Oktoober

Meil on külluslikult tõendeid, et Jehoova kaitseb tänapäeval oma rahvast. Mõtle näiteks sellele, et praegu tehakse kuulutus- ja õpetustööd igal pool üle kogu maakera. (Matt. 28:19, 20.) Nii paljastatakse Saatana kurjad teod. Kui Saatanal oleks võimalik, siis peataks ta kogu meie tegevuse, kuid seda ta teha ei saa. Seepärast pole meil tarvis kurjade vaimude ees hirmu tunda. Kui oleme Jehoovale ustavad, ei saa deemonid meile jäädavat kahju põhjustada. Siiski on meil kõigil tarvis seista vastu kurjadele vaimudele ja usaldada Jehoovat. Kui me seda teeme, saame palju õnnistusi ega lase Saatana valedel end eksitada. Samuti ei halva meid siis hirm deemonite ees. Ja mis kõige tähtsam, nii tugevdame oma sõprussuhteid Jehoovaga. Jaakobus kirjutas: „Kuradile seiske vastu, siis ta põgeneb teie juurest. Lähenege Jumalale, siis tema läheneb teile.” (Jaak. 4:7, 8.) w19.04, lk 24, lõik 15; lk 25, lõik 18

Su lapsed on sinu hoolde usaldatud pärand Jehoovalt. Mida teha, et neid seksuaalse väärkohtlemise eest kaitsta? Esiteks, hari end laste väärkohtlemise teemal. Uuri välja, millised isikud kuritarvitavad lapsi ja millist taktikat nad kasutavad laste lõksu meelitamiseks. Ole tähelepanelik potentsiaalse ohuolukorra suhtes. (Õpet. 22:3; 24:3.) Hoia meeles, et enamasti on väärkohtleja isik, keda laps teab ja usaldab. Teiseks, suhtle lastega tihedalt. (5. Moos. 6:6, 7; Jaak. 1:19.) Tea, et lapsed kipuvad üldjuhul varjama, et neid on väärkoheldud. Nad võivad karta, et neid ei usuta, või olla hirmul, sest väärkohtleja on neid ähvardanud. Kui tajud, et midagi on valesti, küsi lapselt lahkel viisil küsimusi ja kuula kannatlikult tema vastuseid. Kolmandaks, hari oma lapsi. Õpeta neile, mida öelda ja teha, kui keegi püüab neid vääral viisil puudutada. w19.05, lk 13, lõigud 19–22

Miks Jehoova jälestab ülbeid? Üks põhjus on see, et need, kes arvavad endast liiga palju, peegeldavad Saatana ülbust. Saatanal oli jultumust arvata, et Jeesus, kelle kaudu on loodud kõik, peaks tema ette kummardama. (Matt. 4:8, 9; Kol. 1:15, 16.) Ennast täis inimesed on üheks tõendiks, et selle maailma tarkus on Jumala silmis rumalus. (1. Kor. 3:19.) Piibel aitab meil suhtuda endasse tasakaalukalt. Sealt ilmneb, et on kohane end teatud määral armastada. Jeesus käskis: „Armasta oma ligimest nagu iseennast.” (Matt. 19:19.) Need sõnad näitavad, et meil tuleb endast hoolida. Kuid Piibel ei õpeta, et peaksime end pidama teistest tähtsamaks, vaid ütleb: „Ärge tehke midagi kiusu ega eneseupitamise pärast, vaid pidage alandlikult teisi endast ülemaks.” (Filipl. 2:3; Rooml. 12:3.) w19.05, lk 24, lõigud 13–14

Mõtle muudatustele, mida sa pidid tegema, kui õppisid Piiblit tundma ja otsustasid hakata Jehoovat teenima. Paljudele meist tähendas see mingitest valedest tegudest loobumist. (1. Kor. 6:9–11.) Kui tänulikud me oleme Jehoovale, et ta on aidanud meil neist vabaneda! Me ei tohiks aga jääda loorberitele puhkama. Kuigi me oleme lõpetanud tõsiste pattude tegemise, tuleb meil ikka olla valvas kõige suhtes, mis võib meid vana eluviisi juurde tagasi ahvatleda. Selleks on tarvis kahte asja. Esiteks, me ei tohi enam lasta sellel maailmal end vormida ehk mõjutada. Teiseks, meil tuleb muuta end teistsuguseks, uuendades oma mõtteviisi. Enese muutmine ei tähenda ainult väliseid muutusi, vaid ka sügavaid sisemisi muudatusi. Meil tuleb uuendada oma mõtteviisi, mis hõlmab meie sisimaid mõtteid, tundeid ja soove. w19.06, lk 9, lõigud 4–6

