Märts

Ajendatuna kadedusest ja vihkamisest ajasid Jefta poolvennad ta ära, võttes ebaõiglaselt endale pärandi, mis esmasünniõigusega kuulus temale. (Kohtum. 11:1–3.) Sellest hoolimata läks Jefta neile appi, kui nad teda palusid. (Kohtum. 11:4–11.) Jehoova nime kaitsmine oli Jeftale palju tähtsam, kui mistahes isiklikud tüliküsimused. Ta oli otsustanud jääda Jehoovale ustavaks ning see tõi õnnistusi nii talle endale kui ka teistele. (Heebr. 11:32, 33.) Kas Jefta eeskuju puudutab sinu südant? Võib-olla on mõni vend või õde meile pettumuse valmistanud või meid halvasti kohelnud. Kui nii, siis ei tohiks me lubada, et jääme seetõttu kõrvale koosolekutest, kuulutustööst või kogudusega lävimisest. Jefta eeskujul võime ka meie juhinduda Jumala põhimõtetest, mis aitavad meil tulla toime keeruliste olukordadega ja ajendavad tegema head. (Rooml. 12:20, 21; Kol. 3:13.) w16.04 1:7, 9, 10

Meil tuleb vastu pidada lõpuni, mitte vaid mõnda aega. Mõelgem näiteks laevale, mis hakkab põhja vajuma. Ellujäämiseks tuleb reisijatel ujuda kaldale. See, kes annab alla vahetult enne kaldalejõudmist, leiab sama kurva lõpu kui see, kes varem alla andis. Seega tuleb meil uude maailma jõudmiseks otsustavalt vastu pidada kuni selle saabumiseni. Vastupidamisest sõltub meie elu. Olgu meil samasugune suhtumine kui Paulusel, kes ütles kaks korda: „Me ei anna alla.” (2. Kor. 4:1, 16.) Võime olla täiesti kindlad, et Jehoova aitab meil lõpuni vastu pidada. Me oleme sama meelt nagu Paulus, kes kirjutas: „Me saavutame täieliku võidu tema kaudu, kes meid on armastanud. Ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega valitsused, ei käesolev ega tulev, ei väed, ei kõrgus ega sügavus ega mistahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis avaldub meie isanda Kristus Jeesuse kaudu.” (Rooml. 8:37–39.) w16.04 2:17, 18

Palu Jehoovalt tarkust, et tunda ära olukord, mis võib panna sind tegema erapooletuses järeleandmisi, ning palu abi sellega toimetulekuks. Kui sa oled Jehoova teenimise pärast vangis või sind on karistatud muul moel, siis palu Jehoovalt jõudu, et suudaksid jääda usus kindlaks ja pidada vastu mistahes tagakiusamises. (Ap. t. 4:27–31.) Jehoova saab sind tugevdada oma sõna kaudu. Mõtiskle piiblitekstide üle, mis aitavad sul jääda erapooletuks. Talleta need oma mällu, et ammutada neist jõudu siis, kui sul pole võimalik Piiblit lugeda. Samuti kinnitab Piibel sinu lootust, et Jumala tõotused tuleviku kohta täituvad. Selline kindel lootus on eriti oluline, kui peame taluma tagakiusamist. (Rooml. 8:25.) Vali välja piiblisalmid, mis kirjeldavad neid õnnistusi, mida sa eriti ootad, ja kujutle end paradiisis neist rõõmu tundmas. w16.04 4:14, 15

Ristiusu vaimulikud ei kuuluta Jumala kuningriiki. Kui nad räägivad Jumala riigist, ütlevad paljud neist, et see on mingi tunne või et see asub kristlase südames. (Luuka 17:21.) Nad ei aita inimestel mõista, et Jumala kuningriik tähendab Piibli järgi Jeesus Kristuse juhtimisel tegutsevat taevast valitsust, mis lahendab kõik inimkonna probleemid ja kaotab peagi maailmast kogu kurjuse. (Ilm. 19:11–21.) Tundub, et neil pole aimugi, mida Jeesus maa uue valitsejana korda saadab. Nad on kaotanud silmist ka ajendi, miks kuulutustööd teha. Kuulutustööd ei tohiks teha selleks, et koguda raha ja ehitada toretsevaid hooneid. See ei peaks olema tegevus, mille pealt kasu lõigata. (2. Kor. 2:17, allmärkus.) Nende eesmärk, kes kuningriigisõnumit kuulutavad, ei tohiks olla isikliku kasu saamine. (Ap. t. 20:33–35.) w16.05 2:7, 8

