Oktoober

Kui õpime Jeesust tundma, hakkame mõtlema ja tegutsema tema kombel. Mida paremini me tema mõttelaadi tunneme, seda lähedasemaks me temaga saame. Milline Jeesus oli? Ta keskendus pigem teiste aitamisele kui enda eelistustele. (Matt. 20:28; Rooml. 15:1–3.) Ta oli ennastohverdav ja andestav. Jeesus ei saanud kergesti pahaseks, kui keegi tema kohta midagi negatiivset ütles. (Joh. 1:46, 47.) Ta ei lasknud inimeste varasematel eksimustel mõjutada oma suhtumist neisse. (1. Tim. 1:12–14.) Meil on tähtis Jeesuse hoiakut jäljendada, sest ta ütles: „Selle järgi tunnevad kõik ära, et te olete minu jüngrid, kui teie keskel on armastus.” (Joh. 13:35.) Meil oleks hea mõelda, kas järgime Jeesuse eeskuju ja teeme kõik, mis võimalik, et hoida oma vendade ja õdedega rahu. w20.04, lk 24, lõik 11

Kuigi sa elad maailmas, kus Jumala nime teotatakse, on sul võimalus seda kaitsta ning rääkida, et Jehoova on püha, õiglane, hea ja armastav. Sa saad toetada tema valitsust ja aidata teistel mõista, et see on parim valitsus, mis toob tõelise rahu ja õnne. (Laul 37:9, 37; 146:5, 6, 10.) Kui õpetame teistele piibli tõdesid, räägime tihti Jumala ülemvõimust, sellest, et Jehooval on õigus valitseda kogu universumi üle. Muidugi on tähtis õpetada inimestele Jumala seadusi, kuid meie peamine eesmärk on aidata neil hakata armastama meie isa Jehoovat ja aidata neil jääda talle ustavaks. Seepärast tuleb meil tõsta esile Jehoova kütkestavaid omadusi, et nad mõistaksid, milline suurepärane isik on selle nime taga. (Jes. 63:7.) Kui me teisi niimoodi õpetame, siis aitame neil kasvatada armastust Jehoova vastu ja soovi talle ustavalt kuuletuda. w20.06, lk 6, lõik 16; lk 7, lõik 19

Inimese aju on hämmastavalt valmistatud. Kui sa olid emaüsas, moodustus sinu aju kindlaksmääratud plaani järgi, ja iga minut tekkis tuhandeid uusi ajurakke. Teadlaste hinnangul on täiskasvanu ajus ligikaudu sada miljardit närvirakku ehk neuronit. See rakkude kogum kaalub umbes 1,5 kilogrammi. Üks võime, mis meil on tänu ajule, on kõnevõime. Iga sõna väljaütlemisel juhib aju umbes sadat lihast, mis asuvad keeles, kurgus, huultes, lõugades ja rindkeres. Kõik need lihased peavad liikuma täpselt õigel ajal, et meie kõne oleks arusaadav. Ühest uurimusest, mis avaldati aastal 2019, selgub, et vastsündinud lapsed suudavad sõnu eristada. See kinnitab seda, mis on paljude teadlaste seisukoht: meil on kaasasündinud võime eristada ja õppida keeli. Pole kahtlustki, et kõnevõime on kingitus Jumalalt. w20.05, lk 22–23, lõigud 8–9

Aabraham oli valmis loobuma oma mugavast elust Uris, „sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna”. (Heebr. 11:8–10, 16.) Linn, mida Aabraham ootas, on Jumala kuningriik. Sellesse taevasesse valitsusse kuuluvad Jeesus Kristus ja 144 000 võitud kristlast. Paulus nimetas seda linna elava Jumala linnaks, taevaseks Jeruusalemmaks. (Heebr. 12:22; Ilm. 5:8–10; 14:1.) Jeesus õpetas oma jüngreid paluma, et see kuningriik tuleks ja Jumala tahe sünniks nagu taevas, nii ka maa peal. (Matt. 6:10.) Aabraham ei teadnud, mida Jumala kuningriik endast täpselt kujutab. Palju sajandeid olid üksikasjad selle kuningriigi kohta „püha saladus”. (Efesl. 1:8–10; Kol. 1:26, 27.) Ent Aabraham teadis, et mõned tema järeltulijaist saavad kuningateks. Jehoova oli talle seda tõotanud. (1. Moos. 17:1, 2, 6.) w20.08, lk 2–3, lõigud 2–4

