Detsember

Piibliaegadel kuulus külalislahkuse juurde tavaliselt ka söömaaeg. (1. Moos. 18:1–8; Kohtum. 13:15; Luuka 24:28–30.) Kui kutsuti kedagi koos einestama, siis oli see otsekui ettepanek saada sõbraks ja olla rahujalal. Kes eelkõige peaksid olema meie külaliste nimekirjas? Vennad ja õed meie enda kogudusest. Kui tulevad rasked ajad, siis me ju sõltume üksteisest. Meil on vaja nende kõigiga hoida rahu ja lähedasi sõprussuhteid. Külalislahkus võib hõlmata ka öömaja pakkumist. Ringkonnaülevaatajal on tihti vaja öömaja. Teokraatlike koolide õpilased võivad vajada kohta, kus kooli ajal elada. Peavarju läheb tarvis ka ajutistel ehitajatel. Loodusõnnetuste tõttu on mõned pered jäänud ilma oma kodust ja vajavad kohta, kus olla senikaua, kui nende elupaik taastatakse. Me ei peaks mõtlema, et vaid need, kel on väga mugavad ja suured kodud, saavad aidata. Võib-olla on nad teinud seda juba palju kordi. Kas sina oled valmis pakkuma majutust, isegi kui su kodu on üsna tagasihoidlik? w18.03, lk 15, lõik 6; lk 16, lõik 9

Kui keegi langeb, mis aitab tal üles tõusta? Mitte lihtsalt oma tahtejõud, vaid Jumala püha vaim. (Filip. 4:13.) Püha vaimu vilja üks tahk on enesevalitsus, mis on oma sisult väga lähedane enesedistsipliinile. Enesedistsipliini arendamisel on tähtis palvetada, Piiblit uurida ja mõtiskleda. Mida teha aga siis, kui Jumala sõna uurimine on sulle raske? Võib-olla tunned, et sa pole eriti uurija tüüpi. Pea aga meeles, et Jehoova aitab sind, kui sa lubad tal seda teha. Ta võib panna sind Piibli uurimist lausa ihaldama. (1. Peetr. 2:2.) Kõigepealt palu Jehoovalt uurimiseks vajalikku enesedistsipliini. Siis tegutse palvega kooskõlas. Alguses võiksid ehk uurida vaid veidi aega. Varsti muutub uurimine lihtsamaks ja meeldivamaks. Ja ühel hetkel võid avastada, et naudid seda vaikset aega, mil süüvid Jehoova ülevatesse mõtetesse. (1. Tim. 4:15.) w18.03, lk 29, lõigud 5–6

Enne ristimisele minekut tuleb õpilasel kasvatada oma usku, mis põhineb täpsetel teadmistel Jumala, tema eesmärgi ja lunastuse kohta. (1. Tim. 2:3–6.) Usk ajendab inimest hoiduma teguviisidest, mis Jumalale ei meeldi, ja seadma oma elu Jehoova mõõdupuude järgi. (Ap. t. 3:19.) Kui inimene ei loobu valedest tegudest, siis tema pühendumine pole Jumalale meelepärane. (1. Kor. 6:9, 10.) Vaja on aga rohkemat, kui vaid Jehoova kõrgete moraalinormide järgimist. Need, kes tahavad olla Jumala silmis õiged, peavad käima ka koguduse koosolekutel ja tegema korrapäraselt elupäästvat kuulutus- ja õpetustööd. (Ap. t. 1:8.) Vaid siis, kui uus jünger on need sammud astunud, saab ta teha Jehoovale meelepärase pühendumispalve ja seejärel näidata oma pühendumist ristimisega. w18.03, lk 6, lõik 12

Miks Jehoova valis Maarja Jeesuse emaks? Kahtlemata selle pärast, et ta oli vaimne naine. See ilmneb tema kaunitest ülistussõnadest, mis ta lausus siis, kui läks külla oma sugulastele Sakariasele ja Eliisabetile. (Luuka 1:46–55.) Maarja mõtteavaldused näitavad, et ta armastas Jumala sõna ja tundis hästi pühakirja heebreakeelset osa. (1. Moos. 30:13; 1. Saam. 2:1–10; Mal. 3:12.) Väärib ka märkimist, et tema ja Joosep ei olnud enne Jeesuse sündi seksuaalsuhetes, ehkki nad olid äsja abiellunud. See näitab, et neile oli Jehoova tahe tähtsam kui soov naudingute järele. (Matt. 1:25.) Jeesuse sirgudes jälgis Maarja, mis tema poja elus toimub, ja pani tähele tema tarku sõnu. Jumala eesmärk seoses messiaga pakkus talle ilmselgelt huvi. Kas saaksime Maarjast eeskuju võtta ning püüda alati arvestada Jumala tahtega? w18.02, lk 21, lõik 11

