Märts

Piibli kaht esimest peatükki lugedes saame teada, et Aadamal ja Eeval oli vabadus, millest inimesed tänapäeval vaid unistada võivad. Nad olid vabad hirmust ja rõhumisest ning neil polnud millestki puudu. Esimene inimpaar ei pidanud muretsema toidu, töökoha, haiguste ega surma pärast. (1. Moos. 1:27–29; 2:8, 9, 15.) Vabadusest rääkides on aga oluline meeles pidada, et Jehoova on ainus, kel on täielik ja piiramatu vabadus. Ta on kõige looja ja universumi kõrgeim valitseja. (1. Tim. 1:17; Ilm. 4:11.) Järelikult on kõigil loodutel nii taevas kui ka maa peal vaid suhteline vabadus. Neil tuleb tunnustada, et Jehooval on ainuõigus otsustada, millised on õiglased, vajalikud ja mõistlikud piirangud. Ja Jehoova kehtestas need piirangud kohe inimajaloo alguses. w18.04, lk 4, lõigud 4, 6

Praegusel ajal on meil võimalik vastu pidada ainult Jehoova abiga. (2. Kor. 4:7, 8.) Ent mõtle neile, kes maadlevad probleemidega ja kel pole sõprussuhteid Jehoovaga. Nagu Jeesusel, on ka meil sellistest inimestest kahju ja see ajendab meid viima neile „häid sõnumeid millestki paremast”. Meil tuleb olla kannatlik nendega, keda õpetame. Nad pole ehk kunagi varem kuulnud mõningaid Piibli tõdesid, mida meie väga hästi teame. Ja paljudele on nende uskumused väga kallid. Nende jaoks võivad need olla midagi, mis seovad neid pereliikmete, kultuuri ja kogukonnaga. Meil on vaja aidata inimesel Piibli tõdesid kõigepealt tundma õppida ja neid armastama hakata. Alles siis on ta ehk valmis loobuma armsaks saanud valeuskumustest. Muidugi võivad sellised muudatused võtta üsna kaua aega. (Rooml. 12:2.) w19.03, lk 22, lõik 10; lk 23, lõigud 12–13

Jehoova eeskuju ajendab meid otsima võimalusi teisi julgustada. (Joh. 5:20.) On väga meeldiv, kui keegi, kellest me hoolime, väljendab oma armastust meie vastu ja kiidab meid millegi eest. Samuti vajavad usukaaslased ja pereliikmed meie armastuse väljendusi. Kui me teisi kiidame ja tunnustame, siis tugevdab see nende usku ja aitab Jehoovat ustavalt edasi teenida. Lapsevanematel on eriti tähtis julgustada oma lapsi. Kui nad kiidavad lapsi siiralt ja kinnitavad neile, et armastavad neid, siis aitavad nad neil elada õnnelikku elu. Jehoova ütles Jeesusele: „Mul on sinust hea meel.” Sellega väljendas ta veendumust, et Jeesus täidab ustavalt tema tahet. Meiegi võime olla täiesti kindlad, et Jeesus täidab ustavalt kõik Jehoova tõotused. (2. Kor. 1:20.) Kui mõtleme Jeesuse eeskujule, ajendab see meid veelgi rohkem temast õppust võtma ja tema jälgedes käima. (1. Peetr. 2:21.) w19.03, lk 8, lõik 3; lk 9, lõigud 5–6

Kui me saame väärt kingituse, oleme selle andjale tänulikud. Ent iisraellased ei olnud tänulikud, kui Jehoova nad Egiptusest välja tõi ja vabastas. Juba mõne kuu pärast hakkasid nad igatsema Egiptuse toite ja jooke ning nurisema Jehoovalt tuleva toidu üle, soovides isegi Egiptusse naasta. Mõtle! Kalad, kurgid, arbuusid, porrulaugud, sibulad ja küüslaugud olid neile tähtsamad kui vabadus teenida tõelist Jumalat Jehoovat. Pole midagi imestada, et Jehoova vihastus oma rahva peale. (4. Moos. 11:5, 6, 10; 14:3, 4.) Võtkem sellest õppust. Paulus palus tungivalt, et kristlased ei võtaks endastmõistetavalt Jehoovalt saadud vabadust, mille ta on andnud meile lahkelt oma poja Jeesuse kaudu. (2. Kor. 6:1.) w18.04, lk 9, lõigud 6–7

