August

Tõenäoliselt pidas Jeesus silmas Rooma sõdureid, kes olid ta postile naelutanud. Ta ei kibestunud kogetud ebaõigluse tõttu. (1. Peetr. 2:23.) Jeesuse kombel tuleb ka meil teistele andestada. (Kol. 3:13.) Mõned inimesed, nende hulgas meie lähedased, võivad meile vastupanu osutada, kuna nad ei mõista meie uskumusi ja eluviisi. Võib-olla nad valetavad meie kohta, alandavad meid teiste ees, hävitavad meie kirjandust või ähvardavad füüsilise vägivallaga. Selle asemel et kibestuda, võime paluda Jehoovat, et ta avaks meie vastaste silmad mõistma tõde. (Matt. 5:44, 45.) Mõnikord võib olla andestamine raske, eriti kui meile on tõesti suurt ülekohut tehtud. Ent kibestumisega me teeme kahju iseendile. (Laul 37:8.) Otsus andestada tähendab seda, et me ei lase halval kohtlemisel end kibestada. (Efesl. 4:31, 32.) w21.04, lk 8–9, lõigud 3–4

Kas keegi sinu lähedastest on kogudusest eemaldatud? See võib olla väga masendav. Mõtle, millist südamevalu võis Jehoova tunda, kui mõned inglid talle selja keerasid või kui Iisraeli rahvas tema vastu ikka ja jälle mässas. (Laul 78:41; Juuda 6.) Samamoodi teeb Jehoovale haiget see, kui mõni sinu lähedane tema teenimise lõpetab. Ta mõistab sinu valu ning julgustab ja lohutab sind kaastundlikult. Kui kellegi poeg või tütar Jehoova teenimise lõpetab, võivad vanemad mõelda, mida nad oleks saanud teha, et nende laps oleks tõeteele püsima jäänud. Üks vend sõnab: „Ma tundsin end süüdi. Nägin isegi halbu unenägusid. Mu süda valutas ja mõnikord ma nutsin.” Üks õde, kes oli sarnases olukorras, mõtles endamisi: „Mida ma küll valesti tegin?” Ta lisab: „Tundsin, et ma polnud piisavalt hästi juurutanud tõde oma poja südamesse.” w21.09, lk 26, lõigud 1–2, 4

Arvatakse, et Jehoova teenijad ei tohiks piibli kohta õpetust anda, kuna nad pole läbinud mainekaid teoloogilisi koole. Vaja on aga uurida fakte. Seda tegi näiteks evangeeliumikirjutaja Luukas. Ta otsustas „kõik algusest alates täpselt järele uurida”. Luukas tahtis, et tema lugejad näeksid, kui usaldusväärne on see, mida neile Jeesuse kohta on räägitud. (Luuka 1:1–4.) Muistse Beroia linna juudid olid samasuguse hoiakuga. Kui nad kuulsid esimest korda Jeesusest, uurisid nad heebrea pühakirjast järele, kas räägitu on ikka tõsi. (Ap. t. 17:11.) Seega tuleb inimesel faktid endale selgeks teha. Tal tuleb järele uurida, kas see, mida Jehoova teenijad õpetavad, põhineb piiblil. Samuti oleks hea tutvuda Jehoova teenijate nüüdisajalooga. Selline mõistlik taustauuring on vajalik, et eelarvamused ega kuulujutud teda ei eksitaks. w21.05, lk 3, lõigud 7–8

Kas sinu koguduses on kedagi, kellele sa saaksid külalislahkust osutada? Teatud aegadel võivad usukaaslased meie seltsi eriti hinnata. Mõnel võib olla raske aeg siis, kui tema ilmalikud sugulased peavad mingeid pühi. Teised võivad vajada tuge näiteks lähedase surma-aastapäeval. Kui oleme sellistel aegadel oma usukaaslastele toeks ja veedame koos nendega aega, siis näitame sellega, et me tõesti hoolime neist. (Filipl. 2:20.) On palju põhjuseid, miks keegi võib tunda end vahel üksildasena, kuid me ei tohiks kunagi unustada seda, et Jehoova on sellistest tunnetest täiesti teadlik. Ta annab meile sellist tuge, mida me vajame, ja seda tihti just meie usukaaslaste kaudu. (Matt. 12:48–50.) Meie omakorda saame väljendada talle oma tänu, kui teeme oma parima, et usukaaslasi aidata. Ükskõik, kuidas me end vahel ka ei tunneks, pole me kunagi üksi, sest meiega on Jehoova. w21.06, lk 13, lõigud 18–20

