Märts

Kas koguduses on keegi sulle vastukarva? Kui sa midagi ette ei võta, võivad negatiivsed tunded püsima jääda. Piibel soovitab suhete parandamiseks just külalislahkust ja seda isegi vaenlaste puhul. (Õpet. 25:21, 22.) Külalislahkuse osutamine võib vähendada hõõrumist ja negatiivseid tundeid. Me võime märgata oma külalise armastusväärseid omadusi, midagi, mida Jehoova nägi, kui ta tema tõe juurde tõmbas. (Joh. 6:44.) Kui selline küllakutse tuleb meil südamest, võib see panna alguse täiesti teistsugustele suhetele. Mida aga teha, et küllakutse ajendiks oleks tõesti armastus? Üks viis on järgida tänases päevatekstis toodud üleskutset. Kui püüame leida oma vendades või õdedes midagi, milles nad on meist üle – näiteks näeme nende tugevat usku, vastupidavust, kartmatust või mõnd muud kristlikku omadust –, süveneb meie armastus nende vastu ja meil on lihtsam külalislahkust osutada. w18.03, lk 17–18, lõigud 18–19

Üks suurimaid usuproove võib vanematele olla see, kui nende laps eemaldatakse. Ema, kelle eemaldatud tütar kodunt lahkus, tunnistab: „Ma püüdsin meie väljaannetest leida ettekäändeid, mis lubaksid mul veeta aega tütre ja tütretütrega.” Ta lisab: „Mu abikaasa aga aitas mul lahkelt mõista, et meie tütrel tuleb nüüd ise hakkama saada ja me ei tohi sekkuda.” Mõned aastad hiljem võeti nende tütar kogudusse tagasi. Ema räägib: „Ta peab meist sügavalt lugu, sest teab, et kuuletusime Jumalale. Meil on väga lähedased suhted.” Kui sinu laps on eemaldatud, siis kas usaldad Jehoovat kogu südamest ega toetu omaenda arusaamisele? (Õpet. 3:5, 6.) Usalda Jehoova distsiplineerimist ja juhatust. Kuuletu isegi siis, kui sul on valus teha nii, nagu Jehoova ütleb. Tee Jumalaga koostööd, mitte talle vastutööd. w18.03, lk 31, lõigud 12–13

Piiblis ei ole räägitud, kui vanalt peaks inimene ristimisele minema. Lapsevanematel oleks aga hea mõelda Jeesuse sõnadele kirjakohas Matteuse 28:19. Jünger on see, kes õpib tundma Jeesuse õpetusi, mõistab neid ja on otsustanud nende järgi elada. Seega peaksid kõik kristlikud vanemad oma lapsi juba imikueast saati õpetama eesmärgiga, et neist saaksid Kristuse ristitud järelkäijad. Loomulikult ei ole imikud valmis ristimiseks. Siiski näitab Piibel, et juba suhteliselt väiksed lapsed võivad Piibli õpetusi mõista ja hinnata. Näiteks Timoteos võttis tõe omaks varases nooruses. Tema usk oli tugev. (2. Tim. 1:5; 3:14, 15.) Kui Timoteos oli hilises teismeeas või varastes kahekümnendates, oli temast saanud Kristuse jünger, kellele usaldati koguduses erilisi ülesandeid. (Ap. t. 16:1–3.) w18.03, lk 9, lõigud 4–5

Jumalat teenima hakates tegime suuri muudatusi igas eluvaldkonnas. Ristimisega aga enese muutmine ei lõppenud. Me ei ole täiuslikud ja sellepärast peame end pidevalt parandama. (Filipl. 3:12, 13.) Nii noored kui ka vanad võiksid endalt küsida: „Kas minu juures võib täheldada muutusi, mis annavad tunnistust vaimsest kasvust? Kas sarnanen üha rohkem Kristusega? Kas minu hoiakust ja käitumisest kristlikel koosolekutel on näha sügavat vaimsust? Mida võib minuga vesteldes järeldada mu huvide kohta? Mida näitavad minu kohta mu uurimisharjumused, riietus, välimus ja see, kuidas reageerin nõuannetele? Kuidas käitun ahvatluste korral? Kas olen kristlasena nii-öelda kasvanud lapseeast välja ja saanud täiskasvanuks?” (Efesl. 4:13.) Neile küsimustele vastates saame analüüsida oma vaimset edenemist. w18.02, lk 24, lõigud 4–5

