Veebruar

Mida need sõnad tähendavad? Vastupidavus aitab meid olla „täiuslikud ja veatud”, nii et meis „pole midagi puudu”. (Jaak. 1:4.) Katsumused toovad sageli välja meie nõrgad küljed, meie isiksuse tahud, mida meil tuleks parandada. Kui peame sellistes katsumustes vastu, siis meie kristlik isiksus täiustub. Näiteks aitab see meil olla kannatlikumad, lugupidavamad ja kaastundlikumad. Kuna vastupidavus vormib meid ja viib nõnda lõpule tähtsa töö, siis ära tee järeleandmisi Piibli põhimõtetes, et usuproovile lõpp teha. Oletame, et sa heitled kõlvatute mõtetega. Selle asemel et kiusatusele järele anda, palu Jehoovalt abi, et suudaksid heita säärased himud kõrvale. Nii kasvatad sa enesevalitsemist. Või oletame, et pereliige, kes pole sinuga sama usku, osutab sulle vastupanu. Survele järele andmise asemel jätka otsustavalt Jehoova teenimist. Pea meeles, et Jumala soosingu pälvimiseks tuleb meil vastu pidada. (Rooml. 5:3–5; Jaak. 1:12.) w16.04 2:15, 16

Kui oleksime kohatult uhked oma rassi, kultuuri või rahvuse üle, satuksime Jehoova põhimõtetega vastuollu, sest tema ei pea üht inimest või inimrühma teisest paremaks. Muidugi ta ka ei oota, et me salgaksime oma kultuuri maha. Kultuurilised erinevused ilmestavad inimpere imepärast mitmekesisust. Siiski peaksime pidama meeles, et Jumala silmis on kõik inimesed võrdsed. (Rooml. 10:12.) Kui laseme endas pead tõsta kohatul uhkusel oma päritolu üle, tekitab see natsionalismivaimu ja võib olla esimeseks sammuks erapoolikusele. Kristlased pole sellise uhkuse suhtes immuunsed. Näiteks esimesel sajandil ei kohelnud mõned heebrea vennad õiglaselt kreeka keelt kõnelevaid leski. (Ap. t. 6:1.) Mida teha, kui meis hakkab tekkima kohatu uhkus? Oletame, et mõni välismaalt pärit vend või õde annab sulle nõu. Kas lükkad selle otsekohe tagasi, mõeldes, et meie siin teeme asju palju paremini kui nemad? Meil tuleks hoopis rakendada Piibli nõuannet, mis on tänase päeva tekstiks. w16.04 4:12, 13

Jeesus kuulutas „head sõnumit Jumala kuningriigist” ja ta ootab, et tema jüngrid teeksid sedasama. Kes on need, kes kuulutavad kõigile rahvastele seda sõnumit? (Matt. 28:19.) Vastus on ilmne: ainult Jehoova tunnistajad. Üks misjonärist preester ütles kord ühele Jehoova tunnistajale, et ta on elanud paljudes maades ja küsinud igal maal Jehoova tunnistajatelt, mis sõnumit nad kuulutavad. Mis vastuseid ta sai? See preester ütles: „Nad kõik olid nii rumalad, et andsid ühe ja sama vastuse: head sõnumit Jumala kuningriigist.” Selle preestri sõnad kinnitavad tegelikult seda, et me pole mitte rumalad, vaid hoopis ühtsed, nagu tõelised kristlased peavadki olema. (1. Kor. 1:10.) Me räägime sama sõnumit, mida ajakiri nimega Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki. Seda ajakirja antakse praegu välja 254 keeles ja selle keskmine tiraaž on peaaegu 59 miljonit, mis teeb sellest kõige laialdasemalt levitatava ajakirja maailmas. w16.05 2:6

