August

Et olla hea õpetaja, tuleb kõigepealt olla hea õpilane. (1. Tim. 4:15, 16.) Nii peavad ka need, keda Jumal on volitanud teisi distsiplineerima, ise jätkuvalt tema juhatusele alluma. Alandliku hoiakuga inimene pälvib teiste lugupidamise ja saab puhta südametunnistusega teisi õpetada ja neile nõu anda. Mõtle Jeesuse eeskujule. Jeesus kuuletus alati oma isale, ka siis, kui see polnud sugugi kerge. Ta andis oma kuulajatele teada, et tema tarkus ja õpetused lähtuvad isalt. (Joh. 5:19, 30.) Jeesuse alandlikkus ja kuulekus tõmbas siiraid inimesi tema ligi ning aitas tal olla kaastundlik ja meeldiv õpetaja. (Matt. 11:29.) Tema lahked sõnad julgustasid neid, kes olid justkui rudjutud pilliroog või kustuv taht õlilambis. (Matt. 12:20.) Isegi kui Jeesuse kannatus pandi proovile, jäi ta lahkeks. Seda oli näha näiteks sellest, kuidas ta kutsus korrale oma apostleid, kelles lõid välja isekus ja auahnus. (Mark. 9:33–37; Luuka 22:24–27.) w18.03, lk 26–27, lõigud 15–16

Seoses ristimisega mainis apostel Peetrus Noa laevaehitust. Laev oli nähtav tõend, et Noa pidas kõige tähtsamaks Jumala tahet. Noa täitis ustavalt ülesande, mille Jehoova oli talle andnud. Kuna Noa usuteod olid ilmsed, jättis Jehoova tema ja ta pere veeuputuses ellu. Laev oli tõend Noa usu kohta. Samamoodi on ristimine pealtvaatajate ees nähtav tõend, et kristlane on pühendunud Jehoovale ning usub Kristuse lunastusohvrisse. Pühendunud kristlased teevad Noa eeskujul tööd, mis Jumal neile on määranud. Nagu Noa jäi ellu veeuputuses, nii jäävad ustavad ristitud jumalateenijad ellu praeguse pahelise maailma hävingus. (Mark. 13:10; Ilm. 7:9, 10.) Seepärast on pühendumine ja ristimine üliolulised. Inimene, kes ristimisega põhjuseta viivitab, võib kaotada võimaluse elada igavesti. w18.03, lk 4, lõigud 3–4

Mõned lapsevanemad võivad kaalutleda: „Kui mu laps pole ristitud, ei saa teda ka eemaldada.” Miks on selline mõttekäik vale? (Jaak. 1:22.) Muidugi ei taha kristlikud lapsevanemad, et nende laps läheks ristimisele enne, kui on Jumalale pühendumiseks piisavalt küps. Siiski oleks ekslik järeldada, et ilma ristimata pole tal Jehoova ees vastutust. Miks võib nii öelda? Ka ristimata inimene peab andma Jehoovale aru. Laps vastutab oma tegude eest, kui teab, mis on Jumala silmis õige ja vale. (Jaak. 4:17.) Niisiis, selle asemel et hoida last ristimast tagasi, näevad targad vanemad vaeva, et olla oma lapsele heaks eeskujuks. Nad soovivad arendada lapses hindamist Jehoova moraalinormide vastu juba imikueast saati. (Luuka 6:40.) Selline hindamine on lapsele parim kaitse ja see ajendab teda käima Jehoova õigel teel. (Jes. 35:8.) w18.03, lk 11, lõigud 12–13

Vaimsed asjad olid Noa elus kõige olulisemad ka pärast veeuputust, kui ta elas veel 350 aastat. (1. Moos. 9:28.) Milline suurepärane usu ja kuulekuse eeskuju! Me saame Noa usku ja kuulekust eeskujuks võtta, kui peame kinni Jumala õige ja vale mõõdupuust, ei kuulu Saatana maailma ja peame kõige tähtsamaks Jumala kuningriiki. (Matt. 6:33; Joh. 15:19.) Loomulikult ei võida me sellega maailma soosingut. Meie kindel soov täita Jumala seadusi, mis puudutavad näiteks abielu ja seksuaalmoraali, on toonud mõnel maal kaasa negatiivse meediakajastuse. (Mal. 3:17, 18.) Kuid nii nagu Noa, kardame ka meie Jehoovat, mitte inimesi. Me teame, et vaid tema saab anda meile igavese elu. (Luuka 12:4, 5.) Kuidas on aga lood sinuga isiklikult? Kas sa käid koos Jumalaga, isegi kui teised sind narrivad või arvustavad või kui majanduslikud raskused panevad proovile sinu usu Jehoovasse? Kui sa võtad eeskujuks Noa usku ja kuulekust, võid olla kindel, et Jehoova hoolitseb su eest. (Filipl. 4:6, 7.) w18.02, lk 4–5, lõigud 4, 8, 9–10

