Veebruar

Kas sa oled pühendunud ja ristitud Jehoova tunnistaja? Kui jah, siis on sul midagi väga väärtuslikku — sinu suhted Jumalaga. Ent need suhted on rünnaku all surve tõttu, mida tekitab nii Saatana maailm kui ka meie enda patune loomus. Sellises proovilepanevas olukorras on kõik kristlased. Seepärast peaksid meie suhted Jehoovaga olema võimalikult tugevad. Kui lähedased on sinu suhted Jehoovaga? Kas sooviksid neid tugevdada? Jaakobuse 4:8, tänane päevatekst, ütleb, kuidas seda teha. Pane tähele, et see on kahepoolne protsess. Kui astume samme, et Jumalale läheneda, siis tema omakorda läheneb meile. Selline vastastikune lähenemine muudab meie suhted Jehoovaga üha tugevamaks ja lähedasemaks. Me oleme sama kindlad nagu Jeesus, kes ütles: „Mu läkitaja on tõesti olemas ... Mina tunnen teda.” (Joh. 7:28, 29.) w15 15/4 3:1, 2

Oletame, et sinu lähedane sugulane on kogudusest eemaldatud. Piibli põhjal sa tead, kuidas eemaldatut tuleks kohelda. (1. Kor. 5:11; 2. Joh. 10.) Ent võib tunduda, et neist juhistest on vahel üsna raske või lausa võimatu kinni pidada. Kas usaldad oma taevast isa ja usud, et ta annab sulle vajalikku otsusekindlust järgida ustavalt Piibli juhendit seoses eemaldamisega? Kas näed selles võimalust tugevdada oma suhteid Jehoovaga? Kas see tähendab, et meil ei peaks olema tugevat armastust oma sugulaste vastu? Kindlasti ei tähenda! Kõige rohkem aga peaksime armastama Jehoovat. (Matt. 22:37, 38.) See on tegelikult ka meie lähedaste parimates huvides, ükskõik, kas nad siis teenivad praegu Jehoovat või mitte. Ja kui oled väga mures eemaldatud pereliikme pärast, siis vala oma süda palves Jehoova ette. (Filipl. 4:6, 7.) w15 15/4 4:14, 16

On täiesti kohane, kui rõõmustame teiste hea töö üle ja ka meil endil on terve enesehinnang. Me ei pea tundma piinlikkust oma päritolu, kultuuri või kodukoha pärast. (Ap. t. 21:39.) Teisest küljest on aga olemas uhkust, mis võib lõhkuda suhteid ja hävitada meie sõpruse Jehoovaga. See võib panna meid ärrituma ja lükkama tagasi hea nõuande, selle asemel et see alandlikult vastu võtta. (Laul 141:5.) Valet uhkust iseloomustab näiteks liiga hea arvamus iseendast, üleolevus teiste suhtes, enda pidamine teistest paremaks. Jehoova vihkab sellist uhkust. (Hes. 33:28; Aamos 6:8.) Kuid Saatan ilmselt rõõmustab, kui näeb inimeste hooplemist, sest nii jäljendavad nad tema enda kõrki hoiakut. Arvatavasti ta lausa juubeldas, kui nägi selliste inimeste nagu Nimrodi, Egiptuse vaarao ja Absalomi ülbust ja kõrkust. (1. Moos. 10:8, 9; 2. Moos. 5:1, 2; 2. Saam. 15:4—6.) w15 15/5 2:5, 6

