Veebruar

Kui Jehoova andis Noale käsu ehitada laev, ei saanud Noa toetuda oma kogemustele, sest ta polnud kunagi varem midagi sellist teinud. Noa pidi toetuma Jehoovale ning „ta tegi täpselt nii”, nagu Jehoova juhatas. Kuidas tal läks? Kõik tuli esimese korraga välja. Ega tal ju muud varianti polnudki. Noa oli ka tubli perepea ja just selsamal põhjusel – ta usaldas Jehoova tarkust. Ta oli oma lastele heaks eeskujuks ja õpetas neid hästi, mis sel veeuputuseelsel ajal oli paras proovikivi. (1. Moos. 6:5.) Kui sa oled lapsevanem, siis kuidas saad sina teha „täpselt nii” nagu vaja? Kuula Jehoovat. Lase tal end Piibli ja tema organisatsiooni kaudu suunata. Hoolimata vanemate püüetest hülgavad mõned lapsed Jehoova. Vanematel, kes on lapse südame puudutamiseks teinud oma parima, on aga põhjust tunda, et nende südametunnistus on puhas. Samuti jääb neile lootus, et ühel päeval tuleb laps Jehoova juurde tagasi. w18.03, lk 30–31, lõigud 10–11

Kas sa oled tahtnud kedagi külla kutsuda, aga tundnud end küündimatuna? Mõni on uje ja kardab, et külalistel hakkab igav ja jutt ei suju. Teistel on vähe raha ja nad arvavad, et ei suuda ilmaski pakkuda seda, mida teised koguduseliikmed. Pea meeles, et kodu ei pea olema uhke, vaid puhas, korras ja meeldiv. Kui meid ajendab külalislahked olema armastus, pole meil vaja muretseda. Osuta külaliste vastu siirast huvi. (Filipl. 2:4.) Pea kõigile meeldib rääkida oma elust. Seltskondlik koosviibimine on hea võimalus teisi tundma õppida. Üks kogudusevanem kirjutab: „Kui sõbrad kogudusest külla tulevad, aitab see mul neid paremini mõista ning annab võimaluse neid tundma õppida, näiteks saada teada, kuidas nad tõe juurde tulid.” Siiras huvi külaliste vastu teeb iga koosviibimise meeldivaks. w18.03, lk 17, lõigud 15–17

Kristlikud lapsevanemad soovivad aidata oma lastel teha tarku otsuseid. Ristimisega põhjuseta viivitamine ei mõju hästi lapse suhetele Jehoovaga. (Jaak. 4:17.) Samas, enne kui laps läheb ristimisele, tahavad targad vanemad olla veendunud, et ta mõistab, milline vastutus sellega kaasneb. Mõned ringkonnaülevaatajad on väljendanud muret seoses sellega, et nad on näinud kristlikus peres kasvanud noori, kes on hilises teismeeas või varastes kahekümnendates, aga pole veel jõudnud ristimiseni. Enamasti käivad need noored koguduse koosolekutel ja kuulutustööl. Nad peavad end Jehoova tunnistajateks. Siiski hoiab miski neid tagasi Jehoovale pühendumast ja end ristida laskmast. Mis võib olla selle põhjuseks? Mõnel juhul on ema või isa soovitanud neil ristimisega oodata. w18.03, lk 8–9, lõigud 1–2

Et olla Kristuse moodi, tuleb meil õppida tundma tema mõtteviisi ja isiksust. Seejärel tuleb meil astuda tema jälgedes. Jeesus oli keskendunud oma suhetele Jumalaga. Niisiis, kui jäljendame Jeesust, saame lähedasemaks Jehoovaga. Selle pärast ongi meil tähtis õppida mõtlema nii nagu Jeesus. Kuidas seda teha? Jüngrid nägid Jeesuse imetegusid, kuulsid tema jutlusi, panid tähele, kuidas ta tegeles kõiksuguste inimestega, ning märkasid, kuidas ta järgis Jehoova põhimõtteid. (Ap. t. 10:39.) Muidugi ei saa me Jeesust tänapäeval oma silmaga näha. Kuid tänu Jehoovale on meil võimalus lugeda evangeeliume, mille kaudu Jeesuse isiksus saab meile elavaks. Kui loeme Matteuse, Markuse, Luuka või Johannese evangeeliumi ja mõtiskleme loetu üle, näeme Kristuse mõttelaadi. Nii saamegi käia hoolsalt tema jälgedes ning relvastuda Kristuse mõtteviisiga. (1. Peetr. 2:21; 4:1.) w18.02, lk 22, lõigud 15–16

