Veebruar

Õiglus tähendab Piiblis peamiselt seda, et keegi teeb, mis on Jumala silmis õige, ja on erapooletu. Mõtle sellele, kuidas Jeesuse õiglus ilmnes tema tegudes. Tol ajal vihkasid juudi usujuhid mittejuute, põlgasid lihtrahvast ja suhtusid naistesse lugupidamatult. Jeesus aga oli kõigi suhtes õiglane ja erapooletu. Ta ei lükanud eemale mittejuute, kes temasse uskusid. (Matt. 8:5–10, 13.) Ta kuulutas eelarvamusteta nii rikastele kui ka vaestele. (Matt. 11:5; Luuka 19:2, 9.) Jeesus polnud kunagi naiste suhtes karm ega ülekohtune. Ta oli hoopis lugupidav ja lahke ning seda isegi selliste naiste vastu, kellesse suhtuti põlgusega. (Luuka 7:37–39, 44–50.) Me saame Jeesust jäljendada, kui kohtleme teisi erapooletult ja kuulutame kõigile, kes soovivad kuulata, hoolimata nende sotsiaalsest või usulisest taustast. Kristlikud mehed kohtlevad Jeesuse eeskujul naisi lugupidavalt. w19.05, lk 2, lõik 1; lk 5, lõigud 15–17

Praeguse aja ustavad kogudusevanemad räägivad samuti hellalt, kui nad pakuvad Piibli abil lohutust neile, kes seda vajavad. Kas kogudusevanemad on ainsad, kes saavad väärkohtlemise ohvritele lohutust pakkuda? Ei. Kõigile meile on öeldud: „Julgustage üksteist.” (1. Tess. 4:18.) Küpsed kristlikud õed võivad olla eriti suureks abiks teistele õdedele, kes vajavad lohutust. Ka Jehoova trööstib meid kui ema oma poega. (Jes. 66:13.) Piiblis on näiteid naistest, kes lohutasid kannatajaid. (Iiob 42:11.) Praegugi on Jehooval suur rõõm näha, kuidas kristlikud naised lohutavad õdesid, kes kogevad emotsionaalset valu. Mõnikord võivad kogudusevanemad mõnelt küpselt õelt diskreetselt küsida, kas tal oleks võimalik aidata õde, kes vajab lohutust. Muidugi ei tohiks me sundida kaaskristlast rääkima privaatsetest asjadest. (1. Tess. 4:11.) w19.05, lk 16–17, lõigud 10–12

Miks peab väidetava väärteo puhul olema vähemalt kaks tunnistajat, enne kui kogudusevanemad hakkavad asja õiguslikult käsitlema? See on Piibli nõue, mis tagab selle, et kedagi ei koheldaks ebaõiglaselt. Kui süüdistatav eitab oma süüd, peab olema kaks tunnistajat, kes kinnitavad väärteo toimepanekut, enne kui kogudusevanemad saavad moodustada õiguskomitee. (5. Moos. 19:15; 1. Tim. 5:19.) Sellisel juhul kaaluvad kogudusevanemad tunnistajate ütlusi. Niisiis on kogudusevanematel alust moodustada õiguskomitee, kui süüdistaja väidet kinnitab veel vähemalt üks tunnistaja. Tunnistaja puudumine ei tähenda, et süüdistuse esitaja oleks valelik. Isegi kui tunnistaja puudumise tõttu ei saa väärtegu tõestada, mõistavad kogudusevanemad, et võib-olla on sooritatud tõsine patt. Kogudusevanemad pakuvad tuge ja lohutust igaühele, kellele on ehk põhjustatud kannatusi, ning on süüdistatava suhtes edaspidi tähelepanelikud, et kaitsta kogudust võimaliku ohu eest. (Ap. t. 20:28.) w19.05, lk 11, lõigud 15–16

