Detsember

Kui meie ei talitse oma keelt, võib see tuua palju kahju. Oletame, et sa kohtad kedagi, kes elab maal, kus meie töö on keelu all. Võib-olla on sul kiusatus küsida, kuidas meie tööd seal tehakse. Kahtlemata on sul head ajendid. Me armastame oma usukaaslasi ja oleme huvitatud, kuidas neil läheb. Samuti soovime nende eest palvetades olla konkreetsed. Kuid sellises olukorras on aeg hoida end tagasi. Oleks sobimatu kelleltki konfidentsiaalset infot välja pinnida. See oleks hoolimatu nii selle inimese kui ka teiste vendade-õdede suhtes, kes hoiduvad avaldamast üksikasju meie töö kohta. Kindlasti ei taha keegi meist põhjustada keelu all tegutsevatele usukaaslastele lisaraskusi. Sellistes maades elavad vennad-õed ei tohiks ka ise rääkida üksikasju oma kristliku tegevuse kohta. w20.03, lk 21, lõigud 11–12

Jumal ei taha, et inimesed sureksid. Selleks et elada igavesti, tuli Aadamal ja Eeval kuuletuda Jehoova antud lihtsale keelule: „Hea ja halva tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, sa sured.” (1. Moos. 2:16, 17.) Peagi ilmus areenile Saatan, kes ütles mao kaudu Eevale tänases päevatekstis olevad sõnad. Kahjuks Eeva uskus tema valet ja sõi selle puu vilja. Hiljem sõi seda ka Aadam. (1. Moos. 3:6.) Nii kandusid patt ja surm edasi kõigisse inimestesse. (Rooml. 5:12.) Aadam ja Eeva surid, nagu Jumal oli öelnud. Kuid Saatan ei lõpetanud surma kohta valede levitamist. Hiljem mõtles ta välja üha uusi valesid. Üks neist on õpetus hinge surematusest. Erinevad versioonid sellest valest eksitavad inimesi tänini. (1. Tim. 4:1.) w19.04, lk 14–15, lõigud 3–4

Lastel pole veel välja kujunenud mõtlemis- ja arutlemisvõime ning nad ei oska hästi ohtu märgata ja sellest hoiduda. Seepärast on lihtne neid lõksu meelitada. Väärkohtleja võib lapsele öelda, et too on ise süüdi, et ta peab hoidma toimunut saladuses, et keegi nagunii ei kuulaks ega võtaks teda tõsiselt või siis et seksuaalsuhe täiskasvanu ja lapse vahel ongi normaalne armastuse väljendus. Sellised valed võivad rikkuda lapse mõtlemisvõime ja tõetaju paljudeks aastateks. Ta võib kasvada üles süü- ja väärtusetustundega. Seksuaalse väärkohtlemise ohvrid võivad kannatada veel aastaid hiljemgi. Me elame tõesti viimseil päevil, mil paljud on „kalgid oma pereliikmete vastu” ning mil „kurjad inimesed ja petised lähevad ... veelgi kurjemaks”. (2. Tim. 3:1–5, 13.) w19.05, lk 15, lõigud 7–8

Mil viisil Jeesus inimesi õpetas? Kõigepealt tegi ta seda oma sõnadega. Tema sõnad olid tõesti vägevad, sest ta rääkis sellest, mis on tõde Jumala kohta, mis on elu eesmärk ja kuidas lõpetab Jumala kuningriik kõik inimeste hädad. (Luuka 24:19.) Samuti õpetas Jeesus nii, et oli teistele eeskujuks. Oma eluviisiga ta näitas, kuidas tema jüngrid peaksid elama. (Joh. 13:15.) Millal Jeesus teisi õpetas? Ta tegi seda kogu oma maapealse teenistuse jooksul. (Matt. 4:23.) Samuti õpetas ta oma järelkäijaid peagi pärast ülesäratamist. Näiteks kord ilmutas ta end rohkem kui viiesajale jüngrile ja andis neile käsu inimesi õpetada. (Matt. 28:19, 20; 1. Kor. 15:6.) Koguduse peana jätkas Jeesus oma jüngritele juhatuse andmist ka pärast taevasse minemist. Näiteks esimese sajandi lõpus lasi ta Johannesel võitud kristlastele kirja panna julgustavaid mõtteid ja nõuandeid. (Kol. 1:18; Ilm. 1:1.) w19.05, lk 3, lõigud 4–5

