September

Jeesuse õpetused ei rahuldanud sugugi mitte kõiki inimesi. Nad nõudsid rohkemat. Kuna aga Jeesus keeldus nende ees imet tegemast, põlgasid nad ta ära. (Matt. 16:4.) Jesaja kirjutas messia kohta: „Ta ei kisenda ega karju, tema häält ei kuulda tänavail.” (Jes. 42:1, 2.) Jeesus ei tõmmanud oma teenistusega endale tähelepanu. Ta ei ehitanud vägevaid templeid, ei kandnud erilisi vaimulikurõivaid ega nõudnud, et tema poole pöördutaks uhkete religioossete tiitlitega. Kui Jeesus oli kuningas Herodese ees, ei teinud ta temale mulje avaldamiseks mingeid imetegusid, ehkki tema elu oli ohus. (Luuka 23:8–11.) Jeesus küll tegi vahel imesid, kuid tema peamine tegevus oli hea sõnumi kuulutamine. Ta ütles oma jüngritele: „Selleks ma olengi tulnud.” (Mark. 1:38.) w21.05, lk 3–4, lõigud 9–10

Me otsime neid, kes on „valmis vastu võtma tõde”. (Ap. t. 13:48.) Et neist saaksid Jeesuse järelkäijad, on meil vaja aidata neil piiblist õpitut mõista, omaks võtta ja ellu rakendada. (Kol. 2:6, 7; 1. Tess. 2:13.) Kõik koguduses saavad toetada piibliõpilast, kui väljendavad tema vastu armastust ja võtavad ta koosolekutel soojalt vastu. (Joh. 13:35.) Piibliõpetajal võib olla vaja panustada palju aega ja energiat, et aidata õpilasel juurida endast välja valed uskumused ja harjumused. (2. Kor. 10:4, 5.) Võib kuluda palju kuid, et aidata õpilasel teha neid muudatusi, nii et ta jõuaks ristimiseni. Kuid see kõik on vaeva väärt. w21.07, lk 3, lõik 6

Kas sina oled veendunud, et see, mida meie kui Jehoova tunnistajad õpetame, on tõde, ja et me teenime Jehoovat talle meelepäraselt? Paulus oli kindlalt veendunud, et see, mida ta usub, on tõde. (1. Tess. 1:5.) See veendumus ei põhinenud emotsioonidel. Ta oli hoolas Jumala sõna uurija. Ta uskus, et kogu pühakiri on Jumalalt. (2. Tim. 3:16.) Mida ta pühakirja uurides teada sai? Näiteks seda, et Jeesus oli tõotatud messias. See oli fakt, mida juudi usujuhid ignoreerisid. Nad väitsid, et tunnevad Jumalat, kuid oma tegudega nad salgasid teda. (Tiit. 1:16.) Paulus aga ei valinud, milliseid mõtteid pühakirjast ta usub ja milliseid mitte. Ta oli valmis andma teistele edasi kõiki Jumala õpetusi ja ka ise nende järgi elama. (Ap. t. 20:27.) w21.10, lk 18, lõigud 1–2

Kuigi meie istutame ja kastame, tuleb meil meeles hoida, et Jumal on see, kes annab kasvu. (1. Kor. 3:6, 7.) Jehoovale on iga inimese elu kallis. Ta on andnud meile võimaluse töötada koos tema pojaga ja koguda inimesi rahvaste hulgast, enne kui tuleb selle vana maailma lõpp. (Haggai 2:7.) Meie kuulutustööd võib võrrelda päästemissiooniga. Me oleme nagu päästemeeskonna liikmed, kes on saadetud appi kaevandusse lõksu jäänud inimestele. Kuigi võib-olla vaid mõned kaevurid leitakse elusana, on kõigi päästjate töö oluline. Sama käib ka meie kuulutustöö kohta. Me ei tea, kui palju inimesi praegusest Saatana maailmast päästetakse, kuid Jehoova saab meist igaüht selles töös kasutada. Andreas, kes elab Boliivias, ütleb: „Ma tean, et kui keegi õpib tõde ja läheb ristimisele, on see tiimitöö tulemus.” Olgu meil sama positiivne hoiak! Siis Jehoova õnnistab meid ja kuulutustöö pakub meile tõelist rõõmu. w21.05, lk 18, lõigud 19–20