Tähtis on õpetada lastele seda, kuidas Piiblit uurida. Neil on vaja õppida, kuidas valmistuda koguduse koosolekuteks või kuidas otsida vastuseid küsimustele, mis võivad koolis esile kerkida. (Heebr. 5:14.) Kui lapsed kodus niimoodi Piiblit uurivad, on nad koosolekutel ja kokkutulekutel paremini valmis õpetust vastu võtma. See, kui kaua üks uurimiskord kestab, sõltub laste east ja iseloomust. Ka meie piibliõpilastel on vaja õppida, kuidas teha uurimistööd. Kui nad on alles tõetee alguses, oleme rõõmsad juba selle üle, kui nad uurimiseks või koosolekuks valmistudes vastused alla joonivad. Ent meil on tarvis neile õpetada, kuidas iseseisvalt sügavuti uurida. Kui neil siis tekib mingi probleem, oskavad nad ise meie väljaannetest abi otsida. w19.05, lk 26, lõik 2; lk 28, lõigud 10–11

Saatan püüab kõigest väest muuta meie mõtteviisi. Ta kasutab igasugu arutluskäike, et hävitada kogu see hea mõju, mida Piibli uurimine on meie mõtlemisele avaldanud. Saatan esitab endiselt sama tüüpi küsimusi, nagu ta esitas Eevale Eedeni aias. Ta küsis: „Kas Jumal on teile tõesti öelnud ...?” (1. Moos. 3:1.) Meid ümbritsevas maailmas kuuleme järgmisi kahtlemapanevaid küsimusi. Kas Jumal tõesti ei kiida heaks samasooliste abielu? Kas Jumal tõesti ei taha, et sa tähistaksid jõule ja sünnipäevi? Kas sinu Jumal tõesti ootab, et sa keelduksid vereülekandest? Kas armastav Jumal tõesti keelab sul suhelda eemaldatud lähedasega? Me peame olema oma tõekspidamistes veendunud. Kui jätame sedalaadi küsimused oma peas vastuseta, võivad need muutuda tõsisteks kahtlusteks. Sellised kahtlused omakorda võivad moonutada meie mõtteviisi ja hävitada meie usu. w19.06, lk 12–13, lõigud 15–17

Jehoova armastab meid väga. (Joh. 3:16.) Me soovime oma taevast isa jäljendada. Seepärast püüame kõigi, kuid eriti usukaaslaste suhtes olla osavõtlikud, osutada neile vennalikku kiindumust ja kaastunnet. (Gal. 6:10.) Kui mõni meie usupere liige on suure pinge all, siis tahame teda aidata. Kuidas me saame lohutada kedagi, kelle abikaasa on surnud? Kõigepealt on tähtis teda mitte vältida, isegi kui tunneme end ebamugavalt või ei tea, mida öelda. Paula, kelle mees äkitselt suri, sõnab: „Ma saan aru, et surm põhjustab inimestes ebamugavust. Nad muretsevad, et võivad leinajale midagi valesti öelda. Kuid veel halvem on see, kui üldse midagi ei öelda.” Leinaja ei oota, et keegi lausuks midagi väga erilist. Paula meenutab: „Olin tänulik, kui sõbrad tulid ja lihtsalt ütlesid, et neil on väga kahju.” w19.06, lk 20, lõik 1; lk 23, lõik 14

Kui meie tegevus keelustatakse, korraldavad kogudusevanemad koosolekuid selliselt, et need ei tõmbaks tähelepanu. Nad võivad moodustada väiksed grupid ja muuta sageli koosolekute aega ja kohta. Võimalused teha keeluajal kuulutustööd on paiguti erinevad. Kuna me armastame Jehoovat ja meile meeldib tema kuningriigist rääkida, ajendab see meid otsima kuulutustööks võimalusi. (Luuka 8:1.) Ajaloolane Emily Baran on kirjutanud Jehoova tunnistajate kuulutustööst endises Nõukogude Liidus: „Kui võimud ütlesid tunnistajatele, et nad ei tohi teha misjonitööd, siis rääkisid nood oma usust naabritele, töökaaslastele ja sõpradele. Kui nad seetõttu aga saadeti sunnitöölaagrisse, püüdsid nad usule pöörata kaasvange.” Hoolimata sellest, et meie töö oli keelatud, ei lõpetanud vennad-õed kuulutamist. Olgu sinulgi samasugune kindlameelsus! w19.07, lk 11, lõigud 12–13

