September

Kas Jehoova ja Jeesuse eeskuju töökuses tähendab, et meil pole vaja puhata? Üldsegi mitte. Jehoova ei väsi kunagi, seepärast ei vaja ta töötegemise järel puhkust. Ometi ütleb Piibel Jehoova kohta, et pärast taeva ja maa loomist „jäi ta puhkama”. (2. Moos. 31:17.) Ilmselt tähendab see aga seda, et ta võttis aega, et tunda rõõmu sellest, mis ta oli teinud. Ja kuigi Jeesus töötas maa peal kõvasti, võttis ta aega puhkamiseks ja sõpradega einestamiseks. (Matt. 14:13; Luuka 7:34.) Muidugi öeldakse Piiblis ka seda, et jumalateenijad peaksid olema töökad, mitte laisad. (Õpet. 15:19.) Ilmselt pead sa oma pere eest hoolitsemiseks tegema ilmalikku tööd. Lisaks on kõigil Kristuse järelkäijatel kohustus teha kuulutustööd. Siiski vajad sa ka piisavalt puhkust. w19.12, lk 2, lõik 2; lk 3, lõigud 4–5

Hoidugem rääkimast lugusid deemonitest. Siinjuures peaksime järgima Jeesust. Enne maa peale tulekut elas Jeesus taevas, seega teadis ta palju Saatana ja deemonite kohta. Kuid ta ei rääkinud lugusid sellest, mida kurjad vaimud olid korda saatnud. Tema eesmärk oli aidata inimestel õppida tundma Jehoovat, mitte Saatanat. Meiegi ei taha rääkida lugusid deemonitest. Selle asemel tahame oma sõnadega näidata, et meie „südant vaimustab midagi head” ehk Piibli tõde. (Laul 45:1.) Me ei pea tundma hirmu kurjade vaimude ees. Praeguses maailmas võib meiega juhtuda igasugu halba. Õnnetused, haigused või isegi surm võivad meid tabada ette hoiatamata. Ent me ei peaks mõtlema, et kõige eest on vastutavad kurjad vaimud. Piibel selgitab, et „ettearvamatud sündmused” võivad tabada igaüht. (Kog. 9:11.) Jehoova on tõendanud, et ta on deemonitest määratult võimsam. w19.04, lk 23–24, lõigud 13–14

Kas kogudusevanemad järgivad seadusest tulenevat kohustust teatada võimudele lapse väidetavast seksuaalsest väärkohtlemisest? Jah. Riikides, kus seadus nõuab teavitamist, toimivad kogudusevanemad selle kohaselt. Sellised seadused ei ole Jumala seadusega vastuolus. (Ap. t. 5:28, 29.) Seega, kui kogudusevanemad saavad väidetavast väärkohtlemisest teada, võtavad nad otsekohe ühendust harubürooga. Sealt saavad nad juhendeid, kuidas seaduse järgimiseks toimida. Kogudusevanemad ütlevad ohvritele ja nende vanematele ning teistele, kes on olukorrast teadlikud, et igaühel on õigus võimusid väärkohtlemise kahtlusest teavitada. Kuidas on lood aga siis, kui süüdistatav on kogudusega seotud ja teised väljaspool kogudust saavad asjast teada? Kas kristlane, kes teavitas väärteost, peaks tundma endal süüd Jumala nime teotamise tõttu? Kindlasti mitte. Väärteo toimepanija on see, kes toob Jumala nimele häbi. w19.05, lk 10, lõigud 13–14

Piibel õpetab, et abikaasadel tuleb üksteist kohelda lugupidavalt ja pidada kinni abielutõotusest. Neil peaks olema kindel otsus kokku jääda. Piiblis öeldakse: „Seetõttu jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab ühte oma naisega ja neist kahest saab üks.” (1. Moos. 2:24.) Kuid need, keda on mõjutanud ilmalik tarkus, väidavad, et kumbki abielupool peaks keskenduma enda vajadustele. Ühes raamatus, kus räägitakse lahutusest, on öeldud, et mõnel juhul on traditsioonilise abieluvande fraas „kuni surm meid lahutab”, asendatud fraasiga „kuni me teineteist armastame”. Selline vabameelne suhtumine abieluliitu on lõhkunud lugematul hulgal perekondi ja põhjustanud palju valu. Kahtlemata on selle maailma vaade abielule rumalus. w19.05, lk 23, lõik 12