Pingelistel aegadel saame jõudu juurde koguduse koosolekutel. Neil käies anname Jehoovale võimaluse meid aidata ja trööstida. Ta annab meile jõudu püha vaimu, Piibli ja kaasteenijate kaudu. Koosolekutel saame üksteist vastastikku julgustada. (Rooml. 1:11, 12.) Meie õde Sofia ütleb: „Jehoova ja vennaskond on aidanud mul vastu pidada. Koguduse koosolekud on mulle väga tähtsad. Olen kogenud, et mida rohkem ma osalen kuulutustöös ja koguduse tegevuses, seda paremini suudan stressi ja muredega toime tulla.” Kui tunneme masendust, on oluline pidada meeles, et Jehoova mitte ainult ei tõota meile püsivat kergendust tulevikus, vaid aitab juba praegu meil muredega toime tulla. Ta annab meile jõudu, et me niihästi tahaksime kui ka suudaksime saada hakkama masenduse ja lootusetustundega. (Filipl. 2:13.) w19.06, lk 19, lõigud 17–18

Jeesusel oli jüngritele midagi tähtsat öelda, sest see kokkusaamine nendega Galileas oli esimene asi, mille ta pärast ülestõusmist korraldas. Sellel koosolekul rääkis Jeesus oma jüngritele tähtsast tööst, mida nad pidid tegema esimesel sajandil ja mida meie teeme tänapäeval. Jeesus ütles: „Minge ja õpetage inimesi kõigi rahvaste hulgast, et nad saaksid mu jüngriteks. ... õpetage neid pidama kõike, mida mina teid olen käskinud.” (Matt. 28:19, 20.) Jeesus tahab, et kuulutustööd teeksid kõik tema järelkäijad. Ta ei andnud seda käsku vaid 11 ustavale apostlile. Miks me võime seda väita? Mõtle järgmisele. Kas Galileas toimunud koosolekul olid kohal ainult apostlid? Mäletatavasti lausus ingel naistele: „Seal [Galileas] te näete teda.” (Matt. 28:7.) Niisiis oli ilmselt kohal ka ustavaid naisi. w20.01, lk 2–3, lõigud 1–4

Jeesus selgitas, et meid vihatakse sellepärast, et me ei kuulu maailma. Tagakiusamine ei ole märk Jehoova pahameelest. Vastupidi. See hoopis kinnitab, et teeme, mis on õige. Inimesed ei suuda peatada kõikvõimsa Jumala teenimist. Paljud on seda püüdnud ja läbi kukkunud. Näiteks teise maailmasõja ajal kiusasid võimud Jumala rahvast paljudes maades taga. Jehoova tunnistajate töö oli keelu all mitte ainult natslikul Saksamaal, vaid ka Austraalias, Kanadas ja mujal. Mis aga oli tulemus? Kui aastal 1939 sõda algas, oli kogu maailmas 72 475 kuulutajat. Kuid sõja lõpus aastal 1945 oli neid 156 299. Jehoova oli õnnistanud oma rahvast ja kuulutajate arv oli kasvanud rohkem kui poole võrra. w19.07, lk 9, lõigud 4–5

Isegi kui sa ei juhata praegu ühtki piibliuurimist, võid sa aidata kaasa kellegi kristlaseks saamisele teistel viisidel. Näiteks saad kuningriigisaalis tervitada uusi inimesi ja olla nende vastu sõbralik. Nii võid aidata neil veenduda, et armastus on meie kui tõeliste kristlaste tunnusjoon. Kuigi sinu vastused koosolekul võivad olla lühikesed, õpetavad need huvilistele, kuidas väljendada oma usku siiralt ja lugupidavalt. Samuti võid kutsuda uut kuulutajat endaga kuulutustööle kaasa ja näidata talle, kuidas inimestega pühakirja põhjal arutleda. Nii õpetad teda Kristust järgima. (Luuka 10:25–28.) Paljudel kristlastel on rohkesti kohustusi. Siiski leiavad nad aega piibliuurimiste juhatamiseks ja see toob neile palju rõõmu. w19.07, lk 17, lõigud 11, 13