Me kõik vajame armastust ja soovime, et meid koheldaks õiglaselt. Kui meid on sellest ilma jäetud, võime end tunda väärtusetuna ja ilma lootuseta. Jehoova teab, et me vajame armastust ja õiglust. (Laul 33:5.) Võime olla kindlad, et meie Jumal armastab meid ja soovib, et meid koheldaks õiglaselt. See tuleb selgelt esile seadusest, mille Jumal andis Iisraeli rahvale Moosese kaudu. Kui uurime Moosese seadust lähemalt, näeme, kui soojad tunded on Jehooval. (Rooml. 13:8–10.) See seadus põhineb armastusel, sest armastus juhib kõiki Jehoova tegusid. (1. Joh. 4:8.) Ta ehitas seaduskogu kahele põhimõttele: armastus Jumala ja armastus ligimese vastu. (3. Moos. 19:18; 5. Moos. 6:5; Matt. 22:36–40.) Igaüks neist rohkem kui kuuesajast sättest õpetab meile midagi Jehoova armastuse kohta. w19.02, lk 20–21, lõigud 1–4

Iiob oli hoolas, et käituda kohaselt vastassugupoolega. (Iiob 31:1.) Ta teadis, et pole sobiv osutada romantilist tähelepanu kellelegi teisele kui vaid oma naisele. Tänapäeval me elame maailmas, kus meid lausa pommitatakse seksuaalsete ahvatlustega. Nagu Iiob, peaksime ka meie hoiduma kohatust huvist kellegi vastu, kellega me pole abielus. Samuti ei tohiks me jääda vaatama siivutuid või pornograafilisi pilte. (Matt. 5:28.) Kui ilmutame sellist enesevalitsust iga päev, aitab see meil jääda laitmatuks. Samuti ilmnes Iiobi kuulekus tema suhtumisest ainelisse varasse. Ta mõistis, et kui ta paneks oma lootuse selle peale, siis oleks see karistust vääriv eksimus. (Iiob 31:24, 25, 28.) Meie elame praegu väga materialistlikus maailmas. Kui meie suhtumine rahasse ja ainelistesse asjadesse on kooskõlas Piibli põhimõtetega, aitab see meil jääda laitmatuks. (Õpet. 30:8, 9; Matt. 6:19, 20.) w19.02, lk 6, lõigud 13–14

Kõigega, mida Jeesus tegi, peegeldas ta Jehoova sügavat armastust meie vastu. (1. Joh. 4:8–10.) See ajendas teda andma oma elu meie eest. Ükskõik, kas oleme võitud kristlased või „teised lambad”, saame osa Jehoova ja ta poja armastusest, mis väljendub lunastusohvri kaudu. (Joh. 10:16; 1. Joh. 2:2.) Mõelgem ka sellele, kuidas ilmneb Jeesuse armastus ja hoolivus jüngrite vastu sellest, milliseid sümboleid ta mälestusõhtut sisse seades kasutas. Jeesuse armastus võitud järelkäijate vastu ilmnes selles, et ta seadis sisse lihtsa õhtusöömaaja ilma keeruliste rituaalideta. Aja jooksul on võitud kristlastel tulnud pidada seda iga-aastast sündmust väga erinevates olukordades, isegi vangis olles. (Ilm. 2:10.) Kas neil on olnud võimalik toimida Jeesuse juhendite kohaselt? On küll. Esimesest sajandist kuni nüüdisajani on tõelised kristlased pingutanud, et pidada Jeesuse surma mälestusõhtut. w19.01, lk 24, lõigud 13–15

Tõde teeb meid vabaks valereligioonist, teadmatusest ja ebausust. Tulevikus ootab meid ees „Jumala laste võrratu vabadus”. (Rooml. 8:21.) Sa võid selle vabaduse eelmaiku tunda juba praegu, kui järgid Jeesuse õpetust. (Joh. 8:31.) Sel viisil õpid tõde tundma mitte ainult teadmisi omandades, vaid selle järgi ka elades. Praeguses maailmas on isegi niinimetatud hea elu ebakindel ja üürike. Me ei tea sedagi, milline on meie elu homme. (Jaak. 4:13, 14.) Tark on seega valida tee, mis viib tõelisse ellu – igavesse ellu. (1. Tim. 6:19.) Muidugi ei sunni Jumal meid sellel teel käima. Valik tuleb teha meil endal. Tee Jehoova oma „osaks”, tugevdades iga päev oma suhteid temaga. (Laul 16:5.) Tunne rõõmu kõigest heast, millega ta on su elu täitnud. (Laul 103:5.) Ole kindel, et Jehoova saab sulle anda rohkesti rõõmu ja igavest õnne. (Laul 16:11.) w18.12, lk 28, lõigud 19, 21