Kui Jeesus oli maa peal, jäljendas ta täielikult oma isa ja hoolitses tihti teiste heaolu eest. (1. Kor. 1:24.) Ta ei teinud seda vaid oma väe näitamiseks. Teda ajendas südamesttulev soov teisi aidata. Mõelgem tekstile Matteuse 14:14—21. Jeesuse jüngrid tulid tema juurde, kuna nad olid mures, kust toitu saada. Nad ei muretsenud mitte ainult enda, vaid ka näljaste ja väsinud inimeste pärast, kes olid linnadest jalgsi tulnud Jeesust kuulama. (Matt. 14:13.) Mida Jeesus tegi? Viie leiva ja kahe kalaga toitis ta umbes 5000 meest, lisaks veel naised ja lapsed! Inimesed „sõid ja nende kõht sai täis”. See räägib sellest, et toitu oli külluslikult. Jeesus hoolitses selle eest, et kõigile jaguks mitte vaid tükike leiba, vaid tubli kõhutäis, millest piisaks nende pikaks kojurännakuks. (Luuka 9:10—17.) Lõpuks korjati kokku veel 12 korvitäit ülejäänud palukesi! w15 15/6 1:8, 9

Ebamoraalsus on saanud niivõrd valdavaks, et sa võid mõelda, kas on üldse võimalik elada kõlbeliselt puhast elu. Kindel vastus on jah. Jehoova abiga on see võimalik. Kõlbeliselt puhta elu elamiseks tuleb meil aga hoiduda vääradest ihadest. Just nagu konksu otsa pistetud sööt meelitab kala kohale, nii võivad ka kõlvatud mõtted ja iharad himud kristlasele ahvatluseks ja peibutiseks saada, kui ta neid kohe kõrvale ei heida. Need köidavad meie patust loomust, nii et me võime langeda ebamoraalsusse. Aja jooksul võib patu külgetõmme kasvada nii suureks, et vale himu otsekui viljastub. Sellises olukorras võib isegi Jehoova teenija võimaluse tekkides oma himule järele anda. Tõesti, valed ihad viivad patustamiseni. (Jaak. 1:14, 15.) Kainestav on mõelda, et kui laseme himul kasvada, võib tagajärjeks olla ränk patt. Julgustav on aga see, et kui me ei lase ebapuhtal soovil juurduda, siis me ei lange ebamoraalsusse ega pea selle kibedate tagajärgede tõttu kannatama. (Gal. 5:16.) w15 15/6 3:1—3

Umbes 6000 aastat tagasi oli maa peal kõik täielikult Jumala tahte järgi. Seepärast võis Jehoova vaadata selle hea alguse peale, mille ta inimkonnale oli pannud, ja tõdeda, et „see oli väga hea”. (1. Moos. 1:31.) Kuid siis hakkas Saatan mässama ja sellest ajast peale on suhteliselt vähesed inimesed maa peal täitnud Jumala tahet. Praegu on aga aeg, mil umbes kaheksa miljonit Jehoova tunnistajat mitte ainult ei palveta Jumala tahte täitumise pärast maa peal, vaid püüab kooskõlas selle palvega ka elada. Seda tõendab nende eluviis ja innukas kuulutustöö. Me palvetame Jumala tahte täitumise pärast niikaua, kuni Jumala kuningriigi vaenlased on maa pealt kõrvaldatud. Seejärel näeme Jumala tahet täitumas veel võimsamalt, kui miljardid inimesed äratatakse üles paradiisliku maa peale. (Joh. 5:28, 29.) Kui vaimustav on küll tervitada oma armsaid lähedasi, kes surmaunest ärkavad! w15 15/6 4:15, 17

Väljend „vaimne paradiis” kuulub meie teokraatlikkusse sõnavarasse. See iseloomustab meie ainulaadset, vaimselt külluslikku olukorda, mis võimaldab meil nautida rahu Jumala ja meie õdede-vendadega. Me ei peaks aga järeldama, et väljendid „vaimne paradiis” ja „vaimne tempel” tähendavad üht ja sama. Vaimne tempel viitab õigele jumalateenimisviisile. Vaimne paradiis on aga olukord, mis valitseb tõeliste jumalateenijate vahel, kes teenivad Jehoovat praegu tema vaimses templis. (Mal. 3:18.) On tähelepanuväärne, et alates aastast 1919 on Jehoova lubanud ebatäiuslikel inimestel koostöös temaga harida, kindlustada ja laiendada vaimset paradiisi maa peal. Kas sa näed enda osa selles erakordses töös? Kas see ajendab sind jätkama koostööd Jehoovaga, et austada tema „jalgade aset”? w15 15/7 1:10, 11