Oletame, et sulle meeldib mingi riietusstiil, mis võib koguduses kedagi häirida. Ent sa ei tea Piiblis ühtegi reeglit, mis keelaks sellise stiili. Mis on Jehoova mõtteviis selles asjas? Apostel Paulus andis Jumala vaimu mõjutusel nõu: „Samuti soovin ma, et naised kaunistaksid end sündsa riietusega, tagasihoidlikkuse ja kaine mõistusega; nad ärgu ehtigu end toretsevate palmitsetud soengute, kulla, pärlite ega ülikallite riietega ..., nagu on kohane naistele, kes tunnistavad end jumalakartlikuks.” (1. Tim. 2:9, 10.) Põhimõtteliselt käib see nõuanne ka kristlike meeste kohta. Pühendunud jumalateenijatena ei mõtle me üksnes omaenda eelistustele, vaid ka sellele, kuidas meie riietus ja välimus võib mõjuda teistele. Tagasihoidlikkus ja armastus ajendavad meid arvestama usukaaslaste arvamusega, et me ei häiriks nende meelerahu ega pahandaks neid. (1. Kor. 10:23; Filipl. 3:17.) w16.05 3:14

Aadam hakkas Looja vastu mässama ja rikkus suhted oma taevase isaga. Samas on aastatuhandete vältel suur hulk Aadama järglasi otsustanud toetada Jumala ülemvõimu. (Heebr. 12:1.) Alandlikult Loojale kuuletudes on nad tõendanud oma soovi, et nende isa ja pottsepp oleks tema, mitte Saatan. (Joh. 8:44.) Nende ustavus Jumalale tuletab meile meelde päevateksti sõnu. Tänapäeval püüavad kõik, kes teenivad Jehoovat vaimus ja tões, olla samasuguse alandliku meelelaadiga. Neile on suureks auks nimetada Jehoovat oma isaks ja alluda talle kui oma pottsepale. Kas sa oled Jumala käes otsekui pehme savi, millest on hea valmistada kaunist anumat? Ja kas näed igat oma usuvenda ja -õde otsekui pooleli olevat tööd Jumala käes? w16.06 1:2, 3

Meid ootab ees uus maailm ning meie usk pannakse praegu proovile. Meil oleks hea analüüsida, kui tugev meie usk on. Näiteks võiksime kaaluda, kuidas me suhtume Jeesuse sõnadesse tekstis Matteuse 6:33. Küsi endalt: „Kas minu prioriteedid ja otsused näitavad, et ma tõesti usun Jeesuse sõnu? Kas jätaksin koosolekuid vahele või käiksin vähem kuulutamas, et suurendada oma sissetulekut? Mida ma teeksin, kui selle maailma surve suureneks? Kas lubaksin maailmal end oma vormi suruda ja võib-olla koguni loobuksin Jehoova teenimisest?” Meie süda võib muutuda kõvaks ka siis, kui oleme tõrksad järgima Piibli mõõdupuid, näiteks neid, mis puudutavad sõprade valikut, kogudusest eemaldamist või meelelahutust. Kui avastame, et meil on arenemas niisugune hoiak, on vaja kiiresti oma usk läbi uurida. Meil peaks olema tavaks end Jumala sõna valguses ausalt analüüsida. w16.06 2:8, 9