Tänapäeval pole eluga kerge toime tulla. Paljud vennad-õed peavad pikki päevi töötama, et end ja oma peret ära elatada. Teistel tuleb tööl käimiseks iga päev mitu tundi sõita. Mõnel on vaja teha rasket füüsilist tööd. Päeva lõpuks on paljud meie vennad ja õed väga kurnatud. Piibliuurimine võib siis tunduda küll viimane asi, mida jaksaks ette võtta. Kuid tõsiasi on see, et me peame leidma aega Piibli ja sellel põhinevate väljaannete uurimiseks. Sellest sõltub meie sõprus Jehoovaga ja igavene elu. (1. Tim. 4:15, 16.) Mõned tõusevad hommikul vara, et uurida siis, kui ümbrus on vaikne ja pea on värske. Teised eraldavad päeva lõpus pisut aega, et end vaimselt toita ja õpitu üle mõtiskleda. w19.05, lk 26, lõigud 1–2

Sellised muutused ei toimu üleöö ega iseenesest. Meil on vaja pingutada võib-olla aastaid. (2. Peetr. 1:5.) Meil tuleb teha kõik endast olenev, et oma isiksust muuta. Esiteks on tähtis palvetada. Meil tuleb palvetada nii, nagu tegi seda laulukirjutaja. Ta palus: „Loo mulle puhas süda, oo, Jumal, pane mu sisse uus ja kindel vaim.” (Laul 51:10.) Me peame tunnistama, et meil on tarvis uuendada oma mõtteviisi, ja paluma Jehoovalt selleks abi. Veel on oluline mõtiskleda. Lugedes Jumala sõna iga päev, on vaja võtta aega mõtisklemiseks, et mõista milliseid mõtteid ja tundeid on meil vaja muuta. (Laul 119:59; Heebr. 4:12; Jaak. 1:25.) Meil tuleb kindlaks teha, kas see maailm pole meid mitte mõjutanud. Me peaksime endale ausalt tunnistama, mis on meie nõrkused, ja siis tegema tööd, et neist vabaneda. w19.06, lk 8, lõik 1; lk 10, lõigud 10–11; lk 12, lõik 12

Kui teed otsuse, pane paika aeg, millal sa selle ellu viid, ja hoia sellest kinni. Ära oota tegutsemiseks ülisoodsat aega, sest seda tõenäoliselt ei tulegi. (Kog. 11:4.) Ära lase vähetähtsatel asjadel röövida aega ja jõudu, mida sa vajad tähtsamate asjade jaoks. (Filipl. 1:10.) Kui võimalik, vali oluliste asjade tegemiseks aeg, mil saad rahulikult keskenduda. Anna ka teistele teada, et sul on käsil midagi tähtsat. Võimalusel pane telefon hääletuks ning vaata e-posti ja sotsiaalmeediat hiljem. Otsuse elluviimisel saavutatavat tulemust võiks võrrelda reisi sihtkohaga. Kui sa tõesti tahad jõuda sihtkohta, siis püüad minna edasi ka sel juhul, kui tee on suletud ja sa pead oma marsruuti muutma. Kui peame silmas oma otsuste häid tulemusi, siis ei anna me nii lihtsalt alla, kui kogeme tagasilööke või peame tegevuskava muutma. (Gal. 6:9.) w19.11, lk 30, lõigud 17–18

Millel peaks rajanema sinu otsus lasta end ristida? Piibli uurimise käigus oled sa õppinud palju Jehoova isiksuse ja tegude kohta. Kahtlemata on õpitu sind liigutanud ja pannud sind Jehoovat südamest armastama. Armastus Jehoova vastu peakski olema peamine põhjus, miks sa otsustad lasta end ristida. Veel üks põhjus on see, et sa oled uurinud Piibli õpetusi ja usud neid. Mõtle sellele, mida ütles Jeesus, kui ta andis käsu jüngreid teha. (Matt. 28:19, 20.) Jeesuse sõnul peab inimene laskma end ristida „Isa, Poja ja püha vaimu nimesse”. Mida see tähendab? Ristitav peab kogu südamest uskuma seda, mida Piibel õpetab Jehoova, tema poja Jeesuse ning püha vaimu kohta. Need tõed on mõjuvõimsad ja võivad puudutada sinu südant. w20.03, lk 9, lõigud 8–9

