Aprill

Kuidas on lood meiega? Kas meie mõtteviis sarnaneb Jumala või maailma omaga? Ilmselt oleme viinud oma käitumise kooskõlla Jumala nõuetega. Ent kuidas on mõtlemisega? Kas teeme tööd selle nimel, et mõelda nagu Jehoova ja suhtuda asjadesse nii nagu tema? Kahtlemata tuleb meil selleks vaeva näha. Samas pole vaja eriliselt pingutada, et võtta omaks maailma mõtteviis, sest see on kõikjal meie ümber. (Efesl. 2:2.) Samuti õhutatakse praeguses maailmas meid mõtlema eelkõige enda peale ja seepärast võib tekkida kiusatus selle järgi toimida. Tõesti, Jehoova kombel mõtlemine nõuab pingutusi, kuid selle maailma kombel mõtlemine mitte. Kui lubame maailmal oma mõtteviisi vormida, kasvatab see meis isekust ja soovi ise otsustada, mis on õige ja mis vale. (Mark. 7:21, 22.) Seepärast on oluline, et me ei mõtleks mitte inimeste, vaid Jumala viisil. w18.11, lk 18, lõigud 1, 3; lk 19, lõik 4

Jeesusele sai osaks isa tunnustus. Tervelt kolmel korral kostis taevast Jehoova enda hääl, mis kinnitas tema armastust. Kohe pärast Jeesuse ristimist Jordani jões ütles Jehoova ülaltoodud sõnad. Tundub, et ainuke, kes neid sõnu peale tema veel kuulis, oli Ristija Johannes. Umbes aasta enne Jeesuse surma kuulsid kolm apostlit Jehoova sõnu tema kohta: „See on mu armas poeg, kellest mul on hea meel. Teda kuulake!” (Matt. 17:5.) Ja mõni päev enne Jeesuse surma rääkis Jehoova temaga jälle. (Joh. 12:28.) Kuigi Jeesus teadis, et tema surm saab olema häbiväärne ja ta tembeldatakse jumalateotajaks, palus ta, et ei sünniks mitte tema, vaid Jehoova tahe. (Matt. 26:39, 42.) Ta ihkas ainult Isa tunnustust, mitte tunnustust maailmalt, ja „pidas piinapostil vastu eesootava rõõmu pärast ega hoolinud häbist”. (Heebr. 12:2.) w18.07, lk 10–11, lõigud 15–16

Pärast Isanda õhtusöömaaja sisseseadmist näitas Jeesus üles suurt julgust. Ta oli valmis täitma oma isa tahet, kuigi teadis, et see tähendab hukkamist piinapostil häbiväärse kurjategijana. (Matt. 26:65, 66.) Jeesus jäi laitmatuks, et austada Jehoova nime, toetada tema ülemvõimu ja avada kahetsevatele inimestele tee igavesse ellu. Samal ajal valmistas ta oma järelkäijaid tulevasteks sündmusteks ette. Jeesuse julgus ilmnes ka selles, et ta ei keskendunud mitte enda muremõtetele, vaid apostlite vajadustele. See lihtne söömaaeg, mille ta pärast Juuda ärasaatmist sisse seadis, tuletas hiljem tema võitud järelkäijatele meelde, millised õnnistused kaasnevad tema ohvrivere ja uue lepinguga. (1. Kor. 10:16, 17.) w19.01, lk 22, lõigud 7–8

Vastuseks Jeesuse palvele kostis taevast Jehoova hääl: „Ma olen seda austanud ja austan veel.” Jeesus oli ärevil selle suure vastutuse pärast, mis kaasnes tema ustavaks jäämisega Jehoovale. Ta teadis, et tal tuleb taluda julma kohtlemist ja et ta peab piinarikkal moel surema. (Matt. 26:38.) Kuid kõige tähtsam oli talle isa nime austamine. Jeesust süüdistati jumalateotuses ja seepärast oli ta mures, et tema surm toob Jumalale häbi. Nagu Jeesus, võime ka meie olla mures selle pärast, et miski toob Jehoova nimele teotust. Võib-olla koheldakse meidki ebaõiglaselt või räägivad vastased meist valesid. Me võime mõelda, et see kõik toob ju teotust Jehoovale. Ent need Jehoova sõnad on meilegi lohutuseks. Jehoova austab alati oma nime. (Laul 94:22, 23; Jes. 65:17.) w19.03, lk 11–12, lõigud 14–16

