Juuli

Kogudusest eemaldamine toimub Jehoova seatud korra järgi. See on kõigi, sealhulgas patustanu parimates huvides. Keegi koguduses võib aga anda mõista, et kogudusevanemad pole teinud kedagi eemaldades õiget otsust. Sel juhul pea meeles, et selline kriitika on tõenäoliselt kallutatud. Me ei tea kõiki üksikasju. Seepärast on tark usaldada kogudusevanemaid, kes püüavad õigusasjadega tegeledes juhinduda alati pühakirja põhimõtetest ja mõistavad kohut Jehoova nimel. (2. Ajar. 19:6.) Kui sinu lähedane on eemaldatud ja sa toetad kogudusevanemate otsust, võib see aidata tal Jehoova juurde tagasi tulla. Elizabeth sõnab: „Meil oli äärmiselt raske oma täiskasvanud pojaga läbikäimisest hoiduda. Ent pärast seda, kui ta hakkas taas Jehoovat teenima, tunnistas ta, et tema eemaldamine oli vajalik.” w21.09, lk 28–29, lõigud 11–12

Kahtlemata oleks vaene lesknaine soovinud Jehoovale rohkem anda. Kuid ta tegi, mis suutis. Ta andis Jehoovale oma parima. Jeesus teadis, et naise annetus on tema taevase isa silmis väga väärtuslik. Siin on meile tähtis õppetund. Jehoova rõõmustab, kui anname talle oma parima, kui teenime teda kogu südamest. (Matt. 22:37; Kol. 3:23.) Jehoova on õnnelik, kui teeme kõik, mida suudame. See põhimõte kehtib nii aja kui ka energia kohta, mida me pühendame tema teenimisele, sealhulgas kuulutustööle ja koosolekutele. Kuidas sa saad lesknaise loost õpitut ellu rakendada? Ehk tead kedagi, kes vajab kinnitust, et Jehooval on hea meel selle üle, mida ta suudab teha. Selleks võib olla mõni eakas õde, kes tunneb end kasutuna, sest tal pole enam piisavalt tervist ja jõudu teha Jehoova teenistuses nii palju, kui ta varem tegi. w21.04, lk 6, lõigud 17, 19–20

Jehoova teab, millal on parim aeg praegusele maailmale lõpp teha. Tänu Jehoova kannatlikkusele on miljonitel inimestel olnud võimalik hakata teda teenima. Nad on rõõmsad, et Jehoova on andnud piisavalt aega, et nad on saanud sündida, teda tundma õppida ja hakata teda teenima. Kui miljonid inimesed peavad lõpuni vastu, on see kinnituseks sellele, et Jehoova tegi õige otsuse olla kannatlik. Hoolimata sellest, et Saatan on talle palju meelehärmi valmistanud, on Jehoova siiski õnnelik Jumal. (1. Tim. 1:11.) Ka meie saame olla rõõmsad, kui ootame aega, mil Jehoova pühitseb oma nime, seab ausse oma ülemvõimu ning kõrvaldab kõik meie mured ja probleemid. Hoidkem meeles, et meie taevane isa on kannatlik, ja pidagem lõpuni vastu! w21.07, lk 13, lõigud 18–19

Esimesel sajandil ei uskunud paljud Jeesusesse. Nende silmis oli ta lihtsalt vaese puusepa poeg. Ja Jeesus tuli Naatsaretist, mida peeti ilmselt ebaoluliseks paigaks. Isegi Naatanael, kellest sai Jeesuse jünger, küsis algul: „Kas Naatsaretist võib tulla midagi head?” Tal võis olla meeles ennustus tekstis Miika 5:2, kus öeldakse, et messias sünnib Petlemmas, mitte Naatsaretis. Prohvet Jesaja ennustas, et Jeesuse vastased ei pööra tema põlvnemise üksikasjadele tähelepanu. (Jes. 53:8.) Kui inimesed oleks endale faktid selgeks teinud, oleks nad teadnud, et Jeesus sündis Petlemmas ja et ta on kuningas Taaveti järeltulija. (Luuka 2:4–7.) Jeesus sündis just selles paigas, mis oli ennustatud tekstis Miika 5:2. Inimesed aga kujundasid oma arvamuse liiga kiiresti, enne kui nad olid faktidega tutvunud. Seepärast nad põlgasidki Jeesuse ära. w21.05, lk 2–3, lõigud 4–6

