September

Lapse kasvatamine „Jehoova juhatuse järgi” on üks aulisemaid ülesandeid, mis kristlikele lapsevanematele on antud. (Laul 127:3.) Erinevalt lastest muistses Iisraelis, pole kristlike vanemate lapsed kohe sündides osa Jehoova rahvast. Lisaks pole armastus Jumala ja tõe vastu päritav. Lapse sündimise päevast alates peaks vanematel olema kindel plaan õpetada teda, et temast saaks pühendunud jumalateenija, Jeesuse ristitud jünger. Mis võiks olla veel tähtsam? On ju iga inimese isiklik pühendumine, ristimine ja ustav jumalateenistus see, mis aitab tal saada pääste suures viletsuses. (Matt. 24:13.) Vanemad, saagu teilegi osaks see rõõm ja rahulolu, mis kaasneb lapse pühendumise ja ristimisega. w18.03, lk 12, lõigud 16–17

Kõik need, kellele on nii perekonnas kui ka koguduses antud voli pühakirja põhjal teisi distsiplineerida, teevad targalt, kui järgivad Kristuse eeskuju. Sellega nad näitavad oma soovi, et Jumal ja tema poeg neid vormiks. Väga raske on kokku lugeda kõiki neid õnnistusi, mis kaasnevad sellega, kui laseme end distsiplineerida ja järgime teiste distsiplineerimisel Jehoova ja Jeesuse eeskuju. Meie pered ja kogudused saavad rahusadamateks ning igaüks tunneb end armastatu, väärtusliku ja kaitstuna. Ja see on vaid eelmaik tulevastest õnnistustest. (Laul 72:7.) Me ei liialda, kui ütleme, et Jehoova manitsus õpetab meid, kuidas elada üheskoos rahus ja harmoonias igavesti justkui lapsed tema isaliku hoole all. (Jes. 11:9.) Kui vaatame distsiplineerimisele sellisest vaatenurgast, hindame seda tõenäoliselt veelgi enam ja mõistame, et see on kaunis tõend Jumala võrratust armastusest meie vastu. w18.03, lk 26, lõik 15; lk 27, lõigud 17, 19

Inimesed lasid end Johannesel ristida, väljendamaks kahetsust Moosese seaduse vastu tehtud pattude pärast. (Matt. 3:1–6.) Väärib aga märkimist, et kõige olulisem Johannese ristimine polnud kuidagi seotud patukahetsusega. Johannesel oli eriline au ristida Jeesus, Jumala täiuslik inimpoeg. (Matt. 3:13–17.) Jeesus oli patuta, tal polnud vaja kahetseda. (1. Peetr. 2:22.) End ristida lastes näitas Jeesus, et ta on valmis täitma Jumala tahet. (Heebr. 10:7.) Jeesuse maise teenistuse ajal ristisid ka tema jüngrid teisi. (Joh. 3:22; 4:1, 2.) Nagu Johannes, ristisid nemadki inimesi, kes kahetsesid Moosese seaduse vastu tehtud eksimusi. Pärast Jeesuse surma ja ülesäratamist omandas aga ristimine tema järelkäijatele üsna teistsuguse tähenduse. w18.03, lk 5, lõigud 6–7

Mida tähendab olla vaimne inimene? Vastupidi maisele inimesele väärtustab vaimne inimene suhteid Jumalaga. Jumal on talle reaalne. Ta võtab Jumala endale eeskujuks. (Efesl. 5:1.) See tähendab, et ta püüab mõelda Jehoova moodi ning vaadata asjadele tema silmade läbi. Erinevalt maisest inimesest püüab ta alati käituda Jehoova põhimõtete kohaselt. (Laul 119:33; 143:10.) Vaimse mõtteviisiga inimene ei tee patuse loomuse tegusid, vaid tahab ilmutada „Jumala vaimu vilja”. (Gal. 5:22, 23.) w18.02, lk 19, lõigud 3, 6

