Oktoober

Jehoova on tarkuse allikas ja ta jagab lahkelt oma tarkust teistega. Näiteks saame Jumalalt tarkust siis, kui laseme end distsiplineerida. Tarkus kaitseb meid valede tegude eest ja aitab meil Jehoovaga heades suhetes olla. (Õpet. 2:10–12.) Tänu Jumala tarkusele saame olla sellised, keda ta armastab, ja meil on igavese elu lootus. (Juuda 21.) Oma ebatäiuse, kasvatuse või muude asjaolude tõttu võib meil olla raske lasta end distsiplineerida või näha seda õiges valguses. Me hakkame distsiplineerimist aga hindama, kui kogeme sellega kaasnevat head ja veendume, et selles väljendub Jumala armastus. Õpetussõnad 3:11, 12 ütleb: „Mu poeg, ära heida kõrvale Jehoova manitsust, ... sest keda Jehoova armastab, seda ta noomib.” Me ei tohiks unustada, et Jehoova tahab meile parimat. (Heebr. 12:5–11.) Kuna Jehoova tunneb meid läbi ja lõhki, distsiplineerib ta meid alati sobivalt ja õigel määral. w18.03, lk 28–29, lõigud 1–2

Apostel Peetrus kirjutas ülaltoodud sõnad Väike-Aasia kogudustele, kus oli eri kultuuritaustaga inimesi. Neil kristlastel oli „tuliseid katsumusi”. Mis võis aidata neid sel pingelisel ajal? (1. Peetr. 1:1; 4:4, 7, 12.) Pane tähele, et Peetrus innustas kristlikke vendi ja õdesid olema külalislahked „üksteise vastu”, nende vastu, keda nad juba tundsid ja kellega läbi käisid. Kuidas külalislahkus neile kasuks tuli? See lähendas neid omavahel. Mõtle enda kogetule. Kas sind on keegi endale külla kutsunud? Kas pole sul mitte sellest häid mälestusi? Või kui sina kedagi kogudusest enda poole kutsusid, kas ei tugevdanud see teie sõprust? Külalislahkust osutades õpime oma vendi ja õdesid tundma lähemalt kui mõnes muus olukorras. Mida raskemaks Peetruse päevil elanud kristlaste elu läks, seda lähedasemaks tuli neil üksteisega saada. Sama on kristlastega „viimseil päevil”. (2. Tim. 3:1.) w18.03, lk 14–15, lõigud 1–3

Piibel näitab vaimseid inimesi heas valguses. Kirjakoht Roomlastele 8:6 selgitab, miks tasub olla vaimse meelelaadiga. Seal öeldakse: „Patusest loomusest juhitud mõtteviis tähendab surma, aga pühast vaimust juhitud mõtteviis elu ja rahu.” Kui keskendume vaimsetele asjadele, on meil rahu Jumala ja iseendaga ning igavese elu lootus. Praegu on elu aga täis ohte. Kuna meid ümbritsevad inimesed, keda juhib nende patune loomus, on meil vaja kõvasti pingutada, et saada vaimseks inimeseks ja selliseks ka jääda. Kui inimene kaotab vaimsuse, tekib temas otsekui vaakum, kuhu tungib kohe selle rikutud maailma vaim. Juudas räägib inimestest, kes manduvad sedavõrd, et lõpuks „neil pole Jumala vaimu”. (Juuda 18, 19.) w18.02, lk 19–20, lõigud 5, 7, 8

Paljud meditsiinitöötajad puutuvad kokku inimestega, kes põevad mõnda nakkushaigust. Nad hoolitsevad patsientide eest, kuna soovivad neid aidata. Seejuures on neil aga vaja ennast kaitsta, et nad ei saaks ise nakkust. Samamoodi elavad või töötavad paljud meist koos inimestega, kes on otsekui nakatunud hoiakutesse ja iseloomujoontesse, mis on risti vastupidised Jumala omadustele. Selline elu pole kerge. Praegustel viimsetel päevadel on moraal täiesti alla käinud. Pauluse teises kirjas Timoteosele on loetletud Jumalast võõrdunud inimeste iseloomujooni. (2. Tim. 3:1–5.) Ehkki selliste pahede vohavus võib meid šokeerida, võivad niisuguste inimeste käitumine ja hoiak meilegi külge hakata. (Õpet. 13:20.) Meil tuleb end negatiivsete omadustega nakatumise eest kaitsta ja aidata samal ajal teistel inimestel Jehoovat tundma õppida. w18.01, lk 27, lõigud 1–2