Me elame ainulaadsel ajal. Nagu Piiblis on ennustatud, kogub Jehoova praegu „suurt rahvahulka ... kõigist rahvastest, suguharudest, hõimudest ja keeltest”. Ta on kogunud kokku üle kaheksa miljoni õnneliku inimese, kes „teenivad teda ööd ja päevad”. See on tõesti „vägev rahvas”. (Ilm. 7:9, 15; Jes. 60:22.) Kunagi varem pole olnud nii palju inimesi, kes armastavad Jumalat ja oma ligimesi. Ent Piiblis on ennustatud meie päevade kohta ka seda, et Jumalast võõrdunud inimesi iseloomustab isekas armastus. Apostel Paulus kirjutas: „Viimseil päevil tulevad karmid ajad. Inimesed on siis enesearmastajad, rahaarmastajad, ... lõbuarmastajad, aga mitte jumalaarmastajad.” (2. Tim. 3:1–4.) Säärane isekas armastus ei sobi kokku kristliku armastusega, õigupoolest on tegu vastanditega. Selline armastus muudab maailma kõledaks paigaks, kus kõigil on raske elada. w18.01, lk 22–23, lõigud 1–2

Jumala tundmine kasvatas Noa usku ja andis talle jumalikku tarkust, mis kaitsesid teda ja eeskätt just tema suhteid Jehoovaga. Näiteks kuna Noa „käis koos tõelise Jumalaga”, ei seltsinud ta jumalakartmatutega. Ta ei lasknud end petta materialiseerunud deemonitel, kes ustavusetutele ja kergeusklikele inimestele oma üleinimlike võimetega kindlasti muljet avaldasid ja keda seepärast võib-olla lausa jumaldati. (1. Moos. 6:1–4, 9.) Noa teadis ka seda, et ülesanne saada järglasi ja täita maa anti inimestele. (1. Moos. 1:27, 28.) Küllap järeldas ta, et seksuaalsuhted naiste ja materialiseerunud vaimolendite vahel on ebaloomulikud ja valed. Ta sai sellele kinnitust, kui nägi neist suhetest sündinud ebanormaalseid järeltulijaid. Lõpuks hoiatas Jumal Noad, et ta toob maa peale veeuputuse. Noa uskus seda ja seepärast ehitas ta laeva, et päästa oma pere. (Heebr. 11:7.) w18.02, lk 9–10, lõik 8

Kui sa oled teinud tõsise patu, siis tea: Jehoova on valmis sind aitama, et teie suhted saaksid jälle korda. Ent sa pead võtma vastu abi, mida ta pakub koguduse kaudu. (Õpet. 24:16; Jaak. 5:13–15.) Ära viivita – sinu tulevik sõltub sellest! Mida teha aga siis, kui sinu üleastumine on juba ammu andestatud, aga sul on siiski süümepiinad? Ka Paulus võis aeg-ajalt tunda süümepiinu minevikus tehtud väärtegude pärast. Ta tunnistas: „Ma olen apostlite seast kõige tähtsusetum ja mind ei kõlba apostliks nimetadagi, kuna ma kiusasin taga Jumala kogudust.” (1. Kor. 15:9.) Jehoova teadis, et Paulus on ebatäiuslik, kuid ta ei mõistnud teda hukka. Jumal soovis, et ka Paulus ise sellest aru saaks. Kui sa oled siiralt oma patte kahetsenud, tunnistanud oma viga Jehoovale ning vajadusel rääkinud ka kogudusevanematega, siis tea, et Jehoova on sinuga halastav. Ole Jehoova sõnades veendunud ning usu tema andestusse. (Jes. 55:6, 7.) w18.01, lk 11, lõigud 17–18

Sõprus Jehoovaga tähendab nii rääkimist kui ka kuulamist. Iseseisev piibliuurimine on peamine viis Jehoovat kuulata. Selle alla käib Piibli ja sellel põhinevate väljaannete lugemine ning loetu üle mõtisklemine. Piibliuurimine ei seisne aga üksnes teadmiste omandamises. Sinu eesmärk pole võimalikult palju fakte meelde jätta, mida sa teed võib-olla kontrolltööks valmistudes. Tulemusrikas piibliuurimine on rohkem nagu põnev ekspeditsioon, mille käigus saad avastada Jehoova isiksuse juures uusi tahke. Nii lähened Jumalale ja siis tema läheneb sulle. Jehoova organisatsioon on varustanud meid mitmesuguste abivahenditega, et saaksime panna endale kokku hea õppeprogrammi. Näiteks on saidil jw.org raamatu „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” töölehed, mis aitavad sul oma uskumustes veendumusele jõuda. (Laul 119:105.) w17.12, lk 25, lõigud 8–9

