Mai

Kuigi distsiplineerimine võib olla valus, on midagi, mis on veel valusam – kahju, mida toob see, kui distsiplineerimist ignoreeritakse. (Heebr. 12:11.) Mõtle Kainile. Kui Kainis kasvas mõrvarlik viha oma venna Aabeli vastu, noomis Jumal teda: „Miks sa oled nii vihane ja morn? Kui sa nüüd head teed, eks ole sa siis taas mulle meelepärane? Aga kui sa head ei tee, luurab patt su ukse taga. Ta ihkab sind oma võimusse haarata, kuid kas sina alistad ta?” (1. Moos. 4:6, 7.) Kain ei võtnud hoiatust kuulda. Patt sai tema üle võimust. Milliseid kannatusi ja asjatut valu pidi Kain küll seetõttu taluma! (1. Moos. 4:11, 12.) Distsiplineerimisest tulenev valu oleks olnud selle kõrval köömes. Kui väga soovib Jehoova meid sellistest tarbetutest kannatustest säästa! (Jes. 48:17, 18.) Seepärast võtkem kuulda manitsust ja saagem targaks. (Õpet. 8:32, 33.) w18.03, lk 32, lõigud 18–20

Kuidas õppis Taaniel Jehoovat tundma? Tema vanemad olid tõenäoliselt need, kes istutasid temasse armastuse Jehoova ja pühakirja vastu. See armastus leegitses Taanielis kogu tema elu. Isegi vanas eas kaevus ta pühakirja sügavustesse. Taaniel tundis Jumalat väga hästi. Samuti teadis ta, kuidas Jehoova oli iisraellastega tegelenud. Seda on hästi näha tekstist Taaniel 9:3–19, kus on kirjas Taanieli alandlik ja siiras palve. Miks mitte võtta hetk ning lugeda see palve läbi ja mõtiskleda selle üle? Elu paganlikus Babülonis oli ühele jumalakartlikule juudile paras proovikivi. Näiteks ütles Jehoova juutidele: „Taotlege rahu linnale, kuhu ma teid olen pagendanud.” (Jer. 29:7.) Samal ajal nõudis ta, et nad teeniksid teda jäägitu pühendumusega. (2. Moos. 34:14.) Mis aitas Taanielil leida tasakaalu nende kahe nõude täitmise vahel? Tänu jumalikule tarkusele mõistis ta, et ilmalikele võimudele tuleb alluda seni, kuni see ei lähe vastuollu Jumala seadustega. Sajandeid hiljem õpetas Jeesus sama põhimõtet. (Luuka 20:25.) w18.02, lk 10, lõigud 11–12

Kas sa võitled selliste probleemidega nagu kehv tervis, majanduslikud raskused või tagakiusamine? Kas sa leiad, et vahel on raske säilitada Jehoova teenistuses rõõmu? Sel juhul võib sind julgustada see, kui mõtled Noale, Taanielile ja Iiobile. Nad olid ebatäiuslikud ja kogesid paljuski samasuguseid raskusi kui meie. Vahel oli lausa nende elu ohus. Sellegipoolest jäid nad Jumala ees laitmatuks ning seepärast peab Jumal neid usu ja kuulekuse eeskujudeks. (Hes. 14:12–14.) Hesekiel kirjutas päevatekstis toodud sõnad aastal 612 e.m.a Babüloonias. (Hes. 1:1; 8:1.) Usust taganenud Jeruusalemma häving oli käega katsuda: see toimus aastal 607. Tol ajal oli üsna vähe neid, kel olid sellised head omadused nagu Noal, Taanielil ja Iiobil ning kes olid märgistatud ellujäämiseks. (Hes. 9:1–5.) Ka selle ajastu lõpus märgistatakse ellujäämiseks ainult need, keda Jehoova peab laitmatuks – sellised nagu Noa, Taaniel ja Iiob. (Ilm. 7:9, 14.) w18.02, lk 3–4, lõigud 1–3

Noor, küsi endalt: „Kas lähen koosolekutele ja kuulutustööle üksnes oma vanemate pärast? Kas arendan Jumalaga isiklikke suhteid?” Loomulikult on vaimseid eesmärke vaja seada kõigil Jehoova teenijatel. See arendab meie vaimsust. (Kog. 12:13.) Kui oleme tuvastanud, milles end muuta, tuleb astuda konkreetseid samme. Vaimseks inimeseks saada on väga tähtis – õieti on see elu ja surma küsimus. (Rooml. 8:6–8.) Muidugi ei tähenda vaimne küpsus täiuslikkust. Jehoova vaim aitab meil vajalikke muudatusi teha, kuid pingutama peame ikkagi. Ehkki piibliuurimine võib olla nauditav, ei peaks ootama, et Piibel kõlab nagu meelelahutuseks kirjutatud juturaamat. Vaimsete kalliskivide leidmiseks on vaja pingutada. w18.02, lk 25, lõigud 10–11

