November

Paljud haritud inimesed naeruvääristavad Piibli suhtumist isekusse. Nad võivad öelda, et kui pead teisi endast ülemaks, siis oled nõrk ja teised saavad sind ära kasutada. Kuid mida on toonud kaasa Saatana maailmas levinud egoistlik hoiak? Kas isekad inimesed on õnnelikud? Kas neil on õnnelik pereelu ja tõelised sõbrad? Kas nad on Jumalaga lähedased? Mida sina arvad, kas on parem järgida selle maailma tarkust või Piiblis leiduvat tarkust? (1. Kor. 3:19.) Need, kes järgivad selle maailma silmis tarkade inimeste nõuandeid, on kui turistid, kes küsivad teed teistelt turistidelt, kes on samuti eksinud. Jeesus ütles nende „tarkade” kohta: „Nad on pimedad teejuhid. Kui pime juhib pimedat, kukuvad mõlemad auku.” (Matt. 15:14.) Tõesti, selle maailma tarkus on Jumala silmis rumalus. w19.05, lk 24–25, lõigud 14–16

Viimasel ajal on nende arv, kes võtavad mälestusõhtul leiba ja veini, igal aastal suurenenud. Kas meil on põhjust olla mures? Ei. „Jehoova tunneb neid, kes talle kuuluvad.” (2. Tim. 2:19.) Vennad, kes loendavad mälestusõhtul leiva ja veini võtjaid, ei tea erinevalt Jehoovast seda, kes on päriselt võitud. Niisiis on mälestusõhtu sümbolitest osavõtjate seas ka need, kes arvavad, et nad on võitud, kuid tegelikult pole. Näiteks on neid, kes mõnda aega võtsid leiba ja veini, ent hiljem lõpetasid selle. Teised võivad psüühikahäirete või emotsionaalsete probleemide tõttu uskuda, et nad hakkavad koos Jeesusega taevas valitsema. Seega me ei tea, kui palju täpselt on veel võituid maa peal. Võituid on maa peal paljudes paikades, kui Jeesus tuleb neid taevasse võtma. Tõsi, Piibel annab mõista, et viimseil päevil on maa peal üsna vähe võitud kristlasi. (Ilm. 12:17.) Kuid seal ei öelda, kui palju neid on siis, kui algab suur viletsus. w20.01, lk 29–30, lõigud 11–13

Jehoova isaliku hoole ilmestamiseks rääkis Jeesus loo kadunud pojast. (Luuka 15:11–32.) Isa selles loos ei loobunud lootmast, et tema poeg tuleb koju tagasi. Kui poeg oli koju jõudmas, ruttas isa talle rõõmsalt vastu. Kui oleme eksiteele sattunud, kuid kahetseme tehtut, siis võime olla kindlad, et meie kallis isa on meeleldi valmis meile andestama. Ehkki Aadam põhjustas palju kahju, teeb meie taevane isa kõik heaks. Pärast Aadama vastuhakku otsustas Jehoova, et 144 000 inimest hakkavad kuningate ja preestritena koos Jeesusega taevas teenima. Uues maailmas aitavad Jeesus ja tema kaasvalitsejad sõnakuulelikel inimestel jõuda täiuseni. Pärast viimast kuulekuse katset annab Jehoova neile igavese elu. Siis elavad kõikjal maa peal Jehoova täiuslikud pojad ja tütred ning see teeb talle kahtlemata suurt rõõmu. w20.02, lk 6–7, lõigud 17–19

Meil kõigil tuleks endalt küsida, kas muudatused, mida me Kristuse järgimiseks teeme, on vaid välised või järgime teda kogu südamest. Jeesuse sõnadest, mis on kirjas tekstis Matteuse 12:43–45, ilmneb, mida on selleks vaja teha. Nendest sõnadest õpime, et ei piisa ainult valede mõtete hülgamisest, vaid meil tuleb need asendada mõtetega, mille Jumal heaks kiidab. Kas aga oma isiksust on võimalik muuta? Jumala sõnas öeldakse, et meil tuleb „riietuda uude isiksusse, mis on loodud Jumala tahte järgi ja on kooskõlas tõelise õiguse ja ustavusega”. (Efesl. 4:24.) Meil tõesti on võimalik oma isiksust muuta, kuid seda pole lihtne teha. Selleks on vaja enamat, kui vaid suruda alla valed soovid ja hoiduda valedest tegudest. Meil on tarvis üha uuendada oma mõtteviisi. See on kestev protsess ja hõlmab meie soovide, käitumise ja motiivide muutmist. w19.06, lk 9–10, lõigud 6–7

