Jaanuar

Timoteose usk rajanes pühakirja õpetustel, mis lähendasid teda Jehoovaga. Meiegi peaksime uurima piiblit ja veenduma ise selle õpetuste tõesuses. Sul tuleb endale alustuseks selgeks teha vähemalt kolm põhitõde. Esiteks on sul vaja veenduda selles, et Jehoova on kõige looja. (2. Moos. 3:14, 15; Heebr. 3:4; Ilm. 4:11.) Teiseks on tarvis aru saada, et piibel on Jumala sõna. (2. Tim. 3:16, 17.) Ja kolmandaks tuleb mõista, et Jehooval on organiseeritud rahvas, kes teenib teda Kristuse juhtimise all, ning et see rahvas on Jehoova tunnistajad. (Jes. 43:10–12; Joh. 14:6; Ap. t. 15:14.) See ei eelda, et sinust peaks saama kõndiv piiblientsüklopeedia. Kasuta lihtsalt oma mõtlemisvõimet, et piibli tões üha kindlamalt veenduda. (Rooml. 12:1.) w20.07, lk 9–10, lõigud 8–9

See ennustus räägib suurest hulgast rohutirtsudest, kellel on inimese nägu ja kelle peas on midagi kuldkrooni sarnast. (Ilm. 9:7.) Nad piinavad neid „inimesi [Jumala vaenlasi], kelle laubal pole Jumala pitserit”. See kestab viis kuud, mis ongi rohutirtsu keskmine eluiga. (Ilm. 9:4.) See kirjeldus rohutirtsudest käib Jehoova võitud teenijate kohta. Nad kuulutavad vapralt Jumala kohtusõnumit praegusele maailmale ja tekitavad niimoodi jumalatutes inimestes äärmist ebamugavust. Kas me võime öelda, et rohutirtsudel Joeli ennustuses (Joel 2:7–9) ja Ilmutusraamatus on erinev sümboolne tähendus? Jah. On üsna tavaline, et piiblis on mõni sümbol eri kohtades erineva tähendusega. Näiteks tekstis Ilmutus 5:5 nimetatakse Jeesust „lõviks Juuda suguharust”. Samas võrreldakse tekstis 1. Peetruse 5:8 „möirgava lõviga” Saatanat. w20.04, lk 3, lõik 8; lk 4, lõik 10

Kui Saarai teenija Haagar sai Aabrami liignaiseks, tegutses ta rumalalt. Haagar jäi lapseootele ja hakkas Saaraile ülalt alla vaatama, sest tollel polnud lapsi. Olukord läks nii hulluks, et Saarai ajas Haagari minema. (1. Moos. 16:4–6.) Võib tunduda, et Haagar oli üks pahatahtlik naine, kes sai, mida vääris. Kuid Jehoova suhtus Haagarisse teistmoodi. Ta saatis tema juurde ingli, kes aitas Haagaril oma hoiakut muuta ja õnnistas teda. Haagar mõistis, et Jehoova oli hoidnud tal silma peal ja teadis tema olukorda. Ta oli nii liigutatud, et ütles Jehoovale: „Sina oled Jumal, kes näeb kõike”, mõeldes endamisi: „Kas ma tõesti nägin siin teda, kes näeb mind?” (1. Moos. 16:7–13.) Mida pani Jehoova Haagari juures tähele? Ta teadis täpselt, milline oli Haagari minevik ja mida ta oli läbi elanud. Kuigi Jehoova ei pidanud õigeks, et Haagar Saaraid põlgas, arvestas ta Haagari mineviku ja olukorraga. w20.04, lk 16, lõigud 8–9

Paulus ütles, et kõik kristlased osalevad võidujooksus. (Heebr. 12:1.) Ja olgu me noored või vanad, tugevad või nõrgad, meil kõigil tuleb vastu pidada lõpuni, et saada Jehoovalt auhind. (Matt. 24:13.) Kuna Paulus oli edukalt „jooksu lõpetanud”, võis ta sel teemal vabalt nõu anda. (2. Tim. 4:7, 8.) Ent mis on see võidujooks, millest Paulus kõneles? Vahel tõmbas Paulus paralleele kreeklaste spordivõistlustega, et õpetada tähtsaid tõdesid. (1. Kor. 9:25–27; 2. Tim. 2:5.) Ta võrdles kristlikku eluteed mitu korda võidujooksuga. (1. Kor. 9:24; Gal. 5:7; Filipl. 2:16.) Kristlane alustab seda jooksu siis, kui ta pühendab oma elu Jehoovale ja laseb end ristida. (1. Peetr. 3:21.) Ja ta jõuab finišisse, kui Jehoova annab talle tasuks igavese elu. (Matt. 25:31–34, 46; 2. Tim. 4:8.) w20.04, lk 26, lõigud 1–3

