Oktoober

Meie õpetuste ja uskumuste alus on Jumala sõna. Siiski häirib paljusid see, et meie jumalateenimisviis on liiga lihtne. Nad tahavad kuulda midagi muud kui seda, mida meie neile õpetame. Kuidas oma usku hoida ja tugevdada? Paulus ütles Roomas elavatele kristlastele: „Uskumiseks on vaja sõnumit kuulda, sõnumi kuulmiseks peab aga keegi Kristusest rääkima.” (Rooml. 10:17.) Me tugevdame oma usku nii, et uurime piiblit. Me ei vaja religioosseid tseremooniaid, mis on piibli õpetustega vastuolus, ehkki need võivad paista pealtnäha kenad. Meil tuleb oma usku tugevdada põhjalike teadmiste abil, sest „ilma usuta on võimatu Jumalale meelepärane olla”. (Heebr. 11:1, 6.) Meil pole vaja näha mingit vägevat tunnustähte, mis kinnitaks, et oleme leidnud tõe. Meile piisab piibli õpetuste uurimisest, et oma usku kasvatada ja kahtlused hajutada. w21.05, lk 4–5, lõigud 11–12

Apostel Paulusel oli igasugu probleeme. Eriti vajas ta jõudu siis, kui teda peksti, kividega loobiti ja vangistati. (2. Kor. 11:23–25.) Paulus tunnistas avameelselt, et tal tuleb vahel võidelda negatiivsete tunnetega. (Rooml. 7:18, 19, 24.) Tal oli ka mingi „ihu sisse pandud oga” ning ta anus, et Jumal selle temalt ära võtaks. (2. Kor. 12:7, 8.) Hoolimata kõigist raskustest, mis Paulusel olid, aitas Jehoova tal teenistust jätkata. Mõtle, mida kõike Paulus korda saatis! Näiteks Roomas koduarestis olles kaitses ta julgelt head sõnumit juudi peameeste ja võib-olla ka kõrgete ametnike ees. (Ap. t. 28:17; Filipl. 4:21, 22.) Samuti kuulutas ta paljudele sõjameestele, kes kuulusid pretoriaanide väeüksusse, ning kõigile, kes teda külastasid. (Ap. t. 28:30, 31; Filipl. 1:13.) Sel ajal kirjutas Paulus ka kirju, millest on kristlastele tuge siiamaani. w21.05, lk 21, lõigud 4–5

Kuna Juuda kuningas Ussija muutus uhkeks, ei võtnud ta kuulda teiste nõuandeid. Ussija oli väga võimekas mees. Ta oli edukas sõjaretkedel, ehitas linnu ja torne ning arendas põllumajandust. Piiblis öeldakse, et Jumal õnnistas teda. (2. Ajar. 26:3–7, 10.) Ent samuti ütleb piibel: „Kui ta oli vägevaks saanud, muutus ta süda ülbeks ja see viis ta hukatusse.” Jehoova oli öelnud, et ainult preestrid tohivad templis suitsutusrohtu põletada. Kuid Ussija läks ülbelt templisse ise seda tegema. Jehoovale see ei meeldinud ja ta lõi seda uhket meest pidalitõvega. (2. Ajar. 26:16–21.) Kas uhkus võib saada püüniseks ka meile, nagu see sai Ussijale? Ikka võib, kui ennast liiga tähtsaks peame. Pidagem siis meeles, et kõik anded, mis meil on, ja kõik ülesanded, mis me koguduses saame, tulevad Jehoovalt. (1. Kor. 4:7.) Jehoova ei kasuta uhkeid inimesi. w21.06, lk 16, lõigud 7–8

