November

Kui meil on enesedistsipliini, siis me valitseme enda käitumist ja mõtteid. Me ei saa enesedistsipliini sündides kaasa. Seda tuleb õppida. Kui vanemad järjepidevalt ja kannatlikult oma lapsi Jehoova juhatuse järgi kasvatavad, aitavad nad neil arendada enesedistsipliini ja omandada tarkust. (Efesl. 6:4.) Sama võib öelda nende kohta, kes õpivad Jehoovat tundma täiskasvanuna. Mingil määral on nad enesedistsipliini ehk juba arendanud. Siiski on uuel jüngril vaja saada vaimses mõttes täiskasvanuks. Ta saab järjest küpsemaks, kui riietub uude isiksusse ja püüab jäljendada Kristust. (Efesl. 4:23, 24.) Enesedistsipliini arendamine kuulub vaimse kasvu juurde. w18.03, lk 29, lõigud 3–4

Me võtame soojalt vastu kõik, kes tulevad meie kristlikele koosolekutele ja on koos meiega külalised vaimse toidulaua ääres. Jehoova ja tema organisatsioon on meie võõrustajad. (Rooml. 15:7.) Kui koosolekule tuleb keegi esimest korda, saame justkui kaasvõõrustajateks. Kas sa võiksid huvilist lahkelt tervitada, ükskõik missugune on tema välimus või riietus? (Jaak. 2:1–4.) Kui tal pole koguduses ühtegi tuttavat, kas võiksid kutsuda ta enda juurde istuma? Ilmselt on ta tänulik, kui aitad tal mõista, mis koosolekul toimub, või leida kirjakohti, mida ette loetakse. See on suurepärane võimalus olla külalislahke. Kui meie kogudust külastavad avaliku kõne pidajad, ringkonnaülevaatajad või mõnikord ka kohaliku harubüroo esindajad, annab see meile võimaluse osutada külalislahkust. (3. Joh. 5–8.) Näiteks võime pakkuda neile midagi süüa. Kas ka sina võiksid seda teha? w18.03, lk 15, lõigud 5, 7

Mõtle ühele juudi mehele, kes kiusas kristlasi taga. Ta oli sündinud Jumalale pühendunud rahva hulka. Juudid olid aga rikkunud oma erilised suhted Jehoovaga. See mees seisis innukalt juudi pärimuste eest, siis aga õppis tundma midagi paremat. Ülesäratatud Jeesus Kristus rääkis temaga isiklikult. Mida mees seepeale tegi? Ta võttis heal meelel vastu Kristuse jüngri Hananiase abi. Piibel räägib, mis sai edasi: „Ta tõusis ja lasi end ristida.” (Ap. t. 9:17, 18; Gal. 1:14.) Tõenäoliselt sa juba taipasid, et jutt käib mehest, kes sai hiljem tuntuks kui apostel Paulus. Pane tähele, et kohe, kui Paulus mõistis, et Jumal kasutab oma tahte täideviimisel Jeesust, hakkas ta tegutsema. Ta lasi end viivitamata ristida. (Ap. t. 22:12–16.) Tänapäeval on piibliõpilastega paljuski samamoodi, olgu nad noored või eakad. w18.03, lk 5–6, lõigud 9–11

Jaakobil oli elus palju raskusi. Tema vend Eesav, kes oli talle täielik vastand, tahtis teda tappa. Lisaks püüdis Jaakobi äi teda korduvalt petta. Ent kuigi Jaakob elas maiste inimeste keskel, oli ta ise vaimne inimene. (1. Kor. 2:14–16.) Ta uskus tõotust, mille Jumal oli andnud Aabrahamile, ning hoolitses oma pere eest, kellel pidi olema väga tähtis roll Jehoova eesmärgi täitumises. (1. Moos. 28:10–15.) Jaakob arvestas nii sõnades kui ka tegudes Jumala seaduste ja tahtega. Näiteks kui ta kartis Eesavit, palvetas ta Jumala poole: „Ma palun sind, päästa mind. ... sa ju ütlesid: „Ma teen sulle head ja annan sulle loendamatul hulgal järeltulijaid, nii palju nagu liiva mere ääres.”” (1. Moos. 32:6–12.) Tal oli tugev usk tõotustesse, mille Jehoova oli andnud, ning ta soovis tegutseda kooskõlas Jumala tahte ja eesmärgiga. w18.02, lk 20–21, lõigud 9–10