Säärane rahumeelne läbisaamine on võimalik üksnes tänu sellele, et „Jehoova tundmine täidab maa, otsekui veed katavad merepõhja”. Kuna loomad ei saa Jehoovat tundma õppida, täitub see prohvetiennustus sümboolses mõttes inimeste puhul. (Jes. 11:6, 7.) Paljud inimesed olid varem metsikud nagu hundid, kuid elavad nüüd teistega rahus. Saidilt jw.org võid leida selliste inimeste elulugusid sarjast „Piibel muudab inimeste elu”. Varemalt metsikud inimesed on riietunud „uude isiksusse, mis on loodud Jumala tahte järgi ja on kooskõlas tõelise õiguse ja ustavusega”. (Efesl. 4:23, 24.) Jumalat tundma õppides mõistavad inimesed, et nad peavad vastama tema mõõdupuudele. See aitab neil teha muudatusi oma mõtteviisis ja käitumises ning võtta omaks uued uskumused. Selliseid muudatusi teha pole lihtne, kuid see on võimalik, sest püha vaim aitab neid, kes soovivad siiralt Jumala tahet täita. w18.01, lk 31, lõigud 15–16

Piibel ütleb, et need, kes lähevad taevasse, äratatakse üles igaüks omas järjekorras. Me võime olla kindlad, et ka ülesäratamine siin maa peal toimub korra järgi. Muidugi võib tekkida hulk küsimusi. Kas need, kes surid hiljuti, äratatakse üles Kristuse tuhandeaastase valitsuse algupoolel, nii et neid võtavad vastu neid tundvad lähedased? Kas muistsel ajal elanud juhioskustega ustavad mehed tõusevad üles esimeste hulgas, et aidata uues maailmas asju korraldada? Millal ja kuhu äratatakse üles need, kes ei teeninud Jehoovat? Küsimusi võib olla teisigi. Kas meil on aga praegu vaja nende üle pead murda? Kas poleks targem lihtsalt oodata, kuidas Jehoova kõik lahendab? Senikaua on meil aga tarvis kasvatada oma usku Jehoovasse, kes on meile Jeesuse kaudu kinnitanud, et tema mälus olevad surnud äratatakse üles. (Joh. 5:28, 29; 11:23.) w17.12, lk 12, lõigud 20–21

Pole kahtlustki, et Pauluse nõuanded on tänini kasulikud nii meestele, naistele kui ka lastele. Piiblis öeldakse meestele: „Armastage oma naist ja ärge olge temaga karmid.” (Kol. 3:19.) Armastav mees austab oma naist, kuulates teda ja kinnitades talle, et peab tema arvamust oluliseks. (1. Peetr. 3:7.) Kuigi mees ei saa alati naise soove järgida, viib naisega nõu pidamine sageli tasakaalukamate otsusteni. (Õpet. 15:22.) Tubli kristlik mees püüab naise lugupidamise välja teenida, mitte ei nõua seda. Kui mees oma naist ja lapsi armastab, on tal suurema tõenäosusega pere, kes teenib rõõmuga Jehoovat ja võidab elu auhinna. w17.11, lk 28, lõik 12; lk 29, lõik 15

Apostel Paulus kirjutas kirja Kolossa kristlastele tõenäoliselt aastatel 60–61 m.a.j, kui ta oli Roomas esimest korda vangis. Ta selgitas, kui tähtis on „Jumala vaimu antud arusaamine”. (Kol. 1:9.) Paulus lisas: „Ma ütlen seda selleks, et kellegi veenvalt kõlavad väited teid ära ei petaks. ... Vaadake ette, et keegi ei püüaks teid lõksu filosoofia ja tühja pettusega, mis põhineb inimeste pärimustel, maailma mõtteviisil, mitte Kristuse õpetustel.” (Kol. 2:4, 8.) Paulus rääkis veel, miks mõned populaarsed ideed on valed ning miks ilmalik mõtteviis võib ebatäiuslikke inimesi ahvatleda. Näiteks võib keegi hakata seetõttu tundma end teistest targema või tähtsamana. Pauluse kirja eesmärk oli aidata vendadel hoiduda ilmalikust mõtteviisist ja valedest tegudest. (Kol. 2:16, 17, 23.) w17.11, lk 20, lõik 1

