Juuli

Sebna, kes oli majapidaja Hiskija kuningakojas, oli mõjukas mees. (Jes. 22:15.) Kahjuks muutus ta uhkeks ja püüdis teistele näidata oma hiilgust. (Jes. 22:16–18.) Sebna otsis au iseendale. Seepärast kõrvaldas Jumal ta ametist ning asendas Eljakimiga. (Jes. 22:19–21.) See sündis siis, kui Assüüria kuningas Sanherib kavatses Jeruusalemma rünnata. Mõne aja pärast saatis see kuningas Jeruusalemma oma kõrged ametnikud ühes võimsa sõjaväega, et hirmutada juute ja sundida Hiskijat alla andma. (2. Kun. 18:17–25.) Eljakim saadeti ametnikega rääkima, kuid ta ei läinud üksi. Temaga oli kaks kaaslast, üks neist Sebna, kes teenis nüüd kirjutajana. Kas pole see ehk märk sellest, et Sebna ei andnud maad kibestumisele ega vihastunud, vaid võttis alandlikult vastu väiksema ülesande? w18.03, lk 25–26, lõigud 7–8, 10

Kui meie mõtted kipuvad keerlema materiaalsete asjade või oma isekate soovide ümber, ei tohiks me alla anda. Ära väsi palumast püha vaimu ning Jehoova aitab sul koondada mõtted õigetele asjadele. (Luuka 11:13.) Tuleta meelde apostel Peetrust. Ta toimis mitmel korral vaimsele inimesele sobimatult. (Matt. 16:22, 23; Luuka 22:34, 54–62; Gal. 2:11–14.) Kuid ta ei andnud alla. Jehoova abiga õppis ta järk-järgult mõtlema Kristuse moodi. Meie võime teha sedasama. Hiljem ütles Peetrus sõnaselgelt, mille kallal võiksime töötada. (2. Peetr. 1:5–8.) Kui pingutame, et arendada selliseid omadusi nagu enesevalitsus, vastupidavus ja vennalik armastus, siis tugevdame oma vaimsust. Miks mitte küsida endalt iga päev: mida ma saan täna teha, et vaimselt kasvada? w18.02, lk 25–26, lõigud 12–13

Iiob mõistis suurepäraselt Jumala põhimõtteid. Ta tõesti tundis Jehoovat ja see mõjutas tema tegusid. Näiteks teadis Iiob, et ta ei saa väita end armastavat Jumalat ja olla samal ajal lahkusetu oma ligimese vastu. (Iiob 6:14.) Ta ei pidanud end teistest paremaks, vaid hoolis nii rikkast kui ka vaesest. Ta ütles: „Eks ole see, kes valmistas mind emaüsas, loonud ka teda?” (Iiob 31:13–22.) Ilmselgelt ei rikkunud Iiobi varasem rikkus ja mõjukus tema suhtumist endasse ja teistesse. Hoopis teisiti on lood paljude selle maailma mõjukate ja rikastega. Iiob ei teinud mingit tegemist ebajumalakummardamisega – isegi mitte oma südames. Ta teadis, et ebajumalateenistus, sealhulgas rikkusele lootmine, oleks Jumala salgamine. (Iiob 31:24–28.) Abielu oli tema silmis püha liit mehe ja naise vahel. Ta oli lausa sõlminud oma silmadega lepingu, et ei vaata ihalevalt neitsi poole. (Iiob 31:1.) w18.02, lk 11, lõik 16; lk 12, lõigud 18–19

Noa ei mõelnud, et piisab sellest, kui olla lihtsalt hea inimene. Ta oli kartmatu õigusekuulutaja, kes tunnistas avalikult oma usku Jehoovasse. (2. Peetr. 2:5.) „Oma usuga mõistis ta maailma süüdi,” kirjutas Paulus. (Heebr. 11:7.) Seepärast on alust arvata, et Noa seisis silmitsi naeruvääristamise ja vastupanuga, võib-olla isegi ähvardati teda vägivallaga. Kuid inimesekartus ei saanud talle püüniseks. (Õpet. 29:25.) Ta oli julge tänu Jehoovale, kes teeb oma ustavad teenijad julgeks. Kui Noa oli käinud koos Jumalaga rohkem kui viissada aastat, ütles Jumal talle, et ta ehitaks laeva inimeste ja loomade päästmiseks. (1. Moos. 5:32; 6:14.) See projekt võis tunduda üliraske ja seda mitte ainult ehitamise seisukohast. Kahtlemata teadis Noa, et see toob kaasa veel rohkem pilget ja vastupanu. Siiski hakkas see tugeva usuga mees töödega pihta. „Ta tegi täpselt nii”, nagu Jehoova teda oli käskinud. (1. Moos. 6:22.) w18.02, lk 4, lõigud 4, 6–7