Kõik kristlased peaksid suhtuma abiellu nii nagu Jeesus ja Jehoova. Ent kuna me oleme ebatäiuslikud, ei pruugi see alati hästi õnnestuda. (Rooml. 7:18–23.) Ka esimesel sajandil oli mõnel kristlasel abielus raskusi. Paulus kirjutas, et „naine ärgu mingu oma mehe juurest ära”. Vahel aga seda siiski juhtus. (1. Kor. 7:10.) Paulus ei selgitanud, mis põhjustas abielupaaride lahku elama asumist. Probleem polnud selles, et üks abikaasadest oleks rikkunud abielu, andes nii teisele õiguse lahutada ja uuesti abielluda. Paulus kirjutas, et kui naine läheb mehe juurest ära, „siis jäägu ta üksikuks või leppigu jälle ära oma mehega”. Seega olid nad Jumala silmis ikka abielus. Paulus andis nõu, et ükskõik, milles probleem ka poleks, kui tegemist pole just hoorusega, siis peaks eesmärgiks olema leppimine. Abielupaar võib otsida abi ka kogudusevanematelt. w18.12, lk 13, lõigud 14–15

Jehoova soovib, et tema teenijad arendaksid temaga sõprussuhteid ja teeksid innukalt tema antud tööd. (Matt. 28:19, 20; Jaak. 4:8.) Kuid heasoovlikud inimesed võivad püüda meid õigelt teelt kõrvale kallutada. Kuidas sa toimiksid näiteks siis, kui su tööandja pakuks sulle ametikõrgendust koos märkimisväärse palgatõusuga, kuid see takistaks sul osalemast koguduse tegevuses? Või oletame, et sa käid koolis ja sulle pakutakse võimalust omandada lisaharidust, mis aga tähendaks kodust eemale kolimist. Kas poleks sellistel juhtudel tark uurida meie väljaandeid, palvetada, pidada nõu teistega ning siis teha otsus? Hea oleks juba praegu Jehoova mõtteviisi tundma õppida ja kujundada enda mõtlemist selle järgi. Kui siis peaks juhtuma, et sulle tehakse mingi selline pakkumine, ei ole see sinule kiusatus. Sul on juba paigas vaimsed sihid, sa oled meelekindel ja sul on tarvis vaid viia ellu otsus, mille sa oled varem teinud. w18.11, lk 27, lõik 18

Saalomon sai Iisraeli kuningaks, kui ta oli veel noor mees. Tema valitsuse algupoolel ilmutas Jehoova end talle unes ja ütles: „Palu, mida ma peaksin sulle andma!” Saalomon vastas: „Ma olen veel noor ja kogenematu. ... Anna siis oma teenijale sõnakuulelik süda, et ma võiksin mõista kohut su rahvale.” (1. Kun. 3:5–10.) Kui alandlik palve! Pole ime, et Jehoova armastas Saalomoni. (2. Saam. 12:24.) Selle noore kuninga vastus rõõmustas Jehoovat nii väga, et ta andis Saalomonile „targa ja mõistliku südame”. (1. Kun. 3:12.) Nii kaua kui Saalomon oli ustav, koges ta palju õnnistusi. Tal oli au ehitada tempel, mille kohta ta ütles, et see „kannab Iisraeli Jumala Jehoova nime”. (1. Kun. 8:20.) Tarkus, mille Jumal oli talle andnud, tegi ta laialdaselt tuntuks. Ja Jumala vaimu mõjutusel kirjutas ta kolm piibliraamatut, millest üks on Õpetussõnade raamat. w19.01, lk 14, lõigud 1–2