Jeesus jäi positiivseks ja jätkas kuulutamist ka siis, kui teda ei tahetud kuulata. Ta teadis, kui tähtis on see, et inimesed tunneksid tõde, ja ta soovis võimalikult paljudele selleks võimaluse anda. Ta teadis ka, et mõned, kes on esialgu ükskõiksed, võtavad hiljem tõde kuulda. Mõtle näiteks Jeesuse enda perele. Tema kolme ja poole aasta pikkuse teenistuse ajal ei saanud mitte üks tema vendadest tema jüngriks. (Joh. 7:5.) Ent pärast tema ülesäratamist said neist kristlased. (Ap. t. 1:14.) Me ei tea, kes nendest, kellele me kuulutame, saavad lõpuks Jehoova teenijateks. Mõnel võtab see rohkem aega kui teisel. Ka need, kes esialgu meid kuulata ei taha, võivad meie head käitumist ja positiivset hoiakut nähes viimaks Jumalat teenima hakata. w21.05, lk 18, lõigud 17–18

Kui Jeesus oli maa peal, andis ta oma järelkäijatele kaheosalise ülesande. Ta ütles, et neil on vaja kuulutada head sõnumit kuningriigist, ja näitas, kuidas seda teha. (Luuka 8:1.) Lisaks valmistas ta neid ette nii negatiivseks kui ka positiivseks vastukajaks. (Luuka 9:2–5.) Samuti andis ta teada midagi kuulutustöö ulatuse kohta, öeldes, et tema järelkäijad kuulutavad head sõnumit „kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvastele”. (Matt. 24:14; Ap. t. 1:8.) Veel ütles ta oma järelkäijatele, et nad õpetaksid inimesi pidama kõiki tema käske. Jeesus andis mõista, et seda tööd tehakse „selle ajastu viimsete päevade lõpuni”. (Matt. 28:18–20.) Ja Johannesele andis Jeesus ilmutuses teada, et ta tahab, et kõik tema järelkäijad aitaksid teistel õppida tundma Jehoovat. (Ilm. 22:17.) w21.07, lk 2–3, lõigud 3–4

Tänapäeva maailmas on paljud isekad ja püüavad teistest paremad olla. Näiteks võib mõni ärimees kasutada alatuid võtteid, et oma konkurente edestada. Sportlased võivad püüda vastasvõistkonna liikmetele kahju teha, et ise mängu võita. Õpilane võib pettuse teel püüda pääseda mainekasse ülikooli. Kristlastena me mõistame, et sellised teod on valed, need on patuse loomuse teod. (Gal. 5:19–21.) Kas võib aga juhtuda, et mõni Jehoova teenija õhutab koguduses võistlusvaimu, ilma et ta ise seda mõistaks? Seda on oluline tähele panna, sest võistlusvaim võib rikkuda meie vennaskonna ühtsust. Meile on abiks see, kui uurime nende piiblitegelaste eeskuju, kes suutsid võistlusvaimust hoiduda. w21.07, lk 14, lõigud 1–2

Truu armastus ajendab meid masendunuid aitama. Hoolivad õed-vennad koguduses ei hoia masendunutest eemale. Nad armastavad usukaaslasi ja tahavad teha kõik, mis võimalik, et neid aidata. (Õpet. 12:25; 24:10.) Nad toimivad kooskõlas Pauluse nõuandega „lohutage masendunuid, toetage nõrku, olge kannatlikud kõigiga”. (1. Tess. 5:14.) Tihtipeale on kõige parem viis masendunud usukaaslast aidata see, kui kuulad teda ja kinnitad talle, et pead teda kalliks. Jehoovale ei jää märkamata sinu tähelepanu ja hool tema kallite lammaste vastu. Tekstis Heebrealastele 6:10 öeldakse: „Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie töö ja armastuse.” w21.11, lk 10, lõigud 11–12