Inimesel, kes soovib Jumalale pühenduda ja ristimisele minna, pole vaja ülisügavaid teadmisi. Pärast ristimist tuleb kõigil Jumalat järjest paremini tundma õppida. (Kol. 1:9, 10.) Kui palju teadmisi siis enne ristimist oleks vaja? Ühe pere lugu esimesest sajandist annab meile mõningast aimu. (Ap. t. 16:25–33.) Umbes aastal 50 m.a.j külastas Paulus oma teisel misjonireisil Filippi linna. Seal arreteeriti tema ja ta reisikaaslane Siilas valesüüdistuste alusel ning heideti vanglasse. Öösel toimus aga maavärin, nii et vangla vundament rappus ja kõik uksed avanesid. Vangivalvur, kes arvas, et vangid on põgenenud, otsustas end ära tappa, kuid Paulus takistas teda. Koos Siilasega rääkis ta valvurile ja ta perele tõde Jeesuse kohta. Mida ajendas tänutunne seda peret tegema? Nad olid viivitamata valmis end ristida laskma. w18.03, lk 10, lõigud 7–8

Jehoova on õnnelik Jumal ja sellised on ka tema teenijad. Erinevalt enesearmastajatest, kes on huvitatud ainult saamisest, leiavad Jehoova teenijad rõõmu iseenda andmisest teiste heaks. (Ap. t. 20:35; 2. Tim. 3:2.) Kuidas saada aru, kas enesearmastus on hakanud varjutama armastust Jumala vastu? Mõtle nõuandele kirjakohas Filiplastele 2:3, 4. Seal öeldakse: „Ärge tehke midagi kiusu ega eneseupitamise pärast, vaid pidage alandlikult teisi endast ülemaks. Ärge pidage silmas üksnes enda, vaid ka teiste kasu.” Meil oleks hea esitada endale järgmised küsimused. Kas mina toimin selle nõuande järgi? Kas ma otsin võimalusi aidata inimesi koguduses ja kuulutustööl? Pole alati lihtne end teiste heaks anda. On vaja pingutada ja olla ohvrimeelne. Ent mis võiks teha meid veel õnnelikumaks kui teadmine, et kõrgeimal valitsejal on meist hea meel? w18.01, lk 23–24, lõigud 6–7

Et toimida ülaltoodud sõnade järgi, võime endalt küsida: „Kas ma tõesti usun, et kuulun ainsasse organisatsiooni, mille kaudu Jehoova viib täide oma tahet? Kas teen oma parima, et kuulutada ja õpetada head sõnumit Jumala kuningriigist? Kas minu tegudest on näha veendumust, et käes on viimsed päevad ja Saatana valitsemisaeg on lõppemas? Kas mul on praegu sama tugev usk Jehoovasse ja Jeesusesse nagu siis, kui pühendasin oma elu Jehoovale?” (Matt. 24:14; 2. Tim. 3:1; Heebr. 3:14.) Nendele küsimustele mõtlemine aitab meil end läbi uurida. Loe artikleid, mis näitavad, kui oluline on mälestusõhtu, ja mõtiskle nende üle. (Joh. 3:16; 17:3.) Ainus tee igavesse ellu on õppida tundma Jehoovat ja uskuda tema ainusündinud pojasse Jeesusesse. Mälestusõhtuks valmistudes võiksid ette võtta mõne uurimisprojekti, mis aitaks sul saada Jehoova ja Jeesusega lähedasemaks. w18.01, lk 13, lõigud 5–6

Kui loed Piiblit ja meie väljaandeid ning kui käid koguduse koosolekutel, saad teada, kuidas Jumal on aidanud teistel ustavaks jääda. Ent vaimselt kasvades on sul tarvis näha Jehoova kätt omaenda elus. Millal sina oled maitsnud, et Jehoova on hea? On üks viis, kuidas kõik kristlased on Jehoova headust maitsnud. Nimelt on Jehoova tõmmanud meid enda ja oma poja ligi. Kui oled noor, kas mõtled, et Jehoova tõmbas sinu vanemaid ja sina oled neile lihtsalt järgnenud? Kui sa pühendasid oma elu Jehoovale ja lasid end ristida, tõendasid, et oled astunud temaga erilistesse suhetesse. Nüüd Jehoova tunneb sind. Piiblis öeldakse: „Kes aga armastab Jumalat, seda Jumal tunneb.” (1. Kor. 8:3.) Püüa alati oma kohta Jehoova organisatsioonis kalliks pidada. w17.12, lk 26, lõigud 12–13