Kuidas me saame Iiobi usku ja kuulekust eeskujuks võtta? Olgu meie olukord milline tahes, hoidkem alati Jehoovat oma elu keskmes, usaldades teda täielikult ning kuuletudes talle kogu südamest. Meil on tegelikult veel rohkem põhjust seda teha, kui Iiobil oli. Me teame Saatana ja tema taktika kohta palju. (2. Kor. 2:11.) Osalt just tänu Iiobi raamatule teame, miks lubab Jumal kannatusi. Tänu Taanieli prohvetiennustusele mõistame, et Jumala kuningriik on maailmavalitsus, mida juhib Jeesus Kristus. (Taan. 7:13, 14.) Samuti teame, et see kuningriik toob peagi kõigile kannatustele jäädava lõpu. Iiobi lugu näitab ka, kui vajalik on osutada kaastunnet usukaaslastele, kes on raskustes. Mõni neist võib Iiobi kombel rääkida vahel mõtlematult. (Kog. 7:7.) Selle asemel et neid hukka mõista, olgem mõistvad ja osavõtlikud. Sel moel jäljendame oma armastavat ja halastavat isa Jehoovat. (Laul 103:8.) w18.02, lk 6, lõik 16; lk 7, lõigud 19–20

Mõnes tõstab pead uhkus tema kena välimuse, populaarsuse, musikaalsuse, füüsilise võimekuse või kõrge positsiooni tõttu. Taavetil oli olemas kõik eelmainitu, ent ta oli terve oma elu alandlik. Pärast seda, kui Taavet tappis Koljati ja kuningas Saul pakkus talle naiseks oma tütart, lausus see alandlik mees: „Kes olen mina ..., et võiksin saada kuninga väimeheks?” (1. Saam. 18:18.) Ka tänapäeval püüavad Jehoova teenijad olla alandlikud. Meis tekitab aukartust teadmine, et Jehoova – kõige kõrgem isik universumis – ilmutab seda kütkestavat omadust. Me suhtume tõsiselt Jumala nõuandesse „Olgu siis teie ... rõivaiks osavõtlikkus, lahkus, alandlikkus, tasadus ja kannatlikkus”. (Kol. 3:12.) Samuti me teame, et armastus „ei hoople, ei lähe ennast täis”. (1. Kor. 13:4.) Kui oleme alandlikud, võib see ajendada teisi Jumalat tundma õppima. w18.01, lk 28–29, lõigud 6–7

Meil võidakse paluda teha annetusi mõnel konkreetsel eesmärgil. (Ap. t. 4:34, 35; 1. Kor. 16:2). Kas varsti asutakse ehitama uut kuningriigisaali, kus sinu kogudus käima hakkab? Meile võidakse teatada, milliseid rahalisi kulutusi on vaja teha seoses üldkokkutulekuga või vendade-õdede abistamisega pärast looduskatastroofi. Samuti teeme annetusi, et toetada neid, kes teenivad peakorteris ja meie paljudes harubüroodes. Meie annetustest toetatakse misjonäre, eripioneere ja neid, kes on ringkonnatööl. Meil kõigil on võimalik praegustel viimsetel päevadel toetada Jehoova tööd. Enamik annetusi on anonüümsed. Me paneme raha kuningriigisaalis annetuskasti, tõmbamata endale tähelepanu. Samuti on võimalik annetada pangaülekandega. Meile võib tunduda, et meie väikestest annetustest pole eriti kasu. Kuid lõviosa annetustest tuleb justnimelt paljudest väikestest annetustest, mitte üksikutest suurtest annetustest. w18.01, lk 19, lõigud 10–11