„Isand on ustav ning teeb teid vankumatuks ja kaitseb teid Saatana eest.” (2. Tess. 3:3.) Kuidas Jehoova meid kaitseb? Jehoova on andnud meile sõjavarustuse, mis kaitseb meid Saatana rünnakute eest. (Efesl. 6:13–17.) See sõjavarustus on tugev ja tõhus. Ent see kaitseb meid vaid siis, kui me igat selle osa kasutame. Näiteks tõevöö sümboliseerib tõdesid, mis leiduvad Jumala sõnas. Miks me peaksime seda vööd kandma? Sellepärast et Saatan on „valetaja ja vale isa”. (Joh. 8:44.) Ta on valetanud tuhandeid aastaid ja on eksitanud kogu maailma. (Ilm. 12:9.) Piibli tõed aga kaitsevad meid Saatana pettuste eest. Mida meil tuleks teha, et meil oleks tõevöö ümber? Me peame õppima tundma Jehoovat ning kummardama teda „vaimus ja tões”. Samuti tuleb meil alati olla aus. (Joh. 4:24; Efesl. 4:25; Heebr. 13:18.) w21.03, lk 26–27, lõigud 3–5

Vanal ajal peeti Iisraeli kõigist teistest maadest kaunimaks. Tegelikult oli aga see maa eriline seetõttu, et seal teeniti tõelist Jumalat. Alates nädalatepühast aastal 33 ei ole „ilusaks maaks” enam mingi geograafiline paik, sest Jehoova teenijaid on nüüdseks igal pool üle maakera. Tänapäeval on selleks vaimne maa ehk Jehoova rahva tegevuspiirkond, mis hõlmab näiteks koosolekutel käimist ja kuulutustööd. Viimsetel päevadel on põhja kuningas korduvalt tunginud „ilusale maale”. Näiteks kui põhja kuningaks oli Natsi-Saksamaa, siis kiusas ta taga ja tappis Jumala rahvast ning seda eriti teise maailmasõja ajal. Pärast teist maailmasõda oli põhja kuninga rollis Nõukogude Liit, kes samuti Jumala teenijaid taga kiusas ja neid pagendusse saatis. w20.05, lk 13, lõigud 7–8

Mõtleme mõnele enne Kristust elanud mehele, kes olid Jumala sõbrad. Aabraham oli väga tugeva usuga mees. Rohkem kui tuhat aastat pärast Aabrahami surma nimetas Jehoova teda oma sõbraks. (Jes. 41:8.) On selge, et isegi surm ei lahuta Jehoovat tema sõpradest. Tema silmis on Aabraham ikka elus. (Luuka 20:37, 38.) Veel üks Jumala sõber oli Iiob. Kord, kui inglid olid Jehoova ette kogunenud, rääkis ta Iiobist kiitvalt. Jehoova ütles, et Iiob „on õige mees, igapidi laitmatu, kardab Jumalat ja hoidub kurjast”. (Iiob 1:6–8.) Ja millised tunded olid Jehooval Taanieli vastu, kes teenis teda võõral maal ustavalt umbes 80 aastat? Inglid kinnitasid sellele eakale mehele kolm korda, et ta on „Jumalale väga kallis”. (Taan. 9:23; 10:11, 19.) Me võime olla kindlad, et Jehoova igatseb aega, mil ta äratab surmaunest üles oma kallid sõbrad. (Iiob 14:15.) w20.05, lk 26–27, lõigud 3–4

Tubli piibliõpilane võib Jumala antud seadused ära õppida ja need võivad talle isegi meeldida. Kas ta aga kuuletub Jehoovale armastusest tema vastu? Nii Eeva kui ka Aadam teadsid, mida Jumal neilt ootab, kuid neil puudus tema vastu ehtne armastus. (1. Moos. 3:1–6.) Seega peaksime tegema midagi enamat, kui vaid õpetama inimestele Jumala seadusi. Jehoova seadused on head ja kasulikud. (Laul 119:97, 111, 112.) Kuid meie piibliõpilane ei pruugi seda mõista enne, kui ta saab aru, et Jehoova on andnud need armastusest meie vastu. Seepärast võiksime temalt küsida, miks palub Jumal oma teenijatel midagi teha või millestki hoiduda ja mida see tema kohta õpetab. Kui aitame sel viisil oma õpilasel Jehoovat paremini tundma õppida, võivad sel olla head tulemused. Nii kasvab tema armastus Jumala seaduste ja Jumala enda vastu. Tema usk saab tugevamaks ja ta suudab katsumustes vastu pidada. (1. Kor. 3:12–15.) w20.06, lk 10, lõigud 10–11