Kuidas aidata uskmatutel hakata Jumalat armastama ja saada Kristuse jüngriks? Meil on tarvis mõista, et inimese reaktsioon meie sõnumile võib sõltuda sellest, kus ta on üles kasvanud. Näiteks võib eurooplaste reageering erineda aasialaste omast. Miks? Euroopas teavad paljud vähemalt midagi Piiblist ning on kuulnud ideest, et Jumal on kõik loonud. Ent Aasias teab enamik inimesi Piiblist vähe või üldse mitte midagi ning nad ei pruugi uskuda Loojasse. Et inimesi aidata, tuleb olla positiivne. Igal aastal saab hulk uskmatuid inimesi Jehoova tunnistajaks. Paljudel neist oli juba varem kõrge moraal ning neis tekitas vastikust religioosne silmakirjalikkus. Teised olid madala moraaliga ning pidid hülgama halvad elukombed. Me võime olla kindlad, et Jehoova abiga me leiame neid, kes on „valmis vastu võtma tõde, mis viib igavesse ellu”. (Ap. t. 13:48; 1. Tim. 2:3, 4.) w19.07, lk 20–21, lõigud 3–4

Ükskõik, kas meil on lootus elada tulevikus igavesti maa peal või taevas, me peaksime rühkima edasi oma eesmärgi poole. Olgu meie olukord milline tahes, me ei tohi keskenduda sellele, „mis on taga”, ega lasta millelgi edasiliikumist takistada. (Filipl. 3:16.) Meile võib tunduda, et meie ootuste täitumine viibib. Võib-olla pole meil jaksu teha enam nii palju kui varem. Ehk oleme aastaid kogenud raskusi ja tagakiusamist. Sellegipoolest ei peaks me millegi pärast muretsema, vaid pöörduma palve ja anumisega Jumala poole. Tema annab meile sellise rahu, mida me ei suuda kujutledagi. (Filipl. 4:6, 7.) Nagu jooksja pingutab lõpusirgel, nii peaksime ka meie keskenduma oma eesmärgile ületada elu võidujooksu finišijoon. Meil tuleks teha kõik, mida meie jõud ja olukord lubab, et pürgida nende imeliste asjade poole, mis ees ootavad. w19.08, lk 7, lõigud 16–17

Leinaja lohutamiseks võib olla raske sõnu leida. Mõnikord ütlevad meie pisarad rohkem kui sõnad. Kui Laatsarus suri, nutsid tema õed Maarja ja Marta ning sõbrad teda taga. Jeesus jõudis kohale neli päeva hiljem ja ka tema silmist voolasid pisarad, kuigi ta teadis, et äratab oma sõbra kohe üles. (Joh. 11:17, 33–35.) Jeesuse pisarad näitasid, milliseid tundeid tekitas Laatsaruse surm Jehoovas. Samuti tõendasid need Jeesuse armastust Maarja ja Marta vastu, mis kindlasti lohutas neid. Kui õed-vennad tajuvad meie armastust ja hoolivust, tunnevad nad, et nad pole üksi, vaid et nende ümber on toetavad sõbrad. Mõnikord on meil vaja kaaskristlast lihtsalt kuulata. Lase tal oma tunded välja valada ja ära pane tema mõtlematuid sõnu pahaks. (Iiob 6:2, 3.) Uskmatud sugulased võivad talle survet avaldada ja sellega tema stressi suurendada. Palveta koos temaga. Palu, et Jehoova annaks talle jõudu ja selget meelt. (Laul 65:2.) w19.04, lk 18–19, lõigud 18–19

