November

Jehoova toetab meid eri viisidel. Näiteks aitab ta meil jääda rahulikuks, kui kogeme vastupanu. Kui kohtame piiblist huvitatud inimest, aitab Jehoova meelde tuletada sobivaid piiblisalme. Samuti annab ta meile jõudu teha jätkuvalt kuulutustööd territooriumil, kus pole head vastukaja. (Jer. 20:7–9.) Jehoova headus ilmneb ka selles, et ta annab meile väljaõpet. Nädalasisestel koosolekutel kuuleme läbimõeldud esitlusi ja meid innustatakse neid kasutama. Me võime esialgu tunda ebakindlust neid kasutada. Aga kui me seda teeme, võime avastada, et need töötavad meie territooriumil. Koosolekutel ja kokkutulekutel julgustatakse meid kuulutama sellistel viisidel, mida me võib-olla kunagi varem pole proovinud. See võib tähendada, et meil on vaja oma mugavustsoonist välja tulla. Ent kui me seda teeme, siis on Jehooval, mida õnnistada. w21.08, lk 27, lõigud 5–6

Paulus kirjutas Korintose kristlastele väga otsekohese kirja ja oli huvitatud sellest, kuidas nad tema sõnadele reageerivad. Ta saatis Tiituse seda kogudust külastama ja oli väga rõõmus, kui kuulis, et kogudus teebki tema sõnade järgi. (2. Kor. 7:6, 7.) Kogudusevanemad saavad Pauluse eeskuju järgida, kui võtavad usukaaslaste jaoks aega. Nad saavad seda teha näiteks nii, et lähevad koosolekule piisavalt varakult, et jääks aega vendade-õdedega vestelda. Vestlused ei pea olema pikad, paarist heast sõnast piisab. (Rooml. 1:12.) Peale selle püüavad kogudusevanemad piibli abil vendade-õdede usku tugevdada ja kinnitada neile, et Jehoova armastab neid. Nad pole kiitusega kitsid. Kui on vaja kedagi manitseda, siis teevad nad seda Pauluse eeskujul otsekoheselt, kuid hoolivalt. (Gal. 6:1.) w22.03, lk 28–29, lõigud 11–12

Jehoova annab tänapäeval oma teenijatele „jõu, mis ületab tavapärase”. Tänu sellele suudame teda ustavalt teenida. Et Jehoovalt jõudu saada, peame seda temalt paluma. Apostel Paulus julgustab meid palvetama Jumala poole igas olukorras. (Efesl. 6:18.) Ja Jumal tõesti vastab meie abipalvetele. Mõnikord oleme nii masendunud, et ei tea, mida palves öelda. Ent isegi, kui me ei oska oma mõtteid ja tundeid sõnadesse panna, innustab Jehoova meid tema poole palvetama. (Rooml. 8:26, 27.) Jehoova julgustab meid ka piibli kaudu. Paulus ammutas pühakirjast jõudu ja lohutust ning sedasama saame teha ka meie. (Rooml. 15:4.) Kui me Jumala sõna loeme ja selle üle mõtiskleme, aitab Jehoova oma vaimuga meil mõista, kuidas mingeid salme meie olukorras rakendada. (Heebr. 4:12.) w21.05, lk 22, lõigud 8–10

Me võtame ülesannet inimesi õpetada tõsiselt ning seda ka siis, kui kogeme raskusi. Näiteks võivad meie olud meile piiranguid seada. Mõned kuulutajad on eakad või neil on kehv tervis. Kui see on nii ka sinu puhul, siis pea meeles, et me saame juhatada piibliuurimisi ka telefoni või interneti teel. Seega on sul ehk võimalik alustada piibliuurimist ja juhatada seda omaenda kodust. Sellel on veel üks eelis. Mõned tahavad piiblit uurida, kuid nad ei saa seda teha sellel ajal, kui enamik Jehoova tunnistajaid tavapäraselt kuulutustööd teeb. Võib-olla on neile sobiv aeg varahommikul või hilja õhtul. Kas sinul oleks võimalik uurida nendega sellistel aegadel? Jeesus õpetas Nikodeemost öösel, kuna too eelistas just seda aega. (Joh. 3:1, 2.) w21.07, lk 5, lõigud 10–11