Paulus oli mures, sest nähtavasti olid mõned kristlased lasknud end mõjutada Saatana maailma valearutlustel ja filosoofiatel. (Efesl. 4:17–19.) See võib juhtuda igaühega meist. Selle maailma valitseja Saatan püüab kõigest väest meid Jehoovast eemale meelitada. Tal on selleks erinevaid meetodeid. Näiteks kasutab ta ära meie isekaid kalduvusi. Ta võib püüda mõjutada meie mõtteviisi isegi selle kaudu, mida me oleme omandanud kodus, koolis ja mujal. Kas on võimalik juurida endast välja sügavale juurdunud vale mõtteviis? (2. Kor. 10:4.) Pauluse sõnad vastavad sellele. Ta kirjutas: „Me kummutame valearutlused ja kõik kõrgid mõtted, mis takistavad inimesi Jumalat tundma õppimast, ja vangistame iga mõtte, et teha see kuulekaks Kristusele.” (2. Kor. 10:5.) Jah, Jehoova abiga on meil võimalik valest mõtteviisist lahti saada. w19.06, lk 8, lõigud 1–3

Sügavas masenduses olles otsisid Hanna, Taavet ja üks Aasafi järeltulija abi Jehoovalt. Nad rääkisid talle oma muredest ahastavates palvetes. Nad kõnelesid Jehoovale avameelselt, miks nad olid nii suure pinge all. Ja nad ei lakanud käimast Jehoova kojas. (1. Saam. 1:9, 10; Laul 55:22; 73:17; 122:1.) Jehoova tegeles nende kõigiga kaastundlikult. Hanna sai tagasi meelerahu. (1. Saam. 1:18.) Ja Taavet kirjutas: „Õige kohtab palju raskusi, aga Jehoova päästab ta neist kõigist.” (Laul 34:19.) Aasafi järeltulija tundis, kuidas Jehoova otsekui võttis kinni tema paremast käest ja juhatas teda oma nõuga. (Laul 73:23, 24.) Mida me neist lugudest õpime? Mõnikord võib murekoorem meid enda alla matta. Ent me saame sellega hakkama, kui mõtiskleme, kuidas Jehoova on oma teenijaid aidanud, räägime temaga palves ja järgime tema nõuandeid. (Laul 143:1, 4–8.) w19.06, lk 17, lõigud 14–15

Ära kunagi tunne end halvasti seetõttu, et oled Jehoova teenija. (Miika 4:5.) Mõtle, milline oli apostlite hoiak pärast Jeesuse surma. Nad teadsid, kui väga juudi usujuhid neid vihkavad. (Ap. t. 5:17, 18, 27, 28.) Siiski läksid nad endiselt iga päev templisse ning näitasid oma sõnade ja tegudega, et nad on Jeesuse jüngrid. (Ap. t. 5:42.) Nad ei lasknud hirmul end peatada. Meiegi saame võidelda inimesekartusega, kui anname teada nii tööl, koolis kui ka oma naabruses, et oleme Jehoova tunnistajad. (Ap. t. 4:29; Rooml. 1:16.) Miks olid apostlid rõõmsad? Nad teadsid, miks neid vihatakse, ja nad pidasid auks kannatada väärkohtlemist Jehoova tahte täitmise pärast. (Luuka 6:23; Ap. t. 5:41; 1. Peetr. 2:19–21.) Kui mõistame, et meid koheldakse halvasti seetõttu, et teeme, mis on õige, siis ei lase me iial inimesekartusel end halvata. w19.07, lk 7, lõigud 19–20