Jahimehe eesmärk on saakloom lõksu püüda või tappa. Ta kasutab erisuguseid püüniseid ja lõkse, nagu märkis ka üks Iiobi võltssõpradest. (Iiob 18:8–10.) Kuidas jahimees looma lõksu meelitab? Ta õpib tundma looma eluviisi, näiteks seda, kus ta liigub, ja mõtleb, milline lõks oleks tema jaoks kõige sobivam. Saatan tegutseb nagu jahimees. Ta jälgib meid ning paneb tähele, mida me teeme ja mis meile huvi pakub. Seejärel seab ta üles püünise, lootes meid ootamatult tabada. Piibel aga kinnitab, et isegi kui me satume mõnda Saatana püünisesse, on meil võimalik sellest pääseda. Piibel õpetab ka seda, kuidas Saatana püüniseid vältida. Saatana kõige tõhusamate püüniste seas on uhkus ja ahnus. Ta on kasutanud neid edukalt juba tuhandeid aastaid. Saatan on otsekui linnupüüdja, kes meelitab saagi püünisesse või võrku. (Laul 91:3.) Meil on aga võimalik tema käest pääseda, sest Jehoova on meile teada andnud, millist taktikat Saatan kasutab. (2. Kor. 2:11.) w21.06, lk 14, lõigud 1–2

Meie ustavad eakad on nagu väärtuslikud teemandid. Piiblis võrreldakse nende halle juukseid kauni krooniga. (Õpet. 20:29.) Kuid võib juhtuda, et me ei pane tähele, kui väärtuslikud eakad on. Kui me neid aga tundma õpime, saame midagi palju väärtuslikumat kui sõna otseses mõttes teemandid. Ustavad eakad kristlased on Jehoovale tõesti kallid. Ta näeb nende kauneid omadusi ja hindab neid väga. Jehoovale meeldib, kui eakad annavad noorematele edasi oma elutarkusi, mis nad on tema teenistuses omandanud. (Iiob 12:12; Õpet. 1:1–4.) Jehoova peab kalliks nende vastupidavust. (Mal. 3:16.) Eakatel on elus ehk olnud palju raskusi, aga nad ei ole lakanud Jehoovat teenimast. Ajaga on nende tulevikulootus üha selgemaks muutunud. Jehoova armastab neid, sest ka vanas eas toovad nad au tema nimele. (Laul 92:12–15.) w21.09, lk 2, lõigud 2–3

Aeg-ajalt oleks hea mõelda oma motiividele. Näiteks võiksid endalt küsida: „Kas ma kipun end teistega võrdlema? Kas ma püüan teha midagi hästi seepärast, et olla kellestki parem, või kas ma tahan lihtsalt anda Jehoovale oma parima?” Piibel manitseb meid, et me ei võrdleks end teistega. Kui me mõtleksime, et oleme kellestki paremad, siis võime muutuda uhkeks. Kui aga leiaksime end teistega võrreldes, et oleme kehvemad, võime masenduda. (Rooml. 12:3.) Meil tuleb meeles hoida, et Jehoova ei tõmmanud meid enda juurde mitte seepärast, et me olime kenad, sõnaosavad või teiste silmis populaarsed, vaid sellepärast, et ta nägi, et meis võib hakata võrsuma armastus tema vastu ja et me oleme valmis kuuletuma tema pojale. (Joh. 6:44; 1. Kor. 1:26–31.) w21.07, lk 14–15, lõigud 3–4