Jehoova tunnistajatest, Jumala ustavatest teenijatest maa peal, moodustub organisatsioon, mis on tõesti eriline. Samas koosneb see ebatäiuslikest inimestest, kes kõik teevad vahel vigu. Ent Jumala vaimu abiga see ülemaailmne organisatsioon õitseb ja kasvab. Kui praeguse maailma viimsed päevad aastal 1914 algasid, oli Jumala teenijaid maa peal üsna vähe. Jehoova aga õnnistas nende kuulutustööd. Järgnevate aastakümnete jooksul õppisid miljonid inimesed Piiblit tundma ja neist said Jehoova tunnistajad. Jehoova nägi sellist tähelepanuväärset kasvu ette, kui lasi panna kirja sõnad, mis on meie tänaseks päevatekstiks. Jehoova lisas: „Mina, Jehoova, tõttan sellega omal ajal.” See ennustus on viimsetel päevadel võimsalt täitunud. Näiteks üks huvitav tõsiasi on see, et maailmas on palju riike, mille rahvaarv on väiksem, kui Jehoova tunnistajate üldarv. w16.06 4:1, 2

Jeesuse meelest oli mõeldamatu, et tema taevane isa hoolitseb küll lindude, kuid mitte inimeste eest. (1. Peetr. 5:6, 7.) Jehoova ei pane meile toitu suhu, kuid ta õnnistab meie pingutusi kasvatada endale toitu või teenida raha, et seda osta. Kui keegi kannatab puudust, siis võib Jehoova ajendada teisi teda aitama. Jehoova ei valmista lindudele pesa, kuid ta on andnud neile instinktid, oskused ja materjalid, et nad saaksid ise endale pesa ehitada. Jehoova võib aidata ka meil endale sobiva eluaseme leida. Kui Jeesus ütles sõnad, mis on tänases päevatekstis, võis tal olla mõttes see, et ta annab peagi oma elu inimeste eest. (Võrdle Luuka 12:6, 7.) Jeesus ei surnud mitte lindude, vaid meie eest, et me võiksime saada lõputu elu. (Matt. 20:28.) w16.07 1:11–13

Kuidas on inimesed pärinud patu ja surma? Piiblis öeldakse: „Ühe inimese [Aadama] väärsammu tõttu on surm valitsenud kuningana.” (Rooml. 5:12, 14, 17.) Surm valitseb kõigi Aadama järeltulijate üle. Õnneks saame aga patu puhul ise valida, kas laseme sel enda üle valitseda või mitte. Kui usume Kristuse lunastusohvrisse, siis valitseb meie üle Jehoova arm. Miks võib nii öelda? Piibel selgitab: „Kui patte oli palju, siis armu oli veelgi enam. Milleks? Selleks, et nagu patt ja surm on valitsenud kuningana, nii valitseks ka arm kuningana õiguse kaudu eesmärgiga tuua igavene elu meie isanda Jeesus Kristuse kaudu.” (Rooml. 5:20, 21.) Kuigi me oleme endiselt patused, ei pea me laskma patul enda üle valitseda. Kui me aga siiski eksime, palume Jehoovalt andestust. Niisiis me oleme armu all. Mis on selle tulemus? Paulus selgitab: „Jumala arm ... õpetab meid hoiduma jumalakartmatutest tegudest, seisma vastu maailma ihadele ning olema praegusel ajastul kaine mõistusega, elama õigesti ja teenima Jumalat pühendumusega.” (Tiit. 2:11, 12.) w16.07 3:5, 6

Esimesse abiellu tõi õnnetust ja häda see, et Aadam ja Eeva otsustasid oma tahtevabadust vääriti kasutada ja Jehoova keelust üle astuda. „Algne madu” ehk Saatan pettis Eevat, pannes ta uskuma, et „hea ja halva tundmise puust” süües saab ta teada midagi erilist, mis võimaldab tal otsustada, mis on hea ja mis halb. Eeva ei pidanud lugu Aadamast kui perepeast ega küsinud tema arvamust. Aadam jällegi ei kuuletunud Jumalale, vaid võttis Eeva käest vastu vilja, mille too talle ulatas. (Ilm. 12:9; 1. Moos. 2:9, 16, 17; 3:1–6.) Kui Jumal nende käest aru nõudis, süüdistas Aadam oma naist. Eeva ütles aga, et teda pettis madu. (1. Moos. 3:12, 13.) Kui haledad vabandused! Kuna esimesed inimesed ei kuuletunud Jehoovale, mõistis ta nad hukka. Nad olid tema silmis mässajad. Aadama ja Eevaga juhtunu on meile hoiatuseks. Et abielu võiks olla õnnelik, tuleb nii mehel kui ka naisel oma tegude eest vastutada ja Jehoovale kuuletuda. w16.08 1:1, 4, 5