Kui sa kuuled sõna „distsiplineerimine”, siis mis tuleb sul mõttesse? Võib-olla karistus. Kuid see on midagi palju sisukamat. Piiblis on manitsust tihtipeale seostatud millegi meeldivaga, näiteks teadmiste, tarkuse, armastuse ja eluga. (Õpet. 1:2–7; 4:11–13.) Kui Jumal meid manitseb, näitab ta sellega, et armastab meid. Ta soovib, et saaksime igavese elu. (Heebr. 12:6.) Ehkki distsiplineerimisega võib kaasneda karistus, ei ole ta kunagi kuritahtlik ega julm. Manitsemine on eelkõige õpetamine. Võrdluseks võiks tuua selle, kuidas lapsevanem õpetab ja kasvatab oma kallist last. Kristliku koguduse liikmetena oleme osa Jumala perest. (1. Tim. 3:15.) Seepärast austame Jehoova õigust seada meile reegleid ja meid nende rikkumise korral armastavalt manitseda. Kui meie teod on toonud halbu tagajärgi, tuletab tema manitsus meile meelde, kui oluline on kuulata oma taevast isa. (Gal. 6:7.) w18.03, lk 23, lõik 1; lk 24, lõik 3

Kas sa oled teismeline ja tunned, et su kristlikud vanemad ei mõista sind ja on liiga ranged? Ehk on su tusk nii suur, et oled hakanud isegi kahtlema, kas Jehoova teenimine on üldse parim elutee. Kui sa aga seepärast tema teenimise lõpetaksid, avastaksid õige pea, et mitte keegi ei hooli sinust rohkem kui su jumalakartlikud vanemad ja koguduse sõbrad. Kui vanemad sind mitte kunagi korrale ei kutsuks, kas ei tekitaks see küsimusi selles osas, kui palju nad sinust õigupoolest hoolivad? (Heebr. 12:8.) Võib-olla ärritab sind aga see, kuidas nad sind manitsevad. Kuid ära keskendu sellele. Püüa hoopis aru saada, miks vanemad sind manitsevad. Jää rahulikuks ning katsu mitte ägestuda nende kriitika peale. Võta eesmärgiks saada küpseks inimeseks, kes suhtub nõuandmisse rahulikult. Võta nõuandest õppust ning ära tee numbrit sellest, kuidas nõu anti. (Õpet. 1:8.) w17.11, lk 29, lõigud 16–17

Vahest oled näinud, kuidas mõned noored lasevad end ristida, kuid hakkavad hiljem Jumala seaduste vajalikkuses kahtlema. Osa noori on Jehoova teenimisest isegi loobunud. Seepärast võid karta, et su laps saab küll Jehoova tunnistajaks, kuid hiljem võib ta muutuda ja kaotada esialgse armastuse tõe vastu. Kas on võimalik püüda seda kuidagi ära hoida? Kuidas aidata oma lapsel „saada pääste”? (1. Peetr. 2:2.) Vastuse leiame Pauluse sõnadest Timoteosele: „Sina aga püsi selles, mida oled õppinud ja milles sul aidati veendumusele jõuda, sest sa tead, kelle käest sa seda oled õppinud. Sa tunned väiksest peale pühi tekste [pühakirja heebreakeelset osa], mis võivad anda sulle tarkust pääste saamiseks usu kaudu Kristus Jeesusesse.” (2. Tim. 3:14, 15.) Pane tähele Pauluse sõnu selle kohta, et 1) Timoteos tundis pühi tekste, 2) tal aidati jõuda õpitus veendumusele ja 3) ta omandas tarkust pääste saamiseks usu kaudu Kristus Jeesusesse. w17.12, lk 18–19, lõigud 2–3

