Veebruar

Jeesus hoolis teistest väga. Inimesed tundsid tema armastust ja kuulasid kuningriigisõnumit hea meelega. Mida rohkem me arendame samasuguseid tundeid inimeste vastu, seda tõhusam on meie kuulutustöö. Mis aitab meil olla osavõtlik nende vastu, kellele me kuulutame? See, kui paneme end nende olukorda ja kohtleme neid nii, nagu me soovime, et meid koheldaks. (Matt. 7:12.) Meil tuleks hoolega mõelda igale inimesele, kellele me kuulutame. Poleks hea kasutada kõigi puhul sama lähenemist. Me tahame arvestada iga inimese olukorra ja vaadetega. Võiks küsida taktitundelisi küsimusi, et inimese ja tema uskumuste kohta midagi teada saada. (Õpet. 20:5.) Oma vastustega ta otsekui annab meile teada, miks ta vajab head sõnumit. Tänu sellele infole saame Jeesuse eeskujul olla inimese vastu osavõtlikud ja teda aidata. (Võrdle 1. Korintlastele 9:19–23.) w19.03, lk 20, lõik 2; lk 22, lõigud 8–9

Aadam ja Eeva näitasid, et nad pole Jehoovale tänulikud. Meil kõigil on võimalus tõendada, et me ei ole nende moodi. Kui laseme end ristida, ilmneb sellest meie usk, et Jehooval on õigus öelda, mis on õige ja mis vale. Me armastame ja usaldame oma taevast isa. Pärast ristimist on kõigil tarvis pingutada, et elada Jehoova normide järgi. Miljonid inimesed teevad seda iga päev. Sinagi suudad seda, kui süvendad oma arusaamist Jumala sõnast Piiblist, seltsid korrapäraselt oma vendade-õdedega ja räägid innukalt teistele sellest, mida sa oma taevase isa kohta oled õppinud. (Heebr. 10:24, 25.) Kui sul tuleb teha mingi otsus, siis kuula Jehoova nõu, mida ta annab Piibli ja oma organisatsiooni kaudu. (Jes. 30:21.) Nii läheb korda kõik, mida sa teed. (Õpet. 16:20.) w19.03, lk 7, lõigud 17–18

Jehoova on andnud meile külluslikult vaimutoitu. Me saame seda näiteks koosolekute, ajakirjade ja veebisaidi kaudu. Kas oled kunagi kuulanud kõnet, lugenud artiklit või vaadanud meie veebitelevisiooni ning mõelnud, et see on just see, mida vajasid? Kuidas me saame Jehoovale selle eest tänu väljendada? (Kol. 3:15.) Üks viis on tänada teda nende kingituste eest oma palvetes. Samuti saame tänada Jehoovat sellega, et hoiame kuningriigisaalid puhtad ja heas seisukorras. Igaüks meist saab selles korrapäraselt anda oma osa. Näiteks need, kes hoolitsevad audio- ja videotehnika eest, on väga tähelepanelikud, et seda mitte kuidagi kahjustada. Kui me hooldame oma saale regulaarselt, püsivad need korras ja vajavad vähem parandustöid. See omakorda aitab kaasa sellele, et ülemaailmselt saab ehitada ja renoveerida rohkem saale. w19.02, lk 18, lõigud 17–18

Iiob mõtiskles palju Jehoova imelise loomistöö üle. (Iiob 26:7, 8.) Temas äratas aukartust see, kui ta mõtles maa, taeva, pilvede ja äikese peale, ning ta mõistis, et teab kõigest sellest väga vähe. Samuti avaldasid talle sügavat muljet mõtted, mis Jehoova oli lasknud kirja panna. Ta sõnas: „Tema ütlemisi olen ma talletanud.” (Iiob 23:12.) Iiob austas ja armastas Jehoovat väga ning soovis olla talle meelepärane. Tema soov jääda Jehoova ees laitmatuks üha kasvas. Iiob on meile hea eeskuju. Me teame loomistöö kohta väga palju rohkem kui inimesed Iiobi päevil. Samuti on meil olemas kogu Piibel, mis aitab meil Jehoovat tundma õppida. Kõik see täidab meid aukartusega. Ja meie aukartus Jehoova ees kasvatab omakorda armastust tema vastu, soovi talle kuuletuda ja jääda laitmatuks. (Iiob 28:28.) w19.02, lk 5, lõik 12

