Aprill

Miks võib öelda, et kogudusevanemad on meile otsekui kallid annid? Nende usk ja teod on meile eeskujuks. Samuti hindame nende nõuandeid, mis põhinevad pühakirjal. (Heebr. 13:7, 17.) Pea meeles, et kogudusevanemad armastavad meid ja soovivad, et me vaimselt kasvaksime. Näiteks kui nad märkavad, et puudume koosolekutelt või meie ind on raugemas, pakuvad nad meile kiiresti abi. Nad kuulavad meid, püüavad meid lahkelt julgustada ja anda Piibli põhimõtetele tuginedes kohast nõu. Kas sina suhtud sellisesse abisse kui Jehoova armastuse väljendusse? Kogudusevanematel ei pruugi olla lihtne tulla meile nõu andma. Kuidas saad sina kogudusevanemate koormat kergendada? Ole alandlik, ligipääsetav ja tänumeelne. Püüa näha, et nende abis peegeldub Jumala armastus sinu vastu. See ei tule kasuks ainult sulle, vaid aitab ka neil vendadel teha oma tööd rõõmuga. w18.03, lk 31–32, lõigud 15–16

Iga laps on erinev. Kõik ei saa küpseks samas vanuses. Mõni mõistab juba üpris noorelt Piibli tõde, teeb tarku otsuseid ja soovib minna ristimisele. Teisel läheb sellega rohkem aega. Arukad vanemad ei avalda oma lastele survet, et need ristimisele läheksid. Selle asemel aitavad nad igal lapsel vaimselt kasvada omas tempos. Vanemad on väga rõõmsad, kui laps tegutseb tänaseks päevatekstiks oleva piiblisalmi järgi. Siiski ei tohiks nad kunagi kaotada silmist eesmärki: aidata lapsel saada Kristuse järelkäijaks. Seda meeles hoides oleks hea vanematel mõelda, kas nende lapsel on piisavalt teadmisi, et pühenduda Jumalale ja minna ristimisele. w18.03, lk 9, lõik 6

Kui oleme küllakutse vastu võtnud, ei tohiks me kokkulepet kergekäeliselt tühistada. Meie võõrustaja on teinud ehk juba ettevalmistusi ja kui me talle ära ütleme, võib kogu ta vaev tühja minna. (Matt. 5:37.) Mõni on vahel küllakutsest ära öelnud, sest keegi teine tegi näiliselt parema pakkumise. Kas see aga on armastav ja lugupidav? Meil tuleks olla tänulik, ükskõik mida võõrustajal on meile pakkuda. (Luuka 10:7.) Kui meil tõesti tuleb vältimatute asjaolude tõttu küllaminek tühistada, tuleks sellest teatada nii ruttu kui võimalik. Samuti on oluline arvestada kohalike tavadega. Mõnes kultuuris on ootamatu külaline teretulnud, teises on eelistatav aeg kokku leppida. Ja on kultuure, kus oodatakse, et paar esimest küllakutset viisakalt tagasi lükatakse, teises kultuuris on äraütlemine aga märk tänamatusest. Tehkem oma parim, et võõrustaja tunneks meie külaskäigust rõõmu. w18.03, lk 18, lõigud 20–21

Pea meeles, et olemaks vaimne inimene, ei piisa piiblilistest teadmistest. (1. Kun. 4:29, 30; 11:4–6.) Mida on siis peale Piibli tundmise veel vaja? Meil tuleb jätkuvalt arendada oma vaimsust. (Kol. 2:6, 7.) Näiteks on tähtis uurida raamatut „Olgem sellised, keda Jumal armastab”. Selle raamatu läbiuurimine aitab sul Piibli põhimõtteid ellu rakendada. Kui oled selle juba läbi uurinud, kas võiksid ette võtta mingi muu materjali, mis aitaks sul usus kindlamaks saada? (Kol. 1:23.) Kas mõtled, kuidas õpitut rakendada, ja palvetad selle pärast? Uurimise ja mõtisklemise siht peaks olema kasvatada soovi Jehoovale meeldida ja tema seadustele kuuletuda. (Laul 40:8; 119:97.) Samal ajal tuleks hoiduda kõigest, mis vaimset kasvu pärsib. (Tiit. 2:11, 12.) w18.02, lk 24–25, lõigud 7–9