Paljudele inimestele muudavad Jumala vastumeelseks niisugused religioonid, kus räägitakse põrgutulest, kogutakse kümnist või ollakse seotud poliitikaga. Pole midagi imestada, et üha enam on neid, kes arvavad, et nad saavad olla õnnelikud ilma religioonita. Kas inimene võib tõesti olla õnnelik ilma religioonita? Kindlasti on võimalik olla õnnelik valereligiooni kuulumata, kuid me ei saa olla tõeliselt õnnelikud, kui meil pole lähedasi suhteid Jehoovaga, keda Piibel kirjeldab kui „õnnelikku Jumalat”. (1. Tim. 1:11.) Kõik, mida Jumal teeb, tuleb teistele kasuks. Ka tema teenijad on õnnelikud, kuna nad keskenduvad teiste aitamisele. (Ap. t. 20:35.) Mõtle näiteks, kuidas õige religioon edendab pereõnne. See õpetab meid austama oma abikaasat, pidama abielutõotust pühaks, hoiduma abielurikkumisest, juurutama lastesse lugupidavat hoiakut ning väljendama üksteise vastu armastust. Õige religioon aitab Jehoova teenijatel kõikjal maailmas rahumeelselt koostööd teha ja koguduses armastust ilmutada. w17.11, lk 21–22, lõigud 6–7

Paljud ustavad jumalateenijad on tundnud sedasama. Me kõik oleme sünnist saati patused. Ehkki me soovime Jehoovale heameelt valmistada, ei õnnestu see meil alati ja seepärast võime tunda end armetuna. Mõned kristlased, kes on teinud ränga patu, on koguni tundnud, et Jumal ei andesta neile iial. Pühakiri siiski kinnitab, et need, kes otsivad pelgupaika Jehoova juurest, ei pea süütunde käes vaevlema. (Laul 34:22.) Kirjeldanud, kui armetuna ta tunneb end seetõttu, et ei suuda Jehoovale täielikult kuuletuda, hüüatas Paulus: „Tänu olgu Jumalale meie isanda Jeesus Kristuse kaudu!” (Rooml. 7:25.) Kuigi Paulus võitles patuste soovide vastu ja ta oli minevikus teinud palju vigu, mida ta oli kahetsenud, oli ta siiski kindel, et Jumal on talle Jeesuse kaudu andestanud. Lunastajana puhastab Jeesus meie südametunnistuse ja annab meile sisemise rahu. (Heebr. 9:13, 14.) Ülempreestrina „suudab ta tuua ülima pääste neile, kes tema kaudu Jumala juurde tulevad, sest ta on alati elus, et nende eest kosta”. (Heebr. 7:24, 25.) w17.11, lk 8–9, lõigud 1–2; lk 12, lõik 15

Kuidas me saame elada oma pühendumistõotuse kohaselt? Nii väiksemate kui ka suuremate usuproovide korral peaks olema näha, et peame tähtsaks oma vannet ülistada Jehoovat „päevast päeva”. (Laul 61:8.) Näiteks kui mõni töö- või koolikaaslane meiega flirdib, siis kas tunneme heameelt Jehoova teedest ning tõrjume sellised lähenemiskatsed tagasi? (Õpet. 23:26.) Või kui meie pereliikmed pole Jehoova teenijad, siis kas palume, et Jehoova aitaks meil käituda kristlikult ka siis, kui teised nii ei käitu? Kas palvetame iga päev taevase isa poole ning täname teda selle eest, et ta on võtnud meid oma rahva hulka ja et ta meid armastab? Kas võtame iga päev aega Piibli lugemiseks? Kas pole tegelikult nii, et me oleme lubanud neid asju teha? See on kuulekuse küsimus. Kui anname Jehoova teenistuses endast parima, tõendame, et armastame Jehoovat ning oleme tõepoolest oma elu talle pühendanud. Jehoova teenimine on meie eluviis, mitte paljas formaalsus. w17.10, lk 23–24, lõigud 11–12

Üks kuulus laulukirjutaja on öelnud: „Sõnad panevad mõtlema. Muusika paneb tundma. Kuid laul paneb nii mõtlema kui ka tundma.” Kas on olemas midagi, millest oleks veel parem mõelda ja mida oleks veel parem tunda kui tänu ja armastus meie taevase isa vastu? Pole midagi imestada, et laulmine kuulub lahutamatult Jehoova teenistuse juurde, ükskõik kas laulame üksi või koos kogudusega. Kuidas suhtud sina koos kogudusega laulmisse? Kas sa häbened kõva häälega laulda? Mõnes kultuuris pelgavad mehed laulda avalikus kohas. Selline hoiak võib mõjutada tervet kogudust, eriti kui veel vastutavad vennad hoiavad end laulmisel tagasi või tegelevad laulu ajal muude asjadega. (Laul 30:12.) Laulmine on osa Jehoova teenimisest. Seepärast ei soovi me sel ajal saalist välja jalutada ega seda koosolekuosa vahele jätta. w17.11, lk 3–4, lõigud 1–3

