Jaanuar

Sel ajal kui Mooses kuulus Egiptuse kuninglikku perre, polnud ta tasane. Kord sai ta lausa nii vihaseks, et tappis mehe, kes käitus tema arvates ebaõiglaselt. Mooses arvas, et Jehoova kiidab tema teguviisi heaks. Jehoova aga tegeles Moosesega 40 aastat ja aitas tal mõista, et lisaks julgusele on vaja veel midagi, et Iisraeli rahvast juhtida. Tal oli vaja arendada tasadust. Selleks pidi ta olema alandlik, kuulekas ja lahke. Mooses mõistis seda ja temast sai suurepärane juht. (2. Moos. 2:11, 12; Ap. t. 7:21–30, 36.) Tänapäeval peaksid perepead ja kogudusevanemad Moosesest eeskuju võtma. Ära saa kergesti pahaseks, kui sinuga käitutakse lugupidamatult. Ole alandlik ja tunnista oma vigu. (Kog. 7:9, 20.) Järgi probleemide korral kuulekalt Jehoova juhtnööre. Ja vasta alati leebelt. (Õpet. 15:1.) Perepead ja ülevaatajad, kes sel viisil käituvad, rõõmustavad Jehoovat, aitavad hoida rahu ja näitavad head eeskuju, kuidas olla tasane. w19.02, lk 8, lõik 1; lk 10, lõigud 9–10

Pane tähele, miks oli Jeesusel rahvahulgast kahju. Piibel ütleb, et „nad olid nagu lambad, kel pole karjast”. Võib-olla Jeesus nägi, et mõni neist on vaene ja peab pikki tunde töötama, et peret elatada. Teised pidid ehk tulema toime leinaga. Ilmselt mõistis Jeesus nende olukorda. Ta koges ka ise samasuguseid raskusi. Jeesus hoolis inimestest ja soovis neid pühakirja sõnadega lohutada. (Jes. 61:1, 2.) Mida me temalt õpime? Ka meie ümber on inimesi, kes on „nagu lambad, kel pole karjast”. Neil on palju erinevaid probleeme. Ja meil on olemas see, mida nad vajavad – hea sõnum kuningriigist. (Ilm. 14:6.) Nagu Jeesus, kuulutame ka meie seda head sõnumit, sest meil on „kahju viletsast ja vaesest”. (Laul 72:13.) Me tunneme inimestele kaasa ja tahame neid aidata. w19.03, lk 21–22, lõigud 6–7

Meil on palju põhjuseid, miks Jehoovat armastada. Me saame iga päev tema andidest rõõmu tunda. Kuid lisaks sellele õpetab ta meile tõde enda ja oma eesmärkide kohta. (Joh. 8:31, 32.) Ta on ka rajanud kristliku koguduse, mille kaudu me saame juhatust ja tuge. Samuti aitab ta meil tulla toime probleemidega ning on andnud meile lootuse elada täiuslikena igavesti. (Ilm. 21:3, 4.) Kui mõtiskleme selle üle, kui palju Jehoova juba on meie heaks teinud, kasvab meie armastus tema vastu. Ja see omakorda aitab meil suhtuda kartustesse tasakaalukalt. Me kardame teha haiget oma Jumalale, keda me nii väga armastame. Kui veendud üha enam, kui kasulik on järgida Jehoova juhatust, siis kasvab sinu armastus tema ja Piibli põhimõtete vastu. See annab sulle jõudu seista vastu Saatana rünnakutele ja mitte lõpetada Jehoova teenimist. Kujutle end elamas tuhandete aastate pärast. Siis võid vaadata tagasi ja tõdeda, et ristimisele minek oli parim otsus sinu elus. w19.03, lk 6, lõik 14; lk 7, lõik 19

Kui pereliikmed on üksteisele tänulikud, toob see head kogu perele. Mida rohkem abielumees ja -naine üksteist tänavad, seda enam see neid lähendab. Samuti aitab see neil teineteisele andestada. Mees, kes peab oma naist kalliks, paneb tähele tema mõtteid ja tegusid ning kiidab teda. (Õpet. 31:28.) Armastav naine jällegi ütleb mehele, mida ta tema juures hindab. Kui oled lapsevanem, siis kuidas sa saad õpetada oma lapsi tänu väljendama? Pea meeles, et lapsed jäljendavad sinu kõnet ja tegusid. Seepärast ole neile heaks eeskujuks ja täna neid, kui nad midagi sinu heaks teevad. Samuti õpeta neid teisi tänama. Aita lastel mõista, et tänu peaks tulema südamest ja et see toob palju head. w19.02, lk 17, lõigud 14–15

