Jaanuar

Praegu, viimsete päevade lõpuosas, „jumalatud lokkavad kui umbrohi”. (Laul 92:7.) Pole seepärast midagi imestada, et Jumala moraalinormid on kõrvale heidetud. Kuidas me saame sellises keskkonnas toimida üleskutse järgi „Olge lapsed kurjuses. Arusaamise poolest saage täiskasvanuks”? (1. Kor. 14:20.) Vastuse leiame tänase päeva piiblitekstist, kus muu hulgas öeldakse: „Kes otsivad Jehoovat, saavad kõigest aru.” See tähendab, et nad saavad aru kõigest, millest vaja, et Jehoovale heameelt valmistada. Samalaadne mõte on ka tekstis Õpetussõnad 2:7 ja 9, kus öeldakse, et Jehoova „talletab praktilist tarkust õigetele”. Selle tulemusena nad mõistavad, „mis on õige, õiglane ja aus – kõike, mis on hea”. Noal, Taanielil ja Iiobil oli selline tarkus. (Hes. 14:14.) See on ka Jumala rahval tänapäeval. Kuidas on aga lood sinuga isiklikult? Kas sina saad aru kõigest, millest vaja, et Jumalale heameelt valmistada? Selleks on tarvis Jumalat hästi tunda. w18.02, lk 8–9, lõigud 1–3

Mitte keegi, ei lapsevanem, piibliõpetaja ega teised koguduseliikmed, ei tohiks avaldada inimesele survet, et ta peaks ristimisele minema. Jehoova ei sunni kedagi end teenima. (1. Joh. 4:8.) Pigem tuleb meil aidata tal mõista, kui oluline on Jumalaga isiklike suhete rajamine. Kui õpilane on siiralt tänulik, et ta teab tõde Jumala kohta, ja tal on soov teha kõike seda, mis on tõelise kristlase kohus, ajendab see teda end ristida laskma. (2. Kor. 5:14, 15.) Inimene ei pea olema mingis kindlas vanuses, kui ta laseb end ristida. Iga õpilane kasvab ja küpseb erineva kiirusega. Ristimispäev on rõõmupäev. Samuti on see aga päev, mil tuleb tõsiselt mõtiskleda selle üle, mida pühendumine ja ristimine endast kujutavad. Pühendumistõotuse kohaselt elamine nõuab omajagu vaeva. Seepärast võrdles Jeesus kristlaseks olemist ikke kandmisega. Piiblis öeldakse, et Jeesuse järelkäijad „ei elaks enam endale, vaid temale, kes nende eest suri ja üles äratati”. (2. Kor. 5:15; Matt. 16:24.) w18.03, lk 6–7, lõigud 14–17

Kas sa oled hoidnud end tagasi külalislahkuse osutamisel? Sel juhul oled jätnud kasutamata võimalused olla kosutavas seltskonnas ja luua püsivaid sõprussuhteid. Külalislahkus on üks parimaid üksildusepeletajaid. Miks peaks aga keegi end tagasi hoidma? Põhjuseid võib olla mitu. Üks põhjus on, et Jehoova teenijatel on kiire elu ja neil on tihti palju kohustusi. Mõni võib tunda, et tal lihtsalt ei jätku aega ega jõudu külalislahkuse osutamiseks. Kui ka sinuga on nii, oleks ehk hea oma ajakava üle vaadata. Kas saaksid midagi muuta, et sul oleks aega ja jaksu kedagi külla kutsuda või ise külla minna? Pühakiri innustab kristlasi olema külalislahked. Pole vale selle jaoks aega võtta, vastupidi, seda lausa peaks tegema. See võib muidugi tähendada, et sul tuleb see aeg võtta mõne muu tegevuse arvelt. w18.03, lk 16–17, lõigud 13–14

Kes on kõige silmapaistvam näide vaimsest inimesest? Loomulikult Jeesus. Ta järgis kogu oma maapealse elu ja teenistuse jooksul enda isa Jehoova eeskuju. Ta mõtles, tundis ja käitus samamoodi nagu Jehoova ning elas kooskõlas tema tahte ja seadustega. (Joh. 8:29; 14:9; 15:10.) Pane näiteks tähele, kuidas Jesaja kirjeldab Jehoova kaastunnet, ning võrdle seda sellega, mida Markus ütleb Jeesuse tunnete kohta. (Jes. 63:9; Mark. 6:34.) Kas meiegi oleme Jeesuse kombel abivajajate vastu alati kaastundlikud? Ja kas oleme innukad hea sõnumi kuulutajad ja õpetajad nagu Jeesus? Kõik sellised tunded ja teod iseloomustavad vaimset inimest. w18.02, lk 21, lõik 12