Me kõik soovime elada rahulikku, murevaba elu. Me oleme Jehoovale tõesti tänulikud, et ta annab meile „Jumala rahu”, sisemise rahu, mis kaitseb meid ärevate mõtete ja tunnete eest. (Filipl. 4:6, 7.) Lisaks on meil, Jehoovale pühendunud teenijatel, „Jumalaga rahu” ehk head suhted temaga. (Rooml. 5:1.) Veel pole aga saabunud Jumala määratud aeg tuua maailma täielik rahu. Praegused karmid viimsed päevad on täis konflikte ning paljud inimesed on sõjaka hoiakuga. (2. Tim. 3:1–4.) Kristlastena tuleb meil sõdida Saatana ja tema valeõpetuste vastu. (2. Kor. 10:4, 5.) Kuid kõige enam võivad meie rahu ohustada sugulased, kes ei teeni Jehoovat. Mõned neist võivad naeruvääristada meie uskumusi, süüdistada meid perekonna lõhkumises või ähvardada meist lahti öelda, kui me oma usust ei loobu. w17.10, lk 12, lõigud 1–2

Ajapikku muutuvad keeled, millesse Piiblit on tõlgitud. Piiblitõlge, mis oli väljaandmise ajal kergesti arusaadav, ei pruugi seda olla hiljem. Võtkem näiteks ingliskeelne piiblitõlge „King James Version”, mis avaldati aastal 1611. Sellest sai üks populaarsemaid ingliskeelseid tõlkeid, mis on märkimisväärselt mõjutanud inglise keelt. Tänapäeval kõlab aga „King James Version” vanamoodsalt. Sama võib öelda muudes keeltes, ka eesti keeles ilmunud vanemate piiblitõlgete kohta. Kas pole me tänulikud, et meil on võimalik lugeda tänapäevase keelega „Uue maailma tõlget”? See piiblitõlge on kas tervikuna või osaliselt välja antud rohkem kui 150 keeles, mistõttu see on kättesaadav suurele osale maailma rahvastikust. Kuna see on lihtsas keeles, puudutab Jumala sõna meie südant. w17.09, lk 19–20, lõigud 5–6

Kristlikel noortel on tarvis langetada hulk tähtsaid otsuseid. Nõuab julgust, et teha tarku otsuseid seoses seltskonna ja meelelahutuse valikuga, kõlbelise puhtuse säilitamisega ning ristimisega. Miks? Sest nii tehes toimivad noored vastupidi jumalateotaja Saatana tahtele. Üks tähtis valdkond, kus noortel tuleb otsuseid langetada, puudutab nende eesmärke. Mõnel maal avaldatakse noortele survet seada endale sihiks kõrgharidus ja heapalgaline töö. Mujal võivad noored majandusliku olukorra tõttu tunda, et nende peamine kohustus on oma pere rahaliselt aidata. Jehoova õnnistab noori, kes ei karda püstitada vaimseid eesmärke ega seada Jehoova teenimist elus tähtsaimale kohale. Jehoova aitab neil nii nende endi kui ka pere aineliste vajaduste eest hoolt kanda. Esimesel sajandil elanud Timoteos keskendus vaimsetele eesmärkidele ning sedasama saad teha ka sina. (Filipl. 2:19–22.) w17.09, lk 29–30, lõigud 10–12

Hoolas Piibli uurimine aitab kristlasel enesevalitsust arendada. Kuidas? Pühakirja jutustused näitavad ilmekalt nii seda, mida head toob õige käitumine, kui ka seda, millised halvad tagajärjed on valel käitumisel. Jehoova on lasknud need jutustused kirja panna põhjusega. (Rooml. 15:4.) Kas pole siis tark neid lugeda, uurida ja nende üle mõtiskleda? Püüa näha, kuidas need käivad sinu ja su pere kohta. Palu Jehoovalt abi tema nõuannete ellurakendamiseks. Kui tunned, et sul jääb mingis vallas enesevalitsusest vajaka, siis tunnista seda. Palveta selle pärast ning mõtle, kuidas võiksid paraneda. (Jaak. 1:5.) Otsi meie kristlikest väljaannetest asjakohast materjali, mis sind aitab. w17.09, lk 6–7, lõigud 15–16