Ristija Johannese jüngrid imestasid selle üle, et Jeesuse jüngrid ei paastu. Jeesus selgitas, et neil pole põhjust paastuda, kuna ta on veel elus. (Matt. 9:14–17.) Ent variserid ja teised vastased mõistsid Jeesuse hukka, sest ta ei järginud nende kombeid. Nad vihastasid, kui Jeesus tegi haigeid terveks hingamispäeval. (Mark. 3:1–6; Joh. 9:16.) Ühest küljest nad väitsid, et peavad hingamispäeva au sees, kuid teisest küljest oli nende arvates täitsa kohane templis äri ajada. Neid pahandas see, et Jeesus nad hukka mõistis. (Matt. 21:12, 13, 15.) Kui Jeesus kuulutas Naatsareti sünagoogis, ärritusid tema kuulajad selle peale, et ta võrdles neid negatiivsete tegelastega Iisraeli ajaloos ja paljastas nende usupuuduse. (Luuka 4:16, 25–30.) Jeesuse käitumine tundus paljudele ootamatu ja sai neile komistuskiviks. (Matt. 11:16–19.) w21.05, lk 5–6, lõigud 13–14

Üks viis, kuidas Jehoova meid uhkuse ja ahnuse eest hoiatab, on see, et ta õpetab meid tõsielujuhtumite kaudu. Kui mõtleme ahnusele, siis ilmselt tuleb meile meelde Saatan. Jehoova inglina võis tal olla igasuguseid toredaid ülesandeid. Ent ta soovis midagi rohkemat. Ta soovis, et teda kummardataks, ehkki kummardamist väärib vaid Jehoova. Saatan tahab, et me oleksime tema sarnased ega rahulduks sellega, mis meil on. Esimesena võttis Saatan sihikule Eeva. Jehoova oli andnud Eevale ja tema mehele külluslikult toitu. Nad võisid noppida kõigist aia puudest, välja arvatud ühest. (1. Moos. 2:16.) Siiski õnnestus Saatanal panna Eevat mõtlema, et tal on vaja süüa just sellest keelatud puust. Eeva ei hinnanud seda, mis tal juba olemas oli. Ta soovis midagi rohkemat. Me teame, mis oli tagajärg. Eeva patustas ja lõpuks ta suri. (1. Moos. 3:6, 19.) w21.06, lk 14, lõigud 2–3; lk 17, lõik 9

Aadam ja Eeva pidid täitma maa lastega ja hoolitsema oma maise kodu eest. Kui nad oleksid olnud kuulekad ja tegutsenud Jehoova eesmärgi kohaselt, oleksid nemad ja nende järeltulijad võinud olla Jehoova pere liikmed igavesti. Aadamal ja Eeval oli Jehoova peres auväärne koht. Tekstis Laul 8:5 (allmärkuse järgi) ütles Taavet Jehoovale tema loodud inimese kohta: „Sa tegid ta pisut alamaks inglitest, kroonisid ta au ja hiilgusega.” On tõsi, et inimestel pole sama palju jõudu ja tarkust ning samasuguseid võimeid nagu inglitel. (Laul 103:20.) Ometi on inimene vaid pisut alam neist võimsatest vaimolenditest. Kahjuks kaotasid Aadam ja Eeva oma koha Jehoova peres. Sel olid väga halvad tagajärjed ka nende järeltulijatele. Ent Jehoova eesmärk ei ole muutunud. Ta tahab, et sõnakuulelikud inimesed oleksid tema lapsed igavesti. w21.08, lk 2–3, lõigud 2–4