Paljud inimesed on seisukohal, et mitte keegi ei tohi nende mõtlemist mõjutada. Nad ütlevad, et tahavad ise oma peaga mõelda. Ilmselt peavad nad silmas seda, et nad soovivad teha oma otsused ise ja et neil on selleks õigus. Nad ei taha, et keegi kontrolliks neid ja sunniks neid olema kellegi teise moodi. Me teame, et kui viime oma mõtted kooskõlla Jehoova omadega, ei tähenda see seda, et meil polegi enam isiklikku arvamust. Tekstis 2. Korintlastele 3:17 öeldakse, et „kus on Jehoova püha vaim, seal on vabadus”. Meil on vabadus ise oma isiksust kujundada ning meil on oma eelistused ja huvid. Jehoova on meid nii loonud. Siiski on meie vabadusel piirid. (1. Peetr. 2:16.) Kui küsimuse all on see, mis on õige ja mis väär, soovib Jehoova, et juhinduksime pühakirja põhimõtetest. w18.11, lk 19, lõigud 5–6

Kui õppisime tõde tundma, muutusid vaimsed eesmärgid meile ainelistest hüvedest tähtsamaks. Tõime hea meelega ainelisi ohvreid, et käia tõeteel. Kuid aja möödudes oleme ehk näinud, kuidas teised ostavad endale viimase moe järgi tehnikavidinaid või naudivad muid hüvesid. Meil võib tekkida tunne, et jääme millestki ilma. Kui me ei ole enam rahul sellega, mis meil on, võib Jehoova teenimine jääda meie elus tagaplaanile. Midagi sellist juhtus Deemasega. Ta loobus võimalusest teenida koos Paulusega, kuna hakkas armastama maailma. Piibel ei ütle, kas Deemas hakkas liigselt armastama materiaalseid asju või ei olnud ta enam valmis tooma ohvreid selleks, et teenida koos Paulusega. Me ei taha, et soov aineliste hüvede järele mataks meie armastuse tõe vastu. w18.11, lk 10, lõik 9

Saatana vale oli väga õel, kuna ta teadis hästi, et kui Eeva teda usub ja keelatud vilja sööb, siis ta sureb. Aadam ja Eeva olid Jehoovale sõnakuulmatud ja lõpuks nad tõepoolest surid. (1. Moos. 3:6; 5:5.) Ja mis veel halvem, selle patu kaudu „on surm kandunud edasi kõigisse inimestesse”. Piibel ütleb, et surm on valitsenud kuningana ka nende üle, kes ei ole patustanud samamoodi nagu Aadam. (Rooml. 5:12, 14.) Selle asemel et elada täiuslikuna igavesti, nagu Jumal algselt kavandas, on praegu inimese elupäevi „seitsekümmend aastat” või „kui keegi on tugev, siis kaheksakümmend, kuid needki on täis muret ja valu”. (Laul 90:10.) Saatana valel on tõesti kurvad tagajärjed. Jeesus ütles Saatana kohta: „Ta ei püsinud tões, sest tõde ei ole tema sees.” (Joh. 8:44.) Nii on see ka praegu, sest Saatan „eksitab kogu maailma” oma valedega edasi. (Ilm. 12:9.) Me ei taha lasta tal end eksitada. w18.10, lk 6–7, lõigud 1–4

Neil, kes teevad pingutusi rahu taotlemiseks, on hea põhjus olla õnnelik. Jaakobus kirjutas: „Rahutegijate jaoks külvatakse rahulikes oludes õiguse seemet ja nad lõikavad õiguse vilja.” (Jaak. 3:18.) Niisiis, kui sul on kas koguduses või perekonnas kellegagi pingeid, anu Jumalat, et ta aitaks sul taotleda rahu. Ta annab sulle püha vaimu, mis aitab sul ilmutada kristlikke omadusi, ja nii oled sa õnnelikum. Jeesus näitas, kui tähtis on taotleda rahu. Ta ütles: „Kui sa oma ohvriandi altarile tood ja seal meenub sulle, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine tee esmalt oma vennaga rahu. Seejärel tule ja too oma ohvriand.” (Matt. 5:23, 24.) w18.09, lk 21, lõik 17

Kui Jeesus oli viimasel õhtul koos jüngritega, mainis ta armastust ligi 30 korda. Ta rõhutas, et tema jüngrid peaksid üksteist armastama. (Joh. 15:12, 17.) Nendevaheline armastus pidi olema nii ilmne, et see pidi olema lausa nende tunnusmärk. (Joh. 13:35.) See armastus ei põhine vaid tunnetel, vaid on ennastohverdav. Jeesus ütles: „Kellelgi pole suuremat armastust kui sellel, kes annab oma elu sõprade eest. Te olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin.” (Joh. 15:13, 14.) Ka tänapäeval iseloomustab Jehoova teenijaid siiras ennastohverdav armastus ja tugev ühtsus. (1. Joh. 3:10, 11.) Seejuures pole oluline, mis rahvusest keegi on, mis keelt ta räägib või milline on tema taust. w18.09, lk 12, lõigud 1–2