Jehoova saatis kaks inglit Lotti ja tema peret päästma. Ent Lott viivitas põgenemisega. Inglid pidid nad kättpidi linnast välja vedama. (1. Moos. 19:15, 16.) Nad ütlesid Lotile, et ta pageks koos oma perega mägedesse. Lott aga punnis Jehoovale vastu ja palus, et ta võiks hoopis ühte lähedal asuvasse linna minna. (1. Moos. 19:17–20.) Jehoova oli temaga kannatlik ja lubas tal seda teha. Hiljem hakkas Lott seal linnas kartma ja läks mägedesse, sinnasamma, kuhu Jehoova tal algul oli käskinud minna. (1. Moos. 19:30.) Jehoova oli temaga tõesti väga kannatlik! Ka tänapäeval võib mõni meie usukaaslane teha kehva otsuse ja tekitada sellega endale tõsiseid probleeme. Kuidas me reageerime, kui midagi sellist juhtub? Meil võib olla kiusatus talle mõista anda, et ta lõikab seda, mida on külvanud, ja eks see ole ka tõsi. (Gal. 6:7.) Ent me võiksime toimida paremini. Me saame tegutseda nagu Jehoova, kui ta aitas Lotti. w19.06, lk 20–21, lõigud 3–5

Vastased püüavad keelustamisega meid hirmutada, et me lõpetaksime Jehoova teenimise. Lisaks tegevuse keelustamisele võivad nad levitada laimu, saata ametnikke meie kodusid läbi otsima, viia meid kohtu ette või isegi panna mõne meist vangi. Nad loodavad, et kui nad panevad kellegi meist vangi, siis teised on hirmust halvatud. Kui laseme neil end heidutada, võime nii justkui ise Jehoova teenimisele keelu peale panna. Me ei taha olla sellised, nagu on kirjeldatud tekstis 3. Moosese 26:36, 37. Me ei lase hirmul end takistada, nii et vähendame oma usulist tegevust või koguni lõpetame selle. Me usaldame täielikult Jehoovat ega satu paanikasse. (Laul 27:1.) Samuti otsime temalt abi palves. Teame, et kui Jehoova on meiega, ei suuda ka kõige võimsam inimvalitsus takistada meil teda teenimast. Tagakiusamine võib meid innustada Jehoovat isegi suuremal määral teenima. w19.07, lk 9, lõigud 6–7

Kui näib, et sinu tööl pole tulemust, siis ära kaota lootust leida inimesi, kes soovivad saada Kristuse jüngriks. Jeesus võrdles inimeste jüngriteks tegemise tööd kalapüügiga. Kalamehel läheb ehk mitu tundi, enne kui ta mõne kala kätte saab. Tihti on kalamehed merel hilja õhtul või vara hommikul ja mõnikord tuleb neil pikki vahemaid seilata. (Luuka 5:5.) Samamoodi veedavad kuulutajad kannatlikult palju tunde eri aegadel ja eri paikades, et rääkida võimalikult paljude inimestega. Sellised pingutused tasuvad sageli end ära ja nad leiavad inimesi, kes on kuningriigisõnumist huvitatud. Kas ka sina saaksid käia kuulutamas sellisel ajal, kui on tõenäoline kohata rohkem inimesi, või sellistes kohtades, kus neid tavaliselt on? Miks on piibliuurimise juhatamiseks vaja kannatlikkust? Üks põhjus on see, et meil on tarvis teha enamat, kui vaid aidata inimesel tundma õppida ja armastama hakata Piibli tõdesid. Tal tuleb tundma õppida ja armastama hakata ka Piibli autorit Jehoovat. w19.07, lk 18, lõigud 14–15

Mõni meist võitleb süütundega minevikus tehtud vigade pärast. Sel juhul oleks hea uurida materjali Kristuse lunastusohvri kohta, mõtiskleda selle väärtuse üle ja palvetada. See aitab meil suhtuda oma eksimustesse tasakaalukalt ja mitte enam piitsutada end pattude pärast, mis Jehoova on meile juba andestanud. Ent mida me veel võime Pauluselt õppida? Mõned meist on loobunud paljutõotavast karjäärist, et teha rohkem Jehoova teenistuses. Sel juhul ei tohiks me hakata igatsema kõike seda, mida oleksime ehk saanud endale lubada. (4. Moos. 11:4–6; Kog. 7:10.) See, „mis on taga”, võib hõlmata isegi meie saavutusi Jehoova teenistuses või katsumusi, mida oleme kogenud. Muidugi on hea mõelda sellele, kuidas Jehoova on meie teenistust õnnistanud ja meid toetanud. Kuid me ei peaks arvama, et meie osa Jehoova töös on juba tehtud. (1. Kor. 15:58.) w19.08, lk 3, lõigud 5–6