Alates inimajaloo algusest on inimesed õppinud Jumalat tundma peamiselt kolmel moel: vaadeldes nähtavat loodut, õppides teistelt jumalakartlikelt inimestelt ja kogedes õnnistusi, mida toob Jumala mõõdupuude ja põhimõtete järgi elamine. (Jes. 48:18.) Jälgides füüsilist loodut, võis Noa näha külluslikult tõendeid Jumala olemasolu kohta ja ka tema omadusi, nagu „tema jäädavat väge ja jumalikkust”. (Rooml. 1:20.) Selle tulemusel Noa mitte lihtsalt ei tunnistanud, et Looja on olemas, vaid tal tekkis temasse kindel usk. Noa võis õppida palju oma sugulastelt. Nende hulgas oli näiteks tema jumalakartlik isa Lemek, kelle eluiga kattus mingil määral Aadama omaga. Samuti võib nimetada Noa vanaisa Metuusalat ja tema vanavanavanaisa Jeredit, kes elas pärast Noa sündi veel 366 aastat. (Luuka 3:36, 37.) Igal juhul puudutas õpitu tema südant ning ajendas teda Jumalat teenima. (1. Moos. 6:9.) w18.02, lk 9, lõigud 4–5

Kui usukaaslane või pereliige ütleb või teeb midagi, mis meid sügavalt haavab, siis võime tunda meeleheidet. Võib-olla me lihtsalt ei suuda seda unustada. Kas me laseme vimmal aastaid vinduda? Või kas järgime Piibli tarka nõuannet seada asjad kiiresti korda? Mida kauem me sellega ootame, seda raskem on meil teha rahu. Milliseid samme sa saaksid astuda, et teha rahu? Esiteks, pöördu Jehoova poole siiras palves. Palu temalt abi, et su vestlus usukaaslasega läheks korda. Hoia meeles, et temagi on Jehoova sõber. (Laul 25:14.) Ta kohtleb oma sõpru lahkelt ning ootab sama ka meilt. (Õpet. 15:23; Matt. 7:12; Kol. 4:6.) Teiseks, mõtle läbi, mida sa soovid öelda. Ära eelda, et su usukaaslane tegi sulle meelega haiget. Ole valmis ka tunnistama, et sa ise võisid teha midagi, mis selle lahkheli tekkimisele kaasa aitas. w18.01, lk 10–11, lõigud 15–16

Erinevalt enamikust inimestest tänapäeva maailmas armastavad Jehoova teenijad oma ligimesi. See on alati nii olnud. Jeesus ütles, et käsk armastada ligimest oli Moosese seaduses tähtsuselt teine. Sellest veel tähtsam oli üksnes käsk armastada Jumalat. (Matt. 22:37–39.) Lisaks sõnas Jeesus, et armastuse järgi võib tõelised kristlased ära tunda. (Joh. 13:35.) Kristlastel tuli armastada isegi oma vaenlasi. (Matt. 5:43, 44.) Jeesus ilmutas teiste vastu erakordset armastust. Ta käis linnast linna ja rääkis inimestele head sõnumit Jumala kuningriigi kohta. Ta tegi terveks pimedad, kurdid, pidalitõbised ja jalust vigased ning äratas inimesi surnuist üles. (Luuka 7:22.) Jeesus andis koguni omaenda elu inimkonna eest. Ta peegeldas täiuslikult oma isa armastust. Jehoova tunnistajad üle kogu maailma järgivad Jeesuse eeskuju ja armastavad oma ligimesi. w18.01, lk 29–30, lõigud 11–12

