Jaanuar

Ärev ootus on jõudnud lõpule. Noor naine ruttab rõõmsalt tervitama oma isa, kes pärast rasket lahingut võidukalt koju naaseb. Ent selle asemel et tütre rõõmu jagada, rebib isa lahingus räsitud riided lõhki ja hüüab: „Oh häda, mu tütar! Sa murrad mu südame.” Seejärel ütleb ta sõnad, mis muudavad selle noore naise elu alatiseks, purustades tema unistuse abielluda ja saada lapsi. Siiski julgustab ta oma isa pidama tõotust, mille too on Jehoovale andnud. Tema sõnadest ilmneb tugev usk. Ta teab, et mida tahes Jehoova tal teha palub, on see talle parim. (Kohtum. 11:34–37.) Tema isa süda paisub uhkusest, sest ta teab, et tütre valmisolek toimida kooskõlas tema antud tõotusega teeb Jehoovale rõõmu. Jefta ja tema tütar usaldasid täielikult Jehoovat ja tema toimimisviise, isegi kui see oli neile raske. Nad olid veendunud, et Jumala soosing on väärt mistahes ohvrit. w16.04 1:1, 2

Kui sulle on haiget teinud mõne sõbra või pereliikme sõnad, kui sul on mõni raske haigus või kui leinad mõnd lähedast, siis võid leida lohutust Iiobi eeskujust. (Iiob 1:18, 19; 2:7, 9; 19:1–3.) Kuigi ta ei teadnud, kes on tema kannatuste taga, ei andnud ta oma meeleheites alla. Mispärast? Üks põhjus oli see, et ta „kartis Jumalat”. (Iiob 1:1.) Iiob oli otsustanud jääda Jehoovale ustavaks nii headel kui ka halbadel aegadel. Jumal aitas tal näha oma võimsat väge, mis avaldub tema imepärastes loomistöödes. See kasvatas Iiobi usku sellesse, et Jehoova lõpetab tema kannatused õigel ajal. (Iiob 42:1, 2.) Täpselt nii ka läks. Jehoova tegi „Iiobi kannatustele lõpu ja taastas tema hea põlve. Jehoova andis Iiobile kahekordselt kõike, mis tal varem oli olnud”, ning tal oli „pikk ja rahuldustpakkuv elu”. (Iiob 42:10, 17.) w16.04 2:11, 13

Me saame olla ettevaatlikud, kui paneme ohtu juba varakult tähele, ja süütud, kui ei tee järeleandmisi Piibli põhimõtetes. Meil on tarvis olla ettevaatlik, kui keegi tõstatab mingi poliitilise küsimuse. Näiteks kui räägid head sõnumit, peaksid hoiduma mõne partei või poliitiku ideede kiitmisest või kritiseerimisest. Püüa leida vestluspartneriga ühine alus, keskendudes probleemile, mitte mõnele poliitilisele abinõule selle lahendamiseks. Seejärel näita Piibli abil, kuidas Jumala kuningriik selle probleemi täielikult ja alatiseks lahendab. Kui jutuks tuleb mingi päevakajaline teema, näiteks samasooliste abielu või abort, siis too selgelt esile Jumala põhimõtted ja selgita, kuidas Jehoova tunnistajad neid rakendavad. Arutelu ajal jää kindlalt erapooletuks selles osas, mida mingi seadus kõne all oleva küsimuse kohta ütleb. Me ei taha võtta mingit seisukohta, kas mõni seadus tuleks jõustada, tühistada või ümber teha, ja samuti ei soovi me avaldada teistele survet, et nad oma vaateid muudaksid. w16.04 4:8, 9

Me peame aitama inimestel saada Jeesuse jüngriteks ning neid õpetama ja ristima. Kuid mis on esimene asi, mida meil tuleb teha? Jeesus ütles: „Minge.” Selle käsu kohta märkis üks piibliõpetlane: „Iga usklik peaks järgima üleskutset „minge”, olgu siis kas üle tänava või üle ookeani.” (Matt. 10:7; Luuka 10:3.) Kas Jeesus mõtles seda, et igaüks kuulutab omaette või pidi hea sõnumi kuulutamine olema organiseeritud tegevus? Kuna ühel inimesel pole võimalik minna „kõigi rahvaste” juurde, nõuab see töö paljude inimeste ühiseid jõupingutusi. Jeesus innustas oma jüngreid saama lausa „inimesepüüdjateks”. (Matt. 4:18–22.) Ta tõi siin võrdluse kalapüügiga, kuid ei pidanud silmas üksikut kalameest, kes istub õngega kaldal ja ootab, millal kala tuleb sööta näksima. Jeesus mõtles kalapüüdmist võrguga, mis on töömahukas tegevus ja võib nõuda paljude inimeste ühiseid jõupingutusi. (Luuka 5:1–11.) w16.05 2:3, 4

