Juuni

Armastusest ajendatuna parandab, õpetab ja suunab Jehoova meid, et püsiksime tema armastuses ja igavese elu kursil. Mõnikord võib manitsemine hõlmata rohkemat kui vaid nõuandmist. Kui tegu on tõsisema patuga, võib see tähendada ilmajäämist mõnest eesõigusest koguduses. Isegi sellisel juhul peegeldab manitsus Jumala armastust. Näiteks mõnest ülesandest ilmajäämine võib aidata inimesel mõista, kui tähtis on, et ta pööraks rohkem tähelepanu isiklikule piibliuurimisele, mõtisklemisele ja palvetamisele. Nii kasvab ta vaimselt tugevamaks. (Laul 19:7.) Aja jooksul võib ta eesõigused tagasi saada. Isegi kogudusest eemaldamine peegeldab Jumala armastust, sest see kaitseb kogudust halva mõju eest. (1. Kor. 5:6, 7, 11.) Kuna Jumal distsiplineerib alati õiglaselt, aitab eemaldamine patustanul mõista eksimuse tõsidust ja võib ajendada teda kahetsema. (Ap. t. 3:19.) w18.03, lk 24–25, lõigud 5–6

Vangivalvur ei tundnud pühakirja. Et saada kristlaseks, tuli tal seega õppida pühakirja põhitõdesid, mõista, mida tähendab olla Jumala teenija, ja võtta nõuks järgida Jeesuse õpetusi. Suhteliselt lühikese ajaga omandas ta pühakirjast põhiteadmised ja see ajendas teda minema ristimisele. (Ap. t. 16:25–33.) Kahtlemata tuli tal pärast ristimist teadmisi edasi koguda. Mida võiksid sina seda lugu silmas pidades teha, kui su laps väljendab soovi minna ristimisele, sest ta armastab Jehoovat ja tahab talle alluda? Sa võid lasta tal rääkida sellest kogudusevanematega, et nemad saaksid otsustada, kas ta vastab nõuetele, mida ristitavatelt oodatakse. Kui ta lähebki ristimisele, siis nagu kõik teised ristitud kristlased, jätkab ta teadmiste kogumist Jehoova kohta kogu oma elu, igavesti. (Rooml. 11:33, 34.) w18.03, lk 10, lõigud 8–9

Kui püüame vaimsust tugevdada, annab püha vaim meile jõudu muuta oma mõtteviisi. Jumala vaimu abil võime hakata üha rohkem Kristuse moodi mõtlema. Lisaks aitab see meil juurida välja patusele loomusele omaseid soove ning arendada Jumalale meelepäraseid omadusi. Kristusele omane mõtteviis mõjutab meie kõnet ja käitumist näiteks tööl või koolis ning meie igapäevaseid otsuseid. Meie otsustest on näha, kas soovime olla Kristuse järelkäijad. Me ei taha, et miski ohustaks meie suhteid taevase isa Jehoovaga. Kui meie teele sattub mõni ahvatlus, siis on meie kindel nõu mitte järele anda. Otsuseid tehes võtame aega, et mõelda niisugustele küsimustele: millised Piibli põhimõtted aitaksid mul otsust teha; mida Jeesus selles olukorras teeks; missugune otsus meeldiks Jehoovale? w18.02, lk 25–26, lõigud 12, 14

Noa vanavanaisa Eenoki ajaks olid inimesed muutunud väga jumalakartmatuks. Nad rääkisid Jehoova kohta „kohutavaid asju”. (Juuda 14, 15.) Vägivald üha kasvas. On teada, et Noa päevil oli maa „täis vägivalda”. Kurjad inglid moondasid end inimesteks, võtsid endale naisi ja neile sündinud lastest said jõhkrad hiidtürannid. (1. Moos. 6:2–4, 11, 12.) Ent Noa oli teistsugune. Piibel ütleb: „Noa oli üks õige mees; ta oli oma kaasaegsete seas laitmatu. Noa käis koos tõelise Jumalaga.” (1. Moos. 6:9.) Mõtle, mida need sõnad selle ustava mehe kohta kõnelevad. Esiteks, Noa ei käinud koos Jumalaga selles kurjas veeuputuseelses maailmas üksnes 70 või 80 aastat, mis on tänapäeval paljude eluiga. Ta elas selles maailmas ligi 600 aastat! (1. Moos. 7:11.) Erinevalt meist ei saanud ta läbi käia Jehoova teenijatest koosneva kogudusega, kes teda vaimselt oleks toetanud. Paistab, et ta ei leidnud sellist tuge ka oma õdedelt-vendadelt. w18.02, lk 4, lõigud 4–5