Iiob oli jumalakartlik mees, aga temalgi olid omad vead. Suure surve all tuli välja, et tema mõtteviis vajab korrigeerimist. Seepärast sai ta noomida nii Eliihult kui ka Jehoovalt endalt. Kuidas Iiob sellele reageeris? Ta ütles: „Ma rääkisin tõesti arutult ... Seepärast võtan ma oma sõnad tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas.” (Iiob 42:3–6, 12–17.) Eriti hästi on Iiobi alandlikkust näha sellest, et ta võttis kuulda endast palju nooremat meest Eliihut. (Iiob 32:6, 7.) Meilgi on vaja alandlikkust, et nõu või manitsust kuulda võtta, eriti kui tundub, et see on põhjendamatu, või kui see tuleb kelleltki nooremalt. Kas pole nii, et vaimu vilja ilmutamises ja kuulutustöös on meil kõigil veel arenguruumi? w22.02, lk 11, lõik 8; lk 12, lõik 12

Meil kõigil on tähtis roll, et kogudus oleks mõnus paik, kus mitte keegi ei tunneks end täiesti üksikuna. Me saame oma sõnade ja tegudega selle heaks palju ära teha. Mida sa saad teha, et need, kelle pereliikmed ei ole Jehoova tunnistajad, tunneksid end koguduses kodusemalt? Näita üles initsiatiivi, et luua sõprussuhteid. Alusta sellest, et tervitad sõbralikult neid, kes on koguduses uued. (Rooml. 15:7.) Samas ei peaks me muidugi piirduma pelgalt tervitamisega. Me tahame aja jooksul saada nendega sõbraks. Võta siis aega, et uutega tuttavamaks saada. Kuigi me ei taha kellegi ellu sekkuda, on hea püüda mõista, milliseid raskusi neil on. Mõnel ei pruugi olla kerge oma tunnetest rääkida. Seepärast peaksime olema ettevaatlikud, et me neid küsimustega ei pommitaks. Selle asemel oleks hea nendega lahkelt vestelda ja neid hoolega kuulata. Näiteks võiksid sa küsida, kuidas nad piibli tõde kuulsid. w21.06, lk 11, lõigud 13–14

Meil on hea meel Jehoovat ühtselt teenida. Raamatus „Organiseeritud Jehoova tahte täitmiseks” leheküljel 153 öeldakse, et igaühel meist lasub vastutus ühtsusele kaasa aidata ja et meil on vaja pingutada selle nimel, et näha oma vendi ja õdesid Jehoova pilgu läbi. Me teame, et Jehoovale on iga tema teenija kallis. Kas ka sulle on iga su usukaaslane kallis? Jehoova paneb tähele kõike, mida sa nende heaks teed, ja hindab seda. (Matt. 10:42.) Me armastame oma vendi ja õdesid. Seepärast me püüame järgida piibli nõuannet „Hoidugem saamast vennale komistuskiviks või veeretamast tema usuteele takistusi”. (Rooml. 14:13.) Me peame usukaaslasi endast ülemaks ja tahame neile südamest andestada, kui nad meie vastu eksivad. Ärgem siis laskem teistel saada endale komistuskiviks. „Taotlegem seda, mis edendab rahu ja ehitab teisi üles.” (Rooml. 14:19.) w21.06, lk 24, lõigud 16–17