Mõne abieluprobleemi põhjuseks võivad olla ebarealistlikud ootused. Kui unistus õnnelikust abielust luhtub, võib see tekitada rahulolematust, pettumust ja isegi kibedust. Probleemid võivad tuleneda erisugusest kasvatusest või sellest, et üks abikaasa on tundlikum kui teine. Samuti võib erimeelsusi tekkida raha, lastekasvatamise või abikaasa sugulaste pärast. Kuid on tore näha, et enamik kristlikke abielupaare on leidnud niisugustele probleemidele mõlemaid rahuldavad lahendused, kuna nad on lasknud Jumalal end juhtida. Kristlased, kellel on abielus suuri probleeme, peaksid otsima abi kogudusevanematelt. Need kogenud vennad võivad aidata abielupaaridel järgida Jumala sõna nõuandeid. Samuti on abieluprobleeme lahendades vajalik paluda Jehoovalt tema püha vaimu ja abi, et rakendada Piibli põhimõtteid ning ilmutada kristlikke omadusi. (Gal. 5:22, 23.) w16.08 2:11–13

Jeesuse maapealse teenistuse aeg oli piiratud. Kuid sellegipoolest võttis ta aega, et kasvatada inimeste huvi hea sõnumi vastu. Näiteks kord kogunes rahvahulk järvekaldale Jeesust kuulama. Jeesus võttis paadis istet ja hakkas rahvast õpetama. Pärast seda andis ta Peetrusele ime läbi tohutu suure kalasaagi ja ütles talle sõnad, mis on tänaseks päevatekstiks. Milline tulemus Jeesuse sõnadel ja tegudel oli? Peetrus ja tema kaaslased „jätsid kõik maha ning järgnesid talle”. (Luuka 5:1–11.) Jeesuse õpetuse vastu tundis huvi ka sanhedrini liige Nikodeemos. Ta tahtis rohkem teada saada, kuid kartis, mida teised võivad arvata, kui ta avalikus kohas Jeesusega räägib. Jeesus oli Nikodeemose suhtes paindlik ja lahke ning sai temaga kokku öösel nelja silma all. (Joh. 3:1, 2.) Jumala poeg võttis aega selleks, et tugevdada inimeste usku. Ka meie peaksime tegema hoolsalt korduskülastusi ja uurima huvilistega Piiblit. w16.08 4:10, 11

Tagasihoidlik inimene tunnistab alandlikult, et Jehoova on puhas ja püha ning et ebatäiusliku inimesena sõltub ta täielikult tema juhatusest. Kui tahame olla tagasihoidlikud, siis järgime tema juhtnööre. Peale selle ajendab tagasihoidlikkus meid pidama lugu teiste tunnetest ja arvamustest. Meie vennad ja õed ning ka teised inimesed peaksid meie riietuse põhjal mõistma, et esindame Jumal Jehoovat. Tal on ülevad põhimõtted ning me püüame heal meelel neid järgida. Vennad ja õed, kelle välimus ja hea käitumine rõõmustab Jehoovat ning ajendab siiraid inimesi Piibli sõnumit kuulama, väärivad kiitust. w16.09 3:18–20

Jaakob oli väga sihikindel võitleja, kes ei tahtnud mingil juhul alla anda. (1. Moos. 32:24–26.) Ta sai oma visaduse eest tasu. Jehoova andis talle nimeks Iisrael, mis tähendab „Jumalaga võitleja” või „Jumal võitleb”. Jaakob sai Jehoova soosingu ja õnnistuse osaliseks. Sellist rikkalikku tasu ihkame ka meie. Veel üheks näiteks on Jaakobi armas naine Raahel, kes igatses väga näha seda, kuidas Jehoova täidab oma tõotuse õnnistada Jaakobi sugu. Kuid Raahel ei saanud lapsi. Tol ajal põhjustas viljatus naistele suurt südamevalu. Kuidas sai Raahel emotsionaalset ja füüsilist jõudu, et tulla toime selles väga raskes olukorras, mida ta ise ei saanud muuta? Ta ei kaotanud lootust, vaid võitles edasi, palvetades üha tulisemalt. Jehoova kuulis tema korduvat anumist ja õnnistas teda viimaks lastega. (1. Moos. 30:8, 20–24.) w16.09 2:6, 7