Jehoova ootab, et tema sulased hoolitseksid oma pereliikmete eest. Kas sa pead oma armsa pere toitmiseks tööl käima? Või oled beebiga kodus? Ehk on sul eakad vanemad, kes vajavad pidevat hoolt? Need tööd on väga tähtsad. Mõistagi ei pruugi taolised kohustused jätta kogudusega koos töötamiseks nii palju aega, kui sa tahaksid. Ent ära kurvasta! Jehooval on hea meel, kui hoolitsed oma pereliikmete eest. (1.Kor. 10:31.) Kui sul ei ole pereliikmeid, kelle eest pidevalt hoolitseda, võid ehk aidata usukaaslasi, kel on niisuguseid kohustusi või kes on põdurad või eakad. Vaata sellise pilguga ringi. Nõnda teisi aidates oled Jehoova kaastööline, sest ta võib kasutada sind kellegi palvele vastamiseks. (1. Kor. 10:24.) w18.08, lk 24, lõigud 3, 5

Joosep oli oma isa lemmik ja see tegi tema vennad kadedaks. Kui ta oli 17-aastane, müüsid nad ta orjaks. (1. Moos. 37:2–4, 23–28.) Joosep pidi Egiptuses umbes 13 aastat pidama vastu orjuses ja vangistuses, olles kaugel oma kallist isast Jaakobist. Ta oleks võinud kaotada lootuse ja kibestuda, aga seda ei juhtunud. Mis teda aitas? Kui Joosep oli vanglas, mõtiskles ta tõenäoliselt selle üle, kuidas Jehoova oli teda õnnistanud. (1. Moos. 39:21; Laul 105:17–19.) Ilmselt meenusid talle ka prohvetlikud unenäod, mida ta oli noorena näinud. Need andsid talle kahtlemata kindlust, et ta on Jehoova soosingus. (1. Moos. 37:5–11.) Arvatavasti valas ta korduvalt oma südame Jehoova ette välja. (Laul 145:18.) Jehoova vastas tema palvetele ja oli alati temaga. w18.10, lk 28, lõigud 3–4

Meie suhtumist inimesse võib mõjutada see, kas ta on rikas või vaene. Kuidas? Saalomon pani püha vaimu abil kirja kurva tõsiasja ebatäiusliku inimese kohta. Need sõnad on tänases päevatekstis. Mida see salm meile õpetab? Võib juhtuda, et hakkame eelistama nende kristlaste sõprust, kes on jõukad, ja vältima neid, kes on vaesed. Miks on ohtlik anda inimestele hinnang nende varalise seisu põhjal? Nõnda toimides võime tekitada koguduses klassivahesid. Jaakobus märkis, et selline käitumine oli lõhestamas mõnd esimese sajandi kogudust. (Jaak. 2:1–4.) Meil tuleb oma mõtteid valvata, et midagi sellist ei juhtuks meie koguduses ning et me ei langetaks otsuseid välise mulje põhjal. w18.08, lk 10, lõigud 8–10

Me näitame oma tänu Jehoova erilise sõpruse eest sellega, kuidas me kohtleme oma usukaaslasi. Ka nemad kuuluvad Jehoovale. Kui me ei unusta seda tõsiasja, oleme oma vendade-õdedega alati lahked ja armastavad. (1. Tess. 5:15.) Jeesus ütles oma järelkäijatele: „Selle järgi tunnevad kõik ära, et te olete minu jüngrid, kui teie keskel on armastus.” (Joh. 13:35.) Malaki ütles, et „Jehoova pani tähele ja kuulas”, kuidas tema rahva liikmed üksteist kohtlesid. (Mal. 3:16.) Jehoova tõesti „tunneb neid, kes talle kuuluvad”. (2. Tim. 2:19.) Talle on teada kõik, mida me teeme või ütleme. (Heebr. 4:13.) Kui me pole oma venna või õega lahked, paneb Jehoova tähele ja kuulab. Kui aga oleme külalislahked, helded, andestavad ja heatahtlikud, võime olla kindlad, et Jehoova märkab ka seda. (Heebr. 13:16.) w18.07, lk 25–26, lõigud 15, 17