Me ei tohi jääda kuulama usutaganejate propagandat. Kristliku koguduse alguspäevadest peale on Saatan üritanud paljude petiste kaudu jumalateenijatesse kahtluseseemneid külvata. Seepärast peame oskama vahet teha faktidel ja valedel. Meie vastased võivad kasutada internetti või sotsiaalmeediat, et õõnestada meie usaldust Jehoova vastu ja lüüa kiilu meie ühtsusse. Ära unusta, kes on selle propaganda taga! Ära jää seda kuulama! (1. Joh. 4:1, 6; Ilm. 12:9.) Et suudaksime Saatana rünnakutele vastu seista, tuleb meil kasvatada usaldust Jeesuse vastu ja mõista selgelt, milline roll on tal Jumala eesmärgis. Meil tuleb usaldada ka „ustavat ja arukat orja”. See on ainus kanal, kelle kaudu Jehoova oma rahvast tänapäeval juhib. (Matt. 24:45–47.) Me saame kasvatada oma usaldust nii, et uurime korrapäraselt Jumala sõna. Siis on meie usk nagu tugev puu, mille juured on sügaval. Midagi sarnast ütles ka Paulus tänases päevatekstis. w20.07, lk 23–24, lõigud 11–12

Meil kõigil on kalduvus teha teiste kohta välise mulje põhjal ennatlikke järeldusi. (Joh. 7:24.) Kuid see, mida silmaga võib näha, ei räägi inimese kohta eriti palju. Näiteks isegi väga oskuslik arst ei saa patsiendi kohta kõike teada vaid välise vaatluse põhjal. Kui ta tahab teada, milliseid tervisehädasid patsiendil varem on olnud, milline on tema emotsionaalne seisund või mis sümptomid tal praegu esinevad, siis peab ta teda hoolega kuulama. Ta võib patsiendi ka röntgenisse või lisauuringutele saata. Vastasel juhul võib arst panna vale diagnoosi. Ka meie ei saa oma vendi-õdesid täielikult mõista vaid pinnapealse mulje põhjal. Meil tuleb püüda näha sügavamale. Muidugi ei suuda me näha kellegi südamesse. Siiski saame teha oma parima, et Jehoovat jäljendada. Näiteks Jehoova kuulab oma teenijaid. Samuti võtab ta arvesse nende tausta ja olukorda. Ja ta on nende suhtes mõistev. w20.04, lk 14–15, lõigud 1–3

Et olla tasakaalukas, on meil vaja arendada alandlikkust ja hoiduda uhkusest. Uhked inimesed on vaidlushimulised ja isekad. Oma hoiaku ja tegudega teevad nad kahju nii iseendale kui ka teistele. Kui nad end ei muuda, lasevad nad Saatanal end pimestada ja ta rikub nende mõtted. (2. Kor. 4:4; 11:3.) Alandlik inimene suhtub endasse tasakaalukalt. Ta mõistab, et teised võivad olla temast mitmes mõttes paremad. (Filipl. 2:3.) Ja ta teab, et „Jumal on ülbete vastu, kuid alandlikele on ta armuline”. (1. Peetr. 5:5.) Me ei taha, et Jumal oleks meie vastu. Et olla alandlikud, tuleb meil järgida piibli nõuannet „võtke seljast vana isiksus koos selle teguviisidega ja riietuge uude isiksusse”. Meil tuleb Jeesus endale eeskujuks võtta ja käia hoolsalt tema jälgedes. (Kol. 3:9, 10; 1. Peetr. 2:21.) w20.07, lk 7, lõigud 16–17

On suur au kuuluda Jehoova organisatsiooni. Me tunneme rõõmu vaimsest paradiisist, kus on rahumeelsed ja õnnelikud inimesed. Milline koht on sinul Jehoova organisatsioonis? Paulus võrdles kogudust inimkehaga ja inimesi koguduses kehaliikmetega. (Rooml. 12:4–8; 1. Kor. 12:12–27; Efesl. 4:16.) Pauluse näitest õpime seda, et igaühel meist on tähtis koht Jehoova peres. Paulus ütles: „Nii nagu meie kehal on palju liikmeid, kuid kõigil neil pole sama otstarve, nii on meidki palju, kuid me oleme üks keha, Kristuse keha, aga igaüks meist on teiste liikmetega seotud.” (Rooml. 12:4, 5.) Mida ta sellega mõtles? Igaühel on koguduses erinev roll, kuid igaüks meist on vajalik. w20.08, lk 20, lõigud 1–2, 4