Inimesed, kes armastavad raha, tahavad seda alati rohkem saada. Üritades seda kokku kühveldada, põhjustavad nad endale palju valu. (Kog. 5:10; 1. Tim. 6:9, 10.) Loomulikult me kõik vajame raha. See pakub mõningast kaitset. (Kog. 7:12.) Kas inimene saab aga olla õnnelik, kui tal on olemas vaid esmased tarbed? Saab küll! (Kog. 5:12.) Jake poeg Agur kirjutas: „Ära anna mulle vaesust ega rikkust, vaid toida mind vajaliku leivaga.” Pole tarvis nuputada, miks ta ei soovinud vireleda vaesuses. Nagu ta edasi selgitas, ei tahtnud ta hakata varastama ega Jumala nime häbistama. Ent miks ta palus, et Jumal ei annaks talle rikkust? Ta kirjutas: „Et ma küllastudes ei salgaks sind ega ütleks: „Kes on Jehoova?”” (Õpet. 30:8, 9.) Jeesus ütles: „Keegi ei saa teenida kahte isandat, sest ta kas vihkab üht ja armastab teist või hoiab ühe poole ja põlgab teist. Te ei saa kummardada ühtaegu Jumalat ja rikkust.” (Matt. 6:24.) w18.01, lk 24, lõigud 9–11

Me saame ühtsust edendada, kui andestame teistele heldelt. Kui andestame neile, kes on meie vastu eksinud, näitame, et hindame Kristuse lunastusohvrit, mis teeb võimalikuks meie enda pattude andekssaamise. Mõtle Jeesuse mõistujutule, mis on kirjas tekstis Matteuse 18:23–34. Küsi endalt: „Kas ma soovin Jeesuse õpetust järgida? Kas olen kannatlik ja püüan oma usukaaslasi mõista? Kas olen valmis andestama neile, kes minu vastu eksivad?” On tõsi, et mõned eksimused on rängemad kui teised ja mõnda asja on ebatäiuslikul inimesel väga raske andestada. Siiski õpetab see mõistujutt, mida Jehoova meilt ootab. Jeesus andis selgelt mõista, et kui meil on igati põhjust andestada oma vennale, aga me ei tee seda, ei andesta Jehoova ka meile. Milline kainestav mõte! Me hoiame omavahelist ühtsust, kui andestame üksteisele, nagu Jeesus õpetas meid tegema. w18.01, lk 15, lõik 12

Taaniel otsustas oma eluga riskides isegi mitte jätta muljet, et on teinud oma põhimõtetes järeleandmisi. Jehoova õnnistas Taanieli, kes tegi oma südametunnistuse häält kuulda võttes julge otsuse, ning päästis ta ime läbi hirmsast surmast. Lõpptulemusena anti Jehoovast tunnistust ka kõige kaugemates Meedia-Pärsia impeeriumi nurkades. (Taan. 6:25–27.) Kuidas me saame kasvatada endas sellist usku, nagu oli Taanielil? Selleks, et meil oleks tugev usk, ei piisa vaid Jumala sõna lugemisest. Meil tuleb loetust ka aru saada. (Matt. 13:23.) Me tahame omandada Jehoova mõtteviisi ja selleks on vaja mõista Piibli põhimõtteid. Seepärast tuleb meil loetu üle mõtiskleda. Samuti on oluline korrapäraselt südamest palvetada, eriti kui kohtame raskusi. Jehoova annab meile heldelt tarkust ja jõudu, kui seda temalt palume. (Jaak. 1:5.) w18.02, lk 10–11, lõigud 13–15