Mis aitab meil tulevasteks sündmusteks valmis olla? Me peaksime olema rahul sellega, mis meil on, ja leidma suurimat rõõmu suhetest Jehoovaga. Mida paremini me oma Jumalat tunneme, seda kindlamad oleme, et ta kaitseb meid, kui Goog Maagoogi maalt Jumala rahvast ründab. Tänase päevateksti sõnad selgitavad, miks Taavet nii kindlalt Jehoovale lootis. Ta oli korduvalt kogenud, et Jumalale lootmine ei vii pettumuseni. Näiteks astus ta noorena välja vilistist hiiglase Koljati vastu ja ütles talle: „Täna annab Jehoova sind minu kätte.” (1. Saam. 17:46.) Ja nii läkski. Jehoova oli Taavetiga ka siis, kui kuningas Saul teda mitut puhku tappa üritas. (1. Saam. 18:12.) Kuna Taavet oli näinud Jehoova abikätt minevikus, oli ta kindel, et võib loota talle ka nüüd. w22.01, lk 6, lõigud 14–15

Jehoova võtab alati nii palju aega kui tarvis, et kõik vajalik saaks tehtud. Nii toob ta au oma nimele ja teeb head teistele. Mõtleme näiteks, kuidas Jehoova valmistas samm-sammult inimeste jaoks ette maakera. Piibel kirjeldab, et Jehoova määras kindlaks selle mõõdud, rajas alusmüürid ja asetas paika nurgakivi. (Iiob 38:5, 6.) Ta võttis ka aega, et oma töö üle vaadata. (1. Moos. 1:10, 12.) Mis sa arvad, millised tunded võisid vallata ingleid, kes vaatasid, kuidas Jehoova loomistöö järk-järgult ilmet võtab? Kui põnev võis neil olla seda kõike jälgida! On öeldud, et nad lausa hõiskasid kiitust. Mida me sellest õpime? Jehoova võttis loomistööks aega tuhandeid aastaid ja kui ta oma hoolega läbimõeldud töö üle vaatas, võis ta kinnitada, et see on väga hea. (1. Moos. 1:31.) w21.08, lk 9, lõigud 6–7

Jeesuse mõistujutus läks üks mees reisile. Enne lahkumist andis ta oma orjadele talendid, millega äri ajada. Mees arvestas iga orja võimetega ja andis ühele orjale viis talenti, teisele kaks ja kolmandale ühe. Esimesed kaks orja olid hoolsad ja asusid tööle, et isanda vara suurendada. Kolmas ori ei teinud aga oma talendiga midagi ja seetõttu saatis isand ta karistuseks minema. Nii esimene kui ka teine ori võtsid oma ülesannet tõsiselt ja tegid isanda heaks kõvasti tööd. Nad kahekordistasid vara, mis nende hoolde oli usaldatud, ja isand tunnustas neid kõva töö eest. Ta ei olnud nende orjade tööga mitte ainult rahul, vaid andis neile vastutust juurde. w21.08, lk 21, lõik 7; lk 22, lõigud 9–10

Jehoova on olnud väga kannatlik, sest ta ei taha, et keegi hukkuks. (2. Peetr. 3:9.) Ta on andnud kõigile võimaluse kahetseda ja hakata teda teenima. Tema kannatlikkusel on aga piirid. Need, kes ei taha Jehoovat teenida, saavad tunda sama, mis vaarao Moosese päevil. Jehoova ütles vaaraole: „Ma oleksin võinud juba ammu oma käe välja sirutada ning lüüa sind ja su rahvast laastava katkuga, nii et sa oleksid maa pealt kadunud. Aga ma olen hoidnud sind alles just selleks, et näidata sulle oma väge, ja selleks, et mu nime kuulutataks kogu maal.” (2. Moos. 9:15, 16.) Kõigil rahvastel tuleb lõpuks tunnistada, et Jehoova on ainus tõeline Jumal. (Hes. 38:23.) Raputamine, millest räägib tänane päevatekst, tähendab hävingut neile, kes keelduvad tunnistamast, et Jehooval on õigus valitseda. w21.09, lk 18, lõigud 17–18