Jeesuse jüngrid ei suutnud oma kõrvu uskuda. Nad ootasid, et Jeesus taastab Iisraeli kuningriigi, kuid tema ütles, et teda tabavad peagi kannatused ja ta sureb. Seepeale ütles Peetrus: „Isand, säästa end ometi! Seda sinuga küll ei juhtu!” Aga Jeesus vastas talle: „Eemale minust, vastupanija! Sa oled mulle komistuskiviks, sest sa ei mõtle mitte Jumala, vaid inimeste viisil.” (Matt. 16:22, 23; Ap. t. 1:6.) Nende sõnadega tõi Jeesus selgelt esile erinevuse Jumala mõtteviisi ja Saatana maailma mõtteviisi vahel. (1. Joh. 5:19.) Peetruse sõnadest kumas läbi maailmale omane enesekeskne suhtumine. Kuid Jeesus teadis, et tema isa vaatenurk on täiesti teistsugune. Oma vastuses Peetrusele mõistis Jeesus maailma mõtteviisi selgelt hukka. w18.11, lk 18, lõigud 1–2

Mida Jehoova näeb, kui miljonid inimesed üle kogu maailma tähistavad Isanda õhtusöömaaega? Ta ei näe pelgalt suurt inimmassi, vaid paneb tähele igat üksikisikut. Näiteks märkab ta neid, kes käivad ustavalt kohal igal aastal. Nende hulgas on inimesi, kes tulevad hoolimata vastupanust. Samuti on neid, kes ei käi regulaarselt teistel koosolekutel, kuid kellele on tähtis kohal olla just mälestusõhtul. Jehoova paneb tähele ka neid, kes on mälestusõhtul esimest korda ja tulnud võib-olla uudishimust. Jehooval on kindlasti hea meel, et mälestusõhtul käib nii palju inimesi. (Luuka 22:19.) Kõige tähtsam on talle aga see, mis ajendil nad tulevad. Meie ajendiks on soov lasta Jehooval ja tema organisatsioonil end õpetada. (Jes. 30:20; Joh. 6:45.) w19.01, lk 26, lõigud 1–3

Jeesus pani alati jüngrite huvid enda omadest ettepoole ja oli valmis nende eest isegi surema. Ta tegeles oma jüngritega ka siis, kui oli füüsiliselt või emotsionaalselt kurnatud. (Luuka 22:39–46.) Ja talle oli tähtsam andmine, mitte saamine. (Matt. 20:28.) Meil on ainus tõeline kristlik vennaskond ja me soovime kasutada nii palju aega kui võimalik, et kutsuda teisi sellega liituma. Veelgi enam tahame aga aidata usukaaslasi, kes on muutunud mittetegevaks. (Gal. 6:10.) Me näitame oma armastust nende vastu sellega, et innustame neid tulema koosolekutele ja eriti mälestusõhtule. Nagu Jehoova ja Jeesus, oleme ka meie ülirõõmsad, kui mõni mittetegev pöördub tagasi Jehoova juurde. (Matt. 18:14.) w19.01, lk 28, lõik 12; lk 29, lõigud 14, 15

Kui Jeesus seadis sisse oma surma mälestusõhtu, kasutas ta ainult leiba ja veini, mis olid üle jäänud paasasöömaajast. Jeesus ütles apostlitele, et leib sümboliseerib tema täiuslikku keha ja vein tema verd, mis peagi nende eest valatakse. Selle uue sündmuse lihtsus ilmselt ei üllatanud apostleid. Miks? Mõni kuu varem oli Jeesus külastanud oma lähedasi sõpru Laatsarust, Martat ja Maarjat. Sel külaskäigul jagas Jeesus ka õpetust. Marta aga oli hõivatud pidusöögi valmistamisega nende aulisele külalisele. Seda nähes kutsus Jeesus lahkelt Martat korrale, aidates tal mõista, et alati pole vaja suurejoonelist pidusööki. (Luuka 10:40–42.) Hiljem, õhtul enne oma ohvrisurma, järgis Jeesus ise seda nõuannet. Ta seadis mälestusõhtu söömaaja sisse lihtsal viisil. w19.01, lk 20–21, lõigud 3–4