Tänapäeval kogevad paljud Jehoova teenijad tagakiusamist. Mõnel maal on meie tööle kehtestatud piirangud ning meie vendi-õdesid võidakse arreteerida ja viia usu pärast koguni võimukandjate ette. (Matt. 10:17, 18.) Paljudes maades on küll vabadus Jehoovat teenida, kuid neis riikides on omad raskused. Näiteks avaldavad sugulased paljudele meist survet usust loobuda. (Matt. 10:32–36.) Kui nad aga näevad, et see ei õnnestu, siis sageli nad leebuvad. Mõned tulised vastased on koguni ise Jehoovat teenima hakanud. Kui sinagi koged tagakiusamist või sugulaste vastuseisu, ära anna alla! Ole vapper! Kuna Jehoova ja tema võimas püha vaim on sinuga, pole sul midagi karta. w22.03, lk 15, lõik 8

Piibel ütleb, et Jehoovale on jäledad „ülbed silmad, valelik keel, käed, mis valavad süütut verd”. (Õpet. 6:16, 17.) Samuti öeldakse seal, et „Jehoova jälestab vägivaldset ja petist”. (Laul 5:6.) Seda, kui väga Jehoova niisuguseid hoiakuid ja tegusid vihkab, ilmestab hästi see, mida ta tegi Noa päevil. Kuna inimesed olid täitnud maa vägivallaga, otsustas Jehoova nad kõik hävitada. (1. Moos. 6:13.) Prohvet Malaki päevil andis Jehoova teada, kui väga ta vihkab lahutust ja neid, kes otsivad võimalust oma abikaasast tühistel põhjustel lahutada. Sellised inimesed ei ole Jumalale meelepärased, isegi kui nad oma arust teda teenivad, ja ta mõistab nende üle kohut. (Mal. 2:13–16; Heebr. 13:4.) Jehoova ütleb meile: „Jälestage halba.” (Rooml. 12:9.) Midagi jälestada tähendab seda vastumeelseks, eemaletõukavaks või vastikuks pidada. Tegemist on äärmiselt tugeva tundega. Ainuüksi mõte teha midagi, mida Jehoova vihkab, peaks meis vastikust tekitama. w22.03, lk 4–5, lõigud 11–12

Peagi õnnistab meie taevane isa meid rikkalikult oma kuningavalitsuse kaudu. Need, kes Jehoovat ootavad, saavad palju õnnistusi nii praegu kui ka tulevases uues maailmas. Uues maailmas ei pea Jehoova teenijad enam kunagi maadlema selliste murede ja probleemidega nagu praegu. Siis pole enam ebaõiglust ega valu. (Ilm. 21:4.) Me ei pea muretsema, kas meil on tulevikus olemas kõik, mida me vajame, sest siis on kõike külluslikult. (Laul 72:16; Jes. 54:13.) See saab olema tõesti imeline aeg. Praegu valmistab Jehoova meid ette tulevaseks eluks. Ta aitab meil jagu saada halbadest harjumustest ja arendada talle meelepäraseid omadusi. Ära siis kaota julgust ja ära anna alla! Kui me ootame kannatlikult Jehoovat, ootab meid ees suurepärane tulevik. w21.08, lk 13, lõigud 17–19

Ei kulunud kuigi kaua, kui Juudamaa kristlased, kellele Paulus need sõnad kirjutas, pidid maha jätma oma kodud, ärid ja sugulased, kes ei teeninud Jehoovat, ning põgenema mägedele. (Matt. 24:16.) Sel ajal oli neil väga vaja üksteist aidata ja toetada. Neil, kes olid Pauluse nõuande järgi toiminud ja jaganud teistega seda, mis neil on, oli nüüd lihtsam uue eluga kohaneda. Meilgi tuleks Pauluse nõuannet tõsiselt võtta. Vennad ja õed ei tihka meilt alati abi paluda. Seepärast ole abivalmis. Me kõik teame vendi ja õdesid, kes on alati valmis teisi aitama. Nendega ei teki kunagi tunnet, et oleme neile tüliks. Me teame, et võime neile loota, ja me tahaksime olla nende moodi. w22.02, lk 23–24, lõigud 13–15