Taaniel elas pagenduses Babüloni linnas, kus oli levinud ebajumalakummardamine ja spiritism. Lisaks vaatasid selle elanikud juutidele ülalt alla, pilgates neid ja nende Jumalat Jehoovat. (Laul 137:1, 3.) Sellistele ustavatele juutidele nagu Taaniel tegi see muidugi haiget. Kuna Taaniel „otsustas oma südames mitte rüvetada end kuninga hõrgutistega”, sai söögist ja joogist õige pea probleem. (Taan. 1:5–8, 14–17.) Peale selle oli Taanielil üks proovikivi, mis esmapilgul ei tundugi ehk probleem. Ta oli väga võimekas, mistõttu ta sai tähtsaid ülesandeid ja privileege. (Taan. 1:19, 20.) Siiski ei muutunud Taaniel ülbeks ega põikpäiseks, vaid jäi alandlikuks ning andis alati au Jehoovale. (Taan. 2:30.) Taaniel oli veel noor mees, kui Jehoova arvas ta nende hulka, keda tuua eeskujuks koos Noa ja Iiobiga. (Hes. 14:14.) Kas Taaniel reetis Jehoova usaldust? Kaugel sellest. Taaniel oli ustav ja kuulekas oma elu lõpuni. w18.02, lk 5, lõigud 11–12

Jeesuse suhtumine lõbutsemisse oli täiuslikult tasakaalukas. Ta käis pulmapeol ja suurel pidusöögil. (Joh. 2:1–10.) Kuna vein sai pulmas otsa, tegi Jeesus ime ja muutis vee veiniks. Samas ei tuntud Jeesust kui elunautlejat. Ta keskendus Jehoova tahte täitmisele ja tegutses isetult teiste heaks. Ta oli valmis piinapostil meeletut valu kannatama ja surema, et teised võiksid elada. Jeesus ütles oma jüngritele: „Õnnelikud olete teie, kui inimesed teid minu pärast solvavad ja taga kiusavad ning teist valetades kõiksugust halba räägivad. Rõõmustage ja hõisake, sest teie tasu on suur taevas!” (Matt. 5:11, 12.) Kui me tõepoolest armastame Jumalat, ei hoidu me ainult sellest, mis igal juhul talle meele järele ei ole, vaid ka sellest, mille puhul meile tundub, et see võib olla talle vastumeelt. (Matt. 22:37, 38.) w18.01, lk 26, lõigud 16–18

Me oleme valmis Jehoovale andma, sest me armastame teda ja oleme talle tänulikud. Jehoova on teinud meie heaks tohutult palju. Taavet tunnistas, et kõik, mis meil on, on tulnud Jehoova käest, ka see, mis me talle anname. (1. Ajar. 29:11–14.) Kui oleme heldekäelised andjad ega looda kogu aeg midagi saada, mõjub see ka meile endile hästi. Mõtle lapsele, kes teeb vanematele kingituse oma väiksest taskurahast, mida nad on talle andnud. See teeb neil südame soojaks. Või kujuta ette vanemate juures elavat noort, kes teeb pioneeritööd ja annab vanematele raha, et aidata katta majapidamiskulusid. Ehkki ema-isa ei pruugi midagi sellist oodata, võivad nad kingituse ja raha vastu võtta, sest nad teavad, et nii saab laps väljendada neile oma tänu. Samamoodi teab Jehoova, et meile endile on hea, kui me talle midagi oma varast anname. w18.01, lk 18, lõigud 4, 6

Ei piisa sellest, kui vaid öelda lastele, mis on õige ja mis vale. Sul oleks hea aidata neil mõtiskleda muu hulgas selle üle, miks Piibel keelab ära asjad, mis võivad meie patust loomust ahvatleda, ning mis veenab neid, et Piibli põhimõtted on alati kasulikud. (Jes. 48:17, 18.) Lapsega, kes avaldab soovi lasta end ristida, oleks hea arutleda ka selle üle, kuidas ta suhtub kristlase kohustustesse. Miks tasub neid täita? Miks võib olla raske seda teha? Miks on tasu väärt kõiki pingutusi? (Mark. 10:29, 30.) Sedalaadi küsimused võivad pärast ristimist päevakorrale kerkida. Seepärast on hädavajalik need asjad läbi arutada enne niivõrd tähtsa sammu astumist. Kui lastel aidatakse mõelda eeltoodud küsimustele on palju tõenäolisem, et nad jõuavad veendumusele. Milles? Selles, et Piibli põhimõtteid tasub alati järgida. w17.12, lk 21–22, lõigud 14–15