Jehoova tunnustas Jeesust ettearvamatul viisil, ülendades ta „kõrgemale, kui ta oli olnud enne”, ja andes talle millegi, mida keegi varem polnud saanud – surematuse! (Filipl. 2:9; 1. Tim. 6:16.) See oli erakordne tunnustus Jeesuse ustavusele. Mis siis aitab meil hoiduda taotlemast selle maailma tunnustust? Pidagem meeles, et Jehoova tunnustab alati oma ustavaid teenijaid ja teeb seda sageli ettearvamatul viisil. Me ei oska kujutledagi, mil viisil Jehoova meid tulevikus õnnistab! Kurjas maailmas on meil raskusi ja katsumusi, aga me peame vastu ja teame, et see maailm kaob. (1. Joh. 2:17.) Meie armas isa Jehoova ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära meie töö ja armastuse, mida oleme osutanud tema nime vastu. (Heebr. 6:10.) w18.07, lk 11, lõigud 17–18

Kui Jeesus sõi koos apostlitega viimast õhtusööki, oli ta südameasjaks nende ühtsus. Nendega koos palvetades palus ta, et nad oleksid üks, nagu tema ja ta isa kuuluvad ühte. Jeesuse jüngrite ühtsus pidi olema võimsaks tunnistuseks, tõestuseks, et Jehoova oli Jeesuse maa peale läkitanud tema tahet täitma. Armastus pidi olema Jeesuse jüngrite tundemärk ja see pidi ühtsusele kaasa aitama. (Joh. 13:34, 35.) Jeesus võis rõhutada ühtekuuluvuse tähtsust, kuna ta oli märganud, et apostlitel jäi sellest vajaka, isegi selle viimase söömaaja jooksul. Nagu varemgi, oli seal tõusnud „äge vaidlus selle üle, kes on nende seas suurim”. (Luuka 22:24–27; Mark. 9:33, 34.) Ühel teisel korral olid Jaakobus ja Johannes palunud Jeesusel anda neile tema kuningriigis kõrged kohad. (Mark. 10:35–40.) w18.06, lk 8, lõigud 1–2

Jehoova soovib, et abikaasade vahel oleks tugev armastus, mis kestaks terve elu. (Matt. 19:3–6.) Abielurikkumine on üks julmemaid tegusid. Kümnest käsust seitsmes keelab abielu rikkuda. (5. Moos. 5:18.) See on patt Jumala vastu ja ränk hoop abikaasale. (1. Moos. 39:7–9.) Reedetud abikaasa võib tunda seetõttu valu aastakümneid. Jehoova hoolib väga ka laste heaolust. Jehoova käskis vanematel hoolitseda selle eest, et lastel oleks füüsilises ja vaimses mõttes kõik olemas. Vanemad pidid kasutama igat võimalust, et õpetada lapsi Jehoova korraldusi tähtsaks pidama ja teda armastama. (5. Moos. 6:6–9; 7:13.) Lapsevanemad ei tohtinud pidada lapsi omandiks, mida võib kõrvale heita või halvasti kohelda. Nad pidid lastesse suhtuma kui kallisse pärandisse Jehoovalt. (Laul 127:3.) w19.02, lk 21, lõigud 5, 7