Jehoova ei saatnud ingleid Lotti mitte ainult hoiatama, vaid ka aitama tal Soodoma hävingu eest põgeneda. (1. Moos. 19:12–14, 17.) Meilgi on ehk vaja oma usukaaslast hoiatada, kui näeme, et ta liigub vales suunas. Isegi kui ta pole varmas talle antud Piibli nõuandeid rakendama, on meil tarvis olla kannatlik. Võiksime nende kahe ingli eeskujul mitte alla anda ega kaaskristlasest eemale tõmbuda, vaid otsida võimalusi tema aitamiseks. (1. Joh. 3:18.) Meil on ka võib-olla tarvis otsekui haarata tal käest ja aidata tal häid nõuandeid ellu rakendada. Jehoova ei keskendunud Loti vigadele. Ta lasi hiljem Peetrusel Loti kohta kirjutada, et see mees oli õige tema silmis. (Laul 130:3.) Kas me võiksime Jehoova suhtumist jäljendada? Kui keskendume vendade-õdede headele omadustele, oleme nendega kannatlikumad. Nemad omakorda võtavad siis ilmselt meie abi meelsamini vastu. w19.06, lk 21, lõigud 6–7

Kui võimud keelustavad meie tegevuse riigis, kus sa elad, võid mõelda, kas peaksid kolima riiki, kus saaksid vabalt Jehoovat teenida. See on isiklik otsus ja keegi ei saa seda teha sinu eest. Enne otsustamist võid mõelda sellele, mida tegid esimese sajandi kristlased, kui neid taga kiusati. Nad hajusid Jeruusalemmast üle kogu Juudamaa ja Samaaria ning läksid isegi Foiniikiasse, Küprosele ja Antiookiasse. (Matt. 10:23; Ap. t. 8:1; 11:19.) Ent kui tuli järjekordne tagakiusamislaine, otsustas Paulus jääda kuulutama piirkondadesse, kus oldi kuulutustööle vastu. (Ap. t. 14:19–23.) Mida me nendest lugudest õpime? Igal perepeal tuleb teha otsus, kas ta oma perega kolib või mitte. Enne võiks ta aga palvemeeles hoolikalt kaaluda plusse ja miinuseid, mis nende kolimisega võivad kaasneda. Me ei tohiks teiste otsuseid hukka mõista. w19.07, lk 10, lõigud 8–9

Jeesus käskis meil minna ja õpetada inimesi kõigi rahvaste hulgast, et nad saaksid tema jüngriteks. (Matt. 28:19.) Lisaks sellele, et õpetada inimesele, mida Jeesus oma jüngritelt ootab, on tal vaja ka mõista, kuidas seda ellu rakendada. Me peaks kannatlikult talle toeks olema, kui ta püüab Piibli nõuandeid ellu rakendada. Mõni suudab juba mõne kuuga oma mõtteviisi ja harjumusi muuta, teistel läheb märksa kauem aega. Ühe Peruus teeninud misjonäri kogemus illustreerib seda, kui vajalik on kannatlikkus. See vend rääkis: „Olin uurinud kaks raamatut läbi mehega, kelle nimi on Raúl. Kuid ikkagi oli tal suuri probleeme. Neil oli naisega tihti tülisid, ta kasutas vandesõnu ja ta lastel oli raske temast lugu pidada. Ent kuna ta käis korrapäraselt koosolekutel, külastasin teda ja ta peret edasi. Kui temaga kohtumisest oli möödunud rohkem kui kolm aastat, oli ta kõlblik minema ristimisele.” w19.07, lk 15, lõik 3; lk 18–19, lõigud 15–17

Mõelgem, millises olukorras Paulus oli, kui ta kirjutas filiplastele. Ta oli Roomas koduarestis ega saanud seetõttu teha vabalt kuulutustööd. Siiski kuulutas ta neile, kes teda külastasid, ja kirjutas kirju kogudustele. Paulus teadis, et ta peab Kristuse kombel võitlema lõpuni. Niisiis võrdles ta kristlase elu võidujooksuga. (1. Kor. 9:24–27.) Jooksja keskendub finišisse jõudmisele ega lase kõrvalistel asjadel end segada. Kui jooksurada kulgeb läbi linna, võib selle ääres olla poode ja palju muud, mis võiks jooksjate tähelepanu kõrvale juhtida. Kas sa kujutad ette, et mõni jooksja peatuks kuskil poeakna ees ja hakkaks seal olevat kaupa uudistama? Kui ta tahab võita, siis ta ei tee seda mingil juhul. Ka elu võidujooksus ei tohi me lasta millelgi oma tähelepanu kõrvale juhtida. Kui keskendume finišisse jõudmisele ja pingutame kõigest jõust nagu Paulus, siis saame oma auhinna kätte. w19.08, lk 3, lõik 4; lk 4, lõik 7