Jeesus ja tema juutidest järelkäijad pidasid hingamispäeva, sest neile kehtis Moosese seadus. Kuid Jeesus näitas nii oma sõnade kui ka tegudega, et hingamispäeva pidamisel peab olema mõistlik ning et kellegi aitamine ja lahked teod pole sel päeval keelatud. (Matt. 12:9–11.) Jeesus ei pidanud kellelegi hea tegemist hingamispäevaseaduse rikkumiseks. Tema tegudest ilmnes, et ta mõistis hästi, miks Jumal oli hingamispäeva sisse seadnud. Kuna Jumala rahvas ei teinud sel päeval tööd, said nad keskenduda jumalateenimisele. Jeesus ise kasvas üles peres, kus hingamispäeva just sel eesmärgil peeti. Seda võib järeldada sellest, mida räägitakse tema kohta tekstis Luuka 4:15–19. Muu hulgas öeldakse seal: „Siis läks Jeesus Naatsaretti, kus ta oli üles kasvanud, ja nagu tal hingamispäeval tavaks oli, läks ta sünagoogi, ning ta tõusis püsti, et pühakirja ette lugeda.” Ka Jeesuse jüngrid pidasid hingamispäeva nii tähtsaks, et katkestasid ettevalmistustööd Jeesuse matmiseks, kuni hingamispäev oli möödas. (Luuka 23:55, 56.) w19.12, lk 4, lõik 10

Igal kuulutajal on siiraste inimeste leidmisel oma osa. Seda tööd võiks võrrelda kadunud lapse otsimisega. Mõtle ühele tõsielujuhtumile, kui üks kolmeaastane poiss ära kadus. Teda hakkas otsima umbes 500 inimest. Lõpuks, 20 tunni pärast, leidis üks vabatahtlik otsija selle poisi maisipõllult. Leidja aga ei võtnud selle eest au endale. Ta ütles: „Poisi leidmiseks oli vaja sadu inimesi.” Nagu see väike poiss, on paljud inimesed praegu nii-öelda kadunud. Nad tunnevad, et neil pole lootust ja et nad vajavad abi. Üle kaheksa miljoni Jehoova tunnistaja teeb koostööd, et selliseid inimesi üles leida. Sina ei leia võib-olla kedagi, kellega Piiblit uurida. Kuid teised kuulutajad, kes töötavad sinuga samal territooriumil, võivad leida kellegi, kes soovib õppida Jumala sõna tõdesid. Kui mõni vend või õde kohtab kedagi, kellest saab Kristuse jünger, on põhjust rõõmustada kõigil, kes selles töös osalevad. w19.07, lk 16, lõigud 9–10

Paulus tuletas Filippi kristlastele meelde, et neil tuleb elu võidujooksu edasi joosta ja lõpuni vastu pidada. Juba algusest peale oli Filippi kogudus pidanud taluma vastupanu. Kõik algas siis, kui Paulus ja Siilas läksid umbes aastal 50 m.a.j Filippisse kuulutama. Paulus oli saanud nägemuse, kus teda kutsuti appi Makedooniasse. (Ap. t. 16:9.) Seal kohtusid nad naisega, kelle nimi oli Lüüdia. Ta kuulas neid ja „Jehoova avas tema südame”. (Ap. t. 16:14.) Peagi Lüüdia ja tema majarahvas ristiti. Ent Saatan ei maganud. Linna mehed tirisid Pauluse ja Siilase linnajuhtide ette ja süüdistasid neid selles, et nad tekitavad rahutusi. Seepeale neid peksti, nad pandi vangi ja hiljem paluti neil linnast lahkuda. (Ap. t. 16:16–40.) Kas nad andsid alla? Mitte sinnapoolegi! Samamoodi pidasid tublilt vastu äsja moodustatud Filippi koguduse vennad ja õed. Pauluse ja Siilase eeskuju oli neile kahtlemata suureks julgustuseks. w19.08, lk 2, lõigud 1–2

Kahtlemata on „õiguse viljaks” armastus Jehoova ja tema teenijate vastu. Samuti hõlmab see seda, et räägime teistele oma usust Jeesusesse ja oma imelisest lootusest. Kui me õpetustöös innukalt kaasa lööme, siis kannamegi õiguse vilja. (Matt. 28:18–20.) Me võime särada valgusallikatena mistahes oludes. Vahel võib millestki, mis näib hea sõnumi kuulutamist takistavat, kujuneda hoopis võimalus kuulutada. Näiteks kui Paulus kirjutas filiplastele, oli ta Roomas koduarestis. Kuid vangiahelad ei takistanud teda kuulutamast oma valvuritele ja külalistele. Tänu Pauluse innukusele said vennad kindlamaks ning rääkisid Jumala sõna kartmatult. (Filipl. 1:12–14; 4:22.) w19.08, lk 12, lõigud 15–16