Laste kasvatamine pole tänapäeva maailmas sugugi lihtne. (2. Tim. 3:1–5.) Lapsed ei tea sündides, mis on õige ja mis vale. Neil on küll südametunnistus, kuid seda on vaja õpetada, distsiplineerida. (Rooml. 2:14, 15.) Ühe Piiblit selgitava teose järgi võib kreeka sõna, mille vasteks on „manitsema”, tähendada ka „last arendama”. Lapsed, keda armastusega distsiplineeritakse, tunnevad end üldjuhul kaitstuna. Nad õpivad, et vabadusel on piirid ning et otsustel ja tegudel on tagajärjed, kas siis head või halvad. Seetõttu on väga oluline, et kristlikud vanemad otsiksid Jehoova juhatust. Arvamused laste kasvatamise kohta ja meetodid võivad kultuuriti ja põlvkonniti erineda. Kui aga vanemad võtavad kuulda Jumalat, ei ole neil vaja tugineda inimtarkusele ega mõistatada, kuidas lapsi kasvatada. w18.03, lk 30, lõigud 8–9

Kui oled noor ristitud kristlane, vastutad nüüd ise oma pääste eest, isegi kui elad veel vanematega ühe katuse all. Miks on tähtis seda meeles pidada? Sest teismeikka jõudes põrkud sa kokku uute tunnete ja probleemidega. Üks teismeline tüdruk märkis, et kui väiksele lapsele tähendab Jehoova tunnistajaks olemine seda, et ta jääb koolis ilma ühest koogitükist kellegi sünnipäeval, siis see pole talle suur probleem, ent vanemaks saades, kui tekib tugev suguiha, on juba vaja kindlat veendumust, et Jehoova seadustele kuuletumine on alati kõige targem. Ka neil, keda ristitakse täiskasvanueas, tuleb ette palju ootamatuid katsumusi. Need võivad olla seotud abielu, tervise või tööga. Iga kristlane – olgu ta kui vana tahes – satub olukordadesse, mis panevad proovile tema ustavuse Jehoovale. (Jaak. 1:12–14.) w17.12, lk 24, lõigud 4–5

On vähe inimesi, keda on koheldud nii halvasti kui Taavetit. Siiski ei lasknud see Jehoova sõber pahameelel endas vinduda. Ta kirjutas: „Heida endast viha ja hülga raev, ära ägestu ega tee kurja.” (Laul 37:8.) Peamine põhjus, miks me soovime endast viha ära heita, on see, et me tahame jäljendada Jehoovat, kes „ei tee meile meie patte mööda”. (Laul 103:10.) Vihast lahti laskmine võib ka tervisele kasuks tulla. Viha võib põhjustada muu hulgas kõrget vererõhku ja hingamisteede haigusi. See võib mõjutada maksa ja kõhunäärme talitlust ning see omakorda võib põhjustada seedimisprobleeme. Vihahoos ei ole me alati suutelised kainelt mõtlema ja mõistlikult käituma. Seepärast võib vihapurskele järgneda pikk masendusperiood. Palju parem on jääda rahulikuks. „Südamerahu on ihule eluks,” ütleb Piibel. (Õpet. 14:30.) Mida siis aga teha valusate tunnetega ning kuidas rahumeelsed suhted oma vennaga taastada? Meid aitab Piibli tark nõuanne. w18.01, lk 10, lõigud 14–15

Taavet ei mõelnud, et tema on see, kes ei sure kunagi ega lähe hauda. Jumala sõna näitab selgelt, et Taavet jäi vanaks. Piibel ütleb: „Siis läks Taavet puhkama oma esiisade juurde ja ta maeti Taaveti linna.” (1. Kun. 2:1, 10.) Kellest siis Laul 16:10 räägib? Nädalaid pärast Jeesuse surma ja ülesäratamist rääkis Peetrus selle laulu kümnendast salmist tuhandetele juutidele ja proselüütidele. (Ap. t. 2:29–32.) Ta mainis, et Taavet suri ja maeti. Peetruse kuulajad teadsid seda. Ülestähenduses ei öelda, et keegi oleks vastu vaielnud Peetruse väitele, et „Taavet nägi ette messia ülesäratamist ja rääkis sellest”. Peetrus tsiteeris oma sõnade kinnituseks Taaveti ütlust kirjakohas Laul 110:1. (Ap. t. 2:33–36.) Peetruse arutluskäik veenis seda suurt rahvamassi, et Jeesus on „nii Isand kui ka messias”. Inimesed mõistsid, et Laul 16:10 täitus, kui Jeesus äratati surnuist üles. w17.12, lk 10, lõigud 10–12