Meil on vaja hoolega uurida ja järgida nõuandeid, mida me saame piibli ja Jumala organisatsiooni kaudu. Nii kasvatame tasapisi oma kristlikku isiksust. Samuti suureneb nii meie teadmistepagas Jehoova kohta. Jeesus andis mõista, et kuningriigisõnum on otsekui tilluke seeme, mis kasvab tasapisi siira inimese südames. Ta ütles: „Seemnest tärkab ja kasvab taim, ilma et ta [külvaja] teaks, kuidas. Maa kannab vilja iseenesest ja järk-järgult: esmalt on oras, siis pea, lõpuks valmis terad viljapeas.” (Mark. 4:27, 28.) Jeesus selgitas, et nagu taim kasvab vähehaaval, nii teeb inimene, kes kuningriigisõnumit kuulda võtab, oma elus vaimseid edusamme tasapisi. Kui meie piibliõpilased saavad Jehoovaga lähedasemaks, siis näeme, et nad hakkavad tegema oma elus mitmesuguseid muudatusi. (Efesl. 4:22–24.) Ent meil tuleb meeles hoida, et Jehoova on see, kes paneb pisikese seemne kasvama. w21.08, lk 8–9, lõigud 4–5

Rõõmu on võimalik leida, kui otsime seda õigest kohast. Inimene, kes naudib seda, mis silmaga näha, on rahul oma võimaluste ja oludega. Aga inimene, kes jookseb oma soovide järel, tahab endale pidevalt midagi, mis pole talle kättesaadav. Mida me siit õpime? Selleks, et olla rõõmsad, on meil vaja olla rahul sellega, mis meil on, ja seada endale eesmärke, mis on saavutatavad. Kas tõesti on võimalik olla rahul sellega, mis meil on? Kas pole loomulik otsida pidevalt uusi väljakutseid? Tegelikult on meil võimalik mitte lihtsalt leppida sellega, mis meil on, vaid sellest ka rõõmu tunda. Et teada saada, kuidas seda teha, tasub uurida Jeesuse mõistujuttu talentidest, mis on kirjas Matteuse 25:14–30. Sellest mõistujutust näeme, kuidas tunda rõõmu oma praeguste olude üle ja kuidas enda rõõmu isegi suurendada. w21.08, lk 21, lõigud 5–6

Jehoova hoolib neist, kes on rõhutud. Me kõik, mitte ainult kogudusevanemad, saame oma vendi ja õdesid julgustada. Üks võimalus selleks on näidata, et hoolime neist. Jehoova soovib, et kinnitaksime neile, kui väga ta neid armastab. (Kol. 3:12.) Me saame aidata oma usukaaslasi ka nii, et oleme alandlikud ja tagasihoidlikud. Me ei tõsta esile enda saavutusi, sest see võiks tekitada teistes kadedust. Me hoopis kasutame oma võimeid ja teadmisi selleks, et teisi julgustada. (1. Peetr. 4:10, 11.) Meil on palju õppida sellest, kuidas Jeesus kohtles oma järelkäijaid. Jeesus oli suurim inimene, kes kunagi on elanud, kuid ta oli „tasase meelega ja südamelt alandlik”. (Matt. 11:28–30.) Jeesus kasutas õpetamisel lihtsaid sõnu ja köitvaid näiteid, mis puudutasid alandlike inimeste südant. (Luuka 10:21.) w21.07, lk 23, lõigud 11–12

Ole varmas eakatega vestlust alustama. Nende silmanägemine võib olla juba tuhmunud, liikumine aeglustunud ja diktsioon pole enam ehk nii selge. Aga nad on hingelt noored ja teinud endale Jehoova ees hea nime. (Kog. 7:1.) Hoia meeles, miks nad Jehoovale kallid on. Suhtu neisse lugupidavalt. Ole nagu Eliisa. Viimasel päeval Eelijaga koos olles ütles ta talle kolm korda: „Ma ei jäta sind maha!” (2. Kun. 2:2, 4, 6.) Ilmuta eakate vastu siirast huvi. (Õpet. 1:5; 20:5; 1. Tim. 5:1, 2.) Küsi neilt näiteks järgmisi küsimusi. Mis veenis sind selles, et oled leidnud tõe? Millised elukogemused on sind Jehoovaga lähendanud? Mis on aidanud sul säilitada rõõmu Jehoova teenistuses? (1. Tim. 6:6–8.) Kuula nende vastuseid tähelepanelikult. w21.09, lk 5, lõigud 14–15