Selleks et uuendada oma mõtteviisi, on vaja palvetada, uurida piiblit ja mõtiskleda. Püüa seda kõike teha ja palu Jehoovalt selleks jõudu. Tema püha vaim aitab sul saada üle kalduvusest võrrelda end teistega. Jehoova aitab sul ka märgata enda juures kadeduse ilminguid või kohatut uhkust ja need kiiresti oma südamest välja juurida. (2. Ajar. 6:29, 30.) Jehoova tunneb meie südant. Ta teab ka, et meil tuleb seista vastu selle maailma halvale mõjule ja võidelda oma patuste kalduvustega. Kui Jehoova näeb, kui kõvasti me selle nimel vaeva näeme, kasvab tema armastus meie vastu veelgi. Kirjeldamaks oma tundeid meie vastu, kasutab Jehoova näidet emast ja lapsest. (Jes. 49:15.) Kas pole lohutav teada, et Jehooval on samasugune tugev armastus meie vastu, kui ta näeb, et pingutame tema teenistuses kogu hingest? w21.07, lk 24–25, lõigud 17–19

Me võime suurendada oma rõõmu, kui täidame südamest igat ülesannet Jehoova teenistuses. Tee kogu hingest kuulutustööd ja toeta oma kogudust. (Ap. t. 18:5; Heebr. 10:24, 25.) Valmistu koosolekuteks hästi, et saaksid anda julgustavaid kommentaare. Suhtu tõsiselt oma õpilasülesannetesse nädalasisesel koosolekul. Kui sinult palutakse abi mõne ülesande täitmisel, siis ole täpne ja usaldusväärne. Ära mõtle, et mõni ülesanne on tähtsusetu ja raiskab su aega. Püüa oma oskusi parandada. (Õpet. 22:29.) Mida rohkem sa mõne ülesande kallal pingutad, seda kiiremini arened ja tunned rohkem rõõmu. (Gal. 6:4.) Siis on sul ka lihtsam rõõmu tunda selle üle, kui keegi teine saab ülesande, mida sina tahtsid. (Gal. 5:26.) w21.08, lk 22, lõik 11

Meil tuleb hoiduda uhkusest ja lasta Jehooval end õpetada. Nagu haigus võib kõvastada südameartereid ja pärssida südame tööd, võib uhkus kõvastada meie sümboolset südant ja takistada meid Jehoova juhatust järgimast. Variseride süda oli läinud nii kõvaks, et nad ei tunnustanud ilmselgeid tõendeid selle kohta, et Jeesus tegutseb Jumala jõu abil. (Joh. 12:37–40.) Selline hoiak oli ohtlik, sest kaalul oli nende igavene elu. (Matt. 23:13, 33.) Seega on väga oluline, et laseksime piiblil ja Jumala vaimul kujundada oma isiksust ning mõjutada oma mõtlemist ja otsuseid. Jaakobus oli alandlik ja lasi Jehooval end õpetada. Ja tänu alandlikkusele sai temast endast hea õpetaja. w22.01, lk 10, lõik 7

Kui oleme palves püsivad, siis võime olla kindlad, et meie taevane isa kuulab meie palveid. (Kol. 4:2.) Ehkki meile võib tunduda, et vastus palvele hilineb, vastab Jehoova sellele kindlasti õigel ajal. (Heebr. 4:16.) Me ei tohiks kunagi Jehoovat süüdistada, kui miski ei toimu nii kiiresti, nagu see meie arvates peaks toimuma. Näiteks on paljud meist aastaid palvetanud selle eest, et Jumala kuningriik teeks kurjale maailmale lõpu. Jeesus on isegi käskinud meil selle eest palvetada. (Matt. 6:10.) Oleks rumal lasta oma usul Jumalasse nõrgeneda sellepärast, et lõpp pole tulnud inimeste meelest õigel ajal. (Hab. 2:3; Matt. 24:44.) On tark oodata Jehoovat ja palvetada tema poole usus. Lõpp tuleb täpselt õigel ajal. Jehoova on selle päeva ja tunni juba paika pannud. Ja me võime olla kindlad, et see on parim aeg. (Matt. 24:36; 2. Peetr. 3:15.) w21.08, lk 10, lõigud 10–11

