Juuli

Teiste solvavad sõnad või teod võivad meile valu põhjustada. Eriti peab see paika siis, kui tegemist on meie sõbra või sugulasega. Niisuguse südamevaluga toimetulemise kohta võime palju õppida piiblitegelaselt Hannalt, keda tema abikaasa teine naine muudkui solvas. (1. Saam. 1:12.) Nagu Hanna tegi selles olukorras, võime ka meie rääkida Jehoovale põhjalikult oma muredest ja hirmudest. Meie palved ei pea olema poeetilised ega täiusliku ülesehitusega. Võib isegi juhtuda, et räägime oma tunnete tõttu kibedaid sõnu. Kuid Jehoova ei väsi kunagi meid kuulamast. Kui me palvetame, on meil tarvis pidada meeles ka nõuannet tekstis Filiplastele 4:6, 7. Paulus ergutab meid väljendama tänu. Meil on nii palju põhjuseid seda teha. Võime tänada Jehoovat eluanni, loomistöö, truu armastuse ja imelise tulevikulootuse eest. w20.02, lk 20, lõik 3; lk 21, lõik 6

Kõnevõime on kingitus Jehoovalt. (2. Moos. 4:10, 11; Ilm. 4:11.) Piibli kaudu õpetab ta meile, kuidas seda kingitust õigesti kasutada. Me peaksime alati olema valmis rääkima Jehoovast ja tema kuningriigist. (Matt. 24:14; Rooml. 10:14.) Nii toimides jäljendame Jeesust. Üks peamisi põhjusi, miks Jeesus tuli maa peale, oli teha inimestele teatavaks tõde oma taevase isa kohta. (Joh. 18:37.) Kuid me peame meeles pidama, et tähtis on ka see, kuidas me räägime. Kui räägime teistele Jehoovast, peaksime tegema seda „tasaduse ja sügava lugupidamisega”. (1. Peetr. 3:15.) Meil tuleks arvestada inimese tunnete ja uskumustega. Nii võib meie sõnum teda kõnetada ja me saame teda õpetada. Kogudusevanemad ei peaks hoidma end tagasi, kui näevad, et mõni vend või õde vajab nõu. Muidugi peavad nad valima rääkimiseks õige aja, et nad ei paneks kedagi piinlikku olukorda. w20.03, lk 18–19, lõigud 2–4

Mille eest me võiksime palvetada? Võime paluda Jehoovalt rohkem usku. (Luuka 17:5; Joh. 14:1.) Me vajame usku, sest Saatan paneb kõik Jeesuse järelkäijad proovile. (Luuka 22:31.) Kuidas usk meid aitab? Kui oleme teinud kõik, mis meie võimuses, aitab usk meil mitte muretseda ning usaldada asi Jehoova hoolde. Kuna me usume, et ta suudab lahendada olukorra paremini kui me ise, oleme rahulikud. (1. Peetr. 5:6, 7.) Tänu palvele saame säilitada hingerahu, ükskõik mis probleeme meie teele ka ei kerkiks. Mõtle Robertile, kes on kogudusevanem ja praegu üle 80 aasta vana. Ta ütleb: „Nõuanne tekstis Filiplastele 4:6, 7 on aidanud mul tulla toime paljude raskustega. Mul on olnud rahaprobleeme. Ja ma kaotasin ajutiselt eesõiguse teenida kogudusevanemana.” Mis on aidanud Robertil säilitada hingerahu? Ta ütleb: „Ma palvetan kohe, kui tunnen ärevust. Tajun, et mida tihedamalt ja tungivamalt ma palvetan, seda rahulikum ma olen.” w19.04, lk 9–10, lõigud 5–7

Lapse väärkohtlemine on patt Jumala vastu. Kui üks inimene patustab teise vastu, teeb ta sellega pattu ka Jumala vastu. Mõtle ühele sättele Moosese seaduses, mille Jumal andis iisraellastele. Seal öeldakse, et mees, kes „röövib või tüssab oma ligimest” on „ustavusetu Jehoovale”. (3. Moos. 6:2–4.) Seega, kui keegi koguduses väärkohtleb last seksuaalselt, röövides temalt turvatunde, on ta ustavusetu Jehoovale. Ta toob suurt teotust Jehoova nimele. Meil tuleb suhtuda laste seksuaalsesse väärkohtlemisse kui jälestusväärsesse pattu Jehoova vastu. Ajakirjades Vahitorn ja Ärgake! on arutatud selle üle, kuidas võivad seksuaalse väärkohtlemise ohvrid tulla toime emotsionaalsete haavadega. Samuti on antud nõu, kuidas teised saavad neid aidata ja lohutada ning kuidas lapsevanemad saavad kaitsta oma lapsi. Organisatsioon on andnud kogudusevanematele üksikasjalikud Piiblil põhinevad juhendid selle kohta, mida teha, kui last on väärkoheldud. Juhtiv kogu vaatab korrapäraselt need juhendid üle. w19.05, lk 9, lõigud 8–9