Eriti oluline on õpetada lastele seda, kui väärtuslikud on Piibli põhimõtted. (Laul 1:1–3.) Selleks on palju viise. Näiteks võiksid sa paluda lastel ette kujutada, et neil tuleb minna elama asustamata saarele ning nad peavad valima teatud hulga inimesi, kellega seal koos elada. Seejärel küsi: „Millised omadused peaksid igaühel neist olema, et kõik võiksid hästi läbi saada ja mitte tülli minna?” Samuti võiksid arutada lastega teksti Galaatlastele 5:19–23. Nõnda võivad lapsed õppida kahte tähtsat asja. Esiteks, Jumala seadused ja põhimõtted aitavad meil elada omavahel rahus ja üksmeeles. Teiseks, Jehoova õpetus valmistab meid ette eluks uues maailmas. (Jes. 54:13; Joh. 17:3.) Nende mõtete kinnituseks võiks jutustada lastele, kuidas Piibli põhimõtted on inimesi aidanud. Sobivaid lugusid võib leida meie väljaannetest, näiteks Vahitorni rubriigist „Piibel muudab inimeste elu”. w16.09 5:13, 14

Kuigi meil võib olla väga kiire, tuleb meil kõigil võtta aega iseseisvaks uurimiseks ja pere piibliõhtuks. (Efesl. 5:15.) Ent meie eesmärk ei peaks olema lihtsalt lugeda läbi teatud arv lehekülgi või valmistuda koosolekutel vastamiseks. Me soovime, et Jumala sõna puudutaks meie südant ja tugevdaks meie usku. Me ei peaks uurimise ajal pidama silmas üksnes teiste, vaid ka enda vajadusi. (Filipl. 1:9, 10.) Meil on tarvis mõista, et kui valmistume kuulutustööks ja koosolekuteks või koostame kõnet, ei pruugi need mõtted olla otseselt seotud meie enda eluga. Toome näite. Kuigi kokk maitseb toitu, enne kui seda serveeritakse, ei saa ta sellest veel kõhtu täis. Kui ta soovib olla terve ja tugev, peab ta valmistama korralikku toitu ka endale. Meilgi tuleb toita end vaimutoiduga nii, et see rahuldaks meie isiklikke vajadusi. w16.10 2:10, 11

Piiblis on usku kirjeldatud kirjakohas Heebrealastele 11:1. Usuga on seotud kaks aspekti, mida me ei saa näha. 1) Loodetav – see võib hõlmata tulevasi sündmusi, mille toimumise kohta Jumal on andnud lubaduse, kuid mis pole veel aset leidnud, näiteks kogu kurjuse hävitamine ja tulevase uue maailma rajamine. 2) Tegelikud asjad, mida pole näha – mõeldud on näiteks Jumala, Jeesuse ja inglite olemasolu ning taevase kuningriigi tegevust. Millega me saame näidata, et meie lootus on elav ja et me usume nähtamatuid asju, millest on räägitud Piiblis? Nii oma sõnade kui ka tegudega. Ilma nendeta oleks meie usk puudulik. w16.10 4:6

Jehoova ja Jeesus peavad väga väärtuslikuks seda, mida me kuningriigitöö toetamiseks teeme, isegi kui me ei saa teha nii palju, kui sooviksime. (Luuka 21:1–4; 2. Kor. 8:12.) Näiteks näevad mõned meie kallid eakad kõvasti vaeva, et korrapäraselt koosolekutele minna, seal osaleda ja kuulutamas käia. Kas ei tekita see meis soovi neid kiita ja julgustada? Kasuta igat võimalust teisi julgustada. Kui näeme, et keegi väärib millegi eest kiitust, siis miks hoida end tagasi? Tuleta meelde, kuidas toimisid Paulus ja Barnabas Pisiidia Antiookias. Sünagoogi ülemad ütlesid neile: „Mehed, vennad, kui teil on rahvale midagi innustavat öelda, siis öelge.” Selle peale esitas Paulus sisuka kõne. (Ap. t. 13:13–16, 42–44.) Kui meil on võimalus öelda midagi innustavat, siis miks mitte seda teha? Ilmselt märkame, et kui meil on harjumus teisi julgustada, siis julgustavad teised ka meid. (Luuka 6:38.) w16.11 1:3, 15, 16