Millest võib kristlasel olla tarvis loobuda, et olla edaspidigi Jumala halastuse vääriline? Ta peab olema valmis loobuma isegi sellest, mis on talle kallis, juhul kui see ahvatleks teda patuteele. (Matt. 18:9.) Kui su sõbrad ärgitavad sind tegema midagi, mis on Jehoovale vastumeelne, siis kas lõpetad nendega läbikäimise? Kui sul on alkoholi tarbimisel raske piiri pidada, siis kas hoidud olukordadest, mis võiksid viia liigjoomiseni? Kui võitled kõlvatute ihadega, siis kas väldid filme, veebisaite ja muud, mis võiks kutsuda esile ebapuhtaid mõtteid? Pea meeles: kõik ohvrid, mis on toodud selleks, et jääda Jehoova ees laitmatuks, on väärt oma hinda. Mitte miski ei torka südamesse nii valusalt nagu tunne, et Jehoova on meid hüljanud. Ja mitte miski ei valmista meile nii suurt rõõmu kui Jehoova igavene truu armastus. (Jes. 54:7, 8.) w17.11, lk 11, lõik 12

Sakarja viienda peatüki salmis 4 on öeldud, et needus tungib varga majja, jääb sinna ning hävitab selle palgid ja kivid. Jehoova hukkamõistu ei pea kinni lukud ega riivid. See pääseb igasse peidupaika ning paljastab iga väärteo Jehoova rahva seas. Politsei või tööandja, koguduse- või lapsevanema eest võib õnnestuda vargust varjata, kuid mitte Jumala eest, kes kõik päevavalgele toob. (Heebr. 4:13.) On tõeliselt tore kuuluda rahva hulka, kes soovib „kõiges käituda ausalt”. (Heebr. 13:18.) Mistahes vargus on Jehoovale vastumeelne. Meil on au elada Jehoova ülevate kõlblusnormide järgi, käitudes viisil, mis ei too teotust tema nimele. Nii võime pääseda hukkamõistvast kohtuotsusest, mille Jehoova langetab neile, kes tema seadust tahtlikult rikuvad. w17.10, lk 22, lõigud 6–7

Me teeme kõik mis meie võimuses, et hoida vendade-õdedega rahu, isegi kui tunneme, et meid on vääriti mõistetud või ebaõiglaselt koheldud. (Rooml. 12:17, 18.) Vabandus võib aidata haavatud tundeid heastada, kuid see peab olema siiras. Rahu on iseäranis tähtis abielus. Mees ja naine ei tohiks avalikkuse ees teha nägu, et nad teineteist armastavad, kuid siis omavahel olles põlglikult vaikida või kasutada sõnalist või füüsilist vägivalda. Me peame olema andestavad. Me oleme seda, kui anname andeks inimesele, kes on meid solvanud, ega pea tema vastu vimma. Et meie andestus oleks tõeline, ei tohiks me teise eksimust aina meelde tuletada. Armastus „ei pea arvet kogetud ülekohtu kohta”. (1. Kor. 13:4, 5.) Kui me kannaksime vimma, võiksime jäädavalt kahjustada oma suhteid nii selle usukaaslasega kui ka Jehoovaga. (Matt. 6:14, 15.) w17.10, lk 10–11, lõigud 14–15

Mismoodi mõjus Sakarja sõnum tema päevil elanud juutidele? Jehoova oli lubanud neid aidata ja kaitsta, et nad saaksid oma tööd teha. Tema tõotus selle kohta, et tempel ehitatakse üles, andis väsinud töölistele ilmselt lootust. Ent kuidas saab käputäis inimesi hakkama sellise tohutu tööga? Sakarja järgmised sõnad hajutavad kõik hirmud ja kahtlused, mis juutidel võivad veel olla. Jumal ütleb tema kaudu, et lisaks Heldai, Toobia ja Jedaja toetusele on teisigi, kes „tulevad ja osalevad Jehoova templi ehitustöödes”. Nüüd on juudid Jumala toetuses veendunud ning jätkavad hoolimata Pärsia kuninga keelust kiiresti ehitustegevust. Peagi kõrvaldab Jehoova mäekõrguse takistuse: keeld tühistatakse, ning tempel saab valmis aastal 515 e.m.a. (Esra 6:22; Sak. 4:6, 7.) Jehoova sõnadel on aga veel suurem tähendus meie päevil. w17.10, lk 29–30, lõik 17