Jumala sõna on nagu terav mõõk, mis paljastab Saatana valed. (Efesl. 6:17.) Piibel kummutab näiteks sellise vale, et surnud saavad elavatega suhelda. (Laul 146:4.) Samuti tuletab Piibel meile meelde, et vaid Jehoova suudab õigesti tulevikku ennustada. (Jes. 45:21; 46:10.) Kui loeme korrapäraselt Jumala sõna ja mõtiskleme loetu üle, siis oleme valmis seisma vastu kurjadele vaimudele ja me vihkame nende valesid. Meil tuleks hoiduda kõigest, mis on seotud spiritismiga. Tõeliste kristlastena ei tegele me spiritismiga mitte mingil viisil. Näiteks ei lähe me meediumi juurde ega püüa muud moodi surnutega ühendust võtta. Me hoidume matusekommetest, mis rajanevad uskumusel, et surnud elavad mingil viisil edasi. Samuti ei tegele me astroloogia ega ennustamisega, et tulevikku teada saada. Me teame, et kõik sellised tegevused on väga ohtlikud ja et need võivad viia meid ühendusse Saatana ja deemonitega. w19.04, lk 21–22, lõigud 8–9

Inimesed, kes on võtnud omaks selle maailma tarkuse, naeruvääristavad Piibli kõrgeid moraalinorme, väites, et need on ebarealistlikud. Nad võivad küsida, et miks peaks Jumal looma inimese seksuaalse ihaga ja siis käskima tal end tagasi hoida. Selline küsimus tuleneb inimeste ekslikust arvamusest, et nad peaksid igale oma tungile järele andma. Kuid Piibel räägib midagi muud. See õpetab, et meil on eneseväärikus ja et meil on võimalik seista valedele soovidele vastu. (Kol. 3:5.) Lisaks on Jehoova pannud aluse abielule ja normaalsed seksuaalsuhted abikaasade vahel on igati kohased. (1. Kor. 7:8, 9.) Erinevalt maailma tarkusest edendab Piibel tervemeelset suhtumist seksuaalsuhetesse. Seal öeldakse, et need võivad pakkuda naudingut. (Õpet. 5:18, 19.) Kuid veel ütleb Piibel: „Igaühel teist tuleks hoida oma keha pühana ja au sees, mitte olla talitsematu, ihar.” (1. Tess. 4:4, 5.) w19.05, lk 22–23, lõigud 7–9

Jumal ei luba oma rahvast hävitada. Jehoova teenijad kannavad uhkusega tema nime. Nad on kuuletunud tema käsule põgeneda Suurest Babülonist ja on aidanud ka teistel seda teha. (Ap. t. 15:16, 17; Ilm. 18:4.) Niisiis ei taba Jehoova teenijaid Suure Babüloni nuhtlused. Ometi pannakse nende usk proovile. (Hes. 38:2, 8.) Pärast kõigi valereligiooni organisatsioonide hävingut näib Jumala rahvas nagu kõva tormi üleelanud üksik puu. Saatan läheb marru. Ta õhutab „rüvedate prohvetlike sõnumite” ehk deemonite valede abil üht rahvaste ühendust Jehoova teenijaid ründama. (Ilm. 16:13, 14.) Seda ühendust nimetatakse Googiks Maagoogi maalt. Kui Goog oma rünnakut alustab, saabub ta Harmagedooni-nimelisse sümboolsesse paika. (Ilm. 16:16.) w19.09, lk 11, lõigud 12–13