Jeesus teadis, et jüngrite kuulutustööl pole alati häid tulemusi. Me ei tea, kui paljud neist, kes tema jüngreid kuulasid, ka tegelikult kristlasteks said. Jüngrid pidid õppima tundma rõõmu mitte oma saavutuste üle, vaid selle üle, et Jehooval on nende usinast kuulutustööst hea meel. Kui teeme kuulutustööd järjekindlalt, saame igavese elu. Kui me tõeseemneid külvame ja kastame, siis külvame ühtlasi Jumala vaimule, lastes sellel oma elus tegutseda. Jehoova on tõotanud, et kui me ei tüdi ehk ei anna alla, siis annab ta meile igavese elu, sõltumata sellest, kas meil on õnnestunud aidata kellelgi tema teenijaks saada või mitte. (Gal. 6:7–9.) w21.10, lk 26, lõigud 8–9

Kord pärast kuulutustööd olid Jeesus ja tema jüngrid üsna kurnatud. Nad vajasid puhkust, kuid rahvahulk leidis nad üles. Jeesusel oli neist kahju ja „ta hakkas neile paljusid asju õpetama”. Jeesus pani ennast nende inimeste olukorda. Ta nägi, et nad kannatavad ja vajavad lootust, ning ta tahtis neid aidata. Praegu on paljud inimesed samasuguses olukorras, kuigi nad võivad näida õnnelikud ja eluga rahul. Nad on nagu ekslevad lambad, kel pole karjast. Paulus ütles, et sellised inimesed on ilma lootuse ja Jumalata. (Efesl. 2:12.) Kui me mõistame oma territooriumil elavate inimeste olukorda, ajendab armastus ja kaastunne meid neid aitama. Parim viis seda teha on pakkuda neile piibliuurimist. w21.07, lk 5, lõik 8

Inimene, kes end upitab ja kel on kalduvus endast liiga palju arvata, on egotistlik. Niisugune inimene on uhke ja isekas. Kade inimene on aga selline, kes mitte üksnes ei ihalda endale seda, mis teistel on, vaid ta tahaks selle koguni teistelt ära võtta. Seega võib öelda, et kade inimene mingis mõttes isegi vihkab teisi. Egotismi ja kadedust võib võrrelda lennukikütuses olevate võõrlisanditega. Lennuk tõuseb küll õhku, ent millalgi võib kütuse pealevool takerduda ja võib juhtuda õnnetus. Samamoodi võib juhtuda, et keegi on pikka aega Jehoovat teeninud, kuid laseb siis mingil ajal uhkusel või kadedusel endast võitu saada. (Õpet. 16:18.) Ta lõpetab Jehoova teenimise ja teeb kahju nii endale kui ka teistele. Egotismiga aitab meil võidelda Pauluse nõuanne filiplastele. Ta kirjutas: „Ärge tehke midagi kiusu ega eneseupitamise pärast, vaid pidage alandlikult teisi endast ülemaks.” (Filipl. 2:3.) w21.07, lk 15, lõigud 6–8

Mõned arvavad, et õige religioon peab andma vastused kõigile küsimustele, isegi sellistele, mis pole seotud piibli teemadega. Kas see on mõistlik ootus? Mõtleme apostel Paulusele. Ta ergutas usukaaslasi uurima kõige paikapidavust. (1. Tess. 5:21.) Samas ta möönis, et on palju asju, millest ta aru ei saa. Ta ütles: „Meie teadmised on ju poolikud ... me näeme ähmast kujutist metallpeeglis.” (1. Kor. 13:9, 12.) Nagu Paulus, nii ei mõista ka meie kõiki asju. Ent Paulus teadis põhitõdesid Jehoova ja tema eesmärkide kohta. Sellest piisas veendumaks, et see, mida ta usub, on tõde. Üks võimalus oma veendumust tugevdada on võrrelda Jeesuse teenistust sellega, mida teevad Jehoova tunnistajad. w21.10, lk 18–19, lõigud 2–4