Vahetult enne seda, kui võitud kristlaste jääk võetakse taevasse, ründab Goog Jumala rahvast. Kuidas Jumala rahvas, kes tundub olevat üsna kaitsetu, sellele reageerib? Nad kuuletuvad juhendile, mis anti kuningas Joosafati päevil: „Teil pole vaja sõdida. Võtke oma koht sisse ning seiske ja vaadake, kuidas Jehoova teid päästab. Ärge kartke ega kohkuge, Juuda ja Jeruusalemm!” (2. Ajar. 20:17.) Taevas on aga teistsugune reaktsioon. Rääkides ajast, mil kõik võitud on taevas, öeldakse kirjakohas Ilmutus 17:14 Jumala rahva vaenlaste kohta: „Nad hakkavad Tallega sõdima, aga Tall võidab nad ära, sest tema on isandate isand ja kuningate kuningas. Samuti võidavad kutsutud, valitud ja ustavad, kes on koos temaga.” Koos 144000 taevase kaasvalitsejaga tuleb Jeesus päästma Jumala rahvast siin maa peal. w15 15/7 2:16

Meie lugupidamine Jumala vastu, kes kutsub meid kristlikele koosolekutele, peaks ilmnema meie käitumises ja välimuses. Selline lugupidamine eeldab ka hoidumist äärmustest. Jehoova soovib, et tema teenijad ja külalised tunneksid end kuningriigisaalis mugavalt. Samas ei taha kohalolijad kedagi häirida sellega, et riietuvad üleliia vabalt, saadavad koosoleku ajal sõnumeid, räägivad omavahel, söövad või joovad midagi ja nii edasi. Vanemad peaksid õpetama oma lastele, et kuningriigisaal pole koht jooksmiseks ja mängimiseks. Jeesus ajas nördinult Jumala templist välja need, kes tegelesid seal äriasjadega. (Joh. 2:13—17.) Meie kuningriigisaalid on mõeldud selleks, et seal Jumalat teenida ja teda tundma õppida. Seepärast peaks igasuguste äriasjade ajamine, millel pole midagi tegemist jumalakummardamisega, jääma kuhugi mujale. (Võrdle Nehemja 13:7, 8.) w15 15/7 4:7, 8

Piibel näitab, et kurjus läheb eriti suureks „viimseil päevil”. (Matt. 24:21; 2. Tim. 3:13; Ilm. 12:12.) Seega võime oodata, et maailma praegune niigi halb olukord läheb järjest hullemaks. Mis sa arvad, kui halvaks läheb maailma olukord enne „suurt viletsust”? (Ilm. 7:14.) Kas võib näiteks oodata, et igal maal käib sõda, mitte kellegi laual pole leiba ja enamik inimesi vaevleb mingi haiguse käes? Sellises olukorras oleks isegi skeptikud sunnitud möönma, et Piibli ennustused on täitumas. Jeesus aga ütles, et tema kohaloleku ajal ei pööra enamik inimesi toimuvale tähelepanu ja nad tegelevad igapäevaste asjadega, kuni on juba liiga hilja. (Matt. 24:37—39.) Seega ilmneb pühakirjast, et maailma olukord viimseil päevil ei lähe nii hulluks, et inimesed hakkaksid sel põhjusel uskuma lõpu lähenemist. (Luuka 17:20; 2. Peetr. 3:3, 4.) w15 15/8 2:6, 7