Muistse Iisraeli päevil õhutas Saatan ebamoraalseid ihasid valereligiooni kaudu ja tänapäeval tegutseb ta samamoodi. Valereligioon sallib ebamoraalset käitumist ja isegi soodustab seda. Seetõttu on paljud, kes väidavad end Jumalat teenivat, hüljanud tema selged moraalinormid. Paulus kirjutas Rooma kristlastele, mida see on kaasa toonud. (Rooml. 1:28–31.) Sobimatu käitumise hulka kuulub kõik, mis on seksuaalselt ebamoraalne, kaasa arvatud homoseksuaalsus. (Rooml. 1:24–27, 32; Ilm. 2:20.) Meil on tõesti tähtis hoida kõvasti kinni Piibli selgest õpetusest! Praegune maailm ignoreerib Jehoova põhimõtteid või lausa naeruvääristab neid. See õhutab tegema „patuse loomuse tegusid”, mitte arendama endas Jumala vaimu vilja. (Gal. 5:19–23.) Selle tagajärjel on inimesed uhked ja enesearmastajad. (2. Tim. 3:2–4.) Need omadused on vastuolus tasaduse ja alandlikkusega, mida püüavad arendada Jehoova teenijad. (2. Saam. 22:28.) w19.06, lk 5–6, lõigud 12–14

Eelijal oli Jehoovat teenides ränki katsumusi. Jehoova aitas teda sellega, et andis talle kaaslaseks Eliisa, kellega ta sai oma muresid ja ülesandeid jagada. Kui meie usaldame oma muresid heale sõbrale, võib ta aidata meil nendega toime tulla. (2. Kun. 2:2.) Kui tunned, et sul pole kellegagi rääkida, siis palu Jehoovalt abi, et leiaksid küpse kristlase, kes võiks sind aidata. Jehoova aitas Eelijal stressiga hakkama saada ja teenida teda palju aastaid. Eelija lugu annab meile lootust. Mõnikord võime kogeda ränka stressi, mis kurnab meid nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt. Ent kui me toetume Jehoovale, annab ta meile jõudu, et jaksaksime teda edasi teenida. (Jes. 40:28, 29.) w19.06, lk 15, lõik 4; lk 16, lõigud 9–10

Me saame kasvatada julgust, kui kuulutame head sõnumit Jumala kuningriigist. Miks võib nii öelda? Sellepärast et kuulutustöö õpetab meid usaldama Jehoovat ja tulema toime inimesekartusega. Nagu füüsiline treening tugevdab meie lihaseid, nii kasvab meie julgus, kui kuulutame majast majja, avalikes kohtades, äriterritooriumil või eraviisil. Kui kasvatame praegu kuulutustööd tehes julgust, siis oleme valmis kuulutama edasi, kui meie töö peaks keelustatama. (1. Tess. 2:1, 2.) Me võime palju õppida ühelt ustavalt õelt, kes oli väga julge. Nancy Yuen oli vaid poolteist meetrit pikk, aga ta ei löönud kergesti kartma. Ta polnud nõus kuulutustööd lõpetama. Seetõttu istus ta kommunistlikus Hiinas üle 20 aasta vangis. Tema ülekuulajad ütlesid, et ta on „kõige põikpäisem inimene meie maal”. w19.07, lk 5, lõigud 13–14

Mõni on kohe valmis Piiblit uurima, kuid paljud näivad esmapilgul olevat üsna ükskõiksed. Sel juhul saame ehk nende huvi kasvatada. Et olla selles edukas, on vaja läbimõeldud strateegiat. Esmalt peaks valima teema, mis võiks inimestele huvi pakkuda, ja seejärel mõtlema, kuidas sellest juttu teha. Näiteks võid öelda: „Kas võiksin küsida teie arvamust ühes asjas? Paljud probleemid, millega me maadleme, on ülemaailmsed. Mis te arvate, kas oleks vaja üht ülemaailmset valitsust, et need probleemid lahendada?” Seejärel võiksid käsitleda kirjakohta Taaniel 2:44. Või siis küsi: „Mis te arvate, kuidas õpetada lapsi hästi käituma? Mul oleks hea meel teie arvamust kuulda.” Siis aruta piibliteksti 5. Moosese 6:6, 7. Kahtlemata oleme väga rõõmsad, kui saame aidata kellelgi Kristuse jüngriks saada. w19.07, lk 15, lõigud 4, 6–7