Et kasvatada endas sellist usku, nagu oli Noal, tuleb meil olla Jumala sõna hoolikad uurijad ning lasta õpitul end vormida ja juhatada. (1. Peetr. 1:13–15.) Siis kaitsevad usk ja jumalik tarkus meid Saatana kavalate võtete ja maailma pahelise vaimu eest. (2. Kor. 2:11.) See vaim sütitab inimestes armastust vägivalla ja ebamoraalsuse vastu ning õhutab neid keskenduma oma patustele ihadele. (1. Joh. 2:15, 16.) See võib panna vaimselt nõrku kristlasi ignoreerima tõendeid, mis kinnitavad, et Jumala suur päev on lähedal. Pane tähele, et kui Jeesus võrdles meie aega Noa päevadega, ei rääkinud ta vägivallast ega ebamoraalsusest, vaid hoiatas ohu eest jääda Jehoova teenistuses loiuks. (Matt. 24:36–39.) On hea end läbi uurida. Kas minu elu näitab, et ma tõesti tunnen Jumalat? Kas minu usk ajendab mind elama kooskõlas Jumala põhimõtetega ja rääkima neist ka teistele? Näidaku sinu vastused, et ka sina käid koos tõelise Jumalaga. (1. Moos. 6:9.) w18.02, lk 9–10, lõigud 8–10

Meil pole võimalik täielikult vältida kokkupuuteid nendega, kelle iseloomujooned Jumalale ei meeldi. Võib-olla tuleb meil nendega koos töötada, koolis käia või elada. Ent me saame midagi ette võtta, et nende mõtteviis ja loomus meid ei mõjutaks. Selleks on meil vaja tugevdada oma vaimsust: uurida Piiblit ning käia tihedalt läbi nendega, kes on võtnud nõuks teenida Jehoovat. Lisaks peaksime aitama teistel Jehoovat tundma õppida. Otsi võimalusi rääkida oma usust. Palveta, et Jehoova aitaks sul leida õigeid sõnu õigel ajal. Meil tuleks teistele teada anda, et oleme Jehoova tunnistajad. Siis toob meie hea käitumine au Jehoovale, mitte meile endale. Meid on õpetatud „hoiduma jumalakartmatutest tegudest, seisma vastu maailma ihadele ning olema praegusel ajastul kaine mõistusega, elama õigesti ja teenima Jumalat pühendumusega”. (Tiit. 2:11–14.) Kui käitume jumalakartlikult, panevad teised seda tähele ning mõned neist võivad koguni öelda: „Me tahame tulla koos teiega, sest me oleme kuulnud, et Jumal on teiega.” (Sak. 8:23.) w18.01, lk 31, lõigud 17–18

Kas on vale iseennast armastada? Ei ole. Eluterve armastus enda vastu on loomulik ja lausa vajalik. Jehoova on meid nii loonud. Jeesus ütles: „Armasta oma ligimest nagu iseennast.” (Mark. 12:31.) Kui me ei armasta iseennast, ei saa me armastada ka ligimest. Samuti on Piiblis öeldud: „Mees [peaks] armastama oma naist nagu omaenda keha. Mees, kes armastab oma naist, armastab iseennast, sest pole ju keegi kunagi vihanud oma keha, vaid igaüks toidab seda ja peab seda kalliks.” (Efesl. 5:28, 29.) Niisiis on hea, kui me iseennast parajal määral armastame. Tekstis 2. Timoteosele 3:2 mainitud enesearmastus on aga väärastunud, isekas armastus. Enesearmastajad arvavad endast liiga palju. (Rooml. 12:3.) Nad mõtlevad eelkõige iseendale ega hooli eriti teistest. Kui neil veab viltu, ei võta nad vastutust enda peale, vaid kipuvad süüdistama teisi. Enesekesksed inimesed ei ole tõeliselt õnnelikud. w18.01, lk 23, lõigud 4–5