Mida on lapsevanematel Jehoova alandlikkusest õppida? Mõnes olukorras võiksid nad küsida laste arvamust, kuidas midagi teha. Ja kui võimalik, võiks nende ettepanekuid kuulda võtta. Jehoova alandlikkus väljendub ka tema kannatlikkuses. Näiteks on Jehoova olnud kannatlik, kui tema teenijad on tema otsuste kohta küsimusi esitanud. Ta kuulas Aabrahami, kui too oli mures Soodoma ja Gomorra hävitamise pärast. (1. Moos. 18:22–33.) Samuti ei saanud Jehoova pahaseks Saara peale, kes naeris, kui talle öeldi, et ta jääb veel vanas eas lapseootele. (1. Moos. 18:10–14.) Jehoova kohtles Saarat lugupidavalt. Kui sa oled lapsevanem või kogudusevanem, siis mida sa saad Jehoovalt õppida? Kuidas sa näiteks reageerid, kui sinu laps või keegi koguduses seab sinu otsused kahtluse alla? Kas sinu esimene mõte on teda korrale kutsuda? Või kas sa püüad tema seisukohta mõista? Peredele ja kogudustele tuleb kindlasti kasuks, kui need, kel on mõjuvõimu, võtavad Jehoovast eeskuju. w20.08, lk 10, lõigud 7–9

Kui hakkasime Jehoova rahvaga läbi käima, lasime end ilmselt heal meelel aidata. Me mõistsime, et oleme vaimselt otsekui lapsed ja meil on veel palju õppida. (1. Kor. 3:1, 2.) Aga kuidas on lood praegu? Kui oleme Jehoovat teeninud juba aastaid ja saanud kogenumaks, ei pruugi me ehk nii varmalt abi vastu võtta. Seda eriti siis, kui meile pakub abi keegi, kes on olnud tões vähem aega kui meie. Ent Jehoova tugevdab meid tihti just vendade ja õdede kaudu. (Rooml. 1:11, 12.) Meil tuleb seda meeles pidada, kui soovime, et Jehoova meid toetaks. Edukus ei sõltu mitte meie füüsilisest jõust, jõukusest või päritolust, vaid sellest, kas oleme alandlikud ja toetume Jehoovale. Toetugem siis kõik Jehoovale, õppigem piiblitegelaste eeskujust ja võtkem vastu usukaaslaste abi. Ükskõik kui nõrgana me võime end tunda, saab Jehoova teha meid vägevaks! w20.07, lk 14, lõik 2; lk 18–19, lõigud 18–19

Kannatlikkust läheb meil vaja ka oma uskmatute sugulastega. Kuigi me soovime neile kuulutada, tuleb meil arvestada piibli põhimõttega, mis on kirjas tekstis Koguja 3:1, 7. Seal öeldakse: „Kõigele on määratud aeg ... aeg vaikida ja aeg rääkida”. Meie käitumine võib anda head tunnistust. Samas peaksime alati olema valmis kasutama võimalusi piibli tõest rääkida. (1. Peetr. 3:1, 2.) Me tahame küll innukalt kuulutada, kuid meil tuleb olla kannatlik kõigiga, sealhulgas oma pereliikmetega. Me saame õppida kannatlikkust nii piibliaegade kui ka tänapäeva ustavatelt jumalateenijatelt. Habakuk ootas kurjuse lõppu, kuid samas ütles ta kindlalt: „Ma seisan oma valvepostil.” (Hab. 2:1.) Paulus ütles, et tahab lõpetada oma võidujooksu ja teenistuse. Sellegipoolest oli ta kannatlik ja andis põhjalikult tunnistust heast sõnumist. (Ap. t. 20:24.) w20.09, lk 11–12, lõigud 12–14