Ristimine on kristlastele nõue ja see on väga oluline samm pääste saamisel. (Matt. 28:19, 20.) Sinu ristimine näitab, et oled Jumalale pühendunud. Sa oled pühalikult tõotanud Jehoovat armastada ja seada tema tahte täitmise kõigest muust ettepoole. End Jehoova kätesse anda pole mitte kunagi vale. Mõtle, millises olukorras sa vastasel juhul oleksid. See, kes elab Jehoovast lahus, on Saatana võimu all. Saatan ei ole sinu päästest karvavõrdki huvitatud. Õigupoolest oleks ta väga rõõmus, kui kaotaksid koos temaga Jehoova ülemvõimu vastu mässates igavese elu lootuse. Mõtle, kuidas Jehoova on sind õnnistanud seetõttu, et oled talle pühendunud ja lasknud end ristida. Nüüd, kui oled andnud oma elu Jehoovale, võid öelda kindlamalt kui kunagi varem: „Jehoova on mu kõrval, ma ei karda. Mida võib inimene mulle teha?” (Laul 118:6.) Pole suuremat au, kui olla Jehoova poolel ja teada, et tal on sinu üle heameel. w17.12, lk 23–24, lõigud 1–3

Võib juhtuda, et meid häirivad mõne usukaaslase sõnad või teod. Teinekord jälle on keegi häiritud meie käitumisest. See võib olla suur proovikivi. Ent sellised raskused annavad meile võimaluse tõendada oma laitmatust Jehoova ees ning õppida tegema koostööd oma vendade ja õdedega, keda Jumal armastab hoolimata nende ebatäiusest. Jehoova ei kõrvalda oma teenijate teelt katsumusi. See ilmneb näiteks Joosepi läbielamistest. Joosep oli noor mees, kui tema kadedad poolvennad ta orjusesse müüsid ning ta Egiptusse viidi. (1. Moos. 37:28.) Jehoova pani tähele kõike, mis toimus, ning tundis kindlasti kurbust, nähes, kuidas tema ustavat sõpra Joosepit koheldakse. Sellegipoolest ta ei sekkunud. Ka hiljem, kui Joosepit süüdistati Pootifari naise vägistamiskatses ning ta vangi pandi, Jehoova ei sekkunud. Kas see aga tähendab, et Jumal oli Joosepi hüljanud? Otse vastupidi, „Jehoova lasi kõigil ta tegemistel korda minna”. (1. Moos. 39:21–23.) w18.01, lk 9–10, lõigud 12–14

Kui sult küsitaks, millised on su põhiuskumused, siis mida sa vastaksid? Kindlasti ütleksid sa, et Jehoova on looja ja eluandja. Tõenäoliselt mainiksid ka seda, et usud Jeesus Kristusesse, kes andis oma elu lunastusohvriks. Ja ilmselt lisaksid rõõmuga, et maa peale rajatakse paradiis, kus jumalateenijad võivad elada igavesti. Ent kas sa mainiksid sulle südamelähedaste uskumuste hulgas ka surnute ülesäratamist? Meil on häid põhjuseid pidada ülesäratamist üheks põhiõpetuseks, isegi kui me ise loodame suures viletsuses ellu jääda ja igavesti maa peal elada. Ülestõusmine on meie usu seisukohalt ülimalt tähtis. Kui Kristust poleks üles äratatud, ei valitseks ta praegu kuningana ja meil poleks mõtet kuulutada Jumala kuningriiki. (1. Kor. 15:12–19.) Ent me oleme kindlad, et Jeesus äratati üles ja me hoiame kinni oma usust ülesäratamisse. (Mark. 12:18; Ap. t. 4:2, 3; 17:32; 23:6–8.) w17.12, lk 8, lõigud 1–2

Variserid keskendusid üksnes sellele, mida patustaja oli teinud, mitte sellele, milline oli patustaja süda. Kui variserid nägid Jeesust Matteuse juures pidusöögil, pärisid nad tema jüngritelt: „Miks teie õpetaja sööb koos maksukogujate ja patustega?” Jeesus vastas: „Arsti ei vaja mitte terved, vaid haiged. Minge ja mõelge järele, mida tähendavad sõnad „Ma tahan halastust, mitte ohvrit”. Sest ma pole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.” (Matt. 9:9–13.) Kas Jeesus vaatas ränkadele pattudele läbi sõrmede? Sugugi mitte. Sisaldas ju Jeesuse põhiline sõnum üleskutset patukahetsusele. (Matt. 4:17.) Kuid Jeesus pani tähele, et vähemalt mõned „maksukogujad ja patused” tahtsid muutuda. Nad polnud Matteuse juures lihtsalt söömas. Piibel näitab, et nende seas oli palju Jeesuse järelkäijaid. (Mark. 2:15.) Kahjuks ei näinud enamik varisere nendes inimestes seda, mida Jeesus nägi. w17.11, lk 13, lõik 2; lk 16–17, lõik 15