Kui aitame kellelgi taastada suhteid Jehoovaga, on meil vaja olla kannatlik, sest see võtab aega. Paljud neist, kes olid mõnda aega kogudusest eemal, märgivad, et nad hakkasid tegutsema alles pärast seda, kui neid oli korduvalt külastatud. Kagu-Aasiast pärit õde Nancy kirjutab: „Üks hea sõbranna kogudusest aitas mind tohutult. Ta oli mulle otsekui lihane õde. Ta meenutas mulle, kui toredaid aegu meil koos oli olnud. See õde kuulas mind kannatlikult ega kartnud mulle nõu anda. Tõelise sõbrana oli ta minu jaoks igal ajal olemas.” Osavõtlikkus on nagu tugevatoimeline salv, mis leevendab valusaid tundeid. Mõni mittetegev kuulutaja on aastaid kellegi peale koguduses vimma kandnud. See on lämmatanud temas soovi Jehoova juurde tagasi pöörduda. Ta võib tunda, et talle on ülekohut tehtud. Selline inimene vajab kedagi, kes teda ära kuulaks ja tema tundeid mõistaks. w20.06, lk 26, lõigud 10–11

Iga kord, kui suudad ahvatlusele vastu seista, tugevneb sinu otsusekindlus teha seda, mis on õige. Ja ära unusta, et selle maailma väärastunud hoiak seksi suhtes sai alguse Saatanast. Seega, kui sa ei tagane oma põhimõtetest, võid Saatana ära võita. Jehooval on õigus öelda, mis on patt. Me teeme oma parima, et mitte patustada. Kui me siiski teeme pattu, tunnistame seda palves Jehoovale. (1. Joh. 1:9.) Ja kui peaksime tegema mõne ränga patu, siis otsime abi kogudusevanematelt, kelle Jehoova on määranud meie eest hoolitsema. (Jaak. 5:14–16.) Samas ei tohiks me mattuda süütunde alla minevikus tehtud pattude pärast. On ju meie taevane isa andnud oma poja meie pattude eest lunastusohvriks. Kui Jehoova on öelnud, et ta andestab kahetsevale patustanule, siis seda ta ka mõtleb. Ta on hoolitsenud selle eest, et saame teenida teda puhta südametunnistusega. (1. Joh. 2:1, 2, 12; 3:19, 20.) w20.07, lk 22–23, lõigud 9–10

Oli aeg, mil Jehoova oli täiesti üksinda. Samas ei tundnud ta end üksildasena. Ta on ju igas mõttes täiuslik. Ent Jumal soovis, et oleks ka teisi, kes elust rõõmu tunneksid. Armastusest ajendatuna alustas ta loomistööd. (1. Joh. 4:19.) Kõigepealt lõi Jehoova endale kaastöölise, oma poja Jeesuse. Seejärel lõi ta koos pojaga kõik muu, kaasa arvatud miljonid intelligentsed vaimolendid. (Kol. 1:16.) Jeesus oli väga rõõmus, et ta sai töötada koos oma isaga. (Õpet. 8:30.) Ka teistel Jumala ingelpoegadel oli põhjust rõõmustada. Nad nägid oma silmaga pealt, kui Jehoova ja Jeesus valmistasid taeva ja maa. Nad hõiskasid kiitust ja tundsid rõõmu kõige üle, mida Jehoova valmistas, eriti inimeste üle, kes olid tema loomistöö krooniks. (Iiob 38:7; Õpet. 8:31.) Kogu Jehoova loodu annab tunnistust tema armastusest ja tarkusest. (Laul 104:24; Rooml. 1:20.) w20.08, lk 14, lõigud 1–2