Oletame, et sa soovid alustada pioneerteenistust. Selle teostamiseks on sul ehk tarvis kõigepealt lihtsustada oma elu. Samas muretsed sa võib-olla sellepärast, et äkki pole sa enam nii õnnelik, kui pead aineliselt vähemaga leppima. Loomulikult pole Piiblis sellist käsku, et peab hakkama pioneeriks. Me võime vabalt teenida Jehoovat ustavate kuulutajatena. Ent Jeesus kinnitab, et neile kes toovad Jumala kuningriigi nimel ohvreid, saab osaks palju õnnistusi. (Luuka 18:29, 30.) Lisaks näitab pühakiri, et Jehoovale meeldib see, kui toome talle „vabatahtlikke kiitusohvreid” ja teeme õige jumalateenimise edendamiseks rõõmsalt kõik, mida suudame. (Laul 119:108.) Need pühakirja mõtted koos meie palvetega juhatuse saamiseks aitavad meil kindlasti paremini mõista Jehoova mõtteviisi. Nii saame langetada otsuse, mis on meie olukorras praktiline ja millel on meie taevase isa õnnistus. w16.05 3:13

Paljud meie väljaannetes käsitletud noorteprobleemid pole sugugi võõrad ka täiskasvanutele. Me kõik peame kaitsma oma usku, kontrollima oma emotsioone, seisma vastu kaaslaste kahjulikule survele ning vältima halba seltskonda ja meelelahutust. Neid ja paljusid teisi teemasid käsitletakse teismelistele suunatud väljaannetes. Kas täiskasvanud peaksid arvama, et neil ei kõlba neid lugeda? Sugugi mitte! Kuigi see materjal on kirjutatud eeskätt noortele, põhineb see Piibli ajatutel põhimõtetel ja on kasulik kõigile kristlastele. Lisaks sellele, et meie väljaanded aitavad noortel toime tulla probleemidega, aitavad need neil ka vaimselt kasvada ja saada Jehoovaga üha lähedasemaks. Täiskasvanutel on sealt nii mõndagi õppida. (Kog. 12:13.) w16.05 5:15, 16

„Jehoova, meie Jumal Jehoova, on üks ja ainus.” Kui jõulised sõnad! See meeldetuletus tugevdas iisraellasi, kes olid minemas tõotatud maad enda valdusse võtma. Kui hoiame neid sõnu selgelt meeles, annab see meile jõudu tulla toime suure viletsuse ajal ning aitab edendada rahu ja ühtsust ka paradiisis. Teenigem siis Jehoovat jäägitu pühendumusega, armastades teda kogu hingest ja hoides meie vennaskonna ühtsust. Kui me nii teeme, siis võime vaadata tulevikku kindlustundega ja oodata aega, kui täituvad need Jeesuse sõnad, mis ta ütles lambasarnaste inimeste kohta: „Tulge, mu isa õnnistatud, teie tasuks on kuningriik, mis on teie jaoks valmis alates maailma rajamisest.” (Matt. 25:34.) w16.06 3:2, 20

Uhkus võib panna meid oma tegusid õigustama, mistõttu meil on raske lasta end vormida. Kas sind on kunagi mõni kaaskristlane haavanud? Või kas sa oled kaotanud teenistuseesõigused? Kui nii, siis kuidas sa reageerisid? Kas lubasid uhkusel endas pead tõsta? Või oli sinu esmamure vennaga rahu teha ning Jehoovale ustavaks jääda? (Laul 119:165; Kol. 3:13.) Jumala nõuandeid on raske vastu võtta ka sellel, kes tahtlikult patustab ja seda võib-olla isegi varjab. Niisugusel juhul võib patustamine talle üha lihtsamaks muutuda. (Kog. 8:11.) Üks vend, kes sattus pornograafia vaatamise lõksu, tunnistas hiljem: „Märkasin, et minus arenes kriitiline suhtumine kogudusevanematesse.” Selle venna suhted Jehoovaga halvenesid. Lõpuks tuli tema pahe päevavalgele ning ta sai hädavajalikku abi. Muidugi mõista oleme kõik ebatäiuslikud. Aga kui oleme kriitilised või kui õigustame valet teguviisi, selle asemel et Jumalalt andestust paluda ja abi otsida, on meie süda ehk juba kõvenema hakanud. w16.06 2:5, 6