Et õppida tundma Jehoova mõtteviisi, tuleb meil tõsiselt suhtuda iseseisvasse piibliuurimisse. Kui loeme või uurime Jumala sõna, siis võiksime endalt küsida: „Mida näitab see materjal Jehoova kohta, tema õigete toimimisviiside ja tema mõtteviisi kohta?” Meil peaks olema samasugune suhtumine nagu Taavetil, kes laulis: „Anna mulle teada oma teed, Jehoova, õpeta mulle oma radu. Aita mul käia su tões ja õpeta mind, sest sina oled mu pääste Jumal. Sinule ma loodan kogu päeva.” (Laul 25:4, 5.) Kui mõtiskleme mõne piibliteksti üle, võiksime endalt küsida: „Kuidas ma saaksin seda informatsiooni rakendada? Kus saaksin seda rakendada: kas kodus, tööl, koolis või teenistuses?” Kui oleme kindlaks teinud, kus neid mõtteid saab rakendada, siis on meil kergem ka mõista, kuidas seda teha. w16.05 3:9, 11

Jehoova kõlblikkusnõuded kogudusevanematele näitavad, et tal on kõrged normid nendele, kes teenivad vastutavas ametis. (1. Tim. 3:2–7.) Ta ootab neilt vendadelt, et nad oleksid heaks eeskujuks, ja nõuab neilt aru selle kohta, kuidas nad kohtlevad kogudust, „kelle ta on ostnud omaenda poja verega”. (Ap. t. 20:28.) Jehoova soovib, et tunneksime end ametisse määratud alamkarjaste käe all turvaliselt. (Jes. 32:1, 2.) Sel moel kogudusevanemate kõlblikkusnõuetele mõeldes mõistame, kui väga Jehoova meist hoolib. Tegelikult saab igaüks meist sellest loetelust midagi õppida, sest suurem osa nendest nõuetest käib kõigi kristlaste kohta. Näiteks peaksid kõik kristlased olema mõistlikud ja kaine mõistusega. (Filipl. 4:5; 1. Peetr. 4:7.) Kuna kogudusevanemad on „karjale eeskujuks”, saame neilt õppida ja võtta „eeskujuks nende usku”. (1. Peetr. 5:3; Heebr. 13:7.) w16.05 5:8–10

Mille eest meil tuleb südant kaitsta? Meie südame võivad teha kõvaks näiteks kohatu uhkus, tahtlik patustamine ja usupuudus. Need võivad soodustada sõnakuulmatut ja mässumeelset hoiakut. (Taan. 5:1, 20; Heebr. 3:13, 18, 19.) Üks näide uhkest inimesest on Juuda kuningas Ussija. (2. Ajar. 26:3–5, 16–21.) Algul „Ussija tegi, mis oli Jehoova silmis õige” ja ta otsis Jumalat. „Ent kui ta oli vägevaks saanud, muutus ta süda ülbeks”, ja seda hoolimata tõsiasjast, et Jumal oli see, kes oli ta vägevaks teinud. Ussija koguni üritas templis suitsutusrohtu põletada, mida võisid teha vaid Aaroni soost preestrid. Kui siis preestrid Ussijat korrale kutsusid, sattus uhke kuningas raevu. Mis oli tagajärg? Teda tabas alandav langus Jumala käe läbi ning ta suri pidalitõbisena. (Õpet. 16:18.) Kui me ei kaitse end uhkuse eest, võime hakata endast liiga palju arvama ning koguni keelduda kuulda võtmast Piiblil põhinevaid nõuandeid. (Õpet. 29:1; Rooml. 12:3.) w16.06 2:3, 4