Kristlikku kogudusse kuuluda on suur õnnistus. Me uurime koosolekutel Jumala sõna ning osutame vastastikku armastust ja lahkust. See kõik aitab meil hoida pilku auhinnal. Sellegipoolest põhjustavad arusaamatused aeg-ajalt koguduseliikmete vahel mõningasi pingeid. Kui probleemid jäävad lahendamata, võib meis kergesti pead tõsta vimm. (1. Peetr. 3:8, 9.) Mida teha, et vimm meilt auhinda ei rööviks? Paulus innustas koloslasi: „Olgu siis teie kui Jumala valitud pühade ja armastatute rõivaiks osavõtlikkus, lahkus, alandlikkus, tasadus ja kannatlikkus. Sallige üksteist ja andke üksteisele heldelt andeks, kui kellelgi on põhjust kaebuseks teise vastu. Nagu Jehoova on teile heldelt andestanud, nii tehke ka teie.” (Kol. 3:12, 13.) w17.11, lk 27, lõigud 7–8

Kui mõni iisraellane tappis kellegi tahtmatult, pidi ta põgenema pelgulinna ja rääkima linnavärava juures oma loo selle linna vanematele. Vanemad pidid ta lahkelt vastu võtma. Mingi aja pärast saadeti ta tagasi piirkonda, kus tapmine oli toimunud, ning sealse linna vanemad mõistsid tema üle kohut. (4. Moos. 35:24, 25.) Kui vanemad leidsid, et tema tegu oli tõesti tahtmatu, saadeti ta tagasi pelgulinna. Miks pidid vanemad selle asjaga tegelema? Neil tuli hoida Iisraeli kogudust puhtana ja aidata inimesel, kes oli kogemata verd valanud, saada Jehoova halastuse osaliseks. Üks piibliõpetlane on kirjutanud, et kui põgenik ei läinud vanemate jutule, riskis ta oma eluga, sest ta polnud kasutanud võimalust, mille Jumal oli andnud talle kaitse saamiseks. Kui ta ei otsinud varju pelgulinnast, oli ohvri lähimal sugulasel õigus ta surmata. w17.11, lk 9, lõigud 6–7

Vägede Jehoova kaitseb ja julgustab oma teenijaid inglite kaudu ka tänapäeval. (Mal. 3:6; Heebr. 1:7.) Alates aastast 1919, kui vaimne Iisrael vabastati Suure Babüloni vangistusest, on õige jumalakummardamine laienenud hoolimata visast vastupanust. (Ilm. 18:4.) Kuna inglid kaitsevad Jehoova organisatsiooni, ei pea me kartma, et see satuks taas valereligiooni vangistusse. (Laul 34:7.) Jumalateenijad üle kogu maailma tunnevad edaspidigi rõõmu vaimsest õitsengust. Meie poolel on Jehoova sõjavägi. Suure viletsuse ajal tulevad vägede Jehoova ingelsõdurid kokku, et kaitsta Jumala rahvast ja hävitada kõik need, kes tema ülemvõimule vastupanu osutavad. (2. Tess. 1:7, 8.) Seda päeva ei unustata kunagi. w17.10, lk 28, lõigud 10–11

Kui pereliige eemaldatakse kogudusest või ta ütleb usust lahti, võime tunda südames meeletut valu. Kuidas selliste tunnetega toime tulla? Tähtis on keskenduda Jehoova teenimisele. Püüa oma usku tugevana hoida. Loe regulaarselt Piiblit, käi koguduse koosolekutel ja valmistu neiks. Tee kuulutustööd ja palu Jehoovalt vastupidamiseks jaksu. (Juuda 21.) Aga mis siis, kui sa teed kõike seda masinlikult, nii et su mõtted on hoopis kuskil mujal? Ära anna alla! Sellised vaimsed tegevused aitavad sul saada kontrolli oma mõtete ja tunnete üle. Mõtle Laulu 73 kirjutajale. Tal tekkis vale hoiak ja see põhjustas talle palju vaeva, ent kui ta sisenes Jumala pühamusse, sai ta asjadest jälle õigesti aru. (Laul 73:16, 17.) Kui keskendud Jehoova teenimisele, võib see sindki aidata. w17.10, lk 16, lõigud 17–18

