Detsember

Jeesus võrdles enda ja oma järelkäijate vahelist suhet karjase ja lammaste suhtega. (Joh. 10:14.) See võrdlus on väga tabav. Lambad tunnevad oma karjast ja võtavad kuulda tema häält. Üks rännumees räägib oma kogemusest: „Kutsusime lambaid lähemale, et neist pilti teha. Kuid nad ei teinud meist välja, kuna meie hääl oli neile võõras. Siis aga tuli väike karjuspoiss, ja piisas vaid ühest hõikest, kui lambad talle juba järgnesid.” See lugu meenutab Jeesuse sõnu oma lammaste ehk järelkäijate kohta. Ta ütles: „Nad võtavad kuulda mu häält.” Mida aga tähendab Jeesuse häält kuulda võtta? Põhiliselt tähendab see elada tema õpetuste järgi. (Matt. 7:24, 25.) w21.12, lk 16, lõigud 1–2

Paulus oli varem kristlasi ägedalt taga kiusanud. Ent kui ta mõistis, et on valel teel, ei kõhelnud ta end muuta. (1. Tim. 1:12–16.) Jehoova abiga sai temast leebe, armastav ja alandlik karjane. Ta ei kedranud peas oma möödalaskmisi, vaid hoidis meeles Jehoova halastust. (Rooml. 7:21–25.) Paulus tegi enda kallal tööd ja oli kindel, et Jehoova aitab tal oma ülesannetega hakkama saada. (1. Kor. 9:27; Filipl. 4:13.) Jehoova ei oota kogudusevanematelt täiuslikkust, kuid ta ootab, et nad tunnistaksid oma vigu ja lihviksid oma isiksust. (Efesl. 4:23, 24.) Igal kogudusevanemal tuleks end piibli valguses analüüsida ja teha vajalikud muudatused. Kui ta seda teeb, aitab Jehoova tal olla hea kogudusevanem ja sellest tööst rõõmu tunda. (Jaak. 1:25.) w22.03, lk 29–30, lõigud 13–15

Mida teha, kui avastad, et suhtud kellessegi hukkamõistvalt? Mõtle Jehoova käsule vendi ja õdesid armastada. (Jaak. 2:8.) Palu, et Jehoova aitaks sul oma suhtumist muuta, ja tegutse kooskõlas oma palvetega. Näiteks kutsu see vend või õde lõunale või kuulutama. See annab sulle võimaluse teda paremini tundma õppida ja sul on kergem temas head leida. Nii nagu lambad tunnevad oma karjase häält ja võtavad seda kuulda, nii võtame meie kuulda Jeesuse häält. Ükskõik kas me siis kuulume hea karjase väikse karja või teiste lammaste hulka, võtkem edaspidigi tema häält kuulda. (Luuka 12:32; Joh. 10:11, 14, 16.) w21.12, lk 19, lõik 11; lk 20–21, lõigud 17–18

Kui Rehabeam oli saanud Iisraeli kuningaks, palus rahvas temalt, et ta kergendaks koormat, mille tema isa Saalomon nende peale oli pannud. Rehabeami kiituseks peab ütlema, et ta küsis enne rahvale vastamist vanematelt meestelt nõu. Nad soovitasid tal rahvale vastu tulla ja ütlesid, et nii tagab ta rahva toetuse. (1. Kun. 12:3–7.) Rehabeamile see nõuanne ei meeldinud ja ta küsis ka nende meeste arvamust, kellega koos ta oli üles kasvanud. Nemad soovitasid rahva koorma veelgi raskemaks teha. (1. Kun. 12:9–11.) Nüüd oleks Rehabeam võinud küsida Jehoova arvamust selle kohta, kumba nõuannet järgida. Tema aga võttis kuulda nooremaid mehi. See sai saatuslikuks nii talle endale kui kogu Iisraeli rahvale. Meilegi võidakse anda nõu, mis meile eriti ei meeldi. Ent kui nõuanne põhineb piiblil, tuleks seda kuulda võtta. w22.02, lk 9, lõik 6