Tähtis viis edendada ühtsust on olla armastav, nagu on Jehoova, kes on armastuse kehastus. (1. Joh. 4:8.) Me ei taha kunagi mõelda mõne oma usukaaslase kohta: „Ta on küll minu vend, aga ta ei pea mulle meeldima.” See oleks vastuolus Pauluse nõuandega „Sallige üksteist armastuses”. (Efesl. 4:2.) Pane tähele, et ta ei öelnud lihtsalt, et meil tuleb üksteist sallida. Ta lisas, et meil tuleb teha seda armastuses. Meie kogudustes on kõiksuguseid inimesi, keda Jehoova on enda juurde tõmmanud. (Joh. 6:44.) Kui Jehoova on neid tõmmanud, siis järelikult on nad tema silmis armastusväärsed. Kuidas saaks siis keegi meist otsustada, et mõni meie usukaaslane ei ole väärt, et me teda armastaks? Me ei tohi hoida end tagasi üksteist armastamast, sest Jehoova soovib, et oleksime armastavad. (1. Joh. 4:20, 21.) w18.01, lk 16, lõik 14

Mõned lapsevanemad on mõelnud, et lapsel tuleks enne ristimist saada mingi lisaharidus ja kindel töökoht. Neil võivad küll olla head kavatsused, kuid kas see aitab lapsel tegelikult õnne leida? Mis veelgi tähtsam, kas see on kooskõlas pühakirjaga? Tuleb meeles pidada, et kogu maailm ja kõik, millest see koosneb, on vastupidine Jehoova soovidele ja mõtetele. (Jaak. 4:7, 8; 1. Joh. 2:15–17; 5:19.) Lähedane suhe Jehoovaga on lapsele parim kaitse Saatana, tema maailma ja jumalakartmatu mõtteviisi eest. Kui vanem väärtustab kõrgelt haridust ja head töökohta, siis võib ka laps hakata arvama, et sellised asjad on tähtsamad kui tema suhted Jehoovaga. Kas armastavad lapsevanemad soovivad tõesti, et see maailm kujundaks nende laste vaadet edukusele? Tõsiasi on see, et tõelist rõõmu ja rahulolu leiame ainult siis, kui paneme Jehoova oma elus esikohale. (Laul 1:2, 3.) w18.03, lk 10–11, lõigud 10–11

Paljud on leidnud, et lihtne eluviis annab neile rohkem aega Jehoovat teenida ja teeb neid õnnelikumaks. Jack müüs maha oma suure maja ja firma, et teenida koos oma abikaasaga pioneerina. Ta meenutab: „Tulin aastaid töölt koju tusasena, kaasas kõik tööprobleemid. Minu naine teenis pioneerina ja oli alati rõõmus. Ta ütles ikka: „Mul on parim ülemus!” Nüüd, kui ka mina olen pioneer, töötame mõlemad sama ülemuse, Jehoova alluvuses.” Me saame analüüsida oma suhtumist rahasse, kui vastame ausalt järgmistele küsimustele. Kas ma olen tõesti nõus sellega, mida Piibel raha kohta ütleb, ja ka elan selle järgi? Kas raha teenimine on mulle teistest asjadest tähtsam? Kas aineline vara on mulle olulisem kui suhted Jehoova ja inimestega? Kas ma tõesti usun, et Jehoova hoolitseb minu vajaduste eest? Võime olla kindlad, et Jehoova ei valmista kunagi pettumust neile, kes tema peale loodavad. w18.01, lk 25, lõigud 12–13