Kui iseseisev uurimine on üks viis Jehoovat kuulata, siis palve kaudu saame Jehoovaga rääkida. Kristlane ei tohiks pidada palvetamist sisutühjaks või õnnetoovaks rituaaliks. Palvetamine on reaalne suhtlus meie loojaga. Jehoova tahab sind kuulata. (Filipl. 4:6.) Juhul kui sul on mõni mure, annab Piibel sulle tarka nõu: „Heida oma koorem Jehoova peale.” (Laul 55:22.) Kas sa usud, et see nõuanne töötab? On miljoneid vendi ja õdesid, kes võivad kinnitada, et see töötab. See nõu võib olla sullegi abiks. Palvetamine ei seisne üksnes Jumalalt abi palumises. Vahel võivad probleemid kogu meie tähelepanu haarata, nii et me ei märka kõike seda head, mis meil on. Miks mitte võtta eesmärgiks mõelda iga päev vähemalt kolmele asjale, mille eest olla tänulik? Seejärel täna palves Jehoovat nende õnnistuste eest. w17.12, lk 25–26, lõigud 10–11

Igal aastal pühendavad tuhanded piibliõpilased oma elu Jehoovale ja lasevad end ristida. Nende hulgas, kes on valinud parima elutee, on palju Jehoova tunnistajate peredes üles kasvanud noori. (Laul 1:1–3.) Kui oled kristlik lapsevanem, ootad ilmselt, millal sinu poeg või tütar läheb ristimisele. (Võrdle 3. Johannese 4.) Kristliku vanemana soovid sa kahtlemata, et su laps tunneks pühi tekste, mille hulka kuulub tänapäeval nii Piibli heebreakeelne kui ka kreekakeelne osa. Ehkki lapsed on erinevad, võivad isegi väga väiksed neist omandada põhiteadmisi Piiblis mainitud isikute ja sündmuste kohta. Jehoova organisatsioon on andnud vanematele terve hulga tööriistu, mida laste aitamisel kasutada. Pea meeles, et lähedased suhted Jehoovaga rajanevad pühakirja tundmisel. w17.12, lk 18, lõik 1; lk 19, lõik 4

Kas sa oled õde, kelle abikaasa pole Jehoova teenija, ja sulle tundub, et ta ei kohtle sind nii, nagu peaks? Kas miski paraneks, kui sa tema kallal sellepärast näägutaksid? Isegi kui sul õnnestuks panna teda oma tahtmist tegema, siis kas võidaksid ta seeläbi usule? Tõenäoliselt mitte. Kui sa aga oma mehest kui perekonnapeast lugu pead, aitad hoida peres rahu. See toob ka au Jehoovale ning võib-olla isegi tõmbab su abikaasa tõe ligi, nii et te mõlemad võidate auhinna. (1. Peetr. 3:1, 2.) Või oled sa vend ja tunned, et su uskmatu naine ei pea sinust lugu? Kas ta austaks sind rohkem, kui sa kärgiksid temaga, et näidata, kes on majas peremees? Kindlasti mitte! Jumal ootab, et sa oleksid armastav perepea, kes võtab eeskuju Jeesusest. Jeesus on armastav ja kannatlik kogudusepea. (Luuka 9:46–48.) Kui mees Jeesuse eeskuju järgib, võib ta võita oma naise usule. w17.11, lk 28–29, lõigud 13–14

Ilmaliku mõtteviisiga inimesed eiravad või peavad vähetähtsaks Jehoova juhtnööre. Neid kuulates võib meie usk tasapisi nõrgeneda. Tänapäeval puutume kõik kokku ilmaliku mõtteviisiga televisiooni ja interneti vahendusel ning tööl või koolis. Paljudes maades ei usu suur osa inimesi Jumalat ega pea end usklikuks. Võib-olla pole nad Jumala olemasolu üle sügavalt juurelnud, vaid neid lihtsalt paelub mõte, et nad võivad teha, mida ise tahavad. (Laul 10:4.) Teised, kes arvavad, et nad on head inimesed ka ilma Jumalata, peavad end elutargaks. Kas on loogiline uskuda, et Loojat pole olemas? Kui otsida elu päritolu küsimusele vastust teadusest, võib inforägastikus kergesti ära eksida. Tegelikult on vastus lihtne. Kui juba majal on valmistaja, siis kui palju enam peab see olema elusorganismidel. w17.11, lk 20–21, lõigud 2–4