Iiobil aitas jääda laitmatuks see, et ta hoidis silme ees Jumala tõotatud tasu. Ta uskus, et Jehoova paneb tema laitmatust tähele. Hoolimata katsumustest oli ta kindel, et Jehoova annab talle viimaks tasu. See veendumus aitas tal jääda laitmatuks. Jehooval oli Iiobi üle nii hea meel, et tasus talle rikkalikult juba tema eluajal. (Iiob 42:12–17; Jaak. 5:11.) Kuid veelgi rikkalikum tasu ootab Iiobit tulevikus. Jumal ei ole muutunud. (Mal. 3:6.) Talle on ka meie laitmatus kallis. Et jääda laitmatuks, tuleb meil hoida oma tulevikulootus elavana. (1. Tess. 5:8, 9.) Ole täis otsustavust mitte kunagi loobuda oma laitmatusest! Vahel võid tunda, et oled selles võitluses üsna üksi, kuid see pole nii. Miljonid Jehoova teenijad pingutavad selle nimel. Samuti on varem elanud palju ustavaid mehi ja naisi, kes on jäänud laitmatuks, ja seda isegi siis, kui see on nende elu ohtu seadnud. (Heebr. 11:36–38; 12:1.) w19.02, lk 7, lõigud 15–16

Nüüd kui mälestusõhtu on möödas, oleks hea mõelda järgmistele küsimustele. Kuidas ma saaksin Jeesuse armastust veel paremini jäljendada? Kas sean oma usukaaslaste heaolu enda omast ettepoole? Kas mõistan oma vendade-õdede piire ega oota neilt rohkem, kui nad suudavad teha? Võtkem Jeesus alati endale eeskujuks ja olgem osavõtlikud. Mälestusõhtu pidamine ei kesta enam kaua. Kui Jeesus tuleb suure viletsuse ajal, kogub ta veel maa peal olevad äravalitud kokku taevasse ja mälestusõhtu pidamine lõppeb. (Matt. 24:31; 1. Kor. 11:26.) Kuid isegi tulevikus, kui mälestusõhtut enam ei peeta, on see Jehoova teenijatel meeles ja meenutab neile suurimat alandlikkust, julgust ja armastust, mida üks inimene on osutanud. w19.01, lk 25, lõigud 17–19

Et paremini mõista, kui tähtis on see, millised me seesmiselt oleme, võiksime mõelda füüsilise tervise peale. Esiteks, et meil oleks hea tervis, on meil vaja tervislikult toituda ja korrapäraselt liikuda. Et meie piltlik süda võiks olla terve, on meil tarvis end vaimselt toita ning näidata oma usku üles tegudega. Meie usk ilmneb sellest, kui me rakendame õpitut ellu ja räägime sellest teistele. (Rooml. 10:8–10; Jaak. 2:26.) Teiseks, me ise võime oma enesetunde põhjal järeldada, et oleme täiesti terved, kuid tegelikult on meil mingi haigus. Samamoodi võib meile oma teokraatliku kava järgi tegutsedes tunduda, et meie usk on tugev, kuid tegelikult on meis maad võtmas väärad soovid. (1. Kor. 10:12; Jaak. 1:14, 15.) Meil on vaja hoida meeles, et Saatan püüab meid oma mõtteviisiga nakatada. w19.01, lk 15, lõigud 4–5

Meil oleks hea mõelda järgmistele küsimustele. Kas mina toimin samamoodi nagu halastaja samaarlane? (Luuka 10:30–35.) Kas saaksin teha veel rohkem häid ja lahkeid tegusid neile, kes kannatavad? Näiteks kas mul oleks võimalik kuidagi aidata eakaid, leski või neid noori, kelle isa või ema pole meie usukaaslane? Kas võiksin lohutada masendunuid? (1. Tess. 5:14; Jaak. 1:27.) Kui oleme teiste vastu halastavad, siis kogeme andmisrõõmu. Peale selle teame, et nii oleme Jehoovale meelepärased. (Ap. t. 20:35; Heebr. 13:16.) Taavet kirjutas inimese kohta, kes teistest hoolib: „Jehoova valvab teda ja hoiab elus. Ta kuulutatakse õnnelikuks maa peal.” (Laul 41:1, 2.) Kui oleme halastavad, siis on Jehoova halastav ka meie vastu ja sellest omakorda sõltub meie igavene õnn. (Jaak. 2:13.) w18.09, lk 19, lõigud 11–12