Eedeni aias teeskles Saatan, et soovib Eevale head, kuid tegelikult oli ta isekas ja silmakirjalik. (1. Moos. 3:4, 5.) Taaveti nõuniku Ahitofeli tegudest ilmnes, et tema sõprus kuningaga oli võlts. Ahitofel osutus reeturiks, kes otsis omakasu. (2. Saam. 15:31.) Tänapäeval üritavad usutaganejad ja teised, kes koguduses lõhesid tekitavad, „oma libekeelsuse ja meelitavate sõnadega” näidata, et neid ajendab armastus, kuid nende tegelik ajend on isekus. (Rooml. 16:17, 18.) Silmakirjalikkus on eriti suur jultumus armastuse ilmutamisel, sest võltsitakse kõige ülevamat jumalikku omadust. Teeskluse õnge võivad minna küll inimesed, ent mitte Jehoova. Jeesus ütles, et silmakirjatsejaid karistatakse kõige karmimal moel. (Matt. 24:51.) Meil oleks hea endalt küsida: kas minu armastus on alati siiras, nii et sel pole ühtegi isekuse ega pettuse plekki? w17.10, lk 8–9, lõigud 6–8

Kui loeme kuulutustööl midagi otse Piiblist, laseme Jehooval inimesega kõnelda. Hästi valitud kirjakoht on tavaliselt palju mõjusam kui meie mistahes sõnad. (1. Tess. 2:13.) Kas sinagi püüad neile, kellele sa head sõnumit kuulutad, lugeda võimaluse korral mõne kirjakoha? Muidugi ei piisa üksnes piiblitekstide ettelugemisest. Miks? Kuna paljud pole Piibliga tuttavad või ei saa sellest aru. Nii oli see esimesel sajandil ja nii on see ka tänapäeval. Seega ei peaks me eeldama, et inimene saab piiblisalmist aru kohe, kui oleme selle talle ette lugenud. Meil tuleb võtta aega, et tõsta tekstist vajalik osa esile – näiteks uuesti ette lugedes – ja siis seda selgitada. Nõnda võib Piibli sõnum puudutada meie kuulajate südant. (Luuka 24:32.) w17.09, lk 25–26, lõigud 7–8

Oma ligimestele ja usukaaslastele kaastunde osutamine on Jeesuse järelkäijatele üks peamisi nõudeid. (Joh. 13:34, 35.) Kaastunde üks tähendus on „koos kannatamine”. Kaastundlik inimene soovib leevendada teise kannatusi ja aidata tal raskustest jagu saada. Otsi sinagi võimalusi seda teha! Näiteks kui teised katastroofides kannatavad, siis tunneme neile kaasa. Jehoova rahvast teatakse selle poolest, et tõttame üksteisele hädaajal kiiresti appi. (1. Peetr. 2:17.) Üks Jaapani õde elas piirkonnas, mille maavärin ja tsunami 2011. aastal segi paiskas. Ta rääkis, kuivõrd palju teda julgustas ja lohutas see, et kõikjalt Jaapanist ja teistest maadest saabusid arvukad vabatahtlikud remontima kannatada saanud hooneid. Õde kirjutas: „Nägin, kui hooliv on Jehoova ja et tunnistajad tõepoolest hoolivad üksteisest. Paljud vennad ja õed üle kogu maailma palvetavad meie eest.” w17.09, lk 11–12, lõigud 12–13

Miks sa peaksid olema huvitatud enesevalitsuse arendamisest? Mõtle kahele olulisele põhjusele. Esiteks, inimestel, kes suudavad oma tundeid kontrollida, on üldiselt vähem probleeme. Võrreldes impulsiivsete inimestega on nad emotsionaalselt stabiilsemad, kalduvad harvemini raskemeelsusele, ei ägestu nii kergesti ning neil on teistega paremad suhted. Teiseks, kiusatustele vastupanemine ja kohatute soovide kontrollimine on hädavajalik Jumala soosingusse jäämiseks. Me teame, mis juhtus Aadama ja Eevaga, kes seda ei teinud. (1. Moos. 3:6.) Kibedaid vilju on lõiganud teisedki, kes on kaotanud enesevalitsuse. Ükski ebatäiuslik inimene ei suuda ennast täiuslikult valitseda. Jehoova näeb, millist võitlust tema teenijad peavad, ning ta tahab aidata neil oma patuseid soove ohjeldada. (1. Kun. 8:46–50.) w17.09, lk 3–4, lõigud 3–4