Need Iiobi sõnad kinnitavad, et ta oli otsustanud jääda laitmatuks, tulgu mis tuleb. Ja meie saame teha sedasama. Saatan esitab samasuguseid süüdistusi meie kõigi kohta. Kuidas see sind puudutab? Sisuliselt väidab Saatan, et sa ei armasta Jehoovat ja et kui sul on vaja end päästa, siis lõpetad tema teenimise ja loobud oma laitmatusest. (Iiob 2:4, 5; Ilm. 12:10.) Sellised süüdistused teevad kindlasti haiget. Kuid mõtle sellele, et Jehoova usaldab sind ja on andnud sulle võimaluse tõestada, et Saatan on valetaja. Ta küll lubab Saatanal sind proovile panna, kuid ta on kindel, et sa suudad jääda laitmatuks. Ja ta on lubanud sind selles aidata. (Heebr. 13:6.) See on tõepoolest auline võimalus, mille kõrgeim valitseja on meile andnud. Niisiis, kas sa mõistad, miks on laitmatus nii tähtis? Selle abil saame kummutada Saatana valed ning tuua au oma taevase isa nimele ja toetada tema ülemvõimu. w19.02, lk 5, lõigud 9–10

Jeesus rääkis apostlitele eesootavatest katsumustest. Seejärel tõi ta ennast neile eeskujuks ja innustas neid julged olema. (Joh. 16:1–4a, 33.) Palju aastaid hiljem tegutsesid jüngrid Jeesuse kombel ennastohverdavalt ja julgelt. Kuigi see polnud kerge, toetasid nad üksteist mitmesugustes raskustes. (Heebr. 10:33, 34.) Ka meie jäljendame tänapäeval Jeesust ja oleme julged. Näiteks nõuab julgust see, et aidata vendi-õdesid, keda taga kiusatakse. Vahel võidakse meie usukaaslasi ebaõiglaselt vangistada. Kui see juhtub, peaksime tegema nende heaks kõik, mis suudame, ja võimalusel nende kaitseks sõna võtma. (Filipl. 1:14; Heebr. 13:19.) Veel üks viis näidata julgust on rääkida vapralt edasi head sõnumit. (Ap. t. 14:3.) Nagu Jeesus, oleme ka meie otsustanud kuulutada kuningriigisõnumit isegi siis, kui inimesed meile vastupanu osutavad või meid taga kiusavad. w19.01, lk 22–23, lõigud 8–9

Mis aitab sul anda koosolekutel häid kommentaare? Väga tähtis on igaks koosolekuks valmistuda. Kui teed plaane ja valmistud hästi, oled vastamisel enesekindlam. (Õpet. 21:5.) Kuidas aga koosolekuks hästi ette valmistada? Palu esiteks iga kord Jehoovalt püha vaimu. (Luuka 11:13; 1. Joh. 5:14.) Seejärel püüa mõne minuti jooksul saada artiklist ülevaade. Vaata üle pealkirjad, alapealkirjad, pildid ja kastid. Kui asud lõike uurima, loe läbi nii palju viidatud piiblitekste, kui võimalik. Mõtiskle loetu üle, pöörates erilist tähelepanu mõtetele, mida soovid kommenteerida. Mida sisukamalt sa valmistud, seda paremini sa õpitu omandad ja seda lihtsam on sul vastata. (2. Kor. 9:6.) w19.01, lk 9, lõik 6; lk 11–12, lõigud 13–15

Jehoova mõjutas Habakukki oma muresid kirja panema, et õpetada meile midagi tähtsat: me ei peaks kõhklema talle oma muredest või kahtlustest teada anda. Ta innustab meid oma hinge pealt kõik talle ära rääkima. (Laul 50:15; 62:8.) Habakuk usaldas oma sõpra ja isa Jehoovat ning hoidis raskustes tema ligi. Ta ei jäänud oma olukorra pärast tusatsema ega toetunud enda arusaamisele, vaid rääkis oma tunnetest ja muredest Jehoovale, olles sellega meile heaks eeskujuks. Jehoova, kes kuulab palveid, innustab meid teda usaldama ja rääkima talle enda muredest. (Laul 65:2.) Kui me nii toimime, siis Jehoova otsekui embab meid soojalt, juhendades meid lahkelt. (Laul 73:23, 24.) Ta aitab meil mõista tema mõtteid, ükskõik mis mured meid ka ei vaevaks. Jehoova poole südamest palvetamine on üks parimaid viise näidata oma usaldust tema vastu. w18.11, lk 13, lõik 2; lk 14, lõigud 5–6