Kui inimene on tagasihoidlik ja mõistlik, siis keskendub ta noorte tugevustele, mitte nende vähestele kogemustele. Selline inimene ei mõtle noortest kui oma rivaalidest, vaid kui kaastöölistest. Eakamad suhtuvad noortesse kui kinki Jehoovalt. Kui eakamatel jõud väheneb, siis on nad tänulikud, et nooremad võtavad heal meelel enda kanda ülesandeid ja toetavad kogudust. Noomi on hea eeskuju eakast, kes võttis tänulikult vastu noorema abi. Noomi õhutas alguses oma leseks jäänud miniat Rutti pere juurde tagasi pöörduma. Rutt aga ei soostunud Noomit maha jätma, vaid läks koos temaga Petlemma. Noomi võttis Ruti abi vastu ja oli rõõmus, et Rutt koos temaga oli. (Rutt 1:7, 8, 18.) Jehoova õnnistas mõlemat naist rikkalikult. (Rutt 4:13–16.) Alandlikkus aitab eakatel Noomi eeskuju järgida. w21.09, lk 10–11, lõigud 9–11

Jehoova mõistab meie igaühe olukorda. Võibolla me suudame teha Jehoova teenistuses rohkem kui paljud teised. Võibolla aga suudame teha hoopis vähem, kas siis oma tervise, vanuse või perekondlike kohustuste tõttu, kuid me ei peaks selle pärast masenduma. (Gal. 6:4.) Jehoova hindab kõike, mida me tema heaks teeme. Talle on tähtis, et annaksime oma parima ja teeksime seda õigel ajendil. Ta näeb isegi seda, mida me küll sooviksime teha, aga oma olude tõttu lihtsalt ei suuda. Jehoova tahab, et oleksime teda teenides rahul ja õnnelikud. Teadmine, et ta on meie kõrval kõigis meie raskustes, annab meile meelerahu. (Jes. 41:9, 10.) Pealegi on meil lootus teenida teda igavesti. Jehoova on meie armastav isa, kes on „väärt võtma vastu ülistust, austust ja jõudu”, ning pole kahtlustki, et tema teenimine teeb õnnelikuks. (Ilm. 4:11.) w22.03, lk 24, lõik 16; lk 25, lõik 18

Me ei peaks masenduma, kui me ei suuda Jeesuse eeskuju alati järgida. (Jaak. 3:2.) Ka õpipoiss ei küüni meistri tasemeni. Aga kui ta oma vigadest õpib ja jäljendab meistrit nii hästi, kui oskab, saab ta pisitasa osavamaks. Meiega on sama lugu. Kui rakendame piiblist õpitut ellu ja lihvime hoolega oma isiksust, suudame Jeesuse jälgedes järjest paremini käia. (Laul 119:59.) See maailm on isekusest läbi imbunud. Kuid Jehoova teenijad on teistsugused. Me imetleme Jeesuse ennastohverdavust ja püüame olla tema moodi. (1. Peetr. 2:21.) Selline ennastohverdav hoiak teeb meid rõõmsaks, kuna teame, et Jehooval on meist hea meel. w22.02, lk 24, lõik 16; lk 25, lõik 18

Tänapäeval annab Jehoova oma rahvale juhatust piibli kaudu. Meil tuleks Jehoova õpetusse süüvida. Siis mõistame, mida Jehoova meilt ootab, ja suudame täita ka meile antud ülesannet teha kuulutustööd. (1. Tim. 4:15, 16.) Lisaks annab Jehoova meile juhatust ustava ja aruka orja kaudu. (Matt. 24:45.) Mõnikord võivad saadud juhendid meis küsimusi tekitada. Näiteks võime kahelda, kas on ikka vaja järgida juhtnööre loodusõnnetusteks valmistumise kohta, kui neid meie kandis tavaliselt ei toimu. Sel juhul tasub mõtiskleda piiblilugude üle, kus juhtnöörid võisid olla mõistetamatud, kuid osutusid elupäästvaks. (Kohtum. 7:7; 8:10.) w22.03, lk 18, lõigud 15–16