Ustav õde Yoshiko sai ehmatava uudise. Arst ütles talle, et tal on jäänud elada vaid mõni kuu. Kuidas Yoshiko reageeris? Ta meenutas oma lemmikpiibliteksti, milleks on tänane päevatekst. Seejärel ütles ta rahulikult oma arstile, et ta ei tunne hirmu, sest Jehoova hoiab tema käest kinni. See lohutav kirjakoht aitas Yoshikol Jehoovat täielikult usaldada. Sama salm aitab ka meil olla rahulik, kui seisame silmitsi katsumustega. Jehoova lasi Jesajal need sõnad üles tähendada kõigepealt selleks, et julgustada neid juute, kes viidi hiljem vangidena Babülooniasse. Jehoova aga soovis selle mõtte Piiblisse talletada mitte ainult juutidele, vaid ka oma tulevastele teenijatele. (Jes. 40:8; Rooml. 15:4.) Praegu me elame karmil ajal ning vajame rohkem kui kunagi varem julgustust, mis leidub Jesaja raamatus. (2. Tim. 3:1.) w19.01, lk 2, lõigud 1–2

Lahku elama asudes on mees ja naine ikka abielus. Ka eraldi elades võib neil tekkida raskusi. Paulus tõi välja ühe põhjuse, miks jääda kokku: „Uskmatule mehele tuleb kasuks seotus oma uskliku naisega ja uskmatule naisele tuleb kasuks seotus oma uskliku mehega. Muidu poleks ju teie lapsed pühad, aga nüüd nad on.” (1. Kor. 7:14.) Paljud kristlased on jäänud oma uskmatu abikaasa juurde ka väga raskes olukorras. On neid, kes on tänu sellisele ohvrile saanud tunda suurt rõõmu, kui uskmatu abikaasa on hakanud Jehoovat teenima. (1. Kor. 7:16; 1. Peetr. 3:1, 2.) Meie kogudustes üle maailma on rohkesti vendi-õdesid, kes on õnnelikus abielus. Ilmselt on ka sinu koguduses selliseid paare, kus ustav abielumees armastab oma naist ja naine peab mehest lugu. Nende hoiakust ilmneb austus abielu vastu. (Heebr. 13:4.) w18.12, lk 14, lõigud 18–19

Nimi Eeden tähendab „nauding”. See aed oli tõepoolest väga meeldiv paik. Seal oli külluslikult toitu, kaunis maastik ning rahu inimeste ja loomade vahel. (1. Moos. 1:29–31.) Heebrea sõna, mille vasteks on „aed”, tõlgiti kreeka keelde sõnaga parádeisos. M’Clintocki ja Strongi entsüklopeedia ütleb, et kui kreeklasest rändur kuulis sõna parádeisos, tuli talle silme ette pilt kaunist ja avarast pargist, mis on kaitstud igasuguse kahju eest; kohast, kus on palju eri sorti viljapuid ja puhta veega ojasid, mille ääres söövad antiloobi- või lambakarjad. (Võrdle 1. Moos. 2:15, 16.) Jumal pani Aadama ja Eeva sellisesse aeda elama, kuid nad ei kuuletunud talle. Seega kaotasid nii nemad kui ka nende järeltulijad võimaluse selles paradiisis elada. (1. Moos. 3:23, 24.) Kuigi seal aias ei elanud enam ühtegi inimest, püsis see ilmselt kuni veeuputuseni. w18.12, lk 3–4, lõigud 3–5

Lapsevanemad püüavad juurutada oma lastesse häid väärtushinnanguid. Kui lapsed järgivad oma vanemate juhatust, teevad nad tõenäolisemalt selliseid otsuseid, mida neil ei tule hiljem kahetseda. Nii saavad nad hoiduda paljudest muredest ja probleemidest. Nagu hea lapsevanem, soovib ka Jehoova, et tema lapsed elaksid rahuldust pakkuvat elu. (Jes. 48:18.) Seepärast on ta andnud põhimõtted, kuidas on õige käituda ja teistesse suhtuda. Ta ergutab meid jäljendama tema mõtteviisi ja lähtuma tema juhtnööridest. Jehoova mõtteviisi omandamine ei piira meid, vaid rikastab ja arendab meie mõtlemisvõimet. (Laul 92:5; Õpet. 2:1–5; Jes. 55:9.) See aitab meil teha häid otsuseid, aga samas arvestada ka enda eelistustega. (Laul 1:2, 3.) Jehoova viisil mõtlemine on meile tõesti kasulik. w18.11, lk 19–20, lõigud 7–8