Iiobi elus oli väga erinevaid aegu. Enne, kui algas tema kannatuste rada, oli ta „suurim kõigi idamaalaste seas”. (Iiob 1:3.) Ta oli jõukas, tuntud ja lugupeetud mees. (Iiob 29:7–16.) Sellest hoolimata ei läinud Iiob ennast täis ega arvanud, et tal pole Jumalat vaja. Jehoova nimetas teda oma teenijaks. Saatan ründas Iiobit korduvalt, soovides panna teda uskuma, et tema hädade taga on Jumal. (Iiob 1:13–21.) Siis tulid kolm võltslohutajat, kes ründasid Iiobit julmade sõnadega, andes mõista, et Jumal on andnud talle, mida ta väärib. (Iiob 2:11; 22:1, 5–10.) Iiob jäi aga laitmatuks. Kui Iiobi piinad läbi said, andis Jehoova talle kaks korda nii palju, kui tal oli olnud varem, ning Iiob elas veel 140 aastat. (Jaak. 5:11.) Kõigi nende aastate jooksul oli ta Jehoovale jäägitult pühendunud. w18.02, lk 6, lõik 16; lk 7, lõik 18

Niisugused inimesed ihkavad, et teised neid imetleksid ja jumaldaksid. Üks piibliõpetlane kirjutas uhke inimese kohta: „Tema südames on väike altar, kus ta iseenda ees kummardab.” Mõned on öelnud, et liigne uhkus on niivõrd eemaletõukav, et koguni uhked ise panevad seda omadust teiste juures pahaks. Jehoova jälestab uhkust. Ta vihkab „ülbeid silmi”. (Õpet. 6:16, 17.) Uhkus hoiab inimest Jumalast eemal. (Laul 10:4.) See omadus iseloomustab Kuradit. (1. Tim. 3:6.) Kahjuks on isegi mõned ustavad jumalateenijad uhkeks läinud. Juuda kuningas Ussija oli aastaid Jumalale truu. „Ent kui ta oli vägevaks saanud,” öeldakse Piiblis, „muutus ta süda ülbeks ja see viis ta hukatusse. Ta ei olnud oma Jumalale Jehoovale ustav, vaid läks Jehoova templisse suitsutusrohtu põletama.” Hiljem langes ka kuningas Hiskija ülbuse lõksu, ehkki ajutiselt. (2. Ajar. 26:16; 32:25, 26.) w18.01, lk 28, lõigud 4–5

Pühakiri räägib palju Jehoovale andmisest. Mõnikord annetasid Jehoova teenijad konkreetsete projektide heaks. (2. Moos. 35:5; 2. Kun. 12:4, 5; 1. Ajar. 29:5–9.) Kui algkristlikus koguduses teatati, milline on olukord näljahäda tõttu, „otsustasid jüngrid saata Juudamaa vendadele abi, igaüks oma võimaluste piires”. (Ap. t. 11:27–30.) Loomulikult olid annetused pärit erisugustest allikatest. Esimesel sajandil müüsid mõned kristlased maha oma vara, näiteks põllu ja maja, ning tõid raha apostlite kätte. Apostlid jagasid raha abivajajate vahel. (Ap. t. 4:34, 35.) Teised panid raha korrapäraselt kõrvale ja andsid selle Jehoova töö toetuseks. Seega oli kõiksugustel inimestel – nii väga rikastel kui ka väga vaestel – võimalik annetada. (Luuka 21:1–4.) w18.01, lk 18–19, lõigud 7, 9