Alandlikkus aitab eakal tunnistada, et ta ei suuda teha enam nii palju nagu varem. Mõtle näiteks ringkonnaülevaatajate peale. Kui nad saavad 70-aastaseks, antakse neile teine ülesanne. Selline muutus võib olla neile raske, sest neile meeldib sel viisil vendi teenida. Aga nad mõistavad, et on parem, kui nooremad vennad nende ülesande üle võtavad. Neil on samasugune suhtumine nagu muistses Iisraelis elanud leviitidel, kelle teenistus kogudusetelgis lõppes 50-aastaselt. Nende leviitide rõõm ei sõltunud teenistusülesandest. Nad tegi nii palju kui võimalik ja toetasid nooremaid. (4. Moos. 8:25, 26.) Kuigi endised ringkonnaülevaatajad ei saa enam käia kogudusest kogudusse, on nad suureks toeks sellele kogudusele, kuhu nad on määratud. w21.09, lk 8–9, lõigud 3–4

Jeesus rääkis südamliku loo kadunud pojast, mis on kirjas tekstis Luuka 15:11–32. Üks mässumeelne noor mees lahkus kodunt ja rändas kaugele maale. Seal elas ta amoraalset ja pillavat elu. Ent kui saabusid rasked ajad, hakkas ta asjade üle tõsiselt järele mõtlema. Ta mõistis, kui hea elu oli tal olnud oma isa kodus. Noor mees tuli mõistusele, otsustas koju tagasi minna ja paluda oma isalt andestust. See oli väga oluline, et ta mõistis, kui madalale ta oli langenud. Kuid tal tuli ka midagi ette võtta. Kadunud poeg tõendas oma tegudega, et tema kahetsus on siiras. See mõistujutt pole pelgalt liigutav lookene, vaid selles peituvad õpetlikud põhimõtted. Need on abiks kogudusevanematele, kes püüavad aru saada, kas rängalt patustanu kahetsus on siiras. w21.10, lk 5, lõigud 14–15

Mida ei raputata ega hävitata? Apostel Paulus kirjutas: „Kuna meile antakse kuningriik, mida ei saa kõigutada, siis jäägu meie peale arm, tänu millele me saame teenida Jumalat talle meelepäraselt, jumalakartuse ja aukartusega.” (Heebr. 12:28.) Peale viimast raputamist on Jumala kuningriik endiselt alles. (Laul 110:5, 6; Taan. 2:44.) Aeg hakkab otsa saama. Inimestel on vaja valida, kas nad toetavad seda maailma ja lähevad hävingusse, või hakkavad teenima Jehoovat ja saavad igavese elu. (Heebr. 12:25.) Meie kuulutustöö aitab neil otsusele jõuda. Hoidkem alati meeles sõnu, mida ütles Jeesus: „Head sõnumit kuningriigist kuulutatakse kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvastele ja siis tuleb lõpp.” (Matt. 24:14.) w21.09, lk 18–19, lõigud 18–20

Kogudusevanemad, kasutage igat võimalust, et julgustada neid, kelle lähedane on eemaldatud. Teil on vaja selliseid usukaaslasi lohutada. (1. Tess. 5:14.) Seda saab teha näiteks enne ja pärast koosolekuid. Samuti on hea neid külastada, palvetada koos nendega, teha koos nendega kuulutustööd või kutsuda neid oma pere piibliõhtule. Vaimsed karjased peavad olema selliste Jehoova lammastega osavõtlikud ja armastavad. (1. Tess. 2:7, 8.) „Jehoova ... ei taha, et keegi hukkuks, vaid soovib, et kõik oma patte kahetseksid.” (2. Peetr. 3:9.) Isegi kui keegi on teinud ränga patu, on tema elu Jehoova silmis ikkagi väärtuslik. Jehoova on igaühe eest maksnud kõrge lunahinna, toonud ohvriks oma armsa poja. Ta soovib aidata eemaldatutel tema juurde tagasi tulla. Seda illustreerib hästi Jeesuse mõistujutt kadunud pojast. (Luuka 15:11–32.) w21.09, lk 30–31, lõigud 17–19