Me võime sügavalt kiinduda inimestesse ja isegi teenistuspaika, ükskõik kas oleme Peetelis või mõnes muus täisajalise teenistuse vormis. Kui meil siis tuleb mingil põhjusel oma ülesandest loobuda, võib see meie südant raskelt rõhuda. Me tunneme puudust inimestest, kellega saime koos teenida, ja muretseme nende pärast, eriti kui meil tuli lahkuda tagakiusamise tõttu. (Matt. 10:23; 2. Kor. 11:28, 29.) Peale selle võib uue ülesande vastuvõtmine või koju naasmine tuua kaasa kultuurišoki. Mõnel kristlasel, kelle ülesanne muutub, võib tekkida ootamatuid rahalisi väljaminekuid. Nad võivad tunda ebakindlust, ärevust ja tuska. Mis võiks neid aidata? Neil tuleb hoida Jehoova ligi. (Jaak. 4:8.) Tuleb usalda Jehoovat, kes kuulab palveid. (Laul 65:2.) Jehoova võib „teha mõõtmatult rohkem kõigest sellest, mida me palume või oskame ette kujutada”. (Efesl. 3:20.) Jehooval pole kohustust toimida täpselt meie palve kohaselt. Ta võib lahendada meie probleemid ettearvamatul viisil ja veel paremini, kui me oskaks ette kujutada. w19.08, lk 21, lõigud 5–6

Mõned kasutavad sõna Harmagedoon tuumasõja või keskkonnakatastroofi kohta. Kuid Piibel näitab, et Harmagedoon seostub millegi rõõmsaga ja et seda tasub oodata. (Ilm. 1:3.) Harmagedooni sõda mitte ei hävita inimsugu, vaid päästab selle. Miks võib nii öelda? Esiteks, see teeb lõpu inimvalitsustele. Teiseks, selles saavad surma halvad ja jäävad ellu head inimesed. Ja kolmandaks, see ei lase maakera edasi kahjustada. (Ilm. 11:18.) Sõna „Harmagedoon” esineb Piiblis vaid ühe korra. See tuleneb heebreakeelsest väljendist, mis tähendab „Megiddo mägi”. (Ilm. 16:16, allmärkus.) Megiddo oli linn muistses Iisraelis. (Joosua 17:11.) Kuid Harmagedooni all ei peeta silmas mõnda geograafilist paika maa peal. Kui täpne olla, on tegu olukorraga, kui „kogu maa kuningad” kogutakse Jehoova vastu. (Ilm. 16:14.) w19.09, lk 8, lõigud 1–3

See naine vajas hädasti abi. Ta oli käinud paljude arstide juures lootuses leida ravi. Ent pärast kahtteist kannatusrohket aastat polnud ta ikka veel terveks saanud. Moosese seaduse järgi oli ta ebapuhas. (3. Moos. 15:25.) Kui ta kuulis, et Jeesus suudab haigeid tervendada, läks ta teda otsima. Jeesuse juurde jõudes puudutas ta tema kuuenarmaid ja sai sedamaid terveks. Kuid Jeesus ei kõrvaldanud ainult naise ihuhäda, vaid andis talle tagasi ka tema väärikuse. Näiteks nimetas Jeesus teda soojalt ja lugupidavalt tütreks. Pole kahtlustki, et see naine sai jõudu juurde. (Luuka 8:44–48.) Väärib märkimist, et naine läks ise Jeesuse juurde. Ta pidi selleks vaeva nägema. Ka meie peame midagi tegema, et Jeesuse juurde minna. Praegu ei tee Jeesus kedagi terveks füüsilistest haigustest. Ent ta kutsub ikka inimesi: „Tulge minu juurde ... ning te saate uut jõudu.” (Matt. 11:28.) w19.09, lk 20, lõigud 2–3

Prohvet Sakarja oli varem ennustanud midagi samalaadset. Ta kirjutas: „Kümme meest rahvaste hulgast, kõigist keeltest, haaravad neil päevil kõvasti kinni juudi mehe kuuest ja ütlevad: „Me tahame tulla koos teiega, sest me oleme kuulnud, et Jumal on teiega.”” (Sak. 8:23.) Jehoova tunnistajad mõistavad, et kõigist rahvastest inimeste kogumiseks on tarvis kuulutada head sõnumit paljudes keeltes. Praegu käib sadades keeltes ajaloo suurim tõlketöö. Jehoova on niimoodi suurt rahvahulka kogudes teinud tõesti imet. Tänu sellele, et vaimset toitu on üha rohkemates keeltes, teenivad erisugused inimesed üle maailma ühtselt Jehoovat. Tema teenijaid tuntakse innuka kuulutustöö ja omavahelise armastuse järgi. Kas pole vaimustav olla selle kõige tunnistajaks! (Matt. 24:14; Joh. 13:35.) w19.09, lk 30, lõigud 16–17