Kui lähedane inimene kogudusest eemaldatakse, on loomulik tunda südamevalu. Mida teha aga siis, kui kellegi sõnad su valu veelgi suurendavad? Me ei saa oodata, et keegi oma sõnades ei eksi. (Jaak. 3:2.) Me kõik oleme ebatäiuslikud. Seega ei peaks meid üllatama, kui keegi vahel ei oska midagi öelda või ütleb midagi, mis teeb meile haiget. Pea meeles Pauluse manitsust: „Sallige üksteist ja andke üksteisele heldelt andeks, kui kellelgi on põhjust kaebuseks teise vastu.” (Kol. 3:13.) Toetagem siis jätkuvalt neid, kelle pereliige on eemaldatud. Nad vajavad praegu meie armastust ja tuge rohkem kui kunagi varem. (Heebr. 10:24, 25.) Vahel võib juhtuda, et eemaldatu pereliikmed tunnevad, et nendega ei seltsita enam nii palju kui varem. Me kindlasti ei taha, et keegi niimoodi tunneks. Eriti vajavad tunnustust ja julgustust noored, kelle vanemad on eemaldatud. w21.09, lk 29, lõigud 13–14; lk 30, lõik 16

Kui noorem kristlane eakaga suhtleb, tuleb see kasuks mõlemale. (Rooml. 1:12.) Noorem saab kinnitust, et Jehoova hoolitseb oma teenijate eest, ja vanem tunneb ennast vajalikuna. Eakal on kindlasti hea meel rääkida, kuidas Jehoova on teda õnnistanud. Väline ilu võib aja jooksul kaduda, aga need, kes on ustavad Jehoovale, muutuvad tema silmis iga aastaga aina kaunimaks. (1. Tess. 1:2, 3.) Miks on see nii? Sest nad on aastate jooksul lasknud Jehoova pühal vaimul end lihvida. Mida rohkem me õpime meie kalleid eakaid vendi ja õdesid tundma, seda enam mõistame, kui väärtuslikud nad on. Kogudus muutub tugevamaks ka siis, kui eakad peavad kalliks nooremaid. w21.09, lk 5, lõigud 15, 16; lk 7, lõik 18

Meil tuleb hoiduda kriitilisest suhtumisest ja püüda olla halastav, nagu on meie Jumal. (Efesl. 2:4.) Kui oleme halastavad, siis me lihtsalt ei tunne teistele kaasa, vaid ka tegutseme nende heaks. Meil oleks hea mõelda, kes meie peres, koguduses või tutvuskonnas abi vajab. Me leiame kindlasti võimalusi, kuidas nende vastu halastav olla. Võib-olla keegi vajab julgustust. Mõni teine võib vajada abi näiteks toidupoes käimisel või muus valdkonnas. Kogudusse tagasivõetud kristlane võib vajada sõpra. Ja kõigil inimestel on vaja kuulda head sõnumit kuningriigist. (Iiob 29:12, 13; Rooml. 10:14, 15; Jaak. 1:27.) Kui hoiame silmad lahti, siis näeme võimalusi, kuidas olla teiste vastu halastav. Nii on meie halastaval taevasel isal meie üle hea meel. w21.10, lk 12–13, lõigud 20–22