Kui sa teed oma parima, et kuuletuda käsule kuulutada ja õpetada, väljendad sa armastust Jumala vastu. (1. Joh. 5:3.) Mõtle järgnevale. Armastus Jehoova vastu ajendas sind minema majast majja kuulutama. Kas seda oli lihtne teha? Ilmselt mitte. Kui sa koputasid esimesele uksele, olid võib-olla päris närvis. Kuid sa teadsid, et see on töö, mida Jeesus on käskinud meil teha, ja sa kuuletusid sellele käsule. Ilmselt on sul ajaga läinud kuulutustöö lihtsamaks. Aga kuidas on lood piibliuurimise juhatamisega? Võib-olla ainuüksi sellest mõtlemine tekitab sinus ärevust. Kui sa aga palud Jehoovat, võib ta aidata sul ärevusest võitu saada ja tugevdada soovi uurida kellegagi piiblit. w21.07, lk 3, lõik 7

Kunagi tehti orjadele märk, mis näitas, kellele nad kuuluvad. Samamoodi oodatakse tänapäeval, et igaühel oleks käel või laubal sümboolne märk. Selliselt märgistatud inimeste mõtted ja teod näitavad, et nad toetavad poliitilisi süsteeme. Kas me laseme endale selle sümboolse märgi teha ja hakkame toetama inimvalitsusi? Need, kes ei lase endale seda märki teha, kogevad raskusi. Milleks see märk tehakse? Ilmutusraamat ütleb: „Et keegi muu ei saaks osta ega müüa kui vaid see, kellel on see märk.” (Ilm. 13:17.) Jumalateenijad aga teavad, mida Jumal teeb nendega, kellel on see märk, mida on mainitud tekstis Ilmutus 14:9, 10. Nad tahavad, et nende käel oleks hoopis märk „Jehoova oma”. (Jes. 44:5.) Nüüd on aeg teha kindlaks, kas meie usk Jehoovasse on vankumatu. Kui see on nii, siis Jehoova tunnistab rõõmuga meid enda omaks. w21.09, lk 18, lõigud 15–16

Apostel Paulus õpetas Timoteosele eri kuulutustöömeetodeid ja ergutas Timoteost seda õpetust ka teistele edasi andma. (1. Kor. 4:17.) Meiegi saame õppida kogenud kuulutajatelt. Lisaks peaksime paluma Jehoovalt abi. Otsi Jehoovalt juhatust iga kord, kui lähed kuulutama. Ilma tema püha vaimu abita ei suuda me midagi. (Laul 127:1; Luuka 11:13.) Palvetades ole konkreetne. Näiteks võid paluda, et Jehoova juhataks sind nende juurde, kes on valmis sõnumit kuulama. Oluline on võtta aega ka iseseisvaks uurimiseks. Jumala sõna ütleb, et meil tuleb teha endale selgeks, „mis on Jumala hea, meeldiv ja täiuslik tahe”. (Rooml. 12:2.) Mida tugevam on meie usk piibli tõdedesse, seda veendunumalt me räägime inimestega kuulutustööl. w21.05, lk 17–18, lõigud 14–16

Kuidas on lugu siis, kui hoolimata kõigist pingutustest ja palvetest sinu piibliõpilane ei edene ja sul tuleb temaga uurimine lõpetada? Või mis siis, kui sul pole õnnestunud aidata kellelgi ristimiseni jõuda? Kas tunned end süüdi ja mõtled, et Jehoova ei õnnista su teenistust? Jehoova paneb tähele meie pingutusi ja vastupidavust. Jehoova silmis oleme kuulutustööl edukad, kui teeme seda hoole ja armastusega, sõltumata sellest, kuidas inimesed meie sõnumile reageerivad. Paulus kirjutas: „Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie töö ja armastuse, mida olete osutanud tema nime vastu, kui olete aidanud pühasid ja aitate veelgi.” (Heebr. 6:10.) Jehoova peab meeles meie tööd ja armastust, isegi kui me ei leia inimesi, kes tahaksid piiblit uurida. Seega peavad Pauluse sõnad tänases päevatekstis paika ka tänapäeval. w21.10, lk 25, lõigud 4–6