Võib-olla sind ristiti noorelt. Keegi meist ei tea, milliseid usuproove meil on tulevikus. Et jääda Jehoovale ustavaks igas olukorras, on tähtis meeles pidada, et sinu pühendumistõotus Jehoovale oli tingimusteta. Sisuliselt lubasid sa kõrgeimale valitsejale Jehoovale, et teenid teda ka siis, kui su sõbrad või vanemad sellest loobuma peaksid. (Laul 27:10.) Tänu Jehoova abile võid igas olukorras leida endas jõu elada oma pühendumistõotuse kohaselt. (Filipl. 4:11, 12.) Jehoova soovib, et sa oleksid tema sõber. Kuid seda sõprussuhet on vaja hoida ja oma pääste nimel on tarvis tööd teha. Kirjakoht Filiplastele 2:12 innustab meid töötama oma pääste nimel „aukartuse ja värinaga”. Mõtle sellele, kuidas hoida sõprussuhet Jehoovaga ja jääda talle ustavaks mistahes raskustes. Sa ei tohiks olla liiga enesekindel. Isegi osa kauaaegseid jumalateenijaid on õigelt teelt eksinud. w17.12, lk 24, lõigud 4, 6–7

Jehoova austab meid sellega, et on andnud meile võimaluse toetada seda suurejoonelist kuningriigitööd, mida tänapäeval tehakse. Ta on lubanud, et kui me seda teeme, saavad meile osaks õnnistused. (Mal. 3:10.) Jehoova on tõotanud, et heldekäelisel andjal läheb hästi. (Õpet. 11:24, 25.) Andmine teeb meid ka õnnelikuks. Piiblis öeldakse: „Andmine teeb õnnelikumaks kui saamine.” (Ap. t. 20:35.) Meil on võimalus oma sõnade ja tegudega õpetada enda lastele ja huvilistele, kuidas nad saavad Jehoovale anda ja millised õnnistused neile selle eest osaks saavad. Kõik, mis meil on, on tulnud Jehoovalt. Kui anname talle midagi tagasi, näitame, et armastame teda ja oleme talle tänulikud kõige eest, mida ta on meie heaks teinud. Kui iisraellased annetasid templi ehituse jaoks, siis „rahvas tundis rõõmu, sest oli andnud oma vabatahtlikud ohvrid Jehoovale kogu südamest”. (1. Ajar. 29:9.) Tundkem meiegi rõõmu sellest, et anname Jehoovale seda, mis on tulnud ta enda käest. w18.01, lk 21, lõigud 18–19

Taevane ülesäratamine pidi algama millalgi pärast Kristuse kohaloleku algust. Võitud, kes suure viletsuse ajal veel maa peal on, „tõmmatakse ... pilvedes üles”. (1. Tess. 4:13–17; Matt. 24:31.) Neid „kõiki muudetakse, ühe hetkega, ühe silmapilguga, viimase trompeti puhumise ajal”. (1. Kor. 15:51, 52.) Enamik ustavaid kristlasi tänapäeval ei ole võitud ega ole saanud kutset Kristuse taevasesse valitsusse. Nad ootavad selle jumalakartmatu maailma lõppu, mis tuleb „Jehoova päeval”. Keegi ei tea, millal täpselt see tuleb, kuid märgid näitavad, et see aeg on lähedal. (1. Tess. 5:1–3.) Seejärel toimub teist laadi ülesäratamine – ülesäratamine maisesse paradiisi. Neil, kes üles äratatakse, on väljavaade saada lõpuks täiuslikuks ning mitte kunagi enam surra. w17.12, lk 11, lõik 15; lk 12, lõigud 18–19