On igati arukas hoida Jehoova ligi. Mitte kellelgi pole rohkem jõudu, tarkust ja armastust kui meie Jumalal! Kes meist ei tahaks olla tema poolel? (Laul 96:4–6.) Siiski on mõned Jehoova teenijad hakanud kahtlema, kui on tulnud aeg näidata, kelle poolel nad on. Mõtle Kainile. Ta ei teeninud küll teisi jumalaid, kuid tema jumalakummardamisviis polnud Jehoovale meelepärane. Tema südames olid hakanud idanema kurjad mõtted. (1. Joh. 3:12.) Jehoova hoiatas Kaini: „Kui sa nüüd head teed, eks ole sa siis taas mulle meelepärane? Aga kui sa head ei tee, luurab patt su ukse taga. Ta ihkab sind oma võimusse haarata, kuid kas sina alistad ta?” (1. Moos. 4:6, 7.) Jehoova oleks justkui Kainile öelnud: „Kui sa kahetsed ja tuled minu poolele, siis olen ka mina sinuga.” Kuid Kain ei võtnud nõu kuulda. w18.07, lk 17, lõigud 1, 3; lk 18, lõik 4

Meie valgus paistab, kui me kuulutame head sõnumit ja õpetame inimesi, et nad saaksid Jeesuse jüngriteks. (Matt. 28:19, 20.) Lisaks toob Jehoovale ülistust meie kristlik käitumine, mida panevad tähele inimesed territooriumil ja avalikes kohtades. Sõbralik naeratus ja soe tervitus tutvustavad neile meid ja meie Jumalat. „Majja sisenedes tervitage majarahvast,” õpetas Jeesus oma jüngreid. (Matt. 10:12.) Tolles kandis oli normaalne võõraid sisse kutsuda. Nüüd seda igal pool ei tehta ja majarahvas võib tunda end ebamugavalt, kui võõras nende uksele tuleb. Aga kui sa oled sõbralik, naeratad ja selgitad, miks tulid, tunneb inimene end ilmselt vabamalt. Ka avalikes kohtades stendiga kuulutades võid näha, et naeratav nägu ja soe tervitus kutsub möödujaid stendi juurde. w18.06, lk 22, lõigud 4–5

Apostel Peetrus oli seni käinud läbi peamiselt juutidega. Kui aga Jumal andis selgelt mõista, et kristlased peaksid kõiki võrdselt kohtlema, kuulutas Peetrus Korneeliusele, kes oli Rooma sõjaväelane. (Ap. t. 10:28, 35.) Sealtpeale hakkas Peetrus sööma ja seltsima ka mittejuutidest kristlastega. Ent aastaid hiljem Antiookias olles lõpetas ta järsku nendega koos söömise. (Gal. 2:11–14.) Paulus noomis teda otsekoheselt ja Peetrus võttis nähtavasti õppust. Kui Peetrus kirjutas oma esimese kirja, mis oli adresseeritud juutidele ja mittejuutidele Väike-Aasias, rääkis ta, kui tähtis on armastada kogu vennaskonda. (1. Peetr. 1:1; 2:17.) Apostlid õppisid Jeesuselt, et armastada tuleb „kõiksuguseid inimesi”. (Joh. 12:32; 1. Tim. 4:10.) Kuigi see võttis aega, muutsid nad oma mõtteviisi. Riietudes „uude isiksusse”, hakkasid algkristlased kõigisse võrdselt suhtuma, nagu teeb seda Jumal. (Kol. 3:10, 11.) w18.06, lk 11, lõigud 15–16

Teatud tüüpi rinnaturvis, mida esimese sajandi Rooma sõdur kandis, koosnes servapidi üksteise peal asuvatest horisontaalsetest raudpleki ribadest. Sõduril oli vaja korrapäraselt kontrollida, kas ribad on kindlalt omal kohal, sest turvis kaitses tema südant ja muid elutähtsaid organeid. Kui sobiv võrdlus selle kohta, kuidas Jehoova õiged põhimõtted kaitsevad meie piltlikku südant! (Õpet. 4:23.) Nii nagu sõdur ei vahetanud oma rauast rinnaturvist mõne pehmemast metallist rüü vastu, ei taha ka meie kunagi vahetada Jehoova põhimõtteid enda ideede vastu. Meie tarkusest ei piisa, et kaitsta oma südant. (Õpet. 3:5, 6.) Seepärast kontrollime korrapäraselt, kas „rauast ribad”, mis Jehoova meile on andnud, on ikka kindlalt omal kohal. Mida enam me armastame Piibli tõde, seda kergem on meil kanda „rinnaturvist” ehk elada Jumala õige mõõdupuu järgi. (Laul 111:7, 8; 1. Joh. 5:3.) w18.05, lk 28, lõigud 3–4, 6–7