Suure viletsuse ajal on inimesed jahmunud, kui näevad, et kõik, mida nad on pidanud maailmas stabiilseks, hakkab ühtäkki koost lagunema. Nad on sel inimajaloo süngeimal ajajärgul ahastuses ja kardavad oma elu pärast. (Sef. 1:14, 15.) Sel ajal muutub arvatavasti raskemaks ka Jehoova teenijate elu. Kuna me hoiame end maailmast lahus, võib meil tulla katsumusi. Võimalik, et meil pole kõiki hädavajalikke asju. „Ustav ja arukas ori” on valmistanud meid ette, et võiksime jääda suure viletsuse ajal ustavaks. (Matt. 24:45.) Seda on tehtud mitmel viisil. Mõelgem näiteks ajakohastele üldkokkutulekutele aastatel 2016–2018. Need innustasid meid arendama endas omadusi, mis on Jehoova päeva eel vajalikud. w19.10, lk 14, lõik 2; lk 16, lõik 10; lk 17, lõik 12

Meelelahutus on nagu toit. Me saame valida, mida suhu pistame. Ent kui oleme toidu alla neelanud, hakkab toimuma iseeneslik protsess, mille käigus toitained imenduvad meie organismi. Toit võib olla tervislik või ebatervislik. Selle mõju ei pruugi ilmneda üleöö, kuid aja jooksul saab see siiski ilmsiks. Ka meelelahutuse puhul on meil võimalik valida, mida me nii-öelda suhu pistame. Pärast seda algab aga iseeneslik protsess, mis mõjutab meie südant ja mõistust. Meelelahutus võib tuua meile kas kosutust või kahju. (Jaak. 1:14, 15.) Kahjuliku meelelahutuse mõju ei pruugi ilmneda kohe, kuid aja jooksul saab see kindlasti ilmsiks. Seepärast Piibel hoiatab meid: „Mida inimene külvab, seda ta ka lõikab. Kes külvab oma patusele loomusele, lõikab kaduvust.” (Gal. 6:7, 8.) Seega on väga oluline hoiduda meelelahutusest, mis soosib seda, mida Jehoova vihkab. (Laul 97:10.) w19.10, lk 30, lõigud 12–14

Jehoova on tõendanud oma armastust meie vastu sellega, et on andnud oma poja lunastusohvriks. (Joh. 3:16.) Kuidas saame meie Jehoova armastust jäljendada? Meil tuleks samuti pidada kõiki oma vendi ja õdesid kalliks ning võtta rõõmuga vastu iga kadunud lambuke, kes Jehoova juurde tagasi tuleb. (Laul 119:176; Luuka 15:7, 10.) Me saame väljendada armastust usukaaslaste vastu sellega, et kasutame oma aega ja jõudu nende aitamiseks, eriti kui nad on hädas. (1. Joh. 3:17.) Jeesus ütles, et tema järelkäijate vahel peab olema ennastohverdav armastus. (Joh. 13:34, 35.) See oli uus käsk, sest tema järelkäijatel tuli nüüd armastada üksteist viisil, mida ei nõudnud Moosese seadus. Nad pidid armastama üksteist nii, nagu Jeesus neid armastas. See on ennastohverdav armastus. Me peaksime armastama usukaaslasi isegi rohkem kui iseennast. See tähendab, et oleme Jeesuse kombel valmis andma oma elu nende eest. w19.05, lk 4, lõigud 11–13