Viimastel aastatel on paljusid kogudusi ja ringkondi ümber organiseeritud ning osal kuulutajatel on palutud minna teise kogudusse. Kui seda palutakse teha meil, võib see tähendada, et me ei saa enam sõprade ja sugulastega samas koguduses olla. Kas aga Jehoova suunab konkreetselt iga õe ja venna määramist ühte või teise kogudusse? Ei. Seetõttu võibki olla raske kogudusevanemate otsust toetada. Kuid Jehoova usaldab kogudusevanemaid ja on jätnud selle otsuse nende teha ning meiegi peaksime neid usaldama. Miks peaksime toetama kogudusevanemate otsuseid ka siis, kui need ei ühti meie eelistustega? Sest nii hoiame Jehoova rahva ühtsust. Koguduses, kus kõik järgivad vanematekogu otsuseid, on mõnus õhkkond. (Heebr. 13:17.) Samuti näitame nii, et usaldame Jehoovat, kes on meid kogudusevanemate hoolde andnud. (Ap. t. 20:28.) w22.02, lk 4–5, lõigud 9–10

Kui oled ristitud vend, siis püüa parandada oma lugemis-, kõnelemis- ja õpetamisoskust. Sellest on su kuulajatele palju kasu. (1. Tim. 4:15.) Uuri brošüüri „Keskendu ettelugemisele ja õpetamisele” ning rakenda ellu seal toodud soovitusi. Võid võtta eesmärgiks uurida ühte õppetükki korraga ja siis neid nõuandeid oma kõnedes kasutada. Küsi soovitusi abinõuandjalt ja teistelt kogudusevanematelt, „kes näevad kõvasti vaeva, et Jumala sõna rääkida ja õpetada”. (1. Tim. 5:17.) Oluline pole brošüürist õpitut lihtsalt selgeks saada, vaid aidata kuulajatel usku tugevdada ja motiveerida neid tegutsema. Kui sa kõike seda teed, siis tunned ise rõõmu ja rõõmsad on ka teised. w21.08, lk 24, lõik 17

Kui me peame teisi endast ülemaks, siis ei võistle me nendega, kes on meist andekamad või võimekamad. Me oleme nende üle hoopis rõõmsad. Ja seda eriti siis, kui nad kasutavad oma võimeid Jehoova teenimiseks. Selle tulemusel valitseb koguduses rahu ja ühtsus. Kadeduse vastu aitab meil võidelda see, kui arendame alandlikkust ja tunnustame seda, et meil on omad piirid. Kui oleme alandlikud, ei püüa me tõestada, et oleme teistest andekamad või võimekamad. Selle asemel me hoopis mõtleme, kuidas õppida neilt, kes on meist võimekamad. Oletame näiteks, et üks vend peab suurepäraseid avalikke kõnesid. Me võiksime temalt küsida, kuidas ta neid ette valmistab. Või kui mõni õde teeb hästi süüa, võime temalt küsida soovitusi, kuidas oma kokaoskusi parandada. w21.07, lk 15–16, lõigud 8–9

4. Moosese raamatust näeme, et Jehoova määras mehele, kes hingamispäeval puid korjas, surmanuhtluse. 2. Saamueli raamat aga räägib, et sajandeid hiljem andis Jehoova kuningas Taavetile andeks abielurikkumise ja mõrva. (4. Moos. 15:32, 35; 2. Saam. 12:9, 13.) Miks andestas Jehoova Taavetile nii rängad patud, kuid mõistis surma mehe, kelle süütegu näib palju väiksem? Piibel ei avalda iga sündmuse kohta kõiki üksikasju. Mis puutub Taavetisse, siis me teame, et tal oli tehtu pärast siiralt kahju. (Laul 51:2–4.) Kuid milline inimene oli mees, kes rikkus hingamispäevaseadust? Kas ta kahetses oma tegu? Kas ta oli Jehoova seadusi ka varem rikkunud? Kas võib olla, et ta oli ignoreerinud või isegi põlastanud talle antud hoiatusi? Piibel seda ei ütle. Küll aga oleme kindlad, et „Jehoova on õige kõigil oma teedel”. (Laul 145:17.) w22.02, lk 2–3, lõigud 3–4