Kui arendame endas armastust ja lahkust, ei hakka me kergesti kadestama. Piibel ütleb: „Armastus on kannatlik ja lahke. Armastus ei ole kade.” (1. Kor. 13:4.) Et kadedus ei saaks meie südames juurduda, tuleb püüda näha asju Jumala vaatenurgast ning pidada oma kristlikke vendi ja õdesid ühe keha liikmeteks. See aitab meil olla osavõtlik, just nagu pühakiri ütleb: „Kui üht liiget austatakse, rõõmustavad kõik teised liikmed koos temaga.” (1. Kor. 12:16–18, 26.) Niisiis, selle asemel et teisi kadestada, kui neil hästi läheb, olgem pigem koos nendega rõõmsad. Mõtle kuningas Sauli poja Joonatani näitele. Ta polnud kade, kui Taavetist sai troonipärija, vaid hoopis toetas teda. (1. Saam. 23:16–18.) Kas ka meie saaksime olla sama lahked ja armastavad kui Joonatan? w17.11, lk 27, lõigud 10–11

Jehoova on lasknud Moosese seaduse Piiblisse kirja panna. Ta ei taha, et me tähtsustaks üle selle üksikasju, vaid et saaksime aru ja peaksime kinni sellest, mis on seaduses kaalukam – selle käskudes leiduvatest ülevatest põhimõtetest. (Matt. 23:23.) Moosese seadus peegeldab „teadmiste ja tõe põhiolemust”. Sealt on võimalik õppida Jehoova ja tema põhimõtete kohta. (Rooml. 2:20.) Näiteks pelgulinnade korraldus õpetab kogudusevanematele seda, kuidas mõista kohut õiglaselt, meile kõigile aga seda, kuidas kohelda üksteist truu armastuse ja halastusega. (Sak. 7:9.) Moosese seadus ei kehti enam. Kuid Jehoova pole muutunud, ta peab õiglust ja halastust endiselt väga tähtsaks. On suur au teenida Jumalat, kes on teinud meid endasarnaseks, kelle omadusi me saame jäljendada ja kelle juurest leiame pelgupaiga. w17.11, lk 13–14, lõigud 2–3; lk 17, lõigud 18–19

Kui oled vend, kellele on antud ülesanne lavalt õpetada, peaksid jälgima, et pühakiri oleks sinu kõne selgroog. (Joh. 7:16.) Kuidas seda teha? Kõigepealt ole ettevaatlik, et miski – ei kogemused, piltlikud näited ega isegi mitte sinu esitusviis – ei jätaks varju piiblisalme, mida sa kasutad. Pea ka meeles, et ainuüksi hulga kirjakohtade ettelugemine ei tähenda veel Piibli põhjal õpetamist. Õigupoolest, kui kasutada liiga palju kirjakohti, ei pruugi ükski neist kuulajale meelde jääda. Seepärast vali võtmekirjakohad hoolikalt. Loe need ette, selgita neid, illustreeri ning näita, kuidas neid rakendada. (Neh. 8:8.) Püüa mõista, kuidas konspektis esitatud mõtted ja kirjakohad on omavahel seotud. Mis kõige tähtsam, palu Jehoovat, et ta aitaks sul hästi edastada kõike väärtuslikku, mis Jumala sõnas leidub. (Esra 7:10.) w17.09, lk 26–27, lõigud 11–12

Aasta 537 e.m.a oli Jehoova rahvale rõõmurohke. Nende 70 aasta pikkune Babüloonia vangipõlv oli möödas. Nad asusid õhinal tööle, et taastada Jeruusalemmas õige jumalakummardamine. Aastal 536 e.m.a rajati templi vundament. Kuid 16 aastat hiljem polnud Jehoova tempel ikka veel valmis. Jumala rahvas vajas meeldetuletust, et neil tuleb Jehoova juurde tagasi pöörduda, mitte keskenduda omaenda heaolule. Meenutamaks oma teenijatele, miks nad Babülooniast üldse vabastati, saatis Jumal aastal 520 e.m.a nende juurde prohvet Sakarja. Juba nimi Sakarja, mis tähendab „Jehoova on mäletanud”, võis tuua neile meelde tähtsa tõe. Ehkki nemad olid unustanud Jehoova päästeteod, oli Jumalal oma rahvas endiselt meeles. (Sak. 1:3, 4.) Ta kinnitas, et aitab neil taastada puhta jumalakummardamise, kuid samas hoiatas ka selge sõnaga, et ei salli ükskõikset teenistust. w17.10, lk 21–22, lõigud 2–3