Meie jõuvarud on piiratud, ükskõik kui võimekad me ka poleks. Me kõik peame seda meeles hoidma. Paulus oli väga võimekas mees, kuid temagi ei suutnud teha alati seda, mida oleks tahtnud. Kui ta väljendas oma muret Jumalale, siis too ütles talle: „Sinu nõrkuse kaudu avaldub minu vägi täiel määral.” Paulus sai asjast aru. Ta järeldas: „Kui olen nõrk, olen tõeliselt tugev.” (2. Kor. 12:7–10.) Mida ta sellega mõtles? Paulus mõistis, et ilma Kõigekõrgema abita ei suuda ta eriti palju. Jehoova püha vaim andis Paulusele jõudu. See aitas tal täita ülesandeid, mida ta poleks kunagi suutnud täita vaid omal jõul. Sama kehtib ka meie puhul. Kui meie jõud tuleb Jehoovalt, siis me oleme tõeliselt tugevad! w18.01, lk 9, lõigud 8–9

Kui su laps avaldab soovi lasta end ristida, uuri abimaterjali, mis Jehoova organisatsioon on lapsevanematele andnud. See aitab sul rõhutada, kui tõsine on tema otsus pühendada oma elu Jehoovale ja lasta end ristida, ent ka seda, et sellega kaasneb palju õnnistusi. Sulle kui lapsevanemale on antud kaalukas, kuid samas auline ülesanne kasvatada oma lapsi Jehoova juhatuse järgi ning juurutada neisse tema mõtteviisi. (Efesl. 6:4.) Selleks on sul vaja õpetada neile seda, millest Piibel räägib, ja aidata neil jõuda õpitavas ka veendumusele. Nende veendumus peaks olema nii tugev, et see ajendab neid pühendama oma elu Jehoovale ja teenima teda kogu hingest. Tänu Jumala sõnale, tema vaimule ning sinu pingutustele võivad su lapsed omandada „tarkust pääste saamiseks”. w17.12, lk 22, lõigud 17, 19

Taaniel oli peaaegu saja-aastane ning ta elu oli lõppemas. Kas Taaniel saab jälle elavaks? Kindlasti! Taanieli raamatu lõpus on kirjas järgmised Jumala sõnad: „Sina mine lõpule vastu. Sa lähed puhkama.” Eakas Taaniel teadis, et surnud puhkavad, et surmavallas „ei tehta tööd ega plaane, seal pole teadmisi ega tarkust”. Taaniel pidi õige pea sinna minema. (Kog. 9:10.) See aga ei tähendanud, et tal poleks tulevikku. Jumala sõnad Taanielile jätkuvad tänases päevatekstis toodud sõnadega. Jumal ei andnud mingit kuupäeva ega vihjet selle kohta, kui kaua prohvetil tuleb oodata. Taaniel pidi surema ja siis puhkama. Ent tõotus, et ta saab tulevikus kätte oma liisuosa, osutas selgelt sellele, et ta äratatakse üles. See pidi toimuma pikka aega pärast tema surma, „päevade lõpus”. w17.12, lk 7, lõigud 17–18

Jehoova käskis Iisraeli vanematel õiglaselt kohut mõista. Esiteks pidid nad selgitama välja faktid. Lisaks oli neil tarvis hoolikalt kaaluda tapja motiive, hoiakut ja eelnevaid tegusid, otsustamaks, kas talle halastada või mitte. Et olla õiglased nagu Jehoova, pidid nad tegema kindlaks, kas põgenik tegutses vihahoos ja kuritahtlikult. (4. Moos. 35:20–24.) Juhul kui oli tunnistajaid, pidid vähemalt kahe tunnistaja ütlused kattuma, et kedagi võiks mõrvas süüdi mõista. Pärast faktide väljaselgitamist tuli vanematel mõelda inimese enda, mitte ainult tema teo peale. Neil oli vaja näha pealispinnast kaugemale ja tungida asja tuumani. Eelkõige vajasid nad Jehoova püha vaimu, mis võimaldas neil olla läbinägelikud, halastavad ja õiglased nagu Jehoova. (2. Moos. 34:6, 7.) w17.11, lk 16, lõigud 13–14