Ehkki Jeesus on positsioonilt Jehoovast järgmine, ei arva ta endast liiga palju. On tore teenida koos inimestega, kes on alandlikud nagu Jeesus. Alandlikkus aitab meil olla teiste vastu armastavamad. Ja armastus on tõeliste kristlaste tundemärk. (Luuka 9:48; Joh. 13:35.) Mida sa aga peaksid tegema, kui sulle tundub, et koguduses on mingi probleem ja et sellega ei tegeleta? Selle asemel et kaevelda, oleks hea asi alandlikult kogudusevanemate hoolde jätta. (Heebr. 13:17.) Selles võivad olla abiks järgmised küsimused. Kas see probleem üldse on nii tõsine? Kas praegu on õige aeg sellega tegeleda? Kas minu asi on seda lahendada? Kas võin endale ausalt tunnistada, et püüan aidata kaasa koguduse ühtsusele, mitte ise silma paista? Jehoovale on alandlikkus olulisem kui võimekus ja ühtsus olulisem kui tõhusus. Seepärast püüa teenida Jehoovat alandlikult. Nõnda aitad sa kaasa koguduse ühtsusele. (Efesl. 4:2, 3.) w20.07, lk 4–5, lõigud 9–11

Jeesus hindas väga jumalakartlikke naisi, „kes toetasid teda ja apostleid oma varaga”. (Luuka 8:1–3.) Ta õpetas neile ka sügavaid vaimseid tõdesid. Ta andis neile teada, et ta peab surema ja et ta äratatakse seejärel üles. (Luuka 24:5–8.) Nagu apostleid, valmistas ta ka neid naisi ette eesootavateks katsumusteks. (Mark. 9:30–32; 10:32–34.) Kui Jeesus arreteeriti, siis apostlid põgenesid. Märkimisväärne on aga see, et mõned naised, kes teda toetasid, olid tema juures ka siis, kui ta oli piinapostil suremas. (Matt. 26:56; Mark. 15:40, 41.) Just naised olid esimesed, kes said teada tema ülesäratamisest. Jeesus palus neil naistel apostlitele öelda, et ta on surnuist üles äratatud. (Matt. 28:5, 9, 10.) Ja 33. aasta nädalatepühal olid ilmselt ka naised nende seas, kes said püha vaimu ja said ime läbi võime kõnelda võõraid keeli ja rääkida teistele Jumala vägevatest tegudest. (Ap. t. 1:14; 2:2–4, 11.) w20.09, lk 23, lõigud 11–12

Kui me inimesi õpetame, et nad saaksid Jeesuse jüngriteks, teeme elupäästvat tööd. Jeesus andis käsu: „Minge ja õpetage inimesi ... et nad saaksid mu jüngriteks. Ristige neid.” (Matt. 28:19, 20.) Miks on ristimine tähtis? Ilma selleta pole võimalik saada päästet. Neil, kes soovivad lasta end ristida, peab olema usk, et pääste on võimalik vaid tänu sellele, et Jeesus suri meie eest ja äratati üles. Peetrus ütles oma usukaaslastele: „Ristimine ... päästab nüüd teidki Jeesus Kristuse ülestõusmise kaudu.” (1. Peetr. 3:21.) Kui inimene ristitakse, on tal lootus elada igavesti. Et me võiksime aidata kellelgi saada Kristuse jüngriks, tuleb meil arendada oma õpetamisoskust. (2. Tim. 4:1, 2.) Miks see on nii tähtis? Sest Jeesus ise käskis inimesi õpetada. Paulus ütles, et meil tuleb selles töös olla püsiv, sest nõnda päästame me nii enda kui ka need, kes meid kuulda võtavad. w20.10, lk 14, lõigud 1–2

Peetrus hakkas inimesepüüdmist armastama. Ja Jehoova toel sai ta selles töös vilunuks. (Ap. t. 2:14, 41.) Me kuulutame sellepärast, et armastame Jehoovat. See on peamine ajend, miks me seda tööd teeme. Armastus Jehoova vastu aitab üle saada kõigest, mis põhjustab meis ebakindlust. Kui Jeesus kutsus Peetrust end järgima, ütles ta talle: „Ära karda.” (Luuka 5:8–11.) Peetrus ei tundnud hirmu selle ees, mis jüngriks saamisega võis kaasneda. Teda hämmastas suur kalasaak, mille Jeesus oli neile ime läbi andnud, ning ta tundis, et pole väärt saama Jeesuse kaastööliseks. Sind aga võib-olla heidutab see, kui sa mõtled, mis kõik võib Jeesuse jüngriks saamisega kaasneda. Kui see on nii, siis kasvata oma armastust Jehoova, Jeesuse ja inimeste vastu. Nii tugevneb sinu soov saada hea sõnumi kuulutajaks. (Matt. 22:37, 39; Joh. 14:15.) w20.09, lk 3, lõigud 4–5