Üks vend, kes on Aasias kuulutanud paljudele uskmatutele, selgitab: „Kui keegi ütleb siin, et ta ei usu jumalat, siis harilikult mõtleb ta seda, et ta ei usu jumalaid, keda üldiselt siinkandis kummardatakse. Tavaliselt sõnan, et enamik jumalaid on tõepoolest inimeste välja mõeldud ning neid pole päriselt olemas. Loen neile tihti ette teksti Jeremija 16:20 ja seejärel küsin: „Kuidas eristada tõelist jumalat väljamõeldud jumalatest?” Ma kuulan tähelepanelikult ning loen siis teksti Jesaja 41:23: „Rääkige meile, mis juhtub tulevikus, et me mõistaksime, et te olete jumalad.” Seepeale toon neile näite selle kohta, kuidas Jehoova on tulevikku ennustanud.” Üks teine vend jutustab: „Toon huvilistele näiteid Piibli tarkadest nõuannetest, täitunud prohvetiennustustest ning universumis kehtivatest loodusseadustest. Seejärel juhin nende tähelepanu sellele, kuidas see kõik osutab elava ja targa Looja olemasolule. Kui inimene möönab, et Jumal võib olemas olla, näitan talle, mida ütleb Piibel Jehoova kohta.” w19.07, lk 23–24, lõigud 14–15

Nendeks esmatähtsateks asjadeks on näiteks Jehoova nime pühitsemine, tema tõotuste täitumine ning koguduse rahu ja üksmeel. (Matt. 6:9, 10; Joh. 13:35.) Me saame tõendada oma armastust Jehoova vastu, kui meie elu keerleb kõige selle ümber. Lisaks ütles Paulus, et me peaksime olema veatud. See ei tähenda, et peaksime olema täiuslikud. Jehoova peab meid veatuks, kui teeme oma parima, et kasvada armastuses ning teha kindlaks, mis on esmatähtis. Meie armastus ilmneb muu hulgas selles, et püüame mitte saada teistele komistuskiviks. Üleskutset mitte saada teistele komistuskiviks tuleb võtta tõsiselt. Kuidas võiks midagi sellist juhtuda? Näiteks võib teistele saada komistuskiviks meie meelelahutuse valik, riietus või isegi töö. Me ei pruugi teha iseenesest midagi väära. Ent kui see häirib kellegi südametunnistust ja see isik komistab seetõttu, siis on olukord väga tõsine. (Matt. 18:6.) w19.08, lk 10, lõigud 9–11

Jehoova tunnistajatel on alates aastast 1935 olnud arusaam, et suure rahvahulga moodustavad ustavad kristlased, kel on lootus elada igavesti maa peal. (Ilm. 7:9, 10.) Et jääda ellu suures viletsuses, peavad nad õppima Jehoovat tundma ja hakkama teda teenima enne Kristuse tuhandeaastase valitsuse algust. Neil on vaja tugevat usku, et neil „õnnestuks põgeneda kõige selle eest, mis peab toimuma” enne tuhandeaastast valitsust. (Luuka 21:34–36.) Suure rahvahulga liikmed on oma lootuse üle väga rõõmsad. Nad tunnustavad, et Jehoova otsustab, kes tema ustavatest teenijatest elab tulevikus taevas ja kes maa peal. Nii võitud kristlased kui ka suure rahvahulga liikmed saavad aru, et nad pole oma tasu kuidagi ära teeninud. Neil on selline lootus vaid tänu sellele, et Jehoova lasi oma pojal Jeesus Kristusel nende eest surra. (Rooml. 3:24.) w19.09, lk 28, lõik 10; lk 29, lõigud 12–13

Kas sinu teenistusülesanne on muutunud? Ära pea ülesande muutust läbikukkumiseks või tagasiminekuks. Püüa näha Jehoova kätt oma elus ja jätka kuulutamist. Sulle on eeskujuks esimese sajandi ustavad kristlased. Piibel ütleb: „Need, kes olid laiali hajunud, käisid maa läbi ja kuulutasid Jumala sõna.” (Ap. t. 8:1, 4.) Sinu püüded teha kuulutustööd edasi võivad tuua häid tulemusi. Näiteks pioneerid, kes saadeti ühelt maalt välja, kolisid naaberriiki, et kasutada oma keeleoskust sealsel territooriumil. Vaid mõne kuu jooksul rajati mitu gruppi, mis kiiresti kasvasid. Eelkõige tuleks meil tunda rõõmu suhetest Jehoovaga. Seepärast käi edasi koos Jehoovaga ning otsi temalt tarkust, juhatust ja toetust. Pea meeles, et sa hakkasid oma endist ülesannet armastama, kuna sa püüdsid ihu ja hingega sealseid inimesi aidata. Täida ka oma praegust ülesannet ihu ja hingega ning sa võid näha, kuidas Jehoova abiga sa hakkad ka seda armastama. (Kog. 7:10.) w19.08, lk 24–25, lõigud 15–16