Läbi ajaloo on inimvalitsused kiusanud Jehoova rahvast taga. Nad võivad meid süüdistada mitmesugustes „kuritegudes”, kuid tegelikult on tagakiusamise põhjuseks see, et me oleme otsustanud kuuletuda „eelkõige Jumalale, mitte inimestele”. (Ap. t. 5:29.) Meid võidakse naeruvääristada, vangi panna või lausa peksta. Kuid Jehoova abiga me suudame hoiduda soovist maksta kätte ja jääme rahulikuks. Mõtle kolme heebrealase Hananja, Miisaeli ja Asarja kogemusele. Kui Babüloonia kuningas käskis neil kummardada suure kuldkuju ette, selgitasid nad kuningale lahkelt, miks nad seda ei tee. Need mehed olid valmis ükskõik milleks, mida Jehoova lubab juhtuda. (Taan. 3:1, 8–28.) Kuidas on need kolm heebrealast meile eeskujuks, kui meie ustavus Jumalale proovile pannakse? Me oleme alandlikud ja usume, et Jehoova hoolitseb meie eest. (Laul 118:7.) Me vastame süüdistajatele tasaduse ja lugupidamisega. (1. Peetr. 3:15.) Ja me keeldume kindlameelselt tegemast midagi, mis seaks ohtu meie sõpruse Jehoovaga. w19.02, lk 10–11, lõigud 11–13

Me saame oma julgust kasvatada, kui mõtleme lootusele, mis meil tänu Kristuse lunastusohvrile on. (Joh. 3:16; Efesl. 1:7.) Nädalatel enne mälestusõhtut on meil eriti hea võimalus arendada tänulikkust selle ohvri eest. Hea on järgida mälestusaja piiblilugemiskava ning mõtiskleda sündmuste üle, mis toimusid enne ja pärast Jeesuse surma. Tänu sellele mõistame mälestusõhtul viibides veelgi paremini sümbolite tähendust ja nende seost lunastusohvriga. Kui saame aru, mida Jeesus ja Jehoova on meie heaks teinud, siis tugevneb meie lootus ja me oleme veelgi otsusekindlamad pidama julgelt lõpuni vastu. (Heebr. 12:3.) Meil on põhjust olla tänulik, et Jeesus ilmutab alandlikkust ja julgust, kui ta ülempreestrina meie eest kostab. (Heebr. 7:24, 25.) Oma tänulikkust saame näidata sellega, et pühitseme mälestusõhtut, nagu Jeesus käskis. (Luuka 22:19, 20.) w19.01, lk 22, lõik 8; lk 23–24, lõigud 10–11

Jehoova on andnud meile kõigile võimaluse teda kiita. Kommentaarid koosolekutel on osa meie „kiitusohvrist”. Keegi ei saa tuua seda ohvrit meie eest. (Heebr. 13:15.) Kas Jehoova ootab kõigilt samasuguseid ohvreid või kommentaare? Ei, kindlasti mitte! Suhtu koguduse koosolekutesse kui söömaaegadesse heade sõpradega. Kui sind kutsutakse mingile koosviibimisele ja sul palutakse midagi söömiseks kaasa võtta, siis mida sa teeksid? Sa võid tunda pisut ärevust, kuid püüaksid tuua kindlasti midagi, mis võiks teistele meeldida. Jehoova on meie võõrustaja ja ta katab igaks koosolekuks vaimse toidulaua kõige heaga. (Laul 23:5; Matt. 24:45.) Ta on rõõmus, kui anname oma väikese panuse. Seega valmistu hästi ja osale nii palju kui võimalik. Nii sa mitte ainult ei söö Jehoova lauas, vaid tood ka ise kaasa midagi head oma usukaaslastele. w19.01, lk 8, lõik 3; lk 13, lõik 20