Saalomonil paluti juhtida üht kõigi aegade tähtsaimat ehitusprojekti, Jeruusalemma templi ehitamist. Hoone pidi tulema „suurejooneline, nii et see oleks oma kauniduse poolest tuntud kõigis maades”. Projekt oli eriti oluline seepärast, et tegu oli „tõelise Jumala kojaga”. Jehoova määras Saalomoni tööde ülevaatajaks. (1. Ajar. 22:1, 5, 9–11.) Kuningas Taavet oli kindel, et Jumal toetab Saalomoni. Ometi oli Saalomon „noor ja kogenematu”. Kas tal on julgust võtta enda õlgadele nii vastutusrikas ülesanne? Kas tema noorus ja kogenematus saavad talle takistuseks? Et kõik hästi läheks, tuli Saalomonil olla julge ja asuda tööle. Kui Saalomon poleks olnud julge, võinuks hirm teda halvata, nii et ta poleks tööga pihta hakanudki. Ent see olnuks hullem kui ebaõnnestumine. Nagu Saalomon, vajame meiegi Jehoova abi, et olla julged ja saada hakkama töödega, mis ta meile annab. w17.09, lk 28, lõigud 1–2; lk 29, lõigud 4–5

Kas suudad kujutleda, milline oleks su elu ilma Piiblita? Sa ei saaks usaldusväärseid nõuandeid igapäevaeluks. Sul poleks rahuldavaid vastuseid küsimustele Jumala, elu ja tuleviku kohta. Ja sa ei teaks midagi sellest, kuidas Jehoova on tegelenud inimestega minevikus. Õnneks pole me aga sellises troostitus olukorras. Jehoova on andnud meile Piibli ja ta on lubanud, et selle sõnum püsib igavesti. Apostel Peetrus tsiteeris kirjakohta Jesaja 40:8. See salm ei räägi küll otseselt Piiblist, kuid laiemalt võttes käib see ka Piibli sõnumi kohta. (1. Peetr. 1:24, 25.) Aastasadade jooksul on siirad inimesed tõlkinud Piiblit ja püüdnud seda kättesaadavaks teha, kuigi see töö pole alati olnud kergete killast. Nad on soovinud sedasama mis Jumalgi, „kes tahab, et kõiksugused inimesed pääseksid ja õpiksid tõde hästi tundma”. (1. Tim. 2:3, 4.) w17.09, lk 18, lõigud 1–2

Olukord, millega Joosep silmitsi seisis, on paljudele noortele kristlastele argireaalsus. (1. Moos. 39:7.) Mõtle näiteks neiule nimega Kim. Enamik tema klassikaaslasi elas aktiivset suguelu ning nädalavahetuse möödudes rääkisid nad uhkeldades oma viimastest vahekordadest. Kimil polnud selliseid lugusid jutustada. Ta tunnistab, et kuna ta teistest erines, tundis ta end vahel hüljatu ja üksikuna. Klassikaaslaste meelest oli Kim rumal, et ta kellegagi ei käinud. Kim oli aga tark ja teadis, et paljud noored tunnevad väga suurt ahvatlust olla seksuaalsuhetes. (2. Tim. 2:22.) Koolikaaslased pärisid tihti, kas ta on ikka veel süütu. Tänu sellele avanes tal võimalus neile selgitada, miks ta pole kellegagi maganud. Me oleme uhked noorte kristlaste üle, kes hoolimata teiste survest seksuaalsest ebamoraalsusest hoiduvad, ja samuti on nende üle uhke Jehoova. w17.09, lk 4–5, lõik 8; lk 5, lõik 10

Keevalise loomuga inimesed kipuvad oma viha välja valades teisi solvama. Otse loomulikult ei tee see pereelu õnnelikuks. Piibel mõistab hukka viha, solvavad sõnad ja kisa. (Efesl. 4:31.) Nende tagajärjeks kipub tihti olema vägivald. Meid ümbritsevas maailmas võidakse viha välja valamist pidada tavaliseks, kuid see teotab meie loojat. Paljud on pidanud end selles vallas muutma, et panna selga uus isiksus. (Kol. 3:8–10.) Peale solvava kõnepruugi kuulub vana isiksuse juurde ka valetamine. Näiteks on valetamine üsna tavaline, kui deklareeritakse oma tulu või üritatakse millestki puhta nahaga pääseda. Jehoova on aga „tõe Jumal”. (Laul 31:5.) Ta ootab, et kõik tema teenijad järgiksid Piibli juhtnööre „rääkige igaüks oma ligimesele tõtt” ja „ärge valetage üksteisele”. (Efesl. 4:25; Kol. 3:9.) Niisiis tuleb meil rääkida tõtt, isegi kui see on piinlik või ebamugav. (Õpet. 6:16–19.) w17.08, lk 18, lõigud 3, 5; lk 20–21, lõigud 12–13, 15