Jeesus ütles sügava veendumusega sõnad, mis on toodud tänases päevatekstis. Ta teadis, et tema tulevik on Jehoova kätes, ning ta oli kindel, et Jehoova peab teda meeles. Mida me Jeesuse sõnadest õpime? Ole valmis jätma oma elu Jehoova hoolde. Selleks tuleb sul usaldada teda kogu südamest. (Õpet. 3:5.) Mõtleme 15-aastasele Jehoova tunnistajale nimega Joshua. Tal oli surmaga lõppev haigus ja ta keeldus sellisest ravist, mis oli vastuolus Jumala seadusega. Veidi enne surma ütles ta emale: „Ema, ma olen Jehoova kätes. ... ma olen täiesti kindel, et Jehoova äratab mind üles. Ta tunneb mind läbi ja lõhki ja ma tõesti armastan teda.” Igaühel meist tasub endalt küsida: „Kui mina seisaksin surmaga silmitsi, siis kas usaldaksin end Jehoova kätesse ja usuksin, et ta mäletab mind?” w21.04, lk 12, lõigud 15–16

Jehoova annab oma teenijatele jõudu kuulutustöö kaudu. Piibli tõdedest teistele rääkimine kosutab ja virgutab meid, ükskõik kuidas sellele reageeritakse. Mõni meist võib tunda, et ei suuda kuulutustööl eriti palju korda saata. Kui ka sina tunned nii, siis pea meeles, et Jehoova ei oota sinult rohkem, kui sa suudad teha. Jehoova teab ja hindab meie soovi teha kuulutustööd ka siis, kui me ei saa oma kodust välja. Sel juhul võib ta aidata meil kuulutada hooldajatele või meditsiinitöötajatele. Kui hakkame võrdlema, mida me praegu teeme ja mida me enne tegime, võime masenduda. Kui aga paneme tähele, kuidas Jehoova meid praegu aitab, annab see meile raskustes vastupidamiseks jõudu ja rõõmu. Me ei tea, millised meie külvatud tõeseemned lähevad idanema ja hakkavad kasvama. (Kog. 11:6.) w21.05, lk 24–25, lõigud 14–17

Jehoova oli andnud kuningas Taavetile rikkust, võimu ja palju võite oma vaenlaste üle. Taavet ütles tänumeelselt, et kui hakata Jumala kingitusi üles lugema, ei tuleks neil lõppu. (Laul 40:5.) Ühel hetkel ta siiski unustas, mida kõike Jehoova talle oli andnud. Ehkki Taavetil oli mitu naist, tekkis tema südames iha ühe teise mehe naise järele. See naine oli Batseba, hett Uurija abikaasa. Taavet oli Batsebaga seksuaalsuhetes ning too jäi rasedaks. Lisaks sellele, et Taavet rikkus abielu, lasi ta tappa Uurija. (2. Saam. 11:2–15.) Mis küll võis Taaveti peas toimuda? Kas ta arvas, et Jehoova ei näe seda kõike? See ustav Jehoova teenija andis järele oma ahnele soovile ja maksis selle eest kallist hinda. Õnneks mõne aja pärast Taavet siiski tunnistas oma viga ja kahetses tehtut. Kui tänulik ta võis olla, kui Jehoova talle andestas! (2. Saam. 12:7–13.) w21.06, lk 17, lõik 10

Me võime karta, et ei oska piibliuurimist läbi viia. Võib-olla sa tunned, et sul pole piisavalt teadmisi ja oskusi, et kedagi õpetada. Kui sa tunned nii, võivad kolm järgmist mõtet aidata sul kasvatada enesekindlust. Esiteks, Jehoova peab sind kõlblikuks teisi õpetama. Teiseks, Jeesus, kellel on „kogu võim taevas ja maa peal”, on andnud sulle ülesande teha õpetustööd. See näitab, et ta usaldab sind. (Matt. 28:18.) Ja kolmandaks, sa võid paluda teiste abi. Jeesus rääkis seda, mida isa oli talle õpetanud, ja sama võid teha ka sina. (Joh. 8:28; 12:49.) Näiteks võid sa kuulutustöögrupi ülevaatajalt, mõnelt pioneerilt või kogenud kuulutajalt paluda, et ta aitaks sul alustada piibliuurimist ja seda juhatada. Üks võimalus saada enesekindlamaks on olla uurimise juures, mida keegi neist juhatab. w21.07, lk 5, lõik 12