Tagasihoidlik ja mõistlik inimene ei oota endalt rohkem, kui ta anda suudab. Tänu neile omadustele saab inimene säilitada oma rõõmu ja olla tegus. Mõistlikku inimest saab võrrelda autojuhiga, kes sõidab mäest üles. Autojuhil on vaja sisse panna madalam käik, et ta saaks sõitu jätkata. On tõsi, et seetõttu liigub auto aeglasemalt, aga see siiski liigub edasi. Samamoodi teab mõistlik inimene, millal on tal tarvis panna sisse madalam käik Jehoova teenistuses. (Filipl. 4:5.) Barsillai oli 80-aastane, kui kuningas Taavet kutsus teda oma teenistusse. Barsillai oli aga tagasihoidlik ja lükkas selle pakkumise tagasi. Ta teadis, mis piirangud tal on, ja soovitas, et noorem mees Kimham läheks tema asemel. (2. Saam. 19:35–37.) Barsillai eeskujul annavad ka tänapäeval eakamad vennad heal meelel oma töö noorematele üle. w21.09, lk 10, lõigud 6–7

Kas sul on raske suhtuda Jehoovasse kui oma armastavasse isasse? Mõnel meist on. Võib-olla ei suuda keegi seostada lapsevanemat soojuse ja hellusega seepärast, et tal on olnud raske lapsepõlv. Jehoova mõistab selliseid tundeid täielikult. Ta soovib olla meiega lähedane. Seepärast innustab piibel: „Lähenege Jumalale, siis tema läheneb teile.” (Jaak. 4:8.) Jehoova armastab meid ja ta tahab olla meile parim isa. Jeesus aitab meil Jehoovaga lähedasemaks saada. Ta tunneb Jehoovat nii hästi ja järgib tema eeskuju nii täiuslikult, et ta võis öelda: „Kes on näinud mind, see on näinud ka Isa.” (Joh. 14:9.) Jeesus on meile otsekui vanem vend, kes õpetab meid isast lugu pidama ja talle kuuletuma. Samuti annab ta meile teada, kuidas isale mitte meelehärmi tekitada ja kuidas talle rõõmu valmistada. Eriti just Jeesuse maist elu uurides saab hästi selgeks see, kui lahke ja hea Jehoova on. w21.09, lk 21, lõigud 4–5

Jehoova rahva seas valitseb ühtsus. Jehoova on andnud kogudusevanematele vastutuse kogudust puhtana hoida. Kui kristlane teeb tõsist pattu, tuleb kogudusevanematel otsustada, kas ta võib kogudusse jääda. Muu hulgas teevad nad kindlaks, kas inimene tõesti kahetseb tehtut. Ta võib küll väita, et kahetseb, ent kuidas ta tehtusse suhtub? Kas ta on otsustanud pattu mitte korrata? Kui patuni viis halb seltskond, siis kas ta on valmis nende inimestega läbikäimise lõpetama? Kogudusevanemad kaaluvad kõiki fakte piibli põhimõtete valguses ja võtavad arvesse patustanu hoiakut. Seejärel otsustavad nad, kas ta võib kogudusse edasi jääda või tuleb ta kogudusest eemaldada. (1. Kor. 5:11–13.) w22.02, lk 5, lõigud 11–12

Ükskõik, kas oleme olnud ristitud vaid mõne päeva või aastakümneid, tahame Jehoovale meeldida. Selleks tuleb meil oma mõtteid kontrolli all hoida. Mõtted vormivad isiksust. Kui mõtleme pidevalt asjadele, mis on omased patusele loomusele, ilmneb see ka meie kõnepruugis ja käitumises. (Efesl. 4:17–19.) Kui aga täidame oma mõistuse mõtetega, mis meeldivad Jehoovale, on ka meie sõnad ja teod talle meele järele. (Gal. 5:16.) Muidugi ei suuda me praegu valesid mõtteid täielikult vältida. Aga me ei pea nende ajel tegutsema. Enne kui laseme end ristida, tuleb meil saada lahti kõnepruugist ja käitumisest, mida Jehoova vihkab. See on esimene ja tähtsaim samm vana isiksuse seljast võtmisel. Kuid sellest üksi ei piisa, tuleb ka riietuda uude isiksusse. w22.03, lk 8, lõigud 1–2