Kuidas sa suhtud usukaaslastesse, kelle kultuur erineb väga sinu omast? Nende emakeel, riietusstiil, kombed ja toit on sulle ehk üsna võõrad. Kas sul on kalduvus neist eemale hoida ja seltsida peamiselt nendega, kel on sama taust nagu sinul? Või kuidas on lugu siis, kui need, kes on määratud kogudusevanemateks, on sinust nooremad või teisest kultuurist või rahvusest? Kas lubad sellistel asjadel õõnestada ühtsust, mis Jehoova rahva keskel peaks valitsema? Mis aitab meil sellistest püünistest hoiduda? Paulus andis praktilist nõu Efesose kristlastele, kelle seas oli erineva taustaga inimesi ja kellest paljud olid väga heal järjel. (Efesl. 4:1–3.) Esmalt mainis ta, et neil tuleks arendada selliseid omadusi nagu alandlikkus, tasadus, kannatlikkus ja armastus. Need on otsekui sambad, mis hoiavad ehitist püsti. w16.06 3:17, 18

Saatan tahab, et me kummardaksime rikkust, mitte Jumalat. (Matt. 6:24.) Ent neil, kes keskenduvad kõiksuguste asjade hankimisele ja oma himude rahuldamisele, on elu parimal juhul ilma sügava mõtteta, halvimal juhul aga täis muret ja pettumust ning vaimset tühjust. (1. Tim. 6:9, 10; Ilm. 3:17.) Sellist olukorda kirjeldas Jeesus oma mõistujutus külvajast. Kui kuningriigisõnum kukub nende südamesse, „kes on nagu ohakane maa”, siis nende „himu kõige muu järele” lämmatab sõnumi ära ja see muutub viljatuks. (Mark. 4:14, 18, 19.) Praegu, kui lähenemas on selle ajastu lõpp, pole aeg endale üha rohkem asju muretseda. Me ei peaks ootama, et meie vara, olgu see kui väärtuslik tahes, on pärast suurt viletsust alles. (Õpet. 11:4; Matt. 24:21, 22.) w16.07 1:5, 6

Viinamäe omanik läheb ühel varahommikul turule, et töölisi palgata. Mehed, kelle ta leiab, on tema pakutud tasuga päri ja lähevad tööle. Ent omanikul on tarvis rohkem töölisi ja seepärast läheb ta päeva jooksul mitu korda turule tagasi, et tööjõudu juurde palgata. Ta pakub korralikku tasu isegi neile, kelle ta palkab pärastlõunal. Õhtul kutsub ta töölised kokku, et neile raha välja maksta. Ta annab kõigile täpselt sama summa, ükskõik, kas nad töötasid kogu päeva või vaid ühe tunni. Selle peale hakkavad terve päeva töötanud mehed nurisema. Kuid viinamäe omanik küsib neilt, kas polnud nad mitte ise nõus tasuga, milles nad olid kokku leppinud, ja kas pole tal õigust otsustada, kui palju palka ta oma töölistele maksab, ning kas nad on kadedad, et ta on helde. (Matt. 20:1–15, allmärkus.) Jeesuse mõistujutt õpetab meile midagi Jehoova kohta: see tõstab esile tema armu ehk ärateenimata lahkust, mida on Piiblis sageli mainitud. (2. Kor. 6:1.) w16.07 3:1, 2

Kuna lõpp on nii lähedal, pole meie ülesanne kuulutada head sõnumit Jumala kuningriigist olnud kunagi pakilisem kui praegu. (Mark. 13:10.) Kahtlemata ilmneb sellest heast sõnumist Jehoova arm. Seda tuleb meil kuulutustööd tehes meeles pidada. Meie töö eesmärk on tuua au Jehoovale. Me saame seda teha siis, kui selgitame inimestele, et kõik Jehoova tõotused uue maailma kohta on tema rikkaliku armu väljendused. Kuulutustööd tehes saame inimestele selgitada, et Kristuse valitsuse all saab inimkond kätte kõik selle hea, mille lunastusohver võimalikuks teeb, ja jõuab aja jooksul täiuseni. Piibel ütleb: „Loodu vabastatakse kaduvuse orjusest ja saab Jumala laste võrratu vabaduse.” (Rooml. 8:21.) See kõik on võimalik vaid tänu Jehoova suurele armule. w16.07 4:17–19