Me võime minna palves Jehoova ette igal ajal ja igal pool. Ta pole kunagi liiga hõivatud, et meid ära kuulata. Tal on alati meie jaoks aega. Kui usume, et Jehoova kuulab meie palveid, lähendab see meid temaga. Laulukirjutaja ütles: „Ma armastan Jehoovat, sest ta kuuleb mu häält.” (Laul 116:1.) Meie taevane isa mitte lihtsalt ei kuule meie palveid, vaid ka vastab neile. Johannes ütles veendunult: „Kui me palume Jumalalt midagi kooskõlas tema tahtega, siis ta kuulab meid.” (1. Joh. 5:14, 15.) Muidugi ei pruugi Jehoova vastata meie palvetele nii, nagu meie ootame. Ta teab, mis on meile parim, ja seepärast on tema vastus vahel eitav või tuleb meil lihtsalt vastust oodata. (2. Kor. 12:7–9.) Peale selle, Jehoova hoolitseb meie eest. Ta teeb seda, mida ta ise kõigilt perepeadelt ootab. (1. Tim. 5:8.) Ta annab oma lastele kõik eluks vajaliku. Ta ei taha, et me muretseksime toidu, riiete või eluaseme pärast. (Matt. 6:32, 33; 7:11.) Armastava isana on Jehoova tegutsenud selle nimel, et meil oleks ka tulevikus kõik hästi. w20.02, lk 5, lõigud 10–12

Mitte kõik, kel on väljavaade elada taevas, ei kuulu „ustava ja aruka orja” hulka. (Matt. 24:45–47.) Jehoova ja Jeesus toidavad ehk õpetavad tänapäeval paljusid väheste vendade kaudu, nagu see oli ka esimesel sajandil. Vaid üksikud võitud kristlased osalesid esimesel sajandil Piibli kreekakeelse osa kirjutamises. Tänapäeval on samuti vaid vähesed võitud kristlased määratud andma jumalateenijatele vaimset toitu õigel ajal. Jehoova on otsustanud anda suuremale osale oma teenijatest igavese elu maa peal ning Jeesuse kaasvalitsejatele taevase elu. Jehoova annab tasu kõigile oma teenijatele, nii „juudi mehele” kui ka „kümnele mehele”. (Sak. 8:23.) Ta ootab, et nad kõik kuuletuksid samadele seadustele ja jääksid talle ustavaks. Kõigil on vaja olla alandlik ning teenida Jehoovat ühtselt koos. Ja kõik peavad pingutama selle nimel, et hoida koguduses rahu. Lõpp on lähedal. Teenigem siis kõik Jehoovat, järgnedes Jeesusele kui „üks kari”. w20.01, lk 31, lõigud 15–16

Me ei saa sundida oma sugulasi või pereliikmeid kuningriigisõnumit kuulama. Siiski me saame teha midagi, et nad hakkaksid Piibli vastu huvi tundma. (2. Tim. 3:14, 15.) Laskem oma tegudel enda eest kõnelda. Sageli on meie tegudel palju suurem mõju kui meie sõnadel. Samuti olgem sihikindlad. Meile on heaks eeskujuks Jehoova. Ikka ja jälle annab ta inimestele võimaluse võtta kuulda head sõnumit ja jääda ellu. (Jer. 44:4.) Ka Pauluse sõnadest Timoteosele ilmneb vajadus sihikindluse järele. Miks pidi Timoteos teisi aidates olema sihikindel? Sest nii sai ta päästa nii enda kui ka need, kes teda kuulda võtsid. (1. Tim. 4:16.) Me armastame oma sugulasi ja soovime, et nad õpiksid Piibli tõde tundma. w19.08, lk 14, lõik 2; lk 16, lõigud 8–9