Kogudusevanematel pole lihtne aru saada, kas rängalt patustanu kahetseb siiralt. Miks see on nii? Nad ei näe inimese südamesse. Seega on neil vaid väliste tõendite järgi võimalik näha, kuidas ta oma tegudesse suhtub. Kogudusevanematel on vaja näha, et patustanu mõtteviis, tunded ja käitumine on tõepoolest muutunud. Selliste muudatuste tegemine võib võtta kaua aega. Et näidata oma siirast kahetsust, on eemaldatul vaja käia korrapäraselt koguduse koosolekutel. Samuti on tal tarvis järgida kogudusevanemate nõuandeid, mis nad annavad seoses palvetamise ja iseseisva uurimisega. Lisaks peab ta hoolega vältima olukordi, mis võivad panna teda uuesti patustama. Kui ta näeb kõvasti vaeva, et oma suhted Jehoovaga korda seada, võib ta olla kindel, et Jehoova andestab talle ja et ta võetakse kogudusse tagasi. w21.10, lk 6, lõigud 16–18

Jeesus armastas Jehoovat ja teenis vaid teda ning seda nii taevas kui ka maa peal olles. (Luuka 4:8.) Ta õpetas oma järelkäijaid toimima samamoodi. Jeesus ja tema jüngrid ei kasutanud kunagi Jumala teenimiseks kujusid. Jumal on kõige aulisem nähtamatu vaimolend ja seepärast pole võimalik valmistada midagi, mis ligilähedaseltki temaga sarnaneks. (Jes. 46:5.) Mida siis öelda pühakujude ja nende poole palvetamise kohta? Kümnest käsust teises andis Jehoova keelu, mis on tänaseks päevatekstiks. See keeld on väga selge neile, kes soovivad olla Jumalale meelepärased. Ka ajaloolased on tunnistanud, et algkristlased ei kasutanud Jumala kummardamiseks kujusid. Jehoova tunnistajad järgivad algkristlaste eeskuju. w21.10, lk 19–20, lõigud 5–6

Jeesus ütles esimese sajandi kristlastele, kes elasid Juudamaal, et tuleb aeg, kui sõjaväed piiravad Jeruusalemma ümber, ning et siis tuleb neil ellujäämiseks mägedele põgeneda. (Luuka 21:20–24.) Kuid sel oli oma hind. Üks varasem Vahitorn kommenteeris seda nii: „Nad jätsid maha põllud ja kodud ega võtnud oma majast isegi asju kaasa. Nad olid kindlad Jehoova kaitses ja toes ning panid tema teenimise ettepoole kõigest muust, mis võis näida tähtis.” Seal öeldi veel: „Seega võib meil olla ees katseid seoses sellega, kuidas me suhtume materiaalsetesse asjadesse: kas need on meile esmatähtsad või on meile tähtsam pääste, mille saavad kõik, kes on Jumala poolel? Jah, põgenemine võib tähendada meile mõningaid raskusi ja millestki loobumist. Me peame olema valmis tegutsema mistahes vajalikul viisil.” w22.01, lk 4, lõigud 7–8