Vaimse tervise eksperdid ütlevad, et kaastundlikkus võib parandada tervist, enesetunnet ja suhteid. Teiste kannatusi leevendades oled ise õnnelikum, optimistlikum, vähem üksildane ega kaldu nii kergesti negatiivsusse. Jah, sinu kaastundlikkus teeb head sulle endale. Kui aitame teisi armastuse ajel, siis on ka meie süda rahulik, sest teame, et tegutseme Jumala põhimõtete järgi. Niisugune meelelaad teeb meist lahkemad lapsevanemad, paremad abikaasad ja sõbrad. Kaastundlikule inimesele on omakorda teised altimad abi ja tuge pakkuma. (Matt. 5:7; Luuka 6:38.) Teadmine, et kaastundlikkus teeb sulle head, ei peaks olema peamine põhjus seda omadust ilmutada. Kõige tähtsam peaks olema soov jäljendada ja ülistada armastuse ning kaastunde allikat Jumal Jehoovat. (Õpet. 14:31.) w17.09, lk 12, lõigud 16–17

Lisaks kuninga- ja ülempreestriametile on Jeesusele antud ülesandeks „Jehoova templi” taastamine. (Sak. 6:13.) Ülesehitustöö käigus vabastas Jeesus aastal 1919 tõelised jumalateenijad Suure Babüloni vangistusest, taastas kristliku koguduse ja seadis ametisse „ustava ja aruka orja”, kes juhataks töid suure vaimse templi maistes õuedes. (Matt. 24:45.) Peale selle on Jeesus puhastanud Jumala rahvast, nii et see võiks teenida Jumalat talle meelepärasel viisil. (Mal. 3:1–3.) Tuhandeaastase valitsuse ajal viivad Jeesus ja tema 144 000 kaaskuningat ja -preestrit Jumalale ustavad inimesed täiusesse. Pärast seda on maa peale jäänud ainult tõelised jumalateenijad. Õige jumalakummardamine on lõpuks taastatud! w17.10, lk 29, lõigud 15–16

Inimesetapja, kelle tegu oli tahtmatu, pidi midagi ette võtma, et talle osutataks halastust. Ta pidi põgenema lähimasse pelgulinna. (Joosua 20:4.) Põgenik ei saanud olla ükskõikne. Tema elu sõltus sellest, kas ta põgenes võimalikult kiiresti pelgulinna ja jäi sinna või mitte. Tal oli vaja tuua ohvreid. Ta pidi loobuma senisest tööst, hubasest kodust ja võimalusest vabalt ringi rännata, ning seda kuni ülempreestri surmani. Säärased ebamugavused olid aga väärt oma hinda. Et tänapäeval võiks kahetsev patustanu saada Jumala halastuse osaliseks, peab ta samuti midagi ette võtma. Me peame patutee täielikult hülgama ning põgenema mitte ainult tõsise patu eest, vaid ka väiksemate pattude eest, mis viivad tihti suurema üleastumiseni. Kui teeme patutee hülgamiseks kõik, mis meie võimuses, siis tõendame, et me pole oma tegude suhtes ükskõiksed ega arva, et Jehoova meile niikuinii halastab. (2. Kor. 7:10, 11.) w17.11, lk 10–11, lõigud 10–11