Kuidas on lood siis, kui tervise tõttu on su võimalused osaleda kuulutustöös piiratud? Sa võid sellegipoolest lõikustööst rõõmu tunda. Mõtle näiteks juhtumile, kui kuningas Taavet ja tema mehed läksid oma peresid ja vara amalekkide käest päästma. Kakssada meest olid liiga kurnatud ja jäid varustust valvama. Ent pärast seda, kui lahing oli võidetud, jagas Taavet sõjasaagi võrdselt kõigi vahel. (1. Saam. 30:21–25.) See lugu õpetab meile midagi meie ülemaailmse kuulutustöö kohta. Igaühel, kes teeb selles töös oma jõukohase osa, on põhjust rõõmustada iga uue Jehoova teenija üle, kes on hakanud käima eluteel. Jehoova paneb tähele meie kõva tööd ja meie ajendeid ning annab meile tasu. Samuti õpetab ta meile, kuidas tunda rõõmu oma osa üle lõikustöös. (Joh. 14:12.) Me võime olla kindlad, et seni, kuni teeme kuulutustööd kogu südamest, on Jehooval meist hea meel. w21.10, lk 27–28, lõigud 15–17

Kui me jääme vanemaks, siis võime karta, et me ei suuda teha Jehoova teenistuses enam nii palju kasulikku kui varem. On tõsi, et vanemaks jäädes meie jõuvarud vähenevad. Kui aga jagame oma tarkust ja elukogemusi noorematega, võib see aidata neil teha Jehoova teenistuses rohkem ja võtta vastu uusi ülesandeid. Eakad peavad olema alandlikud, kui nad tahavad noori aidata. Alandlik inimene peab teisi endast ülemaks. (Filipl. 2:3, 4.) Eakas, kes seda omadust ilmutab, mõistab, et ülesannete täitmiseks on erinevaid viise. Seega ta ei oota, et kõike tehtaks nii nagu vanasti. (Kog. 7:10.) Kuigi tal on palju elukogemusi, mõistab ta, et „selle maailma näitelava muutub” ja et tal on vaja kohaneda uute oludega. (1. Kor. 7:31.) w21.09, lk 8, lõigud 1, 3

Jehoova ei käsi oma teenijatel teha kunagi midagi ebapuhast, alandavat või julma. „Jehoova on püha”, nagu oli uurendatud kuldplaadile, mis oli ülempreestri turbani küljes. (2. Moos. 28:36–38.) See kiri kuldplaadil tuletas kõigile, kes seda nägid, Jehoova pühadust meelde. Ja isegi kui mõnel iisraellasel polnud võimalik seda oma silmaga näha, kuulis ta sama mõtet, kui seadust kõigile – nii meestele, naistele kui ka lastele – ette loeti. (5. Moos. 31:9–12.) Näiteks on Moosese seaduses öeldud: „Mina olen Jehoova, teie Jumal. ... Olge siis pühad, sest mina olen püha!” ja „Te peate olema minu ees pühad, sest mina, Jehoova, olen püha.” (3. Moos. 11:44, 45; 20:7, 26.) w21.12, lk 3, lõigud 6–7

Riikides, kus majanduslik olukord pole kiita, võib olla väga raske hoolitseda selle eest, et perel oleks toit laual, riided seljas ja katus pea kohal. Mõnes peres on ainus ülalpidaja surnud ja pere võib tunda kitsikust. Meil on igati põhjust Jehoovat usaldada ja mitte liigselt muretseda. Jehoova on lubanud, et ta hoolitseb nende eest, kes peavad tema teenimist elus kõige tähtsamaks. (Matt. 6:32, 33.) Ta pole veel kunagi seda lubadust murdnud. (5. Moos. 8:4, 15, 16; Laul 37:25.) Ja kui Jehoova hoolitseb isegi lillede ja lindude eest, siis miks peaksime meie muretsema selle pärast, mida süüa või mida selga panna? (Matt. 6:26–30; Filipl. 4:6, 7.) Pealegi on Jehoova meie taevane isa ja ta armastab meid. Nii nagu armastav lapsevanem hoolitseb selle eest, et lapsel oleks kõik vajalik olemas, nii kannab Jehoova hoolt meie vajaduste eest. w21.12, lk 17, lõigud 4–5; lk 18, lõik 8