Jeesuse jüngrid muretsesid selliste asjade pärast, mille pärast poleks pidanud. Jeesus käskis neil muretsemise lõpetada ja selleks oli hea põhjus. Asjatu mure või hool isegi hädatarviliku pärast võib haarata liigselt inimese tähelepanu ja panna teda unustama palju olulisemaid, vaimseid asju. Jeesus soovis nii väga oma jüngreid aidata, et ütles mäejutluse jooksul veel neli korda, et nad ei muretseks. (Matt. 6:27, 28, 31, 34.) Jeesus teadis hästi, mida inimesed vajavad. Veelgi enam, ta teadis ka seda, milliste raskustega seisavad silmitsi tema jüngrid, kes elavad sajandeid hiljem, viimseil päevil, kui „tulevad karmid ajad”. (2. Tim. 3:1.) Sellisteks raskusteks on näiteks tööpuudus, inflatsioon, toidunappus ja vaesus. Samas Jeesus ütles, et elu on enam väärt kui toit ning keha enam väärt kui riided. w16.07 1:8, 9

Kui me suudaksime vastata täiuslikult kõigile Jehoova ootustele, siis teeniksime ära selle, et Jehoova on meie vastu lahke. Tõsiasi on aga see, et me ei suuda veatult tema tahet täita. Tark kuningas Saalomon kirjutas: „Maa peal pole ühtki õiget inimest, kes teeks alati head, aga mitte kunagi pattu.” (Kog. 7:20.) Ka apostel Paulus märkis: „Kõik inimesed on pattu teinud ja keegi ei suuda peegeldada Jumala võrratuid omadusi” ning „Patt annab palgaks surma.” (Rooml. 3:23; 6:23a.) Jah, surm on see, mille me oleme ära teeninud. Armastusest ebatäiuslike inimeste vastu tegi aga Jehoova nende heaks ühe ülimalt lahke teo. Ta saatis maa peale oma ainusündinud poja, et ta meie eest sureks. See on Jehoova suurim kingitus meile. (Joh. 3:16.) Paulus kirjutas Jeesuse kohta: „Küll aga näeme Jeesust, kes sai pisut alamaks inglitest, kroonituna au ja hiilgusega selle eest, et ta kannatas ja suri. Jumala armu tõttu maitses ta surma kõigi inimeste eest.” (Heebr. 2:9.) Tõesti, „Jumal annab kingiks igavese elu meie isanda Kristus Jeesuse kaudu”. (Rooml. 6:23b.) w16.07 3:3, 4

On igati normaalne, et inimesed abielluvad. Abielu alguse ja eesmärgi uurimine võib aidata meil abielusse õigesti suhtuda ja tunda sellest suuremat rõõmu. Pärast seda, kui Jumal lõi esimese inimese Aadama, palus ta tal anda loomadele nimed. Aadam nägi, et loomadel on paarilised, „inimesel aga polnud abilist, kes oleks olnud talle täienduseks”. Seepärast lasi Jumal tulla Aadama peale sügava une, võttis tema küljeluu, valmistas sellest naise ja tõi ta mehe juurde. (1. Moos. 2:20–24.) Niisiis on abielule alguse pannud Jumal. Seda tõsiasja kinnitas ka Jeesus, kui ütles: „Seetõttu jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab ühte oma naisega ja neist kahest saab üks.” (Matt. 19:4, 5.) See, et Jumal lõi naise Aadama küljeluust, aitas esimesel inimpaaril ilmselt mõista, kui lähedased nad peaksid olema. Jumal ei soovinud, et abielu lahutataks või et kellelgi oleks korraga rohkem kui üks abikaasa. w16.08 1:1, 2