Väljend „uus isiksus” viitab isiksusele, „mis on loodud Jumala tahte järgi”. (Efesl. 4:24.) Sellisesse isiksusse riietumine on meil kõigil võimalik. Miks võib nii väita? Sest Jehoova on loonud inimesed enda sarnaseks ja tänu sellele suudavad nad tema ilusaid omadusi ilmutada. (1. Moos. 1:26, 27; Efesl. 5:1.) Pärast seda, kui Paulus innustas riietuma uude isiksusse, selgitas ta, et selle isiksuse üks oluline omadus on erapooletus. Ta ütles: „Pole enam vahet, kas keegi on kreeklane või juut, ümber lõigatud või ümber lõikamata, võõramaalane, sküüt, ori või vaba.” Miks ei tohiks koguduses teha inimestel vahet rassi, rahvuse või ühiskondliku positsiooni alusel? Sest tõelised kristlased on „kõik ühtsed”. (Kol. 3:11; Gal. 3:28.) Need, kes on riietunud uude isiksusse, peavad lugu nii usukaaslastest kui ka teistest inimestest, hoolimata nende rassist või ühiskondlikust positsioonist. (Rooml. 2:11.) w17.08, lk 22, lõik 1; lk 23, lõigud 3–4

Kui Jehoova palub meil olla kannatlik, ei oota ta meilt midagi, mida ta pole ise valmis tegema. Ta on parim näide isikust, kes on valmis ootama. (2. Peetr. 3:9.) Jehoova on oodanud kannatlikult tuhandeid aastaid, et Eedeni aias tõstatatud vaidlusküsimus saaks ammendava vastuse. Ta „ootab kannatlikult” aega, mil tema nimi saab lõplikult pühitsetud. Siis saavad kujuteldamatud õnnistused osaks kõigile, kes Jehoovat „õhinal ootavad”. (Jes. 30:18, allmärkus.) Ka Jeesus on olnud valmis ootama. Kuigi ta jäi Jehoovale maa peal surmani ustavaks ning esitas aastal 33 oma lunastusohvri väärtuse, pidi ta ootama aastani 1914, et talle antaks kuningavõim. (Ap. t. 2:33–35; Heebr. 10:12, 13.) Tema vaenlased saavad aga täielikult hävitatud alles tuhandeaastase valitsuse lõpus. (1. Kor. 15:25.) Kahtlemata pole ootamine asjatu. w17.08, lk 7, lõigud 16–17

„Pärast poja surma tundsime ligi aasta aega sügavat ja piinavat valu,” märkis Susi. Üks kristlik vend ütles, et kui tema naine äkitselt suri, tundis ta sõnulseletamatut füüsilist valu. Kahjuks on midagi sellist pidanud läbi elama lugematu hulk inimesi. Paljud kristlased ei ole olnud valmis selleks, et neile armsad inimesed surevad enne Harmagedooni. Võib-olla on mõni sinu enda lähedane surnud või sa tead kedagi, kes on praegu leinas. Kui nii, võid mõelda, kuidas leida lohutust või lohutada teisi. Vahest oled kuulnud ütlust „Aeg parandab haavad”. Ent kas tõesti saab öelda, et aeg iseenesest parandab kõik haavad? Üks lesknaine lausus: „Minu meelest on õigem öelda, et paranemisele aitab kaasa see, kuidas inimene kasutab oma aega.” Nii nagu tavaline haav, võib ka hingehaav ajapikku paraneda, kui selle eest hellalt hoolt kanda. w17.07, lk 12–13, lõigud 1–3

Milliseid plaane Jehoova soovitab sul teha? Ta on loonud inimesed selliselt, et nad on õnnelikud siis, kui tunnevad Jumalat ja teenivad teda ustavalt. (Laul 128:1; Matt. 5:3.) Me oleme täiesti erinevad loomadest, kes rahulduvad söömise, joomise ja sigimisega. Jumal soovib, et sa leiaksid õnne millestki muust. Sinu looja on armastuse Jumal, õnnelik Jumal, kes on loonud inimesed enda sarnaseks. (1. Moos. 1:27; 2. Kor. 13:11; 1. Tim. 1:11.) Sa oled õnnelik, kui jäljendad Jumalat. Piibel ütleb: „Andmine teeb õnnelikumaks kui saamine.” (Ap. t. 20:35.) Kas sa oled seda kogenud? Tegu on ühe põhilise elutõega. Seega soovitab Jehoova sul teha plaane, milles avalduks armastus tema ja ligimese vastu. (Matt. 22:36–39.) w17.07, lk 23, lõik 3