Meil tuleks Jehoovale alluda, sest ta on meie looja. Loojana on tal õigus meile öelda, kuidas me peame elama. (Ilm. 4:11.) Ent meil on veel üks mõjuv põhjus talle kuuletuda: tema valitsusviis on parim. Läbi ajaloo on paljud inimesed teiste üle valitsenud. Kuid nendega võrreldes on Jehoova määratult targem, armastavam, halastavam ja kaastundlikum valitseja. (2. Moos. 34:6; Rooml. 16:27; 1. Joh. 4:8.) Me allume Jehoovale, kui püüame talle kõiges kuuletuda ja seisame vastu kalduvusele toetuda omaenda arusaamisele. (Õpet. 3:5.) Seda on kergem teha, kui õpime tundma Jehoova suurepäraseid omadusi. Miks võib nii öelda? Tema omadused ilmnevad kõiges, mida ta teeb. (Laul 145:9.) Mida paremini me õpime Jehoovat tundma, seda rohkem hakkame teda armastama. Ja kui me teda armastame, siis pole meil vaja pikka reeglite loetelu, mida me tohime teha ja mida mitte. w19.09, lk 14, lõigud 1, 3

Saatan laob inimeste õlgadele raskeid koormaid, mida nad ei jaksa kanda. Näiteks tahab ta panna meid uskuma, et Jehoova ei andesta meile meie patte ja et me ei vääri armastust. Milline rusuv koorem ja räige vale! (Joh. 8:44.) Kui me läheme Kristuse juurde, siis saame oma patud andeks. (Matt. 11:28.) Ja Jehoova armastab meid kõiki väga. (Rooml. 8:32, 38, 39.) Koorem, mida Jeesus palub meil kanda, erineb muust koormast, mida meil tuleb kanda. Näiteks paljud, kes on teinud päev läbi ilmalikku tööd, tunnevad õhtul nii väsimust kui ka tühjust. Ent kui oleme osalenud Jehoova ja Kristuse teenistuses, tunneme sügavat rahulolu. Tööpäeva lõpus võime olla rampväsinud ja meil on ehk vaja sundida ennast õhtul koguduse koosolekule minema. Ent kui tuleme koosolekult koju, tunneme tihti, et oleme saanud kosutust ja uut jõudu. Sama kehtib kuulutustöö ja iseseisva piibliuurimise puhul. Jõud, mida me sellest saame, on palju suurem kui jõud, mida me selleks kulutame. w19.09, lk 20, lõik 1; lk 23–24, lõigud 15–16

Praegu, kui Jehoova päeva alguseni on jäänud vähe aega, ootab Jehoova, et me teeksime innukalt kuulutustööd. Meil peaks olema „alati palju teha Isanda töös”. (1. Kor. 15:58.) Kui Jeesus rääkis tähelepanuväärsetest sündmustest, mis viimseil päevil aset leiavad, ütles ta: „Samuti peab kõigi rahvaste seas esmalt head sõnumit kuulutatama.” (Mark. 13:4, 8, 10; Matt. 24:14.) Mõelda vaid! Iga kord, kui sa lähed kuulutama, annad sa oma osa, et see ennustus täituks. Kuulutustöö on aasta-aastalt üha edenenud. Mõtle näiteks, kuidas on viimseil päevil kasvanud kuulutajate arv. Aastal 1914 oli 43 maal 5155 kuulutajat. Nüüd on 240 maal umbes 8,5 miljonit kuulutajat. Sellegipoolest pole meie töö veel tehtud. Me peame edasi kuulutama, et Jumala kuningriik on inimkonna probleemide ainus lahendus. (Laul 145:11–13.) w19.10, lk 8, lõik 3; lk 9–10, lõigud 7–8

Jehoova saatis Taavetile appi Barsillai. Taavet ja temaga koos olevad inimesed olid „näljased, väsinud ja janus”, kui nad põgenesid Taaveti poja Absalomi eest. Eakas Barsillai ja ta kaaslased riskisid eluga, et Taavetit ja tema juures olevat rahvast aidata. Barsillai ei mõelnud, et ta on juba liiga vana, et olla Jehoovale kasulik. Ta oli valmis heldekäeliselt aitama puudust kannatavaid jumalateenijaid. (2. Saam. 17:27–29.) Mida me sellest õpime? Ükskõik kui eakad me oleme, Jehoova võib meie kaudu aidata usukaaslasi meie kodukandis või välismaal. (Õpet. 3:27, 28; 19:17.) Isegi kui me ei saa ise neile appi minna, on meil ikka võimalik teha ülemaailmse töö heaks annetusi, mida saab kasutada meie vendade-õdede heaks seal, kus tarvis. (2. Kor. 8:14, 15.) w19.10, lk 21, lõik 6