Jeesus ei rääkinud Jumala kuningriigist mitte ainult rahvahulkadele, vaid ka üksikisikutele. Näiteks oli tal elav ja sisukas vestlus ühe naisega Jaakobi kaevu ääres Sühhari linna lähedal. (Joh. 4:5–30.) Kord rääkis ta Matteus Leeviga, kes oli maksukoguja. Matteus nõustus Jeesuse ettepanekuga saada tema järelkäijaks. Ta kutsus Jeesuse oma koju pidusöögile, kus Jeesus kõneles paljude inimestega. (Matt. 9:9; Luuka 5:27–39.) Ühel teisel korral rääkis Jeesus sõbralikult Naatanaeliga, kes vaatas viltu Naatsaretist pärit inimestele. Ent Naatanael muutis oma suhtumist. Ta soovis saada rohkem teada selle kohta, mida Jeesus, mees Naatsaretist, õpetas. (Joh. 1:46–51.) Niisiis on hea õpetada uusi kuulutajaid vestlema inimestega sõbralikul ja lahkel viisil. Kui me neid niimoodi suuname, tunnevad nad kuulutustööst rohkem rõõmu. w16.08 4:7–9

Kui abikaasad ei suuda omavahelisi probleeme lahendada, võib ühel või mõlemal abikaasal tekkida soov asuda teineteisest lahku elama või abielu lahutada. Kuid lahku elama asumisse ei tuleks suhtuda kergekäeliselt. Kuigi see võib näida lahendusena tõsistele probleemidele, tekib nii probleeme tihti juurde. Kui Jeesus oli korranud Jumala sõnu selle kohta, et mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab ühte oma naisega, lausus ta: „Mis Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu.” (Matt. 19:3–6; 1. Moos. 2:24.) Ka abikaasad ise ei tohiks lahutada seda, mida Jumal on ühte pannud. Jehoova peab abielu eluaegseks liiduks. (1. Kor. 7:39.) Teadmine, et meil kõigil tuleb Jumalale aru anda, peaks ajendama abikaasasid püüdma probleeme kiiresti lahendada, nii et need ei paisuks suuremaks. w16.08 2:10, 11

Meie vaenlased võivad meid rünnata siis, kui me seda kõige vähem ootame või kui oleme nõrgad. Seepärast tuleb meil püsida valvel. Sõnad „ära lase halval endast võitu saada” kinnitavad meile, et me suudame halvast võitu saada. Selleks tuleb meil halva vastu pidevalt võidelda. Kui me pole valvel ja lakkame võitlemast, võivad Saatan, tema maailm ja meie enda patune loomus meid oma võimusesse võtta. Ära kunagi lase Saatanal end heidutada, nii et su käed lõtvuvad. (1. Peetr. 5:9.) Et olla võitluses edukas, ei tohi me kaotada silmist põhjust, miks me võitleme. Me tahame olla Jumalale meelepärased ja soovime, et ta õnnistaks meid. Tekstis Heebrealastele 11:6 öeldakse: „Kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et ta on olemas ja et ta annab tasu neile, kes teda tõsimeeli otsivad.” Kreeka verb, mis on selles kirjakohas tõlgitud vastega „tõsimeeli otsima”, on niisuguses vormis, et kannab endas mõtet tegevuse intensiivsusest ja kontsentreeritud pingutustest. (Ap. t. 15:17.) w16.09 2:4, 5

Jumala sõna praktilised nõuanded aitavad meil langetada otsuseid, mis toovad au Jumalale. Muidugi on riiete valik mingil määral maitseasi. Samuti sõltub see igaühe rahalistest võimalustest. Ent meie riided peaksid olema alati puhtad ja sündsad. Meil tuleks ka arvestada olukorra ja kohalike tavadega. Tuleb tunnistada, et alati pole sugugi kerge langetada arukaid otsuseid ja võtta arvesse kõiki tegureid. Paljude poodide riiulitelt võib leida üksnes viimase moe järgi rõivaid. Seepärast võib kuluda omajagu aega ja energiat, et leida sündsaid seelikuid, kleite ja pluuse ning niisuguseid ülikondi ja pükse, mis pole liiga kitsad. Tõenäoliselt meie usukaaslased märkavad ja hindavad seda, kui oleme näinud vaeva, et leida endale ilusaid ja sobilikke riideid. Ja kuigi see kõik võib põhjustada meile mingil määral ebamugavust, võime tunda rahulolu teadmisest, et toome ülistust oma armastavale taevasele isale. w16.09 3:15, 16