Kõige tähtsam põhjus alandlikkuse arendamiseks on see, et alandlikkus on meelepärane Jehoovale. See ilmneb Peetruse sõnadest, mis on tänaseks päevatekstiks. Raamatus „Tule ja järgi mind” (ptk 3, lõik 23) selgitatakse neid sõnu järgmiselt: „Üleolevus on nagu mürk. Selle mõju võib olla laastav. See on omadus, mis võib muuta kõige andekama inimese Jumalale kasutuks. Alandlikkus aga võib teha isegi kõige tavalisema inimese Jehoovale väga kasulikuks. ... Meie Jumalal on kindlasti hea meel anda tasu ka sulle sinu alandlikkuse eest.” Kas võiks olla midagi veel toredamat, kui rõõmustada Jehoova südant! (Õpet. 23:15.) Lisaks sellele, et alandlikkus meeldib Jehoovale, teeb selle arendamine head meile endile. Alandlikkus tõmbab teisi meie ligi. Millised inimesed sinule meeldivad? (Matt. 7:12.) w19.09, lk 4, lõigud 8–9

Kogudusevanemad teevad oma õdede-vendade heaks kõvasti tööd. Ehkki neil on mõjuvõimu, ei pea nad end teistest ülemaks, vaid kohtlevad kogudust hellalt. (1. Tess. 2:7, 8.) Kuna nad on alandlikud ja armastavad teisi, räägivad nad nendega lahkelt. Kogenud vanem Andrew ütleb: „Olen pannud tähele, et kui kogudusevanem suhtleb õdede ja vendadega lahkelt ja soojalt, siis üldiselt võtavad nad teda hea meelega kuulda. Sellised omadused ajendavad neid vanematega koostööd tegema.” Kauaaegne vanem Tony räägib: „Püüan ellu rakendada nõuannet tekstis Filiplastele 2:3 ja pidada alati teisi endast ülemaks. See aitab mul mitte olla diktaatorlik.” Kogudusevanemad peavad olema alandlikud nagu Jehoova. Kuigi ta on kõrgeim valitseja, ta „alandub vaatama taevast ja maad, tõstab põrmust üles viletsa”. (Laul 18:35; 113:6, 7.) Jehoova jälestab neid, kes on uhked ja ülbed. w19.09, lk 16–17, lõigud 11–12

Me leiame Jeesuse ikke all kosutust, kui vaatame asjadele õigest vaatevinklist. Me teeme Jehoova tööd ja seepärast on tarvis seda teha tema tahtmist mööda. Meie oleme töölised ja Jehoova on isand. (Luuka 17:10.) Kui üritaksime teha seda tööd oma tahtmist mööda, siis punniksime ikke kandmisele vastu. Ent kui järgime Jehoova juhatust, võime teha erakordseid asju ja ületada mistahes takistuse. Pidagem meeles, et mitte keegi ei suuda takistada tema tahte täitumist. (Rooml. 8:31; 1. Joh. 4:4.) Meie eesmärk on tuua au meie kallile isale Jehoovale. Need, kes olid Jeesuse päevil ahned ja omakasupüüdlikud, muutusid kiiresti õnnetuks ja hülgasid Jeesuse ikke. (Joh. 6:25–27, 51, 60, 66; Filipl. 3:18, 19.) Ent need, kelle ajendiks oli isetu armastus Jumala ja ligimese vastu, kandsid seda iket meeleldi terve oma elu, oodates aega, mil nad teenivad koos Kristusega taevas. Ka meie võime olla õnnelikud, kui kanname Jeesuse iket õigel ajendil. w19.09, lk 20, lõik 1; lk 24–25, lõigud 19–20

Mõtle, kui hea on olla vaba Piibliga vastuolus olevatest uskumustest, mis võisid olla meid pikka aega kammitsenud. Sellise vabaduse üle on põhjust rõõmustada. Veel suurem vabadus ootab ees. Lähitulevikus kõrvaldab Jeesus valereligiooni ja inimvalitsused. Jumal kaitseb „suurt rahvahulka” ja pärast seda saavad tema teenijad tunda rõõmu elust paradiisis maa peal. (Ilm. 7:9, 14.) Siis äratatakse üles tohutu hulk inimesi, kel on võimalus vabaneda Aadamalt päritud patust. (Ap. t. 24:15.) Kristuse ja ta kaasvalitsejate tuhandeaastase valitsuse ajal saavad inimesed täiusliku tervise ja täiuslikud suhted Jehoovaga. See vabastusaeg on mingis mõttes võrreldav vabastusaastaga Iisraelis. Kõik, kes teenivad siis maa peal ustavalt Jehoovat, jõuavad täiuslikkuseni ja vabanevad täielikult patust. w19.12, lk 12, lõigud 14–16