Oli aeg, kui eri nahavärviga Jehoova tunnistajatel Lõuna-Aafrika Vabariigis polnud lubatud vabalt koos käia. Kuid pühapäeval, 18. detsembril 2011 avanes Johannesburgi suurimal staadionil võrratu vaatepilt: üle 78 000 valge- ja mustanahalise Jehoova tunnistaja Lõuna-Aafrika Vabariigist ja naaberriikidest kuulas üheskoos piibliainelisi kõnesid. Üks staadioni vastutav töötaja märkis: „Ma pole sel staadionil kunagi näinud nii viisakat rahvahulka. Kõik on kenasti riides. Ja te olete staadioni nii puhtaks teinud. Kõige erakordsem on aga see, et eri rassist inimesed on sõbralikult koos.” Niisugused kommentaarid kinnitavad, et meie rahvusvaheline vennaskond on ainulaadne. (1. Peetr. 5:9.) Miks me aga teistest organisatsioonidest erineme? Me näeme vaeva, et võtta Jumala sõna ja püha vaimu abil seljast „vana isiksus” ja riietuda „uude isiksusse”. (Kol. 3:9.) w17.08, lk 17–18, lõigud 2–3

Piibli järgi on kannatlikkus üks püha vaimu vilja tahk. Ilma Jumala abita poleks ebatäiuslikel inimestel võimalik olla piisavalt kannatlikud. Kannatlikkus on Jumala and. Oma kannatlikkusega saame väljendada armastust Jehoova ja teiste vastu. Kui oleme kannatamatud, nõrgeneb meievaheline armastuse side, kannatlikkus aga tugevdab seda. (1. Kor. 13:4; Gal. 5:22.) Kannatlikkusega on seotud veel teisigi kristlikke omadusi. Näiteks võib nimetada vastupidavust, mis võimaldab meil taluda rasket olukorda rõõmu kaotamata. (Kol. 1:11; Jaak. 1:3, 4.) Samuti aitab kannatlikkus meil mistahes raskuses hoiduda teistele kätte maksmast ning jääda Jehoovale ustavaks. Piibel õhutab meid ka olema valmis ootama. Seda kannatlikkuse tahku tõstab esile kirjakoht Jaakobuse 5:7, 8. w17.08, lk 4, lõik 4

Noored, ilmselt olete nõus, et enne teele asumist on tark planeerida, kuhu minna. Elu on nagu teekond ning noorus on aeg pidada plaani, milline tee valida. Muidugi ei pruugi plaanide tegemine lihtne olla. Kuid pane tähele Jehoova sõnu, mis on toodud tänases päevatekstis. Jehoova innustab sind tulevikku targalt planeerima. (Kog. 12:1; Matt. 6:20.) Ta soovib, et oleksid õnnelik. See ilmneb juba siis, kui vaatled tema kätetööd, kuulad loodushääli ja maitsed maa vilju. Tema hoolivust on näha ka sellest, et ta õpetab meile, milline on parim elutee. Jehoova ütleb neile, kes teda kuulata ei taha: „Te ... valisite selle, mis on mulle vastumeelt. ... Minu teenijad rõõmustavad, aga teie tunnete häbi. Minu teenijad hõiskavad südamerõõmust.” (Jes. 65:12–14.) Kui Jehoova teenijad teevad tarku valikuid, ülistavad nad sellega oma loojat. (Õpet. 27:11.) w17.07, lk 22–23, lõigud 1–2

Jumal, kes teab iga tähe asupaika, tunneb ka sind. Ta teab täpselt, kus sa oled, kuidas sa end tunned ja mida sa mingil hetkel vajad. Tänu oma tarkusele mõistab Jehoova sinu raskusi ning tal on piisavalt jõudu, et sind aidata. (Laul 147:5.) Sa võid tunda, et sinu olukord on liiga keeruline ja sinu koorem liiga raske. Ent Jumal teab meie piire, „tal on meeles, et oleme põrm”. (Laul 103:14.) Ebatäiuse tõttu teeme pidevalt samu vigu. Kuidas me küll kahetseme sõnu, mida oleksime võinud ütlemata jätta, valesid soove, mis meis ikka ja jälle pead tõstavad, ning neid kadedaid pilke, mida vahel teistele heidame! Jehooval endal pole selliseid puudusi, ent kuna tema tarkus on mõõtmatu, mõistab ta meid läbi ja lõhki. (Jes. 40:28.) Võib-olla oled ise kogenud, kuidas Jehoova on oma võimsa käega sind mõnest raskest olukorrast välja aidanud. (Jes. 41:10, 13.) w17.07, lk 18–19, lõigud 6–8