Kui viime oma elu kooskõlla Jumala põhimõtetega, võib meie lähedastel olla raske meie uute tõekspidamiste ja eluviisiga harjuda. Tihti panevad nad esmalt tähele seda, et me ei tähista enam koos nendega pühasid ega võta seisukohta poliitilistes küsimustes. Mõned võivad esialgu meie peale isegi pahased olla. (Matt. 10:35, 36.) Ent me ei tohiks nende suhtes alla anda. Kui lööksime käega ega püüaks neil enam aidata mõista meie uskumusi, siis me justkui otsustaksime juba ette ära, et nad pole väärt saama igavest elu. Jehoova aga pole usaldanud kohtumõistmist mitte meile, vaid Jeesusele. (Joh. 5:22.) Kui oleme kannatlikud, võivad sugulased lõpuks olla valmis meid kuulama. Meil on tarvis olla kindlad, kuid taktitundelised, ja seda ka raskuste korral. (1. Kor. 4:12b.) Võib võtta aega, enne kui sugulased täielikult mõistavad, kui tähtis on meile Jehoova teenimine. w19.08, lk 17, lõigud 10, 13; lk 18, lõik 14

Kas sina oled kunagi öelnud: „Omal jõul poleks ma sellega iial hakkama saanud”? Paljudel on selline mõte peast läbi käinud, kui nad on meenutanud, kuidas nad tulid toime raske haigusega või lähedase inimese kaotusega. Nad mõistavad, et suutsid järgmisele päevale vastu minna ainult tänu sellele, et Jehoova püha vaim andis neile „jõudu, mis ületab tavapärase”. (2. Kor. 4:7–9.) Meil on vaja püha vaimu ka selleks, et mitte lasta praegusel jumalatul maailmal end mõjutada. (1. Joh. 5:19.) Lisaks tuleb meil võidelda kurjade vaimudega. (Efesl. 6:12.) Jehoova püha vaim aitab meid nii, et annab meile jõudu täita oma ülesandeid hoolimata raskustest. Paulus ütles, et ta suutis jätkata oma teenistust ka raskuste korral, kuna ta toetus Kristuse väele. (2. Kor. 12:9.) w19.11, lk 8, lõigud 1–3

Piibel on ainus usaldusväärne allikas, mis selgitab, mida Jeesus sinu heaks on teinud. Kasvata armastust Jeesuse vastu, siis kasvab sinu armastus Jehoova vastu. Miks võib nii väita? Jeesus jäljendas oma isa täielikult. Seega, mida rohkem sa Jeesust tundma õpid, seda paremini tunned sa Jehoovat ja seda lähedasemaks sa temaga saad. Mõtle näiteks, milline kaastunne oli Jeesusel nende vastu, kes olid põlatud, vaesed, haiged või nõrgad. Samuti võiksid mõelda neile headele nõuannetele, mida ta sulle on andnud, ja sellele, kuidas nende järgimine su elu parandab. (Matt. 5:1–11; 7:24–27.) Jeesus tõi meie eest suure ohvri, tänu millele me võime oma patud andeks saada. Selle üle mõtisklemine kasvatab sinu armastust tema vastu veelgi. (Matt. 20:28.) Kui mõistad, et ta oli valmis sinu eest surema, ajendab see sind oma patte kahetsema ja Jehoovalt andestust paluma. (Ap. t. 3:19, 20; 1. Joh. 1:9.) Ja kui sa armastad Jeesust ja Jehoovat, lähendab see sind inimestega, kes tunnevad sedasama. w20.03, lk 5–6, lõigud 10–12

Keegi vend võib hakata mõtlema, et tema oleks kõige pädevam teatud ülesannet täitma. Või siis võib mõni õde mõelda, et tema mees on mõneks tööks palju sobivam kui teine vend. Kui aga oleme tõeliselt alandlikud, siis hoidume sellisest uhkest hoiakust. Me võime nii mõndagi õppida sellest, kuidas Mooses reageeris, kui teistele anti mõni amet. Mooses pidas Iisraeli rahva juhtimist tähtsaks tööks. Ent kui Jehoova andis teistele samu ülesandeid, mida Mooses täitis, ei saanud see alandlik mees nende peale kadedaks. (4. Moos. 11:24–29.) Näiteks oli ta valmis jagama teistega oma kohustust mõista inimeste üle kohut. (2. Moos. 18:13–24.) Tänu sellele hoolitseti Iisraeli rahva eest veelgi paremini. Niisiis ei pidanud Mooses oma ülesandeid teiste heaolust tähtsamaks. Kui hea eeskuju meile! Kui tahame olla Jehoovale kasulikud, siis on hea meeles pidada, et alandlikkus on tähtsam kui võimekus. w19.09, lk 5–6, lõigud 13–14