Kas sina oled kunagi kellegi tõttu väga haiget saanud? Võib-olla oli tegemist isegi Jehoova teenijaga. Mõtle näiteks Joosepile, kellele põhjustasid raskusi tema oma vennad. Joosep keskendus Jehoova teenimisele ja sai oma vastupidavuse eest rikkaliku tasu. Aja jooksul suutis Joosep kogetud valu unustada ja näha, kuidas Jehoova teda oli õnnistanud. (1. Moos. 45:5.) Nagu Joosepit, võib meidki lohutada see, kui hoiame Jehoova ligi ja laseme temal õigluse jalule seada. (Laul 7:17; 73:28.) Kui sa pead taluma ülekohut või keegi põhjustab sulle hingevalu, siis pea meeles, et Jehoova on ligi neile, kelle süda on murtud. (Laul 34:18.) Tal on hea meel, kui sa oled kannatlik ja heidad oma koorma tema peale. (Laul 55:22.) Jehoova on kogu maa kohtumõistja, kelle eest ei jää midagi varjule. (1. Peetr. 3:12.) Kui sul tekivad probleemid, mida sa ei saa lahendada, siis kas oled valmis ootama Jehoovat? w21.08, lk 11, lõik 14; lk 12, lõik 16

Tark oleks elada oma elu nii, et Jehooval oleks meie üle hea meel. Selleks tuleb meil seada õiged prioriteedid. Vahel on meie ees kaks valikut, millest kumbki pole iseenesest vale. Sel juhul tasuks mõelda, kumb valik võimaldaks kasutada aega parimal viisil. Seda mõtet ilmestab hästi piiblilugu Jeesuse külaskäigust Maarja ja Marta juurde. Olles väga elevil, et Jeesus külla tuli, asus Marta valmistama rikkalikku söömaaega. Samal ajal istus tema õde Maarja Jeesuse jalge ees ja kuulas teda. Martal olid küll parimad kavatsused, kuid Maarja valis parima osa. (Luuka 10:38–42, allmärkus.) Mõne aja pärast Maarja ilmselt ei mäletanudki, mida nad tol korral sõid. Kuid see, mida Jeesus õpetas, jäi talle alatiseks meelde. Nii nagu Maarja väärtustas hetki Jeesuse seltsis, väärtustame meie aega, mis me veedame Jehoova seltsis. w22.01, lk 27, lõigud 5–6

Kuigi Ahab alandus Jehoova ees, näitasid tema hilisemad teod, et tema kahetsus polnud siiras. Ta ei püüdnud Baali kummardamist kõrvaldada, samuti ei edendanud ta Jehoova teenimist. Pärast Ahabi surma andis Jehoova teada, kuidas ta temasse suhtus. Jumala prohvet Jehu ütles, et Ahab oli jumalatu. (2. Ajar. 19:1, 2.) Kui Ahabi kahetsus oleks olnud siiras, poleks Jehoova kindlasti lasknud tema kohta öelda, et ta oli jumalatu, kes vihkas Jehoovat. Ahab küll kahetses, aga mitte südamest. Mida me tema elust õpime? Kui Eelija teatas Ahabile Jehoova kohtuotsuse, siis Ahab alandus. Ent tema hilisemad teod näitasid, et see kahetsus polnud siiras. Seega, kahetsemine hõlmab midagi enamat kui vaid kurbuse väljendamist. w21.10, lk 3, lõigud 4–5, 7–8