Isegi noored Jumala teenijad võivad maitsta Jehoova headust, kui nad kogevad tema toetust teistele oma usust rääkides, ükskõik kas kuulutustööl või koolis. Mõni kardab koolikaaslastele kuulutada. Ja pole ka mingi ime. Ei või ju iial teada, kuidas nad reageerivad. Eriti raske võib olla rääkida suurema seltskonna ees. Mis võib sind aidata? Kõigepealt mõtle, miks sa oled oma tõekspidamistes veendunud. Kui meie veebisaidil on sinu emakeeles olemas piibliuurimise töölehed, siis kasuta neid kindlasti. Need aitavad sul mõtiskleda selle üle, mida ja miks sa usud ning kuidas sa võiksid oma uskumustest teistele rääkida. Kui sinu veendumus on sügav ja sa oled hästi valmistunud, siis sa lihtsalt tahad Jehoovast tunnistust anda. (Jer. 20:8, 9.) w17.12, lk 26–27, lõigud 12, 14–15

Lastele usulise hariduse andmine hõlmab rohkemat kui vaid Piiblis mainitud isikute ja sündmuste tutvustamist. Timoteosel „aidati veendumusele jõuda”. Ta tundis Piibli heebreakeelset osa juba väiksest peale. Kuid mingil hetkel veensid ümberlükkamatud tõendid Timoteost selles, et Jeesus on messias. Kuidas sa saad aidata oma lapsel veendumusele jõuda? Kõigepealt, ole kannatlik. Veendumus ei teki üleöö. Samuti ei kandu see sinult lapsele edasi lihtsalt sellepärast, et sina oled veendunud. Iga laps peab kasutama omaenda mõtlemisvõimet, veendumaks, et Piiblis on kirjas tõde. (Rooml. 12:1.) Sinul kui lapsevanemal on selles protsessis väga tähtis osa, eriti kui laps esitab küsimusi. w17.12, lk 19, lõigud 3, 5–6

Jeesuse hea sõber ja tema jünger Marta oli leinas. Marta vend Laatsarus oli surnud. Kuid oli midagi, mis teda veidi lohutas. Jeesus kinnitas talle: „Sinu vend tõuseb üles.” (Joh. 11:20–23.) Marta oli kindel, et tulevikus äratatakse surnud üles. Siis tegi Jeesus aga ime. Ta äratas Laatsaruse üles juba selsamal päeval. Meil pole alust oodata, et Jeesus või ta isa ärataks kohe praegu mõne meie lähedase surnuist üles. Kas sa oled aga sama kindel kui Marta, et meie kallite kadunute ülesäratamine toimub tulevikus? Võib-olla on surnud su abikaasa, ema, isa või armas vanavanem. Või leinad sa oma last. Sa igatsed oma lähedast taas kallistada ning temaga rääkida ja koos naerda. Õnneks on sul põhjust Marta moodi öelda: „Ma tean, et ta tõuseb üles, kui toimub ülesäratamine.” Siiski on igal kristlasel hea mõtiskleda selle üle, miks võib seda nii kindlalt uskuda. w17.12, lk 3–4, lõigud 1–2

Jeesus armastas Moosese seadust. Pole ka ime! Selle seaduse andis tema kallis isa Jehoova. Jeesuse sügavat kiindumust Jumala seadusse kuulutati ette sõnadega, mis on tänases päevatekstis. Jeesus kinnitas nii oma sõnade kui ka tegudega, et Jumala seadus on täiuslik ja kasulik ning et kõik, mis on selles kirjas, täitub. (Matt. 5:17–19.) Jeesusel võis olla väga valus näha, kuidas kirjatundjad ja variserid tema isa seadust moonutasid. Nad järgisid vähem olulisi nõudeid kohati peensusteni. Jeesus sõnas: „Te annate kümnist mündist, tillist ja köömnest.” Ent mis oli valesti? Ta lisas: „Aga [te] ei hooli sellest, mis on Moosese seaduses kaalukam: õiglusest, halastusest ja ustavusest.” (Matt. 23:23.) Erinevalt neist vagatsevatest variseridest nägi Jeesus, mis on Jumala seaduses tõeliselt tähtis – millised Jumala omadused on iga käsu taga. w17.11, lk 13, lõigud 1–2