Kui hakkasime Piiblit uurima, õppisime kohe mõned väärtuslikud tõed. Me õppisime, et Jehoova on meie looja ja eluandja ning et tal on inimkonnaga eesmärk. Samuti saime teada, et Jumal saatis oma kalli poja maa peale, et vabastada meid patust ja surmast. Veel õppisime, et Jumala kuningriik teeb lõpu kõigile kannatustele ning et meil on väljavaade elada igavesti rahulikku ja õnnelikku elu selle valitsuse alluvuses. (Joh. 3:16; Ilm. 4:11; 21:3, 4.) Aeg-ajalt võivad Jehoova rahva arusaamad Piibli prohvetiennustustest või mõnest kirjakohast muutuda. Kui nii juhtub, tuleks meil võtta aega, et seda infot hoolikalt uurida ja selle üle mõtiskleda. (Ap. t. 17:11.) Me ei taha mõista mitte ainult peamisi muudatusi, vaid ka väikseid erinevusi vana ja uue arusaama vahel. Niimoodi võime olla kindlad, et see uus tõde talletub meie varakambrisse. w17.06, lk 12–13, lõigud 15–16

Olukordades, kus võime tunda ahvatlust rikkuda Jehoova moraalinorme, tuleb olla eriti ettevaatlik. Näiteks kurameerival paaril oleks tark suhte alguses määrata selged piirid sellistes asjades nagu puudutused, suudlemine või kahekesi olek. (Õpet. 22:3.) Kristlase moraalne laitmatus võib ohtu sattuda ka ärireisil või töötades koos vastassoost isikuga. (Õpet. 2:10–12, 16.) Tavapärasest suurem oht varitseb meid ka siis, kui oleme masenduses või tunneme end üksildasena. Ahastus võib olla nii suur, et meile sobib ükskõik kelle tähelepanu. Kui sind peaks haarama selline meeleheide, palu Jehoovalt ja tema teenijatelt abi. (Laul 34:18; Õpet. 13:20.) w17.11, lk 26, lõigud 4–5

Jehoova suhtus igasugusesse verevalamisse muistses Iisraelis täie tõsidusega. Kui keegi ettekavatsetult tapeti, siis ohvri lähim meessugulane ehk veritasunõudja surmas mõrvari. (4. Moos. 35:19.) See oli lepitus süütu vere eest. Kiire tegutsemine hoidis tõotatud maad rüvetumast. Oli ju Jehoova öelnud: „Te ei tohi rüvetada maad, kus te elate, sest veri [inimvere valamine] rüvetab maad.” (4. Moos. 35:33, 34.) Kuidas toimiti siis, kui mõni iisraellane tappis kellegi kogemata? Ehkki tema tegu oli tahtmatu, oli ta süütu vere valamises ikkagi süüdi. (1. Moos. 9:5.) Jehoova lubas aga halastavalt sellisel inimesel põgeneda veritasunõudja eest ühte kuuest pelgulinnast. Seal võis ta leida kaitset. Ta pidi jääma pelgulinna kuni ülempreestri surmani. (4. Moos. 35:15, 28.) w17.11, lk 9, lõigud 3–5

Üks Austraalia õde räägib: „Minu äi oli meie usule väga vastu. Meil oli abikaasaga kombeks talle helistada, et kuulda, kas temaga on kõik korras. Kuid enne seda me alati palvetasime, et Jehoova aitaks meil tema sapistele kommentaaridele mitte samaga vastata. Vältimaks pikki jutuajamisi, mis viisid tavaliselt tuliste vaidlusteni usu teemal, otsustasime varem ära, kui kaua me temaga räägime.” Kui tekib sõnavahetus, võid tunda end süüdi, sest sugulased on sulle väga kallid ja sa tahad neile meele järele olla. Siiski püüa mõelda sellele, et ustavus Jehoovale on tähtsam kui sugulastele meeldimine. Tegelikult võivad sugulased tänu su põhimõttekindlusele mõista, et Piibli järgi elamine on elu ja surma küsimus. Pea meeles, et sa ei saa sundida teisi Jehoovat teenima. Lase neil hoopis näha, kuidas Piibli nõuannete ellurakendamine on sind aidanud. Jumal pakub kõigile – ka neile – võimalust valida, mis teed nad soovivad käia. (Jes. 48:17, 18.) w17.10, lk 15–16, lõigud 15–16