Laulus 23 räägib Taavet tõelistest ja kestvatest väärtustest: rohketest vaimsetest hüvedest, mis tal on tänu sellele, et Jehoova on tema karjane. Ta ütleb, et Jehoova juhib teda õiguse radadel ja on tema kõrval nii headel kui halbadel aegadel. Samas nendib ta, et elu Jehoova haljal aasal ei ole murevaba. Vahel on ta masendunud, otsekui kõnniks sünges orus, ja tal on vastaseid. Ent kuna Jehoova on tema karjane, ei karda ta kurja. Mis mõttes ei olnud Taavetil millestki puudust? Tal oli olemas kõik, mida ta vajas headeks suheteks Jehoovaga. Tema õnn ei sõltunud materiaalsetest hüvedest. Ta oli rahul sellega, mida Jehoova andis. Jumala õnnistus ja kaitse oli talle kõige tähtsam. Taaveti sõnadest õpime, et me ei tohiks materiaalset vara ületähtsustada. w22.01, lk 3–4, lõigud 5–7

Läbi aegade on olnud inimesi, kes pole tahtnud Jehoova teenijaid kuulata. Noa oli ilmselt aastakümneid õigusekuulutaja. (2. Peetr. 2:5.) Kahtlemata lootis ta, et teda võetakse kuulda, kuigi Jehoova polnud seda mõista andnud. Kui Jumal käskis Noal laeva ehitada, ütles ta hoopis: „Mine laeva koos oma poegade, naise ja pojanaistega.” (1. Moos. 6:18.) Mõeldes laeva mahutavusele, võis Noa järeldada, et neid, kes teda kuulda võtavad, pole palju. (1. Moos. 6:15.) Nagu me teame, ei hoolinud peale Noa pere tema sõnumist keegi. (1. Moos. 7:7.) Kas Jehoova silmis ei teinud Noa kuulutustööd piisavalt hästi? Vastupidi, Jehoova arvates oli Noa edukas kuulutaja, sest ta tegi kõik, mida Jehoova tal teha palus. (1. Moos. 6:22.) w21.10, lk 26, lõigud 10–11

Kujutle, kuidas võis Rutt ennast tunda, kui ta neid sõnu kuulis. Ta oli teinud kõik, mis võimalik, et Noomit aidata. Ta oli jäänud Noomi juurde, lohutanud teda ja kõndinud koos temaga palju päevi. Sellest hoolimata ütles Noomi, et Jehoova tõi ta tühjade kätega tagasi. Nende sõnadega ütles ta sisuliselt, et Ruti abi oli olnud tühine. Kui valus võis olla Rutil seda kuulda! Aga ta jäi ikkagi Noomi juurde. (Rutt 1:3–18.) Midagi sarnast võib juhtuda ka tänapäeval. Vaatamata kõigile pingutustele inimest aidata, võib ta oma sõnadega meile haiget teha. Katsu seda mitte südamesse võtta. Ära anna tema suhtes alla ja palu Jehoovalt abi, et oskaksid teda lohutada. (Õpet. 17:17.) Usukaaslane võib esialgu meie abist keelduda, kuid truu armastus ajendab meid olema järjekindlad. (Gal. 6:2.) w21.11, lk 11, lõigud 17–19

Piiblis viitavad sõnad „püha” ja „pühadus” moraalsele ja usulisele puhtusele. Need sõnad kannavad endas ka mõtet eraldatusest Jumala teenimiseks. Niisiis oleme pühad, kui oleme moraalselt puhtad, teenime Jehoovat talle meelepäraselt ja meil on temaga isiklik suhe. See, et meie, ebatäiuslikud inimesed, võime olla püha Jumalaga lähedased, on midagi väga erilist. Jehoova on absoluutses mõttes püha. Seda kinnitasid seeravid – inglid, kes teenivad Jehoova trooni juures –, hüüdes: „Püha, püha, püha on vägede Jehoova!” (Jes. 6:3.) Ka inglid ise on pühad, muidu ei saaks neil olla Jehoovaga lähedasi suhteid. w21.12, lk 3, lõigud 4–5

Kui oled noor, võid olla kahevahel, mida oma eluga ette võtta. Kutsenõustajad ja sugulased, kes pole Jehoova teenijad, võivad õhutada sind omandama kõrgharidust, et võiksid saada prestiižse ja heapalgalise töö. See oleks tõenäoliselt väga ajakulukas. Su vanemad ja sõbrad kogudusest võivad aga innustada sind alustama täisajalist teenistust. Kuidas teha head otsust? Nõu leiad tekstist Efeslastele 5:15–17. Küsi endalt: mis on Jehoova tahe? milline otsus temale meeldiks? milline otsus aitaks mul aega võimalikult hästi kasutada? „Päevad on kurjad”, nagu see tekst ütleb, ja Saatana maailma pole enam kauaks. Tark oleks elada oma elu nii, et Jehooval oleks meie üle hea meel. w22.01, lk 27, lõik 5