Taavet ei valinud sõpru vaid oma eakaaslaste hulgast. Kas mäletad, kes oli üks tema lähedane sõber? See oli Joonatan. Lugu nendevahelisest sõprussuhtest on üks kaunimaid, mis on Piiblisse talletatud. Kas sa tead, et Joonatan oli Taavetist umbes 30 aastat vanem? Miks olid nad nii head sõbrad? Neil mõlemal oli usk Jumalasse ja sügav lugupidamine teineteise vastu. Samuti hindasid nad üksteise häid omadusi, näiteks julgust, mida kumbki Jumala vaenlaste vastu võideldes ilmutas. (1. Saam. 13:3; 14:13; 17:48–50; 18:1.) Nagu Taavet ja Joonatan, võime ka meie tunda suurt rõõmu sõprusest nendega, kes armastavad Jehoovat ja usaldavad teda. Kiera, kes on teeninud Jumalat juba aastaid, ütleb: „Mul on sõpru kogu maailmas. Neil kõigil on erinev taust ja kultuur.” Kui avardad samamoodi oma südant, siis koged Piibli õpetuse ja püha vaimu ühendavat jõudu. w18.12, lk 26, lõigud 11–13

Hooruse alla käib abielurikkumine, prostitutsioon, seksuaalsuhted isikute vahel, kes pole omavahel abielus, homoseksuaalsed suhted ja loomapilastus. Kui üks abikaasadest teeb hooruspattu, siis võib teine otsustada, kas lahutada abielu või mitte. Jeesus ei öelnud, et hooruspatu puhul peab abielu lahutama. Näiteks võib naine otsustada end mehest mitte lahutada, kuigi too on rikkunud abielu. Võib-olla armastab naine oma meest kõigest hoolimata, soovib talle andestada ning koos temaga oma abielu uuesti üles ehitada. Kui naine lahutaks ega abielluks uuesti, peab ta toime tulema eri raskustega. Ta ei saa enam tunda rõõmu seksuaalsuhetest ning peab saama hakkama enda elatamise ja üksindusega. Ja kuidas mõjutaks lahutus lapsi? (1. Kor. 7:14.) On selge, et lahutatud süütul kristlasel tuleb erinevaid raskusi. w18.12, lk 12, lõigud 10–11

Jehoova vihkab ebaõiget käitumist ja kurje tegusid. (Laul 5:4.) Kuna ta teab, et meil on päritud ebatäiuse tõttu valesid kalduvusi, innustab ta meid arendama samasugust hoiakut, nagu on tal endal. Mõtlemine sellele, miks Jehoova jälestab halba, aitab meil sellist hoiakut arendada ja annab jõudu väärtegudest hoiduda. Kui õpime vihkama seda, mis on halb, aitab see meil mõista, et teatud teod on valed, isegi kui neist pole Piiblis otseselt juttu. Üks näide kõlblusetust käitumisest on sületants, mis on muutumas üha populaarsemaks. Mõni võib vabanduseks tuua, et kuna tegemist pole otsese seksuaalsuhtega, pole tarvis sellest hoiduda. Mida aga arvab sellisest käitumisest Jehoova, kes jälestab halba, ükskõik, mis kujul see väljendub? Et hoida end väärtegudest kaugele, tuleks meil tugevdada enesevalitsust ja õppida jälestama seda, mida Jehoovagi. (Rooml. 12:9.) w18.11, lk 25, lõigud 11–12