Jumal kohtleb oma maapealseid teenijaid lugupidamisega. Ta hoolitseb meie eest paremini, kui suudaksime ise seda teha. Jehoova armastab oma rahvast tervikuna. Kuid peale selle tunneb ta huvi igaühe vastu. Näiteks kasutas Jehoova kolmesaja aasta vältel kohtumõistjaid, et oma rahvast juhtida ja vaenlaste käest päästa. Sel tormilisel ajal ei jäänud talle aga märkamata mitteiisraellane Rutt, kes tõi suuri ohvreid, et teda teenima hakata. Jehoova õnnistas Rutti sellega, et andis talle abikaasa ja poja. Sellega asi aga ei piirdu. Kui Rutt surnuist üles äratatakse, saab ta teada, et tema pojast põlvnes messias. Ja kuidas võib küll Rutti liigutada see, kui ta näeb, et tema elulugu on pandud kirja Piiblisse tema enda nime kandvasse raamatusse! (Rutt 4:13; Matt. 1:5, 16.) w17.06, lk 28–29, lõigud 8–9

Aastal 1970 oli vend Peter 19-aastane ja saanud hiljuti Inglismaa Peeteli pere liikmeks. Ühel päeval kohtas ta ukselt uksele kuulutustööl keskealist habemega meest. Peter küsis, kas ta sooviks saada paremini aru Piiblist. See mees oli aga juudi rabi ja ta oli mõnevõrra šokeeritud, et selline noor poiss arvab, et võib talle midagi Piiblist õpetada. Et Peterit proovile panna, küsis ta: „No nii, poja, ütle, mis keeles pandi kirja Taanieli raamat.” Peter vastas: „Osa sellest kirjutati aramea keeles.” „Rabi oli üllatunud, et ma vastust teadsin,” jätkab Peter, „mina ise olin aga veel rohkem üllatunud!” Kust ta seda siis teadis? Kui ta koju tagasi läks, vaatas ta viimaseid Vahitorni ja Ärgake! numbreid ning leidis artikli, kus oli öeldud, et Taanieli raamat kirjutati osaliselt aramea keeles. (Taan. 2:4, allmärkus.) Jah, püha vaim võib aidata meil meenutada mõtteid, mida oleme lugenud. (Luuka 12:11, 12; 21:13–15.) w17.06, lk 13, lõik 17

Mõtle sellele, mis tunded abielunaist ja -meest valdavad, kui naine teatab mehele: „Me saame lapse!” Kuigi nad võivad olla väga õnnelikud, tunnevad nad ka ilmselt omajagu muret. Nad võivad karta, kuidas kulgeb rasedus ja kas laps on ikka terve. Samuti teavad nad, et neil tuleb juurde nii koheseid kui ka hilisemaid väljaminekuid. Kui laps sünnib, muutub elu kardinaalselt. Värskel emal võib minna rohkesti aega ja tähelepanu lapse eest hoolitsemisele. Paljud mehed tunnevad end sellises olukorras kõrvalejäetuna. Teisest küljest tuleb isale kohustusi juurde, sest peres on uus liige, kelle eest hoolt kanda. Mõnel abielupaaril on aga teistsugune probleem. Nad igatsevad väga last saada, kuid see pole neil õnnestunud. Kui naine ei jää rasedaks, võib ta tunda sügavat masendust. w17.06, lk 4, lõik 1; lk 5, lõigud 5–6

Kristlastena me peame tõde väga kalliks. Jumala sõna on tõe allikas. Jeesus ütles palves oma isale: „Sinu sõna on tõde.” (Joh. 17:17.) Et tõde armastada, on järelikult tarvis õppida hästi tundma Jumala sõna. (Kol. 1:10.) On aga vaja rohkemat, kui vaid teadmisi omandada. Pane tähele, kuidas aitab Laulu 119 kirjutaja meil mõista, mida tähendab Piibli tõde armastada. (Laul 119:97–100.) Kas me võtame aega, et päeva jooksul pühakirja üle mõtiskleda? Kui mõtleme, kuidas pühakirja järgi elamine meie elu paremaks teeb, hakkame Piibli tõde veelgi enam hindama. Piiblil põhinevad väljaanded, mida Jehoova organisatsioon valmistab, on nagu maitsev toit. Kui meil on midagi väga maitsvat, võtame ilmselt aega, et seda mõnuledes süüa. Samuti tahame võtta aega uurimiseks. Sel juhul võime tõesti nautida tõe „meeldivaid sõnu”, need jäävad paremini meelde ja neid on lihtsam kasutada teiste aitamiseks. (Kog. 12:10.) w17.05, lk 19–20, lõigud 11–12