Tõeteel edasi käimiseks ei tohi me anda järele nende survele, kes ei teeni Jehoovat. Kui hakkasime tõde tundma õppima, siis meie suhted ilmalike tuttavate ja pereliikmetega muutusid. Mõned neist olid sallivad, teised aga tegid vastutööd. Pereliikmed, töö- ja koolikaaslased võivad püüda meid kaasa tõmmata pühade tähistamisse. Mis aitab meil hoiduda osalemast kombetalitustes, mis ei too au Jehoovale? Meil tuleb hoida meeles, milline on Jehoova suhtumine neisse tavadesse. Meid võib aidata see, kui loeme üle artikleid meie kirjandusest, milles räägitakse nende pühade algupärast. Kui mõtiskleme pühakirja põhimõtete üle, mis taunivad selliste pühade tähistamist, saame käia teel, mis on „Isandale meelepärane”. (Efesl. 5:10.) Jehoova ja Piibli usaldamine kaitseb meid inimesekartuse eest. (Õpet. 29:25.) w18.11, lk 11, lõigud 10, 12

Kui meie elus toimuvad ootamatud muutused, võib mure tuleviku pärast meid halvata. See oleks võinud juhtuda ka Joosepiga. Kuid nähtavasti otsustas ta teha enda olukorras parima, andes seega Jehoovale võimaluse teda õnnistada. Kuigi Joosep oli vangis, täitis ta igat vanglaülemalt saadud ülesannet hästi, nagu ta oli teinud ka Pootifari alluvuses. (1. Moos. 39:21, 22.) Meiegi võime leida end olukorrast, mille üle meil puudub kontroll. Kui aga jääme kannatlikuks ja teeme oma parima, anname Jehoovale võimaluse meid õnnistada. (Laul 37:5.) On tõsi, et võime aeg-ajalt olla nõutud, aga me ei heida kunagi meelt. (2. Kor. 4:8, allmärkus.) Jehoova on meiega, kui hoiame tema teenimise oma elus esikohal. w18.10, lk 29, lõigud 11, 13

Mis tunne sul on, kui keegi sinu tuttav, kellest sa lugu pead, unustab su nime või ei tunne sind üldse ära? Ilmselt pole see tore. Miks? Sest me kõik vajame, et meid tuntaks ja tunnustataks. Me vajame ka seda, et meid aktsepteeritaks nendena, kes me oleme, ja et meie saavutusi hinnataks. (4. Moos. 11:16; Iiob 31:6.) Ebatäius võib aga moonutada meie soovi olla tunnustatud, nii nagu see võib moonutada muidki soove. Me võime hakata ihkama sobimatuid tunnustusavaldusi. Saatana maailm paneb inimesi taotlema kuulsust ja au, aga niisugused taotlused jätavad tähelepanuta meie isa Jehoova, kes meie tunnustust ja kummardamist kindlasti väärib. (Ilm. 4:11.) w18.07, lk 7, lõigud 1–2

Pole üllatav, et Saatan ja deemonid õhutavad kõrgetel kohtadel olevaid inimesi valet rääkima. (1. Tim. 4:1, 2.) Eriti suur süü lasub religioonijuhtidel, kes oma valedega seavad ohtu inimeste tulevikuväljavaate. Kui inimene nende valeõpetusi usub ja elab viisil, mille Jumal hukka mõistab, võib see talle maksma minna igavese elu. (Hoosea 4:9.) Jeesus teadis, et tema päevil elanud usujuhid olid süüdi sellises pettuses. Ta ütles neile otse näkku: „Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad! Te rändate läbi maad ja mered, et pöörata oma usku kasvõi üks inimene, ja kui see teil õnnestub, teete temast Gehenna [igavese hävingu] väärilise – kaks korda hullema, kui te ise olete.” (Matt. 23:15.) Jeesus mõistis need usujuhid hukka kõige karmimal moel. Nad olid samasugused nagu nende mõrvarlik isa Saatan. (Joh. 8:44.) w18.10, lk 7, lõigud 5–6