Kuigi Piibel ei kehtesta konkreetseid reegleid abikaasadevaheliste kiindumusväljenduste kohta, mis kaasnevad loomupäraste intiimsuhetega, on seal õrnusavaldustest ikkagi räägitud. (Üleml. 1:2; 2:6.) Kristlikel abikaasadel tuleks kohelda teineteist hellalt. Kui meil on tugev armastus Jumala ja ligimese vastu, ei lase me kellelgi ega millelgi oma abielusidet nõrgendada. Mõned abielud on saanud kannatada või koguni lõhki läinud selle pärast, et üks abikaasadest on hakanud vaatama pornograafiat. Kristlane peaks pornograafiast ja kohatust seksuaalihast resoluutselt hoiduma. Me ei tohiks teha ka midagi sellist, millest jääks mulje, et flirdime kellegagi, kes pole meie abikaasa, sest see poleks armastav. Kui peame meeles, et Jumal näeb kõiki meie mõtteid ja tegusid, tahame veelgi enam olla talle meelepärased ning jääda kõlbeliselt puhtaks. (Matt. 5:27, 28; Heebr. 4:13.) w16.08 2:7–9

Kolossa kristlastel oli vaja Jumala tahet täpselt tunda, et nende eluviis tooks Jehoovale au ja et nad oleksid talle kõigiti meelepärased. See võimaldas neil kanda vilja „igas heas töös”, eriti hea sõnumi kuulutamises. (Kol. 1:10.) Ka tänapäeval on kristlastel vaja korrapäraselt Piiblit uurida, et olla tublid Jehoova teenijad. Seda tõsiasja tuleks aidata mõista ka meie piibliõpilastel. Ennekõike peame aga ise olema selle vajalikkuses veendunud. Meil endal peab olema harjumus Piiblit uurida. Seepärast on hea mõelda järgmise küsimuse peale. Kas ma oskan inimesele Piibli abil vastata, kui ta küsib mõne keerulise küsimuse või ütleb midagi, mis on vastuolus pühakirja õpetustega? Kui räägime teistele, kui palju kasu on piibliuurimine meile endile toonud, siis ergutame ka neid sügavuti Piiblit uurima. w16.08 4:3, 4

On äärmiselt tähtis, et me ei laseks end mõjutada selle maailma õpetustel ja filosoofial ning hoiduksime niisugustest pahedest nagu seksuaalne ebamoraalsus, suitsetamine ning alkoholi ja narkootiliste ainete kuritarvitamine. Lisaks peame pidevalt võitlema oma patuse loomuse ja negatiivsete tunnetega. (2. Kor. 10:3–6; Kol. 3:5–9.) Kas nii vägevaid vaenlasi on tõesti võimalik alistada? Jah on, kuid mitte ilma võitluseta. Paulus võrdles end rusikavõitlejaga, öeldes: „Ma suunan oma hoope nii, et ma ei peksaks tuult.” (1. Kor. 9:26.) Just nagu poksija tõrjub vastase lööke, peame seda tegema ka meie. Jehoova annab meile võitluseks väljaõpet ja aitab meid. Ta annab Piibli kaudu juhtnööre, mis võivad päästa meie elu. Samuti pakub ta meile abi Piiblil põhinevate väljaannete, koosolekute ja kokkutulekute kaudu. Kas sa rakendad õpitut ellu? w16.09 2:2, 3

Jeesusele oli isiklikest eelistustest tähtsam teiste heaolu ja Jumala tahte täitmine. Seetõttu me oleme valmis loobuma rõivastusstiilidest või -esemetest, mis meeldivad küll meile, kuid mille tõttu inimesed võivad keelduda head sõnumit kuulamast. (Rooml 15:3.) Kristlikel vanematel on kohustus õpetada oma lapsi Piibli põhimõtete järgi elama. Jehoova südant rõõmustab see, kui vanemad ja lapsed teevad seoses oma riietuse ja välimusega häid otsuseid. (Õpet. 22:6; 27:11.) Vanemad saavad õpetada lastele kohast aukartust püha Jumala vastu, olles neile ise eeskujuks ning andes neile armastavalt praktilist nõu. On tore, kui vanemad õpetavad lastele, kust ja kuidas sobivaid riideid leida. Sobiv riietus pole lihtsalt see, mis lastele endale meeldib, vaid millega on kohane esindada Jumal Jehoovat. w16.09 3:13, 14

Jeesus puudutas oma kuulajate südant, kuna ta armastas Jehoovat, Jumala sõna ning inimesi. (Luuka 24:32; Joh. 7:46.) Kui vanemad armastavad Jehoovat, Jumala sõna ja oma lapsi, võivad nemadki puudutada laste südant. (5. Moos. 6:5–8; Luuka 6:45.) Vanemad, uurige seega hoolega Piiblit ja meie väljaandeid. Tundke huvi Jehoova loomistöö vastu ja lugege tähelepanelikult artikleid, mis seda teemat käsitlevad. (Matt. 6:26, 28.) Nii kasvavad teie teadmised ja armastus Jehoova vastu ning te suudate oma lapsi paremini õpetada. Kui Piibli tõde on sinu südames, siis soovid sellest rääkida ka oma pereliikmetega. Ära tee seda ainult koosolekuteks valmistudes või pere piibliõhtul, vaid ka muudel aegadel. Sellised vestlused ei tohiks aga olla kuidagi peale sunnitud, vastupidi, need peaksid olema loomulikud ja spontaansed, igapäevase suhtlemise osa. w16.09 5:6, 7