Meile võidakse öelda: „Elu tuleb nautida. Miks te abieluvälised seksuaalsuhted hukka mõistate?” Kristlased ei tohiks sallida seksuaalset ebamoraalsust. Miks? Sest Jumala sõna käsib sellest hoiduda. (1. Tess. 4:4–8.) Kuna Jehoova on meid loonud, on tal õigus kehtestada meile seadusi. Jumal lubab seksuaalsuhteid ainult mehe ja naise vahel, kes on omavahel abielus. Ta on andnud meile seadused armastusest meie vastu. Need tulevad meile kasuks. Peredes, kus neid seadusi järgitakse, peetakse üksteisest lugu ning seal valitseb armastus ja turvatunne. Jumal ei salli tema seaduste tahtlikku eiramist. (Heebr. 13:4.) Jumala sõna õpetab, kuidas hoiduda seksuaalsest ebamoraalsusest. Näiteks tuleks hoolega tähele panna, mida me vaatame. (Matt. 5:28, 29.) Seepärast ei vaata kristlased pornograafiat ega kuula sündsusetute sõnadega laule. w17.11, lk 22, lõigud 9–10

Ustavad jumalateenijad on juba ammusest ajast Jehoovat muusikaga ülistanud. Väärib märkimist, et sel ajal, kui iisraellased teenisid ustavalt Jehoovat, oli laulmine nende teenistuses tähtsal kohal. Näiteks templi jaoks ettevalmistusi teinud kuningas Taavet määras 4000 leviiti ülistama Jehoovat muusikaga. Nende hulgas oli 288 leviiti, „keda oli õpetatud Jehoovale laulma, kõik oma ala asjatundjad”. (1. Ajar. 23:5; 25:7.) Templi pühitsemisel olid muusika ja laulmine väga olulised. Piiblis öeldakse: „Kui trompetipuhujad ja lauljad ühehäälselt Jehoovat ülistasid ja tänasid ning trompetite, simblite ja teiste muusikariistade saatel Jehoovat kiitsid, ... täitis pilv koja, Jehoova koja.” Kujutle, kuidas see sündmus võis küll iisraellaste usku tugevdada! (2. Ajar. 5:13, 14; 7:6.) w17.11, lk 4, lõigud 4–5

Jeesus teadis, et tema õpetused tekitavad inimeste seas lahkmeelt ning et tema järgimiseks läheb vaja julgust. Jeesuse eesmärk ei olnud lõhkuda peresid, vaid anda inimestele teada tõde Jumala kohta. (Joh. 18:37.) Ometi on kristlasel Jeesuse õpetusest keeruline kinni pidada, kui sõpradele või pereliikmetele tema uskumused ei meeldi. Et olla Kristust väärt, on tema jüngrid pidanud kogema seda, kuidas pereliikmed on neid pilganud või lausa tõrjunud. Kuid nad on saanud kaugelt rohkem kui kaotanud. (Mark. 10:29, 30.) Kui sugulased seisavad meie usule vastu, ei lakka me neid armastamast, kuid meil tuleb meeles pidada, et armastus Jumala ja Kristuse vastu on veelgi olulisem. (Matt. 10:37.) Me peame teadvustama ka seda, et Saatan tahab kasutada ära meie kiindumust pere vastu, murdmaks meie laitmatust Jumala ees. w17.10, lk 13, lõigud 3–6

See osa nägemusest õpetab, et Jehoova ei salli oma rahva seas jumalakartmatust. Ta kannab hoolt, et sellele pandaks piir ning et see kiiresti kõrvaldataks. (1. Kor. 5:13.) Sellele osutab tõik, et ingel virutas pliikaane nõu peale tagasi. Nägemus tõi Sakarja päevil elanud iisraellastele kindlasti kergendust. See näitas, et Jehoova hoiab õiget jumalakummardamist puhtana. Kuid see nägemus tuletas juutidele meelde, et ka neil endil on vastutus hoida oma jumalateenistust puhtana. Jehoova teenijad ei tohi lubada jumalakartmatusel enda sekka pugeda, nii et see saaks sinna pesa teha – ja nad ei lasegi sel juhtuda. Jehoova on tõmmanud meid oma puhtasse organisatsiooni, kus saame tunda tema armastust ja kaitset. Igaühel meist on vastutus aidata seda organisatsiooni sellisena hoida. Kas meil on soov hoida Jehoova koda puhtana? Jumalakartmatusel – olgu see milline tahes – ei ole kohta meie vaimses paradiisis. w17.10, lk 24–25, lõigud 14–15, 17–18