Eakad, ükskõik, kas te olete täisajalises teenistuses või mitte, te saate teiste heaks palju teha. Püüdke kohaneda muutunud oludega. Seadke endale uusi eesmärke ja keskenduge sellele, mida te saate teha, mitte sellele, mida te teha ei saa. Kuningas Taaveti südamesooviks oli ehitada Jehoovale tempel. Aga kui Jehoova ütles, et seda tööd hakkab tegema noor Saalomon, siis Taavet leppis sellega ja toetas projekti kogu hingest. (1. Ajar. 17:4; 22:5.) Taavet ei arvanud, et tema sobiks seda ülesannet paremini täitma, kuna Saalomon on noor ja kogenematu. (1. Ajar. 29:1.) Ta teadis, et ehitusprojekti edukus sõltub Jehoova õnnistusest, mitte eestvedaja vanusest või kogemustest. Taaveti sarnaselt on eakad kristlased tänapäeval jätkuvalt tegusad, isegi kui nende ülesanne muutub. Nad teavad, et Jehoova õnnistab noori, kes võtavad üle töö, mida nemad varem tegid. w21.09, lk 9, lõigud 4, 5; lk 10, lõik 8

Vaimsed eesmärgid annavad meie elule suuna ja sisu. Oluline on aga see, et meie eesmärgid oleksid vastavuses meie endi võimete ja oludega, mitte kellegi teise omadega. Kui meil oleks eesmärgid seatud kellegi teise järgi, siis võiks juhtuda, et pettume endis ja masendume. (Luuka 14:28.) Jehoova teenijana oled sa tema mitmepalgelise pere ainulaadne ja väärtuslik liige. Jehoova ei tõmmanud sind enda juurde sellepärast, et sa oleksid teistest inimestest kuidagi parem. Ta hoopis vaatas sinu südamesse ja nägi alandlikku inimest, keda ta saab õpetada ja vormida. Võid olla kindel, et sa oled Jehoovale kallis, kui teed tema teenistuses oma parima. Sinu vastupidavus ja ustavus näitavad, et sul on „kaunis ja hea süda”. (Luuka 8:15.) Anna Jehoovale jätkuvalt oma parim! Siis on sul põhjust tunda heameelt iseenda üle. (Gal. 6:4.) w21.07, lk 24, lõik 15; lk 25, lõik 20

Tihtilugu on meil vaja kannatlikkust, kui ootame õigluse jaluleseadmist. Näiteks kui kogudusevanemad saavad teada, et keegi on teinud ränga patu, otsivad nad palves tarkust Jehoovalt, et mõista tema seisukohta selles asjas. (Jaak. 3:17.) Nende eesmärk on patustanu eksiteelt tagasi tuua. (Jaak. 5:19, 20.) Samuti tahavad nad kogudust igati kaitsta ning lohutada neid, kes on haiget saanud. (2. Kor. 1:3, 4.) Ja tõsiste väärtegude korral on kogudusevanematel vaja kõigepealt teha selgeks faktid ja on loomulik, et see võtab mingil määral aega. Seejärel annavad nad eksinule piibli alusel nõu ning manitsevad teda parajal määral. (Jer. 30:11.) Kogudusevanemad ei taha otsuse langetamisega tormata. Kui asja käsitletakse Jehoova juhendite järgi, tuleb see kasuks tervele kogudusele. w21.08, lk 10–11, lõigud 12–13

Iisraeli tabanud näljahäda tõttu kolisid Noomi, tema mees ja kaks poega Moabimaale. Seal aga Noomi abikaasa suri. Tema kaks poega abiellusid, kuid kahjuks surid peagi nemadki. (Rutt 1:3–5.) Kõige selle tõttu oli Noomi meelt heitmas. Suures ängistuses arvas ta, et Jumal on tema vastu pöördunud. Ta ütles lausa: „Jehoova käsi on tõusnud mu vastu. ... Kõikvõimas on teinud mu elu väga kibedaks. ... Jehoova on olnud minu vastu ja Kõikvõimas on teinud mulle halba.” (Rutt 1:13, 20, 21.) Jehoova teab, et „rõhumine võib targa pööraseks teha”. (Kog. 7:7.) Ta ajendas Rutti osutama Noomi vastu truud armastust. Rutt aitas oma ämmal leida meelerahu ja mõista, et Jehoova armastab teda. w21.11, lk 9, lõigud 9–10; lk 10, lõik 13