See tähendab, et meie armastus ei tohiks piirduda sõnadega, vaid peaks avalduma ka tegudes, eriti kui olukord just tegusid nõuab. Näiteks kui meie usukaaslasel puudub eluks hädavajalik, ei piisa meie lahketest sõnadest. (Jaak. 2:15, 16.) Ja kui meie armastus Jehoova ja ligimeste vastu on ehtne, siis me mitte üksnes ei palu Jumalat, et ta saadaks töötegijaid välja lõikusele, vaid lööme kuulutustöös ka ise innukalt kaasa. (Matt. 9:38.) Johannes kirjutas, et me armastaksime siiraste tegudega. Seega ei tohi meie armastus olla silmakirjalik. (Rooml. 12:9; 2. Kor. 6:6.) Meie armastus pole ehtne, kui kanname maski, kui üritame olla keegi, kes me pole. Kas silmakirjalikkus sobib kokku armastusega? Ei. Siis pole tegu armastuse, vaid väärtusetu võltsinguga. w17.10, lk 8, lõigud 5–6

Et Jumala sõna võiks meile mõju avaldada, tuleb meil lugeda seda korrapäraselt – iga päev, kui võimalik. (Joosua 1:8.) Mõistagi on enamikul meist väga kiire elu. Kuid me ei tohiks lubada millelgi, isegi mitte tähtsatel kohustustel, hakata oma piiblilugemisharjumust segama. (Efesl. 5:15, 16.) Paljud Jehoova teenijad on olnud üsna leidlikud, et võtta aega Piibli lugemiseks, ükskõik kas päeva alguses, lõpus või millalgi vahepeal. Nende hoiakut kirjeldavad hästi laulukirjutaja järgmised sõnad: „Kuidas ma küll armastan sinu seadust! Kogu päeva mõtisklen ma selle üle.” (Laul 119:97.) Lisaks Piibli lugemisele on oluline loetu üle ka mõtiskleda. (Laul 1:1–3.) Ainult nii on meil võimalik Piibli ajatuid tarkusesõnu ellu rakendada. Pole vahet, kas loeme Jumala sõna paberilt või elektroonilisel kujul, meie eesmärk on, et selle sõnum puudutaks meie südant. w17.09, lk 24, lõigud 4–5

See ei tähenda, et me peaksime olema kaastundlikud igas olukorras. Näiteks Iisraeli kuningas Saul oli sõnakuulmatu, kui ta enda arvates kaastunnet üles näitas. Ta jättis ellu Jumala rahva vaenlase kuningas Agagi. Seepeale otsustas Jehoova Saulilt kuningavõimu ära võtta. (1. Saam. 15:3, 9, 15.) Jehoova on muidugi õiglane kohtumõistja. Ta oskab näha inimeste südamesse ja teab, millal kaastunde osutamine pole põhjendatud. (Nutul. 2:17; Hes. 5:11.) Tuleb aeg, kui ta mõistab kohut kõigi üle, kes talle ei kuuletu. (2. Tess. 1:6–10.) Siis ei tunne ta jumalakartmatutele kaasa. Õigupoolest väljendub nende kõrvaldamises Jumala kaastunne õigete vastu, keda ta elus hoiab. Kes hukkub ja kes jääb ellu, pole loomulikult meie otsustada. Meil tuleb hoopis teha kõik, mis võimalik, et inimesi praegu aidata. w17.09, lk 10–11, lõigud 10–12

Enesevalitsus on ülev omadus. Jehoova ilmutab enesevalitsust täiuslikult. Inimesed on aga ebatäiuslikud ja neil on raske ennast valitseda. Enesevalitsuse puudumine võib viia paljude probleemideni. Näiteks kiputakse seetõttu asju edasi lükkama ning võib langeda tööviljakus ja õppeedukus. Samuti võib tagajärjeks olla solvav kõnepruuk, purjutamine, vägivald, abielulahutus, tarbetu võlg, mõni sõltuvus, vanglakaristus, emotsionaalne trauma, suguhaigus, soovimatu rasedus ja nii edasi. (Laul 34:11–14.) Enesevalitsust ilmutatakse üha vähem. Selle kohta tehti uuringuid juba 1940. aastatel, kuid hiljutised uuringud näitavad, et probleem on ainult süvenenud. See ei üllata Jehoova teenijaid, kuna Piiblis on ennustatud, et „viimseil päevil” on inimesed muu hulgas enesevalitsuseta. (2. Tim. 3:1–3.) w17.09, lk 3, lõigud 1–2