Piibli esimesed 39 raamatut panid kirja iisraellased ehk juudid. Nagu näitab kirjakoht Roomlastele 3:1, 2, usaldati algselt nende hoolde see, mida Jumal oli rääkinud. Kuid kolmandaks sajandiks e.m.a ei osanud paljud juudid enam heebrea keelt. Miks? Aleksander Suure vallutuste tõttu oli Kreekast saanud võimas maailmariik. (Taan. 8:5–7, 20, 21.) Kreeka keel sai ühiskeeleks selle riigi alamatele, kaasa arvatud juutidele, kes elasid hajali tohutu suurel maa-alal. Kuna paljudele juutidele sai esimeseks keeleks kreeka keel, oli enamikul heebreakeelset pühakirja raske mõista. Mis oli lahendus? Selleks oli Piibli heebreakeelse osa raamatute tõlge kreeka keelde, mis sai valmis teisel sajandil e.m.a. Kreeka keelde tõlgitud piibliraamatute kogumit hakati nimetama Septuagintaks. Septuaginta on Piibli heebreakeelse osa esimene teadaolev terviklik tõlge. w17.09, lk 19–20, lõigud 7–9

Sinu tööandja võib paluda sul pidevalt teha ületööd õhtuti ja nädalalõppudel, mille oled eraldanud pere piibliõhtu, kuulutustöö ja kristlike koosolekute jaoks. Nõuab julgust, et ülemusele ikka ja jälle ära öelda ning anda lastele head eeskuju. Me oleme julged ka siis, kui aitame oma lastel seada ja saavutada vaimseid eesmärke. Mõned vanemad ei söanda ehk innustada oma last võtma eesmärgiks pioneeritööd, suurema vajadusega piirkonnas teenimist, Peeteli-teenistust või teokraatlikel ehitusprojektidel osalemist. Nad võivad karta, et laps ei suuda tulevikus nende eest hoolt kanda või ise oma eluga toime tulla. Targad vanemad loodavad aga julgelt Jehoova tõotustele. (Laul 37:25.) Nende julgust ja usaldust Jehoova vastu näitab ka see, kui nad innustavad oma last julgelt Jehoovale lootma. (1. Saam. 1:27, 28; 2. Tim. 3:14, 15.) w17.09, lk 30–31, lõigud 14–15

Kuidas sa saad aidata oma lastel enesevalitsust arendada? Vanemad teavad, et see omadus pole lastele kaasa sündinud. Nii nagu teistegi heade omaduste puhul, on vanematel tarvis lastele eeskujuks olla ka enesevalitsuses. (Efesl. 6:4.) Seega, kui näed, et su lastel on raske end vaos hoida, mõtle, kas oled ise neile heaks eeskujuks. Ära alahinda seda, kui tähtis on korrapäraselt kuulutustööd teha, koosolekutel käia ja pere piibliõhtut korraldada. Ära karda oma lastele vajadusel ei öelda. Jehoova seadis Aadamale ja Eevale piirangud, et äratada neis lugupidamist tema autoriteedi vastu. Samamoodi, kui vanemad distsiplineerivad lapsi ja on neile eeskujuks, õpetab see neile enesevalitsust. Armastus ja lugupidamine Jumala autoriteedi vastu on üks tähtsamaid asju, mida lastele õpetada. (Õpet. 1:5, 7, 8.) w17.09, lk 7, lõik 17

Senikaua kui Saatana maailm kestab, on meil paratamatult raskusi. Näiteks võivad meile põhjustada muret töötus, tõsine haigus, tagakiusamine, looduskatastroofid, kuritegevuse tõttu oma varast ilma jäämine või midagi muud. Et üksteist kannatustes toetada, tuleb olla osavõtlik. Osavõtlikkus ajendab meid olema lahked. (Efesl. 4:32.) Need uue isiksuse omadused aitavad meil jäljendada Jumalat ja julgustada teisi. (2. Kor. 1:3, 4.) Kuidas olla hoolivamad nende koguduseliikmete suhtes, kes on tulnud mõnest teisest riigist või on ebasoodsas olukorras? Me tahame saada nendega sõbraks ja soovime, et nad tunneksid end koguduses vajalikuna. (1. Kor. 12:22.) Paljud Jehoova teenijad on osavõtlikkusest immigrantide vastu õppinud ära uue keele. (1. Kor. 9:23.) See on toonud külluslikult õnnistusi. w17.08, lk 23–24, lõigud 7–9