Oma pääste nimel töötamine on tõsine asi. See hõlmab Jumala sõna lugemist ja selle üle mõtisklemist, palvetamist ning mõtlemist sellele, kuidas Jehoova on sind isiklikult õnnistanud. Kui sa kõike seda teed, oled palju uhkem selle üle, et oled Jehoova sõber. See omakorda ajendab sind oma uskumustest teistele rääkima. (Laul 73:28.) Jeesus sõnas: „Kui keegi tahab olla minu järelkäija, siis ta ärgu elagu iseendale, vaid kandku oma piinaposti ja käigu minu järel.” (Matt. 16:24.) On selge, et pühendumine ja ristimine on vajalikud kõigile, kes soovivad olla Kristuse järelkäijad. Samas avavad need tee igavesse ellu ja toovad lõputuid õnnistusi juba praegu. Niisiis on sul küllaga põhjust oma pääste nimel edasi töötada. w17.12, lk 27, lõigud 18–19

Tänu vanemate kannatlikule õpetamisele võivad lapsed ajapikku mõista „tõe laiust, pikkust, kõrgust ja sügavust”. (Efesl. 3:18.) Meil on hea kohandada oma õpetamisviisi laste vanusele ja võimetele. Kui nad on oma tõekspidamistes veendunud, on neil lihtsam kaitsta oma usku koolikaaslaste ja teiste ees. (1. Peetr. 3:15.) Näiteks, kas su lapsed oskavad Piibli abil selgitada, mis juhtub surma korral? Kas Piibli selgitus on nende meelest arukas? Läheb vaja kannatlikkust, et Jumala sõna õpetused lastes kinnistuksid, kuid see on väärt kõiki pingutusi. (5. Moos. 6:6, 7.) Loomulikult on ka sinu enda eeskuju oluline, et laste usk võiks kasvada. Kolme tütre ema Stephanie lausub: „Olen mõelnud endamisi, et kas ma räägin lastele, miks mina olen veendunud Jehoova olemasolus, tema armastuses ning tema teede õigsuses? Ma ei saa oodata, et mu lapsed oleksid neis asjus veendunud, kui mina seda pole.” w17.12, lk 20, lõigud 8–10

Miks oli Marta kindel, et ta vend äratatakse üles? Marta veendumus põhines ülesäratamisjuhtumitel, millest ta oli ilmselt kuulnud juba enne Jeesuse teenistuse algust. Ta oli saanud neist teada noorena kodus või sünagoogis. Mõtle esimesele ülesäratamisjuhtumile. See toimus ajal, mil prohvet Eelijal oli Jumalalt saadud võime teha imesid. Foiniikia rannikulinnas Sareptas elas üks vaene lesknaine, kes oli prohveti vastu külalislahke. Jumal tegi seepeale ime, nii et lesknaisel ei lõppenud õli ega jahu, ja tänu sellele jäid nad pojaga ellu. (1. Kun. 17:8–16.) Hiljem ta poeg haigestus ja suri. Eelija otsustas lesknaist aidata. Ta puudutas surnukeha ja palvetas: „Jumal, palun tee, et lapsesse tuleks elu tagasi!” Ja nii sündiski! Jumal võttis Eelijat kuulda ja poiss ärkas ellu. See on esimene ülesäratamisjuhtum Piiblis. (1. Kun. 17:17–24.) Marta oli sellest imelisest sündmusest kindlasti kuulnud. w17.12, lk 3, lõik 1; lk 4, lõigud 3, 5–6

Meid võidakse innustada tegema karjäärist oma elu eesmärk. Karjääriga võib kaasneda kuulsus, autoriteet ja rikkus. Kuna paljudele on karjääri tegemine nende elus kõige olulisem, võivad ka kristlased sellise mõtteviisi kütkeisse langeda. Kas on tõsi, et edukas karjäär, millega kaasnevad võim ja prestiiž, toob kestva õnne? Ei. Himu omada võimu teiste üle ja soov imetluse järele olid ka Saatanal. Tema on aga vihane, mitte õnnelik. (Matt. 4:8, 9; Ilm. 12:12.) Ent mõtle rõõmule, mida toob see, kui räägime inimestele Jumalast ja aitame neid igavesse ellu viivale teele. Seda ei saa võrreldagi karjääri tegemisest tuleneva ajutise rahuloluga. Lisaks õhutab praegune maailm inimesi üksteisest üle olema ja ärgitab kadedust. Lõppkokkuvõttes on karjääri tegemine lihtsalt „tuule tagaajamine”. (Kog. 4:4.) w17.11, lk 22–23, lõigud 11–13