Valdav osa inimesi selles maailmas laseb end juhtida oma patusel loomusel. Paulus nimetab niisugust hoiakut „vaimuks, mis tegutseb sõnakuulmatutes inimestes”. (Efesl. 2:2.) Selle vaimu tõttu juhindub enamik inimesi põhimõttest „mine lihtsalt vooluga kaasa”. Tagajärjeks on see, et enamik inimesi teeb, mida ise õigeks peab, ega isegi ürita Jumala seaduste järgi elada. Maine inimene peab tihtipeale kõige olulisemaks prestiiži, raha ning õigusi, mis ta arvab endal olevat. Sellist inimest iseloomustavad „patuse loomuse teod”. (Gal. 5:19–21.) Veel mõned maise inimese tunnused on lõhede ja lahkhelide tekitamine, erapoolikus, üksteisega kohut käimine, juhtpositsiooni mittetunnustamine ning andumine söömisele ja joomisele. Kui maise inimese teele tuleb ahvatlus, annab ta sellele järele. (Õpet. 7:21, 22.) w18.02, lk 19, lõigud 3–5

On igati loomulik tunda rõõmu tasakaalukast lõbutsemisest. Jehoova ei soovi, et oleksime askeetlikud või hoiduksime igasugusest kosutavast ajaviitest. Piiblis on öeldud ustavatele jumalateenijatele: „Mine söö rõõmuga oma leiba ja joo rõõmsa südamega oma veini.” (Kog. 9:7.) Kirjakohas 2. Timoteosele 3:4 räägitakse sellistest inimestest, kes armastavad lõbutsemist ja jätavad Jumala täiesti kõrvale. Pane tähele, selles salmis ei öelda, et inimesed armastavad lõbutsemist rohkem kui Jumalat, justkui nad armastaksid teda mingil määral. Seal öeldakse hoopis, et nad on „lõbuarmastajad, aga mitte jumalaarmastajad”. Üks õpetlane on kirjutanud: „Kindlasti ei tähenda see seda, et nad armastavad omajagu ka Jumalat. See tähendab, et nad ei armasta Jumalat üldse.” Milline kainestav mõte neile, kes kipuvad lõbutsemist ülearu armastama! Fraas „lõbuarmastajad” kirjeldab tabavalt neid, kes „lasevad end kaasa kiskuda ... naudingutel”. (Luuka 8:14.) w18.01, lk 25–26, lõigud 14–15

Jehoova on heldekäeline Jumal. Kõik, mis meil on, tuleb tema käest. Jehoovale kuulub kogu kuld ja hõbe ning kõik muud maa loodusvarad. Ta kasutab neid elu alalhoidmiseks. (Laul 104:13–15; Haggai 2:8.) Neljakümne aasta pikkuse kõrberännaku jooksul varustas Jehoova iisraellasi manna ja veega. (2. Moos. 16:35; Neh. 9:20, 21.) Prohvet Eliisa kaudu suurendas Jehoova ühe tubli lesknaise õlinatukest. Seda sai nii palju, et selle müügirahast sai naine kinni maksta oma võlad ja püsis oma poegadega elus. (2. Kun. 4:1–7.) Jehoova abiga andis Jeesus imeväel süüa ja vajadusel isegi raha. (Matt. 15:35–38; 17:27.) Jehooval on olemas kõik vajalik, et oma maist loomistööd alal hoida. Ometi kutsub ta enda teenijaid üles kasutama oma ainelist vara tema organisatsiooni toetamiseks. (2. Moos. 36:3–7.) w18.01, lk 17–18, lõigud 1–3