Paulus pidas seda Jehoova tõotust nii tähtsaks, et tsiteeris seda mõtet lausa kolm korda. (Rooml. 1:17; Gal. 3:11; Heebr. 10:38.) Mistahes katsumusi Jehoova teenijad ka ei kogeks, saavad nad tänu oma usule ja ustavusele näha Jehoova tõotuste täitumist. Jehoova ergutab meid vaatama praegusest ajast kaugemale. Habakuki raamatus on väga vajalikud õpetused kõigile, kes elavad viimseil päevil. Jehoova annab oma tõotuse järgi elu igaühele, kes näitab üles usku ja usaldab teda. Meil tuleks ikka edasi tugevdada oma usku Jumalasse ja usaldust tema vastu, ükskõik mis muresid või probleeme meil ka poleks. Habakuki raamatu kaudu kinnitab Jehoova meile, et ta toetab ja päästab meid. Ta palub meil teda usaldada ja oodata kannatlikult tema määratud aega, mil Jumala kuningriik hakkab maa üle valitsema. Siis elavad kogu maal õnnelikud ja tasase meelega jumalateenijad. (Matt. 5:5; Heebr. 10:36–39.) w18.11, lk 16, lõigud 15–17

Mõned, kes esimesel sajandil võtsid kuulda Jeesuse õpetusi, ei jätkanud tõeteel käimist. Näiteks pärast seda, kui Jeesus oli imeväel toitnud rahvahulki, järgnesid inimesed talle Galilea mere teisele kaldale. Seal ütles Jeesus midagi, mis neid ehmatas: „Kui te ei söö Inimesepoja liha ega joo tema verd, ei saa te elu.” Selle asemel et paluda Jeesuselt selgitust, lasid nad tema sõnadel saada endale komistuskiviks ning ütlesid: „Kui võigas jutt! Kes suudab seda kuulata!” Niisiis „pöördusid paljud tema jüngrid oma endise elu juurde tagasi ega käinud enam koos temaga”. (Joh. 6:53–66.) Kahjuks on ka praegusel ajal mõned tõest eemaldunud. Mõnele on saanud komistuskiviks kellegi tuntud venna sõnad või teod. Teised on solvunult jätnud tõe, kui neile on antud Piiblil põhinevat nõu või kui neil on olnud tüli kaaskristlasega. w18.11, lk 9, lõigud 3–5

Kui me ei saa täielikult aru, miks meie organisatsioonis mingi muudatus tehakse, siis on hea mõelda sellele, kuidas Kristus minevikus Jumala rahvast juhtis. Nii Joosua päevil kui ka esimesel sajandil andis ta tarku juhtnööre, et Jumala rahvast kaitsta ning tugevdada nende usku ja ühtsust. (Heebr. 13:8.) Jeesuse hool meie vastu ilmneb selles, et ta annab õigeaegseid juhendeid ustava ja aruka orja kaudu. (Matt. 24:45.) Kui mõtleme sellele, kuidas Kristus meid juhib, siis näeme selle taga tema soovi, et meie usk tugevneks. Kristuse hool ilmneb ka selles, et ta aitab meil keskenduda kõige tähtsamale tööle, mida praegu maa peal tehakse: kuulutustööle. (Mark. 13:10.) w18.10, lk 25, lõigud 13–16

Suurepärane näide inimesest, kes end provotseerimisest hoolimata valitses, on piibliloos 2. Saamueli 16:5–13. Sauli sugulane Simei sõimas Taavetit ja tema sulaseid ning loopis neid kividega. Taavet talus seda, kuigi tal oleks olnud jõudu Simeid takistada. Kuidas suutis Taavet end valitseda? Seda aitab mõista Laul 3. Selle laulu sissejuhatavast märkusest on näha, et Taavet tegi selle siis, „kui põgenes oma poja Absalomi eest”. Salmid 1 ja 2 haakuvad hästi Teise Saamueli 16. peatükiga. Ja salmis 4 väljendub Taaveti kindel usk: „Jehoovat hüüan ma valjult, ta vastab mulle.” Rünnaku alla sattudes võiksid ka sina palvetada. Jehoova võtab sind kuulda ja annab oma püha vaimu, mis aitab vastu pidada. Kas sulle tuleb pähe mõni olukord, kus keegi võib kohelda sind halvasti ning sul läheb tarvis enesevalitsust ja andestavat meelt? Kas sa usud, et Jehoova näeb su viletsust ja tuleb sulle appi? w18.09, lk 6, lõigud 16–17