Paljud teist, kallid õed-vennad, võitlevad raske haigusega. Teistel tuleb hoolitseda mõne eaka sugulase eest, ehkki nad on ka ise juba aastates. Ning paljud peavad nägema kurja vaeva, mitte et elada mugavalt, vaid et kõigest hädavajalik olemas oleks. Jehoova teab, et teie hulgas on rohkesti ka neid, kes võitlevad korraga mitme sellise probleemiga. Kui Jehoova tunneb huvi juba oma eluta loodu vastu, siis kujuta ette, mida ta tunneb veel sinu vastu! Sa teenid teda ju armastusest, mitte lihtsalt seepärast, et oled nii loodud. (Laul 19:1, 3, 14.) Meie taevane isa tunneb sind läbi ja lõhki. Piiblis öeldakse: „Kõik juuksekarvadki teie peas on ära loetud.” (Matt. 10:30.) Laulukirjutaja kinnitab meile: „Jehoova teab laitmatute üleelamisi.” (Laul 37:18.) Jah, Jehoova näeb, mis raskustega sul tuleb maadelda, ning ta suudab sulle anda jõudu, et nende kõigiga toime tulla. w18.01, lk 7, lõik 1; lk 8, lõik 4

Kui Peetrus äratas surnuist üles Tabiita, oli see juhtum nii veenev, et „paljud hakkasid Isandasse uskuma”. Nad võisid anda tunnistust Jeesuse kohta ja kinnitada, et Jehoova suudab surnuid üles äratada. (Ap. t. 9:36–42.) Tunnistajaid leidus ka ühele teisele ülesäratamisele. Kord viibis apostel Paulus Troase linnas (praegu Türgi loodeosas). Paulus pidas seal ühes ülemises toas keskööni kõnet. Noormees Eutühhos istus aknalaual ja kuulas teda. Siis jäi ta aga magama ning kukkus kolmandalt korruselt alla. Arst Luukas võis esimesena Eutühhose juurde jõuda ning ta tegi järelduse: noormees pole lihtsalt vigastatud või teadvusetu, vaid surnud. Paulus läks alla, embas surnukeha ning esitas rabava teate: „Ta on elus!” Milline liigutav sündmus! Pealtnägijad mõistsid, et oli toimunud ülesäratamine, ja nad „kõik olid ülimalt rõõmsad”. (Ap. t. 20:7–12.) w17.12, lk 5, lõigud 10–11

Kas inimühiskond on leidmas lahendusi probleemidele, mis on juba nii kaua kestnud? Inimkond pole sugugi õppinud sõdimisest hoiduma. Kuritegude, näiteks küberkuritegude, koduvägivalla juhtumite ja terrorirünnakute arv on ärevust tekitava kiirusega kasvanud. Eluohtlikele haigustele pole suudetud lõppu teha. Praeguseid majanduslikke ja poliitilisi süsteeme juhivad isekad inimesed. Ilmselgelt ei suuda nad kõrvaldada sõdasid, kuritegevust, haigusi ega vaesust. Seda suudab vaid Jumala kuningriik. Mõtle, mida Jehoova inimkonna heaks peagi teeb. Sõjad. Jumala kuningriik kaotab sõdimise algpõhjused – isekuse, korruptsiooni, patriotismi, valereligiooni ja Saatana enda. (Laul 46:9.) Kuritegevus. Jumala kuningriik õpetab juba praegu miljoneid inimesi üksteist armastama ja usaldama. Ükski teine valitsus ei suuda seda. (Jes. 11:9.) Haigused. Jehoova annab oma teenijatele täiusliku tervise. (Jes. 35:5, 6.) Vaesus. Jehoova teeb lõpu vaesusele ning tagab oma rahvale vaimse ja füüsilise heaolu. (Laul 72:12, 13.) w17.11, lk 23–24, lõigud 14–16