Veidi aega pärast iisraellaste lahkumist Egiptusest rääkis Jehoova Moosesele midagi oma nime ja omaduste kohta. Ta ütles: „Jehoova, Jehoova on halastav ja kaastundlik Jumal, kes ei vihastu kergesti, kes on tulvil truud armastust ja tõde, kes osutab truud armastust tuhandetele ning annab andeks eksimuse, üleastumise ja patu.” (2. Moos. 34:6, 7.) Nende sõnadega andis Jehoova Moosesele teada oma truu armastuse kohta midagi erilist. Jehoova ei öelnud Moosesele mitte ainult seda, et ta osutab truud armastust, vaid et ta on lausa tulvil truud armastust. Jehoova truu armastuse küllusest räägitakse piiblis paljudes kohtades. (4. Moos. 14:18; Neh. 9:17; Laul 86:15; 103:8; Joel 2:13; Joona 4:2.) Kõik need kohad käivad Jehoova, mitte inimeste kohta. Kas pole tähelepanuväärne, et Jehoova enda puhul seda omadust nii tugevalt rõhutab? w21.11, lk 2–3, lõigud 3–4

Abielupaarid saavad õppida Peetruse ja ta naise eeskujust. Umbes kuus kuud kuni aasta pärast Jeesusega kohtumist tuli Peetrusel teha oluline otsus. Ta teenis elatist kalapüügiga. Kui Jeesus kutsus Peetrust endaga täisajaliselt Jehoovat teenima, oli Peetrusel vaja arvestada oma perega. (Luuka 5:1–11.) Peetrus otsustas minna Jeesusega kaasa. Peetruse naine ilmselt toetas tema otsust. Piibel näitab, et pärast Jeesuse ülestõusmist reisis ta vähemalt mõnda aega koos Peetrusega. (1. Kor. 9:5.) Tänu tema heale eeskujule võis Peetrus panna julgelt kirja nõuandeid kristlikele abielumeestele ja -naistele. (1. Peetr. 3:1–7.) Peetrus ja ta abikaasa uskusid Jehoova lubadust, et ta hoolitseb nende eest, kui nad panevad Jumala kuningriigi enda elus esikohale. (Matt. 6:31–34.) w21.11, lk 17, lõik 14

Paulus armastas oma vendi-õdesid ja tegutses väsimatult nende heaks. (Ap. t. 20:31.) Nii pälvis ta usukaaslaste armastuse. Näiteks kui Efesose vennad mõistsid, et näevad Paulust viimast korda, „puhkesid nad kõik nutma, kallistasid Paulust ja andsid talle hellalt suud”. (Ap. t. 20:37.) Ka tänapäeva kogudusevanemad armastavad usukaaslasi ja on alati valmis neile appi tulema. (Filipl. 2:16, 17.) Kuid nagu meil kõigil, on ka kogudusevanematel omad raskused. Neil tasub Paulusest eeskuju võtta. Paulus ei olnud üliinimene. Ta oli ebatäiuslik ja tal oli vahel raske teha seda, mis on õige. (Rooml. 7:18–20.) Lisaks tabas teda elu jooksul palju katsumusi. Kuid ta ei masendunud ega andnud alla. Kui kogudusevanemad järgivad Pauluse eeskuju, võivad nemadki hakkama saada mistahes raskustega ning teenida Jehoovat rõõmuga. w22.03, lk 26, lõigud 1–2

Tekstis 3. Moosese 19:3 on käsk pidada hingamispäeva. Kuigi kristlastena me hingamispäeva ei pea, on sellest käsust meilgi midagi õppida. Hingamispäev oli aeg, mil puhati tavapärastest töödest ja keskenduti Jumala teenimisele. Ka Jeesusel oli tavaks hingamispäeval sünagoogis käia ja seal pühakirja lugeda. (2. Moos. 31:12–15; Luuka 4:16–18.) Käsk pidada hingamispäeva tuletab meile meelde, kui tähtis on võtta regulaarselt aega Jehoova teenimisega seotud asjade jaoks. Nii tekib meil Jehoovaga lähedane isiklik suhe, mis on hädavajalik, et olla tema silmis püha. w21.12, lk 5, lõik 13