Jehoova on meid loonud vajadusega armastada ja olla armastatud. Seega, kui keegi meid vihkab, teeb see meile haiget ja võib põhjustada hirmu. Üks vend kirjutab: „Sõdurid peksid mind, irvitasid mu üle ja ähvardasid mind sellepärast, et olen Jehoova tunnistaja. Olin hirmul ja tundsin end alandatuna.” Sellised olukorrad teevad meile haiget, kuid need ei üllata meid. Jeesus ennustas, et tema järelkäijaid hakatakse taga kiusama. Miks vihkab maailm Jeesuse jüngreid? Sellepärast, et nagu Jeesus, ei kuulu ka meie maailma. (Joh. 15:17–19.) Me küll peame inimvalitsustest lugu, kuid me ei kummarda neid ega mingit riiklikku sümboolikat. Meie jäägitu pühendumus kuulub Jehoovale. Me teame, et Jumalal on õigus inimkonda valitseda, kuid Saatan oma toetajatega on selle õiguse kahtluse alla seadnud. (1. Moos. 3:1–5, 15.) Me kuulutame, et Jumala kuningriik on inimkonna probleemide ainus lahendus ja et see kuningriik hävitab varsti kõik oma vastased. (Taan. 2:44; Ilm. 19:19–21.) See on hea sõnum tasastele, kuid halb sõnum jumalatutele. w21.03, lk 20, lõigud 1–2

Ka kristlikel naistel on koguduses tähtis roll. Nad on eeskujuks oma tarkuse, tugeva usu, innukuse, julguse, lahkuse ja heade tegude poolest. (Luuka 8:2, 3; Ap. t. 16:14, 15; Rooml. 16:3, 6; Filipl. 4:3; Heebr. 11:11, 31, 35.) Meil on hea meel ka selle üle, et meie seas on palju eakaid. Paljudel eakatel on terviseprobleeme, ent nad teevad kuulutustööl, mida suudavad, ning on koguduses teistele julgustuseks ja eeskujuks. Neilt on tõesti palju õppida. Nad on Jehoovale ja meile väga kallid. (Õpet. 16:31.) Samuti on meie kogudustes palju noori. Neil on mitmesuguseid katsumusi, sest nad kasvavad üles maailmas, mida valitseb Saatan. Me oleme väga uhked meie noorte üle, kui näeme, kuidas nad koosolekul vastavad, osalevad kuulutustöös ja kaitsevad julgelt oma uskumusi. Sinul, kallis noor, on tõepoolest tähtis koht Jehoova organisatsioonis! (Laul 8:2.) w20.08, lk 21–22, lõigud 9–11

Kui keegi saab Jehoova tunnistajaks, võib ta kogeda pahameeletormi, pilkamist ja vastupanu. Kuidas julgust kasvatada? Kõigepealt tuleks sul veenduda selles, et kuulutustööd juhib Kristus. (Joh. 16:33; Ilm. 14:14–16.) Samuti on vaja tugevdada usku Jehoova tõotusse, et ta hoolitseb sinu eest. (Matt. 6:32–34.) Mida tugevam on su usk, seda julgem sa oled. Sinult nõudis usku see, kui ütlesid oma pereliikmetele ja sõpradele, et oled hakanud Jehoova tunnistajatega piiblit uurima ja nende koosolekutel käima. Kahtlemata oled sa teinud oma elus märkimisväärseid muudatusi, et elada Jehoova põhimõtete järgi. Seegi nõudis sinult usku ja julgust. Kui jätkad samas vaimus, võid olla kindel, et „Jehoova on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed”. (Joosua 1:7–9.) w20.09, lk 5, lõigud 11–12

Kuningas Aasa on suurepärane näide mehest, kes tegutses targalt ja lootis täielikult Jehoovale. Ta teenis Jehoovat nii headel kui ka halbadel aegadel. Lapsest peale oli Aasa süda täielikult Jehoovaga. (1. Kun. 15:14.) Näiteks kõrvaldas ta Juudast ebajumalakummardamise. Piibel ütleb: „Ta kõrvaldas võõrjumalate altarid ja ohvripaigad, purustas pühad sambad ja lõhkus maha pühad tulbad.” (2. Ajar. 14:3, 5.) Aasa kõrvaldas võimu juurest isegi oma vanaema Maaka, kes oli kuningriigi üks tähtsamaid naisi. Miks ta seda tegi? Sellepärast et Maaka õhutas inimesi ebajumalaid kummardama. (1. Kun. 15:11–13.) Aasa aga tegi midagi enamat, kui vaid kõrvaldas ebajumalakummardamise. Ta taastas õige jumalateenimise ja aitas Juuda rahval Jehoova juurde tagasi pöörduda. Jehoova õnnistas Aasat ja juudalasi sellega, et andis neile rahu. Aasa valitsemisajal oli maal rahu kümme aastat. (2. Ajar. 14:1, 4, 6.) w20.09, lk 14, lõigud 2–3