On tõesti suur au olla Jehoova organisatsiooni liige. Ent kuna me tunneme Jehoova nõudeid ja norme, kaasneb sellega vastutus teha seda, mis on õige, ja toetada tema ülemvõimu. Kuigi praegune maailm vajub üha sügavamale kõlvatuse mülkasse, peame meie vihkama halba, nagu Jehoova. (Laul 97:10.) Me ei taha olla nende moodi, „kes nimetavad head halvaks ja halba heaks”. (Jes. 5:20.) Kuna me soovime rõõmustada Jumalat, püüame jääda puhtaks füüsiliselt, moraalselt ja vaimselt. (1. Kor. 6:9–11.) Me armastame Jehoovat ja usaldame teda. Tõendamaks oma ustavust Jehoovale, oleme otsustanud elada normide järgi, mis on kirjas Jumala sõnas. Me püüame järgida tema norme kõikjal: nii kodus, koguduses, töökohal kui ka koolis. w16.11 3:13

Kuigi piibliuurijad soovisid kogu südamest Jumalat teenida, ei saanud nad aastatel 1914–19 täielikult aru sellest, mida tähendab ilmalikele võimudele allumine. Seepärast ei jäänud enamik neist sõjategevuse suhtes alati erapooletuks. Näiteks kui USA president palus, et 30. mail 1918 palvetaksid inimesed rahu eest, siis Vahitorn õhutas piibliuurijaid selle üleskutse järgi toimima. Osa vendi ostis võlakirju, et aidata rahastada sõjategevust, ning mõned läksid isegi relvade ja tääkidega kaevikutesse. Kuid oleks vale järeldada, et piibliuurijad olid Suure Babüloni vangistuses selle pärast, et neid oli vaja distsiplineerida. Nad mõistsid, et neil tuleb katkestada kõik sidemed valereligiooniga, ning esimese maailmasõja aegu olid nad seda juba peaaegu teinud. (Luuka 12:47, 48.) w16.11 5:9

Sa võid imestada, miks Paulus rõhutas võitud kristlastele, et nad ei tohiks lasta end juhtida oma patusel loomusel. Kas see oht võib ähvardada ka tänapäeva kristlasi, keda Jumal peab oma sõpradeks ja kes on tema silmis õiged? Kahjuks võib iga kristlasega juhtuda nii, et ta hakkab tegutsema oma patuse loomuse tahtmist mööda. Näiteks kirjutas Paulus, et mõned Rooma vennad olid „oma ihade orjad” [„oma kõhu orjad”]. Paulus võis pidada silmas suguiha, söögi- ja joogihimu või soovi ükskõik mille muu järele. Mõned sellised kristlased petsid „heauskseid südameid”. (Rooml. 16:17, 18, allmärkus; Filipl. 3:18, 19; Juuda 4, 8, 12.) Ja mingi aja jooksul oli üks Korintose vend ebamoraalses suhtes oma isa naisega. (1. Kor. 5:1.) On mõistetav, miks Jumal lasi Paulusel kristlasi hoiatada „patusest loomusest juhitud mõtteviisi” eest. (Rooml. 8:5, 6.) See hoiatus on sama asjakohane ka praegu. w16.12 2:5, 8, 9

Südame puistamine kellelegi, keda usaldad, võib aidata sul muredega toime tulla. Abikaasa, hea sõber või kogudusevanem võib aidata sul näha olukorda õigest perspektiivist. Avameelsest vestlusest võib olla palju abi, et oma muresid paremini mõista ja nendega hakkama saada. Piiblis öeldakse: „Nõu pidamata nurjuvad kavatsused, aga lähevad korda paljude nõuandjate abiga.” (Õpet. 15:22.) Jehoova aitab kristlastel leida leevendust oma probleemidele ka iganädalaste koguduse koosolekute kaudu. Seal saad suhelda usukaaslastega, kes hoolivad sinust ning kes soovivad üksteist julgustada. (Heebr. 10:24, 25.) Niisugune vastastikune julgustamine annab sulle jõudu ja aitab sul muredega toime tulla. (Rooml. 1:12.) w16.12 3:17, 18