Aastal 33 m.a.j ilmus ülesäratatud Jeesus rohkem kui 500-pealisele rahvahulgale, kus oli mehi, naisi ja ehk ka lapsi. See võis olla seesama kord, kui ta ütles ülaltoodud sõnad. (1. Kor. 15:6.) Niisiis võisid sajad Jeesuse järelkäijad kuulda tema käsku õpetada inimesi, et neist saaksid tema jüngrid. Nõnda andis ta mõista, et ristimine on nõue neile, kes soovivad võtta enda peale tema ikke. (Matt. 11:29, 30.) Kõigil, kes ihkasid olla Jumalale meelepärased, tuli mõista ja tunnustada Jeesuse rolli Jehoova eesmärgi täitumises. Seejärel võis inimene lasta end ristida. Ainult sedalaadi veeristimisel oli Jumala heakskiit. Piibli ülestähendus annab küllaga tõendeid, et esimese sajandi kristlased mõistsid ristimise olulisust. Nad ei viivitanud sellega. (Ap. t. 2:41; 9:18; 16:14, 15, 32, 33.) w18.03, lk 5, lõik 8

Me elame moraalselt ja usuliselt rikutud maailmas. Inimesi mõjutab Suur Babülon ehk ülemaailmne valereligiooni impeerium, „deemonite elupaik”. (Ilm. 18:2.) Seepärast torkame meie teiste seas silma ja meid võidakse isegi naeruvääristada. (Mark. 13:13.) Nii nagu Taaniel, peame hoidma oma Jumala Jehoova ligi. Kui me usaldame teda ning oleme alandlikud ja kuulekad, oleme meiegi tema silmis väga kallid. (Haggai 2:7.) Lapsevanemad saavad õppida Taanieli vanematelt. Hoolimata sellest, et Taanieli varases lapsepõlves oli Juudas palju jumalakartmatust, õppis poiss armastama Jumalat. See oli selge tõend heast kasvatusest. (Õpet. 22:6.) Ainuüksi nimi Taaniel, mis tähendab „Jumal on minu kohtumõistja”, viitab sellele, et tal olid jumalakartlikud vanemad. (Taan. 1:6, allmärkus.) Vanemad, ärge kaotage oma laste suhtes lootust, vaid õpetage neid kannatlikult. (Efesl. 6:4.) Palvetage koos nendega ja nende eest. Kui püüate Piibli tõdesid lapse südamesse juurutada, õnnistab Jehoova teid rikkalikult. (Laul 37:5.) w18.02, lk 5, lõik 12; lk 6, lõigud 14–15

Andmine on Jehoova teenimise osa. Apostel Johannes sai nägemuse, milles Jehoova teenijad taevas ütlesid: „Sina, Jehoova, meie Jumal, oled väärt võtma vastu ülistust, austust ja jõudu, sest sina oled loonud kõik, sinu tahtel on kõik olemasollu tulnud ja loodud.” (Ilm. 4:11.) Kas pole sa nõus, et Jehoova väärib meie ülistust ja austust ning et selleks tuleb meil anda talle oma parim? Moosese kaudu käskis Jehoova Iisraeli rahval kolm korda aastas oma palge ette koguneda. Andmine oli neil kolmel iga-aastasel pühal Jehoova kummardamise osa. Iisraellased ei tohtinud „ilmuda Jehoova ette tühjade kätega”. (5. Moos. 16:16.) Isetu andmine kuulub ka tänapäeval lahutamatult Jehoova teenimise juurde. Sellega saame näidata, et hindame ja toetame Jehoova organisatsiooni maise osa tööd. w18.01, lk 18, lõigud 4–5

Jeesus lisas: „Võtke enda peale minu ike. ... Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge.” (Matt. 11:29, 30.) See on tõesti tõsi! Mõnikord võime olla väsinud, kui oleme minemas koguduse koosolekule või kuulutustööle. Mida me aga tunneme siis, kui tuleme tagasi? Me oleme saanud kosutust ning oleme paremini valmis elumuredega võitlema. Jeesuse ike on tõepoolest hea. Õde, keda nimetame Kellyks, on pidanud võitlema kroonilise väsimussündroomi, depressiooni ja migreenihoogudega. On mõistetav, et tal on tulnud ette aegu, mil koosolekule minek pole sugugi lihtne. Kord pärast seda, kui ta oli pingutanud, et kohale minna, kirjutas ta: „Avalik kõne rääkis masendusest. Kõneleja esitas selle nii empaatiliselt ja armastavalt, et olin pisarateni liigutatud. See tuletas mulle meelde, et mul tuleb koosolekutel alati kohal olla.” Ta oli üliõnnelik, et selle pingutuse tegi ja siiski koosolekule läks. w18.01, lk 8–9, lõigud 6–7