Meil kõigil on vaja ilmutada kannatlikkust ning olla valmis ootama. Ent mis on meile abiks? Palu Jumalalt püha vaimu. Pea meeles, et kannatlikkus on püha vaimu vilja tahk. (Efesl. 3:16; 6:18; 1. Tess. 5:17–19.) Anu Jehoovat, et ta aitaks sul kannatlikult vastu pidada. Pea ka meeles, mis aitas Aabrahamil, Joosepil ja Taavetil oodata kannatlikult Jehoova tõotuste täitumist. Selleks oli nende usk Jehoovasse ja usaldus tema vastu. Nad ei keskendunud iseendale ega oma soovidele. Kui mõtiskleme selle üle, kui hästi kõik nende puhul lõpuks laabus, innustab see meidki kannatlikult ootama. Niisiis, kuigi me kohtame raskusi, oleme valmis Jehoovat ootama. Tõsi, vahel võime meiegi hüüda: „Kui kaua veel, oh, Jehoova?” (Jes. 6:11.) Kuid tänu Jumala püha vaimu toele võib igaüks meist olla sellise hoiakuga nagu Jeremija, kes lausus sõnad, mis on tänases päevatekstis. w17.08, lk 7, lõigud 18–20

Lapsena Jeesus kahtlemata mängis ja lõbutses. Jumala sõnas öeldakse, et on „aeg naerda ... ja aeg tantsida”. (Kog. 3:4.) Samuti uuris Jeesus pühakirja, õppides Jehoovat paremini tundma. Kui ta oli 12-aastane, siis õpetajad templis „imestasid tema arusaamisvõime ja vastuste üle”. (Luuka 2:42, 46, 47.) Mis tegi Jeesuse õnnelikuks, kui ta oli täiskasvanu? Ta teadis, et Jumal oli saatnud ta „kuulutama head sõnumit vaestele ... ja nägemise taastamist pimedaile”. (Luuka 4:18.) Jeesuse õnn tulenes Jumala tahte täitmisest. Talle meeldis jagada inimestele õpetust oma taevase isa kohta. (Luuka 10:21.) Kord, kui ta oli rääkinud ühele naisele õigest jumalateenimisviisist, sõnas ta oma jüngritele: „Minu toit on see, et ma täidan selle tahet, kes on mu läkitanud, ja viin lõpule tema töö.” (Joh. 4:31–34.) Jeesus oli õnnelik, sest ta väljendas armastust Jumala ja inimeste vastu. See võib teha õnnelikuks ka sinu. w17.07, lk 23, lõigud 4–5

Jehoova sügav kaastunne peegeldus täiuslikult tema poja Jeesuse sõnades ja tegudes. (Joh. 5:19.) Jehoova saatis ta maa peale, et ta lohutaks „kõiki leinajaid” ja „neid, kel murtud süda”. (Jes. 61:1, 2; Luuka 4:17–21.) Niisiis oli Jeesus väga kaastundlik: ta mõistis inimeste kannatusi ja soovis neile kergendust tuua. (Heebr. 2:17.) Pühakiri kinnitab, et „Jeesus Kristus on seesama – eile, täna ja igavesti”. (Heebr. 13:8.) Kuna „elu teerajaja” teab ise, mida tähendab tunda kaotusvalu, „suudab ta aidata neid, keda proovile pannakse”. (Ap. t. 3:15; Heebr. 2:10, 18.) Jeesusele läheb siiani hinge teiste valu. Ta mõistab nende leina ja lohutab neid õigel ajal. (Heebr. 4:15, 16.) w17.07, lk 13, lõigud 6–7; lk 14, lõik 10