Kui meil on „Jumala rahu”, on meie süda ja mõtted samuti rahulikud. Jehoova hoolib meist ja soovib meile head – see teadmine valvab meid, et me ei mattuks muremõtete alla. (1. Peetr. 5:10.) Peagi näeb inimkond viletsust, millest suuremat ei tule maa peal enam kunagi. (Matt. 24:21, 22.) Me ei tea, mida see täpselt meile igaühele tähendab, ent pole mingit põhjust ülearu muretseda. Ehkki me ei tea kõiki Jehoova tulevasi tegusid, tunneme teda kui isiksust. Ajalugu on näidanud, et mis ka ei juhtuks, Jehoova viib oma eesmärgi alati täide, ja vahel üsna üllataval moel. Iga kord, kui Jehoova midagi sellist meie heaks teeb, kogeme uuel viisil „Jumala rahu, mida inimmõistus ei suuda haarata”. w17.08, lk 12, lõigud 16–17

„Kui kaua?” Niisuguse küsimuse esitasid ustavad prohvetid Jesaja ja Habakuk. (Jes. 6:11; Hab. 1:2.) Isegi Jeesus Kristus esitas selle küsimuse, kui viibis uskmatute keskel. (Matt. 17:17.) Seega pole midagi imelikku, kui tabame vahel ka end niimoodi mõtlemas. Vahest on meile tehtud ülekohut. Võib-olla tekitavad meile probleeme kõrge iga, haigused või praegused „karmid ajad”. (2. Tim. 3:1.) Või on meid ära väsitanud teiste inimeste valed hoiakud. Igal juhul on lohutav teada, et minevikus elanud ustavad Jehoova teenijad ei kartnud esitada eelmainitud küsimust ning et Jehoova ei mõistnud neid selle eest hukka. Ent mis võib meid niisugustes keerulistes olukordades aidata? Jaakobus vastab sellele küsimusele sõnadega, mis on tänases päevatekstis. w17.08, lk 3–4, lõigud 1–3

Jeesus innustas oma järelkäijaid kasutama oma vara selleks, et teha endale taevaseid sõpru. Me saame olla ustavad oma vara kasutamises näiteks nii, kui teeme ülemaailmse kuulutustöö heaks annetusi. (Matt. 24:14.) Üks tüdruk Indias kogus rahakarbikesse münte, loobudes isegi mänguasjade ostmisest. Kui see täis sai, annetas ta kogu raha kuulutustöö heaks. Üks vend Indias, kellel on kookospalmiistandus, viis suure hulga kookospähkleid annetusena tõlkebüroosse, kus tõlgitakse meie väljaandeid malajalami keelde. Ta teadis, et kuna tõlkebüroo nagunii ostab kookospähkleid, siis on tal praktilisem annetada neid kui sularaha. See oli igati arukas tegu. Samamoodi annetavad vennad Kreekas Peeteli perele pidevalt oliiviõli, juustu ja muud toidukraami. w17.07, lk 8–9, lõigud 7–8

Babülooniasse pagendatud juutidel polnud laulutuju. Nad vajasid lohutust. Nagu Jumal oli ennustanud, tuli pääste neile Pärsia kuninga Kyrose kaudu. Kyros vallutas Babüloni ning teatas: „Jehoova ... on käskinud mul ehitada talle koda Juudamaale Jeruusalemma. Kes teie seast kuulub tema rahva hulka, sellega olgu tema Jumal Jehoova. Ta mingu Jeruusalemma!” (2. Ajar. 36:23.) Selline asjade käik pakkus Babüloonias elanud iisraellastele kahtlemata tröösti. Jehoova ei lohutanud mitte üksnes Iisraeli rahvast tervikuna, vaid ka igat inimest eraldi. Ta toimib samamoodi tänapäeval. Jumal „tervendab need, kel murtud süda, seob kinni nende haavad”. (Laul 147:3.) Jehoova hoolib neist, kes on haiged või masendunud. Ta soovib meid lohutada ning ravida meie hingehaavu. (Laul 34:18; Jes. 57:15.) Ta annab meile tarkust ja jõudu, et võiksime tulla toime mistahes probleemiga. (Jaak. 1:5.) w17.07, lk 18, lõigud 4–5