Mida teha, kui sinu pojal või tütrel tekivad millalgi pärast ristimist kahtlused? Näiteks võib ristitud teismeline tunda tõmmet maailma poole või hakata kõhklema, kas ikka tasub Piibli põhimõtete järgi elada. (Laul 73:1, 3, 12, 13.) Lapsevanemana on sul tähtis mõista, et see, kuidas sa oma poja või tütre kõhklustele reageerid, võib teda kas tõmmata Jehoova poole või tõugata temast eemale. Ära kuuluta lapsele sõda, ükskõik kas ta on veel üsna noor või juba peaaegu täiskasvanu. Sinu eesmärk peaks olema teda lahkel ja meeldival viisil aidata ning toetada. Ristitud noor on andnud Jehoovale pühaliku lubaduse. Ta on lubanud armastada Jumalat ja panna tema tahte täitmise kõigest muust ettepoole. (Mark. 12:30.) Jehoova ei suhtu sellesse tõotusse kergekäeliselt ning seda ei tohiks teha ka tõotuse andja. (Kog. 5:4, 5.) w17.12, lk 22, lõigud 16–17

Nagu Marta, olid ka teised ustavad jumalateenijad veendunud tulevases surnute ülesäratamises. Mõtle, mida käskis Jumal Aabrahamil teha kauaoodatud pärija Iisakiga. Jehoova ütles: „Võta palun oma poeg, oma ainus poeg Iisak, keda sa väga armastad, ... ning ohverda ta põletusohvriks.” (1. Moos. 22:2.) Kujuta ette, mida Aabraham võis tunda. Jehoova oli tõotanud, et Aabrahami soo kaudu saavad õnnistused osaks kõigile rahvastele. (1. Moos. 13:14–16; 18:18; Rooml. 4:17, 18.) Samuti oli Jehoova täpsustanud, et need õnnistused tulevad Iisaki kaudu. (1. Moos. 21:12.) Kuidas sai see tõotus täituda, kui Aabraham pidi Iisaki ohvrisurma saatma? Nagu Paulus Jumala vaimu mõjutusel selgitas, uskus Aabraham, et Jumal suudab Iisaki surnuist üles äratada. (Heebr. 11:17–19.) Ta ei teadnud, millal tema poeg üles äratatakse. Kuid ta oli kindel, et millalgi Jehoova teeb seda. w17.12, lk 5–6, lõigud 12–14

Nagu Paulus, peaksime meiegi suhtuma ellu nii nagu Jumal. Ta „soovib, et kõik oma patte kahetseksid”. (2. Peetr. 3:9.) Kas see on ka sinu soov? Kui arendad endas halastust, märkad tõenäoliselt, et sinu innukus ja rõõm kuulutustöös kasvab. Me suhtume ellu samamoodi nagu Jehoova ka siis, kui meil on õige suhtumine ohutusse. Meil tuleb tööd tehes ja autot juhtides alati järgida ohutusnõudeid, seda ka siis, kui ehitame või hooldame jumalakummardamispaiku või sõidame koosolekule ja tagasi. Ära kunagi sea produktiivsust, raha või tähtaegu ettepoole turvalisusest ja tervisest. Jumal teeb alati seda, mis on õige. Me soovime olla temasarnased. Eriti just kogudusevanemad püüavad pöörata tähelepanu iseenda ja nende ümber töötavate inimeste ohutusele. (Õpet. 22:3.) Kui mõni kogudusevanem tuletab sulle meelde ohutusnõudeid, võta teda kuulda. (Gal. 6:1.) Suhtudes ellu nii nagu Jehoova, ei tule sinu peale veresüüd. (5. Moos. 19:10.) w17.11, lk 16, lõigud 11–12