Pelgulinnade üks peamisi eesmärke oli kaitsta iisraellasi veresüü eest. Jehoova armastab elu ning ta vihkab „käsi, mis valavad süütut verd” tahtlikult. (Õpet. 6:16, 17.) Õiglase ja püha Jumalana ei saanud ta jätta tähelepanuta isegi tahtmatut verevalamist. Erinevalt Jehoovast ei väärtustanud kirjatundjad ja variserid elu. Jeesus ütles neile: „Te olete võtnud ära teadmiste võtme! Ise te pole sisse läinud ja olete püüdnud takistada neid, kes lähevad sisse.” (Luuka 11:52.) Nad oleksid pidanud avama Jumala sõna tähenduse ning aitama teistel käia igavesse ellu viival teel. Selle asemel juhtisid nad aga inimesi „elu teerajajast” Jeesusest eemale, juhatades neid hukatuslikule teele. (Ap. t. 3:15.) Kirjatundjad ja variserid olid uhked ja isekad ning neile ei läinud ligimeste elu ega heaolu suurt korda. Ilmselgelt polnud nad halastavad ega hoolivad. w17.11, lk 15–16, lõigud 9–10

Võib-olla ei rääkinud me sugulastele kohe sellest, et Jehoova tunnistajatega läbi käime. Sedamööda, kuidas meie usk tugevamaks sai, me aga mõistsime, kui tähtis on oma uskumustest rääkida. Kui sinu julge seisukohavõtt on tekitanud pingeid sinu ja su mittetunnistajatest sugulaste vahel, siis püüa mõista nende tundeid. Tõenäoliselt oleme vaimustuses Piibli tõdedest, mida oleme õppinud, kuid meie sugulased võivad arvata, et meile on ajupesu tehtud või et oleme liitunud mingi fanaatikute sektiga. Nad võivad tunda, et me ei hooli enam neist, kuna me ei tähista nendega koos pühi. Nad võivad karta, et meiega juhtub midagi halba. Meil oleks hea vaadata olukorrale nende vaatevinklist ja kuulata hoolega, mis neile õigupoolest muret valmistab. (Õpet. 20:5.) Apostel Paulus püüdis mõista „kõiksuguste inimeste” mõttemaailma, et jagada nendega head sõnumit. (1. Kor. 9:19–23.) Selline hoiak võib meidki aidata. w17.10, lk 15, lõigud 11–12

Võib-olla pelgame laulda seetõttu, et me ei tea, kuidas laulda. Ent lauluoskust saab parandada, kui võtta kuulda mõnda lihtsat soovitust. Lauluhääl kõlab jõulisemalt ja valjemini, kui õpid õigesti hingama. Nagu elekter paneb pirni põlema, nii paneb õige hingamine hääle kõlama. Sa peaksid laulma sama valjult, kui räägid, või isegi valjemini. Õigupoolest on mõnikord Piiblis Jehoova teenijatele öeldud, et nad lauldes lausa hõiskaksid. (Laul 81:1.) Proovi järgmist. Vali meie laulikust üks oma lemmiklaul. Loe sõnad valju ja kindla häälega ette. Seejärel loe üks terve fraas sama valjult ja ainsa hingetõmbega. Lõpuks laula see fraas sama jõulise häälega. (Jes. 24:14.) Nii muutub lauluhääl kindlamaks, ja see on ju hea. Ära tunne hirmu ega piinlikkust! w17.11, lk 5–6, lõigud 11–13

Mööda tolmuseid teid edasi rühkides mõtlesid juudid kahtlemata palju tunde oma uuest kodulinnast. Nad olid kuulnud, kui kaunis Jeruusalemm kord oli. Vanemad rännulised olid templi endist hiilgust oma silmaga näinud. (Esra 3:12.) Kui sina olnuks nende teekaaslane, siis mida sa oleks tundnud, silmates kaugel oma uut kodu, Jeruusalemma? Kas sa oleks olnud kurb, nähes umbrohtu kasvanud varemeid? Kas sa oleks võrrelnud Babüloni massiivseid topeltmüüre Jeruusalemma lagunenud müüriga, kus kunagiste väravate ja vahitornide asemel haigutasid suured augud? Ometi ei lasknud rahvas kõigest sellest end heidutada. Nad olid just olnud tunnistajaks sellele, kuidas Jehoova neid nende pikal rännakul kaitses. Esimese asjana ehitasid nad endise templi asupaika altari, kus nad hakkasid iga päev Jehoovale ohvreid tooma. (Esra 3:1, 2.) w17.10, lk 26–27, lõigud 2–3