Lõpu lähenedes on eriti tähtis Jehoovat kõhklematult usaldada. Suure viletsuse ajal võime saada juhendeid, mis paistavad imelikud, ebapraktilised või ebaloogilised. Ka siis ei räägi Jehoova meiega otse, vaid annab juhatust ametisse määratud vendade kaudu. See pole küll aeg vendade juhatuses kahelda, olla umbusklik või mõelda, kas need juhendid on tõesti Jehoovalt või tegutsevad vennad omapäi. Meie käekäik sel kriitilisel ajal sõltub paljuski sellest, kuidas me organisatsiooni juhatusse praegu suhtume. Kui usaldame juhendeid ja võtame neid varmalt kuulda, siis teeme seda tõenäoliselt ka suure viletsuse ajal. w22.02, lk 6, lõik 15

Giideon ja tema 300 meest olid Jehoova abiga saavutanud märkimisväärse võidu, mille peale nad oleks võinud nina püsti ajada. Efraimlased tulid Giideoniga rääkima, aga mitte selleks, et teda kiita, vaid et hoopis temaga riielda, sest ta polnud kutsunud neid Jumala vaenlaste vastu võitlema. (Kohtum. 8:1.) Giideon reageeris alandlikult. Ta tõi efraimlastele näite, kuidas Jehoova oli aidanud neil suuri tegusid teha. Selle peale rahunesid Efraimi mehed maha. (Kohtum. 8:3.) Tänu sellele, et Giideon polnud uhke, suutis ta Jumala rahva seas rahu säilitada. Sellest loost õpime, et me ei peaks muretsema mitte nii väga enda au pärast, vaid keskenduma sellele, kuidas tuua au Jehoovale. Eriti perepeade ja kogudusevanematena on meil Giideonilt midagi õppida. Kui keegi on mõne meie teo pärast pahane, peaksime püüdma näha olukorda tema seisukohast. Samuti võime kiita seda inimest selle eest, mida ta on hästi teinud. See nõuab muidugi alandlikkust, ent head suhted vendade-õdedega on palju rohkem väärt, kui enda õiguse tõestamine. w21.07, lk 16–17, lõigud 10–12

Jehoova on loonud meid enda sarnaseks. Tänu sellele me saame ilmutada ja arendada selliseid suurepäraseid omadusi nagu armastus, kaastunne, ustavus ja õiglus. (Laul 86:15; 145:17.) Kui me seda teeme, toome Jehoovale au ja näitame, et oleme talle tänulikud. (1. Peetr. 1:14–16.) Kui käitume viisil, mis on talle meelepärane, oleme õnnelikud ja rahulolevad. Kuna Jehoova on loonud meid enda sarnaseks, võimaldab see meil olla sellised inimesed, keda ta oma perre soovib. Jehoova on valmistanud meile suurepärase kodu. Kaua aega enne inimeste loomist valmistas ta neile elupaigaks maakera. (Iiob 38:4–6; Jer. 10:12.) Kuna ta on hooliv ja heldekäeline, on ta loonud palju head, millest me saame rõõmu tunda. (Laul 104:14, 15, 24.) Kui Jumal vaatas oma loomistööd, siis ta tõdes, et see on väga hea. (1. Moos. 1:10, 12, 31.) w21.08, lk 3, lõigud 5–6