Lastel on tavaliselt elav kujutlusvõime. Vanemad, kasutage seepärast laste õpetamisel julgelt näiteid ja näitlikke abivahendeid. Mõjusad näited aitavad lapsel veenduda Piibli täpsuses. Mõelgem näiteks tänasele päevatekstile. Kuidas selgitada, et selles salmis kirjas olev mõte pärineb Jumalalt? Üks võimalus on lihtsalt rääkida lapsele faktidest. Kuid miks mitte panna tööle tema kujutlusvõime? Ütle lapsele, et Iiob elas kaua enne teleskoopide ja kosmoselaevade olemasolu. Sa võiksid paluda lapsel näidata, kui raske võib olla uskuda, et mingi väga suur asi, näiteks maa, ei toetu millelegi. Laps võib kasutada palli või kivi, tõendamaks, et esemed peavad millelegi toetuma. Selline õpetusviis aitab lapsel mõista, et Jehoova lasi teaduslikult täpsed faktid Piiblisse kirja panna kaua enne seda, kui inimesed nende tõesuses veendusid. (Neh. 9:6.) w16.09 5:9, 12

Usk on midagi palju rohkemat kui Jumala eesmärgist mõistusega arusaamine. See on võimas jõud, mis ajendab inimest täitma Jumala tahet. Usk sellesse, kuidas Jumal inimesed päästab, ajendab usklikku teistele heast sõnumist rääkima. Meie väljavaade elada igavesti Jumala uues maailmas sõltub sellest, kas meil on usku ja kas me hoiame seda tugevana. Usk on nagu taim. Erinevalt kunsttaimest on elus taim pidevas muutumises. Vee puudumisel taim närtsib, ent parajal määral niiskust saades kasvab see jõudsalt. Taim, mis oli kunagi tugev, võib surra, kui see ei saa enam piisavalt vett. Nii on ka meie usuga: kui jätame selle hooletusse, siis see närtsib ja sureb. (Luuka 22:32; Heebr. 3:12.) Kui aga hoolitseme oma usu eest, püsib see elavana ja kasvab ning me oleme „terved usus”. (2. Tess. 1:3; Tiit. 2:2.) w16.10 4:4, 5

Kui Taaniel ja tema kaaslased viidi pagendusse, õpetasid babüloonlased neile „kaldealaste kirja ja keelt”, et nad sulanduksid kohalikku kultuuri. Peale selle andis õukonnaametnik, kes vastutas nende õpetamise eest, neile babüloonia nimed. (Taan. 1:3–7.) Taanieli uus nimi tulenes Babüloonia peajumala Beeli nimest. Kuningas Nebukadnetsar soovis ilmselt Taanieli uskuma panna, et tolle Jumal Jehoova on Babüloonia jumalast alamal positsioonil. (Taan. 4:8.) Taanielile pakuti kuninga hõrgutisi, kuid ta „otsustas oma südames mitte rüvetada end”. (Taan. 1:8.) Kuna ta uuris „pühi raamatuid” oma emakeeles, oli tal võõral maal elades tugev usk. (Taan. 9:2, allmärkus.) Seetõttu tunti teda umbes 70 aastat pärast Babüloni pagendamist ikka veel tema heebrea nime järgi. (Taan. 5:13.) w16.10 2:7, 8