Meil tuleb tihti usaldada oma väärtuslikud asjad teiste hoolde. Näiteks me hoiame oma raha pangas. Me eeldame, et see on seal turvalises kohas ega lähe kaotsi. Paulus tuletas Timoteosele meelde, et talle on usaldatud midagi väärtuslikku. Timoteos mõistis, mis on Jumala eesmärk inimkonnaga. Samuti oli talle usaldatud auline ülesanne teha „hea sõnumi kuulutaja tööd”. (2. Tim. 4:2, 5.) Paulus õhutas Timoteost hoidma tema hoolde antud vara. Ka meile on usaldatud midagi väärtuslikku. Jehoova on aidanud meil mõista hinnalisi tõdesid, mis on kirjas tema sõnas piiblis. Tänu neile tõdedele teame, kuidas hoida Jehoovaga häid suhteid ja olla õnnelik. Kui me nende tõdede järgi elame, siis ei lase me end valeõpetustel eksitada ja meie elu on moraalselt puhas. (1. Kor. 6:9–11.) w20.09, lk 26, lõigud 1–3

Piibliõpilane peab nägema sinu entusiasmi ja veendumust piibli tõdede suhtes. See võib aidata tal õpitavast vaimustuda. Võib-olla saad rääkida, kuidas piibli põhimõtete järgi elamine on sind ennast aidanud. Nii võib õpilane mõista, et piiblis on häid nõuandeid, mis on kasulikud ka talle. Räägi piibliõpilasele tõsielulugusid meie usukaaslastest, kel on olnud sarnaseid probleeme nagu temal. Võid võtta uurimisele kaasa kellegi kogudusest, kes oleks talle heaks eeskujuks. Aita piibliõpilasel näha, kui tark on rakendada ellu piibli põhimõtteid. Kui sinu piibliõpilane on abielus või tal on elukaaslane, siis kas tema uurib samuti piiblit? Kui mitte, siis kutsu ka teda teiega ühinema. Innusta õpilast rääkima õpitust oma pereliikmetele ja sõpradele. (Joh. 1:40–45.) w20.10, lk 16, lõigud 7–9

Jeesuse vanemad järgisid oma poega kasvatades Jehoova juhendeid. (5. Moos. 6:6, 7.) Tänu sellele oli Jeesusel suureks sirgudes Jehoova soosing. Joosep ja Maarja armastasid Jehoovat väga ja nad õpetasid ka oma lapsi Jehoovat armastama. Joosepi ja Maarja perel olid head vaimsed harjumused. Võib arvata, et nad käisid iga nädal Naatsareti sünagoogis ja iga aasta Jeruusalemmas paasapüha pidamas. (Luuka 2:41; 4:16.) Võib-olla rääkisid nad Jeruusalemma rändamise ajal Jeesusele ja tema vendadele-õdedele Jehoova rahva ajaloost. Samuti võisid nad külastada pühakirjas mainitud paiku. Kui nende pere kasvas, ei pruukinud Joosepil ja Maarjal olla lihtne neid käike teha ja lapsi õpetada. Kuid see tasus end ära. Kuna nende peres oli jumalateenimine esikohal, olid neil Jehoovaga lähedased suhted. w20.10, lk 28, lõigud 8–9

Kui sind kutsutakse kaasa piibliuurimisele, oleks hea arutletav materjal ette valmistada. Eripioneer Dorin sõnab: „Mul on hea meel, kui minu kaaslane on uurimiseks hästi valmistunud. Nii saab ta arutelus sisukalt osaleda.” Ja kui õpilane märkab, et need, kes temaga uurivad, on hästi ette valmistanud, on see talle heaks eeskujuks. Isegi kui sul pole võimalik põhjalikult valmistuda, siis tee vähemalt kindlaks õpitava materjali peamised mõtted. Palve on piibliuurimise tähtis osa. Seepärast oleks hea juba eelnevalt mõelda, mida öelda, kui sul palutakse palve teha. Nii on sinu palve sisukam. (Laul 141:2.) Jaapanis elav Hanae mäletab senini palvet, mille tegi õde, kes tema piibliõpetajaga kaasas oli. Ta ütleb: „Tajusin, et sellel õel on lähedased suhted Jehoovaga, ja ma tahtsin olla tema moodi. Samuti puudutas mu südant see, et ta kasutas oma palves minu nime.” w21.03, lk 9–10, lõigud 7–8

