Detsember

Kas Etioopia õukonnaametnik oli ristimiseks valmis? Ta oli käinud Jeruusalemmas Jumalat kummardamas. (Ap. t. 8:27.) See tähendab, et ta oli juudi proselüüt ehk juudiusku pöördunu. Kahtlemata oli ta heebrea pühakirjast Jehoova kohta juba nii mõndagi teada saanud. Kuid ta soovis Jehoovat veel paremini tundma õppida. Kui Filippus temaga kohtus, luges too parasjagu prohvet Jesaja raamatut. (Ap. t. 8:28.) Ta tahtis mõista sügavaid pühakirja tõdesid ning oli võtnud ette pika teekonna Jeruusalemma, et templis Jehoovat kummardada. Filippus õpetas õukonnaametnikule nii mõndagi uut. Näiteks rääkis ta talle sellest, et Jeesus on messias. (Ap. t. 8:34, 35.) Õukonnaametniku armastus Jehoova ja Jeesuse vastu kasvas ning see ajendas teda tegema oma elus suuri muudatusi ja saama Jeesuse järelkäijaks. Selle märgiks soovis ta lasta end ristida ning kuna Filippus nägi, et mees oli tõesti selleks valmis, ristiski ta tema. w23.03, lk 8–9, lõigud 3–6

Kui me ei räägi tõtt, pole meil võimalik olla Jehoovale meelepärased. (Õpet. 6:16, 17.) Kuigi valetamine on tänapäeval nii tavaline, tahame meie suhtuda sellesse nii nagu Jehoova. (Laul 15:1, 2.) Me hoidume otsesest valest, kuid me hoidume ka viimast kedagi valele järeldusele. Samuti ei tohiks teisi taga rääkida. (Õpet. 25:23; 2. Tess. 3:11.) Kui näed, et vestlus kisub klatšiks, siis püüa suunata see millelegi positiivsele. Kuna halb kõnepruuk on maailmas väga tavaline, tuleb meil kõvasti vaeva näha, et meie kõne oleks Jehoovale meelepärane. Ta on meile toeks, kui me püüame nii kuulutustööl, koosolekutel kui ka igapäevavestlustes oma sõnadega talle au tuua. Kui praegune jumalatu maailm lõpeb, on meil palju kergem seda teha. (Juuda 15.) w22.04, lk 9, lõigud 18–20

Kui mõtleme sellele, kui väga Jehoova ja Jeesus meid armastavad, kasvab meie armastus nende vastu. (1. Joh. 4:10.) Ja see armastus muutub veel tugevamaks, kui mõistame, et Jeesus suri meie eest isiklikult. Paulus mõistis seda ja oli selle eest tänulik. Ta kirjutas galaatlastele: „[Ma] elan ... usus Jumala pojasse, kes armastusest minu vastu andis end minu eest.” (Gal. 2:20.) Tänu lunastusohvrile sai Jehoova sind enda ligi tõmmata ja sul on võimalus olla tema sõber. (Joh. 6:44.) Mida sa tunned, kui mõtled sellele, et Jehoova nägi sinus midagi head ja on maksnud väga kõrget hinda, et võiksid olla tema sõber? Kahtlemata tugevdab see sinu armastust Jehoova ja Jeesuse vastu. Meil tasub endalt küsida: mida ajendab see armastus mind tegema? Armastus Jehoova ja Jeesuse vastu ajendab meid armastama kaasinimesi. (2. Kor. 5:14, 15; 6:1, 2.) w23.01, lk 28, lõigud 6–7