Meil kõigil on ülesanne kuulutada ja inimesi õpetada. (Matt. 28:19, 20; Rooml. 10:14.) Kas sa tahaksid selles töös oma oskusi parandada? Uuri brošüüri „Keskendu ettelugemisele ja õpetamisele” ning sea endale selle abil konkreetseid eesmärke. Kui püüad edeneda, siis ära unusta üht kõige tähtsamat eesmärki: kristlike omaduste arendamist. (Kol. 3:12; 2. Peetr. 1:5–8.) Tõenäoliselt soovivad kõik Jehoova teenijad enda kallal pidevalt töötada ja teha Jehoova teenistuses rohkem. Uues maailmas on meil kõigil võimalik teda täiel määral teenida. Praegu aga saame anda oma oludes parima ja sellest rõõmu tunda. See toob au meie õnnelikule Jumalale Jehoovale. (1. Tim. 1:11.) Seega, tundkem rõõmu nendest ülesannetest, mis meil on! w21.08, lk 24–25, lõigud 18–20

Kui sa oled kasvanud Jehoova tunnistajate peres, siis oled ilmselt juba väiksest peale õppinud Jumalat tundma. Sulle õpetati, et ta on kõige looja ja armastav Jumal, kel on inimkonnaga kindel eesmärk. (1. Moos. 1:1; Ap. t. 17:24–27.) Paljud inimesed aga ei usu, et Jumal üldse olemas on, rääkimata siis sellest, et ta on kõige looja. Nad usuvad, et elu sai alguse juhuse läbi ja arenes aeglaselt lihtsamatest eluvormidest keerulisemateks. Mõned, kes nii arvavad, on väga kõrgelt haritud. Nad võivad väita, et Jumalasse usuvad need, kes on harimatud või naiivsed, ning et on teaduslikult tõestatud, et piiblis kirjutatu on vale. Ükskõik kui kaua me oleme Jehoovat teeninud, on meil kõigil vaja oma usku tugevdada. Kui me nii teeme, ei saa meid „filosoofia ja tühja pettusega” eksitada need, kes piiblisse ei usu. (Kol. 2:8.) w21.08, lk 14, lõigud 1–3

Aabel, Noa, Aabraham ja Iiob armastasid ja austasid Jehoovat. Nad olid talle kuulekad, neil oli temasse tugev usk ja nad tõid talle ohvreid. On selge, et nad kõik andsid endast parima, et teda austada, ning olid talle meelepärased. Hiljem andis Jehoova Aabrahami järeltulijatele seaduskogu, mis sisaldas juhendeid, kuidas teda teenida. Pärast Jeesuse surma ja ülesäratamist kaotas Moosese seadus kehtivuse ning asemele tuli uus seadus, Kristuse seadus. (Rooml. 10:4; Gal. 6:2.) Kristuse seaduse all polnud enam vaja pidada kinni arvukatest käskudest ja keeldudest, vaid põhirõhk oli Jeesuse eeskuju ja õpetuste järgimisel. Meiegi püüame Jeesuse jälgedes käia. Nii oleme Jehoovale meelepärased ja leiame „kosutust oma hingele”. (Matt. 11:29.) w22.03, lk 20–21, lõigud 4–5

Jehoova kuulab oma lapsi. Ta pani kindlasti tähele kõiki neid palveid, mida Jeesus maa peal olles tegi. Jehoova kuulas, kui Jeesus palvetas enne selliste kaalukate otsuste tegemist nagu 12 apostli valimine. (Luuka 6:12, 13.) Ta kuulas ka Jeesuse ahastavaid abipalveid. Jeesus palvetas tungivalt enne seda, kui Juudas ta reetis, ja palus Jehoovalt abi eesseisvateks katsumusteks. Loomulikult võttis Jehoova seda palvet kuulda ja saatis isegi ingli oma kallile pojale jõudu andma. (Luuka 22:41–44.) Jehoova kuulab oma teenijate palveid ka tänapäeval ja vastab neile parimal ajal ja parimal viisil. (Laul 116:1, 2.) Üks õde Indiast koges seda. Tal oli suuri emotsionaalseid probleeme ja ta palvetas palju selle pärast. Ta kirjutab: „Meie veebitelevisiooni 2019. aasta maikuu saates räägiti, kuidas tulla toime murede ja ärevusega. See oli täpselt see, mida vajasin.” w21.09, lk 21–22, lõigud 6–7