Jeesus on määranud ustava orja ainsaks kanaliks, mille kaudu ta vaimutoitu annab. (Matt. 24:45–47.) Alates aastast 1919 on ausse tõstetud Jeesus Kristus kasutanud seda orja, et aidata oma järelkäijatel Jumala sõna mõista ja selle järgi elada. Kui kuuletume Piibli juhtnööridele, edendab see koguduses puhtust, rahu ja ühtsust. Igaüks meist peaks mõtlema, kas ta järgib juhatust, mida Jeesus ustava orja kaudu annab. Jumala sõnas on juttu ka Jehoova organisatsiooni taevasest osast. Ühes nägemuses, mille sai prohvet Hesekiel, räägiti sellest kui taevasest vankrist. (Hes. 1:4–28.) Peagi hävitab Kristus koos oma pühade inglitega jumalatu maailma. Jehoova vanker liigub kiiresti selles suunas, et tõendada Jehoova valitsemisõigust ja pühitseda tema nime. w16.11 3:9, 10

Nagu algkristlased, käime ka meie koos selleks, et „saada õpetust ja innustust”. (1. Kor. 14:31.) Ka kauaaegsed jumalateenijad vajavad julgustust. Mõtle näiteks Joosuale. Ta oli teeninud Jehoovat ustavalt juba palju aastaid. Ometi käskis Jehoova Moosesel teda julgustada, öeldes: „Sea Joosua juhiks ning julgusta ja kinnita teda, sest tema läheb selle rahva ees üle jõe ning tema annab neile pärandiks selle maa, mida sa näed.” (5. Moos. 3:27, 28.) Joosuale anti tohutult vastutusrikas ülesanne juhtida Iisraeli rahvas võidukalt tõotatud maale. Ent tal oli ka tagasilööke ja ta kaotas vähemalt ühe lahingu. (Joosua 7:1–9.) Seepärast pole midagi imestada, et ta vajas julgustust ja toetust. Meiegi võiksime julgustada kogudusevanemaid, sealhulgas ringkonnaülevaatajaid, kes teevad kõvasti tööd, et Jumala karja eest hoolitseda. (1. Tess. 5:12, 13.) w16.11 1:12, 13

Piibliuurijad said aru, et ei piisa sellest, kui nad ütlevad oma sugulastele, headele sõpradele ja kiriku liikmetele, et nad ei toeta enam valereligiooni. Kogu maailm pidi mõistma, et Suur Babülon teeb otsekui hooratööd. 1917. aasta detsembris ja 1918. aasta alguses jagas mitu tuhat innukat piibliuurijat inimestele traktaati „Babüloni langemine” („The Fall of Babylon”), mis mõistis ristiusu kiriku teravalt hukka. Kokku levitasid nad seda traktaati 10 miljonit eksemplari. Nagu võib arvata, olid vaimulikud maruvihased. Ent piibliuurijad ei lasknud sellest end heidutada ja jätkasid oma tähtsat tööd. Nad olid võtnud nõuks kuuletuda „eelkõige Jumalale, mitte inimestele”. (Ap. t. 5:29.) Mida me sellest kõigest võime järeldada? Need kristlikud vennad ja õed mitte ei sattunud sõja ajal Suure Babüloni vangistusse, vaid rebisid end selle haardest lahti ja aitasid sedasama teha ka teistel. w16.11 5:2, 4

Mõned võivad arvata, et siin räägitakse mittekristlastest ja kristlastest. Ent Pauluse kiri oli kirjutatud „Roomas olevaile Jumala armastatuile, kutsutud pühadele”. (Rooml. 1:7.) Niisiis vastandas Paulus kristlasi, kes lasevad end juhtida oma patusel loomusel, kristlastele, kes lasevad end juhtida pühal vaimul. Veidi varem oli ta öelnud: „Kui me lasime end juhtida oma patusel loomusel, valitsesid meie keha patused ihad.” (Rooml. 7:5.) Siin Paulus selgitas, et need, kes lasevad end juhtida oma patusel loomusel, keskenduvad oma patustele himudele ja kirgedele ning rahuldavad neid. w16.12 2:5, 7