Mõned minevikus elanud ustavad jumalateenijad tundsid, et neil on eluisu otsas. (Iiob 7:7.) Kuid nad ei andnud alla, vaid otsisid Jehoovalt tuge. Nad ei pidanud pettuma, sest meie Jumal „annab väsinule rammu ja jõuetule palju jõudu”. (Jes. 40:29.) Kahjuks on mõned jumalateenijad tänapäeval otsustanud, et parim viis eluraskustega hakkama saada on teha „väike paus” Jehoova teenimises. Nad tunnevad, et kristlik tegevus on neile pigem koormaks kui õnnistuseks. Nad ei loe enam Piiblit ega käi koguduse koosolekutel ja kuulutustööl – täpselt seda Saatan ihkabki. Saatan teab, et kui oleme kristliku tegevusega hõivatud, annab see meile jõudu, aga ta ei taha, et oleksime tugevad. Kui tunned end füüsiliselt või emotsionaalselt nagu tühjaks pigistatud sidrun, siis ära tõmbu Jehoovast eemale. Mine Jehoovale hoopis lähemale, sest Piibel ütleb: „Ta teeb teid kindlaks, ta teeb teid tugevaks.” (1. Peetr. 5:10; Jaak. 4:8.) w18.01, lk 7–8, lõigud 2–3

Teine ülesäratamisjuhtum, millest pühakiri räägib, on seotud prohvet Eliisaga. Üks auväärne Iisraeli naine Suunemist osutas talle erakordset külalislahkust. Nagu Eliisa tõotas, õnnistas Jumal seda naist ja tema eakat meest, nii et neile sündis poeg. Mõned aastad hiljem poiss aga suri. Millist meeletut ängi võis ema küll tunda! Mehe loal võttis ta ette umbes 30-kilomeetrise teekonna Karmeli mäe juurde, et leida Eliisa. Prohvet saatis oma teenri Geehasi enda eel Suunemisse. Too ei suutnud aga poissi ellu äratada. Siis jõudis kohale Eliisa koos murest murtud emaga. (2. Kun. 4:8–31.) Eliisa läks majja ja palvetas surnukeha kõrval. Imeväel ärkas poiss ellu ja Eliisa andis ta tagasi ülirõõmsale emale. (2. Kun. 4:32–37.) Jumal tõi Suunemi poisi surmavallast üles, tõendades, et ta suudab surnuid üles äratada. w17.12, lk 4–5, lõigud 7–8

Järelikult on tarkus – rumaluse vastand – märk küpsusest. Vaimne küpsus ei sõltu niivõrd inimese vanusest, kuivõrd sellest, kas ta kardab Jehoovat ja on valmis tema käskudele kuuletuma. (Laul 111:10.) Vaimselt võrdlemisi küpsed noored ei lase himudel ja eakaaslastel end nagu lainetel pillutada ja siia-sinna kanda. (Efesl. 4:14.) Nad hoopis treenivad oma eristusvõimet „vahet tegema õige ja vale vahel”. (Heebr. 5:14.) Nad tõendavad, et püüdlevad kristliku küpsuse poole, tehes tarku otsuseid. Selline tarkus on vajalik pääste saamiseks. (Õpet. 24:14.) Seepärast tee kindlaks, et su lapsed teavad, millised on sinu väärtushinnangud. Sinu sõnadest ja tegudest peaks olema näha, et Jumala sõna väärtushinnangud on ka sinu väärtushinnangud. (Rooml. 2:21–23.) w17.12, lk 20–21, lõigud 12–13

Ilmalik idee, et inimkond suudab ise oma probleemid lahendada, võib paljudele meeldida. Miks? Kui see peaks paika, tähendaks see, et inimestel pole vaja Jumala juhatust ja et nad võivad teha, mida heaks arvavad. Samuti võib see mõte tunduda üsna usutav, sest mõne uuringu järgi on sõjad, kuritegevus, haigused ja vaesus maailmas vähenenud. Ühes aruandes öeldakse: „Inimkonnal läheb paremini sellepärast, et inimesed on otsustanud teha maailmast parema paiga.” Kui sa kuuled mingit väidet, mis läheb vastuollu sinu kristlike tõekspidamistega, siis uuri, mida Jumala sõna sel teemal räägib, ning aruta seda mõne küpse usukaaslasega. Mõtle, miks see väide võib tunduda ahvatlev, miks see on vale ja kuidas sa saaksid selle ümber lükata. Me kõik saame end kaitsta ilmaliku mõtteviisi eest, kui järgime Pauluse soovitust, mis on toodud tänases päevatekstis. w17.11, lk 23–24, lõigud 14, 17