Kuulutustööl olles tuleks meil alati olla hoolivad ja lugupidavad, mis eeldab seda, et õpime hästi tundma omakandi inimesi. Kui kuulutame ukselt uksele, oleme otsekui kutsumata külalised. Seepärast on väga oluline, et valiksime sellise aja, mil inimesed on tõenäoliselt valmis vestlema. (Matt. 7:12.) Näiteks, kas inimestele sinu territooriumil meeldib nädalavahetustel kauem magada? Kui see on nii, siis saad ehk hommikul alustada vestlusi tänaval, teha stenditööd või külastada uuesti neid, kelle puhul sa oled kindel, et nad on valmis sind vastu võtma. Paljud inimesed on väga hõivatud, niisiis on ehk hea, et meie esimesed külastused oleksid lühemad. (1. Kor. 9:20–23.) Kui inimesed näevad, et arvestame nende olukorra ja tiheda ajakavaga, on nad meelsamini valmis meiega uuesti kohtuma. Igal juhul on kuulutustööl vaja ilmutada Jumalale meelepäraseid omadusi. Kui me seda teeme, siis oleme tõesti Jumala kaastöölised ja ta saab meid kasutada, et kedagi enda juurde tõmmata. (1. Kor. 3:6, 7.) w18.09, lk 32, lõigud 15–17

Kuidas aitab tasane meel olla õnnelik? Inimesed, kes on Piibli tõde hästi tundma õppinud, on end muutnud. Nad võisid varem olla karmid, riiakad ja agressiivsed. Ent nüüd on nad riietunud „uude isiksusse” ja nende rõivaiks on „osavõtlikkus, lahkus, alandlikkus, tasadus ja kannatlikkus”. (Kol. 3:9–12.) Seetõttu on neil teistega head suhted ning nende elu on rahulikum ja õnnelikum. Lisaks tõotab Piibel, et sellised inimesed „pärivad maa”. (Laul 37:8–10, 29.) Mis mõttes pärivad tasase meelega inimesed maa? Püha vaimuga võitud kristlased pärivad maa, kui nad hakkavad valitsema selle üle kuningate ja preestritena. (Ilm. 20:6.) Miljonid teised, kel on maise elu lootus, pärivad maa aga selles mõttes, et elavad sellel igavesti rahus ja õnnes, olles täiuslikud. w18.09, lk 19, lõigud 8–9

Jehoova on kuulamises parim eeskuju. (1. Moos. 18:32; Joosua 10:14.) Analüüsigem vestlust, mis on kirjas tekstis 2. Moosese 32:11–14. Jehoova ei vajanud Moosese nõuannet, kuid lasi tal avaldada oma arvamust. Mooses oli ekslik inimene, aga Jumal kuulas teda ja arvestas tema seisukohaga – see on midagi, mis inimestele kuigi kerge ei ole. Jehoova kuulab kannatlikult kõiki usus esitatud palveid. Jehoova alandub kuulama meid, inimesi, nagu ta kuulas Aabrahami, Raahelit, Moosest, Joosuat, Maanoahi, Eelijat ja Hiskijat. (1. Moos. 30:6; Kohtum. 13:9; 1. Kun. 17:22; 2. Ajar. 30:20.) Seepärast võiksime endalt küsida: kas ei peaks minagi kõiki õdesid-vendi austama, kuulama nende mõtteid ja ka nende järgi toimima kui võimalik; kas keegi minu peres või koguduses vajab minu suuremat tähelepanu; mida ma kavatsen selle heaks teha? w18.09, lk 6, lõigud 14–15

Kui ümbritsevad inimesed on enesekesksed, aitavad meid Jeesuse sõnad. Ta ütles, et kõige tähtsam käsk on armastada Jehoovat kogu südamest ja hingest ning kogu oma mõistuse ja jõuga ning tähtsuselt teine armastada oma ligimest nagu iseennast. (Mark. 12:28–31.) Need, kes armastavad Jehoovat, jäljendavad teda. Jehoovale ja Jeesusele meeldib anda ning nad soovitavad meil teha sedasama, sest nii oleme õnnelikud. Kui oleme Jumalale ja kaasinimestele andes helded, toob see au Jehoovale ja teeb head nii meile kui ka ligimestele. Kahtlemata sa püüadki aidata teisi, eriti usukaaslasi. (Gal. 6:10.) Kui oled tubli andja, siis teised armastavad sind ja sul endal on hea tunne. w18.08, lk 22, lõigud 19–20