Mida Jeesus nende sõnadega mõtles? Ta ütles edasi: „Rõõmustage ja hõisake, sest teie tasu on suur taevas! Samamoodi on nad taga kiusanud prohveteid enne teid.” (Matt. 5:12.) Kui apostleid peksti ja neil kästi kuulutamine lõpetada, siis nad „läksid sanhedrini eest minema ja olid rõõmsad”. Loomulikult ei valmistanud neile naudingut piitsahoobid. Nad olid rõõmsad hoopis selle pärast, „et neid oli arvatud väärt kannatama teotust Jeesuse nime pärast”. (Ap. t. 5:41.) Ka meie ajal on Jehoova teenijad pidanud rõõmuga vastu, kui nad on kannatanud Jeesuse nime pärast või kohanud raskeid katsumusi. (Jaak. 1:2–4.) Nagu apostlid, ei naudi ka meie kannatusi. Ent kui me jääme katsumustes Jumala ees laitmatuks, aitab ta meil vankumatult vastu pidada ja mitte kaotada oma rõõmu. Kui „õnnelikul Jumalal” on meist hea meel, võime olla õnnelikud hoolimata usulisest tagakiusamisest või lähedaste vastupanust. (1. Tim. 1:11.) w18.09, lk 21, lõigud 18–20

Paljud on praegusel karmil ajal suure emotsionaalse pinge all ja tunnevad soovi lihtsalt alla anda. (2. Tim. 3:1–5.) Arvestuste järgi teeb rohkem kui 800 000 inimest igal aastal enesetapu ehk iga 40 sekundi järel võtab keegi endalt elu. Kahjuks on isegi mõned kristlased olnud nii meeleheitel, et on seda teed läinud. Ehkki enamasti ei ole meie usukaaslastel sellist allaandmise tunnet, on paljud väga raskes olukorras ja vajavad meie armastust. Mõned peavad taluma pilkamist või tagakiusamist. Teisi kritiseeritakse või räägitakse taga nende töökohal. Või siis on nad üle koormatud raske töö või tähtaegade tõttu. Mõnel jälle on keeruline kodune olukord. Näiteks võib-olla kritiseerib kedagi abikaasa, kes ei jaga meie veendumusi. Kõige selle tagajärjel on paljud koguduseliikmed nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt kurnatud. w18.09, lk 13, lõigud 3, 5

Lapsevanemad saavad olla Jehoova kaastöölised, kui aitavad oma lastel Jehoova teenistuses eesmärke seada. Paljud vanemad, kelle pojad ja tütred teenivad täisajaliselt, näevad nüüd oma töö vilju. Nende lapsed on ehk misjonärid, pioneerid suurema vajadusega territooriumil või peetellased. Kuigi nad ei pruugi näha oma lapsi nii sageli kui ihkaksid, innustavad nad neid oma teenistust jätkama. Miks? Sest ohvrimeelsetele vanematele teeb suurt rõõmu, et nende lastele on Jumala kuningriik kõige tähtsam. Paljudel neist võib olla samasugune tunne nagu Hannal, kes ütles oma poja Saamueli kohta: „Ta kuulugu Jehoovale kõik oma elupäevad!” (1. Saam. 1:28.) Nad peavad väga kalliks võimalust olla sel viisil Jehoova kaastöölised. w18.08, lk 24, lõik 4