Esimesel sajandil elas mees nimega Joosep (keda kutsuti ka Barnabaseks). Ta oli heldekäeline ja teenistusvalmi hoiakuga. (Ap. t. 4:36, 37.) Näiteks pärast seda, kui Saulus oli saanud Kristuse järelkäijaks, kartsid paljud vennad temaga tegemist teha, sest ta oli varem kogudusi taga kiusanud. Kuid Barnabas läks lahkelt talle appi. (Ap. t. 9:21, 26–28.) Hiljem leidsid Jeruusalemma vanemad, et on vaja kedagi saata kaugele Süüria Antiookiasse vendi julgustama. Kelle nad saatsid? Barnabase. See oli hea valik. Piiblis öeldakse, et Barnabas „innustas neid kõiki jääma Isandale kogu südamest ustavaks”. (Ap. t. 11:22–24.) Ka praegu võib Jehoova meid kasutada selleks, et oma teenijaid julgustada. Näiteks võib ta meid saata lohutama kedagi, kes on kaotanud lähedase. Samuti võib ta ajendada meid minema külla või helistama kellelegi, kes on haige või masendunud, et teda hea sõnaga toetada. Kas sa oled valmis laskma Jehooval end kasutada, nagu lasi Barnabas? (1. Tess. 5:14.) w19.10, lk 22, lõik 8

Kui teeme usukaaslastega tihedat koostööd, märkame vahel lisaks nende headele omadustele ka nende nõrku külgi. Mis meid aitab? On selge, et me ei saa vendadelt-õdedelt oodata täiuslikkust. Seepärast, kui oleme saanud kellegagi lähedaseks sõbraks, on vaja pingutada, et neid suhteid alal hoida. Kui meie sõber eksib, on meil ehk tarvis anda talle Piibli põhjal lahkelt, kuid otsekoheselt nõu. (Laul 141:5.) Ja kui ta teeb meile haiget, on vaja talle andestada. Kui oleme talle andestanud, peame hoiduma kiusatusest asja millalgi taas üles kaevata. Praegusel keerulisel ajal on ülioluline keskenduda usukaaslaste headele omadustele, mitte nende puudustele. Nii toimides on meil nendega tugevad sõprussuhted, mida on väga vaja suure viletsuse ajal. w19.11, lk 6, lõigud 13, 16

Meil tuleks püüda õpetada oma piibliõpilasi nii, et nad saaksid Jeesuse jüngriteks ja teeksid kõike, mida Jeesus on käskinud. Meil on tarvis aidata inimestel mõista, kui tähtis on teenida Jehoovat ja toetada tema kuningriiki. Seepärast on vaja neid motiveerida, et nad rakendaksid õpitut ellu, pühenduksid Jehoovale ja laseksid end ristida. Vaid nii jäävad nad Jehoova päeval ellu. (1. Peetr. 3:21.) Praeguse ajastu lõpp on väga lähedal. Seega pole meil aega uurida Piiblit edasi nendega, kel pole selget kavatsust saada Kristuse jüngriks. (1. Kor. 9:26.) Meie töö on kiireloomuline. On veel palju inimesi, kes peavad kuulma kuningriigisõnumit, enne kui on liiga hilja. w19.10, lk 11, lõigud 14–15

Iisraellased pidasid kord aastas lepituspäeva. Sel päeval toodi loomohvreid, mis tuletasid iisraellastele meelde, et neil on vaja oma patud andeks saada. Kõigepealt aga pidi ülempreester minema telkpühamu kõige pühamasse paika suitsutusrohu ja hõõguvate sütega. Ta pidi puistama rohu tuliste süte peale, nii et õhk täitus meeldiva lõhnaga. Mida me võime sellest õppida? Piiblis võrreldakse suitsutusrohtu Jehoova ustavate teenijate palvetega. (Laul 141:2; Ilm. 5:8.) Nii nagu ülempreester tõi suitsutusrohu Jehoova ette suure aukartusega, palvetame meie Jehoova poole sügava aukartusega. Me oleme väga tänulikud, et meie looja lubab meil tema poole pöörduda ja rääkida temaga nagu laps isaga. (Jaak. 4:8.) Meil on võimalus olla tema sõbrad. (Laul 25:14.) Me peame seda nii suureks auks, et me ei tahaks kunagi talle pettumust valmistada. w19.11, lk 20–21, lõigud 3–5