Kuigi Mooses oli iisraellasi pikka aega isetult juhtinud, hakkasid nad kaeblema, ja seda mitte ainult veepuuduse, vaid ka Moosese üle, justkui oleks tema nende janus süüdi. (4. Moos. 20:1–5, 9–11.) Vihahoos kaotas Mooses oma tasaduse. Selle asemel et öelda Jehoova käsu kohaselt kaljule, et see annaks vett, rääkis Mooses hoopis vihaselt rahvaga. Samuti andis ta mõista, et tema ise peab nüüd imeteo tegema. Seejärel lõi ta kepiga kaks korda kaljut ning sealt hakkas voolama vett. Ta tegi tõsise vea, sest muutus uhkeks ja vihaseks. (Laul 106:32, 33.) Kuna Mooses ei toiminud seekord tasaselt, ei lubanud Jehoova tal tõotatud maale siseneda. (4. Moos. 20:12.) Me õpime sellest loost midagi olulist. Esiteks tuleb meil pidevalt end valitseda, et jääda tasaseks. Kui kaotame kontrolli kasvõi hetkeks, võib meis pead tõsta uhkus ja see võib panna meid rääkima või käituma mõtlematult. Teiseks tuleb meil teadvustada, et stress võib meid nõrgestada. Seetõttu on eriti oluline säilitada tasadus ka pingelises olukorras. w19.02, lk 12–13, lõigud 19–21

Kas Jeesuse käsk kuulutada on koormav? Oh ei. Pärast viinapuuloo jutustamist ütles Jeesus, et meie, kuningriigikuulutajad, oleme rõõmsad. (Joh. 15:11.) Ta kinnitas, et tema rõõm tuleb meisse. Kuidas? Jeesus võrdles end viinapuuga ja oma jüngreid okstega. (Joh. 15:5.) Oksad on tüve küljes ja saavad sellelt kõik, nii vee kui ka toitained. Me saame sellesama rõõmu, mida Kristus oma isa tahet täites tunneb, kuni jääme temaga ühte ja käime hoolsalt tema jälgedes. (Joh. 4:34; 17:13; 1. Peetr. 2:21.) Hanne, kes on olnud pioneer üle 40 aasta, ütleb: „Ma tunnen pärast kuulutustöös osalemist alati rõõmu ja see ajendab mind Jehoova teenimist jätkama.” Meie sügav sisemine rõõm annab meile tõesti jõudu kuulutustööd jätkata, isegi kui suurem osa inimesi ei taha meid kuulata. (Matt. 5:10–12.) w18.05, lk 17, lõik 2; lk 20, lõik 14

Üks tubli vendade julgustaja, ilmselt üks tublimaid, oli Paulus. Püha vaim saatis ta kuulutama teistele Kreeka-Rooma rahvastele, kes kummardasid igasugu jumalaid. (Gal. 2:7–9.) Paulus reisis risti ja põiki läbi praeguse Türgi ala ning käis ka seal, kus nüüd on Kreeka ja Itaalia. Igal pool moodustas ta kogudusi ja nende liikmed olid suures osas mittejuudid. Äsjapöördunud kristlased olid „kannatanud oma kaasmaalaste käe läbi” ja vajasid julgustust. (1. Tess. 2:14.) Paulus kirjutas 50. aasta paiku verinoorele Tessaloonika kogudusele: „Me täname alati oma palvetes Jumalat teie eest, kui meenutame Jumala ja Isa ees teie ustavaid tegusid, seda, millist vaeva te olete armastusest näinud ja kuidas te olete vastu pidanud.” (1. Tess. 1:2, 3.) Ta palus neil üksteisele toeks olla, öeldes: „Julgustage üksteist ja tugevdage üksteise vaimu.” (1. Tess. 5:11.) w18.04, lk 18–19, lõigud 16–17