Paulusele ei saanud takistuseks tema kunagised saavutused ega ka vead. Ta tõi välja, et on väga oluline unustada ära, mis on taga, et sirutuda selle poole, mis on ees, ja joosta võidujooks lõpuni. Millest ilmneb, et Paulus ei lasknud oma tähelepanu kõrvale juhtida? Esiteks, kuigi ta oli enne kristlaseks saamist teinud judaismis märkimisväärset karjääri, pidas ta nüüd seda täiesti väärtusetuks. (Filipl. 3:3–8.) Teiseks, ta ei lasknud end halvata süütundel selle pärast, et oli varem kristlasi taga kiusanud. Ja kolmandaks, ta ei arvanud, et on Jehoova teenistuses juba piisavalt teinud. Ta oli ikka innukas hoolimata sellest, et teda oli pandud vangi, pekstud, visatud kividega, et ta oli elanud üle mitu laevahukku ning pidanud taluma nälga ja külma. (2. Kor. 11:23–27.) Paulus oli palju saavutanud ja ka palju kannatanud, ent ta teadis, et peab sellegipoolest edasi rühkima. Meie peaksime tegema sedasama. w19.08, lk 3, lõik 5

Paljud meie vennad ja õed elavad maades, kus pole lubatud avalikult ja ukselt uksele kuulutada. Niisiis otsivad nad hea sõnumi kuulutamiseks teistsuguseid viise. (Matt. 10:17–20.) Ühel säärasel maal soovitas ringkonnaülevaataja, et iga kuulutaja töötaks läbi nii-öelda oma territooriumi, mille moodustavad sugulased, naabrid, kooli- ja töökaaslased ning tuttavad. Kahe aastaga kasvas selles ringkonnas koguduste arv märkimisväärselt. Meie võib-olla ei ela sellises kohas, kus pole lubatud avalikult kuulutada. Kuid me võime neilt leidlikelt vendadelt ja õdedel õppida midagi olulist. Me peaksime alati püüdma teha innukalt kuulutustööd, olles veendunud, et Jehoova annab meile vajaliku jõu mistahes takistuse ületamiseks. (Filipl. 2:13.) Võtkem siis praegusel pöördelisel ajal nõuks teha kindlaks esmatähtsad asjad, olla veatud, kanda õiguse vilja ning mitte saada teistele komistuskiviks. Nii kasvab meie armastus ja me toome au oma kallile isale Jehoovale. w19.08, lk 13, lõigud 17–18

Üldiselt ei meeldi meile olla koos nendega, kes tahavad alati oma tahtmist saada ja kes pole nõus teiste soovitusi kuulama. Samas on väga meeldiv olla koos usukaaslastega, kes järgivad üleskutset „Olge kõik üksmeelsed, osavõtlikud, osutage vennalikku kiindumust ja kaastunnet ning olge alandlikud”. (1. Peetr. 3:8.) Kuna meile meeldib teiste juures alandlikkus, siis meeldib ilmselt teistele ka meie alandlikkus. Peale selle teeb alandlikkus meie elu kergemaks. Võib juhtuda, et miski tundub meile ebaõiglane. Oskuslikud ja võimekad inimesed pälvivad vahel vähem tunnustust kui need, kel pole nii palju oskusi või võimeid. Kuid Saalomon mõistis, et parem on võtta oma elu sellisena, nagu see on, mitte selle üle aina kaevelda. (Kog. 6:9.) Kui oleme alandlikud, siis on meil kergem leppida reaalsusega ja mitte ehitada õhulosse. w19.09, lk 4, lõigud 9–10

Neil, kel on teatud määral mõjuvõimu, nagu isadel, on üks lisapõhjus Jehoovale kuuletuda: see toob head teistele. Jehoova on andnud isadele perepea rolli ja ta ootab, et nad õpetaksid ja manitseksid oma lapsi. (1. Kor. 11:3.) Samas on isade võimul teatud piirid. Nad on vastutavad Jehoova ees, „kellele iga suguvõsa taevas ja maa peal võlgneb oma nime”. (Efesl. 3:14, 15.) Isad alluvad Jehoovale, kui kasutavad oma mõjuvõimu talle meelepäraselt. Ära tarvita valesti võimu, mille Jehoova on sulle andnud. Tunnista oma vigu ja võta teisi kuulda, kui nad annavad sulle Piiblil põhinevat nõu. Kui pereliikmed näevad sinu alandlikkust, siis peavad nad sinust lugu. Kui palvetad koos perega, räägi Jehoovaga südamest. Las sinu pereliikmed kuulevad, et sa usaldad teda täielikult. Ja mis kõige tähtsam, hoia Jehoova teenimine oma elus esikohal. (5. Moos. 6:6–9.) Sinu hea eeskuju on üks väärtuslikumaid kingitusi, mida saad oma perele teha. w19.09, lk 15, lõik 8; lk 17, lõik 14; lk 18, lõik 16