Jehoova ei pööra tähelepanu rassilistele, rahvuslikele, sugukondlikele või keelelistele erinevustele. Iga mees või naine, kes kardab Jumalat ja teeb, mis on õige, on talle meelepärane. (Gal. 3:26–28; Ilm. 7:9, 10.) Tõenäoliselt oled sa sellega nõus. Ent võib-olla oled kasvanud üles piirkonnas või kodus, kus olid tugevad eelarvamused. Kuigi sulle näib, et oled erapooletu, võivad sinu sisimas pesitseda eelarvamused. Isegi Peetrus, kelle kogemuse kaudu sai ilmsiks Jehoova erapooletus, oli hiljem ise erapoolik. (Gal. 2:11–14.) Kuidas me saame lõpetada välise mulje põhjal otsustamise? Meil tuleks Jumala sõna valguses hoolikalt uurida, kas meil on mingeid eelarvamusi. (Laul 119:105.) Ehk on meil tarvis kellegi abi, kes näeb meie eelarvamuslikku suhtumist, mida me ise pole märganud. (Gal. 2:11, 14.) Võib-olla on teatud hoiak meisse nii sügavale juurdunud, et me polegi sellest teadlikud. w18.08, lk 9, lõigud 5–6

Mõtle järgmisele. Kas teistele on näha, et olen Jehoovale jäägitult ustav? Kas otsin võimalusi näidata, et olen Jehoova tunnistaja? Jehoova oleks väga kurb, kui me tema rahva liikmetena häbeneksime, et talle kuulume. (Laul 119:46; Mark. 8:38.) Kahju küll, aga mõned on ähmastanud vahet selle vahel, kes teenib Jumalat, ja selle vahel, kes teda ei teeni, lastes end mõjutada „maailma vaimul”. (1. Kor. 2:12.) See vaim toidab patuseid ihasid. (Efesl. 2:3.) Näiteks eelistavad mõned, hoolimata paljudest nõuannetest, mis sel teemal on juba antud, ikka välja näha ja riietuda sobimatult. Nad kannavad riideid, mis on liibuvad või paljastavad, ja seda isegi kristlikel koosviibimistel. Või on neil äärmuslikud soengud. (1. Tim. 2:9, 10.) Seetõttu on raske öelda, kas nad kuuluvad Jehoovale või tahavad olla maailma sõbrad. (Jaak. 4:4.) w18.07, lk 24, lõigud 11–12

Me oleme vennad selles mõttes, et me kõik oleme Aadama järeltulijad. (Ap. t. 17:26.) See pole aga kõik. Jeesus selgitas, et tema jüngrid on vennad ja õed sellepärast, et nad peavad Jehoovat oma taevaseks isaks. (Matt. 12:50.) Lisaks on nad suure vaimse pere liikmed, kes on ühte seotud armastuse ja usuga. Seepärast on apostlite kirjades tihti öeldud usukaaslaste kohta „vennad”. (Rooml. 1:13; 1. Peetr. 2:17; 1. Joh. 3:13.) Pärast seda, kui Jeesus käskis oma jüngritel pidada üksteist vendadeks ja õdedeks, rõhutas ta alandlikkuse tähtsust. (Matt. 23:11, 12.) Apostlite ühtsust häiris uhkus. Samuti põhjustas probleeme rahvuslik üleolek. Kas juutidel oli põhjust olla uhked, et nad on Aabrahami järeltulijad? Paljud juudid olid selles veendunud. Ent Ristija Johannes ütles neile: „Jumal võib lasta neist kividestki Aabrahamile lapsi tõusta.” (Luuka 3:8.) w18.06, lk 9–10, lõigud 8–9

Kui miski või keegi valmistab meile ühtelugu pettumust, tuleb valvata oma suud ja jääda rahulikuks. (Õpet. 10:19; Matt. 5:22.) Isegi kui keegi meid provotseerib, tuleb anda maad „Jumala vihale”. (Rooml. 12:17–21.) See tähendab, et me vaatame Jehoova poole ja ootame kannatlikult, kuni tema midagi ette võtab. Kellelegi omal käel halvaga tasudes oleksime Jehoova vastu lugupidamatud. Kas me järgime ustavalt kehtivaid juhendeid, mis Jehoova meile on andnud? Me ei taha toetuda oma kogemusele ja teha lihtsalt nii, nagu oleme harjunud. Selle asemel järgime kõiki Jehoova organisatsioonilt tulevaid uusi juhendeid. (Heebr. 13:17.) Samal ajal oleme ka hoolsad, et mitte minna „üle selle, mis on kirjutatud”. (1. Kor. 4:6.) Nii vaatavad meie silmad alati Jehoova poole. w18.07, lk 15, lõigud 17–18