Kas valmistumine eluks Jumala uues maailmas tähendab, et praegu pole võimalik elada rahuldust pakkuvat elu? Sugugi mitte! Jehoova teenimine on alati parim eluviis. Me ei teeni teda sunniviisil või vaid selleks, et elada üle suur viletsus. Me oleme niimoodi loodud, et selline eluviis toob meile suurimat rõõmu. Jehoova juhatus ja tema truu armastus on parem kui miski muu. (Laul 63:1, 2.) Muidugi ei pea me ootama selleks uut maailma, et kogeda vaimseid õnnistusi, mis saavad osaks neile, kes Jehoovat ustavalt teenivad. Meil on rohkesti õnnistusi juba praegu ja mõned on tundnud neist rõõmu aastakümneid. Me teame, et ükski teine elutee ei saa tuua suuremat rahulolu! (Laul 1:1—3; Jes. 58:13, 14.) w15 15/8 3:16

Usk võimaldab meil teha asju, mis võivad paista inimlikust seisukohast võimatud. (Matt. 21:21, 22.) Näiteks on paljud meist oma hoiakuid ja käitumist niivõrd muutnud, et meie varasemad tuttavad ei tunne meid ehk enam äragi. Jehoova on toetanud meie jõupingutusi, sest me oleme teinud sellised muudatused tänu usule temasse. (Kol. 3:5—10.) Kuna usk ajendas meid pühenduma Jehoovale, saime tema sõbraks — see poleks olnud võimalik ilma tema abita. Usk annab meile jõudu ka edaspidi. See aitab meil seista vastu meie üleinimliku vaenlase Saatana rünnakutele. (Efesl. 6:16.) Tänu usule Jehoovasse ei muretse me praegusel raskel ajal ülemäära. Jehoova on öelnud, et kui seame kuningriigi oma elus esikohale, hoolitseb ta meie aineliste vajaduste eest. (Matt. 6:30—34.) Veel enam, tänu usule saame kingiks midagi sellist, mida ükski inimene omaenda jõul ei saaks — igavese elu. (Joh. 3:16.) w15 15/9 3:4, 5

Mis mõttes on Jumal „meid esmalt armastanud”? Apostel Paulus ütles: „Jumal pakub meile oma armastust sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime veel patustajad.” (Rooml. 5:8.) Armastus on Jehoova peamine omadus. Seega võime mõista, miks ütles Jeesus ühele mehele, et kõige olulisem käsk on: „Armasta Jehoovat, oma Jumalat, kogu südamest ja hingest ning kogu oma mõistuse ja jõuga.” (Mark. 12:30.) Neist Jeesuse sõnadest ilmneb, et peaksime armastama Jumalat kogu südamest. Jehoovat kurvastab see, kui meie süda on jagatud, kui armastame kedagi või midagi temast rohkem. Samas tuleks meil armastada Jumalat ka kogu hingest ning kogu oma mõistuse ja jõuga. See tähendab, et siiras armastus Jumala vastu on midagi palju enamat kui vaid tunne, sellega on seotud ka meie mõistus ja teod. Just sellist armastust Jehoova meilt ootabki. (Miika 6:8.) w15 15/9 5:1—3

Mis võib olla põhjuseks, kui me ei näe nii selgelt Jumala kätt oma elus? Eluraskused võivad meid enda alla matta. Sel juhul võime unustada, kuidas Jehoova on meid varem aidanud. Kui kuninganna Iisebel ähvardas prohvet Eelija tappa, siis unustas isegi Eelija mingiks ajaks selle, kuidas Jumal oli tema heaks tegutsenud. Piibel ütleb Eelija kohta: „Ta palus, et võiks surra.” (1. Kun. 19:1—4.) Mis tema probleemi lahendas? Tal oli tarvis loota Jehoovale. (1. Kun. 19:14—18.) Ka Iiob oli enda olukorra pärast nii mures, et ei suutnud näha asju Jumala vaatepunktist. (Iiob 42:3—6.) Iiobi sarnaselt on meilgi vaja pingutada, et näha Jumalat. Mida selleks teha? Meil on tarvis pühakirja abil oma olukorra üle mõtiskleda. Kui mõistame, kuidas Jehoova meid toetab, saame temaga lähedasemaks. w15 15/10 1:15, 16