Juhtiv kogu püüab kasutada organisatsiooni raha ustavalt ja arukalt. (Matt. 24:45.) Selle liikmed palvetavad, et teha häid otsuseid. Saadud raha kulutatakse eelarve järgi. (Luuka 14:28.) Apostel Paulus kogus raha, et aidata Juudamaa vendi. Ta hoolitses selle eest, et raha kohaletoimetajad käiksid sellega ümber „ausalt mitte ainult Jehoova ees, vaid ka inimeste ees”. (2. Kor. 8:18–21.) Esra ja Pauluse eeskujul on tänapäeval meie organisatsioonis annetatud rahaga tegelemisel ja selle kulutamisel range kord. (Esra 8:24–34.) Viimastel aastatel on võetud ette palju põnevaid projekte. Organisatsioon püüab vähendada kulutusi ja lihtsustada tööd, et sinu heldekäeliste annetustega võiks võimalikult palju korda saata. w18.01, lk 19–20, lõigud 12–13

Armastus ja lahkus aitavad meil üksteisele andestada. Näiteks kui mõni usukaaslane on meile sõna või teoga haiget teinud, võiksime meenutada juhtumeid, kus meie kellelegi haiget tegime. Kas pole me tänulikud vendadele ja õdedele, kes armastavalt ja lahkelt on vaadanud mööda meie eksimustest? (Kog. 7:21, 22.) Eriti tänulikud oleme Kristusele tema lahkuse eest, mis on tõelised jumalateenijad ühte liitnud. Me kõik armastame sama Jumalat, kuulutame sama sõnumit ning seisame silmitsi paljuski samade raskustega. Kui andestame üksteisele lahkelt ja armastavalt, on kogudus ühtsem ning meie pilk püsib auhinnal. Piiblist leiame hoiatavaid näiteid, kuidas kadedus võib meilt auhinna röövida. Näiteks tappis Kain oma venna Aabeli, sest ta kadestas teda. Korah, Daatan ja Abiram said kadedaks Moosese peale ja hakkasid tema vastu mässama. Kuningas Saul oli kade, kui Taavetil läks hästi, ning üritas Taavetit tappa. w17.11, lk 27, lõigud 9–10

Õiguskomiteesse kuuluvatel vanematel tuleb kindlaks teha, kas rängalt patustanud kristlane kahetseb. Kahetsus või selle puudumine pole alati ilmselge. Arvestada tuleb patustaja vaatenurka, hoiakut ja meelelaadi. (Ilm. 3:3.) Ta peab kahetsema, et talle saaks halastada. Erinevalt Jehoovast ja Jeesusest ei näe kogudusevanemad inimese südamesse. Kui sina oled kogudusevanem, siis kuidas on sul võimalik aru saada, kas kahetsus on ehtne? Esiteks, palu Jehoovalt tarkust ja vahetegemisoskust. (1. Kun. 3:9.) Teiseks, uuri Jumala sõna ja ustava orja väljaandeid, et eristada „sellele maailmale omast kurvastust” ja „Jumalale meelepärast kurvastust” ehk ehtsat kahetsust. (2. Kor. 7:10, 11.) Pane tähele, kuidas kirjeldatakse Piiblis kahetsevaid ja mittekahetsevaid patustanuid. Missugused on Piibli järgi nende tunded, hoiak ja käitumine? w17.11, lk 17, lõigud 16–17

Ehkki tänapäeva raamatutes, filmides ja telesaadetes sõnakuulmatust vahel aktsepteeritakse või isegi õhutatakse takka, õõnestab see ühiskonna kõige tähtsama üksuse, perekonna stabiilsust. Seda tõde on juba ammu mõistetud. On huvitav, et kui Vana-Kreekas keegi oma vanemaid lõi, kaotas ta kõik kodanikuõigused. Rooma õiguse kohaselt oli isa löömine võrdväärne mõrvaga. Nii Piibli heebreakeelne kui ka kreekakeelne osa manitsevad lapsi austama oma vanemaid. (2. Moos. 20:12; Efesl. 6:1–3.) Lapsed saavad kaitsta end sõnakuulmatuse nakkuse eest, kui mõtlevad, mida kõike on vanemad nende heaks teinud. Tänumeelt kasvatab ka see, kui laps mõistab, et meie kõigi isa, Jumal Jehoova, ootab lastelt sõnakuulelikkust. Kui lapsed räägivad oma vanematest hästi, innustab see teisigi noori enda vanematesse lugupidavalt suhtuma. w18.01, lk 29, lõigud 8–9