Vahel võib inimest närida mure tema kunagiste eksimuste pärast. Aeg-ajalt tundis kuningas Taavet, et tema eksimused on otsekui tõusnud üle pea. Ta tunnistas: „Südamevaev paneb mind valjult ägama.” (Laul 38:3, 4, 8, 18.) Taavet tegutses selles olukorras targalt. Ta tuletas endale meelde, et Jehoova on halastav ja andestav Jumal. (Laul 32:2, 3, 5.) Mõnikord on jumalateenija aga mures oleviku pärast. Näiteks kui Taavet kirjutas Laulu 55, kartis ta oma elu pärast. (Laul 55:2–5.) Kuid ta ei lasknud muredel enda üle võimust võtta, nii et oleks lakanud Jehoovale lootmast. Taavet anus Jehoovat, et ta aitaks tal probleemidega toime tulla, kuid ta võttis olukorra lahendamiseks ka ise midagi ette. (2. Saam. 15:30–34.) Võta Taavetist eeskuju. Selle asemel et lasta muredel end enda alla matta, tee olukorra lahendamiseks kõik, mis võimalik, ja seejärel jäta asi Jehoova hoolde. w16.12 3:14, 15

Taavet võttis kuulda Jehoova esindaja prohvet Naatani manitsust. Samuti pöördus ta palves Jehoova poole, tunnistas oma patte ja väljendas oma südamesoovi saada tagasi tema soosingusse. (Laul 51:1–17.) Ta ei lasknud süütundel end halvata, vaid õppis oma vigadest ja ei korranud neid enam kunagi. Aastaid hiljem suri ta ustavana ja sellisena püsib ta kindlalt Jehoova mälus. (Heebr. 11:32–34.) Mida me võime Taavetilt õppida? Kui teeme mõne ränga patu, on meil vaja siiralt kahetseda ja paluda Jehoovalt andestust. Meil on vaja tunnistada oma patud talle üles. (1. Joh. 1:9.) Samuti on meil tarvis rääkida kogudusevanematega, kes saavad meid aidata. (Jaak. 5:14–16.) Kui järgime Jehoova juhtnööre, siis näitame sellega, et usaldame tema tõotust meid aidata ja meile andestada. Samuti on hea oma vigadest õppust võtta, teenida Jehoovat edasi ja vaadata kindlalt tulevikku. (Heebr. 12:12, 13.) w17.01 1:13, 14

Piiblis mõeldakse ülbete tegude all seda, kui keegi teeb tormakalt või jultunult midagi, milleks tal pole õigust. Päritud patususe tõttu võime vahetevahel kõik nii käituda. Kui see saab meile aga harjumuseks, kaotame varem või hiljem Jumala soosingu, nagu juhtus kuningas Sauliga. Kirjakoht Laul 119:21 ütleb Jehoova kohta: „Sa hurjutad jultunuid.” Miks ta seda teeb? Ülbed teod pole lihtsalt süütud eksimused. Esiteks, kui käitume ülbelt, ei austa me Jehoovat kui kõrgeimat valitsejat. Teiseks, kui teeme midagi, milleks meil pole õigust, satume tõenäoliselt teistega pahuksisse. (Õpet. 13:10.) Ja kolmandaks, kui meie ülbe käitumine saab ilmsiks, võime tunda häbi ja alandust. (Luuka 14:8, 9.) Ülbed teod ei too midagi head. Piibel näitab, et alati on õige olla tagasihoidlik. w17.01 3:4, 5