Piibliaegadel oli seksuaalne ebamoraalsus tihti ebajumalateenimise osa. (Hoosea 4:13, 14.) Selline teenimisviis oli patusele inimesele ahvatlev. See aga ei toonud kestvat õnne. Otse vastupidi. Taavet kirjutas: „Kes käivad ebajumalate järel, suurendavad oma valu.” Lisaks põhjustasid ebajumalateenijad piinavaid kannatusi paljudele lastele. (Jes. 57:5.) Jehoova jälestas sellist julmust. (Jer. 7:31.) Ka tänapäeval sallivad paljud valereligioonid seksuaalset ebamoraalsust, sealhulgas homoseksuaalsust. Sellise nii-öelda moraalselt vaba käitumise tagajärjed pole aga muutunud. (1. Kor. 6:18, 19.) Ilmselt oled märganud, et inimesed vaid „suurendavad oma valu”. Seega, kallis noor, kuula oma taevast isa. Tugevda oma veendumust, et talle allumine on sinu parimates huvides. Mõtiskle tõsiselt ebamoraalsete tegude halbade tagajärgede üle. Siis mõistad, et ükski ajutine nauding pole väärt valu, mida see kaasa toob. (Gal. 6:8.) w18.12, lk 27–28, lõigud 16–18

Kristlasel, kelle abikaasa on rikkunud abielu, tuleb teha otsus. Jeesuse sõnade kohaselt on tal õigus abielu lahutada ja ta on siis vaba uuesti abielluma. (Matt. 19:9.) Teine võimalus on tal aga abikaasale andestada. See ei oleks vale. Hoosea võttis Gomeri enda juurde tagasi. Ta ütles Gomerile, et sel ei tohi enam olla suhteid teiste meestega, ning ka Hoosea ei heitnud mõnda aega tema juurde. (Hoosea 3:1–3.) Hiljem Hoosea aga taastas abielusuhted Gomeriga. See sümboliseeris seda, et Jehoova oli valmis iisraellastele andestama ja taastama oma suhted nendega. (Hoosea 1:11; 3:4, 5.) Mida õpetab see abielu kohta meile? Kui süütu pool otsustab abielu mitte lahutada ja on taas oma abikaasaga seksuaalsuhtes, näitab see seda, et ta on oma kaasale andestanud. (1. Kor. 7:3, 5.) Sel juhul pole tal enam pühakirja järgi õigust abielu lahutada. Nad mõlemad peaksid tegema koostööd oma abielu nimel ja püüdma suhtuda abiellu nii nagu Jumal. w18.12, lk 13, lõik 13

Uurides võiksime mõtiskleda selle üle, kuidas Jehoova millessegi suhtub, sest see aitab meil edaspidi teha tarku otsuseid. Kui meil siis tekib mingi ootamatu olukord, kus on vaja kiiresti otsus langetada, oleme selleks paremini valmis ja teame, mida teha. Näiteks Joosep lükkas otsekohe tagasi Pootifari naise lähenemiskatsed, sest ta oli mõtisklenud selle üle, kuidas Jehoova suhtub abielutruudusse. (1. Moos. 39:8, 9.) Ta ütles naisele: „Kuidas ma siis võiksin teha seda suurt kurja ja patustada Jumala vastu!” See näitab, et ta teadis, milline on Jehoova seisukoht ja oli selle ka omaks võtnud. Kuidas on lood meiega? Oletame, et töökaaslane hakkab sinuga flirtima või keegi saadab sulle seksuaalse sisuga sõnumeid või pilte. Kui oleme teada saanud, mida Jehoova arvab, kujundanud oma mõtteviisi selle järgi ja juba eelnevalt otsustanud, kuidas käituda, siis on meil palju kergem oma põhimõtetele kindlaks jääda. w18.11, lk 25, lõigud 13–14