Kristliku koguduse rajamisega ei kaotanud muusika jumalateenimisel oma olulisust. Inimajaloo kõige tähtsamal päeval laulis Jeesus koos jüngritega pärast Isanda õhtusöömaaega kiituslaule. Esimese sajandi kristlased on meile heaks eeskujuks Jumalale ülistuslaulude laulmises. Ehkki enamasti said nad kokku tagasihoidlikes kodudes, ei kahandanud see nende indu Jehoovale laulda. Apostel Paulus ütles pühast vaimust mõjutatuna oma kristlikele vendadele: „Õpetage ja julgustage üksteist psalmide, Jumala ülistuseks loodud laulude ja vaimulike tänulauludega, lauldes kogu südamest Jehoovale.” (Kol. 3:16.) Ka meie laulikus olevad kuningriigilaulud on tänulaulud ning meil tuleks laulda neid tänutundega. Need on osa vaimsest toidust, mida „ustav ja arukas ori” annab. (Matt. 24:45.) w17.11, lk 4, lõigud 7–8

Kõik kuus pelgulinna olid kergesti ligipääsetavad. Jehoova käskis valida kolm linna ühelt poolt Jordani jõge ja kolm teiselt poolt jõge. Miks? Et põgenik võiks leida pelgupaiga kiiresti ja hõlpsalt. (4. Moos. 35:12–14.) Pelgulinnadesse viivaid teid hoiti heas korras. (5. Moos. 19:3.) Juudi pärimuse järgi olid teede ääres suunaviidad, mis juhatasid põgeniku pelgulinna. Tänu pelgulinnadele ei pidanud inimene, kes oli kellegi kogemata tapnud, põgenema võõrale maale, kus teda oleks võidud ahvatleda ebajumalaid teenima. Mõtle: Jehoova, kes käskis mõrvaritele surmanuhtluse määrata, hoolitses ka selle eest, et tahtmatul tapjal oleks võimalus leida halastust ja kaitset. „Kõik oli tehtud võimalikult arusaadavaks, lihtsaks ja hõlpsaks,” kirjutas üks piibliõpetlane. Jehoova pole südametu kohtumõistja, kes ihkab oma teenijaid karistada. Ta on hoopis „väga halastav”. (Efesl. 2:4.) w17.11, lk 14, lõigud 4–5

Lendav rullraamat, mõõdunõusse kinni pandud naine ning kaks tuules lauglevat kuretiibadega naist – need dramaatilised pildid on pärit Sakarja raamatust. (Sak. 5:1, 7–9.) Miks andis Jehoova prohvetile sellised rabavad nägemused? Sakarja kuues ja seitsmes nägemus on kainestavaks hoiatuseks ebaausatele, meeldetuletuseks, et Jehoova ei salli patustamist. Jehoova teenijad peavad jumalakartmatust vihkama. Samas kinnitavad need nägemused, et kui püüame olla oma kallile taevasele isale meelepärased, siis ei taba meid surmatoov needus, vaid ta kaitseb ja õnnistab meid. Kõik meie püüded jääda selles jumalakartmatus maailmas puhtaks saavad küllaga tasutud. Jehoova abiga me suudame jääda puhtaks! w17.10, lk 21, lõik 1; lk 25, lõik 19

Nüüd on vallalistel õdedel palju võimalusi laiendada oma teenistust: teenida pioneerina, kolida kuhugi, kus on vaja rohkem kuulutajaid, osaleda teokraatlikel ehitusprojektidel ning minna kuningriigi kuulutajate kooli. Mõnel on võimalik isegi Gileadi koolis käia. Küpsemas eas naised on kogudusele suureks õnnistuseks, kuigi nad ei saa ehk kõike eelmainitud teha. Kui kalliks me neid õdesid küll peame! Osa neist ei suuda teha Jumala teenistuses enam nii palju kui varem, ent nad saavad sellegipoolest olla julged ning asuda tööle. Näiteks läheb vanemal õel vaja julgust, kui tal palutakse rääkida noorema õega sündsast riietusest. Ta ei tõrele noorema õega riietuse valiku pärast, kuid ta võib teda innustada mõtlema sellele, kuidas riietuse valik mõjutab teisi. (1. Tim. 2:9, 10.) Tema lahketel sõnadel võib olla positiivne mõju. w17.09, lk 31–32, lõigud 17–18