Kuidas enamik inimesi sinu kodukandis töösse suhtub? Paljudes maades töötavad inimesed rohkem kui kunagi varem. Neil, kes töötavad liiga palju, pole tihtipeale aega, et puhata, olla koos perega või mõelda elu sügavamate küsimuste peale. (Kog. 2:23.) Teistele ei meeldi aga üldse tööd teha ja nad otsivad sellest hoidumiseks ettekäändeid. (Õpet. 26:13, 14.) Mõelgem aga sellele, kuidas suhtuvad töösse Jehoova ja Jeesus. Pole kahtlustki, et Jehoovale meeldib tööd teha. Jeesus ütles: „Minu isa teeb tööd seniajani ja minagi töötan lakkamatult.” (Joh. 5:17.) Mõtle kogu sellele tööle, mida Jumal tegi, kui ta lõi lugematul hulgal vaimolendeid ja tohutu universumi. Samuti on maakera võimas näide Jumala loomistööst. w19.12, lk 2, lõigud 1–2

Kuidas sai Taavet Jehoovaga nii lähedaseks? Taavet õppis Jehoovat tundma loomistöö kaudu. Poisipõlves veetis ta palju tunde looduses, karjatades oma isa lambaid. Võib-olla just siis hakkas ta mõtisklema Jehoova loomistöö üle. Näiteks kui ta silmitses tähistaevast, ei näinud ta pelgalt suurt hulka tähti, vaid õppis selle kaudu tundma ka oma Loojat. (Laul 19:1, 2.) Kui ta mõtles sellele, kuidas inimesed on loodud, vaimustas teda Jehoova tarkus. (Laul 139:14.) Loomistöö üle mõtiskledes mõistis Taavet, kui väike on ta võrreldes Jehoovaga. (Laul 139:6.) Mida sellest õppida? Püüa iga päev panna tähele, mida õpetavad Jehoova kohta taimed, loomad ja inimesed. Niimoodi võid iga päev oma taevase isa kohta midagi õppida ning tunda, kuidas sinu armastus tema vastu üha kasvab. (Rooml. 1:20.) w19.12, lk 19–20, lõigud 15–17

Mooses tegutses kooskõlas sellega, mida ta oli õppinud. Kui Mooses oli umbes 40-aastane, tegi ta valiku ühineda Jumala rahvaga ja loobus sellest, et teda „nimetataks vaarao tütre pojaks”. Ta ei hoolinud oma kõrgest positsioonist. Asudes heebrealaste poolele, kes olid Egiptuses orjad, riskis ta sattuda vaarao viha alla, keda peeti jumalaks. See nõudis tugevat usku. Mooses usaldas Jehoovat. Selline usaldus on kestva sõprussuhte vundament. (Õpet. 3:5.) Mida me võime sellest õppida? Nagu Moosesel, on igaühel vaja otsustada, kas teenida Jumalat ja ühineda tema rahvaga või mitte. Jumala teenimiseks on vaja tuua ohvreid. Samuti võib meile saada osaks nende pahameel, kes ei tunne Jehoovat. Ent kui me usaldame oma taevast isa, võime arvestada tema toetusega. w19.12, lk 17, lõigud 5–6

Kuigi me oleme tehtud mullast, oleme väärt kaugelt enam kui peotäis mulda. Kust me teame, et Jehoova peab meid kalliks? Ta on loonud inimesed võimega ilmutada samu omadusi, mis on tal endal. (1. Moos. 1:27.) Seega on inimene loomadest kõrgem. Jehoova on talle andnud ülesande hoolitseda maa ja loomade eest. (Laul 8:4–8.) Isegi pärast Aadama patustamist peab Jehoova inimesi väärtuslikuks. Me oleme talle nii kallid, et ta andis oma armsa poja Jeesuse meie pattude eest lunastusohvriks. (1. Joh. 4:9, 10.) Selle alusel äratab Jehoova üles „nii õiged kui ka ülekohtused”, kes on Aadama patu tõttu surnud. (Ap. t. 24:15.) Piibel näitab, et me oleme Jehoovale kallid sõltumata oma tervisest, majanduslikust seisundist või vanusest. (Ap. t. 10:34, 35.) w20.01, lk 15, lõigud 5–6