On hea pidada meeles, et kui keegi võtab aega meile nõu andmiseks, siis oleme ilmselt toiminud kehvemini, kui me ise arvame. Meie esimene reaktsioon võib olla nõuanne tagasi lükata. Me võime hakata kritiseerima nõuandjat või seda, kuidas ta nõu andis. Kui me aga oleme alandlikud, siis püüame säilitada õiget hoiakut. Alandlik inimene on nõuande eest tänulik. Toome ühe näite. Kujutle, et oled kuningriigisaalis. Pärast seda, kui oled juba mitme usukaaslasega vestelnud, annab üks neist sulle sõbralikult teada, et sul on midagi hammaste vahel. Ilmselt on sul veidi piinlik. Kuid samas oled arvatavasti sellele vennale või õele tänulik, et ta seda mainis. Võib-olla on sul isegi kahju, et keegi seda varem ei öelnud. Samamoodi peaksime olema tänulikud usukaaslasele, kes vajadusel julges meile nõu anda. Me peame teda oma sõbraks, mitte vaenlaseks. (Õpet. 27:6; Gal. 4:16.) w19.09, lk 5, lõigud 11–12

Jehoova on usaldanud emadele peres auväärse rolli ja andnud neile mingil määral võimu oma laste üle. Emade sõnad ja teod võivad mõjutada lapsi kogu elu. (Õpet. 22:6.) Mida saavad emad õppida Jeesuse emalt Maarjalt? Maarja tundis väga hästi pühakirja. Ta oli loonud Jehoovaga lähedased suhted ja tal oli tema vastu sügav lugupidamine. Maarja allus meeleldi Jehoova juhatusele, kuigi see muutis tema elu täielikult. (Luuka 1:35–38, 46–55.) Kui sina oled ema, siis saad Maarjast mitmel moel eeskuju võtta. Esiteks, hoia Piibli uurimise ja palvetamise abil oma sõprussuhteid Jehoovaga. Teiseks, ole valmis tegema oma elus muudatusi, et Jehoovat rõõmustada. w19.09, lk 18, lõigud 17–19

Apostel Johannes saab põneva prohvetliku nägemuse. Ta näeb, kuidas inglitel kästakse hoida kinni suure viletsuse hävingutuuli, kuni üks grupp Jumala orje on lõplikult pitseriga märgistatud. (Ilm. 7:1–3.) Neid on kokku 144 000 ja nad hakkavad koos Jeesusega taevas valitsema. (Luuka 12:32; Ilm. 7:4.) Seejärel mainib Johannes teist gruppi, kes on nii arvukas, et ta ütleb: „Ma vaatasin ja nägin suurt rahvahulka, keda ükski ei suutnud ära lugeda, inimesi kõigist rahvastest, suguharudest, hõimudest ja keeltest. Nad seisid trooni ees ja Talle ees.” (Ilm. 7:9–14.) Kujutle, kui rõõmus võib Johannes olla, saades teada, et nii paljud inimesed teenivad tulevikus ustavalt Jumalat. See nägemus tugevdas kahtlemata Johannese usku. Veelgi enam aga peaks see tugevdama meie usku, sest me elame selle nägemuse täitumise ajal. Me oleme näinud, kuidas on kogutud miljoneid inimesi, kel on lootus jääda suures viletsuses ellu ja elada igavesti maa peal. w19.09, lk 26, lõigud 2–3

Kujuta ette, et maailma liidrid on just kuulutanud välja kaua oodatud rahu ja julgeoleku. Nad võivad kiidelda, et maailm pole kunagi varem olnud nii turvaline paik. Meid tahetakse panna uskuma, et maailma olukord on kontrolli all. Kuid tegelikult pole rahvastel mingit kontrolli selle üle, mis toimub edasi. Piibel ütleb: „Jumal on pannud nende südamesse soovi viia ellu tema mõte.” (Ilm. 17:5, 15–18.) Mis see mõte on? Hävitada kõik väärad religioonid, sealhulgas ristiusu religioonid. Jumal paneb oma mõtte „erepunase metsalise” „kümne sarve” südamesse. „Kümme sarve” sümboliseerivad kõiki poliitilisi võime, mis seda metsalist ehk ÜRO-d toetavad. (Ilm. 17:3, 11–13; 18:8.) Kui need poliitilised jõud pöörduvad väärate religioonide vastu, algabki suur viletsus. Tegu on sellise hirmuäratava olukorraga, mida maailm pole iial näinud. w19.10, lk 14, lõigud 1, 3