Markus oli rõõmuga valmis teisi teenima. Näiteks oli ta abiks nii Paulusele kui ka Peetrusele, kes mõlemad teenisid apostlitena. Võimalik, et ta ostis toitu, otsis ööbimiskohti ja tegi muud sarnast. (Ap. t. 13:2–5; 1. Peetr. 5:13.) Paulus ütles, et Markus on tema kaastööline „Jumala kuningriigi heaks” ja et ta on talle „suureks toeks ja abiks”. (Kol. 4:11.) Markusest sai Pauluse hea sõber. Kui Paulus oli 65. aasta paiku teist korda Roomas vangistuses, kirjutas ta Timoteosele teise kirja. Ta palus Timoteosel tulla Rooma ja võtta Markus endaga kaasa. (2. Tim. 4:11.) Paulus võis olla Markuse varasema abi eest nii tänulik, et palus tal olla ka sel kriitilisel ajal enda kõrval. Markus aitas Paulust praktilisel moel. Ta võis tuua talle toitu ja kirjatarbeid. Ilmselt aitas kõik see Paulusel vastu pidada, enne kui ta hukati. w20.01, lk 11, lõigud 12–13

Me oleme valinud elutee, millel käimiseks on vaja ennastohverdavust ja töökust. Jeesus hoiatas meid tagakiusamise eest. Kuid me võime olla kindlad, et Jehoova annab meile jõudu, nii et suudaksime pidada vastu mistahes katsumuses. Mida rohkemates katsumustes me vastu peame, seda tugevamaks me saame. (Jaak. 1:2–4.) Me võime olla kindlad ka selles, et Jehoova annab meile eluks vajaliku, et Jeesus hoolitseb meie eest karjasena ja et meie õed-vennad julgustavad meid. (Matt. 6:31–33; Joh. 10:14; 1. Tess. 5:11.) Naine, keda oli vaevanud verejooks ja kelle Jeesus tervendas, leidis kosutust selsamal päeval, mil ta terveks sai. (Luuka 8:43–48.) Kuid selleks, et tunda kosutust igavesti, pidi ta hakkama Jeesuse jüngriks ja käima ustavalt tema jälgedes. Mis sa arvad, mida ta tegi? Juhul, kui ta võttis enda peale Jeesuse ikke, teenib ta võib-olla praegu koos temaga taevas. Mistahes ohvrid, mis ta Jeesuse järgimiseks tõi, kahvatuvad selle õnnistuse kõrval. Olgu meil lootus elada igavesti taevas või maa peal, oleme kahtlemata rõõmsad, et oleme võtnud vastu Jeesuse kutse „Tulge minu juurde”. w19.09, lk 25, lõigud 21–22

Vajades abi, palusid Taaveti mehed rikkalt iisraellaselt Naabalilt veidi toitu. Nad ei tundnud end seepärast halvasti, sest olid kaitsnud kõrbes Naabali karja. Kuid isekas Naabal polnud nõus andma neile mitte kõige vähematki. Taavet sai tulivihaseks ning plaanis Naabali ja tema meessoost kodakondsed maa pealt minema pühkida. (1. Saam. 25:3–13, 22.) Kuid Naabali ilus naine Abigail toimis arukalt. Julgelt läks ta Taaveti juurde, langes tema jalge ette ja palus tal kättemaksust loobuda, et too ei satuks veresüüsse. Ta andis Taavetile taktitundeliselt nõu jätta asi Jehoova hoolde. Abigaili malbed sõnad ja arukas tegutsemine puudutasid Taaveti südant. Ta mõistis, et selle naise on tema juurde saatnud Jehoova. (1. Saam. 25:23–28, 32–34.) Abigail oli arendanud omadusi, mis võimaldasid Jehooval teda kasutada. Samamoodi võivad Jehoova käes headeks tööriistadeks olla kristlikud õed, kelle käitumises ilmneb taktitunne ja arukus. Jehoova saab nende kaudu aidata nende pereliikmeid või usukaaslasi. (Tiit. 2:3–5.) w19.10, lk 23, lõik 10