Millal sai Jaakobusest Jeesuse jünger? Kui Jeesus oli üles äratatud, „ilmutas ta end Jaakobusele, siis kõigile apostlitele”. (1. Kor. 15:7.) See kohtumine sai Jaakobuse elu pöördepunktiks. Kui apostlid ühes Jeruusalemma ülemises toas püha vaimu ootasid, oli ka tema seal. (Ap. t. 1:13, 14.) Hiljem teenis ta esimese sajandi juhtivas kogus. (Ap. t. 15:6, 13–22; Gal. 2:9.) Millalgi enne aastat 62 kirjutas Jaakobus võitud kristlastele kirja, mis sai piibli osaks ja milles on palju õpetlikku ka meile, olenemata sellest, kas meil on taevane või maine lootus. (Jaak. 1:1.) Esimese sajandi ajaloolase Josephuse sõnul lasi juudi ülempreester Hananias Noorem Jaakobuse hukata. Jaakobus jäi kuni surmani Jehoovale ustavaks. w22.01, lk 9, lõigud 3, 5

Tänane päevatekst õpetab meile, et Jehoova ei hoia meid kõigi probleemide eest, mis meie usu proovile panevad. Jeesuse usk pandi viimase piirini proovile ja ka meie peame olema valmis oma usu nimel surema. (Matt. 16:24, 25.) Samas me teame, et Jumal ei luba meile saada osaks suuremaid katsumusi, kui me suudame kanda. (1. Kor. 10:13.) Me õpime ka seda, et vahel tuleb meil kannatada ebaõiglaselt. (1. Peetr. 2:19, 20.) Me ei koge vastupanu mitte sellepärast, et teeksime midagi valesti, vaid sellepärast, et me ei kuulu maailma ja et anname tõe kohta tunnistust. (Joh. 17:14; 1. Peetr. 4:15, 16.) Jeesus sai aru, miks Jehoova lubas tal kannatada. Mõned teised ustavad jumalateenijad on aga vahel imestanud, et miks Jehoova on lubanud millelgi halval nendega juhtuda. (Hab. 1:3.) Meie halastav ja kannatlik Jumal mõistab, et asi pole mitte nende inimeste usupuuduses, vaid et nad vajavad lohutust, mida ainult tema suudab anda. (2. Kor. 1:3, 4.) w21.04, lk 11, lõigud 9–10

Selleks et Jumalale meeldida, tuleb meil tegutseda kooskõlas tema tahtega ning teha seda armastusest ja austusest tema vastu. Me teame, et Jehoova väärib ülistust ja austust, ning tahame teda teenida nii hästi, kui vähegi suudame. Üks püha teenistuse tahke on palvetamine. Piiblis võrreldakse Jehoova ustavate teenijate palveid meeldivalõhnalise suitsutusrohuga, mida põletati telkpühamus ja hiljem ka templis. Suitsutusrohul oli kindel koostis ning selle valmistamine nõudis aega ja hoolt. Selle põlemisel tekkiv aroom tõi Jehoovale rõõmu. Samamoodi toovad talle rõõmu õigete palved, isegi kui need on öeldud väga lihtsate sõnadega. (5. Moos. 33:10; Õpet. 15:8.) Tal on hea meel, kui väljendame talle armastust ja tänu ning jagame temaga muresid, rõõme ja südamesoove. Et meie palved oleksid piltlikult öeldes võimalikult hea lõhnaga, tasub enne palvetamist pisut mõelda, mida Jehoovale öelda. w22.03, lk 20, lõik 2; lk 21, lõik 7