Noor, kelle soov on rõõmustada Jehoovat, teeb innukalt kuulutustööd. Kuna kuulutustöö on nii pakiline, peaks see olema üks tähtsamaid asju meie elus. Kas sa võiksid võtta eesmärgiks käia rohkem kuulutamas? Kas võiksid olla pioneer? Või kas hoopis tunned, et kuulutustöö ei too sulle rõõmu? Kuidas olla kuulutustöös tõhusam? Sulle võivad olla abiks kaks soovitust: valmistu hästi ja ära loobu teistele Piiblist rääkimast. Sa võid üllatuda, kui palju rõõmu sa nõnda kuulutustööst leiad. Sa võid alustada sellest, et mõtled läbi, mida vastata mõnele levinumale küsimusele, mis koolikaaslased võivad esitada. Näiteks küsimus „Miks sa usud Jumalasse?”. Meie veebisaidil on artikleid, mis aitavad noortel mõelda välja enda vastuse sellele küsimusele. Sealt võid leida töölehe „Miks ma usun Jumalasse?”, mis aitab sul enda vastuse ette valmistada. w18.04, lk 27, lõigud 10–11

Kuigi Aadamal ja Eeval oli palju vabadust, oli neil ka piiranguid. Mõned neist olid instinktiivsed. Näiteks teadsid nad, et neil tuleb elus püsimiseks hingata, süüa ja magada. Kas nad tundsid, et selliste kohustustega nende vabadust piirati? Ei, Jehoova on teinud nii, et isegi sellised rutiinsed tegevused oleksid nauditavad ja pakuksid rahulolu. (Laul 104:14, 15; Kog. 3:12, 13.) Jehoova andis Aadamale ja Eevale ülesande hoolitseda maa eest ja täita see oma järeltulijatega. Kas see ülesanne piiras kuidagi nende vabadust? Kaugeltki mitte. Sellega andis Jumal inimestele võimaluse osaleda tema eesmärgi elluviimises: teha maast ülemaailmne paradiis, kus täiuslikud inimesed elavad igavesti. (Laul 127:3; Jes. 45:18.) Aadamal ja Eeval oli võimalus nautida pereelust tulenevaid rõõme igavesti. w18.04, lk 4–5, lõigud 7–8

Kui oleme kuulutustööl inimestega kannatlikud, siis me ei oota, et nad saaksid Piibli õpetustest kohe aru ja võtaksid need omaks. Mõtle näiteks, kuidas me võiksime arutleda kellegagi paradiisilootuse üle. Paljud usuvad, et surm on kõige lõpp või et kõik head inimesed lähevad taevasse. Kuidas neid aidata? Üks vend on kasutanud järgmist esitlust. Kõigepealt loeb ta teksti 1. Moosese 1:28. Siis küsib ta, kuhu Jumal inimesed algselt elama pani ja milline oli nende elu. Enamik vastab, et maa peale ja et neil oli õnnelik elu. Järgmiseks loeb ta teksti Jesaja 55:11 ja küsib, kas Jumala eesmärk on muutunud. Tihti on vastuseks ei. Lõpuks loeb see vend kirjakoha Laul 37:10, 11 ja küsib, milline on inimkonna tulevik. Sellise arutluskäigu abil on ta aidanud mitmel mõista, et Jumala eesmärk pole muutunud. Jumal soovib, et head inimesed elaksid tulevikus igavesti paradiisis maa peal. w19.03, lk 24, lõigud 14–15; lk 25, lõik 19

Jehoova andis selgelt mõista, mis on tema tahe. Ta soovib, et me kuulaksime tema poega ja kuuletuksime talle. Jeesus õpetas oma järelkäijaid kuulutama head sõnumit ja tuletas neile korduvalt meelde vajadust püsida valvel. (Matt. 24:42; 28:19, 20.) Samuti ergutas ta neid kogu jõust pingutama ja mitte alla andma. (Luuka 13:24.) Ta rõhutas, kui oluline on tema jüngritel üksteist armastada, olla ühtsed ja kuuletuda tema käskudele. (Joh. 15:10, 12, 13.) Need nõuanded olid väga tähtsad tol ajal ja on seda ka praegu. Jeesus ütles: „Igaüks, kes on tõe poolel, võtab mu häält kuulda.” (Joh. 18:37.) Me saame tõendada, et võtame Jeesust kuulda, kui järgime üleskutset „sallige üksteist ja andke üksteisele heldelt andeks”. (Kol. 3:13; Luuka 17:3, 4.) Samuti saame teda kuulda võtta sellega, et kuulutame head sõnumit „nii soodsal kui ka ebasoodsal ajal”. (2. Tim. 4:2.) w19.03, lk 10, lõigud 9–10