid selleks rännakuks, hoolitsesid teel olles üksteise eest ja seejärel kummardasid templis üheskoos Jehoovat. Nüüd, kui me jätkame oma rännakut uue maailma poole, on ka meil tarvis olla ühtsed ja teha koostööd. Mõtle, millised õnnistused meid ees ootavad! Me oleme praeguses maailmas valitseva lahkmeele ja võitlusvaimu juba seljataha jätnud. Me näeme täitumas Jesaja ja Miika ennustusi selle kohta, kuidas Jumala rahvas läheb ühtselt „üles Jehoova mäele”. (Jes. 2:2—4; Miika 4:2—4.) On tõesti suur au teenida Jehoovat neil viimseil päevil. Ja millist rõõmu me tunneme tulevikus, kui kogu inimkond on kooskõlaliselt kokku liidetud ja teeb koostööd! w16.03 3:16, 17

Mõnel kogudusevanemal on raske eraldada aega teistele väljaõppe andmiseks. Võib-olla mõni neist mõtleb: „Väljaõpe on küll tähtis, ent see pole nii pakiline kui teised koguduse asjad, mis lihtsalt ei kannata oodata. Kui ma lükkan kellegi väljaõpetamist veidi edasi, toimib kogudus ikka endistviisi.” On tõsi, et mitmed asjad nõuavad kohest tähelepanu, kuid väljaõppe andmisega viivitamine võib kahjustada koguduse heaolu. Kogudusevanemad täidavad paljusid tähtsaid ülesandeid, mis ei kannata edasilükkamist. Kui aga lükata väljaõpet aina edasi, jääb varem või hiljem vajaka pädevaid vendi, kes täidaksid koguduses vajalikke ülesandeid. Seega ei tohiks pidada väljaõpet millekski vähemoluliseks. Kogudusevanemad, kes vaatavad praegusest hetkest kaugemale ja panustavad oma aega vähemkogenud vendade õpetamiseks, on targad karjased ja õnnistuseks kogudusele. (1. Peetr. 4:10.) w15 15/4 1:4, 6, 7