Meie arvamusest ei sõltu, kellele Jehoova Harmagedooni ajal halastab ja kellele mitte. (Matt. 25:34, 41, 46.) Kas me usaldame sel ajal Jehoova otsuseid või saavad need meile komistuskiviks? On selge, et meil tuleb usaldust Jehoova vastu juba praegu tugevdada. Siis usaldame teda ka tulevikus. Kujutle, mis tunne sul on, kui Jehoova kohtuotsused on täide viidud. Vääruskusid pole enam. Kadunud on ka ahne kaubandussüsteem ja valitsused, kes on inimesi rõhunud ja neile kirjeldamatuid kannatusi põhjustanud. Igapäevaelu ei varjuta enam kehv tervis, kõrge iga ega lähedase surmast tingitud kaotusvalu. Saatan ja deemonid on tuhandeks aastaks kinni pandud ja nende mässu tagajärjed on viimaks ometi kõrvaldatud. (Ilm. 20:2, 3.) Kui hea meel meil siis on, et usaldasime Jehoovat ja tema organisatsiooni! w22.02, lk 6, lõigud 16–17

Jeesus püüdis alati rahu teha ja seda ka hoida. Ta innustas ka teisi, et nad omavahelised lahkhelid lahendaksid. Ta õpetas, et nende ohvrid on Jehoovale vastuvõetavad vaid juhul, kui nad on vennaga rahu teinud. (Matt. 5:23, 24.) Samuti aitas ta kannatlikult apostleid, kes vaidlesid alatasa selle üle, kes neist suurim on. (Luuka 9:46–48; 22:24–27.) Rahu taotlemine tähendab enamat kui konfliktide vältimist. Meil tuleb rahu teha ja seda ka hoida ning õhutada ka vendi-õdesid seda tegema. (Filipl. 4:2, 3; Jaak. 3:17, 18.) Küsi endalt järgmised küsimused. Millest olen ma rahu taastamise nimel valmis loobuma? Kas ma kipun vimma pidama? Kas olen valmis astuma esimese sammu, et rahu taastada, isegi kui mulle tundub, et süüdi on teine pool? w22.03, lk 10, lõigud 10–11

Juba kaua aega tagasi ennustas piibel meie aja kohta, et Jehoova rahvas on meeleldi valmis tema poja käe all teda teenima. (Laul 110:3.) Igal aastal pühendavadki Jehoova teenijad sadu miljoneid tunde kuulutustööle. Nad teevad seda vabal tahtel ja omal kulul. Samuti aitavad nad oma vendi ja õdesid, toetades neid materiaalselt, emotsionaalselt ja usuliselt. Kogudusevanemad ja -abilised kasutavad palju aega selleks, et julgustada usukaaslasi nii koosolekulavalt kui ka isiklikult. Miks Jehoova teenijad seda kõike teevad? Põhjus on armastus, armastus Jehoova ja ligimese vastu. (Matt. 22:37–39.) Ka Jeesus oli ennastohverdav. Ta mõtles rohkem teiste kui enda peale. Meie püüame käia tema jälgedes. (Rooml. 15:1–3.) Kui me seda teeme, tuleb see ka meile endale kasuks. w22.02, lk 20, lõigud 1–2

Iisraeli põllumajanduslikus ühiskonnas maksti palka üldiselt iga tööpäeva lõpus. Kui seda poleks tehtud, poleks töölisel olnud raha, et oma peret õhtul toita. Jehoova ütles palgatöölise kohta: „Ta on kitsikuses ja ta elu sõltub sellest palgast.” (5. Moos. 24:14, 15; Matt. 20:8.) Tänapäeval makstakse palka enamasti üks-kaks korda kuus, mitte iga päev. Kuid põhimõte tekstis 3. Moosese 19:13 on ajakohane siiani. Mõned tööandjad kasutavad oma alluvaid ära, makstes neile liiga vähe palka. Nad teavad, et neil ei ole muud valikut kui töötada väikese palga eest edasi. Teatud mõttes hoiavad sellised tööandjad töölise palka enda käes. Kristlasest tööandjal tuleb olla oma alluvate suhtes aus. w21.12, lk 10, lõigud 9–10