Küpsuse poole pürgides saavad sulle üha olulisemaks põhimõtted. See on nii sellepärast, et seadused on kitsama rakendusega, aga põhimõtted kehtivad laiemalt. Kui näiteks laps ei oska näha halva seltskonna ohtusid, seab tark lapsevanem talle tema kaitsmiseks piiranguid. (1. Kor. 15:33.) Ent laps kasvab, tema mõtlemisoskus areneb ja varsti on ta ise võimeline Piibli põhimõtteid mõistma. Ta hakkab tegema targemaid otsuseid ja oma sõpru hoolikamalt valima. (1. Kor. 13:11; 14:20.) Nii on ka meiega. Jumala põhimõtete abil otsustamine teeb meie südametunnistuse usaldusväärsemaks, Jumala mõtetest lähtuvaks teejuhiks. Kas meil on tarkade, Jehoovale meelepäraste otsuste tegemiseks kõik vajalik olemas? On küll. Jumala seadused ja põhimõtted on Piiblisse pandud selleks, et „Jumala teenija oleks igati pädev ja valmis igaks heaks tööks”. (2. Tim. 3:16, 17.) w18.06, lk 19, lõik 14; lk 20, lõigud 16–17

Jeesus näitas oma mõistujutuga, et samaarlane võib õpetada juudile, mida tähendab tõeline ligimesearmastus. (Luuka 10:25–37.) Enne taevasse minekut andis Jeesus oma jüngritele ülesande olla tema tunnistajad „kogu Juudamaal, Samaarias ning maailma otsani”. (Ap. t. 1:8.) Et seda üüratut ülesannet täita, tuli neil jagu saada uhkusest ja eelarvamustest. Jeesus oli neid kõiksugustele inimestele kuulutamiseks ette valmistanud, pöörates tähelepanu võõramaalaste headele omadustele. Näiteks kiitis ta võõra sõjaväe sadakonnaülema suurt usku. (Matt. 8:5–10.) Oma kodulinnas Naatsaretis rääkis Jeesus, kuidas Jehoova oli soosinud võõramaalasi, nagu Sarepta lesknaist, kes oli foiniiklanna, ja pidalitõbist Naamanit, kes oli süürlane. (Luuka 4:25–27.) Ja pärast samaarlannale kuulutamist jäi Jeesus tema linna kaheks päevaks, et kuulutada teistelegi, kes tundsid huvi tema sõnumi vastu. (Joh. 4:21–24, 40.) w18.06, lk 10, lõigud 10–11

Apostel Paulus võrdles kristlast Rooma sõduriga, kes peab käsitsivõitlust. Meie võitlus on loomulikult vaimne. Sellegipoolest on meie vaenlased päriselt olemas. Saatan ja deemonid on oskuslikud sõdalased, kel on tohutult kogemusi. Esmapilgul võib tunduda, et meie tulevik on tume. Eriti haavatavad paistavad noored. Kas nad suudavad võita üleinimlikke kurje vaime? Suudavad küll! Kuidas? Jehoova abiga, kes teeb neid tugevaks oma vägeva jõuga. Ent lisaks Jumala jõule on neil veel midagi. Nad on riietunud lahingurüüsse. Need noored on hästi ette valmistatud sõdurid, kes on varustanud end kogu Jumala antud sõjavarustusega. (Efesl. 6:10–12.) Võib-olla mõtles Paulus Rooma leegionäri sõjavarustusele, kui selle näite kirja pani. (Ap. t. 28:16.) w18.05, lk 27, lõigud 1–2

Esmane põhjus kuulutada on tuua au Jehoovale ja pühitseda tema nime. (Joh. 15:1, 8.) Jehoova nime ei saa teha pühamaks, kui see on. See on absoluutselt püha. Aga pane tähele, et Jesaja ütles: „Pidage pühaks vägede Jehoovat.” (Jes. 8:13.) Me pühitseme Jumala nime muu hulgas sellega, et peame seda eriliseks ja aitame teistel seda pühaks pidada. Näiteks kui räägime tõde Jehoova võrratutest isikuomadustest ja tema muutumatust eesmärgist inimkonnaga, hakkame vastu Saatana valedele ja laimule. (1. Moos. 3:1–5.) Samuti pühitseme Jehoova nime sellega, kui püüame oma territooriumi inimestele näidata, et Jehoova on „väärt võtma vastu ülistust, austust ja jõudu”. (Ilm. 4:11.) w18.05, lk 18, lõigud 3–4