Me ei tea, millega võimud Suure Babüloni ründamist põhjendavad. Nad võivad väita, et religioonid ohustavad rahu ja sekkuvad pidevalt poliitikasse. Või ütlevad nad, et usuorganisatsioonid on kuhjanud kokku liiga palju vara. (Ilm. 18:3, 7.) Tõenäoliselt ei tähenda see rünnak seda, et hävivad nende religioonide kõik liikmed. Pigem näib, et hävitatakse usulised organisatsioonid. Kui neid organisatsioone enam pole, mõistavad nende endised liikmed, et usujuhid on neid alt vedanud, ja ilmselt püüavad nad oma religioonist taanduda. Suur Babülon hävitatakse suhteliselt lühikese aja jooksul. (Ilm. 18:10, 21.) Jehoova on lubanud viletsuse päevi vähendada, et tema äravalitud võiksid pääseda ja õige religioon võiks püsima jääda. (Mark. 13:19, 20.) w19.10, lk 15, lõigud 4–5

Võib-olla kaotasid sinu vanemad kergesti enesevalitsuse ja olid karmid. Sa võisid mõelda, et see ongi normaalne viis lapsi kohelda. Isegi pärast Jehoova põhimõtete tundmaõppimist on sul ehk olnud raske jääda oma lastega rahulikuks ja kannatlikuks, eriti kui oled väsinud ja lapsed ei kuuletu sulle. (Efesl. 4:31.) Sellises olukorras on ülitähtis Jehoovalt abi paluda. (Laul 37:5.) Mõnel emal võib olla raske oma laste vastu armastust väljendada. Võib-olla polnud tal enda vanematega sooje suhteid. Kui see on nii sinu puhul, siis ära korda oma vanemate vigu. Ema, kes soovib Jehoovale alluda, peab ehk õppima, kuidas väljendada armastust oma laste vastu. On tõsi, et tal ei pruugi olla kerge end muuta. Kuid see on võimalik ning sellised muutused toovad head talle endale ja kogu tema perele. w19.09, lk 18–19, lõigud 19–20

Jehoova teenija, kes kulutab palju aega ja energiat selle maailma rikkuste tagaajamisele, üritab justkui teenida kahte isandat. Ta ei teeni Jehoovat täieliku pühendumusega. Esimese sajandi lõpus hooplesid mõned Laodikeia koguduse liikmed: „Ma olen rikas, ma olen kogunud rikkust ega vaja midagi.” Kuid Jehoova ja Jeesuse silmis olid nad armetud, haletsusväärsed, vaesed, pimedad ja alasti. Jeesus ei manitsenud neid nende rikkuse tõttu, vaid sellepärast, et nad oli hakanud rikkust armastama ja see mõjus halvasti nende suhetele Jehoovaga. (Ilm. 3:14–17.) Kui me avastame, et meis on tärkamas rahaarmastus, tuleb meil kiiresti oma mõtteviisi parandada. (1. Tim. 6:7, 8.) Vastasel korral ei teeniks me Jehoovat kogu südamest ja see poleks talle vastuvõetav. Ta „ootab jäägitut pühendumust”. (5. Moos. 4:24.) w19.10, lk 27, lõik 5; lk 28, lõik 6

Kreeka sõna, mis on tõlgitud vastega „juhituna”, tähendab sõna-sõnalt „kantuina”. Luukas, kes kirjutas Apostlite tegude raamatu, tarvitas sama kreeka sõna teist vormi, kirjeldamaks laeva, mis on tuule ajada. (Ap. t. 27:15.) Seega, kui Peetrus selgitas, et piiblikirjutajad olid pühast vaimust kantud, kasutas ta huvitavat kõnekujundit. Sisuliselt ütles Peetrus, et nagu tuul lükkab laeva sihtkoha poole, nii aitas püha vaim piiblikirjutajatel ja prohvetitel saavutada oma eesmärki. Üks piibliõpetlane sõnas: „Prohvetid justkui tõmbasid purjed üles.” Jehoova tegi oma osa ja andis tuult ehk püha vaimu. Piiblikirjutajad tegid oma osa ning tegutsesid selle vaimu juhatust mööda. Nii on ka meiega tänapäeval. Nagu õiges suunas puhuv tuul aitab purjepaadil tormi korral sihtkohta jõuda, nii lükkab püha vaim meid läbi elulainete Jumala tõotatud uue maa poole. w19.11, lk 9, lõigud 7–9