Tõelised kristlased ei tohi olla kuidagi seotud Suure Babüloniga. Enne Piibli tõe tundmaõppimist võis piibliõpilane kuuluda mõnda religiooni. Ta käis võib-olla selle jumalateenistustel ja osales selle tegevuses. Samuti võis ta sellele raha annetada. Kuid enne, kui ta võib saada ristimata kuulutajaks, tuleb tal katkestada valereligiooniga kõik sidemed. Ta peaks kirja teel või muul viisil teada andma, et ei soovi enam olla kiriku või mõne muu Suure Babüloniga seotud organisatsiooni liige. Tõelised kristlased peavad olema kindlad, et ka nende ilmalik töö pole seotud Suure Babüloniga. (2. Kor. 6:14–17.) Miks meil on selline seisukoht? Sellepärast, et me ei taha teha mingit tegemist usuorganisatsioonide õpetuste ja tegudega, mis on Jumala silmis rüvedad. (Jes. 52:11.) w19.10, lk 12, lõigud 16–17

Jeremija kirjutas lisaks omanimelisele raamatule ilmselt ka Esimese ja Teise Kuningate raamatu. Kahtlemata märkas ta Jehoova halastust ebatäiuslike inimeste vastu. Näiteks ta teadis, et kuna kuningas Ahab oma halbu tegusid kahetses, siis ei lasknud Jehoova Ahabil näha kogu tema soo hukku. (1. Kun. 21:27–29.) Samuti teadis ta seda, et Manasse patustas Jehoova vastu veel rängemalt kui Ahab. Kuid Jehoova andestas talle, sest ta kahetses. (2. Kun. 21:16, 17; 2. Ajar. 33:10–13.) Need jutustused võisid aidata Jeremijal olla oma sõpradega kannatlik ja halastav. Näiteks kui Baaruk keskendus mõnda aega valedele asjadele, siis kuidas Jeremija toimis? Ta ei jätnud oma sõpra maha, vaid andis talle teada Jehoova lahke, kuid otsekohese sõnumi. (Jer. 45:1–5.) w19.11, lk 6, lõigud 14–15

Kolmandas Moosese raamatus on öeldud, et iisraellane võis tuua rahuohvri, „et väljendada tänu”. (3. Moos. 7:11–13, 16–18.) Ta ei toonud seda ohvrit sellepärast, et ta pidi seda tegema, vaid sellepärast, et ta tahtis seda teha. Ka meie teenistus on nagu rahuohver, sest see näitab, mida me Jehoova vastu tunneme. Me anname Jehoovale oma parima, kuna armastame teda kogu südamest. Jehoova on kahtlemata ülirõõmus, kui ta näeb miljoneid inimesi, kes teenivad teda armastusest tema ja ta seaduste vastu. Jehoova ei näe ega väärtusta mitte ainult meie tegusid, vaid ka meie ajendeid. Näiteks, kui sa oled eakas ega suuda teha nii palju, kui tahaksid, siis tea, et Jehoova mõistab sinu piire. Sa võid tunda, et sul on Jehoovale nii vähe anda. Kuid Jehoova paneb tähele sinu armastust, mis ajendab sind tegema seda, mida suudad. Ta on rõõmus, kui annad talle oma parima. w19.11, lk 22, lõik 9; lk 23, lõigud 11–12

Tähtis on suhtuda töötegemisse tasakaalukalt. Saalomon kirjutas: „Kõigele on määratud aeg, aeg on igal tegevusel taeva all.” (Kog. 3:1–8.) Näiteks ütles ta, et on aeg istutada, ehitada, nutta, naerda ja tantsida. On selge, et tööl ja puhkusel on meie elus tähtis roll. Jeesus oskas neid tasakaalus hoida. Kord, kui apostlid kuulutustööretkelt naasid, olid nad nii hõivatud, et „neil polnud aega süüagi”. Seepärast ütles Jeesus neile sõnad, mis on toodud meie tänases päevatekstis. (Mark. 6:30–34.) Kuigi Jeesus ja ta jüngrid ei saanud puhata alati, kui nad seda oleksid soovinud, teadis Jeesus, et nad kõik vajavad seda. Vahel on tõesti vaja end igapäevarutiinist lahti rebida või puhata. Minevikus andis Jumal oma rahvale käsu pidada iga nädal hingamispäeva. Moosese seadus enam ei kehti. Kuid meil tasub siiski mõtiskleda selle üle, mida see hingamispäevast räägib. w19.12, lk 3, lõigud 6–7