Tõenäoliselt õppis Saalomon julguse kohta nii mõndagi oma isalt. Taavet oli tohutult vapper, kui astus vastu lahingutes karastunud Koljatile. Jumala toel lõi Taavet üheainsa sileda kiviga selle hiiglase maha. (1. Saam. 17:45, 49, 50.) Pole ime, et hiljem julgustas Taavet oma poega Saalomoni olema julge ja ehitama templit. Ta tuletas Saalomonile meelde, et Jehoova on temaga, kuni ta templi ehitustööd lõpule viib. Isa sõnad avaldasid Saalomonile sügavat mõju ning ta ei lasknud noorusel ja kogenematusel ennast takistada. Ta näitas üles erakordset julgust ning asus tööle. Jehoova abiga sai suurejooneline tempel seitsme ja poole aastaga valmis. Nagu Jehoova aitas Saalomoni, võib ta aidata sinulgi olla julge ning täita vajalikke ülesandeid nii peres kui ka koguduses. (Jes. 41:10, 13.) Kui oleme Jehoova teenistuses julged, saavad meile osaks õnnistused nii praegu kui ka tulevikus. w17.09, lk 28, lõik 3; lk 29, lõik 4; lk 32, lõigud 20–21

Jehoova teenijatena pole meil mingit kahtlust, et Jumala sõna, tema sõnum inimestele, „on elav ja mõjuvõimas”. Paljud meist on elavaks tõendiks selle kohta, et Piibel suudab muuta inimeste elu. Mõned meie vennad ja õed olid varem vargad, narkosõltlased või siis amoraalse käitumisega. Teised olid praeguses maailmas võrdlemisi edukad, kuid tundsid, et elust on midagi puudu. (Kog. 2:3–11.) Paljud, kes olid kunagi omadega lootusetult ummikus, on tänu Piibli ümberkujundavale väele leidnud igavese elu tee. Ilmselt on sulle meeldinud lugeda selliseid lugusid rubriigist „Piibel muudab inimeste elu”. Samuti oled näinud, kuidas pühakiri on aidanud kristlastel ka pärast ristimist edusamme teha. w17.09, lk 23, lõik 1

Sellest juhtumist Loti elus ilmneb selgelt, et Jehoova on täiesti teadlik, millistes keerukates olukordades tema ustavad teenijad mõnikord peavad olema. (Jes. 63:7–9; Jaak. 5:11, allmärkus; 2. Peetr. 2:9.) Ta õpetab ka oma rahvale, kui vajalik on olla kaastundlik. Mõtle, millise seaduse andis ta Iisraelile seoses riideeseme pandiks võtmisega. (2. Moos. 22:26, 27.) Südametu laenuandja võinuks jätta laenaja rõivatüki endale ja tollel poleks olnud magades midagi peale võtta. Jehoova aga õpetas oma rahvale, et säärast kalkust tuleb vältida. Tema rahval tuli olla kaastundlik. Selles seaduses peegelduv põhimõte peaks suunama meiegi tegusid. Kas jätaksime venna nii-öelda külma kätte, kuigi saaksime tema häda mõneti leevendada? (Kol. 3:12; Jaak. 2:15, 16; 1. Joh 3:17.) w17.09, lk 9, lõigud 4–5

Jeesus palus oma isa, et see andestaks tema hukkajatele. Äärmiselt piinarikkas ja pingelises olukorras oli ta tõesti silmapaistvalt tasane ja kannatlik! (1. Peetr. 2:21–23.) Kuidas olla tasane ja kannatlik? Paulus kirjutas usukaaslastele: „Sallige üksteist ja andke üksteisele heldelt andeks, kui kellelgi on põhjust kaebuseks teise vastu. Nagu Jehoova on teile heldelt andestanud, nii tehke ka teie.” (Kol. 3:13.) Läheb tõesti vaja tasadust ja kannatlikkust, et seda käsku järgida, kuid meie andestav meel edendab ja säilitab koguduse ühtsust. Jehoova ootab meilt, et oleksime tasased ja kannatlikud. See on oluline nõue pääste saamiseks. (Matt. 5:5.) Mis veelgi tähtsam, nende omadustega toome au Jehoovale ja aitame teistel tulla Piibli tõe juurde. (Gal. 6:1; 2. Tim. 2:24, 25.) w17.08, lk 25–26, lõigud 15–17