Miks olid variserid nii tõrksad osutama halastust? Piiblis öeldakse, et nad ei pannud teisi mikski. (Luuka 18:9–14.) Võta eeskuju Jehoovast, mitte variseridest. Püüa olla mõistev. (Kol. 3:13.) Tee kõik selleks, et teistel oleks lihtne sinu käest andestust paluda. (Luuka 17:3, 4.) Küsi endalt, kas sina oled andestav isegi siis, kui keegi su vastu korduvalt eksib, ja kas soovid kogu südamest taastada rahu igaühega, kes on sulle haiget teinud. Andestamiseks on vaja alandlikkust. Variserid ei olnud valmis andestama, sest nad pidasid teisi endast alamaks. Kristlastena tuleb meil aga järgida Piibli juhist „Pidage alandlikult teisi endast ülemaks”. (Filipl. 2:3.) Teised on meie andestust väärt. Kas sa järgid Jehoova eeskuju ja oled alandlik? Kui keegi soovib sinult andestust paluda, siis hoia teed enda juurde nii-öelda avatuna ja heas korras. Ole valmis andeks andma ja ära saa kergesti pahaseks. (Kog. 7:8, 9.) w17.11, lk 14–15, lõigud 6–8

Võrreldes enda häält teistega võid tunda piinlikkust. See ei tohiks aga panna sind kõrvale hiilima vastutusest kiita Jehoovat lauluga. Seega ole julge: tõsta laulik kõrgele, hoia pea püsti ja laula kogu südamest. (Esra 3:11.) Nüüd näidatakse paljudes kuningriigisaalides laulusõnu ekraanidelt. See aitab valjemini laulda. On huvitav, et laulmine on lisatud kogudusevanematele korraldatava kuningriigi teenistuskooli kavva. See näitab, kui tähtis on kogudusevanematel olla koosolekutel eestvedajaks ka laulmises. Paljud kardavad valju häälega laulda, sest nad arvavad, et nende lauluhääl on ebameeldiv. Meil oleks aga hea meeles pidada, et kui me räägime, siis „me kõik ju eksime tihti”. (Jaak. 3:2.) Me ei lõpeta sellepärast kõnelemist. Miks peaks siis ebatäiuslik lauluhääl takistama meil Jehoovale ülistuslaule laulda? w17.11, lk 4–5, lõigud 9–10

Seitsmenda nägemuse lõppedes on Sakarjal palju mõtteainet. Jehoova lubas ebaausad inimesed jumalakartmatute tegude pärast vastutusele võtta. Kahtlemata andis see prohvetile meelerahu. Ent olukord polnud veel muutunud. Endiselt oli näha ebaausust ja jumalakartmatust. Ja Jehoova templi taastamistööd Jeruusalemmas polnud veel kaugeltki valmis. Miks küll juudid nii kiiresti Jumala antud töö pooleli jätsid? Kas nad olid tulnud kodumaale tagasi pelgalt oma elujärge parandama? Jehoova teadis, mida tema teenijad vajavad. Ta andis Sakarjale viimase nägemuse, kinnitamaks juutidele, et ta armastab neid ja hindab nende pingutusi teda teenida. Ta lubas neid kaitsta, kui nad jätkavad tema antud tööd. Pidades silmas templi ülesehitamist, andis Jehoova tänases päevatekstis toodud tõotuse. w17.10, lk 26, lõik 1; lk 27, lõik 5

Julged mehed, kes on valmis enda peale rohkem vastutust võtma, on kogudusele õnnistuseks. (1. Tim. 3:1.) Ent on vendi, kel ei ole erilist soovi vaimselt edasi pürgida. Mõni võib minevikus tehtud vigade tõttu tunda, et ta lihtsalt ei kõlba teenima koguduseabilise või -vanemana. Mõni teine võib tunda, et ta ei saa ülesandega hakkama. Kui sinulgi on selliseid tundeid, siis tea, et Jehoova võib aidata sul julgemaks saada. (Filipl.4:13.) Mooseski tundis kord, et ta ei saa ühe ülesandega hakkama. (2. Moos. 3:11.) Kuid Jehoova aitas teda ning mõne aja pärast tegi Mooses vapralt Jehoova tööd. Ristitud vend võib kasvatada endas julgust, kui palub Jehoovalt palves kogu südamest abi ning loeb iga päev Piiblit. Julguse eeskujudele mõtlemine sisendab samuti julgust. Peale selle võib ta paluda kogudusevanematelt väljaõpet ning pakkuda oma abi, kui koguduses on vaja midagi teha. w17.09, lk 32, lõik 19

Kristlastel pole põhjust arvata, et Septuaginta, Wycliffe’i Piibel, „King James Version” või mõni muu tõlge oleks Jumala inspireeritud. Siiski, kui mõtleme nende ja paljude teiste tõlgete peale, leiame kinnitust tõsiasjale, et Jumala sõna on püsinud, just nagu Jehoova on lubanud. Kas ei tugevda see sinu usku sellesse, et täituvad ka kõik teised Jehoova tõotused? (Joosua 23:14.) Arutelu selle üle, kuidas Piibel on läbi aegade püsinud, tugevdab lisaks usule ka meie armastust Jehoova vastu. Miks Jumal Piibli inimestele üldse andis ja miks on ta hoolitsenud selle eest, et see püsiks? Ta armastab meid ja tahab meile õpetada, mis on kasulik. (Jes. 48:17, 18.) Seepärast on igati loomulik, et ka meie armastame teda ning peame kinni tema käskudest. (1. Joh. 4:19; 5:3.) w17.09, lk 21–22, lõigud 13–14