Mõne õpetlase arvates võiks selle salmi sõnasõnaliselt tõlkida: „Ma hüppan rõõmust Issanda pärast, ma keerutan end heameelest Jumala pärast.” Kui võimsalt kinnitavad küll sõnad tekstis Habakuk 3:16–19 meie usku! Jehoova on andnud meile imelised tõotused ja ta on öelnud, et ei viivita neid täitmast. Habakuki raamat õpetab meile, kui oluline on usaldada Jehoovat. (Hab. 2:4.) Me saame tugevdada oma suhteid Jehoovaga, kui 1) oleme püsivad palves ja räägime Jehoovale kõigist oma muredest; 2) pöörame hoolega tähelepanu Jumala sõnale ja organisatsioonilt tulevatele juhenditele ning 3) ootame ustavalt ja kannatlikult Jehoovat. See on just see, mida tegi Habakuk. Kuigi tema raamat algab ahastava appihüüuga, ilmneb selle lõpus tema usaldus ja rõõm. Võtkem siis Habakukist eeskuju, et ka meie võiks tunda Jehoova sooja embust. Pole suuremat lohutust praegusel süngel lõpuajal! w18.11, lk 17, lõigud 18–19

Üks põhjus, miks me võime olla kindlad Jehoova armastuses, on kirjas tekstis Johannese 3:16. Seal öeldakse: „Jumal on armastanud maailma nii palju, et ta on andnud oma ainusündinud poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid saaks igavese elu.” Ka Jeesus näitas, et armastab meid sügavalt. Ta andis meie eest oma elu. See armastuse väljendus annab meile tohutult jõudu. Piibel tõotab, et ükski raskus ega kannatus ei suuda meid lahutada Kristuse armastusest. (Rooml. 8:35, 38, 39.) Kui meil on katsumusi, mis vaevavad meid füüsiliselt, emotsionaalselt või kahandavad meie rõõmu Jehoova teenistuses, annab Kristuse armastus meile vastupidamiseks jõudu. (2. Kor. 5:14.) Tänu Jeesuse armastusele ei anna me alla ei katastroofide, tagakiusamise, pettumuse ega mistahes murede korral. w18.09, lk 14, lõigud 8–9

Tõeteel käimiseks tuleb meil võtta kuulda ja järgida kõike, mida Jehoova ütleb. Tõde peab olema meile esmatähtis ja meil tuleb elada Piibli põhimõtete järgi. Me tahame nagu Taavet otsusekindlalt tõeteel edasi käia. Kui me pole sellist otsust teinud, võime hakata mõtlema sellele, mida oleme tõe eest maksnud, ja soovida osa sellest tagasi. Me mõistame, et me ei saa valida, milliste õpetustega nõustuda ja millistega mitte. Meile on oluline „kogu tõde”. (Joh. 16:13.) Et vältida tõest eemale triivimist, peame kasutama oma aega targalt. Kui me pole ettevaatlikud, võime hakata kulutama liiga palju aega meelelahutusele, hobidele, internetis surfamisele ja televiisori vaatamisele. Kuigi need tegevused pole valed, võivad need meilt röövida aja, mis kulus varem iseseisvale uurimisele ja teistele vaimsetele tegevustele. w18.11, lk 10, lõigud 7–8

Kui meie elus toimuvad ootamatud muutused, võime tunda muret ja hirmu. (Õpet. 12:25.) Meil võib olla raske muutustega leppida. Kuidas me saaksime oma hinge rahustada ja vaigistada? (Laul 131:1–3.) Keerulistes oludes võime kogeda „Jumala rahu”, mis kaitseb meie mõtteid. (Filipl. 4:6, 7.) Kui tunneme, et mure võtab võimust, aitab Jumala antud rahu meil teda edasi teenida ja mitte alla anda. Peale selle, et Jumal annab meile püha vaimu kaudu rahu, suunab ta meie tähelepanu piiblitekstidele, mis aitavad meil mõista, mis on tõeliselt tähtis. (Joh. 14:26, 27.) w18.10, lk 27, lõik 2; lk 28, lõigud 5, 8