Miks on tähtis olla mälestusõhtul kohal? Koguduse koosolekud on meie jumalateenimise osa. Kahtlemata märkavad Jehoova ja Jeesus neid, kes pingutavad, et viibida sel aasta kõige olulisemal koosolekul. Me tahame, et nad näeksid ka meid mälestusõhtut tähistamas, kui see pole just füüsiliselt või mingi eriolukorra tõttu võimatu. Kui meie tegudest ilmneb, et koosolekud on meile tähtsad, annab see Jehoovale veel ühe põhjuse hoida meie nime „mälestusraamatus” ehk „eluraamatus”, kus on kirjas nende nimed, kel on lootus elada igavesti. (Ilm. 20:15.) Mälestusõhtule eelnevatel päevadel oleks hea võtta aega, et palvetada ja mõelda, millised on meie suhted Jehoovaga. (2. Kor. 13:5.) w18.01, lk 13, lõigud 4–5

Pääsenud pelgulinna, oli põgenik kaitstud. Jehoova ütles: „Need linnad olgu teile pelgupaigaks.” (Joosua 20:2, 3.) Jehoova ei nõudnud, et tapja üle mõistetaks uuesti sama asja eest kohut. Samuti ei lubatud veritasunõudjal minna sellesse linna ja võtta põgenikult elu. Põgenik ei pidanud eales kättemaksu kartma. Pelgulinnas viibides oli ta Jehoova kaitse all ning võis tunda end turvaliselt. Ta polnud vang. Tal oli linnas võimalus tööd teha, aidata teisi ja teenida Jehoovat rahus. Niisiis võis põgenik elada õnnelikku ja rahuldust pakkuvat elu. Mõned jumalateenijad, kes on sooritanud raske patu ja seda kahetsenud, tunnevad siiski, et on justkui süükoorma all vangis. Nad võivad isegi tunda, et on Jehoova silmis igaveseks määritud. Kui sindki valdavad sellised tunded, siis tea, et kui Jehoova sulle andestab, teeb ta seda täielikult. w17.11, lk 9, lõik 6; lk 11–12, lõigud 13–14

Üks viis edendada Jumala rahva seas ühtsust on mõtiskleda mälestusõhtul kasutatavate sümbolite üle. Enne seda erilist õhtut – ning eelkõige sel õhtul – mõtle sügavalt hapnemata leiva ja punase veini tähendusele. (1. Kor. 11:23–25.) Leib sümboliseerib Jeesuse patuta keha, mille ta ohvriks tõi, ning vein sümboliseerib tema verd. Pea meeles, et Kristuse lunastusohvri puhul oli tegemist kahe suurima armastusteoga: armastusega, mida Jehoova osutas, kui andis oma poja meie eest, ja armastusega, mida Jeesus ilmutas, kui andis meie eest oma elu. Nende armastuse üle mõtisklemine peaks meid panema neid vastu armastama. Armastus, mis on meil ja meie usukaaslastel Jehoova vastu, on nagu köis, mis seob meid kokku ja teeb meie ühtsussideme tugevamaks. w18.01, lk 14–15, lõik 11

Jehoova armastab inimesi ja peab neid väga kalliks. Ta lasi oma pojal meie eest surra, et meil oleks võimalik elada igavesti. (Joh. 3:16.) Kui Jehoova ei täidaks oma tõotusi, oleks Saatanal igati põhjust nimetada teda valetajaks ning väita, et ta keelab inimestele head ja valitseb ebaõiglaselt. Siis oleks õigus ka neil, kes ütlevad mõnitavalt: „Kus on tema tõotatud kohalolek? Sellest ajast peale, kui meie esiisad surmaunne suikusid, on kõik jäänud täpselt nii, nagu oli loomise alguses.” (2. Peetr. 3:3, 4.) Kuid Jehoova täidab oma tõotused. Ta hoolitseb selle eest, et tema valitsemisõiguse tõestamisega kaasneks sõnakuulelike inimeste pääste. (Jes. 55:10, 11.) Peale selle iseloomustab Jehoova ülemvõimu armastus. Seepärast võime olla kindlad, et ta armastab oma ustavaid teenijaid ja peab neid alati kalliks. (2. Moos. 34:6.) w17.06, lk 23–24, lõik 7