Nii nagu oli Paulusel esimesel sajandil, on vaimuga võitud kristlastel ka tänapäeval imeline väljavaade „saada Jumalalt auhind, kutse taevasse”. (Filipl. 3:14.) Nad ootavad pikisilmi aega, mil saavad koos Kristusega tema taevases kuningriigis valitseda ja inimkonna täiusesse viia. (Ilm. 20:6.) Millise võrratu eesmärgi on Jumal neile andnud! Teised lambad aga loodavad saada auhinnaks igavese elu maa peal. Ja milline oivaline väljavaade on seegi! (2. Peetr. 3:13.) Paulus soovis aidata võitud kaaskristlastel ustavaks jääda ja auhinna saada. Seepärast innustas ta neid: „Mõtelge sellele, mis on ülal.” (Kol. 3:2.) Neil tuli meeles pidada kallihinnalist lootust saada ükskord kätte oma taevane pärand. (Kol. 1:4, 5.) Mõtisklemine õnnistuste üle, mida Jehoova on oma rahvale lubanud, aitab hoida pilku auhinnal kõigil tema teenijatel. (1. Kor. 9:24.) w17.11, lk 25–26, lõigud 1–2

Uues laulikus on paljud laulud palve vormis. Neid lauldes saame väljendada Jehoovale oma tundeid. Teised laulud aitavad meil „õhutada üksteist armastusele ja headele tegudele”. (Heebr. 10:24.) Oleks hea tutvuda kuningriigilaulude viisi, rütmi ja sõnadega. Kui kodus harjutad, saad laulda enesekindlamalt ja kogu südamest. Pidagem siis meeles, et laulmine kuulub lahutamatult jumalateenimise juurde. See on suurepärane viis väljendada Jehoovale oma armastust ja tänu. (Jes. 12:5.) Kui laulad rõõmsalt ja kogu südamest, ergutad teisigi julgelt laulma. Noored ja vanad, huvilised ja kauaaegsed tunnistajad – kõik võivad koguduses sel viisil vahetult Jehoovat ülistada. Seega, ära hoia end tagasi. Laula rõõmsalt ja kogu südamest. w17.11, lk 7, lõigud 18–19

Suur hulk põgenikke tuleb riikidest, kus meie kuulutustööle on seatud piiranguid. Tänu innukatele Jehoova tunnistajatele on tuhanded põgenikud kuulnud esimest korda elus sõnumit Jumala kuningriigist. (Matt. 13:19, 23.) Paljud vaevatud on leidnud meie koosolekutelt kosutust ning kiiresti tunnistanud: „Jumal on tõesti teie seas!” (1. Kor. 14:25; Matt. 11:28–30.) Need, kes põgenikele kuulutavad, peavad olema ettevaatlikud ja arukad. (Õpet. 22:3.) Kuula kannatlikult nende muresid, kuid ära hakka arutama poliitilisi teemasid. Järgi harubüroo ja kohalike võimude antud juhendeid, et sa ei seaks ennast ega teisi tarbetult ohtu. Uuri välja, mis võib põgenikke riivata nende uskumuste või kultuuri tõttu, ning pea lugu nende seisukohtadest. Näiteks on mõnelt maalt pärit inimestel väga tugevad tunded seoses sellega, milline on naisele sünnis riietus. Seepärast riietu põgenikele kuulutades nii, et see ei solvaks neid. w17.05, lk 7, lõigud 17–18

Me saame paluda Jehoovalt püha vaimu, et võiksime mittetunnistajatest sugulastega rääkides selle vilja ilmutada. Me ei tohiks hakata nendega vaidlema kõigi valeuskumuste üle. Kui nad teevad oma sõnade või tegudega meile haiget, võiksime võtta eeskuju apostlitest. Paulus kirjutas: „Kui meid solvatakse, siis me räägime head, kui meid taga kiusatakse, siis me peame kannatlikult vastu, kui meid laimatakse, siis me vastame leebelt.” (1. Kor. 4:12, 13.) Meie leebetest sõnadest on küll kasu, ent kui meie usk on sugulastele vastukarva, räägivad teod tihtipeale valjemini kui sõnad. (1. Peetr. 3:1, 2, 16.) Las sugulased näevad meie käitumisest, et Jehoova tunnistajad on head abikaasad ja tublid lapsevanemad ning et nad elavad kõlbelist ja rahuldust pakkuvat elu. Isegi kui meie sugulased ei võta tõde eales omaks, võime tunda heameelt sellest, et meie ustavus rõõmustab Jehoovat. w17.10, lk 15, lõigud 13–14