Millel on olnud inimkonnale halvem mõju kui mis tahes leiutisel? Selleks on valetamine. Valetamine tähendab seda, et inimene ütleb kellegi petmiseks midagi, mis ei vasta tõele. Kust sai see alguse? Jeesus ütles, et vale isa on Saatan. (Joh. 8:44.) Aga millal siis esimene vale sündis? See toimus tuhandeid aastaid tagasi Eedeni aias. Esimesed inimesed Aadam ja Eeva tundsid rõõmu elust paradiisis, mille nende Looja oli neile kinkinud. Kuid siis ilmus areenile Saatan. Ta teadis, et Jumal oli sel inimpaaril keelanud süüa „hea ja halva tundmise puust”. Karistus selle keelu rikkumise eest pidi olema surm. Kuid mao kaudu rääkides lausus Saatan Eevale maailma kõige esimese vale: „Ei te sure! Jumal ju teab, et päeval, mil te sellest sööte, teie silmad avanevad. Te saate Jumala sarnaseks ning tunnete siis head ja halba.” (1. Moos. 2:15–17; 3:1–5.) w18.10, lk 6, lõigud 1–2

Et meie süda oleks puhas, on meil vaja hoida puhtana oma mõtted, soovid ja tunded. See on väga tähtis, et meie teenistus oleks Jehoovale vastuvõetav. (2. Kor. 4:2; 1. Tim. 1:5.) Ent kuidas saavad need, kel on puhas süda, „näha Jumalat”, kui Piibel ütleb, et ükski inimene ei või Jumalat näha ja jääda elama? (2. Moos. 33:20.) Vastega „nägema” tõlgitud kreeka sõna võib tähendada ka „mõistma”, „tajuma”, „teadma”. Need, kes näevad Jumalat oma südame silmadega, on õppinud tundma teda ja tema omadusi. (Efesl. 1:18.) Tõelised kristlased näevad Jumalat ka selles mõttes, et nad panevad tähele, kuidas ta nende heaks tegutseb. (Iiob 42:5.) Samuti hoiavad nad oma südame silmad neil imelistel õnnistustel, mis Jumalal on varuks neile, kes püüavad jääda tema ees puhtaks ja teenida teda ustavalt. w18.09, lk 20, lõigud 13, 15–16

Kui me teame, mida on õige teha, ja seda ka teeme, oleme targad ja Jehoova õnnistab meid. Kuigi tark vajab teadmisi, ei tee kedagi targaks pelgalt teadmised, vaid nende oskuslik kasutamine otsustamisel. Isegi sipelgad tegutsevad targalt. Loomusunnil varuvad nad suvel toitu. (Õpet. 30:24, 25.) Kristuse kohta on öeldud, et ta on „Jumala ... tarkus”, sest ta teeb alati seda, mis on Isale meelepärane. (1. Kor. 1:24; Joh. 8:29.) Jumal märkab neid, kes alluvad alandlikult tema targale juhatusele, ja tasub neile. (Matt. 7:21–23.) Anna oma parim, et koguduses valitseks alandlik vaim. Tarkuse taotlemine nõuab kannatlikkust ja tark inimene on alandlik. Alandlikkus aga toob meile igavese õnne. w18.09, lk 7, lõik 18

Looja ootas, et täiuslikest inimestest saaksid tema kaastöölised. Kuigi me oleme ebatäiuslikud, võime iga päev koos Jehoovaga ustavalt töötada. Me saame olla „Jumala kaastöölised” head sõnumit kuulutades ja inimesi õpetades. (1. Kor. 3:5–9.) Kui järele mõelda, on suur au teha koostööd kõikvõimsa Loojaga milleski, mis on talle tähtis. Kuulutamine ja õpetamine pole aga ainus viis koos Jehoovaga töötada. Me saame olla Jumala kaastöölised ka peret ja usukaaslasi aidates, külalislahkust ilmutades, vabatahtlikku tööd tehes ja oma teenistust laiendades. (Kol. 3:23.) Seejuures ei peaks me end võrdlema teistega. Pidagem meeles, et inimeste vanus, tervis, olud ja võimed on erinevad ning kõik ei saa Jehoova heaks töötada ühtmoodi. w18.08, lk 23, lõigud 1–2