On olnud aegu, kui Piiblit on püütud lihtrahvast eemal hoida. Kuid jumalakartlikud inimesed on sellisest vastupanust hoolimata endale kindlaks jäänud. Mõtle näiteks 14. sajandil elanud teoloogile John Wycliffe’ile. Ta oli seda meelt, et kõigil peaks olema võimalik Jumala sõnast aru saada. Kuid tol ajal oli Piibel Inglismaa lihtrahvale sama hästi kui kättesaamatu. Aastal 1382 andis Wycliffe välja oma ingliskeelse piiblitõlke. Soovides, et Jumala sõna leiaks tee tavaliste inimesteni, käisid rändjutlustajad, keda nimetati lollardideks, mööda Inglismaad külast külla. Tihti lugesid lollardid inimestele Wycliffe’i Piiblist mingi tekstijupi ette ja siis andsid neile mõne käsitsi kirjutatud piibliosa. Järgmistel sajanditel hakkasid paljud Euroopas ja mujal Piibli tõlkimist propageerima, et lihtrahvas võiks pühakirjast aru saada. w17.09, lk 20–21, lõigud 10–12

Täitumata jäänud soov lapsi saada võib olla juba iseenesest suur raskus. (Õpet. 13:12.) Piibliaegadel peeti lastetust üldiselt häbiasjaks. Seetõttu oli Jaakobi naine Raahel ahastuses, kui ta õde sai lapsi, tema aga mitte. (1. Moos. 30:1, 2.) Kui rääkida abielus ettetulevatest raskustest, siis on üks, mille peale ei pruugi kohe tulla. Selleks on abikaasa surm. Paljudele on see olnud eriline katsumus, kuna abielludes nad ei mõelnud, et nende kallis abikaasa võiks selles maailmas surra. Kristlased usuvad Jeesuse tõotust, et tuleb surnute ülesäratamine. (Joh. 5:28, 29.) Millist mõju võib see leinajale avaldada? See pakub talle märkimisväärset tröösti. Meie taevane isa on andnud pühakirjas palju tõotusi, mis on meile keerulistel aegadel lohutuseks. w17.06, lk 4, lõik 1; lk 5, lõik 6; lk 6, lõik 9

Kord ilmutas Jumal end Moosesele, et kuulutada talle oma nime ja omadusi. Esimesena nimetas ta halastust ja kaastunnet. (2. Moos. 34:5–7.) Jehoova oleks võinud esile tõsta oma jõudu või tarkust, kuid Mooses vajas kinnitust, et Jumal toetab teda. Sellepärast rõhutas Jehoova hoopis neid omadusi, millest oli näha, et ta soovib oma teenijaid aidata. (2. Moos. 33:13.) Inimene on loodud küll kaastundlikuks, kuid samal ajal kallutab Aadamalt päritud ebatäius meid isekusele. Nii mõnigi kord avastame, et pole lihtne otsustada, kas aidata teist inimest või pigem keskenduda iseendale. Paljudel on pidevalt selline sisemine konflikt. Mis aitaks sul teistest huvitatud olla? Esiteks võta aega ja uuri, kuidas on kaastunnet väljendanud Jehoova ja teised. Teiseks mõtle, kuidas sina saad võtta Jumalast eeskuju ja kuidas tuleb see sulle endale kasuks. w17.09, lk 8, lõik 1; lk 9, lõik 3

Põhjus, miks me tahame riietuda uude isiksusse, peaks olema soov austada Jehoovat, mitte pälvida ülistust inimestelt. Pea meeles, et isegi täiuslik vaimolend muutus ülbeks ja patustas. (Võrdle Hesekiel 28:17.) Kui palju raskem on siis patustel inimestel vältida kohatut uhkust ja ülbust. Sellegipoolest on võimalik olla alandlik. Mis aitab meil selline olla? Et jääda alandlikuks, on meil vaja iga päev Piibli lugemiseks ja selle üle mõtisklemiseks aega võtta. (5. Moos. 17:18–20.) Eriti oluline on mõtiskleda Jeesuse õpetuste ja tema võrratu alandlikkuse üle. (Matt. 20:28.) Jeesus isegi pesi oma apostlite jalgu. (Joh. 13:12–17.) Lisaks tuleb meil paluda järjepidevalt Jumalalt püha vaimu, et see aitaks meil võidelda kalduvusega pidada end teistest tähtsamaks. (Gal. 6:3, 4.) w17.08, lk 25, lõigud 11–12