Pühakirjas on palju näiteid Jehoova üllatavast tegutsemisest. Kuningas Hiskija elas ajal, kui Assüüria kuningas Sanherib tungis Juudasse ja vallutas kõik kindlustatud linnad peale Jeruusalemma. (2. Kun. 18:1–3, 13.) Siis pöördus Sanherib Jeruusalemma vastu. Mida tegi Hiskija selles ähvardavas olukorras? Ta läks palves Jehoova ette ja küsis nõu tema prohvetilt Jesajalt. (2. Kun. 19:5, 15–20.) Kuna Hiskija püüdis olla mõistlik, andis ta Sanheribile nõutud andami. (2. Kun. 18:14, 15.) Samuti tegi Hiskija ettevalmistusi pikaajaliseks piiramisseisukorraks. (2. Ajar. 32:2–4.) Ent kuidas olukord lahenes? Jehoova saatis ingli, kes hävitas ühe ööga 185 000 Sanheribi sõdurit. Midagi sellist ei oodanud isegi Hiskija! (2. Kun. 19:35.) w17.08, lk 10, lõik 7; lk 11, lõik 12

Kuidas täisajaliseks teenistuseks valmistuda? Et võiksid Jehoovat võimalikult hästi teenida, on kõige tähtsam arendada kristlikke omadusi. Ole siis hoolas Jumala sõna uurima, mõtiskle selle üle sügavalt ning püüa koguduse koosolekutel oma usku väljendada. Kasuta oma kooliaastaid selleks, et saada vilunumaks hea sõnumi kuulutajaks. Õpi teiste inimeste vastu huvi tundma: esita neile taktitundeliselt küsimusi ning seejärel kuula tähelepanelikult. Lisaks võid pakkuda oma abi näiteks kuningriigisaali koristus- ja hooldustöödel. Jehoova annab meeleldi ülesandeid neile, kes on alandlikud ja valmis tegutsema. (Laul 110:3; Ap. t. 6:1–3.) Noorest Timoteosest rääkisid vennad head, sellepärast kutsuski Paulus ta endaga misjonitööle kaasa. (Ap. t. 16:1–5.) w17.07, lk 23–24, lõik 7; lk 26, lõik 14

Niikaua kui Jehoova ülemvõimu õiguspärasuse küsimus on inimeste ja inglite silmis lahendamata, tekib eri rahvuste, rasside, suguharude, perekondade ja isikute vahel lahkhelisid. Ent pärast seda, kui Jehoova ülemvõim on ausse tõstetud, alluvad kõik tema õiglasele valitsusele ja elavad igavesti. Siis valitseb kogu universumis jälle rahu. (Efesl. 1:9, 10.) Jumala ülemvõimu õiguspärasus saab lõplikult tõendatud. Saatana ja inimeste valitsused kukuvad läbi ning kõrvaldatakse, kuid Jumala loodud messiavalitsus saavutab edu. Ustavad jumalateenijad tõendavad, et inimesel on võimalik jääda Jumala ees laitmatuks ning toetada truult tema valitsust. (Jes. 45:24.) Kas tahad minna koos teistega ajalukku Jumala ülemvõimu ustava toetajana? Kahtlemata. Et võiksime jääda laitmatuks, on meil tarvis pidada meeles Jehoova ülemvõimu puudutavat vaidlusküsimust ja mõista, kui oluline see on. w17.06, lk 23, lõigud 4–5

Leinaaeg võib inimesiti suuresti erineda. Ole seega leinaja jaoks olemas mitte ainult esimestel päevadel, kui paljud sõbrad ja sugulased on kohal, vaid ka järgmistel kuudel, kui teised naasevad oma igapäevaste tegemiste juurde. Kaaskristlased saavad leinajale igati toeks olla ja teda lohutada, niikaua kui ta seda vajab. (1. Tess. 3:7.) Kui keegi on pidanud matma oma lähedase, võib tema vanad haavad lahti kiskuda mõni aastapäev, laul, foto, tegevus, isegi mingi lõhn, heli või aastaaeg. Paljud asjad, mida lesestunud kristlane teeb esimest korda üksinda – näiteks kokkutulekule või mälestusõhtule minek –, võivad olla iseäranis valusad. Pea meeles aga seda, et leinajad ei vaja lohutust vaid erilistel sündmustel. w17.07, lk 16, lõigud 17–19