Jehoova kinnitas Habakukile, et tema siirad küsimused saavad peagi vastuse. Jumal otsekui ütles talle: „Ole kannatlik ja usalda mind. Ma vastan su palvele, isegi kui sulle tundub, et see võtab kaua aega.” Jehoova tuletas Habakukile meelde, et ta täidab oma tõotused määratud ajal, ja käskis tal seda oodata. Habakuk ei pidanud tõesti Jehoovas pettuma. Meilgi tuleb kannatlikult Jehoovat oodata ja panna hoolsalt tähele, mida ta meile ütleb. See tugevdab meie usaldust tema vastu ja aitab hoolimata raskustest säilitada meelerahu. Ka Jeesus ergutas meid Jehoovat usaldama ja mitte keskenduma „määratud päevadele”, mida Jumal pole meile teada andnud. (Ap. t. 1:7.) See aitab meil mitte alla anda, vaid oodata alandlikult, kannatlikult ja usus. Meil tuleks kasutada praegust aega parimal viisil ja teenida Jehoovat kogu hingest. (Mark. 13:35–37; Gal. 6:9.) w18.11, lk 16, lõigud 13–14

Peetrus nagu teisedki juudid tol ajal oli kasvanud üles veendumusega, et mittejuudid on ebapuhtad. Temaga oli aga juhtunud midagi, mis sundis teda oma mõtteviisi muutma. Ta oli saanud imepärase nägemuse. (Ap. t. 10:9–16.) Nagu Peetrusel, tuleb ka meil end läbi uurida ja vastu võtta abi, et märkaksime oma südames väiksemaidki eelarvamuste jäänuseid. Mida me veel saame teha? Kui avardame oma südant, saab eelarvamus asenduda armastusega. (2. Kor. 6:11–13.) Kas sul on harjumus seltsida vaid nendega, kes on sinuga samast rassist, rahvusest, suguharust või keelerühmast? Avarda oma südant. Kutsu näiteks eri taustaga õdesid-vendi kuulutama või külla. (Ap. t. 16:14, 15.) Niimoodi täidad oma südame armastusega ja eelarvamustele ei jää ruumi. w18.08, lk 9, lõigud 3, 6; lk 10, lõik 7

Mõne koguduseliikme elukombed ei erine ilmalike omast. Nende tantsuliigutused ja käitumine pidudel ei ole kristlasele kohased. Nad postitavad sotsiaalmeediasse selliseid fotosid ja kommentaare, mis pole paslikud vaimsele inimesele. Nad on halvaks eeskujuks vendadele-õdedele, kes pingutavad kõvasti, et maailmast erineda. (1. Peetr. 2:11, 12.) Maailm propageerib patuseid ihasid, silmahimu ja varaga uhkeldamist. (1. Joh. 2:16.) Ent Jehoova, kellele me kuulume, „õpetab meid hoiduma jumalakartmatutest tegudest, seisma vastu maailma ihadele ning olema praegusel ajastul kaine mõistusega, elama õigesti ja teenima Jumalat pühendumusega”. (Tiit. 2:12.) Meie kõne, söömis- ja joomisharjumused, riietus ja välimus, suhtumine töösse – kõik peaks edastama selge signaali, et me oleme Jehoovale jäägitult pühendunud. w18.07, lk 25, lõigud 13–14

Kui vaatame Jehoova poole, ei saa teiste käitumine rikkuda meie suhet temaga ega meid kibestada. See on eriti oluline, kui meil on tema organisatsioonis vastutust, nagu oli Moosesel. Me kõik peame küll vaeva nägema, töötama „oma pääste nimel aukartuse ja värinaga”, aga see ei tähenda, et Jehoova mõõdab kõiki ühe mõõduga. (Filipl. 2:12.) Pigem on nii, et mida rohkem vastutust meil on, seda rohkem meilt nõutakse. (Luuka 12:48.) Siiras armastus Jehoova vastu ei luba millelgi panna meid komistama ega lahutada meid tema armastusest. (Laul 119:165; Rooml. 8:37–39.) Ajad on karmid, aga olgu meie silmad tõstetud selle poole, „kelle troon on taevas”, et mõista tema tahet. (Laul 123:1.) Ärgu ilmaski kahjustagu meie suhet Jehoovaga see, mida teised teevad. w18.07, lk 16, lõigud 19–20