Jeesus oli oma järelkäijatega mõistev. Ta teadis, et nende võimed ja olud on erinevad. Nad kõik ei saanud kanda sama vastutust ega teha kuulutustööd ühepalju. Ent Jeesus hindas iga oma järelkäija pingutusi. Tema mõistev suhtumine ilmneb hästi ühest mõistujutust. Selles loos andis isand igale orjale tööd tema võimete järgi. Kahest tublist orjast üks tegi teisest rohkem, kuid isand kiitis neid samade sõnadega: „Tubli, sa hea ja ustav ori!” (Matt. 25:14–23.) Jeesus on mõistev ka meie suhtes. Ta teab, et meie võimed ja olud on erinevad. Ning tal on hea meel, kui teeme oma parima. Meil tuleks teiste kohtlemisel Jeesusest eeskuju võtta. w21.07, lk 23, lõigud 12–14

Kuningas Taavet polnud alati halastav. Kui Naabal oli lugupidamatu ja keeldus andmast Taavetile ja tema meestele toitu, siis Taavet vihastus selle peale ning otsustas Naabali ja tema kodakondsed tappa. Tänu Naabali naise Abigaili kiirele tegutsemisele ei sattunud Taavet veresüüsse. (1. Saam. 25:9–22, 32–35.) Pane tähele, et kui Taavet sai väga vihaseks, siis ta otsustas Naabali ja tema mehed tappa. Ja kui Naatan rääkis Taavetile loo rikkast mehest, ütles Taavet, et see mees tuleb surmata. Kuigi Taavet oli muidu väga lahke, siis miks ta rikka mehe üle nii karmilt kohut mõistis? Mõtleme, kuidas Taavet end tol ajal tundis. Ta südametunnistus võis teda piinata. Seega, kui keegi on teiste vastu karm ja kriitiline, võib see olla märk sellest, et tema suhted Jehoovaga pole korras. w21.10, lk 12, lõigud 17–18, 20

Peetruse sõnad tänases päevatekstis näitavad, et meil on võimalik jäljendada Jehoovat, kes on pühaduses parim eeskuju. Meil tuleb olla pühad. See võib tunduda võimatu, kuna oleme ebatäiuslikud. Apostel Peetrus tegi ka ise vigu, siiski ilmneb tema elust, et Jehoova teenijatel on võimalik saada pühaks. Mõnede arvates on püha inimene surmtõsine, vaga ilmega ja kannab vaimulikurüüd. Kuid piibli järgi see pole nii. Jehoova kohta, kes on püha, öeldakse seal, et ta on õnnelik. (1. Tim. 1:11.) Ka tema teenijaid nimetatakse õnnelikuks. (Laul 144:15.) Ja Jeesus mõistis hukka need, kes vaga mulje jätmiseks silmapaistvaid riideid kandsid ja häid tegusid tegid. (Matt. 6:1; Mark. 12:38.) Meie kui kristlaste arusaam pühadusest põhineb sellel, mida õpetab piibel. Me mõistame, et kui Jehoova käsib meil olla püha, siis on see võimalik. w21.12, lk 2, lõigud 1, 3

Üks suurimaid kingitusi, mille Jehoova on meile andnud, on võime teda teenida. Oma armastust Jehoova vastu saame näidata sellega, et peame kinni tema käskudest. (1. Joh. 5:3.) Üheks selliseks käsuks on inimesi õpetada, et nad saaksid Jeesuse jüngriteks. (Matt. 28:19.) Samuti käskis Jeesus meil üksteist armastada. (Joh. 13:35.) Need, kes Jehoova käskudele kuuletuvad, saavad tema ülemaailmse pere liikmeteks. (Laul 15:1, 2.) Armastus on Jehoova kõige tähtsam omadus. (1. Joh. 4:8.) Jehoova armastas meid juba enne, kui me teda tundma õppisime. (1. Joh. 4:9, 10.) Me saame teda jäljendada, kui armastame teisi. (Efesl. 5:1.) Parim viis seda teha on aidata inimestel Jehoovat tundma õppida, kuni veel on aega. (Matt. 9:36–38.) Nii anname neile võimaluse saada Jehoova pere liikmeteks. w21.08, lk 5–6, lõigud 13–14