Sellest hetkest, kui Jehoova andis tõotuse tulevase päästja kohta, mis on kirjas tekstis 1. Moosese 3:15, oli lunastusohver tema silmis sama hästi kui toodud. Umbes neli tuhat aastat hiljem ohverdas Jehoova oma ainusündinud poja inimkonna heaks. (Joh. 3:16.) Kas pole me Jehoova isetu armastuse eest tänulikud? Meiegi oleme võimelised isetult armastama, kuna Jumal on loonud meid endasarnaseks. Armastusest ohverdas Aabel Jehoovale kõige parema, mis tal oli. (1. Moos. 4:3, 4.) Noa armastas ligimesi omakasupüüdmatult, kuulutades aastakümneid Jumala sõnumit, ilma et keegi oleks teda kuulda võtnud. (2. Peetr. 2:5.) Aabrahami erakordne armastus Jumala vastu ilmnes siis, kui tal kästi oma poeg Iisak ohvriks tuua. (Jaak. 2:21.) Nii nagu nood ustavad mehed, soovime meiegi näidata üles armastust, isegi kui meil on raske. w17.10, lk 7–8, lõigud 3–4

Ülempreester Jeesuse teenistus kinnitab, et me võime oma patud andeks saada ning Jumal halastab meile ja osutab oma armu, pakkudes meile abi õigel ajal. (Heebr. 4:16.) Seega, et leida Jehoova juurest pelgupaika, peab sul olema usk Jeesuse lunastusohvrisse. Ole veendunud, et lunastus aitab just sind. (Gal. 2:20, 21.) Ole veendunud, et lunastusohvri alusel andestatakse sinu patud. Ole veendunud, et lunastus annab sinule igavese elu väljavaate. Jeesuse ohver on Jehoova kingitus sinule. Kui Jehoova on andestanud meie patu, ei pea me kartma, et ta seda meile kunagi tulevikus nina alla hõõrub või seetõttu meie üle kohut mõistab. (Laul 103:8–12.) Me võime olla täiesti veendunud Jehoova andestuses. w17.11, lk 11–12, lõigud 14–17

Õhtul, mil toimus esimene Isanda õhtusöömaaeg, palvetas Jeesus, et tema järelkäijad oleksid üksmeelsed, nagu on seda ka tema ja ta isa. Jehoova on vastanud oma kalli poja palvele. Praegu usuvad miljonid inimesed, et Jumal saatis oma poja maa peale. Mälestusõhtu näitab selgemalt kui ükski teine meie koosolek, et Jehoova tunnistajad on ühtsed. Mõnes paigas on eri rasside kogunemine usukoosolekule ennekuulmatu ja sellesse võidakse suhtuda isegi põlgusega. Kuid Jehoova ja Jeesuse silmis on selline ühtsus väga kaunis. Jehoova teenijaid ei üllata, et nende keskel valitseb selline ühtsus. Jehoova on seda ennustanud. (Hes. 37:15–17; Sak. 8:23.) w18.01, lk 14, lõigud 7–9

„Ehitajad” ehk juudi ülemad heitsid messia kõrvale. Nad keerasid Jeesusele selja ning keeldusid tunnistamast, et ta on Kristus. Sellega asi aga ei piirdunud. Paljud juudid läksid koguni nii kaugele, et nõudsid häälekalt tema surma. (Luuka 23:18–23.) Nad olid Jeesuse tapmise kaasosalised. Kui Jeesus kõrvale heideti ja tapeti, siis kuidas võis temast saada „nurga tipmine kivi”? Ainult juhul, kui ta ärkab taas ellu. Apostel Peetrus rääkis naatsaretlasest Jeesus Kristusest, kelle nemad postil hukkasid, aga kelle Jumal surnuist üles äratas. (Ap. t. 3:15; 4:5–11; 1. Peetr. 2:5–7.) Ülesäratatud Kristusest sai nõnda ainus isik, kellele on antud „nimi, mille kaudu meid päästetakse”. (Ap. t. 4:12; Efesl. 1:20.) w17.12, lk 9–10, lõigud 6–9