Jehoova on lubanud, et hoolitseb oma ustavate teenijate eest. (Laul 31:1–3.) Ta tunneb kohustust seda lubadust täita. Lisaks teab ta, et kui ta seda ei teeks, oleks tema teenijad kurvad ja pettunud. Ta on lubanud anda meile kõik, mida me vajame selleks, et elada ja teda teenida. Miski ei takista tal oma lubaduse järgi toimida. (Matt. 6:30–33; 24:45.) Kui hoiame meeles, miks Jehoova täidab oma tõotused, võime majanduslikes raskustes kindlalt talle loota. Esimesel sajandil hakati Jeruusalemma kogudust ägedalt taga kiusama ja „kõik jüngrid peale apostlite hajusid üle kogu Juudamaa ja Samaaria”. (Ap. t. 8:1.) Mõtle, mida see neile tähendas. Ilmselt kaotasid kristlased oma kodu ja töö. Kuid Jehoova ei hüljanud neid, samuti ei kaotanud nad rõõmu. (Ap. t. 8:4; Heebr. 13:5, 6; Jaak. 1:2, 3.) Jehoova toetas neid ustavaid kristlasi ja ta toetab ka meid. (Laul 37:18, 19.) w20.01, lk 17, lõigud 14–15

Kui Taavet kaitses oma isa lambaid lõvi ja karu eest, andis ta endale aru, et nendest kiskjatest aitas tal jagu saada Jehoova. Kui ta lõi maha Koljati, oli talle selge, et Jehoova juhtis teda. (1. Saam. 17:37.) Ja kui ta põgenes kuningas Sauli eest, mõistis ta jällegi, et Jehoova oli ta päästnud. (Laul 18, märkus.) Uhke inimene võinuks selliste saavutustega hoobelda. Kuid Taavet oli alandlik ja märkas Jehoova abikätt. Mida me võime sellest õppida? Ei piisa Jehoovalt abi küsimisest. Meil on vaja ka märgata, millal ja kuidas ta meid aitab. Kui tunnistame alandlikult oma piire, siis paneme tähele, kuidas ta aitab meil teha seda, mida me ise ei suudaks. Iga kord, kui kogeme Jehoova abi, saame temaga lähedasemaks. w19.12, lk 20, lõigud 18–19

Meil on palju põhjusi uskuda, et Jehoova peab meid väärtuslikuks. Ta tõmbas meid enda juurde ja pani tähele, kuidas me heale sõnumile reageerisime. (Joh. 6:44.) Kui astusime samme, et saada temaga lähedasemaks, siis lähenes tema ka meile. (Jaak. 4:8.) Seda, et Jehoova peab meid kalliks, näitab ka see, et ta võtab aega meie õpetamiseks. Ta teab, millised me oleme praegu ja millisteks me võime saada. Ja kuna ta meid armastab, siis vajadusel ta ka manitseb meid. Jehoova tõesti hoolib meist! Kuigi mõned mõistsid Taaveti hukka, teadis ta, et Jehoova armastab ja toetab teda. See teadmine aitas tal oma olukorda õigesti suhtuda. (2. Saam. 16:5–7.) Kui oleme masendunud või meil on raskusi, aitab Jehoova meil näha asju teisest vaatenurgast ja ületada mistahes probleeme. (Laul 18:27–29.) Kui Jehoova on meiega, ei suuda miski meid takistada teda rõõmuga edasi teenimast. (Rooml. 8:31.) w20.01, lk 15, lõigud 7–8

Piiblikursust juhatades alusta igat õppetundi palvega. Hea oleks hakata uurimist alustama ja lõpetama palvega niipea kui võimalik, võib-olla juba mõne nädala jooksul pärast uurimise sisseseadmist. Piibliõpilane peab mõistma, et Jumala sõnast on võimalik aru saada vaid püha vaimu abiga. Mõned piibliõpetajad võtavad selle jutuks nii, et loevad ette teksti Jaakobuse 1:5, mis ütleb: „Kui kellelgi teist on puudu tarkusest, siis ta palugu Jumalat.” Seejärel küsib õpetaja õpilaselt: „Kui me soovime saada tarkust, siis mida me peaksime tegema?” Arvatavasti on õpilane nõus, et tuleks Jumala poole palvetada. Selgita õpilasele, kuidas palvetada. Kinnita talle, et Jehoova soovib tema palveid kuulata. Ütle talle, et oma isiklikes palvetes me võime Jehoovale kõik südame pealt välja valada. Me võime rääkida talle julgelt ka tunnetest, millest me ei söanda rääkida ühelegi inimesele, sest Jehoova teab nagunii meie sisimaid mõtteid. (Laul 139:2–4.) w20.01, lk 2, lõik 3; lk 5, lõigud 11–12