Kui sa keskendud oma praegustele ülesannetele ja täidad neid hästi, siis kas see tähendab, et sul polegi tarvis uusi eesmärke püstitada? Ei tähenda. Me peaksime seadma endale eesmärke, et olla tõhusamad kuulutustööl ja rohkem toeks oma vendadele-õdedele. Neid on võimalik saavutada, kui oleme targad ja tasakaalukad ning keskendume teiste aitamisele, mitte niivõrd iseendale. (Õpet. 11:2; Ap. t. 20:35.) Mis eesmärke sa võiksid endale seada? Palu Jehoovalt jõukohaste sihtide seadmiseks ja nende saavutamiseks abi. (Õpet. 16:3.) Kas sul on võimalik teenida näiteks abi- või üldpioneerina, töötada peetelis või mõnel meie ehitusel? Äkki on sul võimalik õppida uut keelt, et kuulutada võõrkeelsel territooriumil? w21.08, lk 23, lõigud 14–15

Truu armastus on Jehoovale väga tähtis. (Hoosea 6:6.) Prohvet Miika kaudu innustab ta meid truud armastust armastama. (Miika 6:8, allmärkus.) Selleks aga on meil tarvis mõista, mis see truu armastus on. Mis on truu armastus? „Uue maailma tõlkes” esineb väljend „truu armastus” üle kahesaja korra. Piibli sõnaseletustes öeldakse, et see väljend „kirjeldab armastust, mis tuleneb enese sidumisest, põhimõttekindlusest, ustavusest ja sügavast kiindumusest. Sageli kasutatakse seda sõna seoses armastusega, mis on Jumalal inimeste vastu, kuid seda võidakse kasutada ka inimestevahelise armastuse kohta”. Jehoova on truu armastuse osutamises parim eeskuju. Pole ime, et Taavet ütles: „Jehoova, sinu truu armastus ulatub taevani ... Kui kallis küll on su truu armastus!” (Laul 36:5, 7.) Kas sinus tekitab Jehoova truu armastus samasuguseid tundeid nagu Taavetis? w21.11, lk 2, lõigud 1–2; lk 3, lõik 4

Jehoova teenijate perre kuulusid alguses Jeesus, kes on „kogu loodu esmasündinu”, ja tohutu hulk ingleid. (Kol. 1:15; Laul 103:20.) Kui Jeesus oli maa peal, andis ta mõista, et inimesed, kes on Jehoovale ustavad, võivad pidada teda oma isaks. Jüngritega rääkides nimetas Jeesus Jehoovat oma isaks ja nende isaks. (Joh. 20:17.) Kui pühendume Jehoovale ja laseme end ristida, saame endale palju usuvendi ja -õdesid. (Mark. 10:29, 30.) Jehoova on hea isa. Jeesus tahab, et me näeksime Jehoovat samamoodi nagu tema: südamliku isana, kelle poole on lihtne pöörduda. Meie Jumal ei ole mingi külm ja võimukas isik. See ilmneb hästi Jeesuse näidispalvest, mis algab sõnadega „meie Isa”. Jeesus oleks võinud nimetada Jehoovat ka Kõikvõimsaks, loojaks või igaviku kuningaks. (1. Moos. 49:25; Jes. 40:28; 1. Tim. 1:17.) Need kõik on sobivad ja pühakirjas esinevad nimetused. Ent Jeesus kasutas sel korral sooja sõna „isa”. w21.09, lk 20, lõigud 1, 3

Kuningas Manasse ignoreeris kangekaelselt hoiatusi, mida Jehoova talle oma prohvetite kaudu andis. Lõpuks „Jehoova lasi tulla nende [Manasse ja tema rahva] kallale Assüüria kuninga väepealikel, kes võtsid Manasse kinni, panid talle konksud külge, sidusid ta vaskahelaisse ja viisid Babüloni”. Võõral maal vangis olles hakkas Manasse ilmselt tõsiselt asjade üle järele mõtlema. Piibel ütleb tema kohta, et ta oli „väga alandlik oma esiisade Jumala ees”. Ent ta tegi veel midagi. Hädas olles „anus ta oma Jumalalt Jehoovalt halastust ... Ta muudkui palus Jumalat”. (2. Ajar. 33:10–12.) Mõne aja pärast vastas Jehoova Manasse palvetele. Neist ilmnes, et ta on tõesti muutunud. Jehoova andestas talle ja andis talle kuningavõimu tagasi. Manasse kasutas seda võimalust, et näidata, kui sügavalt ta oma tegusid kahetseb. w21.10, lk 4, lõigud 10–11