Kui me ei saa Jumala sõnast võõrkeeles hästi aru, ohustab see meie suhteid Jehoovaga. Viiendal sajandil e.m.a valmistas Nehemjale muret see, kui ta kuulis, et osa Babülooniast naasnud juutide lapsi ei oska heebrea keelt. Kuna need lapsed ei saanud Jumala sõnast aru, võõrandusid nad Jehoovast ja tema rahvast. (Neh. 8:2, 8.) Mõned võõrkeelsel territooriumil teenivad vanemad on märganud, et nende laste huvi tõe vastu on kahanenud. Kui me loeme midagi võõrkeeles, ei pruugi see avaldada meile nii palju mõju kui emakeelne materjal. Lisaks võib see, et me ei oska teises keeles hästi suhelda, üsna väsitav olla ja mõjutada ka meie teenistust. Seega, samal ajal kui me hoiame põlevana soovi teenida Jehoovat võõrkeelsel territooriumil, on tähtis hoolitseda selle eest, et meie suhted Jehoovaga oleksid tugevad. (Matt. 4:4.) w16.10 2:4–6

Kristlik usk on midagi väga väärtuslikku. Seda pole sugugi mitte kõigil inimestel. (2. Tess. 3:2.) Jehoova on aga andnud usku igale oma teenijale. (Rooml. 12:3; Gal. 5:22.) Kõigil, kel seda on, tuleks selle eest tänulik olla. Jeesus Kristus ütles, et tema taevane isa tõmbab inimesi enda juurde oma poja kaudu. (Joh. 6:44, 65.) Usk Jeesusesse võimaldab meil oma patud andeks saada. See omakorda avab meile võimaluse olla Jehoovaga heades suhetes igavesti. (Rooml. 6:23.) Millega me oleme sellise õnnistuse küll ära teeninud? Patuste inimestena me ju väärime vaid surma. (Laul 103:10.) Ent Jehoova nägi meis potentsiaali ning lasi armulikult meil head sõnumit kuulda võtta. Me hakkasime uskuma Jeesusesse ja meil tekkis väljavaade elada igavesti. (1. Joh. 4:9, 10.) w16.10 4:1, 2

Oma kirjades rääkis Paulus kaaskristlastest tunnustavalt. Ta oli mõnega neist aastaid koos reisinud ja teadis kahtlemata nende vigu, kuid ikkagi rääkis ta neist head. Näiteks kirjeldas ta Timoteost kui „oma armsat ja ustavat poega Isanda teenistuses”, kes teistest kristlastest siiralt hoolib. (1. Kor. 4:17; Filipl. 2:19, 20.) Tiituse kohta kirjutas apostel kiitvalt Korintose kogudusele: „Ta on minu mõttekaaslane ja kaastööline, kes tegutseb teie heaks.” (2. Kor. 8:23.) Ilmselt julgustas see Timoteost ja Tiitust väga, kui nad said teada, mida Paulus nendest arvab. Paulus ja Barnabas riskisid oma eluga, kui läksid tagasi paikadesse, kus neid oli rünnatud. Näiteks, kuigi nad olid Lüstras kogenud tugevat vastupanu, naasid nad sinna, et julgustada uusi jüngreid ustavaks jääma. (Ap. t. 14:19–22.) Ja ka Efesoses, pärast vihase rahvajõuguga silmitsi seismist, julgustas Paulus sealseid jüngreid. (Ap. t. 20:1.) w16.11 1:10, 11