Jeesus ei öelnud, et rikkal on võimatu kuningriiki pääseda. Ja kui ta ütles: „Õnnelikud olete teie, vaesed, sest teie päralt on Jumala kuningriik” (Luuka 6:20), ei tähendanud see, et kõik vaesed oleksid saanud erilise õnnistuse osaliseks ja Jeesuse õpetuse vastu võtnud. Paljud vaesed ei kuulanud Jeesust. Seega ei saa me otsustada, milline on inimese suhe Jehoovaga, tema varalise seisu järgi. Me oleme õnnelikud, et meil on palju vendi ja õdesid, nii rikkaid kui ka vaeseid, kes armastavad Jehoovat ja teenivad teda kogu südamest. Pühakiri manitseb neid, kes on rikkad, et nad „poleks üleolevad ega loodaks rikkusele, mille peale ei saa kindel olla, vaid Jumalale”. (1. Tim. 6:17–19.) Jumala sõna hoiatab kõiki, rikkaid ja vaeseid, et nad ei hakkaks armastama raha. (1. Tim. 6:9, 10.) Jah, kui vaatame oma vendadele Jehoova pilgu läbi, ei otsusta me nende üle nende rahakoti paksuse põhjal. w18.08, lk 10–11, lõigud 11–12

Me tahame Jehoovale näidata, kui tänulikud me oleme, et kuulume talle. Me teame, et Jumalale pühendumine oli väga tark tegu. Me seisame vastu halvale. Me armastame oma usukaaslasi ja peame neist lugu, mõistes, et ka nemad kuuluvad Jehoovale. (Rooml. 12:10.) Piibel tõotab: „Jehoova ei hülga oma rahvast.” (Laul 94:14.) See lubadus on kaljukindel, ükskõik mis õnnetus meid ka ei tabaks. Isegi surm ei saa lahutada meid Jumala armastusest. (Rooml. 8:38, 39.) „Kas me siis elame või sureme, kuulume Jehoovale.” (Rooml. 14:8.) Me ootame igatsusega aega, mil Jehoova äratab üles kõik oma ustavad teenijad, kes on surnud. (Matt. 22:32.) Aga juba praegu on meil palju õnnistusi. Nagu Piibel ütleb, „õnnelik on rahvas, kelle Jumal on Jehoova, rahvas, kelle ta endale on valinud”. (Laul 33:12.) w18.07, lk 26, lõigud 18–19

Mõni võib arvata, et kuna igaühel on sellistes isiklikes küsimustes nagu hariduse, töökoha või ameti valik võimalus ise otsus langetada, peaks tal olema vabadus teha just selline valik, nagu hing ihkab, kui see vaid tema südametunnistusega vastuollu ei lähe. Võib-olla peavad nad silmas Pauluse sõnu toidu kohta. Ta ütles Korintose kristlastele: „Ma ju ei taha, et teise inimese südametunnistus minu vabaduse hukka mõistaks.” (1. Kor. 10:29.) Kuigi on tõsi, et meil on vabadus teha otsuseid sellistes küsimustes, tuleb meil meeles hoida, et meie vabadus on suhteline ja et kõigil meie otsustel on tagajärjed. Seepärast ütles Paulus tänases päevatekstis toodud sõnad. Seega, kuigi meil on vabadus teha otsuseid isiklikes küsimustes, ei ole meie enda eelistused kaugeltki mitte kõige olulisemad. w18.04, lk 10, lõik 10

Kristlane võib minna vale teed, väites ise, et teenib Jehoovat. (Juuda 11.) Näiteks võib tal olla ebamoraalseid fantaasiaid, ta võib olla pahatahtlik mõne usukaaslase vastu või ahne. (1. Joh. 2:15–17; 3:15.) Kõik see võib viia halbade tegudeni, isegi kui ta on innukas kuulutaja ja tubli koosolekutel käija. Teised inimesed ei pruugi meie mõtteid ja käitumist märgata, kuid Jehoova näeb kõike ja teab, kui me pole südamega tema poolel. (Jer. 17:9, 10.) Jehoova aga ei kaota kiiresti meie suhtes lootust. Ta innustab kõiki, kes on võtnud vale suuna: „Pöörduge tagasi minu juurde.” Eriti siis, kui meil on nõrkushetki, tahab Jehoova, et seisaksime vastu halvale. (Jes. 55:7.) Sel juhul on tema omakorda meie poolel ning annab meile usku ja jõudu, et suudaksime oma patused soovid alistada. (1. Moos. 4:7.) w18.07, lk 18, lõigud 5–6