Me kasutame rõõmuga oma aega, jõudu ja vahendeid, et leida neid, kes on „valmis vastu võtma tõde, mis viib igavesse ellu”. (Ap. t. 13:48.) Nii me järgime Jeesuse eeskuju. Ta ütles: „Minu toit on see, et ma täidan selle tahet, kes on mu läkitanud, ja viin lõpule tema töö.” (Joh. 4:34; 17:4.) Meilgi on samasugune soov. Me tahame meile usaldatud töö lõpule viia. (Joh. 20:21.) Ja me soovime, et ka mittetegevad usukaaslased peaksid selles töös koos meiega lõpuni vastu. (Matt. 24:13.) On selge, et Jeesuse antud ülesannet täita pole kerge. Ent me pole jäetud abita. Jeesus ju tõotas, et ta on koos meiega. Me oleme Jumala ja Kristuse kaastöölised. (1. Kor. 3:9; 2. Kor. 2:17.) Seepärast me suudame selle tööga hakkama saada. Meil on rõõm Kristuse antud ülesannet täita ja aidata ka teistel seda teha. (Filipl. 4:13.) w20.11, lk 7, lõigud 19–20

Vanemate valikud võivad mõjutada laste elu pikka aega. Kui vanemad teevad halbu valikuid, võib see lastele probleeme tekitada. Ent kui nad teevad tarku valikuid, loob see lastele võimaluse elada rahuldust pakkuvat elu. Muidugi tuleb ka lastel endil teha häid otsuseid. Parim otsus, mida keegi saab teha, on hakata teenima meie taevast isa Jehoovat. (Laul 73:28.) Jeesuse vanemate Joosepi ja Maarja sooviks oli, et nende lapsed teeniksid Jehoovat. Seda kinnitasid ka nende teod. (Luuka 2:40, 41, 52.) Jeesus ise tegi samuti häid otsuseid, mis aitasid tal täita oma rolli Jehoova eesmärgis. (Matt. 4:1–10.) Temast sirgus lahke, julge ja ustav jumalateenija. Sellise poja üle võiks iga jumalakartlik lapsevanem tunda uhkust ja rõõmu. w20.10, lk 26, lõigud 1–2

Kujuta ette järgmisi olukordi. Eakas õde meenutab vanu häid aegu. Ehkki tema elu on praegu palju raskem, teeb ta Jehoova teenistuses ustavalt, mida suudab. (1. Kor. 15:58.) Iga päev mõtleb ta sellele, kuidas ta elab koos oma lähedastega uues maailmas. Ühele teisele õele on kunagi usukaaslane haiget teinud, kuid ta on jätnud selle selja taha ega kanna vimma. (Kol. 3:13.) Ühel vennal on küll selgelt meeles oma minevikueksimused, kuid nüüd keskendub ta sellele, et ustavalt Jehoovat teenida. (Laul 51:10.) Mis on neil kolmel kristlasel ühist? Nad kõik mäletavad minevikku, kuid nad ei ela minevikus. Nende pilk on suunatud tulevikku. Miks on see tähtis? Pole võimalik käia otse mööda sirget joont, kui vaadata samal ajal kogu aeg selja taha. Nii ei saa me ka Jehoova teenistuses edasi liikuda, kui vaatame pidevalt tagasi oma minevikule. (Luuka 9:62.) w20.11, lk 24, lõigud 1–3

Vägeva sõdalase Koljati silmis oli Taavet nõrk poisike. Oli ju Koljat palju suurem, paremini relvastatud ja parema sõjalise ettevalmistusega. Taavet aga oli kogenematu nooruk, kel polnud pea mingit sõjavarustust. Kuid Taavet toetus Jehoova jõule ja sai oma vaenlasest jagu. (1. Saam. 17:41–45, 50.) Vaatame veel üht katsumust Taaveti elus. Taavet teenis ustavalt Iisraeli kuningat Sauli, kelle Jehoova oli ametisse määranud. Esialgu pidas Saul Taavetist lugu. Hiljem aga hakkas Saul Taavetit kadestama. Ta kohtles teda halvasti ja püüdis teda isegi tappa. Taavet võis tunda end üsna ebakindlalt. (1. Saam. 18:6–9, 29; 19:9–11.) Kuigi Saul kohtles Taavetit ebaõiglaselt, oli Taavet tema kui Jehoova määratud kuninga suhtes ikka lugupidav. (1. Saam. 24:6.) Ta oli kindel, et Jehoova annab talle selles katsumuses vastupidamiseks vajaliku jõu. (Laul 18:1 ja selle laulu sissejuhatav märkus.) w20.07, lk 17, lõigud 11–13