Jehoova on käskinud meil olla oma vendade ja õdede vastu heldekäelised. (1. Joh. 3:17.) Meil ei tohiks seejuures aga olla isekaid eesmärke. Küsi endalt: „Kas ma osutan külalislahkust eeskätt headele sõpradele, tuntud vendadele-õdedele või neile, kellelt võib vastuteenet oodata? Või kas pööran pigem tähelepanu sellistele usukaaslastele, keda ma hästi ei tunne ja kellel pole mulle millegagi tasuda?” (Luuka 14:12–14.) Oletame, et kaaskristlane satub mõne kehva otsuse tõttu kitsikusse või ei täna meid külalislahkuse eest. Sellistes olukordades tuleks meil rakendada Piibli nõuannet, mis on kirjas tänases päevatekstis. Nii võid tunda rõõmu, mida toob andmine õigel ajendil. (Ap. t. 20:35.) w17.10, lk 9–10, lõik 12

Pootifari naine heitis Joosepile kui „rühikale ja kenale mehele” silma ja püüdis teda võrgutada. Kuid Joosep jäi naise korduvatest lähenemiskatsetest hoolimata endale kindlaks. Kui olukord läks kriitiliseks, ta põgenes. Mida Joosepi näide meile õpetab? Meil võib olla tarvis põgeneda ahvatluse eest, et mitte rikkuda Jumala seadust. Enne Jehoova tunnistajaks saamist võitlesid mõned meist liigsöömise, purjutamise, suitsetamise, uimastite tarvitamise, seksuaalse ebamoraalsuse ja muu säärasega. Isegi pärast ristimist võib keegi vahel tunda kiusatust naasta oma endiste elukommete juurde. Kui peaksid tundma kunagi ahvatlust rikkuda mõnda Jehoova seadust, siis mõtle, kuidas patustele soovidele järeleandmine kahjustaks sinu suhteid Jehoovaga. Püüa näha ette, millistes olukordades võib ahvatlus tekkida, ning otsusta, kuidas sa saaksid neist hoiduda. (Laul 26:4, 5; Õpet. 22:3.) Ja kui sa kunagi sellisesse olukorda ikkagi satud, palu Jehoovalt tarkust ja enesevalitsust, et ahvatlusele vastu panna. w17.09, lk 4–5, lõigud 8–9

Üks viis, kuidas tugevdada sõprust Jehoovaga, on minimeerida oma seotust ärimaailmaga ning otsida tõelisi rikkusi. Muistsel ajal elanud usumees Aabraham lahkus kuulekalt jõukast Uri linnast ja elas telkides, sest ta tahtis olla Jehoova sõber. (Heebr. 11:8–10.) Ta lootis alati Jumalale kui tõelise rikkuse allikale ega püüdnud varandust kokku kuhjata, mis oleks näidanud usalduse puudumist tema vastu. (1. Moos. 14:22, 23.) Jeesus innustas teisi samasugust usku üles näitama. Kord sõnas ta ühele noorele rikkale mehele: „Kui sa tahad olla täiuslik, siis mine müü oma vara ja anna raha vaestele, et sul oleks varandus taevas, ning saa minu järelkäijaks.” (Matt. 19:21.) Sel mehel polnud niisugust usku nagu Aabrahamil. Küll aga on olnud teisi, kes on lootnud täielikult Jehoovale. w17.07, lk 10, lõik 12

Alles 430 aastat pärast seda, kui Aabraham läks üle Eufrati, sai tema järeltulijatest rahvas, kes pidi selle maa enda valdusse võtma. (2. Moos. 12:40–42; Gal. 3:17.) Aabraham oli valmis kannatlikult ootama, sest tal oli tugev usk Jehoovasse. (Heebr. 11:8–12.) Aabraham ootas rõõmuga, kuigi ta ei näinud oma eluajal talle antud tõotuse täielikku täitumist. Kujutle aga tema rõõmu, kui ta äratatakse üles paradiislikule maale. Ilmselt on Aabraham üllatunud, nähes, kui palju on temast ja ta järeltulijatest Piiblis räägitud. Ja kuidas võib Aabrahami vaimustada see, kui ta saab teada, milline tähtis roll on tal olnud Jehoova eesmärgi täitumises seoses tõotatud järeltulijaga. Kahtlemata tunneb ta, et pikk ootus on läinud asja ette. w17.08, lk 5–6, lõigud 10–11