Jesaja oli prohvet ja ilmselt oli ka ta naisel prohvetlikke ülesandeid, kuna teda nimetatakse naisprohvetiks. (Jes. 8:1–4.) Jesaja ja ta naine panid abielupaarina Jehoova teenimise esikohale. Ka tänapäeval saavad abielupaarid hoida Jehoova teenimise oma elus tähtsaimal kohal, kui teevad tema teenistuses oma parima. Nad kasvatavad oma usaldust Jehoova vastu, kui uurivad koos piibli ennustusi ja näevad, et need on alati täitunud. (Tiit. 1:2.) Abielupaarid võiksid mõelda, kuidas nad saavad aidata kaasa piibli prohvetiennustuste täitumisele. Näiteks on neil võimalus anda oma osa Jeesuse ennustuse täitumises, et head sõnumit kuulutatakse kogu maailmas, enne kui tuleb lõpp. Mida kindlamad on nad piibli ennustuste täitumises, seda suurem on nende soov teha Jehoova teenistuses kõik, mis võimalik. w21.11, lk 16, lõigud 9–10

Jeesus oli mures oma ema pärast, kes oli ilmselt leseks jäänud. Seepärast usaldas ta oma ema Maarja eest hoolitsemise Johannesele, kes oli üks tema lähemaid sõpru. Jeesus teadis, et nii on ema vaimne heaolu tagatud. Sellest päevast alates sai Johannes otsekui Maarja pojaks ja ta hoolitses tema kui oma ema eest. Jeesus tõesti armastas oma kallist ema, kes oli sünnist saati tema eest hoolt kandnud ja seisis ka surmapäeval tema kõrval. Mida me Jeesuse sõnadest õpime? Meil võivad olla usukaaslastega lähedasemad suhted kui oma pereliikmetega. Sugulased võivad meile vastupanu osutada või meid isegi hüljata. Ent kui me püsime Jehoova ja tema organisatsiooni ligi, saame kõike sajakordselt tagasi, nagu Jeesus tõotas. Me võime saada endale palju armastavaid poegi, tütreid, emasid või isasid. (Mark. 10:29, 30.) On väga kosutav kuuluda meie ühtsesse usuperre, kus kõigil on samad uskumused ning kõik armastavad Jehoovat ja üksteist. (Kol. 3:14; 1. Peetr. 2:17.) w21.04, lk 9, lõigud 7–8

Truu armastus ajendab meid tegema rohkem, kui meilt oodatakse. Nagu vanal ajal, näitavad õed-vennad ka praegu üles truud armastust nende vastu, keda nad isiklikult ei tunne. Näiteks kui mõnda piirkonda tabab loodusõnnetus, tahavad usukaaslased kohe oma abi pakkuda. Kui kellelgi koguduses on rasked ajad, ei kõhkle nad abi osutada. Nagu esimese sajandi makedoonlased, teevad nad rohkem, kui neilt oodatakse. Nad annavad oma võimaluste kohaselt ja rohkemgi veel, et aidata abivajavaid usukaaslasi. (2. Kor. 8:3.) Kogudusevanemad on varmad kiitma neid, kes teisi aitavad. Nii annavad nad neile jõudu samas vaimus jätkata. (Jes. 32:1, 2.) w21.11, lk 10, lõik 14; lk 12, lõik 21

Meil kõigil jääb vahel tarkusest vajaka. Mõnikord pöördume ise nõu saamiseks kellegi targema poole. Teinekord võib mõni küps vend märgata, et oleme sattumas eksiteele, ning meid selle eest hoiatada. (Gal. 6:1.) Ja kui oleme teinud mõne tõsise väärsammu, võime saada noomida. Igal juhul tasub juhatust kuulda võtta. See tuleb meile ainult kasuks ja sellest võib sõltuda koguni elu. (Õpet. 6:23.) Tänane päevatekst ergutab meid kuulama tarkade sõnu. Ükski inimene ei tea kõigest kõike; alati leidub keegi, kellel on rohkem teadmisi või kogemusi. (Õpet. 12:15.) Seega on nõu kuuldavõtmine märk alandlikkusest: see näitab, et tunnustame oma piire ja mõistame, et vajame oma sihtide saavutamiseks teiste abi. Tark kuningas Saalomon kirjutas: „Nõu pidamata nurjuvad kavatsused.” (Õpet. 15:22.) w22.02, lk 8, lõigud 1–2