Püha vaimu saamiseks tuleb meil paluda seda järelejätmatult. (Luuka 11:13.) Jeesuse mõistujutt kirjakohas Luuka 11:5–9 aitab meil aru saada, miks Jehoova meile püha vaimu annab. Mees selles mõistujutus tahtis olla hea võõrustaja. Ta tahtis oma hilisele külalisele süüa anda, kuid tal polnud midagi pakkuda. Jeesus ütles, et selle mehe naaber andis talle leiba, kuna mees ei jätnud pealekäimist. Mida Jeesus soovis selle looga õpetada? Kui ebatäiuslik inimene on valmis järjekindlat ligimest aitama, siis kui palju enam aitab meie lahke taevane isa neid, kes temalt järelejätmatult püha vaimu paluvad. Niisiis võime olla kindlad, et Jehoova vastab meie tungivatele palvetele saada püha vaimu. (Laul 10:17; 66:19.) Ehkki Saatan püüab kõikvõimalikel viisidel meid murda, on meil võimalik talle vastu seista. w19.11, lk 11, lõik 17; lk 13, lõigud 18–19

Jeesus teadis, et tema ja ta apostlid vajavad vahel puhkust. Ent paljud inimesed nii tol ajal kui ka tänapäeval sarnanevad rikka mehega Jeesuse mõistujutus. See mees ütles iseendale: „Puhka, söö, joo ja naudi elu.” (Luuka 12:19; 2. Tim. 3:4.) Talle oli kõige tähtsam puhata ja elu nautida. Kuid Jeesusele ja apostlitele polnud naudingud nii tähtsad. Me püüame Jeesust järgida ja tööst vabal ajal mitte ainult puhata, vaid rääkida teistele head sõnumit ja käia koguduse koosolekutel. Need tegevused on meile nii tähtsad, et me ei taha neid mingil juhul unarusse jätta. (Heebr. 10:24, 25.) Isegi kui oleme puhkusel, võiksime käia koosolekutel seal, kus me parajasti asume, ja kuulutada neile, kellega me kokku puutume. (2. Tim. 4:2.) w19.12, lk 7, lõigud 16–17

Jehoova laseb meil otsustada, kuidas me oma elu elame. Ta õpetab meid tegema häid otsuseid. Ja kui meie otsused on talle meelepärased, siis ta aitab meid. (Laul 119:173.) Mida paremini me järgime Jumala sõna juhatust, seda paremaid otsuseid me teeme. (Heebr. 5:14.) Ent isegi kui me teeme targa otsuse, ei pruugi olla kerge selle järgi toimida. Mõtleme mõnele näitele. Üks noor vend otsustab kogu Piibli läbi lugeda. Ta on paar nädalat usin lugeja, kuid siis tema ind millegipärast raugeb. Üks õde otsustab alustada üldpioneerteenistust, kuid lükkab alustamise aega pidevalt edasi. Vanematekogu otsustab ühel häälel teha rohkem karjasetööd. Kuid pärast mitme kuu möödumist pole nad selle otsuse kohaselt tegutsenud. Need on erinevad olukorrad, kuid midagi on neil ühist. Tehti küll otsused, aga neid ei viidud ellu. w19.11, lk 26, lõigud 1–2

Jeesus võrdles praegust rasket aega Noa päevadega. (Matt. 24:37; 2. Tim. 3:1.) Seda silmas pidades on mõned abielupaarid otsustanud lükata lastesaamise edasi, nii et nad võiksid rohkem pühenduda Jehoova teenimisele. Kui paar arutab seda, kas või mitut last saada, on neil tark järgida Piibli juhist arvutada kokku kulud. (Luuka 14:28, 29.) Need, kes on lapsi kasvatanud, teavad, et sellele kulub nii raha kui ka aega ja energiat. Seepärast oleks abielupaaril hea arutada järgmisi küsimusi: „Kas me peame mõlemad tööl käima, et kanda hoolt pere põhivajaduste eest? Kas me oleme ühel nõul, mis on meie põhivajadused? Kui meil mõlemal on vaja tööl käia, siis kes hoolitseb laste eest? Kes hakkaks kujundama laste mõttemaailma?” Abielupaarid, kes neid küsimusi rahulikult arutavad, juhinduvad põhimõttest, mis on tänaseks päevatekstiks. w19.12, lk 23, lõigud 6–7