Jeesuse maise teenistuse ajal toimus paljugi sellist, mis oleks võinud ta tähelepanu hajutada, kuid ta ei lasknud sellel kordagi juhtuda. Kui ta oma teenistuse alguses Kapernaumas rahvast õpetas ja imetegusid tegi, anusid inimesed teda, et ta ei lahkuks sellest linnast. Kuidas Jeesus nende keelitusele vastas? Ta ütles: „Ma pean ka teistele linnadele kuulutama head sõnumit Jumala kuningriigist, sest selleks on mind läkitatud.” (Luuka 4:42—44.) Ta käiski Palestiina risti-põiki läbi, tehes kuulutus- ja õpetustööd. Kuigi Jeesus oli täiuslik, olid tal tavalise inimese vajadused ja mõnikord tundis ta pärast pikka tööpäeva suurt väsimust. (Luuka 8:23; Joh. 4:6.) Kord hiljem, kui Jeesus õpetas oma järelkäijatele, kuidas tulla toime vastupanuga, katkestas teda üks mees, öeldes: „Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks minuga pärandi.” Jeesus aga ei lasknud end vaidlusse tõmmata. (Luuka 12:13—15.) w15 15/10 3:10, 11

Armastus on Jumala kõige tähtsam, domineeriv omadus. Jehoova on armastuse kehastus. Kui vaimustav on teada, et kogu universumi ja kõigi elusolendite looja on armastuse Jumal! Kõike, mida ta teeb, juhib armastus. Südamlik ja hell kiindumus, mida Jumal oma loodute vastu tunneb, kinnitab meile, et kõik tema eesmärgid seoses inimperega täituvad parimal võimalikul viisil ja et need toovad parimaid tulemusi kõigile, kes alluvad tema valitsusele. Näiteks just ajendatuna armastusest on Jehoova „seadnud päeva, millal ta mõistab maailma üle õiglast kohut enda määratud mehe kaudu”, kelleks on Jeesus Kristus. (Ap. t. 17:31.) Võime olla kindlad, et see päev tõesti saabub. Jumalakartlikele inimestele saab siis osaks õigeksmõistev kohtuotsus ja neid ootab imeline tulevik, mis kestab igavesti. w15 15/11 3:1, 2

Kuulutustööl kohtame erisuguseid inimesi: mõned kuulavad meid, teised jälle suhtuvad meisse vaenulikult. Kuid sõltumata inimeste reageeringust peavad Jehoova teenijad alati toimima tema sõnas olevate põhimõtete järgi. Kui keegi pärib meilt meie lootuse kohta, siis soovime alati vastata talle „tasaduse ja sügava lugupidamisega”, sest me armastame oma ligimest. (1. Peetr. 3:15.) Me jääme armastavaks ka siis, kui meie sõnum vihaselt tagasi lükatakse. Me soovime jäljendada Jeesust. „Kui teda solvati, ei solvanud ta vastu. Kui ta kannatas, ei hakanud ta ähvardama, vaid usaldas end selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt.” (1. Peetr. 2:23.) Ükskõik, kas suhtleme usukaaslase või kellegi teisega, tahame olla alandlikud ja järgida nõuannet: „Ärge tasuge halba halvaga ega solvangut solvanguga. Rääkige hoopis lahkelt.” (1. Peetr. 3:8, 9.) w15 15/11 4:17, 18

Jeesus ei kõhelnud oma jüngritele öelda, et ta armastab neid. (Joh. 15:9.) Ta väljendas oma armastust ka sellega, et oli nendega palju koos. (Mark. 6:31, 32; Joh. 2:2; 21:12, 13.) Ütle ka sina oma lapsele, et sa armastad teda, ning anna talle sageli teada, kui palju ta sulle tähendab. (Õpet. 4:3.) Samuel, kes elab Austraalias, sõnab: „Kui olin veel väike, luges isa mulle igal õhtul „Minu piiblilugude raamatut”. Ta vastas mu küsimustele, kallistas mind ja andis head-ööd-musi. Milline üllatus oli mul hiljem teada saada, et isa oli kasvanud perekonnas, kus polnud kombeks kallistada ja musitada! Siiski püüdis ta mulle igati oma armastust väljendada. Tulemuseks oli see, et mul kujunes temaga väga tugev side ja ma tundsin end turvaliselt.” Aita oma lapsel tunda end samamoodi, öeldes talle sageli, et armastad teda. Osuta oma lapsele kiindumust ning võta aega, et temaga rääkida, koos süüa ja mängida. w15 15/11 1:3, 4