Vahel võime tunda end oma probleemide tõttu üsna rusutuna. Me ei tohiks aga mõelda üksnes oma probleemidele. Nii võiks hägustuda imeline lootus, mille Jehoova on meile andnud. (Ilm. 21:3, 4.) Masendus võib röövida meilt viimsegi jõuraasu ja panna meid alla andma. Kuidas hoiab oma usku tugevana üks õde USA-st, kes hoolitseb oma haige abikaasa eest? Ta kirjutas: „Meie olukord on olnud vahel üsna pingeline ja masendav, kuid meie lootus on tugev. Ma olen nii tänulik kõige eest, mida Jehoova annab, et tugevdada meie usku. Me tõesti vajame sellist nõu ja julgustust. See aitab meil Jehoovat edasi teenida ja vastu pidada.” Selle õe mõtetest ilmneb, et meil on võimalik masendusega toime tulla. Mis meid selles aitab? Pea meeles, et Saatan paneb sind raskustes proovile. Kuid samas ära unusta, et Jehoova lohutab sind. Pea kalliks õpetust, mida ta meile annab. w19.11, lk 16, lõigud 9–10

Iseäranis just kogudusevanemad peaksid järgima seda Piibli põhimõtet. Kogudusevanem ei tohiks edasi rääkida seda, mida mõni vend või õde on talle usaldanud. Kui ta seda teeks, kaotaks ta teiste usalduse ja rikuks oma maine. Ametisse määratud vennad ei tohiks olla kahekeelsed ehk valelikud. (1. Tim. 3:8, allmärkus.) Neil ei tohiks olla kalduvust teisi taga rääkida või nende isiklikest asjadest lobiseda. Kogudusevanem, kes armastab oma naist, ei koorma teda infoga, mida tal pole vaja teada. Naine saab aidata mehel head mainet hoida, kui ei küsi temalt konfidentsiaalsete asjade kohta. Nii toimides toetab ta oma meest ja on lugupidav nende suhtes, kes on tema mehele midagi usalduslikku rääkinud. Ja mis kõige tähtsam, nii rõõmustab naine Jehoovat, sest tema teguviis edendab koguduse rahu ja ühtsust. (Rooml. 14:19.) w20.03, lk 22, lõigud 13–14

Aastal 1512 e.m.a, kui Siinai mäe jalamil pandi püsti telkpühamu, viis Mooses läbi tseremoonia, mille käigus Aaron ja tema pojad seati preestriametisse. (2. Moos. 40:17; 3. Moos. 9:1–5.) Kas Jehooval oli ametisse määratud preestritest hea meel? Oli küll. Kui Aaron ja Mooses rahvast õnnistasid, saatis Jehoova tule, mis neelas altarilt ohvri. (3. Moos. 9:23, 24.) Mida see taevast tulnud tuli näitas? Seda, et Jehoova toetas Aaronit ja tema poegi, kelle ta oli preestriteks valinud. Iisraellastele kinnitas see seda, et ka neil on vaja preestreid kogu hingest toetada. Kas kõigel sellel on tähtsust ka meile? Jah, on. See muistne preesterkond ei jäänud viimaseks. Jeesusega koos teenib taevas lõpuks 144 000 kuningliku preesterkonna liiget, kel on palju tähtsam roll, kui oli preestritel Iisraelis. (Heebr. 4:14; 8:3–5; 10:1.) Pole kahtlustki, et Jehoova juhib ja õnnistab oma organisatsiooni. w19.11, lk 23, lõigud 13–14; lk 24, lõik 16