Meil võib olla raske end teistele avada, eriti kui keegi on meile oma sõnadega haiget teinud. (Õpet. 18:19.) Või siis tunneme, et meil pole lähedasteks sõprussuheteks aega ega jõudu. Siiski ei tohiks me käega lüüa. Kui soovime, et meie usukaaslased oleksid raskel ajal meie kõrval, siis peame praegu õppima neile usaldama oma mõtteid ja tundeid. See on oluline, et saada nendega lähedasteks sõpradeks. (1. Peetr. 1:22.) Jeesuse usaldus oma sõprade vastu ilmnes selles, et ta vestles nendega avameelselt. (Joh. 15:15.) Me saame teda jäljendada, kui jagame teistega oma rõõme, muresid ja pettumusi. Kuula hoolega, kui keegi sulle midagi räägib. Sa võid avastada, et teil on päris palju sarnaseid mõtteid, tundeid ja eesmärke. Kui püüad arendada teistega usalduslikke vestlusi, siis sinu sõprus nendega tõenäoliselt tugevneb. (Õpet. 27:9.) w19.11, lk 4, lõigud 8–9

Suure viletsuse ajal hakkame tõenäoliselt kuulutama teistsugust sõnumit. Praegu me kuulutame head sõnumit Jumala kuningriigist ja aitame inimestel saada Kristuse jüngriteks. Kuid sel ajal me võime kuulutada sõnumit, mis on valus nagu rahe. (Ilm. 16:21.) Võib-olla kuulutame siis Saatana maailma peatset lõppu. Aja jooksul saame täpsemalt teada, millist sõnumit me kuulutame ja kuidas me seda teeme. Kas me kasutame samu kuulutustöömeetodeid mis praegu või võtame tarvitusele mingid teised meetodid? Aeg annab arutust. Igal juhul näib, et me saame siis kuulutada Jehoova kohtusõnumit. (Hes. 2:3–5.) On üsnagi tõenäoline, et selle sõnumi kuulutamise tõttu üritavad rahvad meie suu igaveseks kinni panna. Nii nagu me toetume kuulutustööd tehes Jehoovale praegu, on meil vaja seda teha ka siis. Me võime olla kindlad, et Jumal annab meile rohkesti jõudu, et võiksime täita tema tahet. (Miika 3:8.) w19.10, lk 16, lõigud 8–9

Väljend „kõrvale kalduma” näitab, et meil on oht keskenduda ebavajalike asjade hankimisele. Selle tagajärjel võime langeda „paljude rumalate ja kahjulike soovide küüsi”. (1. Tim. 6:9.) Meil tuleks hoida meeles, et Saatan kasutab selliseid soove relvadena, et meie usku nõrgestada. Oletame, et sul on piisavalt raha, et osta palju asju. Kas sa teed midagi valesti, kui ostad seda, mida sa tegelikult ei vaja? Mitte tingimata. Ent oleks hea mõelda järgmistele küsimustele. Isegi kui sul on võimalik midagi osta, siis kas sul on aega ja jõudu seda kasutada ja hooldada? Kas võib juhtuda, et kiindud liigselt oma varasse? Kas armastus aineliste asjade vastu võiks panna sind tegutsema noore mehe sarnaselt, kes polnud valmis tegema rohkem Jumala teenistuses? (Mark. 10:17–22.) Kui palju parem on elada lihtsat elu ning kasutada oma väärtuslikku aega ja jõudu Jehoova tahte täitmiseks. w19.11, lk 17–18, lõigud 15–16

Jumal võib anda sulle püha vaimu kaudu jõudu, et suudaksid oma otsuse järgi toimida. (Filipl. 2:13.) Niisiis palu temalt tegutsemiseks jõudu. Jätka palvetamist ka siis, kui tundub, et vastus viibib. Jeesus ütles: „Ärge lõpetage palumist ja teile antakse [püha vaimu].” (Luuka 11:9, 13.) Samuti koosta plaan. Alustatu lõpule viimiseks on sul tarvis tegevusplaani. Seejärel on vaja selle järgi toimida. Kui teed mingi otsuse, siis pane paika konkreetsed sammud, kuidas seda ellu viia. Jaga suuremad tööd väiksemateks. Nii on sul lihtsam hinnata, kuidas sul läheb. Paulus õhutas korintlasi panema veidi raha kõrvale iga nädala esimesel päeval, selle asemel et oodata ja püüda raha kokku koguda alles siis, kui ta saabub. (1. Kor. 16:2.) Väiksemate sammude haaval edasiliikumine aitab ka vältida tunnet, et otsuse täitmine käib üle jõu. w19.11, lk 29, lõigud 13–14