Taevase elu lootust pole võimalik mõnelt pereliikmelt pärida. Selle annab Jumal. (1. Tess. 2:12.) Me ei tohiks esitada küsimusi, mis võivad teha teistele haiget. Näiteks ei peaks me võitud venna abikaasalt küsima, mida ta arvab väljavaatest elada igavesti maa peal ilma oma abikaasata. Me võime olla täiesti kindlad, et uues maailmas Jehoova täidab „kõigi elavate soovid”. (Laul 145:16.) Kui me ei pea võitud kristlasi teistest tähtsamaks, on see meile kaitseks. Mismoodi? Piibel näitab, et mõned võitud ei pruugi jääda ustavaks. (Matt. 25:10–12; 2. Peetr. 2:20, 21.) Kui me hoidume inimesi imetlemast, ei saa nende vead meile komistuskiviks. Näiteks kui võitud, tuntud või kauaaegsed jumalateenijad peaksid muutuma ustavusetuks või lahkuma kogudusest, siis ei kaota me usku Jehoovasse ega lakka teda teenimast. w20.01, lk 29, lõigud 9–10

Me oleme Jehoova „armsad lapsed” ja me võtame ta endale eeskujuks. See hõlmab seda, et me oleme teiste vastu lahked ja andestavad. Kui inimesed näevad meie head käitumist, võib see äratada neis soovi õppida tundma meie Jumalat. (1. Peetr. 2:12.) Lapsevanematel tuleks kohelda oma lapsi nii, nagu Jehoova kohtleb meid. Nii võib lastel tekkida soov saada Jehoovaga sõbraks. Me oleme uhked oma taevase isa Jehoova üle ja soovime, et teisedki õpiksid teda tundma. Me tahame teha sedasama mis Taavet. Ta kirjutas: „Ma räägin uhkusega Jehoovast.” (Laul 34:2.) Mida aga teha siis, kui sa oled uje? Julguse saamiseks võiksid keskenduda sellele, kui rõõmsaks sa võid Jehoova teha ja kui tähtis on inimestel tema kohta teadmisi saada. Jehoova annab sulle vajaliku julguse. Ta aitas esimese sajandi kristlastel olla julged ja ta aitab ka meid. (1. Tess. 2:2.) w20.02, lk 11, lõigud 12–13

Paljud piibliõpilased teevad edusamme ja lasevad end ristida. Kuid mõned, kellele me korrapäraselt Piiblit õpetame, pole valmis Jeesuse jüngriks saama. Neile meeldib meiega Piiblit uurida, kuid neil pole eesmärki lasta end ristida. Kui sina juhatad piibliuurimist, siis kahtlemata soovid, et su õpilane rakendaks õpitut ellu ja saaks Kristuse jüngriks. Jehoova soovib, et inimesed teeniksid teda armastusest tema vastu. Seega on meie eesmärk aidata õpilasel mõista, et Jehoova hoolib temast ja armastab teda väga. Me soovime, et ta peaks Jehoovat „isata laste isaks ja lesknaiste kaitsjaks”. (Laul 68:5.) Kui õpilane tajub, et Jumal armastab teda, siis tõenäoliselt on ta sellest liigutatud ja ta hakkab Jumalat ka ise armastama. Niisiis selgita õpilasele, et meie taevane isa tõesti soovib, et ta elaks igavesti, ja et Jumal aitab tal seda eesmärki saavutada. w20.01, lk 3, lõigud 7–8