Armastus Jehoova vastu ajendas Jeesust osutama armastust ka oma ligimestele. (Joh. 14:31.) Kogu tema elu näitas, kui väga ta inimesi armastab. Ta oli lahke ja hooliv ka siis, kui teda ei koheldud hästi. Armastus pani teda rääkima inimestele head sõnumit Jumala kuningriigist. (Luuka 4:43, 44.) Ja just armastuse ajel oli Jeesus valmis patuste inimeste käe läbi piinarikast surma surema, tänu millele on meil kõigil võimalik saada igavene elu. Me pühendusime Jehoovale ja lasime end ristida, kuna armastame teda. Armastada Jehoovat tähendab armastada ka oma ligimest. Apostel Johannes kirjutas: „Kes ei armasta oma venda, keda ta on näinud, ei saa armastada Jumalat, keda ta pole näinud.” (1. Joh. 4:20.) w22.03, lk 10, lõigud 8–9

Praeguse kiire elutempo juures ei pruugi olla kerge Jehoova jaoks aega leida. Töö, perekondlike kohustuste ja igapäevatoimetuste tõttu võime olla väga hõivatud ning tunda, et palvetamiseks, piibliuurimiseks ja mõtisklemiseks lihtsalt ei jää aega. On ka salakavalamaid ajaneelajaid. Tegevused, mis pole iseenesest valed, võivad röövida aja, mida võiksime kasutada selleks, et tugevdada oma suhet Jehoovaga. Võtame näiteks meelelahutuse. Meelt lahutada on muidugi vaja, kuid isegi hea meelelahutus on halb, kui selle tõttu ei jää aega tähtsamate asjade jaoks. Seega tuleb hoida meelelahutust elus õigel kohal. (Õpet. 25:27; 1. Tim. 4:8.) w22.01, lk 26, lõigud 2–3

Jehoova ootas, et iisraellased armastaksid ka võõramaalasi, kes nende keskel elasid. (3. Moos. 19:33, 34.) Võõramaalast tuli kohelda nagu iisraellast ja tedagi tuli armastada nagu iseennast. Näiteks pidid iisraellased lubama ka muulastel põldu järelnoppida. (3. Moos. 19:9, 10.) Põhimõte armastada muulasi ja võõramaalasi kehtib ka kristlastele. (Luuka 10:30–37.) On väga tähtis, et kohtleksime oma kodukandis elavaid immigrante lugupidavalt. w21.12, lk 12, lõik 16

Mida enam me praegu Jehoovale toetume, seda kindlamad oleme tema päästes ka tulevikus. Nõuab usku, et end kokkutulekuks töölt vabaks küsida või et paluda endale töögraafikut, mis võimaldaks käia kõigil koosolekutel ja teha rohkem kuulutustööd. Mis siis, kui tööandja keeldub meile vastu tulemast ja me kaotame töö? Kas meil on usku, et Jehoova ei hülga meid ja hoolitseb edaspidigi meie põhivajaduste eest? (Heebr. 13:5.) Paljud täisajalised teenijad võivad omast kogemusest kinnitada, et Jehoova tuleb kriitilisel hetkel alati appi. Jehoova on ustav. Koos Jehoovaga ei pea me tulevasi sündmusi kartma. Senikaua kui tema huvid on meie elus esikohal, ei jäta ta meid maha. w22.01, lk 6–7, lõigud 16–17