Jehoova rahva juurdekasv on väga rõõmustav. Aastal 2017 juhatasime rohkem kui 10 miljonit piibliuurimist. See kinnitab, et Jumala rahva valgus paistab. Ja mõtle neile miljonitele huvilistele, kes tulid meie kutse peale mälestusõhtule ja kuulasid kõnet Jumala armastusest, mis ilmneb lunastuses. (1. Joh. 4:9.) Jehoova rahva liikmed räägivad paljusid erinevaid keeli, aga see ei sega meie ühtsust. Me kõik kiidame oma isa Jehoovat. (Ilm. 7:9.) Me särame maailmas kui valgusallikad, ükskõik mis keelt me ka ei räägiks või kus me ka ei elaks. (Filipl. 2:15.) Meie juurdekasv, ühtsus ja valvsus toob ülistust Jehoovale. w18.06, lk 21, lõigud 1–3

Kui apostlid käisid Jeesusele peale, et ta sööks, andis Jeesus mõista, et ta oli vaimsetel teemadel rääkimist nii nautinud, et söök polnudki talle enam tähtis. Kuulutamine kõigile – isegi Samaaria naisele – oli see, mida Isa talt ootas, ja see oli talle toidu eest. (Joh. 4:32–34.) Jaakobusele ja Johannesele ei jõudnud see õpetus kohale. Kui nad hiljem Jeesusega läbi Samaaria rändasid, otsisid nad ühest külast öömaja, aga samaarlased polnud nõus neid vastu võtma. Jaakobus ja Johannes tahtsid vihaga tule taevast alla tuua, et küla hävitada. Jeesus aga noomis neid. (Luuka 9:51–56.) Tõenäoliselt poleks nad niimoodi reageerinud, kui inimesed Galileas mõnes nende kodukandi külas neid vastu poleks võtnud. Paistab, et nende tigeduse taga olid eelarvamused. Võib-olla tundis apostel Johannes häbi oma vihapurske pärast, kui ta hiljem samaarlastele edukalt head sõnumit kuulutas. (Ap. t. 8:14, 25.) w18.06, lk 10–11, lõigud 12–13

Kui Piibli tõde on meil otsekui tihedalt ümber, siis soovime elada sellega kooskõlas ja rääkida tõtt igal ajal. Miks me hoidume valetamisest? Kuna vale on Saatana üks tõhusamaid relvi. Vale toob kahju nii valetajale endale kui ka sellele, kes teda uskuma jääb. (Joh. 8:44.) Kuigi me pole täiuslikud, püüame mitte valetada. (Efesl. 4:25.) See ei ole alati kerge. 18-aastane Abigail ütleb: „Tõe rääkimine ei tundu iga kord kasulik, eriti kui pääseksid valetades puhta nahaga.” Miks siiski alati tõtt rääkida? Victoria, kes on 23-aastane, ütleb: „Kui räägid tõtt ja kaitsed oma uskumusi, võidakse sind hakata kiusama. Lõpptulemus on siiski seda kõike väärt: sa muutud enesekindlamaks, saad Jehoovaga lähedasemaks ja need, kes sind armastavad, peavad sust lugu.” On kindel, et kui meil on „tihedalt ümber tõevöö”, toob see palju head. w18.05, lk 28, lõigud 3, 5