Tõelist kahetsust ei näita vaid kurbus tehtud patu pärast. See hõlmab ka põhjalikku meelemuutust. Patustanul tuleb pöörduda valelt teelt tagasi Jehoova juurde. (Hes. 33:14–16.) Tema peamine eesmärk peaks olema parandada rikutud suhted Jehoovaga. Oletame, et su sõber on teinud ränga patu ja sa saad sellest teada. Kui aitaksid tal pattu varjata, teeksid sellega talle ainult kahju. Varjamisel pole mõtet, sest Jehoova näeb ju kõike. (Õpet. 5:21, 22.) Sa aitad oma sõpra hoopis siis, kui ergutad teda kogudusevanematelt abi otsima. Kui su sõber keeldub, peaksid sina neile sellest rääkima. Nii sa näitad, et soovid tõesti oma sõpra aidata. w21.10, lk 6–7, lõigud 19–21

Kristuse ohvrimeelsus on eeskujuks meile kõigile. Piibel ütleb Jeesuse kohta, et ta „sai orja sarnaseks”. (Filipl. 2:7.) Ori, kel oli hea isand, lausa otsis võimalusi teda võimalikult hästi teenida. Meie isand on Jehoova ja me soovime võimalikult hästi teenida nii teda kui ka oma õdesid-vendi. Esita endale järgmised küsimused. Kui meelsasti ma teiste heaks ohvreid toon? Kui otsitakse vabatahtlikke, kes aitaksid kokkutulekusaali koristada või kuningriigisaali hooldada, kas olen kohe valmis oma abi pakkuma? Võib-olla sa näed küll oma vajakajäämisi, kuid tunned, et sul jääb puudu motivatsioonist midagi ette võtta. Kui see on nii, palu Jehoovalt abi. Räägi talle, mida sa tunned, ja palu temalt nii tahtmist kui jõudu tegutseda talle meelepäraselt. (Filipl. 2:13.) w22.02, lk 23, lõigud 9–11

Jeesus kohtles teisi lahkelt. (Matt. 11:29, 30.) Ta hoolis teistest ja oli paindlik. See ilmnes näiteks siis, kui ta rääkis foiniiklannaga, kes palus, et ta tema lapse terveks teeks. Alguses lükkas Jeesus tema palve tagasi, ent kui ta naise tugevat usku nägi, tuli ta talle vastu ja tervendas lapse. (Matt. 15:22–28.) See, et Jeesus oli lahke, ei takistanud teda aga vajaduse korral teisi noomimast. Tegelikult väljendus ka noomimises tema hoolivus. Kord, kui Peetrus andis Jeesusele soovituse, mis läks Jehoova tahtega vastuollu, noomis Jeesus teda teiste apostlite ees. (Mark. 8:32, 33.) Ta ei teinud seda aga mitte selleks, et Peetrust alandada, vaid selleks, et talle ja teistele apostlitele midagi olulist õpetada. Kahtlemata oli Peetrusel piinlik, kuid ta sai väärt õppetunni. Lahke inimene hoolib teistest ja seetõttu ta vajadusel ka manitseb neid. Manitsus aga peaks põhinema piiblil. w22.03, lk 11, lõigud 12–13

Me ülistame Jehoovat, kui räägime tema võrratutest omadustest ja tegudest. (Laul 34:1.) Ülistus võrsub tänulikust südamest. Kui mõtiskleme Jehoova headuse üle, kõige üle, mis ta meie heaks on teinud, on meil alati küllaga põhjusi tema ülistamiseks. Eriti hea võimaluse Jehoovat ülistada annab kuulutustöö. Kuulutustööd tehes me toome „Jumalale kiitusohvrit, see tähendab oma huulte vilja”. Ja nii nagu enne palvetamist on hea mõelda, mida öelda, nii tasub ka enne kuulutustööd mõelda, mida inimestele öelda. Siis tulevad meie sõnad südamest ja me toome Jehoovale parima võimaliku kiitusohvri. w22.03, lk 21, lõik 8