Kui kogudusevanemad leiavad, et inimene tuleks kogudusest eemaldada, võib see meie usalduse Jehoova vastu proovile panna. Kui eemaldatu on meile lähedane inimene, võime mõelda, kas vanemad ikka võtsid arvesse kõiki fakte ja kas nende otsus tõesti peegeldab Jehoova seisukohta. Mis aitab meil kogudusevanemate otsusesse õigesti suhtuda? Meil tuleks meeles pidada, et Jehoova on see, kes on käskinud mittekahetsevad patustajad kogudusest eemaldada. Kui patustajal lubataks kogudusse edasi jääda, võiks ta teistele halba mõju avaldada. (Gal. 5:9.) Pealegi ei pruugiks ta sel juhul oma patu tõsidusest aru saada ja tal poleks erilist motivatsiooni oma mõtlemist ja teguviise muuta, et suhted Jehoovaga taas korda seada. (Kog. 8:11.) Me võime olla kindlad, et kedagi ei eemaldata kogudusest kergekäeliselt. w22.02, lk 5, lõigud 13–14

Kannatlikkus ja lahkus on eriti olulised, kui piiblil põhinevat manitsust kohe kuulda ei võeta. Kogudusevanem peaks jälgima, et ta ei ärrituks. Ta võiks oma isiklikes palvetes paluda, et Jehoova õnnistaks abivajajat ning aitaks tal mõista, milles on probleem, ja õigesti toimida. Vahel läheb lihtsalt aega, enne kui manitsus või nõuanne kohale jõuab. Kui kogudusevanem on kannatlik ja lahke, on vennal või õel lihtsam keskenduda manitsuse sisule, mitte vormile. Ja muidugi peaksid vanema sõnad alati põhinema piiblil. Öeldu ei peaks olema mitte ainult asjakohane, vaid ka rõõmustama südant. (Õpet. 27:9.) w22.02, lk 18, lõik 17; lk 19, lõik 19

Kui palume jõudu, et katsumuses kindlaks jääda või mingi nõrkusega võidelda, võime tunda, et see abi ei tule nii kiiresti, kui tahaksime. Miks Jehoova ei vasta kõigile meie palvetele otsekohe? Meie siirad palved tõendavad talle, et usume temasse. (Heebr. 11:6.) Jehoova tahab ka näha, kas me elame kooskõlas oma palvetega ja kuuletume talle. (1. Joh. 3:22.) Seega, kui püüame mõnest halvast harjumusest vabaneda, tuleb meil olla kannatlik ja tegutseda kooskõlas oma palvetega. Ka Jeesuse sõnadest võib välja lugeda, et kõik meie palved ei saa kohe vastust. Ta ütles: „Paluge püsivalt ja teile antakse, otsige pidevalt ja te leiate, koputage lakkamata ja teile avatakse, sest igaüks, kes palub, see saab, kes otsib, see leiab, ja kes koputab, sellele avatakse.” (Matt. 7:7, 8.) w21.08, lk 8, lõik 1; lk 10, lõigud 9–10

Et tugevdada oma usku loojasse, tuleb sul Jumala sõna edasi uurida. (Joosua 1:8.) Uuri prohvetiennustusi ja seda, kui kooskõlaline piibel on. Nii tehes saad kinnitust, et meie looja on armastav ja tark ning et piibel on tema vaimu mõjul meie heaks kirja pandud. (2. Tim. 3:14; 2. Peetr. 1:21.) Kui sa uurid Jumala sõna, siis mõtle ka sellele, kui kasulikud on seal sisalduvad nõuanded. Näiteks on piiblis öeldud, et rahaarmastus on kahjulik ja võib põhjustada palju valu. (Õpet. 28:20; Matt. 6:24; 1. Tim. 6:9, 10.) Kas sul tuleb meelde veel mingeid häid piibli nõuandeid, millest sulle on abi olnud? Mida rohkem sa veendud selles, et piibli nõuanded on kasulikud, seda rohkem veendud sa ka selles, et meie looja teab, mis on meile parim. (Jaak. 1:5.) Tänu sellele on sinu elu õnnelikum. (Jes. 48:17, 18.) w21.08, lk 17, lõigud 12–13