Võime vaid kujutleda, kui raske oli esimese sajandi kristlastel kõik maha jätta ja uues kohas nullist alustada. Neil oli vaja usku, et Jehoova hoolitseb nende põhivajaduste eest. Ja tegelikult oli neil vajalik ettevalmistus olemas. Viis aastat varem oli Paulus neile kirjutanud: „Teie elust ilmnegu, et teis pole rahaarmastust. Olge rahul sellega, mis teil on. Jumal on ju öelnud: „Ma ei hülga sind iial, ma ei jäta sind kunagi maha.” Niisiis võime olla täiesti julged ja öelda: „Jehoova on mu abimees, ma ei karda. Mida võib inimene mulle teha?”” (Heebr. 13:5, 6.) Nendel kristlastel, kes olid Pauluse nõu kuulda võtnud, oli nüüd kergem vähemaga läbi ajada. Nad olid kindlad, et Jehoova ei jäta neid maha. w22.01, lk 4, lõigud 7, 9

Kui me mõtleme halastavale inimesele, siis võib silme ette tulla keegi, kes on lahke, helde, südamlik ja kaastundlik. Samuti võib meenuda lugu halastavast samaarlasest. Samaarlane oli küll teisest rahvusest, aga ta oli halastav juudi vastu, kes oli sattunud röövlite kätte. Tal oli vigastatud juudist kahju ja ta kandis tema eest hoolt. (Luuka 10:29–37.) See lugu õpetab meile halastuse kohta nii mõndagi. Jehoova on meie vastu halastav, sest ta armastab meid. Me kogeme ta halastust iga päev. Halastus võib ilmneda ka muul moel. Halastav isik võib jätta karistamata kellegi, kes seda tegelikult vääriks. Jehoova on meie vastu just sel viisil halastav olnud. Laulik ütleb Jehoova kohta: „Ta ei tee meile meie patte mööda.” (Laul 103:10.) Aga mõnikord võib Jehoova otsustada patustanut karistada. w21.10, lk 8, lõigud 1–2

Jehoova osutab truud armastust vaid oma teenijate ehk nende vastu, kel on temaga lähedased suhted. See ilmneb näiteks Taaveti ja Taanieli sõnadest. Taavet ütles: „Saatku su truu armastus alati neid, kes sind tunnevad” ja „Jehoova truu armastus jääb aga igaveseks nendega, kes teda kardavad”. Taaniel sõnas: „Oh, Jehoova, tõeline Jumal, ... osutad truud armastust neile, kes sind armastavad ja su käske täidavad!” (Laul 36:10; 103:17; Taan. 9:4.) Nendest sõnadest ilmneb, et Jehoova truu armastuse osaliseks saavad tema teenijad, sest nad tunnevad, kardavad ja armastavad teda ning täidavad tema käske. Jehoova armastas meid juba enne, kui meist said tema teenijad. (Laul 104:14.) Tema teenijatena aga saab meile osaks tema truu armastus. w21.11, lk 4, lõigud 8–9

Tänapäeval meeldib paljudele kuulata karismaatilisi usujuhte. Mõned lausa jumaldavad selliseid inimesi ja usuvad igat nende sõna. Nad käivad neid kuulamas, ostavad nende raamatuid ja annetavad nende toetamiseks suuri summasid. Võib-olla poleks nad isegi Jeesusest rohkem vaimustunud kui nendest jutlustajatest. Meie kui Jehoova teenijad aga kummardame Jehoovat, mitte inimesi. Kuigi me peame lugu neist, kes on meie seas eestvedajad, lähtume me Jeesuse antud põhimõttest „teie kõik olete vennad”. (Matt. 23:8–10.) Me ei otsi juhatust usujuhtidelt või poliitikutelt. Me oleme selle maailma asjades erapooletud. Kõik see eristab meid teistest rühmitustest, kes peavad end kristlasteks. (Joh. 18:36.) w21.10, lk 20, lõigud 6–7