Kui Jeesus oli maa peal, käis ta läbi kõiksuguste inimestega. Ta sõi koos rikaste ja mõjukatega, kuid veetis ka palju aega koos vaeste ja rõhututega. Samuti suhtus ta kaastundlikult neisse, keda üldiselt peeti patusteks. Mõningatele uhketele inimestele aga ei meeldinud, mida Jeesus tegi. Nad küsisid tema jüngritelt: „Miks te sööte ja joote koos maksukogujate ja patustega?” Jeesus vastas neile sõnadega, mis on tänaseks päevatekstiks. (Luuka 5:29–31.) Kaua aega enne messia tulekut ennustas Jesaja, et messiat ei võeta vastu. Ennustus ütleb: „Teda põlati ja välditi ... Tema nägu oli otsekui peidetud meie eest. Teda põlati ja me ei pidanud teda mikski.” (Jes. 53:3.) Seega pidid esimese sajandi juudid teadma, et messias põlatakse ära. w21.05, lk 8–9, lõigud 3–4

Mõned algkristlased ei olnud varmad nõu kuulda võtma. (Jaak. 1:22.) Teised olid erapoolikud ja soosisid rikkaid. (Jaak. 2:1–3.) Ja mõnel oli raskusi keele talitsemisega. (Jaak. 3:8–10.) Siiski ei kaotanud Jaakobus nende suhtes lootust. Ta andis neile lahkelt, kuid otsekoheselt nõu ja julgustas neid abi saamiseks kogudusevanemate poole pöörduma. (Jaak. 5:13, 14.) Õpetus meile: ole realist, kuid ära kaota lootust. Jaakobuse eeskujul peaksime julgema piibliõpilasele öelda, mida tal on vaja enda juures muuta. Samas tuleks meil mõista, et õpilasel ei pruugi olla kerge õpitu järgi tegutseda. (Jaak. 4:1–4.) Halbade iseloomujoonte väljajuurimine ja uude isiksusse riietumine võtab aega. Kuid me ei tohiks tema suhtes lootust kaotada. Jehoova on see, kes tõmbab alandlikke inimesi enda juurde ja annab neile jõudu teha vajalikke muudatusi. (Jaak. 4:10.) w22.01, lk 11, lõigud 11–12

Kõik kristlased peaksid olema Jehoova eeskujul halastavad. Miks? Üks põhjus on see, et Jehoova ei kuula neid, kes teistele ei halasta. Keegi meist ei taha, et Jehoova keelduks meie palveid kuulda võtmast. Seega peame olema ettevaatlikud, et me ei muutuks karmiks ega halastamatuks. Me peaksime olema valmis kuulama, kui mõni kristlane tahab oma muredest rääkida. Seejuures on meil hea hoida meeles piibli põhimõtet „Kohus ei halasta sellele, kes ise ei osuta halastust”. (Jaak. 2:13.) Kui peame meeles, et me ise vajame halastust, siis osutame seda meelsasti ka teistele. Me tahame olla halastavad eriti nende vastu, kes on oma eksimust kahetsenud ja kogudusse tagasi tulnud. Piibli näited inimestest, kes olid halastavad, aitavad meilgi hoiduda kriitilisest suhtumisest ja osutada halastust. w21.10, lk 12, lõigud 16–17

Ka oma maise elu viimasel ööl leidis Jeesus vaikse koha, kus mõtiskleda ja palvetada: ta läks Ketsemani aeda. Seal andis ta apostlitele palvetamise kohta nõu, mida nad väga vajasid. Kui nad aeda jõudsid, oli aeg juba hiline, võib-olla üle südaöö. Jeesus käskis apostlitel valvel püsida ja läks ise eemale palvetama. (Matt. 26:37–39.) Nemad aga ei suutnud ärkvel olla. Kui Jeesus nad magamast leidis, õhutas ta neid taas valvel püsima ja palvetama. (Matt. 26:40, 41.) Ta mõistis, et apostlid on pingest kurnatud, ja sõnas kaastundlikult: „Vaim on küll valmis, aga liha on nõrk.” Kuid veel kahel korral, kui ta palvetamast tuli, leidis ta nad magamast, mitte palvetamast. (Matt. 26:42–45.) w22.01, lk 28, lõigud 10–11