Peres, kus üks abikaasa ei teeni Jehoovat, võib olla üsna keeruline õpetada lapsi sellele Piibli käsule kuuletuma. Ole ise eeskujuks oma abikaasa austamises. Keskendu tema headele külgedele ning väljenda talle oma tänu. Ära räägi laste kuuldes temast halvasti. Selgita neile, et igaüks peab ise otsustama, kas ta teenib Jehoovat või mitte. Laste hea käitumine võib tõmmata su abikaasa Jehoova juurde. Mõned mehed võivad keelata naisel lastele Piiblit õpetada või ei luba naisel lapsi koguduse koosolekutele kaasa võtta. Sellises olukorras püüab kristlik naine lastele siiski Piibli tõde õpetada, nii palju kui võimalik. (Ap. t. 16:1; 2. Tim. 3:14, 15.) Ehkki naine austab mehe otsuseid, saab ta sellegipoolest sobival võimalusel lastele oma usust rääkida. Nii saavad lapsed teadmisi Jehoova ja tema põhimõtete kohta. (Ap. t. 4:19, 20.) w17.10, lk 14, lõigud 9–10

Jumal on loonud inimese enda sarnaseks. Järelikult just sellepärast, et Jehoova on kaastundlik, on huvi teiste käekäigu vastu meile loomuomane. Isegi need, kes tõelist Jumalat ei tunne, ilmutavad tihti seda omadust. (1. Moos. 1:27.) Paljudest piiblilugudest ilmneb inimese kaastundlik loomus. Meenutagem lugu kahest hooranaisest, kes vaidlesid Saalomoni ees, kumb neist on lapse tõeline ema. Kui Saalomon pani nad proovile, andes käsu laps pooleks raiuda, ärkas tõelises emas kaastunne. See ajendas teda last päästma kasvõi selle hinnaga, et laps antakse teisele naisele. (1. Kun. 3:23–27.) Või meenutagem vaarao tütart, kes päästis väikese Moosese elu. Kuigi ta sai aru, et leitud laps on heebrealane, kes tuleks tappa, hakkas tal poisist kahju ja ta otsustas lapse üles kasvatada nagu omaenda poja. (2. Moos. 2:5, 6.) w17.09, lk 8–9, lõigud 2–3

Kõigil tõelistel jumalateenijatel tuleb olla alandlik ja see toob suure tasu. (Õpet. 22:4.) Alandlikkus edendab koguduses rahu ja ühtsust. Kui me seda endas arendame, kogeme Jumala armu. Apostel Peetrus kirjutas: „Kohelge kõik üksteist alandlikult, sest Jumal on ülbete vastu, kuid alandlikele on ta armuline.” (1. Peetr. 5:5.) Tänapäeva maailmas peetakse tasast ja kannatlikku inimest tihtipeale nõrgaks. Selline arvamus on aga kaugel tõest. Need kaunid omadused lähtuvad kõige võimsamalt isikult universumis, Jehoovalt, kes on parim eeskuju tasaduse ja kannatlikkuse ilmutamisel. Mõtle kasvõi sellele, kuidas ta vastas inglite kaudu Aabrahamile ja Lotile, kui need talle küsimusi esitasid. (1. Moos. 18:22–33; 19:18–21.) Samuti talus ta rohkem kui 1500 aasta jooksul kannatlikult Iisraeli rahva kangekaelsust. (Hes. 33:11.) w17.08, lk 25, lõigud 13–14

Kui palvetad, saad Jumalalt rahu. Pane tähele, et Jumala rahu on miski, „mida inimmõistus ei suuda haarata”. Mis see tähendab? Mõned on tõlkinud seda väljendit ka „ületab kõik meie unistused” või „ületab kõik inimeste kavatsused”. Paulus ütles sisuliselt, et „Jumala rahu” on imelisem kui ükski fantaasialend. Niisiis ei pruugi me inimlikust vaatepunktist oma probleemidele lahendust näha, kuid Jehoova näeb. Ja tema oskab üllatada. (2. Peetr. 2:9.) Mis võimaldab meil katsumustes vastu pidada ja säilitada „Jumala rahu”? Head suhted oma Jumala Jehoovaga. Sellised suhted on võimalikud üksnes „Kristus Jeesuse kaudu”, kes andis oma elu lunastusohvriks. Lunastus on meie taevase isa järjekordne hämmastav tegu. Lunastuse alusel andestab Jehoova meie patud, nii et meil võib olla puhas südametunnistus ja me võime saada temaga lähedaseks. (Joh. 14:6; Jaak. 4:8; 1. Peetr. 3:21.) w17.08, lk 10, lõik 7; lk 12, lõik 15