Jehoova juhib ja toidab oma organisatsiooni maapealse osa liikmeid ustava ja aruka orja kaudu, kes allub koguduse peale Kristusele. (Matt. 24:45–47; Efesl. 5:23.) Nagu juhtiv kogu esimesel sajandil, juhindub ka see ori täielikult Jumala sõnast ja peab seda väga kalliks. (1. Tess. 2:13.) Näiteks öeldakse Piiblis, et meil tuleb korrapäraselt koguduse koosolekutel käia. (Heebr. 10:24, 25.) Samuti innustab see meid olema õpetuslikes küsimustes üksmeelsed. Jumala sõna ergutab meid pidama kõige tähtsamaks Jumala kuningriiki. (Matt. 6:33.) See rõhutab ka seda, kui oluline on meile antud ülesanne kuulutada head sõnumit majast majja, avalikes kohtades ja eraviisil. (Matt. 28:19, 20; Ap. t. 5:42; 17:17; 20:20.) Kristlikele kogudusevanematele annab pühakiri juhendid hoida Jumala organisatsioon puhtana. (1. Kor. 5:1–5, 13; 1. Tim. 5:19–21.) Jehoova ootab, et kõik tema teenijad oleksid nii füüsiliselt kui ka vaimselt puhtad. (2. Kor. 7:1.) w16.11 3:7, 8

Esimesele maailmasõjale eelnenud aastakümnetel mõistsid Charles Taze Russell ja tema mõttekaaslased, et ristiusu kirikud ei õpeta Piibli tõde. Seepärast otsustasid nad, et ei tee mitte mingit tegemist valereligiooniga, kuigi nad ei saanud asjadest veel väga selgelt aru. Siioni Vahitorn väljendas juba 1879. aasta novembris nende selget Piiblil põhinevat seisukohta Suure Babüloni suhtes. Seal öeldi: „Igat kirikut, kes väidab, et ta on Kristusega kihlunud puhas neitsi, kuid kes teeb koostööd maailmaga (metsalisega) või saab sellelt toetust, tuleb pidada hoorakirikuks, kui kasutada piibellikku kõnepruuki.” (Ilm. 17:1, 2.) Jumalakartlikud mehed ja naised teadsid, mida nad peavad tegema. Nad poleks saanud loota Jumala õnnistusele, kui nad oleksid jätkanud valereligioonide toetamist. Seepärast kirjutasid paljud piibliuurijad oma kirikule kirja, kus nad ütlesid, et tahavad sealt lahkuda. w16.11 5:2, 3

Ilmselt oled sa iga-aastase Jeesuse surma mälestusõhtu paiku lugenud kirjakohta Roomlastele 8:15–17. See tähtis lõik selgitab, kuidas võitud kristlased teavad, et nad on võitud: püha vaim tunnistab seda koos nende vaimuga. Eelkõige on see peatükk kirjutatud võitud kristlastele. Nad on püha vaimuga võitud ja ootavad pikisilmi „enda lapsendamist Jumala poegadeks, vabanemist oma kehast”. (Rooml. 8:23.) Nad on tulevikus Jumala pojad taevas. See on võimalik tänu sellele, et neist on saanud ristitud kristlased, Jumal on andestanud nende patud Jeesuse makstud lunastushinna alusel ning mõistnud nad õigeks kui oma vaimsed pojad. (Rooml. 3:23–26; 4:25; 8:30.) Samas peaks Roomlastele 8. peatükk pakkuma huvi ka neile, kel on maise elu lootus, sest mingis mõttes on nemadki Jumala silmis õiged. Seal toodud nõuanded on kasulikud ka neile. w16.12 2:1–3

Mida Jeesus mõtles, kui ütles: „Ärge olge mures”? Ilmselgelt ei saanud ta mõelda seda, et jumalateenija ei tohiks kunagi tunda muret. Jeesus aitas oma jüngritel hoopis mõista, et liigne muretsemine pole hea. Igal päeval on omad mured. Seega pole kristlasel vaja oma murekoormat raskendada sellega, et ta mõtleb aina möödunud või võimalikele tulevastele probleemidele. Kristlane võib tunda suurt ängi võimalike tulevaste probleemide pärast. Kuid sul pole vaja liigselt muretseda asjade pärast, mis pole veel juhtunud. Miks? Sest tihtipeale me näeme tulevikku tumedamana, kui see tegelikult on. Pealegi pole olemas probleemi, mis käiks üle jõu Jumalale, kelle peale me võime heita kõik mured. Sa võid olla kindel, et Jumal annab oma ustavatele teenijatele tasu ning aitab neil tulla toime murega kunagiste, praeguste ja tulevaste probleemide pärast. w16.12 3:13, 16