Peamine põhjus, miks seada endale vaimseid eesmärke, on soov näidata Jehoovale, kui tänulikud me oleme tema armastuse eest ja kõige eest, mis ta meie heaks on teinud. Mõtle, kui palju sa Jehoovale võlgned. Tänu temale on sul elu, usk, Piibel, kogudus ja võrratu tulevikulootus. Kui paned esikohale vaimsed asjad, näitad Jumalale oma tänulikkust kõigi nende õnnistuste eest ja see lähendab sind temaga. Kui hakkad püüdlema vaimsete eesmärkide poole, hakkab kujunema ka sinu hea maine Jehoova silmis. Niiviisi saad temaga aina lähedasemaks. Apostel Paulus kinnitas: „Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie töö ja armastuse, mida olete osutanud tema nime vastu.” (Heebr. 6:10.) Keegi pole liiga noor, et seada endale eesmärke. Miks mitte seada ka endale mõni eesmärk ja siis selle poole püüelda? (Filipl. 1:10, 11.) w18.04, lk 26, lõigud 5–6

Roomlased olid väga uhked oma seaduste, õigussüsteemi ja vabaduse üle. Rooma impeeriumi võim ja hiilgus oli aga suuremalt jaolt saavutatud ränkraske orjatööga. Mingil ajal oli iga kolmas inimene selles riigis ori. Pole kahtlustki, et orjuse ja vabaduse teema keerles tavainimeste peas ja sellele mõtlesid ka esimese sajandi kristlased. Pauluse kirjades on palju juttu vabadusest. Siiski ei olnud tema teenistuse eesmärgiks sotsiaalne või poliitiline reform, mida inimesed tol ajal igatsesid. Paulus ja tema kaaskristlased ei lootnud, et vabaduse toob mõni inimvalitsus või -institutsioon, vaid nad kuulutasid usinalt head sõnumit Jumala kuningriigist ja rääkisid Kristuse hindamatu väärtusega lunastusohvrist. Paulus näitas oma usukaaslastele, kellelt tuleb tõeline vabadus. w18.04, lk 8, lõigud 1–2

Õhtul enne oma surma ütles Jeesus Peetrusele ülaltoodud sõnad. Peetrusest sai üks kristliku koguduse tugisambaid. (Gal. 2:9.) Tema julgus nädalatepühal ja hiljemgi oli vendadele innustuseks. Oma pika teenistuse lõpus kirjutas ta kaaskristlastele kirja. Milleks? Peetrus selgitas: „Ma [olen] teile lühidalt kirjutanud, et teid innustada ja anda teada, et Jumal on tõesti osutanud teile suurt armu. Püsige selles armus!” (1. Peetr. 5:12.) Peetruse kirjad on kristlastele julgustuseks tänaseni. Meil on Jehoova tõotuste täitumist oodates seda julgustust tõesti väga vaja! (2. Peetr. 3:13.) w18.04, lk 17, lõigud 12–13

Igas maailma nurgas paistab inimestel olevat soov teha seda, mida nad ise tahavad, ja elada nii, kuidas neile meeldib. Kuidas aga selliseid soove rahuldada, on juba iseasi. Paljud otsustavad teha seda sotsiaalsel või poliitilisel tasandil, organiseerides meeleavaldusi, proteste või isegi riigipöördeid. Ent kas need toovad soovitud tulemusi? Ei, tihtipeale hoopis tragöödiat ja surma. See kinnitab taas kuningas Saalomoni sõnade õigsust, kes täheldas: „Inimene on valitsenud inimese üle, tuues sellega palju kahju.” (Kog. 8:9.) Jünger Jaakobuse sõnad, mis on toodud tänases päevatekstis, näitavad, mida on vaja, et leida tõeline õnn ja rahulolu. Jehoova, kes on andnud selle täiusliku seaduse, teab kõige paremini, mida inimestel on vaja, et olla õnnelikud ja eluga rahul. Ta andis esimesele inimpaarile kõik õnnelikuks eluks vajaliku, ka tõelise vabaduse. w18.04, lk 3, lõigud 1–3