Kui meil on mingi tervisehäda või muu raskus, mida me ise ei saa kõrvaldada, võime heita oma mured Jehoova peale, uskudes, et ta hoolitseb meie eest. (1. Peetr. 5:6, 7.) Samuti peaksime tegema, mis suudame, et saada osa koguduse koosolekutest ja kõigest muust abist, mida Jehoova organisatsioon pakub. (Heebr. 10:24, 25.) Mida saavad teha lapsevanemad, kelle lapsed ei teeni enam Jehoovat? Eakas Saamuel ei saanud sundida oma täiskasvanud poegi elama selle järgi, mida ta oli neile õpetanud. (1. Saam. 8:1–3.) Ta pidi jätma asja Jehoova hoolde. Ent Saamuelil endal oli võimalik jääda Jehoova ees laitmatuks ja olla talle meelepärane. (Õpet. 27:11.) Tänapäeval on paljud lapsevanemad samasuguses olukorras. Nad on kindlad, et nagu isa kadunud poja mõistujutus, ootab ka Jehoova alati tagasi patustanuid, kes siiralt kahetsevad. (Luuka 15:20.) Samal ajal püüavad sellised vanemad ise jääda Jehoovale ustavaks, lootes, et nende eeskuju ajendab lapsi Jumala karja juurde tagasi tulema. w17.01 1:15, 16

Alandlik inimene on üldiselt ka tagasihoidlik, ta hindab objektiivselt oma võimeid ja saavutusi, tunnistab oma vigu, on valmis kuulda võtma soovitusi ning on avatud uutele ideedele. Alandlikkus on Jehoovale väga meelepärane omadus. Piibel näitab, et ka tagasihoidlik inimene hindab end objektiivselt ning tunnistab oma piire. See aitab tal teisi austada ning olla nende vastu lahke. Kuidas võib juhtuda, et me hakkame mõtlema või käituma ülbelt? Mis on mõned hoiatavad märgid? Ehk peame iseennast või oma ülesandeid liiga tähtsaks. (Rooml. 12:16.) Või tõmbame endale kohatut tähelepanu. (1. Tim. 2:9, 10.) Samuti võib juhtuda, et väljendame oma mõtteid väga jõuliselt, tuginedes üksnes oma positsioonile, tutvustele või isiklikule arvamusele, taipamata, et oleme ületanud tagasihoidlikkuse piiri ja toiminud ülbelt. (1. Kor. 4:6.) w17.01 3:6–8

Töö, mida Jehoova rahvas teeb, muutub aina ulatuslikumaks ja keerukamaks. Asju tehakse uuel viisil ja tihti on selleks vaja olla kiiresti areneva tehnikaga sina peal. Eakamatel võib olla raske kõige sellega sammu pidada. (Luuka 5:39.) Isegi kui see pole nii, võib noortel olla rohkem jõudu kui vanematel. Seepärast on kena ja praktiline, et vanemad vennad annavad noorematele väljaõpet, et need võiksid võtta enda kanda rohkem vastutust. (Laul 71:18.) Neil, kel on koguduses rohkem vastutust, pole ehk kerge anda oma tööd noorematele teha. Mõni on kurb, kui mõtleb sellele, et jääb ilma armsaks saanud ülesandest, või muretseb selle pärast, et nooremad ei saa võib-olla nii hästi hakkama. Ja on neidki, kes tunnevad, et neil lihtsalt pole aega teisi õpetada. Noorematel jällegi tuleks olla kannatlikud, kui nad ei saa kohe uusi ülesandeid. w17.01 5:3, 4