Me soovime aidata kõiki kannatajaid, ka neid, kes ei teeni Jehoovat. (Luuka 10:33–37.) Parim viis neid aidata on rääkida neile head sõnumit. „Oluline on kohe alguses selgeks teha, et oleme Jehoova tunnistajad ja et meie peamine eesmärk on aidata neid vaimselt, mitte materiaalselt,” märgib üks kogudusevanem, kes on aidanud paljusid põgenikke. „Muidu võib mõni suhelda meiega ainult omakasu huvides.” Kui oleme võõramaalastega armastavad, on sel head tulemused. (Laul 146:9.) Üks kristlik õde jutustas, kuidas tema pere põgenes Eritreast tagakiusamise tõttu. Peale kurnavat kaheksapäevast rännakut läbi kõrbe jõudsid neli tema lastest Sudaani. Ta ütles: „Vennad suhtusid neisse kui oma pereliikmetesse: nad andsid neile toitu, riideid, ulualuse ja aitasid transpordiga. Kes veel võtaks võhivõõrad nõnda oma koju lihtsalt sellepärast, et nad teenivad sama Jumalat? Seda teevad ainult Jehoova tunnistajad!” (Joh. 13:35.) w17.05, lk 7, lõigud 17, 19–20

„Kas Jumalal on inimesest mingit tulu? Kas võiks taiplik tuua talle kasu? Kas Kõikvõimas hoolib sellest, et sa oled õige, kas ta saab sellest midagi, et käid laitmatuse teel?” (Iiob 22:1–3.) Kas sina oled kunagi mõelnud midagi niisugust? Kui teemanlane Eliifas need küsimused Iiobile esitas, oli ta ilmselt veendunud, et vastus neile on ei. Tema kaaslane suhiit Bildad väitis isegi seda, et inimesel pole võimalik olla Jumala ees õige. (Iiob 25:4.) Need Iiobi võltslohutajad andsid mõista, et meie püüded Jehoovat ustavalt teenida ei lähe talle karvavõrdki korda ning et me pole tema silmis rohkem väärt kui koi, vaglake või ussike. (Iiob 4:19; 25:6.) Jehoova väljendas oma pahameelt Eliifase, Bildadi ja Soofari vastu, sest need rääkisid valet. Ent Iiobi üle, keda ta nimetas oma teenijaks, oli tal hea meel. (Iiob 42:7.) Seega Jumalale läheb küll korda see, mida ebatäiuslikud inimesed teevad. w17.04, lk 28–29, lõigud 1–2

Me oleme selles vanas maailmas elanud nii kaua, et võib-olla enam ei märkagi, kuidas maailmas toimuv meid rusub. Samamoodi ei pruugi inimesed, kes elavad vilka liiklusega rongijaama juures, panna tähele sealset müra, ja need, kes elavad prügimäe läheduses, võivad olla harjunud haisuga. Kui aga kõik see ebameeldiv kaoks – oleks see vast kergendus! Mis tuleb praeguste murede asemele? Pane tähele tõotust, mis on tänases päevatekstis. Kas pole kosutavad sõnad? Jehoova soovib, et sa nii tunneksid. Tee siis kõik, mis suudad, et hoida Jehoova ja tema organisatsiooni ligi neil stressirohketel viimsetel päevadel. Pea kalliks oma lootust, mõtiskle selle üle, olgu see sinu jaoks reaalne ning räägi sellest innukalt ka teistele. (1. Tim. 4:15, 16; 1. Peetr. 3:15.) Nii võid olla kindel, et kui hukkamõistetud maailmale tuleb lõpp, ei kao sina koos sellega. Vastupidi, sa võid nautida rõõmuküllast elu igavesti! w17.04, lk 13, lõigud 16–17

Ilmselt pole meil raske selle tõsiasjaga nõustuda, kuid olukord on keerulisem siis, kui mõni vend on ebaõiglane meie enda vastu. Kas vaatame siis asjadele Jehoova vaatepunktist ning jäljendame tema õiglust? Näiteks, kuidas sa reageerid, kui sulle tundub, et mõne kogudusevanema sõnad on eelarvamuslikud? Kas sind lööb rivist välja see, kui kogudusevanem ütleb mõtlematult midagi, mis sind solvab? Kas järeldad kohe, et see inimene ei sobi enam kogudusevanemaks, või kas ootad kannatlikult, mida koguduse pea Jeesus teeb? Kas üritad näha suuremat pilti ning pead meeles näiteks seda, et see vend on juba palju aastaid ustavalt Jehoovat teeninud? Kui vend, kes sinu vastu eksib, jätkab kogudusevanemana teenimist või saab eesõiguseid isegi juurde, siis kas oled tema pärast rõõmus? Kui oled valmis andestama, jäljendad hoiakut, mis on täiuslikult õiglasel Jumalal. (Matt. 6:14, 15.) w17.04, lk 27, lõik 18