Jehoova on kogu universumi kõige rikkam isik. (1. Ajar. 29:11, 12.) Lahke isana jagab ta heldelt vaimseid rikkusi kõigiga, kes saavad aru nende ülimast väärtusest. Me oleme Jehoovale väga tänulikud, et ta on andnud meile vaimse varanduse, mille hulka kuuluvad 1) Jumala kuningriik, 2) meie elupäästev kuulutustöö ja 3) jumalikud tõed. Kui me pole aga hoolsad, võime aja jooksul unustada, kui väärtuslik on see varandus, ja sellest ilma jääda. Et nii ei juhtuks, tuleb meil seda varandust hästi kasutada ja oma armastust selle vastu kasvatada. Paljud meist on teinud oma elus märkimisväärseid muudatusi, et saada Jumala kuningriigi alamateks. (Rooml. 12:2.) Meie töö iseenda kallal aga jätkub. Me ei tohi lasta millelgi jahutada oma armastust kuningriigi vastu, ei materiaalsetel asjadel, ebamoraalsetel ihadel ega millelgi muul. (Õpet. 4:23; Matt. 5:27–29.) w17.06, lk 9, lõik 1; lk 10, lõik 7

Mitte kuskil ei öelda, et Jumal oleks avaldanud Iiobile tema kannatuste põhjust. Jehoova eesmärk polnud Iiobile selgitada, miks ta kannatas; tal polnud vaja end kuidagi õigustada. Ta hoopis soovis aidata Iiobil mõista, kui väike on Iiob võrreldes temaga. Samuti aitas ta Iiobil aru saada, et tema probleemid pole kõige tähtsamad. (Iiob 38:18–20.) Tänu sellele hakkas Iiob nägema asju jälle õiges valguses. Kas Jehoova oli julm, kui andis Iiobile nii otsekohest nõu pärast seda, kui Iiob oli läbinud ränga kannatuste raja? Ei olnud, ja ka Iiob ei arvanud seda. Ta sai Jehoova nõuandest aru ja oli selle eest tänulik. Ta koguni lausus: „Seepärast võtan ma oma sõnad tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas.” (Iiob 42:1–6.) Pärast seda, kui Iiob võttis Jumala manitsust kuulda ning parandas oma mõtteviisi, väljendas Jehoova teistele oma heameelt Iiobi ustavuse üle. (Iiob 42:7, 8.) w17.06, lk 24–25, lõigud 11–12

Kuidas teha kindlaks, kas meil on tasakaalukas vaade oma ilmalikule tööle? Me võime endalt küsida: „Kas minu ilmalik töö tundub mulle huvitav ja põnev, kuid vaimne tegevus rutiinne või lausa igav?” Selle küsimuse üle mõtisklemine aitab meil mõista, mis on meile südamelähedane. Jeesus õpetas, kuidas hoida oma elus asju õiges tähtsuse järjekorras. Kord läks ta külla Maarjale ja tema õele Martale. Sel ajal kui Martal olid käed-jalad tööd täis, et pakkuda külalistele head ja paremat, istus Maarja Jeesuse jalge ees ja kuulas teda. Kui Marta kurtis, et Maarja ei aita teda, ütles Jeesus Martale tänases päevatekstis toodud sõnad. (Luuka 10:38–42.) Nii õpetas Jeesus Martale midagi olulist. Et tõendada oma armastust Jeesuse vastu, tuleb meil valida „hea osa” ehk pidada kõige tähtsamaks vaimseid asju. w17.05, lk 24, lõigud 9–10