Kas me peaksime olema üllatunud, et suur hulk inimesi on teinud Jumala sõna uurimise tulemusena oma elus märkimisväärseid muudatusi? Ei peaks. Niisugused lood tuletavad meile meelde esimese sajandi vendi ja õdesid, kel oli lootus elada taevas. (1. Kor. 6:9–11.) Nimetanud igasuguseid inimesi, kes ei päri Jumala kuningriiki, lisas Paulus: „Ometi olid mõned teist sellised.” Nad olid end muutnud pühakirja ja Jumala püha vaimu abil. Kuid isegi pärast kristlaseks saamist tegid mõned neist tõsist pattu, mis lõi kiilu nende ja Jehoova vahele. Piiblis on räägitud ühest esimese sajandi võitud kristlasest, kes tuli kogudusest eemaldada, kuid kes hiljem tagasi võeti. (1. Kor. 5:1–5; 2. Kor. 2:5–8.) Kas pole julgustav mõelda, kui erinevatest probleemidest on meie usukaaslased tänu Jumala sõnale jagu saanud? Niisiis soovime Jumala sõna võimalikult hästi kasutada. w17.09, lk 23–24, lõigud 2–3

Põhimõtteline armastus (agápe) on Jehoova and. Tema on selle allikas. (1. Joh. 4:7.) Agaape on armastuse ülevaim vorm. Sellise armastusega võib küll kaasneda kiindumus ja soojus, kuid eeskätt iseloomustavad seda teiste heaks tehtud isetud teod. Ühe teatmeteose järgi on agaapet võimalik ära tunda üksnes tegudest. Kui saame säärast isetut armastust tunda või osutame seda teistele, on meie elu mõttekas ja pakub meile rõõmu. Jehoova armastas inimesi juba enne nende loomist. Ta tegi maakera inimeste igaveseks koduks – kohaks, kus nad võiksid mitte lihtsalt eksisteerida, vaid nautida elu kogu selle täiuses. Jehoova tegi seda üksnes meie heaolu silmas pidades, mitte omakasu pärast. Tema isetu armastus ilmnes ka selles, et ta andis oma maistele lastele väljavaate elada igavesti paradiisis, mille ta oli neile valmistanud. w17.10, lk 7, lõigud 1–2

Jaakobus lisas: „Kui te aga olete edaspidigi erapoolikud, siis teete pattu.” (Jaak. 2:8.) Kui armastame teisi, ei diskrimineeri me kedagi hariduse, rassi või ühiskondliku positsiooni pärast. Meie erapooletus ei tohiks olla ainult välispidine, vaid peaks olema meie isiksuse lahutamatu osa. Armastus on ka „kannatlik ja lahke” ning „ei lähe ennast täis”. (1. Kor. 13:4.) On tõesti vaja kannatlikkust, lahkust ja alandlikkust, et kuningriigisõnumit oma ligimestele üha edasi jagada. (Matt. 28:19.) Needsamad omadused aitavad meil koguduses kõigi vendade ja õdedega hästi läbi saada. Milline on tulemus, kui ilmutame sellist armastust? Siis on kogudused ühtsed ning see toob au Jehoovale ja köidab inimesi, kes tõde otsivad. Piibli kirjeldus uuest isiksusest lõppeb tabavalt järgmise võimsa tõega: „Lisaks kõigele sellele riietuge armastusse, sest see on ühtsuse täiuslik side.” (Kol. 3:14.) w17.08, lk 26, lõigud 18–19

Kas ei peaks meiegi kaasa tundma inimestele, kes võiksid kahetseda oma patust elukäiku ja taotleda Jumala heakskiitu? Jehoova ei taha, et keegi tulevasel kohtupäeval hukkuks. (2. Peetr. 3:9.) Kuni Jumal pole kurje inimesi hävitanud, kuulutagem visalt meie kaastundliku Jumala hoiatussõnumit. Me võime õppida nii mõndagi Jeesuselt. Ta tundis kaasa rahvahulkadele, sest „need inimesed olid vaevatud ja vintsutatud nagu lambad, kel pole karjast”. Mida Jeesus nende haletsusväärset olukorda nähes tegi? „Ta hakkas neile paljusid asju õpetama.” (Matt. 9:36; Mark. 6:34.) Tal oli hoopis teistsugune suhtumine kui variseridel, kel polnud mingit soovi lihtinimesi aidata. (Matt. 12:9–14; 23:4; Joh. 7:49.) Kas sinagi ihkad toita neid, kes on vaimses näljas? w17.09, lk 9–10, lõigud 6, 9