Kui Paulus oli Korintoses, elas ta Akvila ja Priskilla juures ning „nad tegid koos tööd, sest nad kõik olid ametilt telgitegijad”. Kui Paulus kirjutas, et ta töötas ööd ja päevad, ei tähendanud see seda, et ta töötas vahetpidamata. Näiteks hingamispäeval ta telke ei teinud, vaid kuulutas juutidele, kes samuti sel päeval ei töötanud. (Ap. t. 13:14–16, 42–44; 16:13; 18:1–4.) Paulus pidi tegema tööd enda elatamiseks, kuid samas kuulutas ta korrapäraselt head sõnumit. (Rooml. 15:16; 2. Kor. 11:23.) Ta õhutas ka teisi samamoodi tegutsema. Eelkõige nimetas ta Akvilat ja Priskillat aga „kaastöölisteks Kristus Jeesuse töös”. (Rooml. 12:11; 16:3.) Paulus ergutas korintlasi, et neil oleks „alati palju teha Isanda töös”. (1. Kor. 15:58; 2. Kor. 9:8.) Jehoova lasi tal kirja panna mõtte, et „kes ei taha tööd teha, ärgu ka söögu”. (2. Tess. 3:10.) w19.12, lk 5, lõigud 12–13

Jehoova pani esimese inimpaari sisse soovi saada lapsi. Kuid kelle asi on otsustada, kas abielupaar peaks saama lapsi, ja kui saada, siis millal? Mõnel maal oodatakse, et vastabiellunud saaksid võimalikult ruttu pisipere. Neile võivad survet avaldada pereliikmed ja sõbrad. Jethro-nimeline vend Aasiast ütleb: „Koguduses käivad mõned lapsevanemad lasteta abielupaaridele peale, et nad võiksid saada lapse.” Jeffrey, üks teine vend Aasiast, märgib: „Mõned ütlevad lasteta abielupaaridele, et kui nad jäävad vanaks, siis ei hoolitse nende eest keegi.” Ent seda, kas saada lapsi, peaks otsustama iga abielupaar ise. See on nende otsus ja vastutus. (Gal. 6:5, allmärkus.) Loomulikult soovivad pereliikmed ja sõbrad uuele abielupaarile kõige paremat. Kuid neil on tarvis mõista, et see, kas keegi muretseb lapse või mitte, pole nende asi. (1. Tess. 4:11.) w19.12, lk 22, lõigud 1–3

Kas sul on raske pidada Jehoovat oma isaks? Mõni võib tunda, et on temaga võrreldes nii väike ja tühine. Ta võib kahelda, kas kõikvõimas Jumal tõesti hoolib ka temast. Kuid meie taevane isa ei taha, et me nii mõtleksime. Ta on andnud meile elu ja ta soovib, et meil oleksid temaga lähedased suhted. Paulus selgitas seda oma kuulajatele Ateenas ja ütles, et Jehoova pole kaugel mitte ühestki meist. (Ap. t. 17:24–29.) Jehoova tahab, et igaüks meist räägiks temaga nii, nagu laps räägib oma vanematega, kes teda armastavad. Mõnel võib olla raske suhtuda Jehoovasse kui isasse selle pärast, et tema enda isa näitas tema vastu vähe armastust või ei teinud seda üldse. Näiteks üks õde ütleb: „Minu isa oli väga karm. Kui hakkasin Piiblit uurima, oli mul raske pidada Jehoovat oma taevaseks isaks.” Kas sina tunned samamoodi? Kui nii, siis võid olla kindel, et sul on võimalik hakata suhtuma Jehoovasse kui parimasse isasse. w20.02, lk 3, lõigud 4–5

Jeesus õpetas, et ükskõik kui piiratud on meie võimed või kui väikesed näivad meile meie pingutused, kui oleme jäänud vanaks, on Jehoovale kallis kõik, mida me tema teenistuses teeme. (Laul 92:12–15; Luuka 21:2–4.) Seepärast keskendu sellele, mida sa suudad teha. Näiteks saad sa rääkida teistele Jehoovast, palvetada usukaaslaste eest ja julgustada teisi jääma ustavaks. Jehoova ei pea sind oma kaastööliseks mitte sinu saavutuste pärast, vaid sellepärast, et kuuletud talle meeleldi. (1. Kor. 3:5–9.) Meil on tõesti hea meel, et saame teenida Jumalat, kes peab oma teenijaid kalliks. Ta on loonud meid selleks, et täidaksime tema tahet, ja see annab meie elule mõtte. (Ilm. 4:11.) Maailma silmis võime olla väärtusetud, kuid Jehooval pole meie pärast häbi. (Heebr. 11:16, 38.) Kui meid muserdavad haigused, majandusraskused või kõrge iga, pidagem meeles, et miski ei suuda meid lahutada meie taevase isa armastusest. (Rooml. 8:38, 39.) w20.01, lk 18, lõik 16; lk 19, lõigud 18–19