Sri Lankalt pärit vend, kes elab nüüd välismaal, lubab kasutada oma kodumaal asuvat kinnistut koosolekute ja kokkutulekute pidamiseks ning täisajaliste teenijate majutamiseks. Majanduslikus mõttes on see vennale küll ohver, kuid kohalikele kuulutajatele, kes pole kuigi rikkad, on see suur abi. Ühel maal, kus meie tööle on seatud tõkkeid, lasevad vennad kasutada oma kodusid kuningriigisaalidena. Tänu sellele on nende usukaaslastel, kellest paljud on pioneerid või teised väiksema sissetulekuga inimesed, olemas tasuta koosolekupaik. Üks õde, kes teeb korrapäraselt annetusi kuningriigitöö heaks, selgitab, millised õnnistused on talle osaks saanud. Ta sõnab: „Tänu heldekäelisusele olen aastate jooksul märganud enda juures huvitavat fenomeni. Mida rohkem ma annan aineliselt, seda enam ilmutan meeldivaid omadusi. Ma olen andestavam, kannatlikum ning mul on kergem saada üle pettumustest ja võtta kuulda nõu.” w17.07, lk 9, lõigud 9–10

Isegi kui Iiob mõistis hiljem paremini oma vaevade põhjust, võis ta ikka aeg-ajalt murda pead selle üle, miks ta pidi nii palju kannatama. Sel juhul võis ta mõtiskleda Jumala sõnade üle. See võis aidata tal näha asju õigest vaatenurgast ja leida tröösti. (Laul 94:19.) Iiobi loo üle mõtiskledes saame meiegi näha asju õigest vaatenurgast ja leida tröösti. Jehoova lasi Iiobi raamatu kirja panna „meile õpetuseks”. Nagu muud pühakirja osad, aitab ka see raamat „meil vastu pidada ja julgustab meid, et meil oleks lootust”. (Rooml. 15:4.) See lugu õpetab, et me ei tohiks keskenduda üksnes oma probleemidele, nii et unustame olulisema – Jehoova ülemvõimu puudutava vaidlusküsimuse. Ja nii nagu Iiob, saame ka meie toetada Jehoova ülemvõimu, kui jääme eluvintsutustes Jehoovale ustavaks. w17.06, lk 24, lõik 9; lk 25, lõigud 13–14

Jeesus mõistis, et mõnikord on vaja võtta aega puhkamiseks. Pärast üht iseäranis intensiivset kuulutustööretke ütles Jeesus oma jüngritele tänases päevatekstis toodud sõnad. Tõepoolest, puhkusel ja meelelahutusel on oma oluline koht. Meil tuleb aga jälgida, et vaba aja veetmine ei saaks meie elus kõige tähtsamaks. Esimesel sajandil oli paljudel hoiak „Söögem ja joogem, sest homme me sureme”. (1. Kor. 15:32.) Ka tänapäeval on selline suhtumine üldlevinud. Kuidas teha kindlaks, kas me suhtume meelelahutusse tasakaalukalt? Näiteks võiksime ühe nädala jooksul panna kirja, mitu tundi kulub meil vaimsete asjadega tegelemiseks. Seejärel võiksime võrrelda seda tundidega, mis meil kulub vaba aja veetmisele, nagu sportimisele, hobidele, teleri vaatamisele ning arvuti- ja videomängudele. Mis selle võrdluse abil võib ilmneda? Kas peaksime vähem meelt lahutama? (Efesl. 5:15, 16.) w17.05, lk 24–25, lõigud 11–13

Kaupmees Jeesuse mõistujutus leidis erilise pärli. Selle ostmiseks oli ta valmis müüma maha kõik, mis tal oli. Pole kahtlustki, et see pärl oli tema silmis väga väärtuslik. Jumala kuningriik on otsekui see eriline pärl. Kui peame seda nii kalliks, nagu kaupmees pidas pärlit, oleme valmis loobuma kõigest, et saada ja jääda selle kuningriigi alamaks. (Mark. 10:28–30.) Näiteks Sakkeus oli saanud rikkaks teistelt raha välja pressides. (Luuka 19:1–9.) Kui ta aga kuulis Jeesust rääkimas kuningriigist, mõistis ta selle ülimat väärtust ja otsustas kohe midagi ette võtta. Ta ütles: „Poole oma varandusest, Isand, annan ma vaestele, ja kellelt ma olen midagi välja pressinud, sellele ma tagastan neljakordselt.” Sakkeus polnud enam ahne, vaid andis oma ebaausalt teenitud vara heal meelel ära. w17.06, lk 10, lõigud 3–5