Iga kristlane, kes tahab olla püha, peab hoolitsema selle eest, et miski ega keegi ei saaks talle tähtsamaks kui suhted Jehoovaga. Ja kuna me kanname Jehoova nime, tuleb meil hoiduda kõigest, mis seda püha nime määrida võiks. (3. Moos. 19:12; Jes. 57:15.) Jehoova seadustele alludes näitasid iisraellased, et nad peavad teda oma Jumalaks. 3. Moosese 18:4 ütleb: „Teil tuleb kinni pidada minu õigusnormidest ja seadustest ning järgida neid. Mina olen Jehoova, teie Jumal.” 3. Moosese 19. peatükis on kirjas mõned neist seadustest. Näiteks salmides 5–8, 21 ja 22 räägitakse loomohvrite toomisest. Iisraellased pidid tooma neid õigel viisil, muidu oleksid nad „teotanud seda, mis on Jehoova silmis püha”. Ka meie soovime olla Jehoovale meelepärased, seepärast tahame tuua talle vastuvõetavaid kiitusohvreid. (Heebr. 13:15.) w21.12, lk 5, lõigud 14–15

Noored abielupaarid võivad võtta eeskujuks need, kes on õppinud toetuma Jehoovale. Mõned abielupaarid on olnud aastaid täisajalises teenistuses. Kui mõtlete eesmärkide seadmisele, siis kas võiksite küsida neilt nõuandeid? Nii saate näidata, et usaldate Jehoovat. (Õpet. 22:17, 19.) Hoidke meeles, et abielu on kingitus Jehoovalt. (Matt. 19:5, 6.) Ta tahab, et abielupaarid tunneksid sellest rõõmu. Vastabiellunud, kas võiksite mõelda, mida te abielupaarina soovite saavutada? Kas võiksite seada Jehoova teenistuses eesmärke, et väljendada talle tänu tema kingituste eest? Rääkige Jehoovaga ja otsige piiblist põhimõtteid, mis käivad teie olukorra kohta. Seejärel rakendage tema nõuandeid ellu. Nii võite olla kindlad, et tunnete tema teenistuses rõõmu ja et ta annab teile tasu. w21.11, lk 18–19, lõigud 16, 18

Jaakobus ei pidanud end teistest paremaks. Ta ei arvanud, et kuna ta on messia sugulane ja tal on koguduses palju vastutust, on ta oma usukaaslastest parem. Ta nimetas neid armsateks vendadeks. (Jaak. 1:16, 19; 2:5.) Samuti ei jätnud ta muljet, et tema ei tee kunagi vigu. Õpetus meile: pea meeles, et keegi meist pole täiuslik. Me ei tohiks mõelda, et oleme oma õpilasest kuidagi paremad. Kui jätaksime talle mulje, et meie ei tee kunagi midagi valesti, võib ta tunda, et tema küll ei suuda Jumalale meelepärane olla. Selle asemel peaksime ausalt tunnistama, et meilgi pole alati kerge piibli põhimõtteid järgida, ja rääkima, kuidas Jehoova meid on aidanud. Nii näeb õpilane, et Jehoova teenimine pole midagi üle jõu käivat. w22.01, lk 11, lõigud 13–14

Mida enam mõtleme Jeesuse moodi, seda lihtsam on meil teda eeskujuks võtta ja riietuda uude isiksusse. (Heebr. 1:3.) Sa võid aga tunda, et sina küll ei suuda Jeesuse täiuslikku eeskuju järgida. Mõtle aga järgnevale. Esiteks, me oleme loodud Jehoova ja Jeesuse sarnaseks. See tähendab, et vähemalt mingil määral on meil kõigil võimalik nende moodi olla. (1. Moos. 1:26.) Teiseks on meile abiks püha vaim, kõige võimsam jõud üleüldse. Püha vaimu abiga võime teha seda, mida me omal jõul ei suudaks. Ja kolmandaks, Jehoova ei oota meilt praegu täiuslikkust. Ta annab ju maise lootusega kristlastele lausa tuhat aastat aega täiuslikuks saada. (Ilm. 20:1–3.) Praegu ootab Jehoova, et teeksime tema abiga oma parima. w22.03, lk 9, lõigud 5–6