Piiblil on oluline roll, et Jehoova rahvas võiks teda õlg õla kõrval teenida. Jehoova lasi paljud piibli osad kirja panna nii, et neist saaksid aru ainult alandlikud lugejad. (Luuka 10:21.) Piibel on kõige enam loetud raamat. Kuid ainult alandlikud inimesed mõistavad seda ja püüavad selle järgi ka elada. (2. Kor. 3:15, 16.) Piibli kaudu õpetab Jehoova oma rahvast tervikuna, kuid samas juhatab ja lohutab ta ka igat oma teenijat isiklikult. Ilmselt oleme kõik piiblit lugedes tajunud Jehoova hoolt. (Jes. 30:21.) Kui tihti on sinul juhtunud, et võtad piibli kätte ja loed sealt salmi, mis tundub olevat kirjutatud just sulle? Sina pole aga ainuke, kes nii mõtleb: samamoodi tunnevad miljonid teisedki. Kuidas on see võimalik? Sellepärast, et piibli autor on kõige targem isik universumis. (2. Tim. 3:16, 17.) w23.02, lk 4–5, lõigud 8–10

Me armastame Jehoovat väga ja soovime teenida teda nii hästi, kui suudame. Et aga seda teha, on tarvis seada endale eesmärke: näiteks arendada kristlikke omadusi, omandada kasulikke oskusi või leida rohkem viise teha midagi teiste heaks. Eelkõige püstitame eesmärke sellepärast, et see rõõmustab meie taevast isa. Jehooval on hea meel, kui ta näeb, et me kasutame oma andeid ja oskusi tema heaks. Lisaks näitame niimoodi veelgi rohkem üles armastust oma vendade-õdede vastu. (1. Tess. 4:9, 10.) Ükskõik kui kaua me oleme Jehoovat teeninud, on meil ikkagi võimalik edeneda. w22.04, lk 22, lõigud 1–2

Peagi ründavad poliitilised võimud Suurt Babüloni ehk kõiki vääruskusid. Sellega algab suur viletsus. Kas vääruskude hävitamise tagajärjel hakkab massiliselt inimesi Jehoovat teenima? Ei. Ilmutusraamatu 6. peatükist näeme, et sel ajal otsivad inimesed kaitset mägedelt ehk poliitilistelt ja majanduslikelt institutsioonidelt. Kuid see neid ei päästa. Kõik, kes ei ole Jumala kuningriigi poolt, on selle vastu. (Luuka 11:23; Ilm. 6:15–17.) Suure viletsuse ajal eristuvad Jehoova ustavad teenijad kõigist teistest inimestest selle poolest, et nad pole nõus toetama metsalist, vaid on kindlalt Jehoova poolel. (Ilm. 13:14–17.) w22.05, lk 16–17, lõigud 8–9

Hea sõnum Jumala kuningriigist pole ainus sõnum, mida Jumala teenijad kuulutavad. (Matt. 24:14.) Nad teevad koostööd ka nende inglitega, kellest räägitakse Ilmutusraamatu peatükkides 8 kuni 10 ja kes kuulutavad hädasid neile, kes Jumala kuningriiki ei tunnusta. Seega on Jehoova tunnistajad kuulutanud ka Jumala hukkamõistu Saatana maailma eri osade kohta. Nii on maa peale langenud justkui rahet ja tuld. (Ilm. 8:7, 13.) Jehoova tahab, et inimesed teaksid, et lõpp on lähedal, ning võiksid end muuta ja tema vihapäeval ellu jääda. (Sef. 2:2, 3.) Enamikule inimestest see sõnum aga ei meeldi. Seepärast nõuab selle kuulutamine meilt julgust. Ja suure viletsuse ajal tabab hukkamõistusõnum inimesi veelgi rängemalt. (Ilm. 16:21.) w22.05, lk 7, lõigud 18–19

Kristlik abielupaar on ilmselt kuulnud palju kõnesid lastekasvatamisest. Kui nad aga ise lapsevanemateks saavad, kõnetab see teema neid hulga rohkem. Ja see on igati mõistetav: kui meie elu muutub, saavad tuttavad piiblitekstid uue tähenduse. See on ka üks põhjus, miks Jehoova teenijad loevad piiblit ja mõtisklevad selle üle „kõigil oma elupäevil”, nii nagu kästi teha Iisraeli kuningatel. (5. Moos. 17:19.) Vanemad, teil on üks erilisemaid võimalusi, mis kristlasel olla saab: õpetada oma lapsi Jehoovat tundma. Ent kahtlemata soovite, et teie lapsed mitte ainult ei teaks, kes Jehoova on, vaid hakkaks teda ka armastama. w22.05, lk 26, lõigud 2–3