Paulust tabas üks häda teise järel. Tema elu oli palju kordi ohus. (2. Kor. 11:23–28.) Lisaks oli talle „ihu sisse pandud oga”, milleks võis olla mõni terviseprobleem. (2. Kor. 12:7.) Samuti oli talle valus hoop see, kui tema kaastööline Deemas jättis ta maha, „kuna ta hakkas armastama praegust maailma”. (2. Tim. 4:10.) Ja ehkki Paulus oli kartmatu võitud kristlane, kes teisi isetult aitas, haaras vahel isegi teda masendus. (Rooml. 9:1, 2.) Paulus sai vajalikku tuge ja lohutust. Mismoodi? Kahtlemata andis Jehoova talle oma püha vaimu kaudu jõudu. (2. Kor. 4:7; Filipl. 4:13.) Kuid Jehoova julgustas teda ka usukaaslaste kaudu. Paulus märkis, et mõned kaastöölised olid talle „suureks toeks ja abiks”. (Kol. 4:11.) Näiteks mainis ta nimepidi Aristarhost, Tühhikost ja Markust. Need kolm kristlast olid Paulusele toeks ja abiks. w20.01, lk 8, lõigud 2–3

Jeesus osutas sellele, et neile, kes ei ole võitud püha vaimuga, pole võimalik täpselt selgitada, mis tunne on uuesti sündida ehk sündida vaimust. (Joh. 3:3–8.) Kuidas muutub nende inimeste mõtlemine, kes võitakse püha vaimuga? Enne võituks saamist lootsid nad elada igavesti maa peal. Nad igatsesid aega, mil Jehoova kõrvaldab kurjuse ja taastab maa peal paradiisi. Võib-olla kujutasid nad ette, kuidas nad kohtuvad ülesäratatud pereliikmete ja sõpradega. Ent pärast püha vaimuga võidmist hakkasid nad mõtlema teistmoodi. Miks? Mitte sellepärast, et nad polnud enam rahul väljavaatega elada paradiisis maa peal. Nende mõtteviis ei muutunud ka stressi ega sisemise segaduse tõttu. Nad ei hakanud äkitselt mõtlema, et igavene elu maa peal on igav. Asi on hoopis selles, et Jehoova muutis püha vaimu kaudu nende mõtteviisi ja tulevikulootust. w20.01, lk 22, lõigud 9–11

Moosese seaduse kohaselt pidid ametisse määratud mehed käsitlema mitte ainult usulisi, vaid ka tsiviil- ja kriminaalasju. Kuid Kristuse seaduse all olles tuleb kogudusevanematel käsitleda vaid väärtegude neid aspekte, mis on seotud Jehoova teenimisega. (Gal. 6:2.) Nad mõistavad, et Jumal on andnud riigivõimudele õiguse tegeleda tsiviil- ja kriminaalasjadega. See hõlmab ka trahvide või vangistuse määramist. (Rooml. 13:2–4.) Mida peavad kogudusevanemad tegema, kui keegi kogudusest sooritab ränga patu? Nad analüüsivad juhtumit ja teevad otsuseid pühakirja alusel. Seejuures on neil meeles, et Kristuse seaduse alus on armastus. Armastus ajendab vanemaid mõtlema, mida on vaja ette võtta, et aidata koguduses neid, kes on langenud väärteo ohvriks. Samuti ajendab see vanemaid kindlaks tegema, kas väärteo sooritaja kahetseb oma tegu ja kas saab aidata tal taastada suhted Jehoovaga. w19.05, lk 7, lõigud 23–24