Peale palvetamise aitab Jehoovaga lähedasemaks saada ka piibliuurimine ja koguduse koosolekutel käimine. Kuidas neist tegevustest maksimumi saada? Kui sul on raske uurimisele või koosolekule keskenduda, tee kindlaks, mis sind segab. Vahest on selleks telefonikõned, meilid või sõnumid? Kui su mõtted piibliuurimise või koosoleku ajal rändama lähevad, palu Jehoovalt abi. Ei pruugi olla kerge muresid peast välja heita ja materjalile keskenduda, kuid seda teha on väga oluline. Palu Jehoovalt rahu, mis ei kaitse üksnes südant, vaid ka mõtteid. (Filipl. 4:6, 7.) w22.01, lk 28–29, lõigud 12–14

Kuningas Ussija läks templiossa, kuhu vaid preestritel oli õigus minna, ja tahtis suitsutusaltaril suitsutusrohtu põletada. Preestrid ütlesid talle: „Sinul, Ussija, pole õigust Jehoovale suitsutusrohtu põletada. Üksnes preestrid tohivad seda teha.” Kui Ussija oleks neid kuulda võtnud ja templist kohe lahkunud, oleks Jehoova talle võib-olla andestanud. Ussija läks aga hoopis raevu. Vahest mõtles ta, et kuningana on tal õigus teha, mida iganes tahab. Jehoova aga nii ei arvanud. Niisuguse jultumuse eest lõi ta Ussijat pidalitõvega, mida too põdes elu lõpuni. (2. Ajar. 26:16–21.) See lugu õpetab, et ükskõik kes me ka poleks, tuleb meil piiblil põhinevat manitsust kuulda võtta, muidu rikume oma suhted Jehoovaga. w22.02, lk 9, lõik 7

Vana isiksust iseloomustavad patuse loomuse teod ja valed mõtted. (Kol. 3:9.) Inimene, kellel on vana isiksus seljas, võib olla isekas, kergesti ärrituv, tänamatu ja uhke. Ta võib vaadata pornograafiat ning kõlvatu ja vägivaldse sisuga filme. Kahtlemata on tal ka häid omadusi. Ta võib isegi tunda end pahasti mõningate halbade sõnade ja tegude pärast, kuid tal pole erilist motivatsiooni end muuta. (Gal. 5:19–21; 2. Tim. 3:2–5.) Ebatäiuse tõttu ei suuda me valesid mõtteid ja kalduvusi endast täielikult välja juurida. Aeg-ajalt võime ikka öelda või teha midagi, mida hiljem kahetseme. (Jer. 17:9; Jaak. 3:2.) Kui aga oleme vana isiksuse seljast võtnud, ei ole me enam patuse loomuse võimuses. Meist on saanud justkui uus inimene: valed hoiakud ja teod ei iseloomusta meid enam. (Jes. 55:7.) w22.03, lk 3, lõigud 4–5

Kogudusevanematel tuleks vendadest ja õdedest head otsida. Kõik me oleme ebatäiuslikud, kuid kõigil meil on ka väärt omadusi. Aeg-ajalt võib kogudusevanematel olla tarvis mõnd usukaaslast manitseda. Sel juhul on neile abiks apostel Pauluse eeskuju. Selle asemel et lasta end venna või õe ärritavatest sõnadest ja tegudest pimestada, peaks kogudusevanem nägema ka tema häid külgi: tema armastust Jehoova vastu, tema senist ustavat teenistust ja soovi teha seda, mis on õige. Kui kogudusevanemad suhtuvad vendadesse-õdedesse positiivselt, on koguduses mõnus ja soe õhkkond. Kogudusevanemad, Jehoova ei oota teilt mitte täiuslikkust, vaid ustavust. (1. Kor. 4:2.) Ta väärtustab kõike, mida te tema teenistuses teete. „Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie töö ja armastuse, mida olete osutanud tema nime vastu, kui olete aidanud pühasid ja aitate veelgi.” (Heebr. 6:10.) w22.03, lk 31, lõigud 19, 21