Kui kuningas Saul hakkas Iisraeli üle valitsema, oli ta tagasihoidlik ja lugupeetud mees. (1. Saam. 9:1, 2, 21; 10:20–24.) Ent peagi pärast kuningaks saamist läks ta ennast täis. Kui Jumala prohvet Saamuel ei jõudnud Gilgalisse kokkulepitud ajaks, muutus Saul kannatamatuks. Vilistid valmistusid võitluseks iisraellastega, kes hakkasid Sauli juurest laiali jooksma. Küllap mõtles Saul, et peab kiiresti midagi ette võtma. Ta otsustas ise Jumalale ohvri tuua, kuigi tal polnud selleks õigust. Jehoovale see ei meeldinud. (1. Saam. 13:5–9.) Kui Saamuel jõudis Gilgalisse, noomis ta Sauli. Selle asemel et manitsust kuulda võtta, püüdis Saul end õigustada ja veeretada süüd teiste kaela. Ta ei arvanud, et oleks teinud midagi halba. (1. Saam. 13:10–14.) Sellest sai alguse Sauli allakäik. Ta kaotas kuningatrooni, ja mis veel hullem, ka Jehoova soosingu. (1. Saam. 15:22, 23.) Kuigi Sauli elu algas paljutõotavalt, lõppes see väga kurvalt. (1. Saam. 31:1–6.) w17.01 3:1, 2

Taavet oli terve elu ustav jumalateenija, kuid kord patustas ta rängalt. Ta rikkus abielu Batsebaga. (2. Saam. 11:1–21.) Taavet ei saanud oma vigu olematuks muuta ega põgeneda nende tagajärgede eest. Tegelikult mõjutasid need mingil määral kogu tema ülejäänud elu. (2. Saam. 12:10–12, 14.) Seepärast oli tal vaja uskuda, et kuna ta on siiralt kahetsenud, siis Jehoova andestab talle ja aitab tal tema tegude tagajärgedega leppida. Me kõik oleme ebatäiuslikud ja patustame. Mõned eksimused võivad olla üsna suured. Paljudel juhtudel ei saa me oma eksimuse heastamiseks eriti midagi teha ja meil tuleb lihtsalt tagajärgedega leppida. (Gal. 6:7.) Ent me usaldame Jumala lubadusi ja usume, et kui me kahetseme, siis Jehoova toetab meid raskustes, isegi kui oleme need ise põhjustanud. (Jes. 1:18, 19; Ap. t. 3:19.) w17.01 1:10–12

Kui oleme tagasihoidlikud, on meil lihtsam langetada häid otsuseid, isegi kui me ei suuda täielikult kontrollida asjade käiku või ei tea, kuidas asjad laabuvad. Näiteks kui alustame mingit laadi täisajalist teenistust, siis mis saab, kui jääme haigeks või kui meie eakad vanemad vajavad abi? Ja kuidas me ise vanemaks jäädes toime tuleksime? Kui palju me ka ei palvetaks või uurimistööd ei teeks, ei saa me niisugustele küsimustele lõplikke vastuseid. Jehoovale lootmine aitab meil oma piire mitte ainult tunnistada, vaid ka nendega leppida. Kui oleme teinud uurimistööd, teistega nõu pidanud ja palunud Jehoovalt tarkust, tuleb meil seada oma sammud tema püha vaimu juhatuse järgi. (Kog. 11:4–6.) Seejärel saab Jehoova meie otsuseid õnnistada või suunata meid armastavalt teisele teele. (Õpet. 16:3, 9.) w17.01 4:14

Aadam ja Eeva pidid otsustama, mida nad teevad: kas nad kuulavad Jehoova sõna või teevad nii, nagu ütles madu? Nad otsustasid Jumalale mitte kuuletuda. (1. Moos. 3:6–13.) Oma mässu tõttu kaotasid Aadam ja Eeva täiuslikkuse. Nad võõrandusid Jehoovast, kelle „silmad on liiga puhtad, et vaadata kurjust” ja kes „ei salli õelust”. (Hab. 1:13.) Kui ta oleks seda sallinud, sattunuks ohtu kõigi elusolendite heaolu nii taevas kui ka maa peal. Ja kui Jumal poleks Eedeni aias tehtud patu suhtes midagi ette võtnud, oleks see seadnud kahtluse alla tema usaldusväärsuse. Kuid Jehoova jääb alati oma põhimõtetele kindlaks, ta ei hülga neid ilmaski. (Laul 119:142.) Tõsiasi, et Aadamal ja Eeval oli vaba tahe, ei andnud neile õigust Jumala seadust eirata. Kuna nad mässasid Jehoova vastu, nad surid ja said jälle mullaks, millest nad olid võetud. (1. Moos. 3:19.) w17.02 1:8, 10, 11