Jeesus kinnitas apostel Paulusele, et see jõuab Rooma. Ent mõned Jeruusalemma juudid tahtsid Pauluse kinni võtta ja ta ära tappa. Kui Rooma tuhatkonnaülem Claudius Lysias sellest kuulis, otsustas ta Paulust aidata. Ta saatis Pauluse paljude sõdurite kaitse all Kaisareasse. Seal käskis maavalitseja Felix Paulust „Herodese lossis valve all hoida”. Nii pääses Paulus juutide käest, kes teda tappa tahtsid. (Ap. t. 23:12–35.) Kuid Felixi järel sai maavalitsejaks Festus, kes soovis võita juutide poolehoidu. Ta küsis Pauluselt: „Kas sa tahad minna üles Jeruusalemma, et ma seal sinu üle neis asjus kohut mõistaksin?” Paulus teadis, et Jeruusalemmas ta tõenäoliselt tapetaks. Ta ütles: „Ma soovin, et minu üle mõistaks kohut keiser!” Festus ütles Paulusele: „Keisri kohut sa oled soovinud, keisri ette sa ka lähed!” Peagi oligi Paulus Roomas, eemal juutidest, kes tema surma ihkasid. (Ap. t. 25:6–12.) w20.11, lk 13, lõik 4; lk 14, lõigud 8–10

Süütundes pole midagi ebaharilikku. Näiteks mõnda võib painata süütunne tegude tõttu, mida ta tegi enne piiblitõdede tundmaõppimist. Teised võivad kannatada süütegude tõttu, mida nad on teinud pärast ristimist. (Rooml. 3:23.) Muidugi me tahame teha seda, mis on õige. Samas „me kõik ju eksime tihti”. (Jaak. 3:2; Rooml. 7:21–23.) Kuigi süütunne ei tee meile rõõmu, on sellest ka kasu. Miks võib nii öelda? See võib ajendada meid end parandama ja oma vigu mitte kordama. (Heebr. 12:12, 13.) Hoopis teine lugu on aga liigse süütundega. See tähendab, et inimene tunneb ennast süüdi veel ka siis, kui ta on kahetsenud ja Jehoova on talle andestanud. Selline süütunne võib olla ohtlik. (Laul 31:10; 38:3, 4.) On äärmiselt oluline, et me süütunde alla ei mattuks. Mõtle, millist rõõmu see valmistaks Saatanale, kui me alla annaksime, samas kui Jehoova pole meie suhtes alla andnud. (Vrd 2. Kor. 2:5–7, 11.) w20.11, lk 27, lõigud 12–13

Laulukirjutaja hakkas kadestama jumalatuid ja ülbeid inimesi nende näilise heaolu pärast. (Laul 73:2–9, 11–14.) Tundus, et neil on kõik olemas: nad olid rikkad, neil näis olevat hea elu ja vähe muresid. Sellel leviidil oli tarvis vaadata asjadele Jehoova seisukohast. Kui ta nii toimis, sai ta oma südamerahu ja rõõmu tagasi. Ta ütles Jehoovale: „Peale sinu ei vaja ma midagi maa peal.” (Laul 73:25.) Ärgem meie kunagi kadestagem jumalatuid, kel paistab olevat hea elu. Nende õnn on vaid ajutine. (Kog. 8:12, 13.) Kui me neid kadestame, võime kibestuda ja rikkuda oma sõpruse Jehoovaga. Kui sul peaks tekkima samu tundeid nagu sel leviidil, siis toimi samamoodi nagu tema. Võta kuulda Jehoova nõu ja hoia oma usukaaslaste ligi. Kui Jehoova on sulle kõige tähtsam, siis oled tõeliselt õnnelik ja käid teel, mis viib tõelisse ellu. (1. Tim. 6:19.) w20.12, lk 19, lõigud 14–16

Kui heidad oma mured palves Jehoovale, siis ära unusta ka tänada. Isegi raskes olukorras tasub mõelda kõigele heale, mis meie elus on. Kui sa ei suuda palvetades leida õigeid sõnu, et väljendada oma sisimaid tundeid, siis pea meeles, et Jehoova kuuleb sinu palvet ka siis, kui sa ütled lihtsalt: „Palun aita!” (2. Ajar. 18:31.) Toetu Jehoova tarkusele, mitte enda omale. Prohvet Jesaja ajal, 8. sajandil e.m.a, kartsid Juuda elanikud Assüüria rünnakut. Suures hirmus sattuda Assüüria ikke alla pöördusid nad abi saamiseks paganliku Egiptuse poole. (Jes. 30:1, 2.) Jehoova hoiatas neid, et nende isepäine tegutsemine lõppeb halvasti. (Jes. 30:7, 12, 13.) Jesaja kaudu andis Jehoova oma rahvale teada, mis neid tegelikult kaitseb. Prohvet ütles: „Rahulikkus ja usaldus oleks teie tugevus.” (Jes. 30:15b.) w21.01, lk 3–4, lõigud 8–9