Tänapäeval juhib Jehoova meid Piibli kaudu. „Tema sõna tõttab” selles mõttes, et ta annab meile vaimset juhatust kohe, kui vaja. Mõtle näiteks sellele, kuidas sulle on tulnud kasuks piiblilugemine, „ustava ja aruka orja” väljaanded, meie veebitelevisioon ja -sait, kogudusevanematega vestlemine ning usukaaslastega läbikäimine. (Matt. 24:45.) Kas sinagi oled näinud, et Jehoova tõttab sind juhatama? Laulukirjutaja teadis, milline eriline seisund oli Jumala muistsel rahval. See oli ainus rahvas, kellele Jehoova oli andnud oma sõna, määrused ja seadused. (Laul 147:19, 20.) Tänapäeval on meil au olla ainus rahvas, kes kannab Jumala nime. Kuna me tunneme Jehoovat ja tema sõna on avaldanud meie elule niivõrd suurt mõju, on meil temaga erilised suhted. Kas pole ka sinul palju häid põhjusi hüüda „Kiitke Jaahi!” ning innustada teisi sedasama tegema? w17.07, lk 20, lõigud 15–16; lk 21, lõik 18

Jeesuse järelkäijad, kelle hulgas on üle ühe miljoni täisajalise teenija, järgivad tänapäeval seda Pauluse nõuannet niipalju kui võimalik. Nad on ettevaatlikud selle ahne kaubandusmaailma reklaamide suhtes ning peavad meeles põhimõtet „Laenaja on laenuandja ori”. (Õpet. 22:7.) Saatanale ei teeks miski suuremat rõõmu kui see, et me kulutaksime kogu oma aja ja energia tema ärimaailma orjamisele. Mõne otsuse tõttu võib sattuda aastateks võlaorjusse. Suured kodu- ja õppelaenud, autoliisingud ning ka näiteks uhkete pulmade korraldamine võivad tekitada märkimisväärse rahalise koormuse. Me oleme arukad, kui lihtsustame oma elu ning vähendame võlgu ja kulusid, nii et võiksime vabalt teenida Jumalat, mitte ärimaailma. (1. Tim. 6:10.) w17.07, lk 10, lõik 13

Jehooval on õigus olla kõrgeim valitseja. Ta on oma võimu kasutades täiuslikult õiglane. Ta annab teada: „Mina olen Jehoova, kes osutab truud armastust ning teeb õigust ja õiglust maa peal, sest see valmistab mulle rõõmu.” (Jer. 9:24.) Ta ei vaja ebatäiuslike inimeste koostatud seaduskogusid, otsustamaks, mis on õige ja hea. Jehooval on täiuslik õige ja vale tunnetus ja sellest lähtudes on ta andnud inimestele seadused. Piiblis öeldakse: „Õigusele ja õiglusele on seatud su troon.” Niisiis ei pea me hetkekski kahtlema selles, kas tema seadused, põhimõtted ja otsused on ikka õiged ja õiglased. (Laul 89:14.) Kuigi Saatan on süüdistanud Jehoovat võimu väärkasutuses, pole ta ise suutnud rajada maailma, kus valitseks alati õiglus. w17.06, lk 28, lõik 5

Jehoova on tõe Jumal. (Laul 31:5.) Lahke isana jagab ta jumalikke tõdesid nendega, kes temasse aukartusega suhtuvad. Alates sellest, kui kuulsime esimest korda head sõnumit kuningriigist, on meil olnud võimalus koguda neid tõdesid Jumala sõnast Piiblist, meie kristlikest väljaannetest, kokkutulekutelt ja iganädalastelt koosolekutelt. Ajapikku tekib meil „varakamber”, kus on nii vanu kui ka uusi tõdesid. (Matt. 13:52.) Kui otsime niisuguseid tõdesid nagu peidetud varandust, aitab Jehoova meil koguda uusi kallihinnalisi tõdesid meie varakambrisse. (Õpet. 2:4–7.) Kuidas neid aga otsida? Meil on vaja uurida Piiblit ja meie väljaandeid korrapäraselt ja sügavuti. See aitab meil avastada uusi tõdesid ehk tõdesid, mida me veel ei tea. (Joosua 1:8, 9; Laul 1:2, 3.) Me peaksime tõesti innukalt soovima oma varakambrit jumalike tõdedega täita. w17.06, lk 12, lõigud 13–14