Kui möödunud sajandi algupoole määrati väike grupp hoolsaid piibliuurijaid ametisse kui „ustav ja arukas ori”, toimus nende suhtlemine „majateenijatega” enamasti inglise keeles. See ori on teinud palju jõupingutusi, et jagada vaimset toitu üha rohkemates keeltes; praeguseks on neid keeli juba enam kui 700. Samuti oli vaja Piiblit, mis annaks originaalteksti mõtte tänapäevases keeles täpselt edasi. Moodustati „Uue maailma tõlke” piiblitõlkekomitee ning aastatel 1950 kuni 1960 ilmus komitee tehtud tõlge kuues köites. Esimese köite väljaandmisel 2. augustil aastal 1950 väljendas vend Nathan Knorr lootust, et see uus tõlge pakub vaimset abi miljonitele inimestele. w15 15/12 1:15, 17

Kas sulle tundub, et tihti on raske leida „meeldivaid sõnu”? Kui nii, siis on sul ehk tarvis suurendada oma sõnavara. Üks võimalus selleks on pöörata tähelepanu sõnadele, mida kasutatakse Piiblis ja meie väljaannetes. Samuti on hea õppida tundmatute sõnade tähendusi. Ja veel olulisem on õppida, kuidas me saaksime oma sõnadega teisi kosutada. Selles on meile heaks eeskujuks Jeesus. Ta teadis täpselt, mida rääkida, sest Jehoova oli talle andnud „õpetatud keele, et ... väsinule õige sõnaga vastata”. (Jes. 50:4.) Kui võtad aega, et mõelda, mida soovid öelda, aitab see sul leida õigeid sõnu. (Jaak. 1:19.) Võiksid kaaluda, kas need sõnad tõesti annavad edasi mõtte, mida soovid öelda, ning millist mõju võivad sinu sõnad avaldada kuulajatele. w15 15/12 3:12

Nähes, et on käes Jeesuse ennustatud aeg, mil „sõjaväed on Jeruusalemma ümber piiranud”, pidid kristlased Juudamaal ja eriti Jeruusalemmas otsustavalt tegutsema. Jeesus oli hoiatanud, et neil on tarvis põgeneda kohe, kui näevad, et tema ennustatud sündmused hakkavad täituma. (Luuka 21:21—24.) Jeesus oli selle hoiatuse andnud 28 aastat tagasi. Seega olid Iisraelis elavad juudikristlased juba üsna kaua vastuseisu ja tagakiusamise all ustavalt vastu pidanud. (Heebr. 10:32—34.) Ent Paulus teadis, et neid ootab ees üks suurimaid usuproove. (Matt. 24:20, 21; Heebr. 12:4.) Ta soovis, et tema usukaaslased oleksid valmis mistahes raskusteks. Neil oli tarvis erakordset vastupidavust ning usku, mis oleks piisavalt tugev, et nad võiksid jääda ellu. (Heebr. 10:36—39.) Niisiis ajendas Jehoova vaim Paulust neile kallitele vendadele ja õdedele kirjutama, et neid ette valmistada. See kiri on nüüd tuntud kui Pauluse kiri heebrealastele. w16.01 1:1, 2