Kui tänapäeval on mõni kristlane rängalt patustanud, on tal tarvis otsida kogudusevanemate abi. Miks on see nii tähtis? Esiteks, nagu pühakiri näitab, on Jehoova korraldanud nii, et selliseid juhtumeid käsitlevad kogudusevanemad. (Jaak. 5:14–16.) Teiseks, kogudusevanemad aitavad kahetseval patustanul taastada Jumalaga head suhted ja vältida patu kordamist. (Gal. 6:1; Heebr. 12:11.) Kolmandaks, vanemaid on õpetatud kahetsevat patustanut lohutama ning leevendama tema valu ja süütunnet. Jehoova on öelnud, et niisugused vanemad „on otsekui varjupaik tuule eest, justkui ulualune vihmavalingu ajal”. (Jes. 32:2.) Kas kõiges selles ei väljendu mitte Jumala halastus? Paljud jumalateenijad on tundnud kergendust, mida toob kogudusevanemate poole pöördumine ja neilt abi saamine. w17.11, lk 9–10, lõigud 8–9

Hoolimata südamevalust tuleb meil vältida suhtlust eemaldatud pereliikmega, olgu siis telefoni teel, sõnumite, kirjade, meilide või sotsiaalmeedia kaudu. Ära siiski kaota lootust. Armastus „loodab kõike”, kaasa arvatud seda, et need, kes on Jehoova hüljanud, tulevad tema juurde tagasi. (1. Kor. 13:7.) Kui paned tähele, et su lähedase pereliikme hoiak on paranemas, võid palvetada, et ta leiaks pühakirja abil jõudu ja vastaks Jehoova kutsele „Pöördu tagasi mu juurde”. (Jes. 44:22.) Jeesus ütles, et me peaksime armastama teda rohkem kui inimesi. Ta oli kindel, et tema jüngritel on vaprust jääda talle ustavaks ka pereliikmete vastupanu korral. Kui Jeesuse järgimine on toonud sinu perekonda mõõga, siis usalda selles olukorras Jehoovat, kes suudab sind aidata. (Jes. 41:10, 13.) Tea, et Jehooval ja Jeesusel on sinu üle hea meel ning et nad tasuvad sulle sinu ustavuse eest. w17.10, lk 16, lõigud 19–21

Nähes, kuidas teised vaevlevad Aadama patu tagajärgede käes, tunneme igati põhjendatult neile kaasa. Me igatseme näha aega, mil haigustele ja vanadusele tehakse lõpp. Sestap palvetame, et Jumala kuningriik tuleks. Seni aga teeme, mida vaja, et abistada hädalisi. Üks mees kirjutas oma vanast emast, kes põdes Alzheimeri haigust. Ühel päeval juhtus emal tualetti siirdudes äpardus. Kui ta parajasti selle tagajärgi likvideerida üritas, helises uksekell. Külalisteks osutusid kaks Jehoova tunnistajat, kes naist regulaarselt vaatamas käisid. Õed küsisid, kas saaksid teda kuidagi abistada. „Piinlik küll, aga jah,” vastas naine. Külalised aitasid tal kõik ära koristada, siis tegid nad talle tassi teed ning vestlesid temaga. Naise poeg oli ülimalt tänulik. „Müts maha tunnistajate ees!” kirjutas ta. „Nad tõesti elavad oma jutluse järgi.” Kas kaastunne haigete ja vanade vastu ajendab sind tegema kõike, mida sina saad teha nende kannatuste leevendamiseks? (Filipl. 2:3, 4.) w17.09, lk 9, lõik 5; lk 12, lõik 14