Kas Joosepil oli Egiptuse vangiurkas vähimatki aimu, et ta määratakse tähtsuselt teiseks meheks riigis või et Jehoova päästab tema kaudu Jaakobi soo näljasurmast? (1. Moos. 40:15; 41:39–43; 50:20.) Ilmselgelt ületas Jehoova tegutsemine kõik Joosepi ootused. Kas eakas Saara oskas arvata, et Jehoova laseb tal poja sünnitada? Iisaki sünd ületas kahtlemata Saara julgeimadki unistused. (1. Moos. 21:1–3, 6, 7.) Muidugi ei oota me, et Jehoova kõrvaldaks ime läbi kõik meie probleemid juba enne tõotatud uut maailma. Samuti ei nõua me, et ta teeks meie elus midagi vaatemängulist. Küll aga teame, et Jumal, kes aitas oma teenijaid hämmastaval viisil, on ka meie Jumal, Jehoova. (Jes. 43:10–13.) See teadmine aitab temale loota. Ta võib teha mida iganes vaja, et suudaksime täita tema tahet. (2. Kor. 4:7–9.) Kui jääme Jehoovale ustavaks, võib ta aidata meil ületada näiliselt ületamatut. w17.08, lk 11–12, lõigud 13–14

Täisajalises teenistuses tutvud teiste täisajaliste teenijatega ning saad küpseks kristlaseks. Paljud, kes teenisid noorena Jehoovat täisajaliselt, ütlevad, et see on tulnud neile kasuks ka abielus. Ja mõned, kes tegid enne abiellumist pioneeritööd, on saanud jätkata seda abielupaarina. (Rooml. 16:3, 4.) Planeerimises on osaline ka süda. Laul 20:4 ütleb Jehoova kohta: „Täitku ta su südamesoovid, lasku korda minna kõik su plaanid.” Seega mõtle, mida soovid oma eluga peale hakata. Mõtle ka sellele, mida Jehoova praegu teeb ja milline võiks olla sinu osa tema töös. Seejärel võta plaani teha seda, mis meeldib Jumalale. Kui pühendud oma elus Jehoova teenimisele, tunned sügavat rahuldust, sest selline elu toob Jumalale au. „Olgu Jehoova su ülim rõõm ja ta täidab su südamesoovid.” (Laul 37:4.) w17.07, lk 26, lõigud 15–18

Kui keegi on mingi ülesande hästi täitnud või on ilmutanud mõnd kaunist kristlikku omadust, väärib ta kiitust. Kui see peab paika inimeste puhul, siis kui palju enam on meil põhjust kiita Jumal Jehoovat! Me ülistame teda tema tohutu jõu pärast, mis avaldub tema loomistöös, ning suure armastuse pärast, mis ilmneb selles, et ta andis oma poja lunastusohvriks. Laulu 147 kirjutaja tahtis väga Jehoovat kiita. Peale selle innustas ta teisi koos endaga Jumalat kiitma. (Laul 147:7, 12.) Me ei tea, kes selle laulu kirjutas. Kuid tõenäoliselt elas selle kirjutaja siis, kui Jehoova lasi pagendatud iisraellastel Babülooniast Jeruusalemma naasta. (Laul 147:2.) See, et Jumala rahvas sai minna tagasi õige jumalakummardamise paika, ajendas laulukirjutajat Jehoovat kiitma. Mis põhjusi on sinul hüüda „Halleluuja!”? (Laul 147:1, allmärkus.) w17.07, lk 17, lõigud 1–3

Jeesus teadis, et enamikul tema järelkäijatest on väga raske praeguses ebaõiglases maailmas endale elatist teenida. Piibel näitab selgelt, et ärimaailmal polnud Jumala eesmärgis kohta. Jehoova andis Aadamale ja Eevale kõik, mida nad Eedenis vajasid, ja veel rohkemgi. (1. Moos. 2:15, 16.) Hiljem, kui võitud kristlastest koosneva esimese sajandi koguduse peal tegutses püha vaim, siis „kõigil usklikel oli üks süda ja üks hing ning mitte keegi ei pidanud oma vara enda omaks, vaid neil oli kõik ühine”. (Ap. t. 4:32.) Prohvet Jesaja ennustas, et tuleb aeg, kui kõik inimesed saavad nautida maa rikkalikke saadusi. (Jes. 25:6–9; 65:21, 22.) Kuid seni peavad Jeesuse järelkäijad ilmutama arukust, et „selle maailma vara” kasutades end ära elatada ja olla samal ajal Jumalale meelepärased. (Luuka 16:8.) w17.07, lk 8, lõigud 4–6