Paulus oli alandlik ja seepärast oli tal hea meel, kui sõbrad teda julgustasid. Ta tunnistas, et vajab seda, ja ta ei muretsenud selle pärast, et võib hädaajal teistele nõrgana näida. (Kol. 4:7–11.) Kui meie tunnistame alandlikult, et vajame julgustust, toetavad vennad ja õed meid meeleldi. Paulus teadis, et ka pühakirjast leiab lohutust. (Rooml. 15:4.) Samuti sai ta sealt tarkust, mis aitas tal raskustega hakkama saada. (2. Tim. 3:15, 16.) Roomas teist korda vangis olles adus Paulus, et tema elu läheneb lõpule. Ta palus Timoteosel kiiresti tema juurde tulla ja võtta kaasa rullraamatud. (2. Tim. 4:6, 7, 9, 13.) Need olid osad heebrea pühakirjast, mida ta soovis lugeda ja uurida. Kui jäljendame Paulust, uurides korrapäraselt Piiblit, saab Jehoova selle kaudu meid trööstida mistahes katsumustes. w20.02, lk 23, lõigud 14–15

Eliifas, Bildad ja Soofar ei mõelnud selle peale, kuidas Iiobit aidata. Nad mõtlesid hoopis sellele, kuidas tõestada, et Iiob on teinud midagi valesti. Mõned nende väited olid õiged, kuid enamik, mida nad Iiobi või Jehoova kohta rääkisid, oli lahkusetu või lausa vale. Nad mõistsid Iiobi karmilt hukka. (Iiob 32:1–3.) Kuidas Jehoova sellele reageeris? Tema viha süttis põlema nende kolme mehe vastu. Ta nimetas neid rumalateks ja käskis neil Iiobit paluda, et see nende eest palvetaks. (Iiob 42:7–9.) Eliifase, Bildadi ja Soofari hoiatavast eeskujust võime nii mõndagi õppida. Esiteks, me ei tohiks oma usukaaslaste üle kohut mõista. (Matt. 7:2–5.) Me peaksime neid hoopis hoolega kuulama, enne kui hakkame rääkima. Vaid nii on meil võimalik nende olukorda mõista. (1. Peetr. 3:8.) Teiseks, meie sõnad peavad olema lahked ja tõesed. (Efesl. 4:25.) Ja kolmandaks, Jehoovale läheb väga korda see, mida me üksteisele ütleme. w20.03, lk 22, lõigud 15–16

Tihti on nii, et kui me aitame teistel Jehoovat tundma õppida, siis õpime ka ise teda paremini tundma. Näiteks kui Jehoova juhatab meid nende juurde, kes on „valmis vastu võtma tõde”, võime panna tähele tema kaastundlikkust. (Ap. t. 13:48; Joh. 6:44.) Kui meie piibliõpilane hülgab halvad harjumused ja hakkab riietuma uude isiksusse, siis on see meile tõend Jumala sõna väe kohta. (Kol. 3:9, 10.) Ja see, et Jehoova annab meie territooriumil elavatele inimestele nii palju võimalusi teda tundma õppida ja pääseda, räägib tema kannatlikkusest. (Rooml. 10:13–15.) Hoolimata sellest, kui kaua me oleme Jehoovat teeninud, ei tohiks me kunagi pidada suhteid temaga enesestmõistetavaks. Näiteks on meil oluline rääkida temaga palves. Hea suhtlemine on tugeva sõpruse alus. Seepärast on tähtis tihti palvetada ja mitte karta rääkida Jehoovale oma sisimatest mõtetest. w19.12, lk 19, lõigud 11, 13–14

Kui lohutav see on, et võime oma patud andeks saada! Jumala kuningriigi kuningana kaotab Jeesus kogu kahju, mida Saatan ja tema maailm on meile põhjustanud. Milline imeline lootus! (Jes. 65:17; 1. Joh. 3:8; Ilm. 21:3, 4.) Ja kuigi Jeesus on andnud meile üsna vaevanõudva töö, on ta meiega ja toetab meid iga päev kuni selle ajastu lõpuni. See annab meile julgust. (Matt. 28:19, 20.) Lohutus, lootus ja julgus – need on mõned kindlad alustalad, millel põhineb meie südamerahu. Kuidas aga jääda rahulikuks, kui sind tabavad suured raskused? Järgi Jeesuse eeskuju. Esiteks, palveta lakkamata. Teiseks, kuuletu Jehoovale ja tee innukalt kuulutustööd, isegi kui seda on raske teha. Kolmandaks, toetu sõpradele. Siis kaitseb Jumala rahu sinu südant ja mõtteid. (Filipl. 4:6, 7.) Ja nagu Jeesus, saad sa hakkama iga katsumusega. (Joh. 16:33.) w19.04, lk 13, lõigud 16–17