Piibli algkeelne sõna, mille vasteks siin on „kõlvatus”, on laia tähendusega ja hõlmab rohkemat kui seksuaalpatte. Selle alla kuulub muu hulgas suitsetamine ja roppude naljade rääkimine. (2. Kor. 7:1; Efesl. 5:3, 4.) Samuti on kõlvatus see, kui keegi teeb midagi ebapuhast omaette: loeb erootilise sisuga raamatuid või vaatab pornograafiat, mistõttu tal võib kujuneda ebapuhas harjumus masturbeerida. Inimene, kel on harjumus pornograafiat vaadata, toidab iharust ja see võib viia ta seksist sõltuvusse. Uuringute järgi esinevad neil, kes on tunnistanud vastupandamatut tungi pornograafiat vaadata, samasugused sõltuvusnähud nagu alkohoolikutel ja narkomaanidel. Pole siis mingi ime, et pornograafia vaatamisel võivad olla halvad tagajärjed, näiteks tugev süütunne, tööviljakuse langus, õnnetu pereelu, lahutus ja koguni enesetapp. w17.08, lk 19, lõigud 8–9

Mõeldes Jeruusalemma taastamisele, lausus laulukirjutaja Jehoova kohta ülaltoodud sõnad. Ta tundis end turvaliselt, kuna ta teadis, et Jumal teeb linnaväravad tugevaks ja kaitseb oma teenijaid. Sul võib tulla ette raskusi, mis teevad sind ärevaks, kuid Jehoova saab anda sulle tarkust nendega toimetulekuks. Laulukirjutaja ütles Jumala kohta: „Ta saadab maale oma käsu, tema sõna tõttab.” Seejärel mainis ta, kuidas Jehoova annab lund, laotab härmatist ja heidab raheteri, ning sõnas: „Kes suudab taluda tema külma?” Ta lisas, et Jehoova „saadab välja oma sõna ja need sulavad”. (Laul 147:15–18.) Meie piiritult tark ja kõikvõimas Jumal, kelle võimuses on rahe ja lumi, aitab sul ületada mistahes takistusi. w17.07, lk 20, lõigud 14–15

Jumala valitsus on parim ja Jehoova väärib meie toetust. Miks? Kuna Jehoova on kõige looja, on tal täielik õigus valitseda nii inimeste kui ka vaimolendite üle. Saatan pole loonud midagi. Seepärast pole tal ka mingit õigust ülemvõimule. Tema ja esimene inimpaar olid ülbed ja mässasid Jehoova ülemvõimu vastu. (Jer. 10:23.) Tõsi, kuna neil oli tahtevabadus, said nad otsustada mitte sõltuda Jumalast. Kuid kas see andis neile õiguse seda teha? Ei. Tänu tahtevabadusele võivad inimesed küll teatud otsuseid langetada, kuid see ei anna neile õigust mässata oma looja ja eluandja vastu. Jehoovale vastuhakkamine on ilmselgelt tahtevabaduse kuritarvitamine. Inimestel on vaja alluda Jehoova õiglasele juhtimisele. w17.06, lk 27–28, lõigud 2–4

Kui peame kuulutustööd kalliks, teeme Pauluse eeskujul seda tööd ka tagakiusamise ajal. (Ap. t. 14:19–22.) 1930-ndatel ja 1940-ndate alguses kogesid meie vennad USA-s äärmist vastupanu. Nii nagu Paulus, jäid nad kindlaks ja kuulutasid ikka edasi. Et kaitsta meie õigust seda tööd teha, pidasid vennad mitmeid kohtulahinguid. Aastal 1943 ütles vend Nathan Knorr seoses ühe USA ülemkohtus saadud võiduga: „Need võidud on teie sitkuse tulemus. ... See otsus langetati tänu Issanda teenijate kindlameelsusele.” Jah, kui me armastame kuulutustööd, võime anda tagakiusamisele vastulöögi. Kui peame kristlikku teenistust Jehoovalt saadud kallihinnaliseks aardeks, ei tee me kuulutustööd lihtsalt selleks, et meil oleks midagi aruandesse märkida. Me tahame teha kõik, mis meie võimuses, et „anda põhjalikult tunnistust heast sõnumist”. (2. Tim. 4:5.) w17.06, lk 11–12, lõigud 11–12