Meil tuleb olla hoolikad, et Saatan ja see maailm ei kahandaks meie tänulikkust vaimse varanduse vastu, mille Jehoova on meile andnud. Muidu võib juhtuda, et meil tekib tahtmine teha tulusat karjääri, elada luksuslikku elu või uhkeldada oma varaga. Apostel Johannes hoiatas meid, et see maailm kaob koos oma ihadega. (1. Joh. 2:15–17.) Seepärast tuleb meil pingutada, et oma vaimseid rikkusi ikka hinnata ja kaitsta. Ole siis valmis loobuma kõigest, mis võiks jahutada sinu armastust Jumala kuningriigi vastu. Tee ikka innukalt kuulutustööd ning pea seda võimalust kalliks. Otsi agaralt jumalikke tõdesid. Seda kõike tehes järgid sa Jeesuse juhtnööri: „Koguge ammendamatu varandus taevasse, kuhu varas ligi ei pääse ja kus koi ei söö.” (Luuka 12:33.) w17.06, lk 13, lõigud 19–20

Jehoova valitsusviis pole karm ega jäik. Need, kes talle alluvad, tunnevad end vaba ja rõõmsana. (2. Kor. 3:17.) Taavet ütles Jumala kohta: „Ülevus ja auhiilgus on tema ees, jõud ja rõõm on tema elupaigas.” (1. Ajar. 16:7, 27.) Ka laulukirjutaja Eetan sõnas: „Õnnelik on rahvas, kes mõistab rõõmust hõisata. Nad käivad sinu palge valguses, Jehoova. Nad rõõmustavad su nime üle kogu päeva, sinu õigus ülendab nad.” (Laul 89:15, 16.) Mida tihedamini me Jehoova headuse üle mõtiskleme, seda enam veendume, et tema valitsus on parim. Kuna Jehoova on meid kavandanud ja loonud, teab ta, mida me vajame, et olla tõeliselt õnnelikud. Ta annab rohkemgi, kui me vajame. Kõik, mis ta palub meil teha, on meile kasulik ja teeb meid rõõmsaks, isegi kui meil tuleb seejuures ohvreid tuua. (Jes. 48:17.) w17.06, lk 29, lõigud 10–11

Mõtle ühele õele Inglismaal, kes tahtis väga omale last. Kui ta jõudis sellisesse ikka, mil tal polnud enam võimalik lapsi saada, tundis ta suurt ängi. Nad otsustasid abikaasaga, et lapsendavad kellegi. See õde sõnab: „Mõnes mõttes tundsin ikkagi kaotusvalu. Ma teadsin, et lapsendamine pole sama mis oma lapse sünnitamine.” Piibel ütleb, et „naisele on kaitseks lastesünnitamine”. (1. Tim. 2:15.) See aga ei tähenda, et sünnitamine tagab talle igavese elu. Mida see salm siis tähendab? Ema on üldiselt hõivatud lastekasvatamise ja koduste toimetustega. See võib aidata tal hoiduda näiteks tagarääkimisest või teiste asjadesse sekkumisest. (1. Tim. 5:13.) w17.06, lk 5–6, lõigud 6–8

Kas Eliihu mõtles, et meie pingutused Jumalat teenides pole midagi väärt? Ei. Eliihu sõnad tähendavad hoopis seda, et Jehoova ei sõltu meist. Tal ei ole midagi vaja. Me ei saa teha teda rikkamaks ega tugevamaks. Tegelikult oleme saanud kõik oma võimed ja anded Jumalalt. Samas paneb ta tähele, kuidas me neid kasutame. Kui teeme head neile, kes Jehoovat teenivad, suhtub Jehoova sellesse kui talle endale osutatud teenesse. „Kes on lahke vaese vastu, laenab Jehoovale ja tema tasub talle selle eest,” ütleb kirjakoht Õpetussõnad 19:17. Kas see piiblisalm annab mõista, et Jehoova märkab alati seda, kui kellelegi head teeme? Kas me võime järeldada, et kogu universumi looja peab end justkui võlglaseks nende ees, kes teevad häid tegusid, ja et ta õnnistab neid selle eest rikkalikult? Jah, Jumala enda poeg Jeesus kinnitas seda. (Luuka 14:13, 14.) w17.04, lk 29, lõigud 3–4