Suur osa ennustusest, mis räägib põhja kuningast ja lõuna kuningast, on juba täitunud. Seega võime olla kindlad, et täitub ka ülejäänu. Taanieli 11. peatükki uurides tuleb hoida meeles, et see ennustus käib vaid nende valitsejate või valitsuste kohta, kes on otseselt mõjutanud Jumala rahvast. Ja kuigi Jumala teenijad moodustavad maailma rahvastikust väga väikese osa, on nad tihti suurte sündmuste keskmes. Miks see nii on? Sest Saatana ja tema maailma peamine eesmärk on alistada need, kes teenivad Jehoovat ja Jeesust. (1. Moos. 3:15; Ilm. 11:7; 12:17.) Tuleb ka jälgida, kuidas Taanieli ennustus on kooskõlas teiste piibli ennustustega. Õigupoolest on meil võimalik Taanieli prohvetikuulutust mõista vaid siis, kui võrdleme seda teiste piiblilõikudega. w20.05, lk 2, lõigud 1–2

Kuna inimestel on erisuguseid arvamusi selle kohta, mis saab pärast surma, oleks meil hea mõtiskleda piibli vastuse üle. Pärast inimese surma tema keha kõduneb. Ent Jumal, kes lõi universumi mitte millestki, suudab inimese üles äratada ja anda talle sellise keha nagu vaja. (1. Moos. 1:1; 2:7.) Paulus selgitas ühe näite abil, et Jumalal pole vaja taastada sama keha. Mõtle taime seemnele. Muldapandud seeme hakkab idanema ja sellest tärkab taim. See taim on sellest seemnest üsna erinev. Paulus näitas selle võrdluse abil, et Looja saab luua just sellise keha, nagu ta tahab. Paulus ütles ka, et „on taevaseid kehasid ja maiseid kehasid”. Mida ta sellega mõtles? Maapealsetel elusolenditel on füüsilised kehad, taevastel olenditel, nagu inglitel, aga vaimsed kehad. (1. Kor. 15:36–41.) w20.12, lk 10, lõigud 7–9

Me kõik soovime, et meil oleks rahulik elu. Mitte kellelegi ei meeldi probleemid ja mured. Paraku pole võimalik neid vältida ja meil võib peas keerelda sama küsimus, mis kuningas Taavetil. Me ei saa mõjutada paljusid olukordi, mis meile muret valmistavad. Näiteks ei saa me peatada toiduainete, riiete ja muude eluks vajalike asjade hinnatõusu. Samuti ei saa me mõjutada seda, kui tihti töö- või koolikaaslased ahvatlevad meid tegema midagi väära. Ja me ei saa teha lõppu kuritegevusele. Need probleemid on tingitud sellest, et me elame maailmas, kus enamik inimesi ei hooli piibli põhimõtetest. Selle maailma jumal Saatan tahab, et me laseksime selle ajastu muredel end Jehoova teenimisest kõrvale juhtida. (Matt. 13:22; 1. Joh. 5:19.) Praegune maailm on tõesti probleemidest küllastunud! w21.01, lk 2, lõigud 1, 3

Johannes ütles, et me ei tohiks oma vendi ja õdesid vihata. Kui me seda nõuannet ei järgi, võib Saatan meiega manipuleerima hakata. (1. Joh. 2:11.) Nii juhtus mõne kristlasega esimese sajandi lõpus. Saatan püüdis tol ajal Jumala rahva seas erimeelsusi ja vihkamist tekitada. Selleks ajaks, kui Johannes kirjutas oma kirjad, oli kogudusse imbunud mehi, kel oli samasugune hoiak nagu Saatanal. Näiteks Diotrefes õhutas ühes koguduses tõsiseid lahkhelisid. (3. Joh. 9, 10.) Ta oli lugupidamatu juhtiva kogu saadetud vendade vastu. Diotrefes isegi üritas kogudusest välja heita neid, kes need saadikud lahkelt vastu võtsid. Milline ülbus! Saatan püüab ka tänapäeval Jumala rahva seas vihkamist külvata. Ärgem laskem tal meie ühtsust rikkuda! w21.01, lk 11, lõik 14