Kui soovime, et Jumal meid armastaks, peame mõistma, et meil on kohustus armastada oma vendi. (1. Joh. 3:16.) Kuidas seda armastust ilmutada? Mõelgem Jeesuse eeskujule. Oma maise teenistuse jooksul pööras ta erilist tähelepanu viletsatele. Ta aitas neid, kel oli mingi puue, näiteks jalust vigaseid, pimedaid, kurte ja tummasid. (Matt. 11:4, 5.) Jeesus õpetas meeleldi vaimselt näljaseid, keda juudi usujuhid pidasid neetuteks. (Joh. 7:49.) Ta armastas selliseid vaevatuid ja tegi kõvasti tööd, et neid aidata. (Matt. 20:28.) Kas sa võiksid mõelda oma koguduse vendadele ja õdedele? Nii tehes märkad üsnagi tõenäoliselt kedagi, kes vajab abi. Võib-olla on selleks mõni eakas. Jumala armastus peaks ajendama meid väljendama armastust usukaaslaste vastu. w16.01 2:12—14

Kas „teistel lammastel” on vaja teada kõigi nende nimesid, kes kuuluvad tänapäeval võitute hulka? Lühidalt vastates: ei. Miks mitte? Sest isegi kui keegi on saanud taevase kutse, on ta saanud vaid kutse, mitte lõpliku kinnituse oma tasu kohta. Saatan teab seda ning kasutab „valeprohveteid ..., et eksitada, kui võimalik, ka äravalituid”. (Matt. 24:24.) Mitte keegi ei tea, kas võitud kristlane saab oma taevase tasu kätte, enne kui Jehoova arvab ta selle vääriliseks. Jehoova teeb selle otsuse ja paneb võitule lõpliku pitseri kas enne tema surma või vahetult enne „suure viletsuse” puhkemist. (Ilm. 2:10; 7:3, 14.) Pole siis mõtet püüda praegu kindlaks teha, kes jumalateenijatest kuuluvad lõpuks 144000 hulka. w16.01 4:2, 3

Mõtle, kuidas on hea sõnumi kuulutamine seotud sellega, mis eesmärk on Jehooval inimkonnaga. Jumala eesmärk oli, et inimesed täidaksid maa ja elaksid igavesti. Kuigi Aadam patustas, ei muutnud Jehoova oma eesmärki. Ta hoopis tegi korraldusi, et inimesed saaksid vabaks patu ja surma needusest. Selle nimel oli ta poeg Jeesus valmis tulema maa peale ja ohverdama oma elu. Et sellest ohvrist aga kasu saada, pidid inimesed mõistma, et neil tuleb Jumalale kuuletuda. Niisiis õpetas Jeesus inimestele Jumala seadusi ja käskis oma jüngritel sedasama teha. Kui aitame teistel saada Jumalaga lepitatud, siis aitame otseselt kaasa inimkonna vabastamisele patust ja surmast. See näitab ka meie armastust kaasinimeste vastu ja Jehoova vastu, „kes tahab, et kõiksugused inimesed pääseksid ja õpiksid tõde hästi tundma”. (1. Tim. 2:4.) w16.01 5:15, 16

Aahase pojast Hiskijast oleks võinud kergesti saada kibestunud ja vihane jumalavastane. Mõned, kes on kogenud märksa vähem raskusi, on hakanud tundma kibestumust Jehoova või tema organisatsiooni vastu. (Õpet. 19:3.) Teised on veendunud, et raske lapsepõlve tõttu on paratamatu, et nad on sattunud halvale teele või kordavad oma vanemate vigu. (Hes. 18:2, 3.) Kas sellised järeldused on õiged? Hiskija elu tõendab, et vastus sellele küsimusele on ei. Meil pole eales põhjust tunda kibestumust Jehoova vastu, sest tema ei ole süüdi selles, et praeguses kurjas maailmas juhtub inimestega nii palju halba. (Iiob 34:10.) On tõsi, et vanemad saavad suuresti mõjutada oma lapsi kas heas või halvas suunas. (Õpet. 22:6; Kol. 3:21.) Ent see ei tähenda, et kellegi perekondlik taust määraks ära tema edasise elutee. Jehoova on andnud meile väärtusliku kingituse: vaba tahte, nii et me võime ise valida, kes me tahame olla ja mida me teeme. (5. Moos. 30:19.) w16.02 2:8—10