Jehoova otsustab, millal ta võituid valib. (Rooml. 8:28–30.) Jehoova hakkas võituid valima pärast Jeesuse ülesäratamist. Näib, et esimesel sajandil olid kõik tõelised kristlased püha vaimuga võitud. Järgnevatel sajanditel oli küll palju neid, kes pidasid end kristlaseks, kuid lõviosa neist tegelikult ei järginud Jeesuse õpetusi. Ometi võidis Jehoova ka sel ajajärgul püha vaimuga mõned tõelised kristlased. Nad olid nagu nisu, mis Jeesuse sõnul pidi koos umbrohuga kasvama. (Matt. 13:24–30.) Viimseil päevil on Jehoova jätkanud nende valimist, kelle ta arvab 144 000 hulka. Kui Jehoova otsustab võida mõningad kristlased vahetult enne lõppu, siis ei tohiks me tema toimimisviisi kahtluse alla seada. (Rooml. 9:11.) Me peame olema hoolsad, et me ei reageeriks nagu töölised Jeesuse mõistujutus. Nad nurisesid selle üle, kuidas nende isand kohtles päeva lõpus palgatud töölisi. (Matt. 20:8–15.) w20.01, lk 30, lõik 14

Jehoova tahab, et tema lapsed oleksid õnnelikud. On palju põhjuseid, miks me võime olla õnnelikud juba nüüd, ehkki meil võib olla raskusi. Näiteks me oleme veendunud, et meie taevane isa armastab meid väga. Me saame Piiblist aru. (Jer. 15:16.) Ja me kuulume ainulaadsesse perre, mille liikmed armastavad Jehoovat ja üksteist ning elavad tema ülevate moraalinormide järgi. (Laul 106:4, 5.) Tulevikus läheb elu veelgi paremaks. Peagi kõrvaldab Jehoova kõik jumalakartmatud inimesed. Tema kuningavalitsuse juhtimisel taastatakse maa peal paradiis. Peale selle ootame aega, kui surnud äratatakse üles ja me saame kohtuda oma lähedastega. (Joh. 5:28, 29.) Eriti rõõmsaks teeb meid aga see, et varsti on käes aeg, kui kõik taevas ja maa peal ülistavad meie kallist isa Jehoovat ja teenivad teda kogu südamest. w20.02, lk 13, lõigud 15–16

Kui oled teinud ränga patu, siis ära püüa seda varjata. Räägi oma eksimusest avameelselt Jehoovale. See toob sulle mõningast kergendust. Ent kui sa tahad oma head suhted Jehoovaga taastada, on sul vaja teha midagi enamat, kui vaid palvetada. Sul tuleb suhtuda õigesti distsiplineerimisse. Kui Jehoova saatis prohvet Naatani paljastama Taaveti pattu Batsebaga, ei õigustanud Taavet end ega püüdnud oma patusüüd vähendada. Ta tunnistas otsekohe, et on teinud pattu mitte ainult Batseba abikaasa, vaid eelkõige Jehoova vastu. Taavet suhtus distsiplineerimisse õigesti ja Jehoova andestas talle. (2. Saam. 12:10–14.) Kui oled teinud ränga patu, on sul vaja rääkida Jehoova määratud karjastega. (Jaak. 5:14, 15.) Seejuures peaksid sa hoiduma end õigustamast. Mida kiiremini sa õppust võtad, seda kiiremini saad tagasi rahu ja rõõmu. w20.02, lk 24, lõigud 17–18

„Kümme meest” sümboliseerivad neid, kel on lootus elada igavesti maa peal. Nad teavad, et Jehoova on välja valinud võitud kristlased, keda sümboliseerib „juudi mees”, ja nad peavad suureks auks teenida Jehoovat koos nendega. Maise elu lootusega inimesed saavad minna koos võitutega, ehkki neil pole võimalik teada kõigi maa peal elavate võitute nimesid. Mis mõttes nad lähevad koos võitutega? Tänane päevatekst annab vastuse. Selles piiblisalmis on räägitud ühest juudi mehest, kuid samas kasutatakse tema kohta mitmuslikku asesõna „teie”. Niisiis pole „juudi mehe” puhul tegu ühe konkreetse inimesega, vaid võitud kristlaste rühmaga. Need, kes pole võitud, teenivad Jehoovat koos võitutega. Kuid nad ei pea võituid oma juhtideks. Nad teavad, et nende juht on Jeesus. (Matt. 23:10.) w20.01, lk 26, lõigud 1–2