Me peaksime olema valmis tegema armastuse tegusid oma vendade heaks „salajas”, ilma et oleksime tähelepanu keskpunktis. (Matt. 6:1–4.) Me peaksime teisi austama. (Rooml. 12:10.) Jeesus jättis meile eeskuju sellega, et oli valmis tegema teiste heaks üht kõige tagasihoidlikumat tööd. (Joh. 13:3–5, 12–15.) Meil tuleb ehk pingutada, et arendada alandlikkust, mis on vajalik teiste teenimiseks. Ka apostlitele oli see raske. Isegi kui Jeesus näitas neile ette, mida teha, ei mõistnud nad, kuidas tema eeskuju järgida, enne kui nad said püha vaimu. (Joh. 13:7.) Kui austame teisi, ei arva me endast liiga palju ei oma haridustaseme, majandusliku olukorra ega ülesannete tõttu Jehoova teenistuses. (Rooml. 12:3.) Me ei kadesta neid, kes saavad tunnustuse osaliseks, vaid oleme nende üle rõõmsad, isegi kui meile tundub, et väärime tehtu eest samasugust või vähemalt mingit austust. w17.10, lk 9, lõigud 9–10

Paljud on näinud, kui suurt mõju võib Jumala sõna kasutamine kuulutustööl inimestele avaldada. Näiteks tegi üks vend korduskülastust eaka härra juurde, kes oli meie ajakirju juba aastaid lugenud. Selle asemel et anda mehele lihtsalt viimane Vahitorni number, otsustas vend lugeda talle ühe kirjakoha, mida ajakirjas käsitleti. Ta luges teksti 2. Korintlastele 1:3, 4, kus nimetatakse Jumalat hella halastuse isaks, kes lohutab meid igas olukorras. Mees oli neist sõnadest nii liigutatud, et palus meie vennal selle teksti uuesti ette lugeda. Ta mainis, kui väga tema ja ta naine parasjagu lohutust vajasid, ning hakkas Piibli vastu rohkem huvi tundma. Jumala sõna on kuulutustööl tõesti väga mõjuvõimas. (Ap. t. 19:20.) w17.09, lk 26, lõigud 9–10

Jumalale ustavates vaimolendites tekitasid Saatana väited kindlasti meelepaha, viha ja põlgust. Jehoova ei tegutsenud aga rutakalt. Tema reageering oli kaalutletud ja igati sobiv. Ta on olnud Saatana mässuga tegeledes õiglane ega ole kergesti vihastunud. (2. Moos. 34:6; Iiob 2:2–6.) Miks on Jehoova oodanud? Sest ta ei taha, et ükski inimene hukkuks, vaid „soovib, et kõik oma patte kahetseksid”. (2. Peetr. 3:9.) See, kuidas Jehoova on end valitsenud, õpetab meile, et meil tuleks mõelda, enne kui midagi ütleme või teeme. Me ei tohiks tegutseda rutakalt. Kui sul on vaja langetada tähtis otsus, võta aega, et kõik hoolega läbi kaaluda. Palu Jehoovalt tarkust, et öelda või teha seda, mis on õige. (Laul 141:3.) Kui oleme vihased, võime reageerida liiga emotsionaalselt. Paljud meist on pidanud kahetsema oma mõtlematuid sõnu või tegusid. (Õpet. 14:29; 15:28; 19:2.) w17.09, lk 4, lõigud 6–7

Kas ülempreester Joosua kroonimine tegi temast kuninga? Ei, Joosua ei pärinenud Taaveti kuningasoost ning seega ei sobinud ta kuningaks. Tema kroonimine oli prohvetliku tähendusega: see osutas ühele tulevasele ja igavesele kuningas-preestrile. Ülempreestrit, kellest saab kuningas, nimetatakse Võsuks. Pühakiri näitab selgelt, et Võsu on Jeesus Kristus. (Jes. 11:1; Matt. 2:23, allmärkus.) Jeesus on nii kuningas kui ka ülempreester. Ta juhib Jehoova taevast sõjaväge ja seisab selle eest, et Jumala rahvas tervikuna võiks praeguses vaenulikus maailmas rahus elada. (Jer. 23:5, 6.) Lähitulevikus alistab Kristus rahvad, toetades nii Jumala ülemvõimu ja kaitstes Jehoova teenijaid. (Ilm. 17:12–14; 19:11, 14, 15.) Kuid enne seda on Võsul veel palju tööd teha. w17.10, lk 29, lõigud 12–14