Vahel mõistab ainult leinav inimene ise sügaval sisimas oma hingevalu ja tal võib olla raske oma tundeid sõnadesse panna. Ja isegi, kui inimene püüab oma tundeid kirjeldada, võib teistel olla keeruline aru saada, mida ta tahab öelda. Pole midagi kummalist, kui tunneme, et me ei tea, mida leinas olijale öelda. Sageli on kõige rohkem abi lihtsalt sellest, kui sa nutad koos nutjaga. (Rooml. 12:15.) Kui sul on raske leinajale midagi silmast silma öelda, võid kirjutada talle lohutava kaardi, meili, sõnumi või kirja. Sa võid lihtsalt tsiteerida julgustavat piiblisalmi, meenutada mõnda lahkunu head omadust või iseloomujoont või siis jutustada ühisest meeldivast mälestusest. Me saame aidata leinavat venda või õde ka sellega, kui palvetame kas koos temaga või tema eest. w17.07, lk 14–16, lõigud 13–16

Mis saab siis, kui abielu kujuneb oodatust palju raskemaks? Võib-olla toob see isegi pettumust. Sel juhul on hea mõelda, kuidas Jehoova kohtles Iisraeli rahvast. Ta ütles, et ta on justkui mees, kes on selle muistse rahvaga abielus. (Jes. 54:5; 62:4.) Kui raskeks küll see „abielu” kujunes! Ent Jehoova ei löönud kiiresti käega. Ta oli iisraellastega pikka aega halastav ning pidas ustavalt kinni nendega sõlmitud lepingust. (Laul 106:43–45.) Kas pole nii, et Jehoova truu armastus tõmbab meid tema ligi? Abielupaarid, kes Jehoovat armastavad, võtavad temast eeskuju. Nad ei otsi probleemide korral abielust väljapääsu, kui selleks pole Piibli järgi alust. Nad mõistavad, et Jehoova on nad ühte pannud ja soovib, et nad hoiaksid kokku. Pühakirja kohaselt võib kristlane oma abikaasast lahutada ja uuesti abielluda ainult siis, kui too on teinud hooruspattu. (Matt. 19:5, 9.) Kui abikaasad teevad oma parima, et abielu koos hoida ja isegi õitsema panna, toetavad nad sellega Jehoova valitsust. w17.06, lk 31, lõigud 17–18

Saatan on tõstatanud küsimuse selle kohta, kas Jehooval on ikka õigus valitseda. Ta väidab, et Jumala valitsus on halb ja et Jehoova keelab oma loodutele head. Saatana väitel oleksid inimesed palju õnnelikumad ja neil läheks paremini, kui nad valitseksid ise enda üle. (1. Moos. 3:1–4.) Samuti on ta andnud mõista, et iga inimene murrab tugeva surve all Jehoovale truudust. (Iiob 2:4, 5.) Seepärast on Jehoova lubanud ajal mööduda, et inimtegevus näitaks, kui vilets on elada ilma tema õiglase valitsuseta. Jehoova muidugi teab, et Kuradi süüdistused on valed. Miks on siis Jumal andnud talle aega tõestada oma väiteid? Jehoova ülemvõimuga seotud vaidlusküsimuse lahendamine puudutab kõiki intelligentseid looduid. (Laul 83:18.) Esimene inimpaar hülgas Jehoova valitsuse ning sestsaadik on seda teinud ka paljud teised. See võib panna mõnda mõtlema, kas Kuradi süüdistustel on alust. w17.06, lk 22–23, lõigud 3–4