Kuna Aadam ei olnud enam täiuslik, ei saanud ta Jumala omadusi täiuslikult peegeldada. Aadam ei kaotanud mitte üksnes võrratut tulevikulootust, vaid ka pärandas oma lastele ebatäiuse, patu ja surma. (Rooml. 5:12.) Ta röövis oma järeltulijailt väljavaate elada igavesti. Aadamal ja Eeval ning nende lastel polnud võimalust saada endale täiuslikke järglasi. Pärast seda, kui Saatan ässitas Aadamat ja Eevat Jumalat hülgama, on ta jätkanud inimeste eksitamist. (Joh. 8:44.) Jumal armastab inimesi aga ikka edasi. Hoolimata Aadama ja Eeva mässust soovib Jehoova, et inimesed oleksid temaga heades suhetes. Ta ei taha, et keegi hukkuks. (2. Peetr. 3:9.) Seepärast asus Jumal kohe pärast mässu tegutsema, et inimestel oleks võimalik taastada temaga sõprussuhted, kuid samal ajal jäi ta kindlaks oma õiguspõhimõtetele. (Joh. 3:16.) w17.02 1:12–14

Me hakkame rohkem hindama oma kohta Jehoova organisatsioonis, kui otsime Jumala eeskujul teistes head. Selle asemel et püüda alati olla tähelepanu keskpunktis ja öelda teistele, mida nad peavad tegema, oleme varmad küsima neilt nõu ning võtma kuulda nende soovitusi. Me oleme rõõmsad, kui teised saavad eesõigusi. Ja me täname Jehoovat, kui näeme, kuidas ta õnnistab kõiki meie vendi terves maailmas. (1. Peetr. 5:9.) Samuti, kui õpime nägema asju Jehoova vaatepunktist, võime langetada häid otsuseid. Korrapäraselt Piiblit uurides ja palvetades ning õpitut ellu rakendades treenime tasapisi oma südametunnistust. (1. Tim. 1:5.) Me õpime pidama teisi endast tähtsamaks. Jehoova on lubanud, et kui teeme oma osa, siis ta viib lõpule meie väljaõppe, aidates meil arendada tagasihoidlikkust ja teisi talle meelepäraseid omadusi. (1. Peetr. 5:10.) w17.01 4:17, 18

Kahtlemata väärivad austust ja lugupidamist kõik meie usukaaslased. Eriti väärivad seda kogudusevanemad. Me suhtume neisse vendadesse austusega hoolimata nende rahvusest, haridustasemest või sotsiaalsest ja majanduslikust olukorrast. Piibel nimetab neid mehi andideks, neil on väga tähtis roll jumalateenijate eest hoolitsemisel. (Efesl. 4:8.) Sellised annid on ka ringkonnaülevaatajad ning harubürookomiteede ja juhtiva kogu liikmed. Meie õed ja vennad esimesel sajandil pidasid vastutavatest vendadest lugu ning meie suhtume neisse samamoodi. Me ei jumalda kristliku koguduse tuntud esindajaid ega käitu nende juuresolekul nii, nagu seisaksime inglite kõrval. Sellegipoolest peame neist töökatest ja alandlikest vendadest lugu. (2. Kor. 1:24; Ilm. 19:10.) w17.03 1:13

Herodes Agrippa I oli täielik vastand Jeesusele. Temast sai Juudamaa valitseja. Ühel erilisel päeval pani ta endale kuningliku rüü selga ja hakkas kõnet pidama. Teda imetlev rahvas hüüdis: „See on jumala, mitte inimese hääl!” Herodes nautis talle osaks saanud ülistust. Aga „sedamaid lõi Jehoova ingel Herodest, sest see ei andnud au Jumalale. Herodes jäi haigeks, ussid sõid ta ära ja ta suri”. (Ap. t. 12:21–23.) Võime olla kindlad, et Herodest ei valinud juhiks Jehoova. Jeesuse kohta olid aga olemas selged tõendid, et tema oli ametisse määranud Jumal, ja ta tõi alati au Jehoovale kui kõrgeimale juhile. Jeesus ei pidanud olema valitseja vaid mõned aastad. „Kogu võim taevas ja maa peal on antud minule,” ütles ta pärast seda, kui oli üles äratatud. „Ma olen iga päev teie juures kuni selle ajastu viimsete päevade lõpuni.” (Matt. 28:18–20.) w17.02 3:20, 21