Akvila ja Priskilla pidid lahkuma tuttavast keskkonnast, leidma uue elukoha ja hankima tööd. Uues elukohas Korintoses aitasid Akvila ja Priskilla kohalikku kogudust ning julgustasid koos Paulusega sealseid usukaaslasi. Hiljem teenisid nad erinevates kohtades, kus oli vaja rohkem kuulutajaid. (Ap. t. 18:18–21; Rooml. 16:3–5.) Neil oli tõesti põnev ja rahuldust pakkuv elu. Priskilla ja Akvila on heaks eeskujuks selles, kuidas panna Jumala kuningriik oma elus esikohale. Paaridel on parim aeg rääkida ühistest eesmärkidest tutvumise ajal. Kui nad teevad koos otsuseid ja püüdlevad vaimsete eesmärkide poole, on neil rohkem võimalusi näha Jehoova kätt oma elus. (Kog. 4:12.) w21.11, lk 16–17, lõigud 11–12

Jehoovale on väga tähtis, et me oma vanemaid austaksime. Ta lausus tänase päevateksti sõnad vahetult pärast seda, kui oli öelnud iisraellastele, et neil tuleb olla püha. (3. Moos. 19:2.) Meil igaühel tuleks mõelda, kas me austame oma vanemaid, nagu Jehoova soovib. Kui tunned, et sul pole selles vallas väga hästi läinud, võiksid püüda olukorda parandada. Sa ei saa muuta minevikku, kuid sa saad teha nüüd ja edaspidi oma vanemate heaks midagi enamat. Võib-olla on sul võimalik nendega tihemini aega veeta või neile rohkem toeks olla. Ehk saad toetada neid rahaliselt või emotsionaalselt või aidata neil usku tugevana hoida. Nii toimid kooskõlas käsuga, mis on kirjas tekstis 3. Moosese 19:3. w21.12, lk 4–5, lõigud 10–12

Taavet patustas rängalt mitu korda. Ta rikkus Batsebaga abielu ja lasi tema abikaasa tappa. (2. Saam. 11:2–4, 14, 15, 24.) Sellega põhjustas ta palju valu nii endale, oma naistele kui ka ülejäänud perele. (2. Saam. 12:10, 11.) Hiljem korraldas Taavet sõjameeste loenduse, mida Jehoova polnud tal käskinud teha. Taaveti teo tõttu suri 70 000 iisraellast taudi. (2. Saam. 24:1–4, 10–15.) Kui sina oleksid tol ajal Iisraelis elanud, siis kas oleksid mõelnud, et Taavet küll Jehoova halastust ei vääri? Jehoova nii ei mõelnud. Ta teadis, et Taavet armastab teda ja tahab teha seda, mis on õige. Ta võttis arvesse seda, et üldiselt oli Taavet olnud tema ees laitmatu ja et ta kahetses oma vigu. Seepärast andestas ta Taavetile. Kas pole tore, et Jehoova otsib meis head ega keskendu meie vigadele? (1. Kun. 9:4; 1. Ajar. 29:10, 17.) w21.12, lk 19, lõigud 11–13

Jeesus tundis puudega inimestele kaasa ja tegi nad terveks. „Pimedad näevad, jalust vigased kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks, kurdid kuulevad, surnud äratatakse üles,” ütles ta ise. Rahvas, kes neid imesid nägi, kiitis Jumalat. (Luuka 7:20–22.) Meil tuleks Jeesust eeskujuks võtta ja olla puudega inimeste suhtes lahked, hoolivad ja kannatlikud. Muidugi ei saa meie kedagi ime läbi terveks teha, kuid me saame avada nende ususilmad: rääkida neile head sõnumit sellest, et tulevases paradiisis on kõigil täiuslik tervis ja ka lähedane suhe oma loojaga. (Luuka 4:18.) See hea sõnum ajendab juba praegu paljusid Jumalale kiitust tooma. w21.12, lk 9, lõik 5