Mida sa teeksid, kui su riietele tuleks suur haisev plekk? Sa võtaksid määrdunud riide seljast nii kiiresti kui võimalik. Samamoodi tuleb meil kiiresti vabaneda harjumustest, mis ei sobi kokku Jumala loomusega. Me soovime toimida üleskutse järgi, mille Paulus esitas esimese sajandi kristlastele. Ta ütles: „Nüüd aga heitke endalt ära kõik see.” Üks patt Pauluse loetelus on hoorus. (Kol. 3:5–9.) Vastav Piibli algkeelne sõna hõlmab seksuaalsuhteid isikute vahel, kes pole omavahel abielus, ja ka homoseksuaalseid suhteid. Paulus ütles kaaskristlastele, et nad surmaksid endas kõik selle, mis on omane nende maisele loomusele, muu hulgas hooruse. Tema värvikas kõnepruuk näitab selgelt, et ebamoraalsetest ihadest jagu saamiseks on vaja kõvasti vaeva näha. Ometi on võimalik selles võitluses võitjaks tulla. w17.08, lk 18, lõigud 5–6

Meie aeg sarnaneb prohvet Miika päevadega. Sel ajal oli Juuda kuningaks jumalakartmatu Aahas ning kõikjal valitses seadusetus. Piiblis isegi öeldakse, et inimesed olid „osavad tegema kurja”. (Miika 7:1–3.) Miika mõistis, et tema ei saa olukorda muuta. Kui meil on selline usk nagu Miikal, siis oleme meeleldi valmis Jehoovat ootama. Me pole nagu surma mõistetud vangid, kes ootavad kongis hukkamist. Nad on sunnitud ootama ega igatse seda, mis tuleb. Meie olukord on täiesti teistsugune. Me oleme meeleldi valmis Jehoovat ootama, sest me teame, et ta täidab oma tõotuse anda meile igavene elu täpselt õigel ajal. Seepärast me peame vastu „kannatlikult ja rõõmuga”. (Kol. 1:11, 12.) Kui hakkaksime oodates kurtma ja hädaldama, miks Jehoova ei tegutse kiiremini, poleks see talle meeltmööda. (Kol. 3:12.) w17.08, lk 4, lõigud 6–7

Mis on selle eeltingimuseks, et Jehoova oleks meid valmis aitama? Meil peavad olema temaga head suhted. Selleks omakorda on meil vaja arendada tasadust. (Sef. 2:3.) Tasased inimesed on valmis ootama, kuni Jehoova heastab neile osaks saanud ebaõigluse. Jehooval läheb selliseid inimesi vaadates meel rõõmsaks. Teisalt ütles laulukirjutaja, et Jehoova „paiskab maha jumalatud”. (Laul 147:6b.) Karmid sõnad, kas pole? Et võiksime tunda Jehoova truud armastust ja pääseda tema viha eest, tuleb meil vihata seda, mida tema vihkab. (Laul 97:10.) Näiteks peame vihkama seksuaalset ebamoraalsust. See tähendab, et meil tuleb hoiduda ka kõigest, mis võib selleni viia, kaasa arvatud pornograafiast. (Laul 119:37; Matt. 5:28.) See võib olla kõva võitlus, kuid head suhted Jehoovaga on väärt kõiki pingutusi. Me ei saa selles võitluses üksi hakkama. Meil tuleb pöörduda palves Jehoova poole ja anuda tema abi. w17.07, lk 19–20, lõigud 11–13

Kui kasutame oma ainelist vara kuningriigitöö edendamiseks, saame aidata teisi. Neil, kel on maailma vara, kuid kel pole endal võimalik olla täisajalises teenistuses või kolida välismaale, on hea meel, et nad saavad toetada oma annetustega teiste teenistust. Vabatahtlikud annetused aitavad kaasa kuulutustöö tegemisele ja kirjanduse levitamisele ka vaesemates maades, kus palju inimesi tuleb tõe juurde. Näiteks Kongo DV-s, Madagaskaril ja Rwandas pidid vennad varem tihti valima, kas nad muretsevad perele leiva lauale või ostavad Piibli, mis võis maksta terve nädala- või kuupalga. Tänu paljudele annetustele on aga Jehoova organisatsioon korraldanud pühakirja tõlkimist ning jaganud Piibli igale pereliikmele ja vaimses näljas olevale huvilisele. Nõnda on sündinud tasakaal. (2. Kor. 8:13–15.) w17.07, lk 9–10, lõik 11