Võib öelda, et kui keegi teab Jehoova nime või seda, mida ta on öelnud või teinud, siis ta teab Jehoovast midagi. Jehoova tundmine aga hõlmab märksa enamat. Meil on vaja võtta aega, et uurida Jehoova ja tema suurepäraste omaduste kohta. Ainult siis on meil võimalik mõista, miks ta on midagi öelnud või teinud. See aitab meil teha kindlaks, kas ta kiidab heaks meie arvamused, otsused ja teod. Kui saame aru, mida Jehoova meilt ootab, on meil vaja selle kohaselt ka tegutseda. Mõni võib meid pilgata, kui me Jehoova tunnistajatega suhtleme või soovime hakata Jehoovat teenima. Ent kui me usaldame Jehoovat, siis aitab ta meil kindlaks jääda. Nii paneme aluse sõprusele, mis kestab kogu elu. Kas see on tõesti võimalik? On küll. w19.12, lk 16–17, lõigud 3–4

Vanematele võib vahel tunduda, et lapsi on nii raske suunata, kuid lapsed on Jehoova pärand. Jehoova on alati valmis aitama. Ta kuulab tähelepanelikult lapsevanemate palveid. Jehoova võib neile palvetele vastata nii, et annab juhatust Piibli või meie väljaannete kaudu. Samuti võib vastuseks kellegi palvetele olla see, kui mõni teine küps lapsevanem kogudusest annab head nõu või eeskuju. On öeldud, et lapse kasvatamine on 20-aastane projekt, kuid lapsed jäävad ikka vanemate südamesse. On tähtis, et vanemad armastaksid oma lapsi, võtaksid nende jaoks aega ja õpetaksid neid Piibli põhjal. Iga laps reageerib õpetusele erinevalt. Kuid miljonid kristlased, keda on kasvatanud üles jumalakartlikud vanemad, tunnevad samamoodi nagu Joanna Mae. See õde Aasiast ütleb: „Olen nii tänulik, et mu vanemad manitsesid mind ja õpetasid mind Jehoovat armastama. Nad ei andnud mulle lihtsalt elu, vaid mõtteka elu.” (Õpet. 23:24, 25.) w19.12, lk 27, lõigud 21–22

Me ei pea palju ringi vaatama, et leida vendi-õdesid, kes vajavad tuge ja lohutust. Meil tuleks julgelt tegutseda hoolimata oma kartustest. Kui kellelgi on väga raske olukord, siis võime karta, et me ei tea, mida öelda või kuidas käituda. Siiski võime olla head lohutajad, kui väljendame oma hoolivust tegudega. Mida lähemale jõuab praeguse ajastu lõpp, seda keerulisemaks läheb maailma olukord ja inimeste elu. (2. Tim. 3:13.) Peale selle vajame lohutust seepärast, et päritud patu ja ebatäiuse tõttu me teeme vigu. Paulus jäi surmani ustavaks osaliselt tänu sellele, et usukaaslased toetasid ja lohutasid teda. Kui võtame neist eeskuju, aitame oma vendadel-õdedel jääda usus kindlaks. (1. Tess. 3:2, 3.) w20.01, lk 12–13, lõigud 17–19

Võitud kristlased ei oota mingit erikohtlemist. (Filipl. 2:2, 3.) Nad teavad, et kui Jehoova nad võidis, ei andnud ta sellest kõigile teada. Seepärast pole võitud kristlane üllatunud, kui mõned ei usu kohe, et ta on tõesti püha vaimuga võitud. Ta teab Piibli põhimõtet, et ei tasu kärmelt uskuda igaüht, kes väidab end olevat saanud Jumalalt mingi erilise ülesande. Kuna ta ei taha tõmmata endale tähelepanu, ei hakka ta end teistele tutvustades mainima, et ta on võitu. Ja kindlasti ei hoople ta sellega. (1. Kor. 4:7, 8.) Võitud kristlased ei püüa teiste võitutega ühendust võtta, et arutada nendega oma võidmist püha vaimuga või et moodustada oma piibliuurimisrühmi. (Gal. 1:15–17.) Kui nad nii toimiksid, ei oleks kristlik kogudus ühtne. Sel juhul töötaksid nad vastu pühale vaimule, mis edendab Jehoova rahva seas rahu ja ühtsust. (Rooml. 16:17, 18.) w20.01, lk 28, lõigud 6–7