Abner toetas Sauli püüdeid Taavet ära tappa, kuigi ta teadis, et Jumal on valinud Taaveti Iisraeli järgmiseks kuningaks. (1. Saam. 26:1—5.) Pärast Sauli surma oleks Abner võinud ilmutada alandlikkust ja tõestada oma ustavust Jumalale, toetades Taavetit, mitte Sauli poega Iisbosetti. Hiljem oli Abner seksuaalvahekorras kuningas Sauli liignaisega ja seda võib-olla just sellepärast, et ise troonile saada. (2. Saam. 2:8—10; 3:6—11.) Ka Taaveti poeg Absalom polnud Jumalale ustav, kuna tal puudus alandlikkus. Näiteks „lasi Absalom teha endale vankri, hankis hobused ja pani enda ees jooksma 50 meest”. (2. Saam. 15:1.) Lisaks meelitas ta kavalalt iisraellasi ja võitis paljude südamed. Nagu Abner, nii püüdis ka Absalom Taavetit tappa, kuigi teadis, et Jehoova on pannud ta Iisraeli kuningaks. (2. Saam. 15:13, 14; 17:1—4.) Abneri ja Absalomi tegudest on selgelt näha, et auahnuse tõttu võib inimene kergesti Jumalale truudust murda. Kindlasti ei soovi ükski Jehoova ustav teenija olla nii isekas või teha midagi nii kurja. w16.02 4:9—11

Kui sa oled oma veendumustes kindel, siis on loogiline, et see ilmneb sinu tegudes. Ka noored peavad „käituma pühalt”. (2. Peetr. 3:11.) Selleks et käituda pühalt, pead sa olema kõlbeliselt puhas. Mõtle näiteks viimase poole aasta peale. Kuidas on ilmnenud, et sinu eristusvõime on treenitud „vahet tegema õige ja vale vahel”? (Heebr. 5:14.) Kas mäletad mõnd konkreetset olukorda, kui seisid vastu kiusatusele või eakaaslaste survele? Kas sinu käitumine koolis annab head tunnistust sinu usust? Kas oled valmis oma usku kaitsma ega püüa sulanduda klassikaaslastega vaid selleks, et vältida nende pilget? (1. Peetr. 4:3, 4.) Muidugi pole keegi täiuslik. Isegi kauaaegsed Jehoova teenijad võivad mõnikord tunda hirmu, kui neil tuleb avalikult oma usku kaitsta. Ent kui inimene on pühendunud Jehoovale, võib ta olla uhke selle üle, et kannab Jumala nime, ning see avaldub ka tema käitumises. w16.03 2:10, 11

Läbi kogu inimajaloo on Jehoova andnud juhatust ja konkreetseid juhendeid. Näiteks Eedeni aias andis Jehoova selged juhised, mida järgides oleks inimpere elanud õnnelikult igavesti. (1. Moos. 2:15—17.) Kui Aadam ja Eeva oleksid Jumalale kuuletunud, oleksid nad vältinud traagilisi tagajärgi. Kuna nad aga seda ei teinud, oli nende edasine elu täis kannatusi ja nad surid ilma ülesäratamislootuseta. Jumalale kuuletumise asemel kuulas Eeva hoopis nõu, mis näis tulevat alamat liiki loodolendilt. Aadam omakorda kuulas Eevat, teist surelikku inimest. Nad mõlemad pöörasid selja oma armastavale isale. Selle tagajärjel sattus kogu inimkond hukatuse teele. Tänapäeval suunab Jehoova oma rahvast, näidates neile teed igavesse ellu ja aidates neil vältida ohte. Ta on oma rahvale otsekui armastav karjane, kes juhatab lambaid õiges suunas ja hoiatab neid, et nad ei kalduks ohtlikule rajale. w16.03 4:2, 3