Esimesel sajandil kadestas Diotrefes neid, kes olid kristlikus koguduses eestvedajad. Ta tahtis „olla koguduses tähtsaim”. Seepärast levitas ta laimujutte Johannese ja teiste vastutavate vendade kohta. (3. Joh. 10.) Ilmselt ei toimiks keegi meist samamoodi nagu Diotrefes. Kuid võib juhtuda, et ka meie hakkame kadestama usukaaslast, kes saab ülesande, mida meie lootsime saada. Eriti võib see oht varitseda meid siis, kui tunneme, et täidaksime seda ülesannet sama hästi kui tema või isegi paremini. Kadedus on nagu umbrohi. Kui see on kellegi südames juba juurdunud, on sellest raske lahti saada. Sellised negatiivsed tunded nagu uhkus ja isekus on kadedusele otsekui väetis. Kadedus võib lämmatada head omadused, näiteks armastuse, kaastunde ja lahkuse. Kui tajume, et kadedus hakkab meis võrsuma, on vaja see otsekohe endast välja juurida. w20.02, lk 15, lõigud 6–7

Paulus vihjas, et tal on mingi piinarikas katsumus. Ta ütles, et see on otsekui Saatana ingel, kes teda vaevab või peksab. Saatan ja deemonid ei pruukinud seda oga Pauluse ihusse torgata ehk olla tema raskuste taga. Ent kui need kurjad vaimud märkasid, et Pauluse ihus on juba oga, võisid nad tahta seda nii-öelda sügavamale lükata. Mida Paulus ette võttis? Esmalt soovis Paulus sellest ogast lahti saada. Ta tunnistas: „Kolm korda olen ma Isandat [Jehoovat] anunud, et ta selle oga minult ära võtaks.” Kuid hoolimata Pauluse palvetest ei kadunud tema oga kuhugi. Kas see tähendab, et Jehoova ei vastanud Pauluse palvetele? Vastas ikka. Jehoova ei kõrvaldanud küll probleemi, kuid ta andis Paulusele jõudu sellega toime tulla. Jehoova ütles: „Sinu nõrkuse kaudu avaldub minu vägi täiel määral.” (2. Kor. 12:8, 9.) Jumala abiga suutis Paulus säilitada rõõmu ja sisemise rahu. (Filipl. 4:4–7.) w19.11, lk 9, lõigud 4–5

Jehoova väärib meie jäägitut pühendumust, sest ta on meie looja ja eluandja. (Ilm. 4:11.) Kuid on üks oht. Kuigi me armastame ja austame Jehoovat, võib miski saada meile nii tähtsaks, et me ei teeni teda enam täieliku pühendumusega. Pühendumus Jumalale eeldab seda, et meil on tema vastu sügav armastus. Kui me oleme Jehoovale jäägitult pühendunud, siis me teenime ainult teda. Me ei lase kellelgi ega millelgi võtta oma südames Jehoova kohta. (2. Moos. 34:14.) Meie armastus Jumala vastu pole pime. Miks võib nii öelda? Sest see põhineb faktidel, mida oleme tema kohta teada saanud. Me oleme hakanud imetlema tema omadusi. Me mõistame, mis talle meeldib ja mis mitte, ning tahame ka ise sellist suhtumist arendada. Me teame, mis on Jumala eesmärk inimestega, ja püüame kooskõlas sellega tegutseda. Me peame suureks auks seda, et Jehoova lubab meil olla tema sõbrad. (Laul 25:14.) Iga pisiasi, mida me oma looja kohta õpime, lähendab meid temaga. (Jaak. 4:8.) w19.10, lk 26, lõigud 1–3

Meie vendadel ja õdedel on erisuguseid katsumusi. Näiteks on paljud pidanud kannatama loodusõnnetuste või inimeste põhjustatud katastroofide tõttu. Kui nii juhtub, on meil ehk võimalik pakkuda sõpradele peavarju. Teised saavad võib-olla rahaliselt aidata. Kuid me kõik saame oma usukaaslaste eest palvetada. Kui märkame, et mõni vend või õde on masendunud, ei pruugi me teada, mida öelda või teha. Samas on meil igaühel võimalik teda aidata. Me võime võtta aega, et olla tema kõrval. Me saame teda osavõtlikult kuulata. Samuti võime talle lugeda mõne piibliteksti, mis on meid ennast lohutanud. (Jes. 50:4.) Kõige tähtsam on see, et oleme oma sõbra jaoks olemas, kui ta seda vajab. Me peame praegu rajama ja hoidma tugevaid suhteid oma vendade ja õdedega. Selline sõprus ei jää kestma mitte ainult lõpuajal, see püsib igavesti. w19.11, lk 6, lõik 18; lk 7, lõik 19