Jeesus ütles, et tõelised kristlased on äratuntavad vaid sel juhul, kui nad ilmutavad samasugust armastust nagu tema. See väide pidas paika esimesel sajandil ja peab paika ka tänapäeval. Seepärast on väga tähtis püüda ületada mistahes takistused ja armastada üksteist kogu südamest. Mõtle, mida sa võid õppida vendadelt ja õdedelt, kes on ilmutanud armastust hoolimata takistustest. Meil võib olla raske üksteist kogu südamest armastada, sest me oleme ebatäiuslikud. Ometi tuleks meil püüda Jeesuse eeskuju järgida. Jeesus õpetas, et kui mõnel usukaaslasel on midagi meie vastu, siis tuleb meil teha temaga rahu. (Matt. 5:23, 24.) Jeesus rõhutas, et kui tahame olla Jumalale meelepärased, on meil vaja hoida teistega häid suhteid. Jehooval on hea meel, kui teeme oma parima, et taotleda rahu. Meie teenistus pole talle vastuvõetav, kui me peame vimma ega üritagi rahu teha. (1. Joh. 4:20.) w20.03, lk 24, lõigud 1–4

Saatan on „vale isa” ja ta on petnud inimesi inimkonna algusest peale. (Joh. 8:44.) Ta on levitanud valeõpetusi surma ja hinge surematuse kohta. Need õpetused on pannud aluse paljudele populaarsetele kommetele ja ebausule. Miks on nii paljud inimesed läinud Saatana õnge? Ta kasutab ära inimeste loomulikku soovi elada. Me oleme ju loodud elama igavesti. (Kog. 3:11.) Me peame surma vaenlaseks. (1. Kor. 15:26.) Hoolimata Saatana pingutustest pole tõde surmast jäänud siiski varjule. Praegu teab ja kuulutab rohkem inimesi kui kunagi varem Piibli tõde surnute olukorra ja ülestõusmislootuse kohta. (Kog. 9:5, 10; Ap. t. 24:15.) Need tõed lohutavad meid ja vabastavad hirmust teadmatuse ees. w19.04, lk 14, lõik 1; lk 15, lõigud 5–6

Jehoova armastab oma teenijaid. Nii on see alati olnud ja nii see ka jääb. Samuti armastab ta õigust ja õiglust. (Laul 33:5.) Seepärast me võime olla kindlad kahes asjas. 1) Jehooval on valus näha, kui tema teenijaid koheldakse ebaõiglaselt. 2) Ta seab omal ajal õigluse jalule. Moosese seadus, mille Jumal Iisraeli rahvale andis, põhines armastusel. Samuti pidi selle järgi koheldama õiglaselt kõiki, eriti kaitsetuid. (5. Moos. 10:18.) Seadusest ilmnes, kui väga Jehoova oma rahvast hoolib. Moosese seadus kaotas kehtivuse aastal 33 m.a.j, kui rajati kristlik kogudus. Kas kristlased jäid seega ilma kaitsest, mida pakkus seadus, mis põhines armastusel ja edendas õiglust? Ei, neil oli nüüd uus seadus, Kristuse seadus. Jeesus ei pannud oma järelkäijate jaoks kirja mahukat seaduskogu, kuid ta andis neile juhendid, käsud ja põhimõtted, mille järgi elada. Kristuse seadus hõlmab kõike, mida Jeesus õpetas. w19.05, lk 2–3, lõigud 1–3

Inimesel on loomulik vajadus lohutuse järele ja ka tähelepanuväärne võime seda pakkuda. Näiteks kui väike laps mängides kukub ja lööb oma põlve ära, võib ta nuttes emme või issi juurde joosta. Lapsevanemad ei saa põlve terveks teha, kuid nad saavad last lohutada. Nad võivad küsida, mis juhtus, pühkida lapse pisarad, öelda mõne sooja sõna, teda kallistada ja panna ehk põlvele plaastri. Varsti jätab laps nutu ja läheb võib-olla tagasi mängima. Ja mõne aja pärast tema põlv paraneb. Kuid vahel saavad lapsed haiget palju rängemal moel. Mõnda kuritarvitatakse seksuaalselt. See võib juhtuda üks kord või siis palju kordi aastate jooksul. Igal juhul võivad lapsele sellest jääda sügavad emotsionaalsed haavad. Mõnel juhul jõutakse süüteo toimepanijale jälile ja ta saab karistada. Mõnikord võib aga näida, et kurjategija pääseb puhta nahaga. Ent isegi kui tema karistus tuleb kiiresti, võib ohver kannatada ka täiskasvanueas. w19.05, lk 14, lõigud 1–2