Jaakobus tugines pühakirjale. Iiobi loole viidates aitas ta oma lugejatel mõista, et Jehoova tasub alati neile, kes talle ustavaks jäävad. Ta kasutas lihtsaid sõnu ja lihtsat loogikat. Nii suunas ta tähelepanu Jehoovale, jäädes ise tagaplaanile. Õpetus meile: õpeta lihtsalt ja tugine alati piiblile. Me ei peaks püüdma muljet avaldada mitte sellega, kui palju meie teame, vaid kui palju Jehoova teab ja kui väga ta meist hoolib. (Rooml. 11:33.) Selleks on tarvis õpetades alati piiblile tugineda. Näiteks selle asemel et öelda piibliõpilasele, mida meie tema olukorras teeksime, peaksime piibli näidete varal aitama tal mõista, kuidas Jehoova mõtleb ja sellesse küsimusse suhtub. Sel juhul tegutseb õpilane õigetel ajenditel: soovist meeldida Jehoovale, mitte meile. w22.01, lk 11, lõigud 9–10

Armastus teiste vastu ei peaks piirduma lihtsalt sellega, et me ei tee neile halba. Igal kristlasel, kes tahab Jehoovale meeldida, tuleks armastada oma ligimest nagu iseennast. Selle käsu olulisust rõhutas ka Jeesus. Kord küsis temalt üks variser: „Milline käsk Moosese seaduses on suurim?” Jeesus ütles, et esimene ja suurim käsk on armastada Jehoovat kogu südamest ja hingest ja kogu oma mõistusega. Seejärel tsiteeris ta teksti 3. Moosese 19:18, öeldes: „Teine, selle sarnane, on see: „Armasta oma ligimest nagu iseennast.”” (Matt. 22:35–40.) Ligimesearmastuse osutamiseks on hulgaliselt võimalusi. Ühe näite leiamegi samast salmist. Seal öeldakse: „Te ei tohi kätte maksta ega pidada vimma.” w21.12, lk 10–11, lõigud 11–13

Peetrus astus paadist välja kindla sihiga jõuda Jeesuseni ja niikaua, kui ta hoidis pilku Jeesusel, suutis ta mäsleval merel kõndida. Kuid endalegi ootamatult kaotas ta oma sihi silmist ja tema tähelepanu läks tormile. Seetõttu said hirm ja kahtlused temast võitu ning ta hakkas vajuma. (Matt. 14:24–31.) Mida me võime sellest loost õppida? Elumere lainetes heideldes on meil vaja hoida pilku Jehooval ja tema tõotustel, muidu võime muredesse uppuda. Ükskõik millised tormid meid ka ei tabaks, hoidkem meeles, et Jehoova suudab meid aidata. w21.12, lk 17–18, lõigud 6–7

Palvetamine, piibliuurimine ja mõtisklemine on osa pühast teenistusest. Palvetades suhtleme oma taevase isaga, kes meid väga armastab. Piiblit uurides õpime teda kui kogu tarkuse allikat paremini tundma. (Õpet. 2:1–5.) Mõtiskledes saame parema pildi Jehoova isiksusest ja tema imelisest eesmärgist kogu looduga, samuti enda kohast tema eesmärgis. Mida aga teha, et see piiratud aeg, mida saame Jehoovale pühendada, oleks tulemuslik? Püüa leida vaikne koht. Enne teenistuse alustamist veetis Jeesus 40 päeva kõrbes. (Luuka 4:1, 2.) Seal sai ta segamatult Jehoovaga rääkida ja mõtiskleda selle üle, mis on Isa tahe tema suhtes. Kõik see valmistas teda eesootavaks ette. w22.01, lk 27, lõigud 7–8