Võib-olla on meiegi elus olnud aegu, mil tundsime, et oleme küll järginud Jehoova püha vaimu juhatust, kuid siis on asjalood võtnud ootamatu pöörde. Sattusime mingitesse raskustesse või leidsime end olukorrast, mis nõudis elus suuri muudatusi. (Kog. 9:11.) Kuidas on võimalik, et me ei muretse millegi pärast ja kogeme „Jumala rahu”? Pauluse sõnad filiplastele näitavad, et vastumürk muretsemisele on palve. Seega, kui oleme millegi pärast mures, on meil vaja panna oma muremõtted palvesõnadesse. (1. Peetr. 5:6, 7.) Palveta Jehoova poole kindlas usus, et ta hoolib sinust. Väljenda palves ka tänu sulle osaks saanud õnnistuste eest. Kui peame meeles, et Jumal suudab „teha mõõtmatult rohkem kõigest sellest, mida me palume või oskame ette kujutada”, kasvab meie usaldus tema vastu. (Efesl. 3:20.) w17.08, lk 9, lõik 4; lk 10–11, lõigud 6, 10

Paljudel kristlastel on väga hea meel, et nad olid noorena pioneerteenistuses. Kui sa oled noor, siis miks mitte nendega oma plaane arutada? Need küpsed vennad ja õed võivad sulle öelda, et täisajaline teenistus on väga õpetlik ja sellest on kasu kogu ülejäänud elu. Jeesus sai juba taevas oma isa käest õpetust ning maapealse teenistuse ajal jätkas ta õppimist. Näiteks õppis ta, millist rõõmu toob hea sõnumi jagamine ja raskustes ustavaks jäämine. (Jes. 50:4; Heebr. 5:8; 12:2.) Jeesus ütles: „Minge ja õpetage inimesi ..., et nad saaksid mu jüngriteks.” (Matt. 28:19, 20.) Kui plaanid teha inimeste õpetamisest oma põhitöö, siis tea, et selline elu pakub sulle rahuldust ning toob ülistust Jumalale. Nii nagu iga teisegi tööga, võib kuluda aega, enne kui saad vilunuks. w17.07, lk 23–24, lõigud 6–7

Pole mingit kahtlust, et meie taevane isa Jehoova on peamine lohutuse allikas. (2. Kor. 1:3, 4.) Veel võib leinajale suureks lohutuseks olla kristlik kogudus. (1. Tess. 5:11.) Kuidas sa saaksid kinnitada ja lohutada neid, kelle vaim on rusukspekstud? (Õpet. 17:22.) Pea meeles, et on „aeg vaikida ja aeg rääkida”. (Kog. 3:7.) Lesk nimega Dalene selgitab: „Leinajatel on vaja rääkida oma mõtetest ja tunnetest. Seega, kõige parem viis leinajat aidata on teda lihtsalt kuulata, ilma vahele segamata.” Junia, kelle vend võttis endalt elu, lisab: „Ehkki sa ei pruugi leinajate tunnetest päris täpselt aru saada, on tähtis see, et sa tahad mõista, kuidas nad end tunnevad.” Pea meeles ka seda, et inimesed väljendavad oma leina erinevalt. w17.07, lk 13, lõik 3; lk 14–15, lõigud 11–13

Paljudele inimestele tänapäeval on kõige olulisem raha. Nad kuhjavad kokku varandust või püüavad olemasolevat iga hinna eest säilitada. Teistele jälle on kõige tähtsam pere, tervis või oma eesmärkide saavutamine. Ent on midagi palju olulisemat, mis puudutab meid kõiki. Selleks on Jehoova ülemvõimu õiguspärasuse tõestamine. Me ei tohi selle tähtsust unustada. Kuidas see võib juhtuda? Näiteks sedasi, kui argitoimetused haaravad kogu meie tähelepanu või kui keskendume liigselt oma probleemidele. Teisest küljest, kui mõistame selgelt Jehoova valitsemisõiguse tõestamise olulisust, on meil lihtsam tulla toime elus ette tulevate raskustega. Samuti saame nii lähedasemaks Jehoovaga. w17.06, lk 22, lõigud 1–2