Üks noor vallaline vend, keda nimetame Eduardoks, jagas oma muremõtteid eakama abielus kogudusevanema Stepheniga. Eduardo oli mõelnud kirjakoha 1. Korintlastele 7:28 peale, mis ütleb: „Need, kes abielluvad, kogevad oma elus uusi raskusi.” Ta tundis huvi, mis raskusi siis abielus ette tuleb ja kuidas ta nendega hakkama saab, kui abiellub. Enne sellele küsimusele vastamist palus Stephen Eduardol mõelda ka järgmistele Pauluse sõnadele: „Jumal ... julgustab [„lohutab”, allmärkus] meid igas olukorras. Tema julgustab meid kõigis meie raskustes.” (2. Kor. 1:3, 4.) Jehoova on meie armastav isa ning ta lohutab ja julgustab meid, kui meil on raskusi. Võib-olla oled ka ise kogenud, kuidas ta on sind toetanud ja juhatanud. Tihti teeb ta seda Piibli kaudu. Me võime olla kindlad, et Jehoova soovib meile parimat, nagu ta soovis oma teenijatele ka minevikus. (Jer. 29:11.) w17.06, lk 4–5, lõigud 1–2

Materiaalsetest asjadest enam vajavad põgenikest vennad ja õed vaimset ja emotsionaalset tuge. (Matt. 4:4.) Kogudusevanemad saavad olla neile abiks, kui hoolitsevad näiteks selle eest, et neil oleks omas keeles kirjandust. Samuti võivad nad aidata neil võtta ühendust usukaaslastega, kes nende keelt kõnelevad. Paljud põgenikud on pidanud jätma maha kõik, mis on neile tuttav. Nad igatsevad oma pereliikmeid, sugulasi, kodukanti ja kogudust. Neil on vaja tunda oma usukaaslaste seas Jehoova armastust ja kaastunnet. Muidu võib neid tõmmata uskmatute sugulaste või kaasmaalaste poole, kes mõistavad nende kultuuri ja läbielamisi. (1. Kor. 15:33.) Kui aitame neil end meie koguduses koduselt tunda, teeme koostööd Jehoovaga, kes kaitseb muulasi. Põgenikel ei pruugi olla võimalust pöörduda tagasi oma kodumaale niikaua, kui nende rõhujad on võimul. Peale selle on paljud neist oma üleelamiste tõttu traumeeritud. Küsi endalt: „Kui mina oleksin nende olukorras, siis kuidas ma sooviks, et mind koheldaks?” (Matt. 7:12.) w17.05, lk 6–7, lõigud 15–16

Meie usk Jumalasse ja armastus tema vastu võib nõrgeneda, kui oleme masenduses. Meil kõigil tuleb selles Saatana võimuses olevas maailmas ette aegu, mil tunneme end rusutuna. (1. Joh. 5:19.) Võib-olla teevad meile muret kõrge iga, kehv tervis või rahalised raskused. Või tunneme end halvasti, kuna mõni meie ettevõtmine ei õnnestunud, või siis on meie ootused jäänud täitumata. Me ei tohiks aga selliste olukordade või tunnete tõttu arvata, et Jehoova on meid maha jätnud. Meid aitab, kui mõtiskleme Jehoova armastuse üle. Näiteks võime lugeda piiblisalmi Laul 136:23, kus öeldakse: „Tema pidas meid meeles meie alanduses, sest tema truu armastus kestab igavesti.” Jehoova truu armastus oma teenijate vastu on tõesti kustumatu. Me võime olla kindlad, et ta kuuleb meie abipalveid ja vastab neile. (Laul 116:1; 136:24–26.) w17.05, lk 18–19, lõik 8