Esimese maailmasõja ajal kiusasid nii Saksamaa kui ka Suurbritannia taga jumalateenijaid, kes keeldusid oma ligimesi tapmast. USA-s pandi vangi vennad, kes juhtisid kuulutustööd, ja nii täitus ennustus tekstis Ilmutus 11:7–10. 1930. aastatel ja eriti teise maailmasõja ajal ründas põhja kuningas jumalateenijaid armutult. Hitler keelustas Jumala rahva tegevuse. Sajad Jehoova teenijad tapeti ning tuhanded saadeti koonduslaagritesse. Põhja kuningas rüvetas pühamu ja kõrvaldas alaliselt toodava ohvri, kui takistas jumalateenijatel Jehoovat avalikult ülistada. (Taan. 11:30b, 31a.) Hitler koguni tõotas, et hävitab Jumala rahva Saksamaal. w20.05, lk 6, lõigud 12–13

Kui koguduses valitseb armastav õhkkond, ei lase see tekkida võistlusvaimul. Joonatan ei püüdnud Taavetiga trooni pärast võistelda ega pidanud teda rivaaliks. (1. Saam. 20:42.) Meil kõigil tasub tema eeskuju järgida. Me ei peaks suhtuma oma usukaaslastesse kui rivaalidesse, vaid pidama alandlikult teisi endast ülemaks. (Filipl. 2:3.) On hea meeles pidada, et igaühel on midagi koguduse heaks anda. Alandlikkus aitab meil näha teistes head ja võtta nende ustavust endale eeskujuks. (1. Kor. 12:21–25.) Kui me armastame oma vendi-õdesid, saame neid häda ajal lohutada ja Jumala rahva ühtsust tugevdada. Samuti tõendame nii, et oleme Jeesuse jüngrid ja see võib tekitada siirastes inimestes huvi piibli tõe vastu. Ja mis kõige tähtsam, nii me austame Jehoovat, „hella halastuse isa, kes julgustab meid igas olukorras”. (2. Kor. 1:3.) w21.01, lk 24, lõik 14; lk 25, lõik 16

Tänapäeval vaadatakse Jehoova teenijatele mõnikord ülalt alla ning neid peetakse rumalateks ja nõrkadeks. Miks see nii on? Sest meil on teistsugune hoiak kui ilmalikel inimestel. Maailmas imetletakse tihti uhkeid ja mässumeelseid inimesi. Meie aga püüame olla alandlikud, tasased ja kuulekad. Lisaks ei sekku me poliitikasse ja keeldume väeteenistusest. Me ei sobitu selle maailmaga, seepärast peetakse meid imelikeks. (Rooml. 12:2.) Hoolimata sellest, mida maailm meist arvab, teeb Jehoova meie kaudu vägevaid tegusid. Tema juhatusel käib praegu ajaloo suurim kuulutustegevus. Jehoova teenijad valmistavad ja levitavad ajakirju, mille tiraažid ja keelte arv on maailma suurimad. Nad aitavad piibli abil miljonitel inimestel oma elukvaliteeti parandada. Kogu au nende saavutuste eest läheb muidugi Jehoovale. w20.07, lk 15, lõigud 5–6

Jeesus allub Jehoovale, kuid see loomulikult ei tähenda, nagu poleks ta piisavalt tark ja võimekas. Vaid väga arukas inimene suudab õpetada nii lihtsalt ja selgelt, nagu Jeesus seda tegi. (Joh. 7:45, 46.) Jehoova hindas tema võimekust nii kõrgelt, et lasi tal töötada enda kõrval, kui lõi universumi. (Õpet. 8:30; Heebr. 1:2–4.) Ja pärast Jeesuse ülesäratamist usaldas Jehoova talle kogu võimu taevas ja maa peal. (Matt. 28:18.) Kuigi Jeesus on äärmiselt võimekas, otsib ta ikka Jehoovalt juhatust. Mispärast? Sest ta armastab oma isa. Abielumehed peaksid panema tähele, et Jehoova ei andnud mehele juhtrolli perekonnas mitte sellepärast, et ta peaks naist temast alamaks. Seda kinnitab näiteks see, et Jehoova valis Jeesuse kaasvalitsejateks nii mehi kui ka naisi. (Gal. 3:26–29.) Jehoova näitas usaldust oma poja vastu, kui andis talle väga suure võimu. Samamoodi usaldab tark abielumees teatud otsused oma naise hoolde. w21.02, lk 10–11, lõigud 13–14