Rääkides suurest viletsusest, mis varsti aset leiab, ütles Jeesus: „Kõik maa suguvõsad ... näevad Inimesepoega tulevat taeva pilvede peal oma vägevuses ja suures auhiilguses. Ta [Jeesus] saadab oma inglid välja valju trompetihäälega ja need koguvad tema äravalitud kokku.” (Matt. 24:29–31.) See äravalitute kokku kogumine toimub siis, kui kõik võitud kristlased, kes on veel maa peal, saavad kätte oma taevase tasu. See juhtub pärast suure viletsuse algfaasi, kuid enne Harmagedooni lahingut. Siis astuvad kõik 144 000 võitut koos Jeesusega maa kuningate vastu ja võidavad nad ära. (Ilm. 17:12–14.) See mälestusõhtu, mis eelneb Jeesuse tulemisele ja võitute kokku kogumisele taevasse, jääbki viimaseks mälestusõhtuks. w18.01, lk 16, lõik 15

Jeesus elab igavesti taevas. (Rooml. 6:9; Kol. 1:18; 1. Peetr. 3:18; Ilm. 1:5, 18.) Ta tõotas oma ustavatele apostlitele, et nad hakkavad koos temaga taevas valitsema. (Luuka 22:28–30.) Paulus kirjutas, et „Kristus on tõesti surnuist üles äratatud, esimesena nende hulgast, kes on vajunud surmaunne”. Ta lisas nende kohta, kes äratatakse samuti üles taevasse: „Igaüks omas järjekorras: Kristus esimesena ja hiljem, tema kohaloleku ajal, need, kes kuuluvad Kristusele.” (1. Kor. 15:20, 23.) Jeesuse kohalolek algas aastal 1914. See kestab senimaani ja praeguse jumalakartmatu maailma lõpp on väga lähedal. w17.12, lk 10, lõik 11; lk 11–12, lõigud 14–16

Meie „hella halastuse isa” tundis ise kaotusvalu, kui surid näiteks tema armsad teenijad Aabraham, Iisak, Jaakob, Mooses ja Taavet. (4. Moos. 12:6–8; Matt. 22:31, 32; Ap. t. 13:22.) Jumala sõna näitab, et Jehoova ootab seda aega, mil ta saab need ustavad mehed ellu äratada. Ta lausa igatseb neid. (Iiob 14:14, 15.) Uues maailmas on nad õnnelikud ning pakatavad tervisest. Mõtle ka sellele, et tema kallis poeg, kellesse ta oli sügavalt kiindunud, suri niivõrd piinarikkalt. (Õpet. 8:22, 30.) Seda valu, mida Jehoova võis tunda, on tõesti raske ette kujutada. (Joh. 5:20; 10:17.) Me võime olla täiesti veendunud, et Jehoova toetab meid. Seepärast ei peaks me kõhklema valada talle palves oma südame pealt kõik välja ja rääkida oma leinast. On lohutav teada, et Jehoova mõistab meie valu ja pakub meile lohutust, mida me nii hädasti vajame. (2. Kor. 1:3, 4.) w17.07, lk 13, lõigud 3–5

Tänapäeval toetavad miljonid inimesed meeleldi Jehoova suurt vaimset templit oma varandusega ehk oma aja, energia ja aineliste vahenditega. (Õpet. 3:9.) Jehoova ei unusta kunagi meie tööd ega armastust. Kõik see, mida nüüdisajal on õige jumalakummardamise heaks tehtud, on ilmselge tõend Jehoova õnnistusest ja Kristuse juhtimisest. Me kuulume stabiilsesse, turvalisse ja igavesse organisatsiooni. Pea kalliks oma kohta Jehoova organisatsioonis ning võta kuulda oma Jumala Jehoova häält. (Sak. 6:15.) Nõnda võid jääda meie kuninga ja ülempreestri kaitse alla. Toeta agaralt õiget jumalakummardamist ning vägede Jehoova kaitseb sind praeguse ajastu viimseil päevil ja terve igaviku vältel. w17.10, lk 30, lõigud 18–19