Tänu oma ustavusele saavad võitud olla koos Kristusega taevas kuningad ja preestrid. (Ilm. 20:6.) Jehoova, Jeesus ja inglid on väga rõõmsad, kui kõik 144 000 võitut on oma taevase tasu kätte saanud. Pärast seda, kui Johannes on rääkinud 144 000 kuningast ja preestrist, näeb ta midagi erakordset: suurt rahvahulka, kes elab üle Harmagedooni. Neid on tunduvalt rohkem ja nende arv pole teada. (Ilm. 7:9, 10.) Neil on seljas valged rüüd, mis näitab, et nad pole lasknud end Saatana maailmal määrida ja et nad on jäänud ustavaks Jumalale ja Kristusele. (Jaak. 1:27.) Nad hüüavad, et võlgnevad pääste Jehoovale ja Jeesusele. Nad hoiavad käes palmioksi, mis näitab, et nad rõõmustavad Jeesuse kui Jehoova määratud kuninga üle. (Vrd Joh. 12:12, 13.) w21.01, lk 15–16, lõigud 6–7

Et mehest võiks saada hea perepea, võiks ta mõelda sellele, kuidas Jehoova ja Jeesus oma võimu kasutavad. Võtame näiteks alandlikkuse. Jehoova on kõige targem isik, kuid ta kuulab oma teenijaid. (1. Moos. 18:23, 24, 32.) Jehoova on täiuslik, kuid ta ei oota meilt praegu täiuslikkust. Ta hoopis aitab oma ebatäiuslikke teenijaid. (Laul 113:6, 7.) Piiblis nimetatakse teda koguni meie abimeheks. (Laul 27:9; Heebr. 13:6.) Kuningas Taavet tunnistas, et ta on suutnud oma ülesannetega hakkama saada vaid tänu sellele, et Jehoova on alandlik ja on teda aidanud. Mõelgem ka Jeesuse eeskujule. Kuigi ta oli oma jüngrite isand, pesi ta nende jalgu. Jeesus ütles: „Ma näitasin teile eeskuju, et teiegi teeksite just nii, nagu mina tegin.” (Joh. 13:12–17.) Kuigi Jeesusel oli kõrge positsioon, ei oodanud ta, et teda teenitaks. Ta teenis hoopis ise teisi. (Matt. 20:28.) w21.02, lk 3, lõigud 8–10

Noored vennad, teil on kogudusele palju anda. Enamikul teist on rohkesti jõudu ja energiat. Te saate koguduse heaks palju ära teha. Võib-olla te juba igatsete seda aega, mil teid määratakse koguduseabiliseks. Samas te võite tunda, et teised peavad teid liiga nooreks või kogenematuks, et usaldada teile tähtsaid ülesandeid. Isegi kui sa oled veel päris noor, saad juba praegu paljugi ära teha selleks, et pälvida usukaaslaste usaldus ja lugupidamine. Kas sul on mõni oskus, millest võib koguduses teistele abi olla? Paljudel noortel vendadel on. Näiteks on eakamatel inimestel hea meel, kui keegi neile näitab, kuidas nad saavad kasutada oma nutiseadmeid iseseisvaks uurimiseks või koosolekute ajal. Sinu teadmised selles vallas võivad eakamatele marjaks ära kuluda. Püüa kõigega, mida sa teed, rõõmustada meie taevast isa. w21.03, lk 2, lõigud 1, 3; lk 7, lõik 18

Isegi kui naine on saanud rohkem haridust kui mees, on ikkagi mehe kohustus juhtida pere piibliõhtut ja aidata perel Jehoovat teenida. (Efesl. 6:4.) Abielunaine allub oma mehele, ent tal endal on vastutus hoida oma usku tugevana. Selleks peab ta võtma aega, et iseseisvalt piiblit uurida ja mõtiskleda. See aitab tal kasvatada armastust ja lugupidamist Jehoova vastu ning alluda oma mehele rõõmuga. Naised, kes alluvad oma meestele armastusest Jehoova vastu, tunnevad rohkem rõõmu ja rahulolu kui need, kes seda ei tee. Nad on heaks eeskujuks noortele meestele ja naistele ning nad aitavad luua head õhkkonda nii perekonnas kui ka koguduses. (Tiit. 2:3–5.) Tänapäeval on suurem osa Jehoova teenijaid naised. (Laul 68:11.) w21.02, lk 12–13, lõigud 21–23