Rahuohver oli vabatahtlik ohver, mille inimene tõi armastusest Jehoova vastu. Ohvrilooma liha sõid nii ohvri tooja, tema pereliikmed kui ka preestrid. Kuid mõned ohvrilooma osad kuulusid üksnes Jehoovale. Mis osad? Jehoova pidas ohvrilooma kõige paremaks osaks rasva. Tema silmis olid väga väärtuslikud ka sellised tähtsad elundid nagu neerud. (3. Moos. 3:6, 12, 14–16.) Seepärast oli Jehooval eriti hea meel, kui iisraellane ohverdas talle vabatahtlikult need elundid ja rasva. Iisraellane, kes tõi niisuguse ohvri, tõendas, et ta soovib Jehoovale anda oma parima. Ka Jeesus andis Jehoovale oma parima, sest ta armastas teda. (Joh. 14:31.) Jeesus täitis Jumala tahet hea meelega. (Laul 40:8.) Jehoova võis olla väga rõõmus, kui ta nägi, kuidas Jeesus maa peal olles teda teenis. w19.11, lk 22, lõigud 9–10

Piibel näitab, et pärast kuuendat loomispäeva lõpetas Jumal töö seoses maa loomisega. (1. Moos. 2:2.) Kuid talle meeldib tööd teha. Teistes valdkondades ta „teeb tööd seniajani”. (Joh. 5:17.) Nii nagu Jehoova ise töötas kuus päeva ja jäi seitsmendal päeval puhkama, käskis ta ka iisraellastel igal seitsmendal päeval puhata. Hingamispäev oli tõendiks selle kohta, et tema ja Iisraeli rahva vahel on erilised suhted. (2. Moos. 31:12–14.) Keeld sel päeval tööd teha käis kõigi kohta, kaasa arvatud laste, orjade ja isegi koduloomade kohta. (2. Moos. 20:10.) See võimaldas rahval keskenduda jumalateenimisele. Jeesuse päevil aga suhtusid paljud usujuhid hingamispäeva äärmuslikult ja tegid karme reegleid. Nad väitsid isegi, et sel päeval ei tohi söömiseks mõnd viljapead katkuda või kedagi ravida. (Mark. 2:23–27; 3:2–5.) Selline suhtumine polnud kooskõlas Jumala mõtteviisiga ja Jeesus tõi selle selgelt välja. w19.12, lk 3–4, lõigud 8–9

Mida paremini me õpime tundma Jehoova isiksust, seda paremini oskame tema eeskuju järgida. Taavet tundis Jumalat hästi ja seetõttu suutis ta temast eeskuju võtta suhetes teistega. Kuna Taavet oli Jehoovaga niivõrd lähedane, sai temast üks Iisraeli armastatumaid kuningaid ja Jehoova seadis teda eeskujuks teistele kuningatele. (1. Kun. 15:11; 2. Kun. 14:1–3.) Mida me võime sellest õppida? Piibel innustab meid võtma Jumalat endale eeskujuks. Kui me vormime oma isiksust tema järgi, annab see tunnistust sellest, et oleme tema lapsed. (Efesl. 4:24.) Meil on alati võimalik õppida Jehoova kohta midagi uut. (Kog. 3:11.) Seejuures pole tähtis, kui palju me tema kohta teame, vaid see, mida me oma teadmistega ette võtame. Kui rakendame õpitut ellu ja püüame oma taevasest isast eeskuju võtta, saab ta meiega veelgi lähedasemaks. (Jaak. 4:8.) Jumal on meile tõotanud, et ta ei hülga iialgi neid, kes teda otsivad. w19.12, lk 20, lõik 20; lk 21, lõigud 21, 23