Kuulutustöö õpetab sulle häid tööharjumusi, suhtlemisoskust ja taktitunnet ning kasvatab su enesekindlust. (Õpet. 21:5; 2. Tim. 2:24, allmärkus.) Inimeste õpetamine on eriti kasulik selle pärast, et see aitab sul veelgi enam veenduda Piibli õpetustes. Samuti õpid sa tegema Jehoovaga tihedat koostööd. (1. Kor. 3:9.) Sa võid õpetustööst tunda rõõmu isegi siis, kui vähesed on sinu kandis heast sõnumist huvitatud. Inimesed saavad Jeesuse jüngriteks meie meeskonnatöö tulemusel. Terve kogudus otsib siiraid inimesi, kes on Piibli tõest huvitatud. Ehkki huvilise võib leida vaid üks vend või õde, oleme kõik teinud tema otsimiseks pingutusi ning võime tunda rõõmu, kui temast saab uus jünger. Näiteks Brandon tegi üheksa aastat pioneeritööd väheviljakal territooriumil. Ta ütleb: „On tõsi, et ma pole kunagi leidnud territooriumilt kedagi, kes oleks ristimisele läinud, kuid teised on leidnud. Mul on hea meel, et otsustasin kunagi saada täisajaliseks kuulutajaks.” (Kog. 11:6.) w17.07, lk 23, lõik 7; lk 24, lõigud 9–10

Hanna oli viljatu, ent tema mehe teisel naisel Peninnal oli palju lapsi. (1. Saam. 1:4–7.) Hanna pidi aastast aastasse taluma Peninna solvanguid. See tegi talle väga haiget. Ta otsis abi Jehoovalt. (1. Saam. 1:12.) Ta oli kindel, et Jehoova teeb lõpu tema viljatusele või lohutab teda mõnel muul moel. Niikaua kui me oleme ebatäiuslikud ja elame Saatana võimuses olevas maailmas, ei ole meil raskustest pääsu. (1. Joh. 5:19.) Kas pole seepärast hea teada, et Jehoova „lohutab meid igas olukorras”? (2. Kor. 1:3.) Üks abinõu raskustega toimetulekul on palve. Hanna valas Jehoovale kõik oma südame pealt välja. Samuti tuleb meil raskustes olles teha rohkem kui vaid mainida Jehoovale, mida tunneme. Meil tuleb teda anuda ehk teda tungivalt ja kogu südamest paluda ning väljendada talle kõiki oma tundeid. (Filipl. 4:6, 7.) w17.06, lk 6, lõigud 10–11

Ülesäratatud Jeesus hõikas oma jüngritele, kes olid kogu öö kala püüdnud, kuid polnud midagi saanud: „Heitke võrk paremale poole paati ja te saate.” Piiblis öeldakse: „Nad heitsidki ja ei suutnud seda enam paati tõmmata, sest kalu oli nii palju.” (Joh. 21:1–6.) Kostitanud jüngreid hommikusöögiga, pöördus Jeesus Siimon Peetruse poole ja ütles tänases päevatekstis toodud sõnad. Mida Jeesus mõtles? Ta teadis, et Peetrus armastab kalapüüki. Paistab, et Jeesus soovis Peetruselt küsida, mis on talle kõige südamelähedasem. Kas Peetrus armastas rohkem kalu ja kalaäri või Jeesust ja tema õpetusi? Ta vastas Jeesusele: „Jah, Isand, sa tead, et sa oled mulle armas.” (Joh. 21:15.) Sellest päevast alates oli Peetruse tegudest näha, et ta tõesti armastas Kristust. Peetrusest sai innukas kuulutaja ning esimese sajandi kristliku koguduse üks sambaid. w17.05, lk 22–23, lõigud 1–2

Kindel usaldus Jehoova vastu aitas Paulusel võidelda elumuredega. Ta ei lubanud rasketel olukordadel end maha murda. Mis teda aitas? Ta toetus Jumalale, kes „julgustab meid kõigis meie raskustes”. (2. Kor. 1:3, 4.) Jehoovaga palves rääkimine võimaldab meil olla temaga heades suhetes. (Laul 86:3; Rooml. 12:12; 1. Tess. 5:17.) Kui võtame aega, et rääkida taevasele isale oma sisimatest mõtetest ja tunnetest, saame tahes-tahtmata temaga lähedasemaks. (Laul 65:2.) Lisaks kasvab meie armastus tema vastu, kui tajume seda, et ta vastab meie palvetele. Nii oleme üha rohkem veendunud, et „Jehoova on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad”. (Laul 145:18.) Kui usume kindlalt sellesse, et Jehoova meid armastavalt toetab, aitab see meil hakkama saada iga raskusega, millega me praegu või tulevikus silmitsi seisame. w17.05, lk 19, lõigud 9–10