Kogu Saatana maailm – nii selle poliitiline, religioosne kui ka kaubanduslik osa – hävib lähitulevikus. Hesekiel ja Sefanja ennustasid, et kuld ja hõbe, mis on sajandeid olnud tähtsad kaubaartiklid, muutuvad täiesti väärtusetuks. (Hes. 7:19; Sef. 1:18.) Mõtle, mida tunneks Jehoova teenija, kui ta jõuaks praegusel ajastul kõrgesse ikka ja mõistaks, et ta on loobunud tõelistest rikkustest selle maailma vara nimel. Ta oleks justkui inimene, kes on kogu elu raha kokku ajanud, kuid siis avastab, et tegu on valerahaga. (Õpet. 18:11.) Jah, kõik niisugune vara saab otsa. Ära lase käest võimalust teha endale taevaseid sõpru. Kõik, mida me Jehoova kuningriigi toetamiseks teeme, toob rikkalikke vaimseid õnnistusi. w17.07, lk 11, lõik 16

Mõned kristlased, kes on sooritanud ränga patu, üritavad seda varjata, et pääseda häbist või säästa teisi pettumusest. (Õpet. 28:13.) Kuid niisugune toimimisviis pole armastav, sest see teeb kahju nii patustajale endale kui ka teistele. See võib takistada Jumala vaimul meie heaks tegutseda ning ohustada terve koguduse rahu. (Efesl. 4:30.) Ehtne armastus ajendab kristlast, kes on tõsiselt patustanud, rääkima kogudusevanematega, et saada neilt vajalikku abi. (Jaak. 5:14, 15.) Armastus on kõigist omadustest suurim. (1. Kor. 13:13.) Selle järgi tuntakse meid kui Jeesuse järelkäijaid, kes võtavad endale eeskujuks Jehoova, armastuse allika. „Kui ... mul poleks armastust,” kirjutas Paulus, „ei oleks ma midagi.” (1. Kor. 13:2.) Ärgem siis armastagem üksnes sõnadega, vaid ka siiraste tegudega. (1. Joh. 3:18.) w17.10, lk 11, lõigud 17–18

Tuleta meelde, millist julgust Joosep üles näitas, kui Pootifari naine tahtis teda voodisse meelitada. Küllap teadis Joosep, et naisele ära ütlemine võib lõppeda halvasti. Sellegipoolest ei andnud ta järele, vaid oli julge ning tegutses otsustavalt. (1. Moos. 39:10, 12.) Raahab on veel üks julguse eeskuju. Kui Iisraeli luurajad Jeerikosse tema koju tulid, peitis ta need kaks meest ära ja aitas neil turvaliselt põgeneda. (Joosua 2:4, 5, 9, 12–16.) Jeesuse ustavad apostlid olid samuti julguse ilmutamises heaks eeskujuks. Nad olid näinud Jeesuse julgust. Nad ei lakanud Jeesuse nimel õpetamast, kui saduserid neid taga kiusasid. (Ap. t. 5:17, 18, 27–29.) Joosepil, Raahabil, Jeesusel ja tema apostlitel oli tugev soov teha seda, mis on õige. Nende julgus ei tulenenud liigsest enesekindlusest, vaid Jehoovale lootmisest. Ka meil tuleb elus ette julgust nõudvaid olukordi. Selle asemel et toetuda iseendale, tuleb meil toetuda Jehoovale. (2. Tim. 1:7.) w17.09, lk 29, lõigud 6–9

Vana isiksust ei saa seljast võtta omal jõul. Paljud on pidanud nägema vaeva, et halbadest harjumustest vabaneda. See on neil õnnestunud tänu Jumala sõna ja püha vaimu väele, mis on mõjutanud nende südant ja mõistust. (Luuka 11:13; Heebr. 4:12.) Et selline vägi võiks meidki aidata, tuleb lugeda iga päev Piiblit, mõtiskleda selle üle ja paluda Jehoovalt pidevalt tarkust ja jõudu Piibli nõuannete ellu rakendamiseks. (Joosua 1:8; Laul 119:97; 1. Tess. 5:17.) Jumala sõna ja püha vaim mõjutavad meid ka siis, kui käime koguduse koosolekutel ja nendeks valmistume. (Heebr. 10:24, 25.) Peale selle on tähtis toituda vaimsest õpetusest, mida tänapäeval Jumala rahvale nii mitmesugusel kujul pakutakse. (Luuka 12:42.) Kristlased peaksid võtma seljast vana isiksuse, kuid ainult sellest ei piisa, et saada Jumala heakskiitu. Meil on tarvis ka riietuda uude isiksusse ja hoida seda seljas. (Kol 3:10.) w17.08, lk 21, lõigud 16–17