Jehoova kasutab oma võimu armastavalt. Perepead ja kogudusevanemad, kes tema ülemvõimu armastavad, pole seetõttu karmid ega kontrollivad. Nad järgivad hoopis Jehoova eeskuju. Näiteks Paulus tegutses Jehoova ja tema poja Jeesuse eeskujul. Ta ei seadnud teisi piinlikku olukorda ega sundinud neid midagi tegema. Selle asemel ta motiveeris neid. (Rooml. 12:1; Efesl. 4:1; Fileem. 8–10.) Nii toimib Jehoova ja nii peaksid toimima kõik, kes tema ülemvõimu armastavad ja toetavad. Kuidas me suhtume neisse, kellele Jehoova on andnud autoriteeti? Kui teeme nendega koostööd, näitame, et toetame Jehoova ülemvõimu. Isegi kui me ei saa mõnest otsusest täielikult aru või ei nõustu sellega, tahame siiski teokraatlikule korrale alluda. Maailmas pole selline hoiak kombeks, küll aga on see vajalik, kui soovime toetada Jehoova valitsust. (Efesl. 5:22, 23; 6:1–3; Heebr. 13:17.) w17.06, lk 30–31, lõigud 14–15

Nii noored kui ka vanad, nii vennad kui ka õed, kes on masenduses või muudes raskustes, vajavad meie tähelepanu, julgustust ja lohutust. (Õpet. 12:25; Kol. 4:11.) Me tõendame, et armastame südamest oma usukaaslasi, kui näitame oma sõnade ja tegudega, et hoolime neist. (Gal. 6:10.) Piiblis on ennustatud, et selle ajastu viimseil päevil lokkab isekus ja ahnus. (2. Tim. 3:1, 2.) Kristlastena tuleb meil seetõttu näha vaeva, et kasvatada endas armastust Jumala, Piibli tõe ja vendade vastu. Tõsi, mõnikord võib meil olla oma usukaaslastega väikseid erimeelsusi. Ent kuna me armastame üksteist, püüame need võimalikult kiirelt ja lahkelt lahendada. (Efesl. 4:32; Kol. 3:14.) Seega tehkem kõik selleks, et meil oleks tugev armastus Jehoova, Piibli ja meie vendade vastu. w17.05, lk 21, lõigud 17–18

Meid ei üllata, kui meile tehakse mõningast ülekohut väljaspool kristlikku kogudust. Kuid meie usu võib proovile panna see, kui meile tundub, et koguduse sees on toimitud meie või kellegi teise suhtes ebaõiglaselt. Kuidas sa reageeriksid, kui sulle näib, et kogudus või mõni kaaskristlane on olnud sinu vastu ebaõiglane? Kas see saaks sulle komistuskiviks? Me kõik oleme ebatäiuslikud ja teeme vigu. Seepärast võib juhtuda, et saame ebaõiglust omal nahal tunda või eksime ise kellegi vastu koguduses. Ustavad kristlased ei jahmu ega komista, kui vahel harva sellist ebaõiglust ette tuleb. Jehoova on andnud meile Piibli kaudu praktilist juhatust, et võiksime jääda talle ustavaks, isegi kui meie vastu on olnud ebaõiglane mõni usukaaslane. (Laul 55:12–14.) w17.04, lk 19, lõigud 4–5

Kui sinu abikaasa ei teeni Jehoovat, võib teie abielus olla lisapingeid ja -muresid. Ent see, et sinu kaasa ei soovi praegu Kristusele järgneda, ei anna sulle alust temast lahku kolimiseks või lahutamiseks. (1. Kor. 7:12–16.) Ehkki mees ei pruugi olla vaimsetes asjades eestvedaja, tuleks temast kui perekonnapeast ikkagi lugu pidada. Ja kui tegemist on uskmatu naisega, peaks kristlik mees teda siiski südamest armastama ja kalliks pidama. (Efesl. 5:22, 23, 28, 29.) Mida teha siis, kui abikaasa su usuelule tõkkeid seab? Ühele õele ütles abikaasa, et ta võib käia kuulutustööl ainult teatud nädalapäevadel. Kui sina oled sedalaadi olukorras, siis mõtle, kas sinu abikaasa nõuab, et sa Jehoova teenimise lõpetaksid. Kui mitte, kas saaksid tema sooviga arvestada? Mõistlikkus aitab ära hoida asjatuid tülisid. (Filipl. 4:5.) w17.10, lk 13, lõigud 7–8