Iiobi raamat on üks Piibli vanimatest raamatutest. Seal räägitakse sellest, kuidas Saatan väitis, et kui Iiobit tabaksid rängad katsumused, siis ta hülgaks Jumala. Saatan tegi ettepaneku, et Jumal ise Iiobit nuhtleks. Jehoova polnud sellega nõus, kuid ta lubas Saatanal Iiobi proovile panna. Lühikese aja jooksul kaotas Iiob oma sulased, vara ja kümme kallist last. Saatan jättis mulje, et Iiobile põhjustas kannatusi Jumal. (Iiob 1:13–19.) Seejärel lõi Saatan seda tublit meest kohutava piinarikka haigusega. (Iiob 2:7.) Lisaks lõikasid Iiobile hinge tema naise ja kolme võltssõbra mahategevad märkused. (Iiob 2:9; 3:11; 16:2.) Kas Saatanal oli õigus? Ei. Kuigi Iiobit tabasid rängad katsumused, ei pööranud ta kunagi Jumalale selga. (Iiob 27:5.) w17.06, lk 24, lõigud 9–10

Perepead tänapäeval mõistavad, et neil on pühakirja järgi vastutus hoolitseda oma pere materiaalsete vajaduste eest. Neil tuleb näha kõvasti vaeva, et seda ülesannet täita. Ent praegustel viimsetel päevadel valmistab ilmalik töö tihtipeale palju muret. Paljudes maailma paikades on suur tööpuudus ning töölised tunnevad sageli, et nad peavad tegema ületunde ja nõustuma madala palgaga. Lisaks soovivad ettevõtted tööviljakust tõsta ja seda üha väiksema personaliga, mistõttu töötajad võivad tunda stressi, väsimust ja jääda isegi haigeks. Paljud kardavad, et nad kaotavad oma töö, kui nad ei ole valmis selliseid ohvreid tooma. Kristlastena oleme lojaalsed eelkõige Jehoovale, mitte oma tööandjale. (Luuka 10:27.) Me teeme ilmalikku tööd selleks, et meil oleks olemas eluks vajalik ja et see aitaks meil teenida Jumalat. Kui me pole hoolikad, võib aga ilmalik töö hakata meie teenistust segama. w17.05, lk 23–24, lõigud 5–7

Mõnikord on uus kuulutaja palunud abi kogenumalt kristlaselt, et see aitaks tema lastel tões edusamme teha. Kui vanem otsustab paluda kellelgi oma lastega Piiblit uurida, ei tohiks see võtta üle lapsevanema rolli. (Efesl. 6:1–4.) On ka juhtumeid, kui mõnel kristlasel on palutud uurida lapsega, kelle vanemad ei ole tõest huvitatud. Sel kristlasel on vaja meeles pidada, et Piibli õpetamine ei tee temast veel selle lapse vanemat. Sellist piibliuurimist oleks tark juhatada kas lapse kodus tema vanemate või mõne küpse kristlase juuresolekul või siis mõnes sobivas avalikus kohas. See aitab vältida arusaamatusi ja vääritimõistmisi. Ja ehk hakkavad vanemad aja jooksul ise kandma vastutust õpetada oma lastele Piibli tõde. w17.06, lk 8, lõigud 15–16

Kui vanemate kultuur on lastele kauge, võib neil tekkida vastumeelsus ka nende keele ja isegi usu suhtes. Kristlikele lapsevanematele on laste vaimne heaolu tähtsam kui iseenda eelistused. (1. Kor. 10:24.) Vend, kelle nimi on Samuel, jutustab: „Me jälgisime naisega, mis keeles puudutab tõde meie lapsi kõige enam, ning palusime Jehoovalt tarkust. ... Märkasime, et meie emakeelses koguduses ei edenenud lapsed hästi, ja seepärast otsustasime minna kogudusse, kus räägitakse kohalikku keelt. Käisime üheskoos korrapäraselt koosolekutel ja kuulutustööl. Samuti kutsusime kohalikke vendi ja õdesid meiega einestama või väljasõitudele. Kõik see aitas meie lastel koguduse sõpradega lähedasemaks saada. Samuti õppisid nad tundma Jehoovat kui oma isa ja sõpra, mitte vaid kui Jumalat. Meile oli see palju olulisem kui see, et nad valdaksid täielikult meie keelt.” w17.05, lk 10–11, lõigud 11–13