Miks julgustab meid see, kui mõtleme oma ustavuse olulisuse peale? See aitab meil mõista, et meie katsumustel on eesmärk. Need ei näita mitte Jehoova meelepaha, vaid annavad meile võimaluse toetada Jumala ülemvõimu. Meie vastupidavus „toob Jumala soosingu” ja tugevdab meie lootust. (Rooml. 5:3–5.) Iiobi lugu näitab, et „Jehoova on väga hell ja halastav”. (Jaak. 5:11.) Niisiis võime olla kindlad, et ta õnnistab meid ja kõiki, kes tema ülemvõimu toetavad. See teadmine aitab meil kannatlikult ja rõõmuga vastu pidada. (Kol. 1:11.) Muidugi pole alati lihtne Jehoova ülemvõimu puudutavat vaidlusküsimust meeles pidada. Seepärast on meil katsumustes olles ikka ja jälle vaja endale meelde tuletada, kui tähtis on toetada Jumala ülemvõimu. w17.06, lk 26, lõigud 15–16

Paljudel tänapäeva inimestel on kinnisidee hankida endale kõige moodsamad rõivad, uusimad elektroonikaseadmed ja muu selline. Seetõttu tuleks igal kristlasel end vahetevahel läbi uurida, küsides: „Kas materiaalsed asjad on saanud mulle nii oluliseks, et kulutan rohkem aega uute autode või riidemoodide uurimiseks ja nende peale mõtlemiseks kui koguduse koosolekuteks valmistumiseks? Kas ma olen nii hõivatud oma igapäevatoimetustega, et mul jääb unarusse palvetamine ja piiblilugemine?” Kui märkame, et materiaalsed asjad on muutunud meile südamelähedasemaks kui Kristus, tuleks meil mõelda tema sõnadele, mis on toodud tänases päevatekstis. Jeesus ütles veel: „Keegi ei saa teenida kahte isandat ... Te ei saa kummardada ühtaegu Jumalat ja rikkust.” Need mõlemad isandad nõuavad täielikku pühendumust. (Matt. 6:24.) Ebatäiuslikena tuleb meil kõigil võidelda oma „patuste ihade” vastu, mille hulka kuulub ka soov materiaalsete asjade järele. (Efesl. 2:3.) w17.05, lk 25–26, lõigud 15–16

Kuna me oleme ebatäiuslikud, oleme otsekui savinõud. Kuid sõnum, mida me kuulutame, on väga oluline: see võib anda igavese elu nii meile kui ka neile, kes meid kuulda võtavad. Apostel Paulus armastas kuulutustööd ja õpetas teistele innukalt Jumala sõna. (Rooml. 1:14, 15; 2. Tim. 4:2.) Tema armastus hea sõnumi vastu aitas tal ka taluda ränka tagakiusamist. (1. Tess. 2:2.) Kuidas saame meie sellist armastust kuulutustöö vastu üles näidata? Üks viis, kuidas saame järgida Pauluse eeskuju, on panna tähele võimalusi teistega heast sõnumist rääkida. Nii nagu apostlid ja esimese sajandi kristlased, teeme ka meie kuulutustööd eraviisil, avalikes kohtades ja majast majja. (Ap. t. 5:42; 20:20.) Me püüame oma teenistust laiendada sedamööda, kuidas meie olud võimaldavad. Võib-olla saame olla abipioneerid või alustada üldpioneerteenistust. Samuti võime õppida uut keelt, kolida teise paika oma kodumaal või lausa välismaale. (Ap. t. 16:9, 10.) w17.06, lk 10–11, lõigud 8–9

Paljusid halbu asju, mida maailmas võib näha, ei ole põhjustanud üksikisikud, vaid organisatsioonid. Mõtle näiteks usuorganisatsioonidele, kes petavad miljoneid inimesi. Nad õõnestavad Piibli usaldusväärsust, maalivad väära pildi Jumalast ning õpetavad valet maa ja inimkonna tuleviku ning paljude muude teemade kohta. Mõned valitsused õhutavad sõdu ja etnilist vägivalda, rõhuvad vaeseid ja kaitsetuid ning on korrumpeerunud. Ahned korporatsioonid saastavad loodust, raiskavad loodusvarasid ning kasutavad ära kergeusklikke, et ajada kokku üüratu varandus, samas kui miljonid siplevad vaesuses. Jumala sõnas on aga ennustatud, et valitsused ja kõik nendest sõltuvad organisatsioonid pühitakse minema. Samuti nende pooldajad, kes seisavad Jumala kuningriigile vastu. (Jer. 25:31–33.) w17.04, lk 11, lõigud 7–8