Vahel võib kogudusevanem või mõni teine küps vend juhtida meie tähelepanu millelegi, milles meil on veel arenguruumi. Kui keegi võtab vaevaks meid piibli põhjal manitseda, näitab see, et ta hoolib meist. Meil tuleks ta tänulikult ära kuulata ja kuuldu järgi ka toimida. Üldiselt on muidugi lihtne nõustuda, et me kõik oleme ebatäiuslikud, aga hoopis teine lugu on siis, kui keegi osutab mingile meie konkreetsele puudusele. (Kog. 7:9.) Me võime hakata end õigustama ja ütleja motiivid kahtluse alla seada. Meid võib pahandada see, kuidas ta meiega rääkis, ja me võime hakata temas endas vigu otsima, mõeldes: „Mis õigusega tema mind õpetama tuleb? Vaadaku, milline ta ise on!” Kui kuuldu meile ei istu, võime seda ignoreerida või küsida kellegi teise arvamust, kes ütleb seda, mida me kuulda tahame. w22.02, lk 8–9, lõigud 2–4

Kas ka uues maailmas võib miski meie usalduse Jehoova vastu proovile panna? Mõelgem, mis juhtus veidi pärast seda, kui iisraellased olid Egiptuse orjusest vabanenud. Osa neist hakkas nurisema, kuna nad igatsesid toitu, mida nad Egiptuses olid söönud, ja suhtusid põlgusega mannasse, mida Jehoova neile andis. (4. Moos. 11:4–6; 21:5.) Kas midagi sarnast võib juhtuda meiega, kui suur viletsus on läbi? Me ei tea, kui palju tööd nõuab Saatana maailma rusude likvideerimine ja maa paradiisiks muutmine. Tõenäoliselt tuleb meil algul taluda mõningaid ebamugavusi. Kas võib olla, et hakkame selle pärast nurisema? Kui oleme praegu tänulikud kõige eest, mida Jehoova meile annab, siis seda tõenäoliselt ei juhtu. w22.02, lk 7, lõigud 18–19

Prohvetikuulutus tekstis Sakarja 8:23 maalib südamliku pildi sellest, kuidas teised lambad oma võitud vendadesse-õdedesse suhtuvad. Väljendid „juudi mees” ja „teie” käivad ühe ja sama rühma kohta, võitute kohta, kes on veel maa peal. (Rooml. 2:28, 29.) Kümme meest rahvaste hulgast sümboliseerivad teisi lambaid. Nad haaravad juudi mehest kõvasti kinni ehk hakkavad koos võitutega Jehoovat teenima. Ka ennustus tekstides Hesekiel 37:15–19, 24, 25 kirjeldab tabavalt ühtsust, mis valitseb võitute ja teiste lammaste vahel. Seal räägitakse kahest kepist. Juuda kepp sümboliseerib taevase lootusega kristlasi (Juuda suguharust olid pärit Iisraeli kuningad) ja Efraimi kepp maise lootusega kristlasi. Jehoova ütles, et need kaks keppi saavad tema käes üheks. Võitud ja teised lambad teenivadki ühtse rahvana ühe kuninga Jeesus Kristuse valitsuse all. (Joh. 10:16.) w22.01, lk 22, lõigud 9–10

Jeesus rääkis neist, kes andsid vaestele armuande selleks, et teised neid tähele paneksid. Sellistel heategudel pole Jehoova silmis mingit väärtust. Seega on tähtis teha õiget asja ka õigel ajendil. (Matt. 6:2–4.) Meil tuleb teha teistele head ja seda täiesti isetult. Võiksime esitada endale järgmised küsimused. Kui ma tean, mida on õige teha, siis kas ma ka teen seda? Mis ajendab mind teistele head tegema? Püha vaim pole passiivne jõud; see on jõud, millega Jehoova kõike teeb. (1. Moos. 1:2.) Ja sellesama vaimu vili peaks meidki tegudele tõukama. Jaakobus kirjutas: „Usk ilma tegudeta on surnud.” (Jaak. 2:26.) Nii on ka iga teise vaimu vilja aspektiga. Meie teod näitavad, kas Jumala vaim tegutseb meis või mitte. w22.03, lk 11, lõigud 14–16