Nende sõnadega tunnustas Jeesus, et taevane isa on tema elu allikas ja alalhoidja. Jeesus usaldas täielikult oma isa. Jehoova andis talle kõik eluks vajaliku. Ja mis veelgi tähtsam, Jehoova aitas tal jääda temale ustavaks. (Matt. 4:4.) Jehoova aitab ka meil ustavaks jääda. Piibli kaudu on ta andnud meile teada tõe tema enda, tema eesmärkide, elu mõtte ja tuleviku kohta. Ta on näidanud meist igaühe vastu isiklikku huvi, kasutades meie õpetamiseks vanemaid või kedagi teist. Ja ta aitab meid lahkelt ka praegu kas siis kogudusevanemate või teiste küpsete vendade-õdede kaudu. Lisaks annab Jehoova meie usuperele juhatust koosolekutel. Neil ja teistelgi viisidel kannab ta isalikult hoolt meie kõigi eest. (Laul 32:8.) w20.02, lk 3, lõik 8; lk 5, lõik 13

Kui meie vahel on kadedust, ei saa rahu õitseda. Me peame omaenda südamest kadeduse välja juurima ja hoiduma külvamast kadeduse seemneid teistesse. Mida me saame teha, et aidata teistel kadedusest hoiduda, ja kuidas me saame edendada rahu? Meie suhtumisel ja tegudel võib olla teistele suur mõju. Maailmas on levinud „varaga uhkeldamine”, mis võib mõjutada meidki. (1. Joh. 2:16.) Kuid see tekitab kadedust. Et mitte õhutada teistes kadedust, tuleks meil hoiduda rääkimast pidevalt asjadest, mis meil on või mida me plaanime osta. Samuti on tarvis suhtuda tagasihoidlikult ülesannetesse, mis meil koguduses on. Kui tõstaksime neid esile, rajaksime pinnase, kus kadedus võib võrsuma hakata. Kui me aga tunneme siirast huvi teiste vastu ja tunnustame nende tööd, siis aitame neil olla rahulolevad. Nii edendame koguduses ühtsust ja rahu. w20.02, lk 18, lõigud 15–16

Sa saad õppida Jehoovat tundma tema loomistöö kaudu. (Ilm. 4:11.) Mõtiskle selle üle, kuidas ilmneb Jehoova tarkus taimede ja loomade kavandatusest. Uuri, kui imepäraselt on ta valmistanud inimkeha. (Laul 139:14.) Ja mõtle, millise tohutu energia on Jehoova pannud päikesesse, mis on vaid üks miljarditest tähtedest. (Jes. 40:26.) Kui sa seda teed, siis sinu aukartus Jehoova vastu süveneb. Kuid teadmised Jehoova tarkuse ja jõu kohta on vaid osa vundamendist, millele sinu suhted temaga rajanevad. Et sul võiks olla tugev armastus tema vastu, on vaja teda veelgi lähemalt tundma õppida. Sa peaksid olema veendunud selles, et Jehoova hoolib sinust. Ta on tõotanud: „Kui sa teda otsid, siis sa leiad tema.” (1. Ajar. 28:9.) Jehoova on sind enda juurde tõmmanud. (Jer. 31:3.) Mida rohkem sa hindad kõike, mida ta on sinu heaks teinud, seda enam kasvab sinu armastus tema vastu. w20.03, lk 4, lõigud 6–7

Paulusele oli Jehoova teenimine kõige tähtsam. Kui ta oli oma teise misjonireisi ajal Korintoses, oli tal rahaga kitsas ja ta pidi osa ajast töötama telgitegijana. Ta tegi seda vaid enda elatamiseks, et ta saaks rääkida korintlastele head sõnumit ja et need ei peaks teda ülal pidama. (2. Kor. 11:7.) Kuigi Paulus pidi tegema ilmalikku tööd, oli Jumala teenimine talle kõige olulisem ja ta kuulutas igal hingamispäeval. Kui tema olukord paranes, oli tal võimalik täielikult pühenduda Jumala sõna kuulutamisele. (Ap. t. 18:3–5; 2. Kor. 11:9.) Hiljem, kui ta oli kaks aastat Roomas koduarestis, kuulutas ta neile, kes teda külastasid, ja kirjutas kirju. (Ap. t. 28:16, 30, 31.) Ta oli täis otsustavust mitte lasta millelgi oma jumalateenimist segada. w19.04, lk 4, lõik 9