Mingil ajal võib inimestele, kelle religioonid on hävitatud, muutuda vastumeelseks see, et Jehoova tunnistajad jätkavad oma tegevust. Võib vaid ette kujutada, millist poleemikat see võib põhjustada ühiskonnas, kaasa arvatud sotsiaalmeedias. Rahvad ja nende valitseja Saatan vihkavad meid, kuna meie religioon on ainuke, mida pole hävitatud. Rahvad pole saavutanud oma eesmärki pühkida maa pealt minema kõik religioonid. Seega satume nende tähelepanu keskpunkti. Sel hetkel saab rahvastest Goog Maagoogi maalt. Nad ühendavad oma jõud ja ründavad Jehoova teenijaid, soovides teha neile lõpu. (Hes. 38:2, 14–16.) Nendele sündmustele mõtlemine võib tekitada meis muremõtteid, eriti kuna me ei tea kõiki üksikasju. Kuid üks on kindel: me ei pea suurt viletsust kartma. Jehoova annab meile ellujäämiseks juhendid. (Laul 34:19.) w19.10, lk 16–17, lõigud 10–11

Me mitte lihtsalt ei tunne tänulikkust Jehoova vastu, vaid soovime seda oma sõnade ja tegudega ka väljendada. See eristab meid paljudest tänapäeva inimestest. Me elame maailmas, kus inimesed üldiselt ei hinda seda, mida Jumal on nende heaks teinud. On ju tänamatus üks viimsete päevade tundemärke. (2. Tim. 3:1, 2.) Ärgem eales muutugem selliseks. Veel soovib Jehoova, et kõik tema lapsed saaksid omavahel hästi läbi. Meievaheline armastus tõendab, et oleme tõelised kristlased. (Joh. 13:35.) Laulukirjutaja ütles: „Vaata, kui hea ja armas on see, et vennad elavad ühtsuses!” (Laul 133:1.) Kui me armastame oma vendi ja õdesid, siis tõendame Jehoovale, et armastame teda. (1. Joh. 4:20.) Kas pole tore kuuluda perre, kus vennad-õed on üksteise vastu lahked ja kaastundlikud! (Efesl. 4:32.) w20.02, lk 9, lõigud 6–7

Hanna mure põhjused ei kadunud üleöö. Ta pidi ikka Peninnaga samas peres koos edasi elama. Ja Piibel ei näita, et Peninna suhtumine oleks muutunud. Niisiis pidi Hanna tõenäoliselt edaspidigi taluma tema salvavaid sõnu. Kuid Hanna oli saanud tagasi oma meelerahu ja suutis seda hoida. Kui ta jättis asja Jehoova hoolde, ei olnud ta enam mure alla mattunud. Ta lasi Jehooval end lohutada ja rahustada. Hiljem õnnistas Jehoova Hannat mitme lapsega. (1. Saam. 1:2, 6, 7, 17–20.) Me võime saada hingerahu tagasi isegi siis, kui meie mure põhjused ei kao. Kuigi me palvetame tuliselt ja käime ustavalt koosolekutel, ei pruugi kõik probleemid kaduda. Ent Hanna loost võime õppida, et miski ei takista Jehoovat meid trööstimast. Jehoova ei unusta meid kunagi. Varem või hiljem tasub ta meile ustavuse eest. (Heebr. 11:6.) w20.02, lk 22, lõigud 9–10

Kogudusevanemad ei kõhkle juhtida tähelepanu Piibli põhimõtetele, mis aitavad usukaaslastel targasti toimida. Miks neil on tähtis seda teha? Mõtle ülempreester Eeli peale. Tal oli kaks poega, keda ta väga armastas. Nad teenisid kogudusetelgis preestritena, kuid ei pidanud lugu Jehoovast. Nad kuritarvitasid oma võimu, suhtusid äärmiselt lugupidamatult Jehoovale toodud ohvritesse ja hoorasid jultunult. (1. Saam. 2:12–17, 22.) Moosese seaduse järgi väärisid Eeli pojad surma. Ent Eeli üksnes tõreles nendega veidi ja lubas neil teenistust jätkata. (5. Moos. 21:18–21.) Mida arvas Jehoova Eeli toimimisviisist? Ta ütles talle: „Miks sa austad oma poegi rohkem kui mind?” Jehoova mõistis need jultunud mehed surma. (1. Saam. 2:29, 34.) w20.03, lk 19, lõigud 4–5