Üsna pea elavad maa peal vaid need, kes pooldavad Jehoova ülemvõimu. Me ootame seda aega tõesti väga! Me tunneme sama, mida Deboora ja Baarak, kes laulsid: „Hukkugu kõik su vaenlased, Jehoova, aga kes sind armastavad, olgu nagu tõusev päike oma hiilguses!” (Kohtum. 5:31.) See soov saab teoks siis, kui Jehoova teeb lõpu Saatana kurjale maailmale. Harmagedooni sõjas pole vaja inimestest vabatahtlikke, kes läheksid vaenlasi hävitama. Siis me lihtsalt seisame ja vaatame, kuidas Jehoova meid päästab. (2. Ajar. 20:17.) Senimaani on meil aga imelisi võimalusi Jehoova ülemvõimu julgelt ja innukalt toetada. Deboora ja Baarak alustasid oma laulu sõnadega „Iisraeli lehvivate juuste eest, võitlusvalmi rahva eest ülistage Jehoovat!”. (Kohtum. 5:1, 2.) Nagu näha, ei ülistanud nad inimesi, vaid Kõigekõrgemat. Ajendagu ka meie teenistusvalmidus teisi ülistama Jehoovat! w17.04, lk 32, lõigud 17–18

Ehkki Joosep ei unustanud talle osaks saanud ebaõiglust kõigi nende 13 aasta jooksul, ei kibestunud ta. (1. Moos. 45:5–8.) Ja mis kõige tähtsam, ta ei lubanud teiste eksimustel ja väärtegudel end Jehoovast lahutada. Kuna Joosep oli Jehoovale ustav, sai ta näha, kuidas Jehoova õigluse jalule seadis ning teda ja tema perekonda õnnistas. Ka meil tuleb oma suhteid Jehoovaga kalliks pidada ja kaitsta. Me ei tohiks kunagi lubada vendade-õdede eksimustel lahutada end Jumalast, keda me armastame ja teenime. (Rooml. 8:38, 39.) Kui mõni usukaaslane on meie vastu ülekohtune, siis toimigem nii nagu Joosep ning hoidkem veelgi rohkem Jehoova ligi, püüdes vaadata olukorrale tema vaatepunktist. Kui oleme Piibli põhimõtteid järgides teinud probleemi lahendamiseks oma parima, tuleb meil jätta asi Jehoova hoolde ning olla veendunud selles, et ta seab kõik korda omal ajal ja viisil. w17.04, lk 20, lõik 12; lk 22, lõigud 15–16

Hanna tegi täpselt seda, mida oli Jumalale lubanud. Tal ei tulnud pähegi oma sõna murda. Hanna viis umbes kolmeaastase Saamueli Siilosse ülempreester Eeli juurde ja ütles: „Sellesama poisi pärast ma palvetasingi ja Jehoova täitis mu soovi. Nüüd annan ma tema Jehoovale. Ta kuulugu Jehoovale kõik oma elupäevad!” (1. Saam. 1:24–28.) Piibel ütleb, et poiss Saamuel kasvas seal Jehoova ees. (1. Saam. 2:21.) Mida Hanna võis tunda? Ta armastas väga oma pisipoega, kuid ei saanud teda enam iga päev näha. Võib arvata, et ta igatses pojakest kaisutada, temaga mängida ja tema eest hoolitseda. Niisugused mälestused on kallid igale emale, kes oma võsukesi armastab ja kellele nende sirgumine rõõmu valmistab. Ent Hanna ei kahetsenud, et ta oli täitnud Jumalale antud tõotuse. Jehoova pani tema südame juubeldama. (1. Saam. 2:1, 2; Laul 61:1, 5, 8.) w17.04, lk 4–5, lõigud 7–8

Pärast seda, kui Paulus oli öelnud, et viimseil päevil tulevad karmid ajad, lisas ta: „Kurjad inimesed ja petised lähevad aga veelgi kurjemaks.” (2. Tim. 3:2–5, 13.) Kas sa oled olnud tunnistajaks sellele, kuidas need prohvetlikud sõnad täituvad? Paljud meist teavad omast käest, mida tähendab olla vägivaldsete, sallimatute või kuritegelike inimeste ohver. Mõned ei üritagi oma kurje tegusid varjata. Teised on petised, kes teevad näo, et hoolivad inimestest, kuid sisimas on nad õelad. Isegi kui me pole ise jumalakartmatute inimeste ohvriks langenud, mõjutavad nad ikkagi meie elu. Kui kuuleme sellest, kuidas nad jõhkrutsevad laste, eakate või teiste kaitsetute inimestega, tekitab see meis õõva ja tülgastust. Nad käituvad loomalikult, isegi deemonlikult. (Jaak. 3:15.) Õnneks annab Jumala sõna lootust, et asjalood muutuvad. w17.04, lk 10, lõik 4