Taavet sai tunda ebaõiglust. Ehkki Jehoova võidis ta juba väga noorena tulevaseks Iisraeli kuningaks, pidi ta ootama umbes 15 aastat, enne kui ta sai hakata kuningana valitsema omaenda suguharu üle. (2. Saam. 2:3, 4.) Mingil ajal nende aastate jooksul ajas Taavetit taga ustavusetu kuningas Saul, kes püüdis teda tappa. Põgenikuelu polnud lihtne: vahel pidi Taavet end varjama võõral maal, teinekord jällegi kõrbes koobastes. Ja kui Saul lahingus langes, pidi Taavet ootama veel umbes seitse aastat, enne kui ta sai hakata kuningana valitsema kogu Iisraeli üle. (2. Saam. 5:4, 5.) Miks oli Taavet valmis kannatlikult ootama? Taavet lootis Jehoova truule armastusele. Ta ootas rõõmuga päästet ning mõtiskles selle üle, kuidas Jehoova oli teda varem aidanud. (Laul 13:6.) Taavet teadis, et ootamine tasub end ära. w17.08, lk 6–7, lõigud 14–15

Aja jooksul keeled muutuvad. Mõned sõnad või väljendid võivad saada hoopis teistsuguse tähenduse. Sama kehtib heebrea ja kreeka keele kohta, milles valdav osa Piiblist kirjutati. Tänapäeva heebrea ja kreeka keel erinevad üsna palju vanaheebrea ja -kreeka keelest, mida räägiti piibliaegadel. Niisiis tuleb põhimõtteliselt kõigil, kes soovivad Jumala sõna mõista, lugeda tõlget – isegi nüüdisaegse heebrea ja kreeka keele kõnelejatel. Mõned on pidanud vajalikuks õppida muistset heebrea ja kreeka keelt, et lugeda Piiblit algkeeltes. Sellest ei pruugi aga olla nii palju kasu, kui esialgu tundub. Õnneks on nüüdseks Piiblit täielikult või osaliselt tõlgitud umbes kolme tuhandesse keelde. Ilmselgelt soovib Jehoova, et „igal rahval, suguvõsal, keelel ja hõimul” oleks võimalus seda raamatut lugeda. (Ilm. 14:6.) Kas ei lähenda see sind veelgi enam meie armastava ja erapooletu Jumalaga? w17.09, lk 19, lõik 4

Kui mõni sinu sugulane on kogudusest eemaldatud, on sul ehk tarvis talitseda oma tundeid, et temaga tarbetult mitte suhelda. Sellistes olukordades on lihtsam end vaos hoida, kui mõistame, et nii järgime Jehoova eeskuju ja nõu. Kuningas Taavet on suurepärane eeskuju. Tal oli märkimisväärne võim, ent kui Saul ja Simei teda provotseerisid, ei kuritarvitanud ta seda ega saanud vihaseks. (1. Saam. 26:9–11; 2. Saam. 16:5–10.) Taavet ei valitsenud end aga alati. On teada, et ta patustas Batsebaga ja reageeris liiga ägedalt Naabali ihnusele. (1. Saam. 25:10–13; 2. Saam. 11:2–4.) Ometi võime õppida Taaveti elust nii mõndagi. Esiteks, Jumala rahva ülevaatajatel on eriti tähtis end vaos hoida, et nad kunagi ei kuritarvitaks oma võimu. Teiseks, keegi ei tohiks endas liiga kindel olla ja arvata, et tema küll kunagi ahvatlusele järele ei anna. (1. Kor. 10:12.) w17.09, lk 5–6, lõigud 12–13