Jaakob armastas kõiki oma poegi, kuid eriliselt kiindunud oli ta 17-aastasesse Joosepisse. Kuidas Joosepi vennad sellele vaatasid? Nad olid tema peale kadedad ja hakkasid teda vihkama. Lõpuks müüsid nad ta orjaks ja valetasid isale, et metsloom oli Joosepi maha murdnud. Kadeduse tõttu rikkusid nad perekonna rahu ja murdsid oma isa südame. (1. Moos. 37:3, 4, 27–34.) Piiblis on kadedust mainitud „patuse loomuse tegude” hulgas. Need, kes selliseid tegusid ei lõpeta, ei päri Jumala kuningriiki. (Gal. 5:19–21.) Kadedusel on tihti sellised mürgised viljad nagu vaen, riid ja vihahood. Joosepi ja tema vendade lugu näitab, kuidas kadedus võib rikkuda perekonnas nii suhted kui ka rahu. Kuigi me ei teeks kunagi midagi sellist nagu Joosepi vennad, on meil kõigil ebatäiuslik ja reeturlik süda. Pole siis ime, et meie sees on vahel kadedust. w20.02, lk 14, lõigud 1–3

Kord võttis Jehoova osa Moosese peal olevast vaimust ja pani selle Iisraeli vanemate peale, kes seisid kogudusetelgi juures. Peagi pärast seda kuulis Mooses, et kaks vanemat, kes polnud tulnud telgi juurde, olid samuti püha vaimu saanud ja hakanud prohveti viisil rääkima. Joosua palus tal neid keelata. Kuidas Mooses reageeris? Ta ei saanud kadedaks, et Jehoova neile meestele niimoodi tähelepanu osutas. Selle asemel rõõmustas ta alandlikult koos nendega. (4. Moos. 11:24–29.) Mida me Mooseselt õpime? Kui sa oled kogudusevanem, siis kas sul on kunagi palutud õpetada kedagi täitma ülesannet, mida sa ise täidad ja väga armastad? Kui sa oled alandlik nagu Mooses, siis sa ei mõtle kahjutundega, et jääd oma ülesandest ilma, vaid õpetad seda venda rõõmuga. w20.02, lk 15, lõik 9; lk 17, lõigud 10–11

Haigus võib meid emotsionaalselt räsida. Kui teised näevad, et meil on midagi viga, või kui vajame pidevalt abi, võime tunda piinlikkust. Isegi kui teised meie haigusest ei tea, võib sellega kaasnev piiratus valmistada meile meelehärmi. Sellisel ajal saame Jehoovalt tuge. Kuidas? Me võime leida Piiblist häid sõnu, millega Jehoova tuletab meile meelde, et ta hoolib meist ka siis, kui oleme haiged. (Laul 31:19; 41:3.) Oma sõnade kaudu aitab Jehoova meil haigusest tulenevate negatiivsete mõtetega hakkama saada. Võid olla kindel, et Jehoova teab sinu läbielamisi. Anu temalt abi, et oskaksid oma olukorda õigesti suhtuda. Seejärel otsi Piiblist lohutavaid mõtteid, mida Jehoova on sinu heaks talletanud. Keskendu salmidele, mis kinnitavad, et Jehoova peab oma teenijaid kalliks. Kui sa seda teed, siis näed, et Jehoova on hea kõigi vastu, kes teda ustavalt teenivad. (Laul 84:11.) w20.01, lk 15, lõigud 9–10; lk 16, lõik 12

Iisak oli rikas mees ja seepärast vilistid kadestasid teda. (1. Moos. 26:12–14.) Nad läksid koguni niikaugele, et ajasid kinni kaevud, kust Iisaki loomad juua said. (1. Moos. 26:15, 16, 27.) Vilistite sarnaselt on ka tänapäeval mõned kadedad nende peale, kel on rohkem vara. Nad mitte ainult ei ihka endale samasuguseid asju, vaid soovivad ka seda, et teistel neid asju poleks. Juudi usujuhid olid Jeesuse peale kadedad, sest ta meeldis inimestele. (Matt. 7:28, 29.) Jeesus oli Jumala esindaja, kes õpetas tõde. Usujuhid aga levitasid tema kohta valesid ja laimasid teda. (Mark. 15:10; Joh. 11:47, 48; 12:12, 13, 19.) Mida me sellest õpime? Me ei tohiks vähimalgi määral kadestada neid, keda kogudus nende heade omaduste pärast armastab. Selle asemel oleks hea hoopis neid endale eeskujuks võtta. (1. Kor. 11:1.) w20.02, lk 15, lõigud 4–5