Kui sa oled eakas, siis pea meeles, et Jehoova ei unusta seda, mida sa tema teenistuses teinud oled. Sa oled teinud innukalt kuulutustööd. Sul on ehk olnud palju raskusi. Aga sa oled kindlameelselt hoidnud kinni piibli põhimõtetest. Võib-olla on sul koguduses olnud palju ülesandeid ja sa oled teisi välja õpetanud. Ilmselt oled teinud oma parima, et pidada sammu Jehoova kiiresti edasiliikuva organisatsiooniga. Võib-olla oled saanud toetada neid, kes on püüelnud täisajalise teenistuse poole. Jehoova armastab sind, sest sa oled olnud talle ustav. Ta on lubanud, et ei hülga oma ustavaid. (Laul 37:28.) Jehoova on öelnud: „Teie hallide juusteni kannan ma teid.” (Jes. 46:4.) Ära arva, et aastate lisandudes muutub sinu roll Jehoova organisatsioonis vähem oluliseks. Sa oled väga väärtuslik. w21.09, lk 3, lõik 4

Jehoova on halastav, kuna ta on ääretult tark. Piibel ütleb, et „ülalt lähtuv tarkus on ... täis halastust ja häid vilju”. (Jaak. 3:17.) Jehoova on otsekui halastav lapsevanem, kes teab, et tema halastusest on lastele kasu. (Jes. 49:15.) Kuigi me oleme Jehoova teenijatena ebatäiuslikud, on meil tänu Jehoova halastusele lootus paremale tulevikule. Jehoova tarkus ajendab teda olema halastav, kui selleks on põhjust. Aga Jehoova teab ka seda, millal halastust mitte osutada. Ta teab täpselt, kus jookseb piir halastuse ja liigse sallivuse vahel. Mida teha siis, kui jumalateenija eirab tahtlikult Jehoova põhimõtteid? Jumal andis Pauluse kaudu juhendi, et sellise inimesega tuleb läbikäimine lõpetada. (1. Kor. 5:11.) Mittekahetsev patustaja eemaldatakse kogudusest. Seda on tarvis teha, et kaitsta kogudust ja toimida kooskõlas Jehoova kõrgete normidega. w21.10, lk 9–10, lõigud 7–8

Iisraellased ei tohtinud ilmuda Jehoova ette tühjade kätega. (5. Moos. 16:16.) Nad pidid tooma talle anni vastavalt oma võimalustele. Nõnda said nad väljendada Jehoovale tänu selle eest, mida ta on nende heaks teinud. Meiegi saame väljendada Jehoovale oma tänu sellega, et teeme annetusi nii oma koguduse kui ka ülemaailmse töö heaks. Seejuures on oluline, et annaksime oma võimalust mööda. Paulus kirjutas: „Kui on tahtmist anda, on see Jumalale väga meeltmööda, juhul kui inimene annab sellest, mis tal on, mitte sellest, mida tal ei ole.” (2. Kor. 8:4, 12.) Kui soov anda tuleb südamest, pole oluline, kui tagasihoidlik on annetatav summa. Jehoova peab seda kalliks. (Mark. 12:42–44.) w22.03, lk 24, lõik 13

Kogudusevanemad ei saa küll kõiki vendade-õdede probleeme lahendada, kuid Jehoova ootab, et nad annaksid oma parima, et usukaaslaste eest hoolitseda. Mis võib aidata neil hoolimata tihedast ajakavast seda teha? Pauluse eeskuju on suureks abiks. Paulus püüdis alati oma vendi-õdesid kiita ja neile mõne sõbraliku sõna öelda. Ta kohtles neid hellalt. (1. Tess. 2:7.) Ta kinnitas neile, et ta armastab neid ja et ka Jehoova armastab neid. (2. Kor. 2:4; Efesl. 2:4, 5.) Paulus suhtus usukaaslastesse kui sõpradesse ja veetis nendega koos aega. Ta usaldas neid ning rääkis neile oma muredest ja nõrkustest. (2. Kor. 7:5; 1. Tim. 1:15.) Kuid hoolimata sellest, et tal muresid jätkus, keskendus ta teiste aitamisele. w22.03, lk 28, lõigud 9–10