Jeesus oli täiuslik inimene, just nagu Aadam oli olnud. (Joh. 1:14.) Kuid erinevalt Aadamast vastas Jeesus ootustele, mis Jumalal oli täiusliku inimese suhtes. Isegi kõige raskematel hetkedel ei teinud Jeesus kordagi pattu ega rikkunud ühtegi Jumala seadust. Täiusliku inimesena sai Jeesus inimkonna eest surres nad patust ja surmast päästa. Ta oli täpselt selline, nagu Aadam pidanuks olema: ta oli täiuslik ning jäi Jumalale kõiges ustavaks ja sõnakuulelikuks. (1. Tim. 2:6.) Jeesus oli lunastusohver, mis andis igavese elu väljavaate paljudele: meestele, naistele ja lastele. (Matt. 20:28.) Niisiis on lunastus äärmiselt vajalik selleks, et Jumala algne eesmärk võiks täide minna. (2. Kor. 1:19, 20.) Lunastus annab kõigile ustavatele inimestele võimaluse elada igavesti. w17.02 1:15, 16

Mõtle, et oled pikas pimedas tunnelis. Sul võib olla raske kujutledagi, et näed jälle valgust. Samamoodi võid mõnikord tunda, et oled oma probleemide tõttu langenud musta masendusse. Isegi Jeesus võis tunda midagi sarnast. Tal „tuli taluda patuste vaenulikke sõnu” ja alandust ning tagatipuks hukati ta postil väga piinarikkal kombel. See oli kindlasti kõige süngem aeg tema maises elus! (Heebr. 12:3.) Jeesus pidas sellele kõigele vastu teda „eesootava rõõmu pärast”. Ta keskendus sellele, mis tasu ootab teda tänu vastupidavusele, ja eriti just oma rollile Jumala nime pühitsemisel ja tema valitsemisõiguse tõestamisel. Jeesuse katsumustega kaasnevad raskused olid ajutised, kuid tema taevane tasu on igavene. Sinu katsumused võivad sind rusuda või lausa enda alla matta. Pea aga meeles, et need on vaid ajutised raskused sinu teel igavesse ellu. w16.04 2:10

Praeguses kõikesallivas maailmas ei tunne paljud patustades mingit süütunnet ega näe ka vajadust lunastuse järele. Nad ei mõista, mis on patt, kuidas see neid mõjutab ja mida peaks tegema, et patu orjusest vabaneda. Siirad inimesed on rõõmsad, kui saavad teada, et Jehoova saatis suurest armastusest ja lahkusest maa peale oma poja lunastusohvriks, et vabastada meid patust ja surmast. (1. Joh. 4:9, 10.) See, et Jehoova oli valmis oma poja meie eest ohvriks tooma, on suurim tõend tema armastusest meie vastu ja näitab, kui rikkalik on tema arm. Kui usume Jeesuse ohvriveresse, siis saame oma patud andeks ja meil võib olla puhas südametunnistus. (Heebr. 9:14.) Sõnum lunastusest on tõesti hea sõnum, mida teistele rääkida! w16.07 4:6, 7

Kui usume lunastusse, võime oma patud täielikult andeks saada. Piibel ütleb, et meie patud kustutatakse. (Ap. t. 3:19–21) Lunastuse alusel Jehoova lapsendab võitud kristlased. (Rooml. 8:15–17.) Kui me kuulume „teiste lammaste” hulka, on Jehoova justkui kirjutanud valmis lapsendamise tunnistuse, kus on peal meie nimi. Kui oleme saanud täiuslikuks ja läbinud viimase katse, kirjutab Jehoova sellele tunnistusele suurima heameelega alla ning lapsendab meidki. (Rooml. 8:20, 21; Ilm. 20:7–9.) Jehoova armastab igavesti oma kalleid lapsi. Lunastusest tulenevad hüved jäävad püsima alatiseks. See kingitus ei kaota kunagi oma väärtust. Mitte keegi ei saa meilt seda ära võtta. w17.02 2:15, 16

Kui Jehoova tõmbas meid enda juurde, siis ta teadis, milliste väärade kalduvustega tuleb meil võidelda. Samuti teadis ta, et me võime vahel siiski patustada. Sellest hoolimata ta soovis, et saaksime tema sõbraks. Armastus ajendas Jumalat andma meile väärtusliku kingituse – ta tõi lunastusohvriks omaenda armsa poja. (Joh. 3:16.) Kui palume selle ohvri alusel Jehoovalt oma vigade pärast andestust, siis võime olla kindlad, et meie sõprus temaga on püsiv, olgugi me ebatäiuslikud. (1. Tim. 1:15.) w16.05 4:6, 7