Mis veel peale Piibli ja meie väljaannete lugemise aitab meil kasvatada armastust Piibli tõe vastu? Meil on vaja käia korrapäraselt koguduse koosolekutel. Iganädalane piibliuurimine Vahitorni abil on üks peamisi viise, kuidas me õpetust saame. Et arutluse all olevat teemat täielikult mõista, on meil tarvis uurimiseks hästi ette valmistada. Näiteks oleks hea vaadata järele kõik viidatud kirjakohad. Tänapäeval võib ajakirja Vahitorn lugeda või alla laadida elektroonilisel kujul. See ajakiri on paljudes keeltes olemas meie veebisaidil jw.org või rakenduses JW Library. Mõned Vahitorni elektroonilised formaadid võimaldavad meil viidatud kirjakohad kiiresti järele vaadata. Ükskõik missugust meetodit me ei kasuta, nende kirjakohtade lugemine ja nende üle mõtisklemine kasvatab meie armastust Piibli tõe vastu. w17.05, lk 20–21, lõik 14

Pärast ristimist tuleb meil oma pühendumistõotuse kohaselt elada. Jumalale antud pühendumistõotust ei saa kuidagi tühistada. Kui inimene tüdib Jehoova teenimisest või kristlikust elust, siis ei saa ta väita, et tegelikult ta ei pühendunudki kunagi Jumalale ning et tema ristimine on kehtetu. See inimene käitus nii, nagu oleks ta Jumalale pühendunud. Ta on Jehoova ja koguduse ees vastutav iga ränga patu eest, mida ta võib teha. Me ei taha iial lasta hääbuda armastusel, mis meil algul oli. Me hoopis soovime, et Jeesus saaks meie kohta öelda: „Ma tean su tegusid, armastust, usku, teenistust ja vastupidavust ning seda, et su tegusid on praegu rohkem kui algul.” (Ilm. 2:4, 19.) Elagem siis oma pühendumistõotuse kohaselt ja rõõmustagem sellega Jehoovat. w17.04, lk 6–7, lõigud 12–13

„Eks kogu maa kohtumõistja tee seda, mis õige?” lausus Aabraham. (1. Moos. 18:25.) Ta oli kindel, et Jehoova mõistab Soodoma ja Gomorra üle kohut õiglaselt. Aabraham oli veendunud, et Jehoova ei ole iial ebaõiglane: ta ei hukkaks kunagi õiget koos jumalatuga. Aabrahami meelest olnuks see lausa mõeldamatu. Miks oli Aabraham selles nii kindel? Sest Jehoova on õiguse ja õigluse kehastus. Heebrea sõnad, mis on tõlgitud vastetega „õigus” ja „õiglus”, esinevad Piibli heebreakeelses osas sageli koos ning sisuliselt pole neil sõnadel suurt vahet. Kuna Jehoova ise on pannud paika selle, mis on õige ja mis vale, langetab ta alati õiglaseid otsuseid. Pealegi ütleb pühakiri, et Jehoova „armastab õigust ja õiglust”. (Laul 33:5.) w17.04, lk 18–19, lõigud 1–2

Vanemad, teie eeskuju on väga oluline, kui soovite, et teie lapsed hakkaksid käima igavesse ellu viival teel. Kui su lapsed näevad, et sa pead kõige tähtsamaks Jumala kuningriiki, õpivad ka nemad toetuma oma igapäevaelus Jehoovale. (Matt. 6:33, 34.) Seepärast ela lihtsat elu. Too materiaalsed asjad ohvriks vaimsete asjade nimel, mitte vastupidi. Püüa vältida võlgasid. Piibel innustab meid otsima varandust, mis on taevas – ehk Jehoova heakskiitu –, mitte austust inimestelt või rikkust. (Mark. 10:21, 22; Joh. 12:43.) Ärgu olgu sul nii kiire, et sul pole oma laste jaoks aega. Anna neile teada, kui uhke sa nende üle oled, et nad hoiavad Jehoova teenimise oma elus esikohal ega otsi tuntust või rikkust, ükskõik kas iseendale või sulle. Hoidu mittekristlikust mõtteviisist, et lapsed peavad oma vanematele võimaldama mugava elu. Pühakiri ütleb: „Lapsed ei pea ju koguma vara oma vanematele, vaid vanemad lastele.” (2. Kor. 12:14.) w17.05, lk 8–9, lõigud 3–4