Jehoova, kes „uurib südamed läbi”, osutas Ahabile mingil määral halastust. (Õpet. 17:3.) On võimalik, et sellest otsusest kuuldes lõi Naaboti sugulaste ja sõprade usk kõikuma. Kui see oli nii, oleks neid kaitsnud alandlikkus. Kuidas? Alandlikkus oleks ajendanud neid teenima Jehoovat edasi kindlas usus, et nende Jumal pole iial suuteline ülekohut tegema. (5. Moos. 32:3, 4.) Kuidas asjad ka polnud, tulevikus, kui toimub surnute ülestõusmine, kohtuvad Naabot, tema pojad ja sugulased taas ning nad tunnevad, et õiglus on täielikult jalule seatud. (Iiob 14:14, 15; Joh. 5:28, 29.) Alandlik inimene teab, et „Jumal mõistab ju kohut iga teo, ka iga salajase asja üle, olgu see hea või halb”. (Kog. 12:14.) Jehoova võtab kohut mõistes arvesse ka selliseid tegureid, millest meie teadlikud pole. Niisiis on alandlikkus kaitseks vaimse huku eest. w17.04, lk 24–25, lõigud 8–9

Maailmas valitseva ebakindluse tõttu on paljudest meie vendadest saanud põgenikud. Uue eluga kohanemine võib olla aga väga keerukas. Kujuta ette, et pead õppima uut keelt, uusi seadusi ja kombeid, täpsust, kuidas maksta makse ja arveid, milline on koolisüsteem ja kuidas võib distsiplineerida lapsi – ja kõike seda ühekorraga. Kas saaksid aidata kannatlikult ja lugupidavalt vendi ja õdesid, kes peavad kõige sellega hakkama saama? (Filipl. 2:3, 4.) Vahel teevad ametnikud põgenikest Jehoova tunnistajatele kohalike usukaaslastega ühenduse võtmise raskeks. Mõned ametkonnad on ähvardanud lõpetada nende aitamise või öelnud, et nad ei saa selles riigis enam elada, kui keelduvad vastu võtmast esimest pakutavat tööd, ehkki see võib tähendada koosolekutelt puudumist. On vendi, kes hirmu ja abitustunde tõttu on survele järele andnud. Seetõttu on meil tähtis põgenikest vendade ja õdedega kokku saada nii ruttu pärast nende saabumist kui võimalik. Neil on vaja näha, et me hoolime neist. Meie kaastunne ja praktiline abi võib tugevdada nende usku. (Õpet. 12:25.) w17.05, lk 5, lõigud 9–10

Üks „selle ajastu viimsete päevade tundemärgi” osa on Jeesuse sõnul see, et „jaheneb paljude armastus”. (Matt. 24:3.) Esimesel sajandil elanud juudid, kes väitsid, et nad on Jumala rahvas, lasid oma armastusel Jumala vastu jaheneda. Enamik tolle aja kristlasi olid aga teistsugused. Nad „kuulutasid iga päev head sõnumit messias Jeesusest”, armastasid Jumalat, oma usukaaslasi ning ka neid, kes veel tõde ei tundnud. (Ap. t. 2:44–47; 5:42.) Sellegipoolest lasid mõned Jeesuse järelkäijad oma armastusel jaheneda. Ülesäratatud Jeesus ütles esimese sajandi Efesose kogudusele: „Ma pole rahul sellega, et sa oled lasknud hääbuda armastusel, mis sul algul oli.” (Ilm. 2:4.) Mis võis olla üks põhjus, miks sealsete kristlaste armastus oli jahenenud? Neid võis olla mõjutanud nende ümber elavate inimeste mõtteviis. Efesose elanikud olid keskendunud oma soovide rahuldamisele. (Efesl. 2:2, 3.) w17.05, lk 17–18, lõigud 1–3

Kohtumõistja Jefta oli vapper juht ja kartmatu sõdalane. Elkana naine Hanna oli allaheitlik abikaasa ja alandlik koduperenaine. Mida ühist oli neil kahel lisaks sellele, et nad teenisid Jehoovat? Nad mõlemad olid andnud Jumalale tõotuse ja pidasid seda. Nad on suurepäraseks eeskujuks tänapäeva kristlastele, kes otsustavad Jehoovale midagi tõotada. Piibli järgi on tõotus Jumalale antud pühalik lubadus midagi teha või ohverdada, asuda mingisse teenistusse või loobuda millestki. Tõotusi antakse vabatahtlikult. Siiski on need Jumala silmis pühad ja ta ootab, et neid täidetaks. Tõotus on sama kaalukas kui vanne, mille puhul inimene lubab midagi teha või tegemata jätta. (1. Moos. 14:22, 23; Heebr. 6:16, 17.) w17.04, lk 3, lõigud 1–2