Enne seda, kui apostel Peetrus ergutas võitud kristlasi saama pühaks kogu eluviisilt, ütles ta: „Olgu teie vaim tugev ja valmis tegutsemiseks.” (1. Peetr. 1:13.) Mis tegutsemist ta silmas pidas? Ta ütles, et neil tuleks kuulutada kõikjal selle vägevust, kes neid on kutsunud. (1. Peetr. 2:9.) Tänapäeval on kõigil kristlastel au teha sedasama tööd ja see aitab inimesi rohkem kui miski muu. (Mark. 13:10.) Kui seda teeme, väljendame armastust Jumala ja ligimese vastu ning näitame, et tahame saada pühaks kogu oma eluviisilt. w21.12, lk 13, lõik 18

Paulus eeldas oma vendadest ja õdedest alati parimat. Ta mõistis, et kui keegi eksib, pole ta sellepärast veel halb inimene. Paulus armastas usukaaslasi ja keskendus nende headele omadustele. Kui mõnel vennal või õel oli raske teha seda, mis on õige, ei seadnud Paulus tema motiive kahtluse alla, vaid uskus, et ta tahab õigesti käituda, kuid vajab lihtsalt natuke abi. Mõtleme näiteks, kuidas Paulus aitas kaht Filippi koguduse õde. (Filipl. 4:1–3.) Euodia ja Süntühhe olid lasknud mingitel erimeelsustel oma suhted sassi ajada. Paulus ei olnud nendega karm ega mõistnud neid hukka. Ta teadis, et nad on tublid õed, kes on pikka aega ustavalt Jehoovat teeninud, ja et Jehoova armastab neid. Kuna ta uskus neist parimat, õhutas ta neid oma suhteid korda seadma. Positiivne suhtumine usukaaslastesse aitas Paulusel oma tööst kogudusevanemana rõõmu tunda. Samuti olid tal tänu sellele vendade-õdedega soojad suhted. w22.03, lk 30, lõigud 16–18

Rahu, mida Jumal annab, leevendab ängi ja aitab selgelt mõelda. Õde Luz räägib: „Mind painab tihti üksildus. Vahel tunnen koguni, et Jehoova ei armasta mind. Sellistel hetkedel teen kohe palve ja räägin Jehoovale, mida ma tunnen. See aitab mul tasakaalu tagasi saada.” Palvel on tõepoolest tohutu vägi. (Filipl. 4:6, 7.) Me võime olla kindlad, et Jehoova ja Jeesus toetavad meid, kui peaksime mõne lähedase kaotama. Nagu Jeesus, hoolime ka meie inimestest ja seepärast teeme oma parima, et neile head sõnumit rääkida. Ja nii hea on teada, et Jehoova ja Jeesus tunnevad meile meie nõrkustes kaasa ja tahavad aidata meil vastu pidada, kuni jõuab kätte päev, mil Jehoova pühib ära kõik pisarad meie silmist. (Ilm. 21:4.) w22.01, lk 15, lõik 7; lk 18, lõigud 19–20

Jeesus rääkis kahest väravast, millest üks viib laiale ja teine kitsale teele. (Matt. 7:14.) Kolmandat teed ei ole. Seega peab iga inimene valima, kumba teed ta käib. See on kõige tähtsam valik üldse, sest kaalul on igavene elu. Paljud valivad laia tee, kas siis sellepärast, et seal on kergem käia, või siis lähevad nad lihtsalt massiga kaasa. Nad ei mõista, et see tee viib hävingusse ja et Saatan on see, kes soovib, et nad seal käiksid. (1. Kor. 6:9, 10; 1. Joh. 5:19.) Kitsa tee kohta, mis viib ellu, ütles Jeesus, et „vähe on neid, kes selle leiavad”. See on nii sellepärast, et on palju valeprohveteid, nagu Jeesus järgmises salmis hoiatas. (Matt. 7:15.) w21.12, lk 22–23, lõigud 3–5