Kuidas sa reageerid, kui kogudusevanemad langetavad otsuse, millega sa pole päri või millest sa ei saa täielikult aru? Niisugune olukord võib panna proovile su usu Jehoovasse ja tema organisatsiooni. Kuidas alandlikkus sind sel juhul kaitseb? Esiteks, kui oleme alandlikud, siis tunnistame, et meil pole olukorrast tervikpilti. Ükskõik kui palju me juhtunust ka ei teaks, näeb ainult Jehoova, mis on inimese südames. Kui me seda vaieldamatut tõsiasja alandlikult meeles hoiame, anname endale aru, et meie teadmistel on piirid ja et meil võib olla tarvis oma seisukohta muuta. Teiseks, alandlikkus aitab meil olla kuulekad ja oodata kannatlikult, kuni Jehoova võimalikule ebaõiglusele lõpu teeb. Piibel ütleb: „Jumalatul ei lähe hästi ja ta ei pikenda oma päevi.” (Kog. 8:12, 13.) Pole kahtlustki, et kui oleme alandlikud, on see kõigi parimates huvides. (1. Peetr. 5:5.) w17.04, lk 25–26, lõigud 10–11

Pole kahtlustki, Joosepile oli tehtud ülekohut. Samuti ütles Joosep, et ta pole süüdi kuriteos, mille eest ta vangi pandi. Seepärast palus ta joogikallajal vaaraole tema eest kosta, et ta võiks vanglast välja pääseda. (1. Moos. 40:14.) Kas Joosep kõneles nii, nagu ta oleks tuimalt leppinud talle osaks saanud ebaõiglusega? Kaugel sellest. Ta polnud unustanud seda, millist kohutavat ülekohut talle oli tehtud. Ta andis joogikallajale, kel oli ehk võimalus teda aidata, teada vajalikud üksikasjad. Kuid pane tähele, et Piiblis pole kirjas midagi, mis näitaks, et Joosep oleks joogikallajale, vaaraole või kellelegi teisele öelnud, et tema röövimise taga olid tema vennad. Kui vennad tulid Egiptusse ja Joosep nendega ära leppis, võttis vaarao nad soojalt vastu, kutsus neid lahkesti Egiptusse elama ning soovis, et neile kuuluks „parim kogu Egiptusemaal”. (1. Moos. 45:16–20.) w17.04, lk 20–21, lõigud 12–13

Üks põhjus, miks Jehooval on õigus olla kõrgeim valitseja on see, et tal on maailma eest hoolitsemiseks olemas vajalik tarkus. Näiteks andis Jumal oma pojale Jeesusele võime teha inimesi terveks haigustest, mida arstid ei osanud ravida. (Matt. 4:23, 24; Mark. 5:25–29.) Jehoova seisukohast polnud aga tegu imedega. Ta tunneb inimese keha läbi ja lõhki ning teab, kuidas mistahes viga või puudust kõrvaldada. Samuti tunneb ta kõiki protsesse, mis on seotud surnute elluäratamise ja loodusõnnetuste ärahoidmisega. Saatana võimuses olev maailm püüab siiamaani tulutult lahendada riigisiseseid ja rahvusvahelisi konflikte, kuid ainult Jehooval on tarkust tuua maailma rahu. (Jes. 2:3, 4; 54:13.) Kui mõtleme Jehoova teadmistele ja tarkusele, tunneme sedasama mis Pauluski, kes pani kirja sõnad, mis on tänases päevatekstis. w17.06, lk 28, lõigud 6–7

Paljud inimesed suhtuvad abiellu hooletult. Kui suhtesse tekivad pinged, lüüakse kergesti käega ja jäetakse abikaasa maha. Nii ei tohiks see olla aga kristlaste puhul. (1. Kor. 7:27.) Abielutõotuse murdmine on samaväärne Jumalale valetamisega. Ja Jumal vihkab valetajaid. (3. Moos. 19:12; Õpet. 6:16–19.) Jehoova vihkab seda, kui keegi püüab salakavalalt oma abielu lahutada. (Mal. 2:13–16.) Jeesus õpetas, et ainus põhjus abielu lahutamiseks on see, kui üks abikaasadest rikub abielu ja süütu pool otsustab talle mitte andestada. (Matt. 19:9; Heebr. 13:4.) Mida aga öelda selle kohta, kui keegi kaalub lahku elama asumist? Piibel pakub selget juhatust ka selles vallas. (1. Kor. 7:10, 11.) Pühakirjas pole loetletud põhjusi lahku elama asumiseks, ent mõned abielus kristlased on teatud olukorras leidnud, et nad on sunnitud seda tegema. Selliseks olukorraks on näiteks see, kui vägivaldne või usust taganenud abikaasa kujutab äärmist ohtu tema elule või vaimsusele. w17.04, lk 7–8, lõigud 14–16