Kadedusest hoidumiseks on meil tarvis olla alandlik ja rahul sellega, mis meil on. Kui need head loomujooned täidavad meie südant, pole kadedusel ruumi kasvada. Alandlikkus aitab meil endast mitte liiga palju arvata. Alandlik inimene ei tunne, et ta väärib rohkem kui teised. (Gal. 6:3, 4.) Rahulolev inimene on rahul sellega, mis tal on, ja ta ei võrdle end teistega. (1. Tim. 6:7, 8.) Kui alandlik ja rahulolev inimene näeb, et keegi saab midagi head, siis ta rõõmustab koos temaga. Meil on tarvis Jumala püha vaimu abi, et hoiduda patusele loomusele omasest kadedusest ning olla alandlik ja rahulolev. (Gal. 5:16; Filipl. 2:3, 4.) Püha vaim aitab meil analüüsida oma sisimaid mõtteid ja ajendeid. Jumala abiga saame asendada negatiivsed mõtted ja tunded positiivsetega. (Laul 26:2.) w20.02, lk 15, lõigud 8–9

Jumalale pühendudes andsid sa talle tõotuse ning ta ootab, et sa seda täidaksid. Seega hoia koguduse ligi. Vennad ja õed sinu koguduses on sinu vaimne pere. Kui käid korrapäraselt koosolekutel, tekivad sul nendega soojad suhted. Lisaks loe iga päev Jumala sõna. (Laul 1:1, 2.) Mõtiskle selle üle. Nii puudutab loetu sinu südant. Samuti on tähtis tihti palvetada. (Matt. 26:41.) Kui räägid Jehoovaga palves, saad temaga lähedasemaks. Veel paneb Piibel meile südamele: „Pidage siis kõige tähtsamaks Jumala kuningriiki.” (Matt. 6:33.) Selleks on vaja teha usinalt kuulutustööd. Nii hoiad oma usku tugevana. On tõsi, et sul võib olla vaja taluda mõningaid raskusi ja tuua ohvreid. Kas see on seda väärt? Selles pole mingit kahtlust. Mistahes raskus praeguses maailmas on „hetkeline ja kerge”. (2. Kor. 4:17.) Kui pühendud Jehoovale ja lased end ristida, on sinu elu juba praegu palju õnnelikum ja sind ootab ees „tõeline elu” uues maailmas. (1. Tim. 6:19.) w20.03, lk 13, lõigud 19–21

Kui sinu õpilase elus pole näha muudatusi, siis pead mingil ajal mõtlema, kas uurimine tuleks lõpetada. Küsi endalt: „Kas minu õpilane edeneb mõistlikus tempos? Kas ta on hakanud rakendama ellu seda, mida ta on õppinud?” (Matt. 28:20.) Kahjuks on mõned õpilased nagu iisraellased Hesekieli päevil. Jehoova ütles nende kohta Hesekielile: „Sa oled neile kui armastuslaul, kaunihäälselt lauldud ja keelpillidel osavalt mängitud. Nad kuulevad su sõnu, aga ükski ei tee nende järgi.” (Hes. 33:32.) Võib olla üsna raske inimesele öelda, et me ei uuri enam temaga edasi. Kuid „vähe aega on järele jäänud”. Selle asemel et kulutada aega mitteedeneva piibliuurimise peale, peaksime püüdma leida kedagi, kelle puhul on näha, et ta on „valmis vastu võtma tõde”. (Ap. t. 13:48.) w20.01, lk 6, lõik 17; lk 7, lõik 20

Ristiusu kirik üldiselt ei õpeta seda pühakirja tõde, et tulevikus elavad Jumalale kuulekad inimesed igavesti maa peal. (2. Kor. 4:3, 4.) Tänapäeval õpetab enamik ristiusu religioone, et pärast surma lähevad kõik head inimesed taevasse. Selle õpetusega polnud nõus väike grupp piibliuurijaid, kes hakkasid 19. sajandi lõpus andma välja ajakirja Vahitorn. Nad mõistsid, et Jumal taastab maise paradiisi ja et miljonid Jumalale kuulekad inimesed elavad igavesti maa peal, mitte taevas. Samas läks aega, enne kui nad mõistsid selgesti, kes need inimesed on. Pühakirja süüvides said nad aru ka sellest, et osa inimesi võetakse maa pealt taevasse koos Jeesusega valitsema. (Ilm. 14:3.) Nendeks inimesteks pidid olema 144 000 innukat ja pühendunud kristlast, kes on maa peal Jumalat ustavalt teeninud. w19.09, lk 27, lõigud 4–5