Neil, kellelt lapsevanemad on oma laste aitamiseks abi palunud, tuleb innustada lapsi oma vanematest lugu pidama. Nad saavad seda teha, kui räägivad laste vanematest head ega võta enda kanda isa või ema rolli. Samuti peaksid need, kes lapsi aitavad, vältima sellist käitumist, mis võib tunduda koguduseliikmetele või kellelegi väljastpoolt kogudust moraalselt küsitav. (1. Peetr. 2:12.) Vanemad ei saa laste vaimset suunamist lihtsalt teiste hooleks jätta. Neil tuleb hoida silm peal sellel, kuidas nende lapsi aidatakse, ning pidada meeles, et vastutus oma lastele Piibli tõde õpetada lasub ikkagi neil. Vanemad, paluge Jehoovalt abi ja tehke oma parim. (2. Ajar. 15:7.) Pidage oma laste suhteid Jehoovaga tähtsamaks kui omaenda eelistusi. Nähke vaeva selle nimel, et pühakirja tõde puudutaks laste südant. Ärge kunagi kaotage oma laste suhtes lootust: neist võivad saada tublid Jehoova teenijad. w17.05, lk 12, lõigud 19–20

Üht meest süüdistatakse alusetult rängas kuriteos. Kaks nurjatut meest annavad valetunnistuse ning süüalune otsustatakse hukata. Pereliikmed ja sõbrad on šokeeritud. Neile, kes on tunnistajaks selle süütu mehe ja tema poegade hukkamisele, ei mahu niisugune ebaõiglus lihtsalt pähe. See ei ole väljamõeldud lugu. Nõnda juhtus ustava jumalateenija Naabotiga, kes elas siis, kui Iisraeli üle valitses kuningas Ahab. (1. Kun. 21:11–13; 2. Kun. 9:26.) Kuningas Ahab ihus hammast Naaboti viinamarjaistandusele. Ta pakkus talle selle eest raha või vahetuskaubana veelgi paremat viinamäge. Kuid Naabot keeldus. Miks? Naabot polnud nõus oma viinamarjaistandusest loobuma, kuna see olnuks vastuolus Jehoova seadusega, mis keelas suguharu pärandit alatiseks müüa. (3. Moos. 25:23; 4. Moos. 36:7.) Ilmselgelt vaatas Naabot olukorrale Jehoova vaatepunktist. w17.04, lk 23, lõik 1; lk 24, lõik 4

Kes jäävad alles, kui jumalatutele tehakse lõpp? Jehoova annab järgmise südantsoojendava lubaduse: „Tasased pärivad maa ja naudivad külluslikku rahu.” Hiljem öeldakse samas laulus: „Õiged pärivad maa ja elavad sellel igavesti.” (Laul 37:11, 29.) Kes on „tasased” ja „õiged”? Tasased on need, kes lasevad alandlikult Jehooval end õpetada. Õiged on need, kes teevad meeleldi seda, mis on õige Jehoova silmis. Tänapäeval on õigeid inimesi tunduvalt vähem kui jumalakartmatuid. Tulevases uues maailmas pole aga tasased ja õiged ei vähemuses ega enamuses, nad on ainsad, kes maa peal on. Siis ongi maa paradiis. w17.04, lk 10–11, lõigud 5–6

Armastus Jumala vastu ajendab meid olema armastavad oma vendade-õdede vastu, eriti kui nad on hädas. (1. Joh. 3:17, 18.) Kui Juudamaa kristlasi ähvardas esimesel sajandil nälg, aitasid neid usukaaslased. (Ap. t. 11:28, 29.) Paulus ja Peetrus innustasid kristlasi olema üksteise vastu külalislahked. (Rooml. 12:13; 1. Peetr. 4:9.) Kui kristlastelt oodatakse, et nad võtaksid vastu mujalt külla tulnud vendi ja õdesid, siis kui palju enam tuleks neil võtta vastu neid usukaaslasi, kelle elu on ohus või keda on usu pärast taga kiusatud. Hiljuti tuli Ida-Ukrainas tuhandetel Jehoova tunnistajatel põgeneda oma kodudest sõja ja tagakiusamise tõttu. Kahjuks said mõned neist surma. Kuid enamiku võtsid enda hoole alla vennad mujalt Ukrainast ning Venemaalt. Mõlemas riigis on Jehoova tunnistajatest põgenikud jäänud poliitilistes küsimustes neutraalseks, näidates sellega, et nad ei kuulu maailma. Nad on ikka innukad Jumala sõna kuulutajad. (Joh. 15:19; Ap. t. 8:4.) w17.05, lk 4, lõigud 6–7