Meil kõigil tuleb valvel püsida, sest elu läheb üha karmimaks. Jehoova asub tegutsema täpselt õigel hetkel. (Matt. 24:42–44.) Seni aga ole kannatlik ja püsi valvel. Loe Jumala sõna iga päev ja ole „alati valmis palvetama”. (1. Peetr. 4:7.) Võta eeskujuks tublisid vendi ja õdesid, kes on rõõmsalt valvel püsinud ja kelle valgus on kogu aeg paistnud. Tegele heade asjadega ja käi läbi heade inimestega. See teeb sind rõõmsaks ja aeg lausa lendab. (Efesl. 5:16.) Pidagem meeles, et meie ebatäius ei tee meie teenistust Jehoovale kõlbmatuks. Meie toetamiseks on ta on andnud meile „inimesi andideks”, kogudusevanemaid. (Efesl. 4:8, 11, 12.) Kui siis kogudusevanemad sind külastavad, kasuta võimalust – õpi neilt ja küsi nõu. w18.06, lk 24, lõigud 15–18

Jeesus kutsus jüngreid oma armastusse. Pane tähele, kuidas ta seda ütles: „Jääge minu armastusse.” Miks ta nii ütles? Sest Kristuse jüngriks olemine aastast aastasse nõuab vastupidavust. Selle rõhutamiseks kasutas Jeesus sõna „jääma” salmides Johannese 15:4–10 päris mitu korda. Kuidas tõestada, et soovime jääda Kristuse armastusse ja olla talle meelepärased? Sellega, et peame kinni tema käskudest. Jeesus sisuliselt ütleb meile: „Kuulake minu sõna,” ja lisab: „Nagu mina olen pidanud kinni Isa käskudest ja jään tema armastusse.” Jah, Jeesus annab kuuletumises eeskuju ja ootab meiltki kuuletumist. (Joh. 13:15.) Sellega, kui peame kinni Jeesuse käsust kuulutada, tõestame oma armastust ka Jumala vastu, sest Jeesuse käsud on pärit tema isalt. (Matt. 17:5; Joh. 8:28.) Jehoova ja Jeesus vastavad meie armastusele sellega, et hoiavad meid enda armastuses. w18.05, lk 18, lõigud 5–7

Noortel tuleb teha otsuseid seoses hariduse, töökoha ja muude asjadega. Kui sa tead, millised on sinu eesmärgid, on lihtsam teha õigeid otsuseid. Mida varem sa hakkad vaimseid eesmärke seadma, seda kiiremini saadab sind edu. Tuhanded noored kõikjal maailmas väärivad siirast kiitust. Nad teenivad Jehoovat pühendunult ja keskenduvad vaimsetele eesmärkidele. Sellised noored õpivad järgima Jehoova juhatust igas eluvaldkonnas, ka pereelus, ning nad naudivad oma elu täiel määral. „Usalda Jehoovat kogu südamest,” kirjutas Saalomon. „Arvesta temaga kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks.” (Õpet. 3:5, 6.) Koguduse noored on Jehoova silmis väga kallid. Ta armastab neid kogu südamest ning kaitseb, juhatab ja õnnistab neid. w18.04, lk 26, lõik 7; lk 27, lõik 9

Üks kristliku koguduse tugisambaid oli Johannes. Tema evangeelium räägib paeluvalt Jeesuse teenistusest ja on julgustanud kristlasi paljude sajandite vältel praeguseni välja. Johannese evangeelium on ainus, kus on kirjas Jeesuse sõnad, et tõeliste jüngrite tunnusmärk on armastus. (Joh. 13:35.) Johannese kolmes kirjas on samuti tõe pärleid. Patukoorma surve all ägades on tõesti kosutav lugeda, et „Jeesuse veri puhastab meid kõigist pattudest”. (1. Joh. 1:7.) Võib aga juhtuda, et ikkagi mõistab meie süda meid hukka. Kas ei võta meie silmi veele tänutunne, kui loeme, et Jumal tunneb meie südant paremini kui me ise? (1. Joh. 3:20, allmärkus.) Just Johannes kirjutas, et „Jumal on armastus”. (1. Joh. 4:8, 16.) Oma teises ja kolmandas kirjas kiidab Johannes kristlasi, kes käivad tõeteel edasi. (2. Joh. 4; 3. Joh. 3, 4.) w18.04, lk 18, lõigud 14–15