Oma teenistuse algusest alates juhindus Jeesus pühakirjast. Isegi tema elu viimased sõnad sisaldasid tsitaate messia kohta käivatest prohvetiennustustest. (Matt. 27:46; Luuka 23:46.) Tolleaegsed usujuhid seevastu eirasid Jumala sõna, kui see läks vastuollu nende pärimustega. Tsiteerides Jesaja kirja pandud Jehoova sõnu, ütles Jeesus: „See rahvas ülistab mind huultega, aga nende süda on minust kaugel. Nad teenivad mind ilmaasjata, sest kõik, mida nad õpetavad, on vaid inimeste käsud.” (Matt. 15:7–9.) Jeesus ei juhindunud pühakirjast mitte üksnes oma tegudes, vaid ka sõnades. Kui ta vastas usujuhtide küsimustele, ei toetunud ta oma piiritule tarkusele ega tohutule kogemuste pagasile. Tema sõnadest oli näha, et ta toetus pühakirjale. (Matt. 22:33–40.) w17.02 3:18, 19

Jehoova tunnistajad austavad meeleldi võimukandjaid, nagu kõigilt kodanikelt üldiselt oodataksegi. Me teeme võimuesindajatega koostööd. Kuid nagu pühakiri näitab, on meie austusel ja toetusel piir. Me ei astu üle Jumala seadustest ja jääme poliitilistes küsimustes erapooletuks. (1. Peetr. 2:13–16.) Minevikus elanud Jehoova teenijad on meile eeskujuks selles, kuidas valitsusametnikesse suhtuda. Kui Rooma impeeriumis korraldati rahvaloendus, registreerisid end ka Joosep ja Maarja. Selleks rändasid nad Petlemma, kuigi Maarja pidi varsti sünnitama. (Luuka 2:1–5.) Kui Paulust alusetult süüdistati, jäi ta end kaitstes lugupidavaks ning osutas kohast austust kuningas Agrippale ja Juudamaa provintsi valitsejale Festusele. (Ap. t. 25:1–12; 26:1–3.) w17.03 1:9, 10

Kui iisraellased võtsid omaks kaananlaste patused teguviisid, ei kaitsnud Jehoova neid enam. (Kohtum. 2:1–3, 11–15; Laul 106:40–43.) Kui raske võis küll olla jumalakartlikel peredel jääda neil aastatel Jehoovale ustavaks! Siiski me teame Piiblist, et tol ajal elas ustavaid jumalateenijaid, nagu Jefta, Elkana, Hanna ja Saamuel, kes olid otsustanud toimida Jehoovale meelepäraselt. (1. Saam. 1:20–28; 2:26.) Praegu me elame maailmas, kus inimeste mõtted ja teod sarnanevad muistsete kaananlaste omadega. Ülistatakse seksi ja vägivalda ning keskendutakse aineliste asjade hankimisele. Ent nagu omal ajal iisraellastele, nii on Jehoova ka meile andnud selged hoiatused, et oskaksime end selle maailma surve eest kaitsta. Meil tuleks iisraellaste vigadest õppida. (1. Kor. 10:6–10.) Me peame tegema kõik, mis suudame, et hoiduda muistsetele kaananlastele omasest mõtteviisist. (Rooml. 12:2.) Kas teeme ustavalt selle nimel oma parima? w16.04 1:4–6

Tähtsaid otsuseid langetades on oluline otsida nõu Piiblist ja küsida Jehoovalt juhatust palve kaudu. Jehoova aitab meil arendada vajalikke omadusi, et saaksime teha otsuseid, mis on kooskõlas tema tahtega. Otsust langetades mõtle, kas sinu otsus tõendab su armastust Jehoova vastu, kas see teeb rõõmsaks su pere ning kas see näitab, et oled kannatlik ja lahke. Jehoova ei sunni meid teda armastama ega teenima. Ta on andnud meile vaba tahte. Ta austab meie õigust valida, kas tahame teda teenida. (Joosua 24:15; Kog. 5:4.) Samas ta ootab, et tema teenijad viiksid ellu oma otsused, mis nad on langetanud tema juhatuse järgi. Kui meil on usk Jehoova toimimisviisidesse ja põhimõtetesse, siis võime langetada tarku otsuseid ja olla kindlad kõigil oma teedel. (Jaak. 1:5–8; 4:8.) w17.03 2:17, 18