Nagu ennustatud, voolab Jehoova organisatsiooni inimesi „rahvaste hulgast, kõigist keeltest”. (Sak. 8:23.) Ent kui sul on tekkinud oma lastega keelebarjäär, võib sul olla raske neile tõde õpetada. Su lapsed on kõige olulisemad piibliõpilased, kes sul eales võivad olla, ning sellest, kas nad õpivad tundma Jehoovat, sõltub nende igavene elu. (Joh. 17:3.) Seepärast on sul vaja rääkida neile Jehoova õpetustest igal sobival võimalusel. (5. Moos. 6:6, 7.) Sinu lapsed õpivad tõenäoliselt kohalikku keelt koolis ja teiste käest. Ent sinu keelt õpivad nad peamiselt siis, kui sa nendega selles keeles tihti vestled. Kui su lapsed oskavad sinu keelt, saate rääkida südamest südamesse. Lisaks teritab kakskeelsus nende mõistust ja aitab neil erisuguste inimestega paremini suhelda. w17.05, lk 9, lõigud 5–6

Iisraellastel polnud tõsiselt võetavaid relvi ega kaitsevarustust, Jaabini sõjaväel oli aga 900 raudvikatitega sõjavankrit. (Kohtum. 4:1–3, 13; 5:6–8.) Sellegipoolest andis Jehoova Baarakile naisprohvet Deboora kaudu ülaltoodud käsu. Baarak ei viitnud aega, vaid järgis kohe Jehoova juhendeid. (Kohtum. 4:14–16.) Pealahing toimus Taanakis. Ühtäkki algas äge vihmavaling, mis muutis maapinna tohutuks mudaväljaks. Baarak ajas Siisera sõjaväge taga umbes 25 kilomeetrit kuni Haroset-Goojimini. Mingil hetkel jättis Siisera oma kardetava, kuid selleks ajaks kasutu vankri maha ning jooksis elu eest Kedese lähedale Saanannimisse. Ta otsis varjupaika keenlase Heberi naise Jaeli telgist. Lahingust väsinud, jäi Siisera seal magama. Siis kasutas Jael võimalust ja tegi vapralt sõjamehe elule lõpu. (Kohtum. 4:17–21.) Iisraellaste vaenlane oli löödud! w17.04, lk 29–30, lõigud 6–8

Kas pärast Harmagedooni on maa peal mõni organisatsioon? Piibel ütleb: „Meie aga ootame tema tõotuse kohaselt uut taevast ja uut maad, kus elab õigus.” (2. Peetr. 3:13.) Vana taevas ja maa ehk praeguse maailma valitsused ja inimühiskond hävitatakse. Millega need asendatakse? „Uue taeva ja uue maaga” ehk uue valitsuse ja uue inimühiskonnaga. Jeesuse juhitav kuningavalitsus järgib täiuslikult Jehoova eeskuju, kes on korra Jumal. (1. Kor. 14:33.) Seepärast on „uus maa” hästi organiseeritud. Tublid mehed hoolitsevad seal vajamineva eest. (Laul 45:16.) Neid omakorda juhivad Kristus ja tema 144 000 kaasvalitsejat. Kujuta ette aega, mil kõik pahelised organisatsioonid on asendatud ühe ühtse rikkumatu organisatsiooniga. w17.04, lk 11–12, lõigud 8–9

Abielu on püha liit. Pruut ja peigmees esitavad oma abielutõotused Jumala ja pealtnägijate ees. Nad lubavad teineteist armastada ja kalliks pidada ning teineteisest lugu pidada niikaua, kui nad mõlemad vastavalt Jumala abielukorraldusele koos maa peal elavad. Isegi kui see tõotus on antud muude sõnadega, on see siiski antud Jumala ees. Pärast tõotuste esitamist kuulutatakse nad meheks ja naiseks. Nende abielu peaks olema eluaegne liit. (1. Kor. 7:39.) Jeesus ütles: „Mis Jumal on ühte pannud, seda inimene [ei mees, naine ega keegi kolmas] ärgu lahutagu.” (Mark. 10:9.) Seega peaksid abiellujad olema sellise suhtumisega, et lahutus ei tule nende puhul kõne allagi. Muidugi pole mitte kunagi maa peal olnud täiuslikku abielu. Igas abielus on kaks ebatäiuslikku inimest. Seepärast ütleb Piibel, et „need, kes abielluvad, kogevad oma elus uusi raskusi”. (1. Kor. 7:28.) w17.04, lk 7, lõigud 14–15