Jehoova on andnud vanematele – mitte vanavanematele või kellelegi teisele – kohustuse õpetada oma lastele pühakirja tõde. (Õpet. 31:10, 27, 28.) Ent vanemad, kes kohalikku keelt ei oska, võivad vajada abi, et oma laste südant puudutada. Kui vanemad sellist abi paluvad, ei tähenda see, et nad püüavad oma kohustusest kõrvale hiilida. See võib hoopis näidata, et nad tõesti soovivad oma lapsi kasvatada Jehoova juhatuse järgi ja juurutada neisse tema mõtteviisi. (Efesl. 6:4.) Näiteks võivad vanemad küsida kogudusevanematelt soovitusi pere piibliõhtu juhatamiseks või abi, et leida oma lastele häid sõpru. Vanemad võivad aeg-ajalt kutsuda oma pere piibliõhtule teisi peresid. Samuti võivad noored õppida tublidelt vaimsetelt kristlastelt, kui käivad nendega kuulutamas või veedavad üheskoos vaba aega. (Õpet. 27:17.) w17.05, lk 11–12, lõigud 17–18

Pärast seda, kui Jehoova ingel oli Joosepit hoiatanud, et kuningas Herodes tahab Jeesust tappa, põgenes nende pere Egiptusse. Nad elasid seal põgenikuelu kuni Herodese surmani. (Matt. 2:14, 19–21.) Mõnikümmend aastat hiljem hajusid algkristlased tagakiusamise tõttu üle kogu Juudamaa ja Samaaria. (Ap. t. 8:1.) Jeesus oli ette näinud, et paljud tema järelkäijad peavad oma kodud maha jätma. Ta ütles: „Kui nad kiusavad teid taga ühes linnas, põgenege teise.” (Matt. 10:23.) Nõnda on juhtunud tuhandete Jehoova tunnistajatega. Paljud on kaotanud oma lähedased ja peaaegu kogu oma vara. Mõned on seisnud silmitsi raskustega nii oma teekonnal kui ka põgenikelaagris, kus võib olla, et inimesed joovad, mängivad hasartmänge, varastavad ja elavad ebamoraalset elu. Meie vennad ja õed on siiski suutnud jääda positiivseks, kuna on pidanud meeles, et nagu iisraellased rändasid kõrbes vaid ajutiselt, nii ka nende laagrielu saab ükskord läbi. (2. Kor. 4:18.) w17.05, lk 3–4, lõigud 2–5

Praegusel ajal kannatame tahes-tahtmata ebaõiglust. Vahel harva võid kogeda või näha ebaõiglust ka koguduses. Ära lase sellel saada endale komistuskiviks. Jää ustavaks Jehoovale ning palu temalt palves abi. Meil tuleb alandlikult tunnistada, et tõenäoliselt pole meil olukorrast tervikpilti. Lisaks on hea meeles pidada, et kuna me oleme ebatäiuslikud, siis on võimalik, et oleme asjast valesti aru saanud. Oluline on mitte rääkida teistest halba: see teeks niigi ebameeldiva olukorra ainult hullemaks. Selle asemel et hakata ise õiglust jalule seadma, olgem Jehoovale ustavad ning oodakem kannatlikult, kuni tema asjad korda seab. Nii võime olla kindlad, et Jehooval on meist hea meel ning et ta õnnistab meid. Meil pole hetkekski põhjust kahelda selles, kas „kogu maa kohtumõistja” Jehoova ikka teeb seda, mis õige, sest „kõik tema teed on õiged”. (1. Moos. 18:25; 5. Moos. 32:4.) w17.04, lk 22, lõik 17

Mis saab neist inimestest, kes keelduvad end muutmast ja toetavad seda maailma selle ajani, kui algab suur viletsus? Jehoova on lubanud, et ta teeb jumalakartmatutele inimestele igaveseks lõpu. (Laul 37:10.) Jumalatud võivad mõelda, et neid see kohtumõistmine ei puuduta, kuna nad on õppinud oma tegusid varjama ja on tihti pääsenud puhta nahaga. (Iiob 21:7, 9.) Ent Piibel ütleb: „Jumala silmad on inimese teedel, ta näeb kõiki tema samme. Pole pimedust ega tumedat varju, kuhu ülekohtutegijad saaks peituda.” (Iiob 34:21, 22.) Jehoova eest pole võimalik peitu pugeda. Ükski petis ei suuda teda tüssata. Ükski pimeduse varjus tehtud tegu ei jää kõikenägeva Jumala eest varjule. Pärast Harmagedooni võime vaadata kohta, kus jumalatud olid, kuid neid pole enam. Nendega on lõpp – igaveseks. (Laul 37:12–15.) w17.04, lk 10, lõik 5