Kujutle end elamas umbes 2500 aastat tagasi Pärsias. Sa soovid rääkida kuningaga. Ent sul ei tuleks pähegi ilmuda tema ette, ilma et sa oleksid selleks eelnevalt temalt loa saanud. See võiks sulle maksta elu. Me võime olla tänulikud, et Jehoova pole nagu Pärsia kuningas. Ta on igal ajal valmis meid kuulama. Ta soovib, et me ei kardaks tema poole pöörduda. Kuigi Jehoovat on nimetatud vägevaks loojaks, kõrgeimaks valitsejaks ja kõikvõimsaks, ergutab ta meid pöörduma tema kui oma isa poole. (Matt. 6:9.) Kas pole liigutav! Me võime kutsuda Jehoovat isaks, sest ta on meie elu allikas. (Laul 36:9.) Kuna ta on meie isa, peame talle kuuletuma. Kui teeme seda, mida ta meil teha palub, toob see meile suurepäraseid õnnistusi. (Heebr. 12:9.) Muu hulgas on meil võimalus elada igavesti, kas siis taevas või maa peal. w20.02, lk 2, lõigud 1–3

Meie eesmärk on aidata õpilasel vaimselt kasvada. (Efesl. 4:13.) Kui keegi nõustub meiega Piiblit uurima, võib ta olla eelkõige huvitatud, et talle endale sellest kasu oleks. Ent kui tema armastus Jehoova vastu kasvab, siis tõenäoliselt tärkab temas soov aidata teisi, kaasa arvatud koguduse vendi-õdesid. (Matt. 22:37–39.) Kui aeg on küps, siis maini kindlasti ka seda, et tal on võimalus toetada meie ülemaailmset tööd rahaliselt. Samuti õpeta õpilasele, kuidas toimida probleemide korral. Oletame, et sinu õpilane, kes on ristimata kuulutaja, ütleb sulle, et ta on solvunud mõne venna või õe peale. Selle asemel et asuda kellegi poolele, selgita talle, milliseid võimalusi tal pühakirja järgi on. Ta võib vennale või õele andestada, või kui ta ei saa asja niisama jätta, siis minna selle inimesega lahkelt rääkima eesmärgiga võita oma vend tagasi. (Vrd Matt. 18:15.) Aita oma õpilasel selleks vestluseks valmistuda. w20.01, lk 5, lõigud 14–15

Me saame näidata, et hindame Jehoova andestust, kui palume temalt andeks, suhtume distsiplineerimisse õigesti ja hoidume otsustavalt oma vigu kordamast. Kui me nii toimime, saame tagasi oma sisemise rahu. On tõesti hea teada, et „Jehoova on ligi neile, kelle süda on murtud, ta päästab need, kel on purukspekstud vaim”. (Laul 34:18.) Kuna lõpp läheneb, on meil ilmselt üha rohkem põhjuseid muretsemiseks. Kui sul on muremõtteid, ära viivita Jehoovalt abi otsimisega. Uuri hoolega Piiblit. Võta eeskuju Hannast, Paulusest ja Taavetist. Palu oma taevast isa, et ta aitaks sul oma muresid analüüsida. (Laul 139:23.) Lase tal end aidata, eriti siis, kui sul endal pole võimalik oma olukorda parandada. Kui sa seda teed, siis võid tunda nagu laulukirjutaja, kes ütles Jehoovale: „Kui mure mind enda alla mattis, siis sa trööstisid ja rahustasid mind.” (Laul 94:19.) w20.02, lk 24, lõik 17; lk 25, lõigud 20–21

Kreeka sõna, mis on tõlgitud vastega „on Jumalalt”, tähendab sõna-sõnalt „Jumala hingatud”. Jumal sisendas oma mõtted piiblikirjutajatele püha vaimu abil. Kui me loeme Piiblit ja loetu üle mõtiskleme, siis täidavad Jumala sõnad meie meelt ja südant. Need mõtted ajendavad meid viima oma elu kooskõlla Jumala tahtega. (Heebr. 4:12.) Kuid et püha vaim võiks meile võimalikult suurt mõju avaldada, tuleb meil võtta aega, et Piiblit korrapäraselt uurida ja loetu üle sügavalt järele mõelda. Siis mõjutab Piibel kõiki meie sõnu ja tegusid. Samuti tuleb meil käia koguduse koosolekutel. (Laul 22:22.) Seal on Jehoova vaim. (Ilm. 2:29.) Koosolekutel me palume püha vaimu ja laulame piibliainelisi laule. Lisaks annavad meile Jumala sõna põhjal juhatust vennad, kelle on ametisse määranud püha vaim. Et püha vaim võiks avaldada meile võimalikult suurt mõju, on meil tarvis koosolekuteks valmistuda ja sealsetes aruteludes osaleda. w19.11, lk 11, lõigud 13–14