Ilmselt oli Jeesusel kõigi oma kannatuste tõttu tõesti veepuudus. Ta vajas abi, et ta saaks janu kustutada. Jeesus ei arvanud, et oma vajadustest rääkimine on märk nõrkusest, ja seda ei peaks arvama ka meie. Võib-olla me ei ole harjunud teistelt abi paluma. Ent kui satume raskesse olukorda, siis ei tohiks me kõhelda abi küsida. Näiteks neil, kes on eakad või põdura tervisega, on vaja ehk paluda, et keegi sõidutaks neid poodi või arsti juurde. Masendunutel tasub pöörduda kogudusevanema või mõne küpse kristlase poole, kes on valmis neid kuulama või hea sõnaga lohutama. (Õpet. 12:25.) Meie vennad ja õed armastavad meid ja tahavad meid aidata ka hädaajal. (Õpet. 17:17.) Tuleb aga meeles hoida, et nad ei suuda meie mõtteid lugeda. Nad ei pruugi teada, et vajame abi, kui me ise sellest juttu ei tee. w21.04, lk 11, lõigud 11–12

Paljudele meist on muutused kõike muud kui kerged. Näiteks mõned, kes on olnud aastaid täisajalises eriteenistuses, on saanud uue ülesande. Mõned teised on kõrge ea tõttu pidanud armsaks saanud ülesandest loobuma. Sellises olukorras on normaalne tunda mõningast kurbust. Muutustega on lihtsam toime tulla, kui vaatame neile Jehoova vaatevinklist. Ta saadab tänapäeval korda suuri asju ja meil on au olla tema kaastöölised. (1. Kor. 3:9.) Jehoova armastus meie vastu on jääv. Kui siis mõni organisatsioonisisene muudatus puudutab sind, ära vaeva ennast küsimusega, miks see küll nii pidi minema. Selle asemel et nutta taga endisi päevi, palu, et Jehoova aitaks sul näha head oma uues olukorras. (Kog. 7:10.) Hoia õiget suhtumist. Nii võid olla rõõmus ja ustav ka siis, kui su elu muutub. w22.03, lk 17, lõigud 11–12

Kellele saab osaks Jehoova truu armastus? Piiblis öeldakse, et me võime armastada paljusid asju, näiteks veini ja õli, manitsust, teadmisi või tarkust. (Õpet. 12:1; 21:17; 29:3.) Truud armastust saab aga osutada vaid inimeste vastu. Ent Jehoova ei armasta sel viisil mitte igaüht, vaid ainult neid, kel on temaga lähedased suhted. Jumal on oma sõpradele truu. Tal on neile varuks imeline tulevik ja ta ei lakka kunagi neid armastamast. Teatud mõttes saavad Jehoova armastusest osa kõik inimesed. Jeesus ütles Nikodeemosele: „Jumal on armastanud maailma nii palju, et ta on andnud oma ainusündinud poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid saaks igavese elu.” (Joh. 3:1, 16; Matt. 5:44, 45.) w21.11, lk 2, lõik 3; lk 3, lõigud 6–7

Elu on praegu raske ja tulevikus võivad meie olud veel hullemaks minna. (Matt. 24:21.) Me ootame väga aega, kui sellised mured on minevik ja me ei pea nendele enam mõtlema. (Jes. 65:16, 17.) On selge, et meil on vaja vastupidavust. Jeesus ütles: „Oma vastupidavusega te hoiate oma elu.” (Luuka 21:19.) Kui mõtleme sellele, kuidas teised on vastu pidanud, aitab see meilgi mitte alla anda. Kes on vastupidavuses kõige parem eeskuju? Jehoova. Kas see vastus üllatab sind? Võib-olla, aga mõtle järgnevale. Praegune maailm on Saatana kontrolli all ja täis igasugu probleeme. Jehooval on väge, et kõik raskused kohe kõrvaldada, aga ta teeb seda alles tulevikus. Jehoova talub kannatlikult praegust olukorda, kuni määratud aeg kätte jõuab. (Rooml. 9:22.) w21.07, lk 8, lõigud 2–4