Sügav armastus Jumala vastu aitab meil kuuletuda tema käskudele, pidada vastu raskustes ja vihata halba. (Laul 97:10.) Saatan ja tema maailm püüavad aga õõnestada meie armastust Jumala vastu. Inimestel tänapäeva maailmas pole õiget arusaama sellest, mis on armastus. Selle asemel et armastada oma loojat, on nad enesearmastajad. (2. Tim. 3:2.) Saatana maailm õhutab „patuseid ihasid, silmahimu ja varaga uhkeldamist”. (1. Joh. 2:16.) Apostel Paulus hoiatas usukaaslasi patuste naudingute eest, kui ütles: „Patusest loomusest juhitud mõtteviis tähendab surma, ... sest patusest loomusest juhitud mõtteviis tähendab vaenu Jumalaga.” (Rooml. 8:6, 7.) Tõepoolest, need, kes on ajanud taga materiaalseid asju või rahuldanud vääralt oma seksuaaliha, on lõpuks pettunud ja põhjustanud endale palju valu. (1. Kor. 6:18; 1. Tim. 6:9, 10.) w17.05, lk 18, lõigud 5–6

Kui põgenikest vennad ja õed ilmutavad tänulikkust ega nõua midagi, on teistel lihtsam tunda andmisrõõmu. Muidugi on põgenikel oluline lõpuks ise materiaalselt hakkama saada. See aitab neil hoida eneseväärikust ja häid suhteid oma usukaaslastega. (2. Tess. 3:7–9.) Sellegipoolest vajavad põgenikud meie abi. Meil ei pea olema palju raha, et neid aidata. Märksa olulisem on võtta nende jaoks aega ja ilmutada nende vastu huvi. Näiteks võime selgitada neile, kuidas leida töö- või elukohta, millisesse asutusse mingis küsimuses pöörduda, kuidas kasutada ühistransporti või kust leida odavat, kuid tervislikku toitu. Samuti võime näidata, kust hankida tööriistu või -vahendeid, mille abil nad saaksid veidi raha teenida. Veelgi tähtsam on aidata neil tunda end hästi oma uues koguduses. Paku neile oma abi koosolekutele tulemiseks. Võid ka selgitada, kuidas alustada teie territooriumil inimestega vestlust. Kutsu neid endaga kuulutustööle kaasa. w17.05, lk 5–6, lõigud 11–12

Paljud inimesed on nii keskendunud omaenda soovide ja ihade rahuldamisele, et nad ei suuda suhtuda materiaalsetesse asjadesse tasakaalukalt. (1. Kor. 2:14.) Kuna nende eristusvõime on hägustunud, võib neil olla raske vahet teha õigel ja valel. (Heebr. 5:11–14.) Nende soov materiaalsete asjade järele võib muutuda üha tugevamaks. Ja mida rohkem nad saavad, seda rohkem nad tahavad. (Kog. 5:10.) Õnneks on niisugusele mürgisele mõtteviisile olemas vastumürk: igapäevane annus Jumala sõna. Jeesus mõtiskles Jehoova tarkuse üle ja see aitas tal Saatana ahvatlustele vastu panna. Ka meid aitab võitluses materialismiga Jumala tarkade nõuannete ellurakendamine. (Matt. 4:8–10.) Kui me nii teeme, tõendame, et armastame Jeesust rohkem kui materiaalseid asju. w17.05, lk 26, lõik 17