On huvitav, et kui osutame siirast huvi teiste vastu, võib see aidata meil enda negatiivseid tundeid unustada. Paljud õed, ükskõik kas abielus või mitte, on leidnud rahulolu kuulutustööst, kuna nad teavad, et nii teevad nad Jehoovaga koostööd ja täidavad tema tahet. Mõned tunnevad lausa, et kuulutustöö on neile justkui teraapia. Me kõik võime näidata üles hoolivust teiste vastu, kui kuulutame neile Piibli sõnumit. Ja kui me teeme head oma vendadele ja õdedele, saame nendega lähedasemaks. Apostel Paulus on meile heaks eeskujuks. Ta kohtles Tessaloonika koguduse kristlasi „hellalt otsekui imetav ema”. Samuti julgustas ja innustas ta neid „nagu isa oma lapsi”. (1. Tess. 2:7, 11, 12.) Noored, kes õpivad tõelist Jumalat armastama ja tema juhatust järgima, võivad oma peret julgustada ja lohutada. Nad saavad seda teha nii, kui peavad oma vanematest lugu ja aitavad neid praktilisel moel. Samuti saavad nad pakkuda vaimset tuge. w17.06, lk 7–8, lõigud 13–14; lk 8, lõik 17

Keegi ei vaidle selle vastu, et miljardid inimesed elavad väga vaeselt, samal ajal kui teistel on nii palju jõukust, et sellest piisaks isegi mitmele nende järeltulijate põlvkonnale. Jeesus mõistis, et praegune majandussüsteem ei muutu, kuni tuleb Jumala kuningriik. Saatana maailmal on lisaks poliitilisele ja religioossele osale ka ahne kaubanduslik osa, mida sümboliseerivad piiblisalmis Ilmutus 18:3 mainitud kaupmehed. Jumalateenijad ei tee mingit tegemist poliitika ja valereligiooniga, kuid enamikul neist pole võimalik täielikult kõrvale hoida Saatana maailma kommertslikust osast. Kristlastena oleks meil hea analüüsida oma suhtumist ärimaailma. Me võiksime endalt näiteks küsida: „Kuidas ma saan oma vara kasutamisega näidata, et olen Jumalale ustav? Mismoodi ma saaksin minimeerida oma seotust ärimaailmaga? Millistest näidetest ilmneb, et jumalateenijad loodavad tänapäeval täielikult Jehoovale?” w17.07, lk 7–8, lõigud 1–3

Jeesus teadis, et praegusel ajastul on inimeste elu raske ja neil on palju muresid. Mõistujutus külvajast rääkis ta, et mõni küll „kuuleb sõnumit kuningriigist” ja teeb ka vaimseid edusamme, kuid „selle ajastu mured ja rikkuse petlik veetlus lämmatavad sõnumi ära”. (Matt. 13:19–22; Mark. 4:19.) Tõepoolest, kui me pole hoolikad, võivad elumured meid vaimselt nõrgaks teha. Me tõendame oma armastust Kristuse vastu sellega, et seame tema antud töö oma elus esikohale. Mis aitab meil sellest otsusest kinni hoida? Aeg-ajalt on hea endalt küsida: „Mis on mulle kõige südamelähedasem? Kas mulle toob peamiselt rõõmu Jehoova teenimine või mõni muu tegevus?” w17.05, lk 23, lõigud 3–4