Jumala sõna on nagu peegel, mis aitab mõista, mille kallal me peaksime töötama. (Jaak. 1:23–25.) Näiteks võime mõista, et me peaksime ennast paremini valitsema. Jehoova abiga me õpime, kuidas jääda rahulikuks, kui mõni inimene või probleem meid ärritab. Nii suudame selgemalt mõelda ja teha paremaid otsuseid. (Jaak. 3:13.) On tõesti tähtis piiblit hästi tunda. Mõnikord me õpime alles omaenda vigadest, kuidas ei peaks käituma. Palju parem oleks õppida teiste õnnestumistest ja ebaõnnestumistest. Jaakobus õhutas meid võtma endale eeskujuks sellised piiblitegelased nagu Aabraham, Raahab, Iiob ja Eelija. (Jaak. 2:21–26; 5:10, 11, 17, 18.) Need ustavad jumalateenijad suutsid katsumustes vastu pidada, ilma et see oleks röövinud neilt rõõmu. Nende vastupidavus kinnitab meile, et Jehoova abiga suudame seda ka meie. w21.02, lk 29–30, lõigud 12–13

Sellel, kes uurib kellegagi piiblit, on peamine vastutus aidata õpilasel piibli tõdesid mõista. Kui keegi kutsub sind oma piibliuurimisele, siis pea meeles, et sinu roll on teda toetada. (Kog. 4:9, 10.) Mida sa saaksid teha, et uurimisele kaasa aidata? Valmistu piibliuurimiseks. Esmalt oleks hea paluda piibliõpetajal oma õpilase kohta midagi rääkida. Küsi näiteks: „Mis inimene sinu õpilane on? Mis teema teil parasjagu käsil on? Mida sa soovid seekord talle õpetada? Kas on midagi, mida ma peaksin või ei peaks ütlema? Kuidas ma saaksin sinu õpilast aidata?” Loomulikult ei peaks õpetaja õpilase kohta rääkima midagi konfidentsiaalset. Ent see, mida ta räägib, võib olla sulle kasulik. Misjonär nimega Joy sõnab: „See arutelu aitab mu kaaslasel õpilast juba veidi tundma õppida ja uurimisel sisukamalt osaleda.” w21.03, lk 9, lõigud 5–6

Mõnikord meid vihatakse sellepärast, et elame Jumala seaduste järgi. Tema seadused on teravaks kontrastiks selle maailma allakäinud moraalile. Paljud inimesed kiidavad tänapäeval heaks äärmiselt ebamoraalseid tegusid, näiteks selliseid, mille pärast Jumal hävitas Soodoma ja Gomorra. (Juuda 7.) Kuna me elame piibli põhimõtete järgi, siis paljud pilkavad meid ja süüdistavad meid sallimatuses. (1. Peetr. 4:3, 4.) Mis aitab meil taluda seda, et meid solvatakse ja vihatakse? Meil on vaja tugevat usku, et Jehoova aitab meid. Meie usk on nagu kilp, mida ei suuda läbida „Saatana põlevad nooled”. (Efesl. 6:16.) Ent lisaks usule on meil vaja ka armastust. Miks? Sest armastus „ei ärritu. ... See talub kõike, ... peab vastu kõiges”. (1. Kor. 13:4–7, 13.) Armastus Jehoova, usukaaslaste ja isegi meie vaenlaste vastu aitab meil vihkamist taluda. w21.03, lk 21, lõigud 3–4

Vahel saame armastust väljendada nii, et hoiame oma tundeid tagasi. Näiteks tahame hoiduda kergesti ärritumast. Mõtleme ühele juhtumile, mis toimus Jeesuse maise teenistuse ajal. Jeesus ütles oma jüngritele, et igavese elu saamiseks tuleb neil süüa tema liha ja juua tema verd. (Joh. 6:53–57.) See vapustas jüngreid sedavõrd, et paljud neist hülgasid Jeesuse. Ent tema tõelised sõbrad jäid ustavalt tema kõrvale. Nad ei mõistnud Jeesuse juttu ja ilmselt olid nad jahmunud. Aga nad ei seadnud Jeesuse sõnu kahtluse alla ega ägestunud. Nad teadsid, et tema sõnu saab usaldada. (Joh. 6:60, 66–69.) On tõesti tähtis mitte ärrituda sõprade sõnade peale. Meil tuleks anda neile võimalus selgitada, mida nad tegelikult mõtlesid. (Õpet. 18:13.) w21.01, lk 11, lõik 13