Nagu ilmneb piiblitekstist Galaatlastele 2:11–14, sai inimesekartus Peetrusele püünispaelaks. (Õpet. 29:25.) Kuigi Peetrus teadis, kuidas Jehoova mittejuutidesse suhtub, kartis ta, mida mõtlevad temast Jeruusalemma koguduse ümberlõigatud juudikristlased. Apostel Paulus rääkis Antiookias temaga otsekoheselt ja paljastas tema silmakirjalikkuse. (Ap. t. 15:12.) Näib, et Peetrus võttis Pauluse manitsust alandlikult kuulda. Pühakirjast ei ilmne, et Peetrus oleks oma eesõigused kaotanud. Õigupoolest kirjutas ta hiljem püha vaimu juhtimisel kaks kirja, mis said Piibli osaks. Koguduse pea Jeesus kasutas teda edaspidigi. (Efesl. 1:22.) Koguduseliikmetel oli seega võimalus jäljendada Jeesust ja tema isa Jehoovat ning olla andestavad. Loodetavasti ei saanud ühe ebatäiusliku inimese eksimus kellelegi neist komistuskiviks. w17.04, lk 27, lõigud 16–18

Kui Jehoova kogu selle piirkonna hävitas, ei pannud ta piiri üksnes sealsetele valedele tegudele, vaid näitas ka seda, mis ootab ees jumalakartmatuid tänapäeval. Nii nagu Jehoova tegi lõpu ebamoraalsusele tol ajal, teeb ta lõpu ka tänapäeval tehtavatele valedele tegudele, kui hävitab praeguse maailma. Mis tuleb valede tegude asemele? Uues maailmas on rohkelt rõõmutoovat tegevust. Näiteks, kas pole põnev muuta maad paradiisiks ja ehitada maja endale või oma lähedastele? Samuti kujuta ette, mis tunne on võtta vastu miljoneid surnuist ülesäratatuid, aidata neil tundma õppida Jehoovat ja rääkida neile tema varasematest tegudest. (Jes. 65:21, 22; Ap. t. 24:15.) Meie elu on siis täis tegevust, mis toob meile rõõmu ja Jehoovale ülistust. w17.04, lk 12, lõigud 11–12

Tõotust andes võis Jefta eeldada, et koju jõudes tuleb talle esimesena vastu just tema tütar. Sellegipoolest oli see nii Jeftale kui ka tema tütrele emotsionaalselt väga raske olukord. Neil mõlemal tuli olla ohvrimeelne. Kui Jefta oma tütart nägi, „rebis ta oma riided lõhki” ja ütles, et ta süda on murtud. Tütar nuttis selle pärast, et pidi neitsiks jääma. Jeftal polnud poega, tal oli vaid üksainus tütar, kel polnud enam võimalik abielluda ja talle lapselapsi sünnitada. Jefta soole pidi tulema lõpp. Ent Jefta ja ta tütar mõistsid, et see polnud kõige suurem mure. Jefta ütles: „Ma andsin Jehoovale tõotuse ega saa seda enam tagasi võtta.” Tütar vastas talle: „Tee minuga, nagu sa lubasid.” (Kohtum. 11:35–39.) Nad olid ustavad kõrgeimale Jumalale ja neile ei tulnud mõttessegi murda talle antud tõotust, ükskõik mis hinda neil selle eest tuli maksta. (5. Moos. 23:21, 23; Laul 15:4.) w17.04, lk 4, lõigud 5–6

Joosepile sai osaks karjuv ülekohus. Kõigepealt, kui ta oli ilmselt 17-aastane, müüsid tema vennad ta orjusse. Seejärel süüdistati teda alusetult oma isanda naise vägistamiskatses ning ta pandi vangiahelaisse. (1. Moos. 39:11–20; Laul 105:17, 18.) Kuigi Joosep käitus õigesti, võis näida, et teda mitte ei õnnistatud, vaid hoopis karistati. 13 aasta pärast toimus aga ühtäkki ootamatu pööre. Ta lasti vanglast vabaks ning ta edutati tähtsuselt teiseks võimukandjaks Egiptuses. (1. Moos. 41:14, 37–43; Ap. t. 7:9, 10.) Kas ebaõiglus kibestas Joosepit? Kas ta kaotas usalduse Jehoova vastu? Ei. Mis aitas Joosepil kannatlikult oodata? Tema usk Jehoovasse. Ta nägi asjade käigus Jehoova kätt. Pane tähele, kuidas see tuleb välja tema sõnadest oma vendadele: „Kuigi teil oli kavas mulle halba teha, otsustas Jumal selle heaks pöörata ja palju rahvast elus hoida, mida ta nüüd ongi teinud.” (1. Moos. 50:19, 20.) Joosep mõistis lõpuks, et pikk ootus oli end ära tasunud. w17.08, lk 4, lõik 6; lk 6, lõigud 12–13