Paulus on silmapaistev julguse ja vastupidavuse eeskuju. Mõnikord tundis ta end nõrgana. Kuid ta pidas vastu, sest ta toetus Jehoovale, kes andis talle jõudu. (2. Kor. 12:8–10; Filipl. 4:13.) Kui tunnistame alandlikult, et vajame Jehoova abi, võime meiegi olla sama julged ja tugevad. (Jaak. 4:10.) Me võime olla kindlad, et katsumused, mis meid tabavad, pole Jehoova karistus. Jaakobus ütles: „Ärgu keegi katsumuse korral öelgu: „See katsumus on mulle Jumalalt.” Sest Jumalat ei saa keegi ahvatleda halba tegema ja ka tema ise ei ahvatle kedagi halba tegema.” (Jaak. 1:13.) Kui me seda usume, saame oma taevase isaga lähedasemaks. Jehoova pole muutunud. (Jaak. 1:17.) Ta toetas esimese sajandi kristlasi nende katsumustes ja ta toetab ka igaüht meist tänapäeval. Palu kogu südamest Jehoovalt tarkust, usku ja julgust. Sa võid olla kindel, et ta vastab su palvetele. w21.02, lk 31, lõigud 19–21

Sa võid julgustada piibliõpilast, kes käib koosolekutel, kui oled temast jätkuvalt huvitatud. (Filipl. 2:4.) Näiteks võid sa teda kiita muudatuste eest, mida ta on teinud. Samuti võid temalt küsida, kuidas tal piibli uurimine läheb. Ja kui see on kohane, siis küsi midagi tema pere ja töö kohta. Sellised vestlused võivad teid lähendada ja see võib aidata õpilasel edeneda. Kui piibliõpilane üha edeneb, siis aita tal tunda end koguduse osana. Üks viis seda teha on olla külalislahke. (Heebr. 13:2.) Kui piibliõpilane saab kuulutajaks, võid kutsuda teda endaga kuulutustööle. Diego Brasiiliast ütleb: „Paljud vennad kutsusid mind endaga kuulutama. See oli parim viis nendega tuttavamaks saada. Nii õppisin palju ning sain Jehoova ja Jeesusega üha lähedasemaks.” w21.03, lk 11–12, lõigud 15–16

Jeesus ütles oma järelkäijatele, et neil tuleb armastada oma vaenlasi. (Matt. 5:44, 45.) Kas seda on lihtne teha? Kindlasti mitte. Ent Jumala vaimu abil on see võimalik. Jumala vaimu vili on näiteks armastus, kannatlikkus, lahkus, tasadus ja enesevalitsus. (Gal. 5:22, 23.) Need omadused aitavad meil taluda teiste viha. Paljud vastupanijad on muutnud oma suhtumist, kui nende usklik abikaasa, laps või naaber on neid omadusi ilmutanud. Paljudest vastastest on isegi saanud meie kallid vennad ja õed. Kui sa tunned, et sul on raske armastada neid, kes sind Jehoova teenimise pärast vihkavad, siis palveta, et sul oleks rohkem püha vaimu. (Luuka 11:13.) Võid olla kindel, et Jumalale kuuletumine on alati parim teguviis. (Õpet. 3:5–7.) Viha on küll võimas relv, kuid armastus on sellest palju tugevam. Armastus võidab südameid. Ja kui me ilmutame armastust, siis rõõmustame Jehoovat. Isegi kui meid vihatakse, võime olla õnnelikud. w21.03, lk 23, lõik 13; lk 24–25, lõigud 15, 17–18

Joeli ennustuses räägitakse sõjalisest rünnakust. (Joel 2:1, 8, 11.) Jehoova ütles, et ta kasutab sõnakuulmatute iisraellaste karistamiseks oma „suurt sõjaväge” (Babüloonia sõdureid). (Joel 2:25.) Seda sõjaväge võib õigustatult nimetada „põhja poolt tulijaks”, sest babüloonlased ründasid iisraellasi põhja poolt. (Joel 2:20.) Nende sõjaväge võrreldakse hästi organiseeritud rohutirtsuparvega. Joel ütleb: „Ükski mees ei kaldu kursist kõrvale. ... Nad tormavad linna, ... ronivad majadesse, lähevad akendest sisse nagu vargad.” (Joel 2:8, 9.) Kujuta seda ette. Igal pool on sõdurid, kuhugi pole varjuda. Mitte keegi ei saa babüloonlaste eest peitu pugeda. Babüloonlased ehk kaldealased ründasid nagu rohutirtsud Jeruusalemma aastal 607 e.m.a. Piiblis öeldakse: „Ta [Jumal] tõi nende kallale kaldealaste kuninga ... Ei olnud sel kahju noorest mehest ega neitsist, vanast ega raugast.” (2. Ajar. 36:17.) w20.04, lk 5, lõigud 11–12