Kui võõramaalased elavad kaugel teistest nende keelt kõnelevatest Jehoova tunnistajatest, tuleb neil minna kogudusse, kus räägitakse kohalikku keelt. (Laul 146:9.) Ent kui teie elukoha läheduses on ka teie emakeelne kogudus, on perepeal tarvis otsustada, milline kogudus oleks perele parim. (1. Kor. 11:3.) Enne otsuse langetamist oleks perepeal hea hoolikalt mõelda ja Jehoovaga palves sellest rääkida. Samuti tuleks nõu pidada oma naise ja lastega. Vanemad peavad hoolikalt mõtlema, mis on nende laste vajadused. Et laps võiks Piibli tõdesid selgelt mõista, ei piisa muidugi neist vähestest tundidest, mil ta viibib koguduse koosolekutel, ükskõik mis keelt ta ka ei räägiks. Kuid mõtle järgnevale. Kui lapsed viibivad koosolekutel, mille keelest nad kõige paremini aru saavad, võivad nad endasse otsekui käsnana imada Piibli õpetusi. Nad võivad õppida rohkem, kui vanem aimatagi oskab. Olukord on aga teistsugune, kui nad ei mõista keelt täielikult. (1. Kor. 14:11.) w17.05, lk 10, lõigud 10–11

Igaüks meist võiks mõelda: „Kas mul on usku ja julgust, et kasutada oma aega, energiat ja ainelist vara Jehoova tahte täitmiseks? Kas mõtlen kolimisest teise linna või riiki, et teenida rohkem raha ja elada paremat elu? Kui nii, siis kas kaalun palvemeelselt, kuidas see mõjutaks minu peret ja kogudust?” Jehoova on meid erilisel moel austanud, lubades meil toetada tema ülemvõimu. Aadama ja Eeva päevist alates on Kurat meelitanud inimesi enda poolele. Kui toetame Jehoova valitsust, näitame väga selgelt, et me ei taha Saatanaga mingit tegemist teha. Meie usk ja ustavus, mis kannustavad meid olema teenistusvalmid, rõõmustavad Jehoovat väga. (Õpet. 23:15, 16.) Meie kuulekus aitab tal vastata Saatana teotusele. (Õpet. 27:11.) Niisiis on kuulekus midagi, mida saame Jehoovale anda, ning see on tema silmis väga väärtuslik ja teeb ta rõõmsaks. w17.04, lk 32, lõigud 15–16

Moosese seaduses on öeldud: „Kui mõni mees tõotab Jehoovale midagi või annab vande ..., ei tohi ta oma sõna murda. Ta peab täitma kõik, mis ta on tõotanud.” (4. Moos. 30:2.) Saalomon kirjutas hiljem püha vaimu mõjutusel tänases päevatekstis toodud sõnad. Ka Jeesuse sõnadest ilmneb, et tõotus on tõsine asi. Ta teatas: „Muistsel ajal öeldi: „Sa ei tohi vannet murda, vaid sa pead pidama Jehoovale antud tõotusi.”” (Matt. 5:33.) On selge, et Jumalale tõotuse andmisse ei tohiks suhtuda kergekäeliselt. See, kuidas me oma tõotustesse suhtume, mõjutab meie suhteid Jehoovaga. Taavet kirjutas: „Kes võib tõusta Jehoova mäele, seista tema pühas paigas? See, ... kes pole minu [Jehoova] elu nimel valet vandunud ega ole vandunud pettust.” (Laul 24:3, 4, allmärkus.) w17.04, lk 3–4, lõigud 3–4

Kui kristlane tunneb, et talle on tehtud ülekohut, ei tohiks ta hakata teisi taga rääkima. Muidugi peaks teavitama kogudusevanemaid ja paluma nende abi, kui mõni koguduseliige on sooritanud ränga patu. (3. Moos. 5:1.) Ent kui pole tehtud tõsist pattu, on tihti võimalik probleem lahendada ilma, et sellesse peaks segama teisi, isegi kogudusevanemaid. (Matt. 5:23, 24; 18:15.) Olgem Jehoovale ustavad ning püüdkem käituda sellistes situatsioonides Piibli põhimõtete järgi. Mõnikord võime lõpuks taibata, et meile polegi ülekohut tehtud. Kahtlemata on meil sel juhul hea meel, et me ei teinud olukorda hullemaks sellega, et oleks hakanud kaaskristlast laimama. Ükskõik, kas meil on õigus või mitte, meil on tähtis meeles pidada, et teistest halva rääkimine ei tee kunagi asja paremaks. Ustavus Jehoovale ja usukaaslastele kaitseb meid säärase vea eest. w17.04, lk 21–22, lõik 14