Ei piisa sellest, et meil on väärkäitumise või patu pärast kahju. Tõeline kahetsus ajendab meid oma käitumist muutma ja paneb meid halvalt teelt tagasi Jehoova juurde pöörduma. (Jes. 55:7.) See eeldab mõtteviisi uuendamist, seda, et hakkaksime mõtlema Jehoova moodi. (Rooml. 12:2; Efesl. 4:23.) Vanad mõtte- ja käitumismallid tuleb otsustavalt hüljata. (Kol. 3:7–9.) Muidugi on andestuse alus usk Kristuse ohvrisse. Kuid usku peaks olema selgelt näha tegudest, sellest, et püüame kõigest väest teha seda, mis on õige. (1. Joh. 1:7.) w22.06, lk 6, lõigud 16–17

Inimesed on aastatuhandeid üksteisele kurja teinud. (Kog. 8:9.) Võimulolijad rõhuvad rahvast ning kuritegevus, koolikiusamine ja perevägivald lokkavad. Pole siis mingi ime, et inimene inimest kardab. Kuidas Saatan seda ära kasutab? Saatan püüab inimesekartuse abil panna meid oma põhimõtetes järeleandmisi tegema ja kuulutustööd lõpetama. Ta õhutab valitsusi meie tööd keelustama ja meid taga kiusama. (Luuka 21:12.) Tema mõju all olev maailm on täis väärinfot ja õelaid valesid Jehoova tunnistajate kohta. Inimesed, kes neid valesid usuvad, võivad meid pilgata või isegi füüsiliselt rünnata. (Matt. 10:36.) Saatan on seda taktikat varemgi kasutanud: juba algkristlasi kiusati taga. (Ap. t. 5:27, 28, 40.) w22.06, lk 16, lõigud 10–11

Kes on nende paljude hulgas, kes aidatakse õiguse teele? Nende hulgas on ülesäratatud, samuti need, kes elavad üle Harmagedooni, ja ka lapsed, kes uues maailmas sünnivad. Tuhande aasta lõpuks on kõik maa peal elavad inimesed täiuslikud, ent see ei garanteeri veel igavest elu. Aadam ja Eeva olid täiuslikud, kuid selleks, et igavesti elada, tuli neil Jehoovale kuuletuda. Kahjuks nad aga põrusid. (Rooml. 5:12.) Tuhande aasta lõpuks on kõik inimesed saanud täiuslikuks. Kuid kas kõik neist ka toetavad Jehoova valitsust või osutuvad mõned neist Aadama ja Eeva sarnaseks, kes hoolimata täiuslikkusest ei jäänud Jumalale ustavaks? Sellele küsimusele on vaja vastust. w22.09, lk 22–23, lõigud 12–14

Kas sul on kerge jääda optimistlikuks, nähes maailmas toimuvat? Peresuhted jahenevad, ühiskonnas on üha enam vihkamist, isekust ja vägivalda ning võimulolijaid ei usaldata. Tegelikult aga võib kõik see meile hoopis lootust sisendada, kuna inimesed on just sellised, nagu on kirjas viimsete päevade kohta käivas ennustuses. (2. Tim. 3:1–5.) See ennustus – mille täitumist ükski inimene, kes vaatab maailma lahtiste silmadega, ei saa eitada – tõendab, et Jeesus Kristus on Jumala kuningriigi kuningana valitsema hakanud. Piiblis on Jumala kuningriigi kohta teisigi ennustusi. Kõik need ennustused on otsekui pusletükid, mis kokkupanduna annavad selge pildi sellest, kus me Jehoova ajakavas asume. w22.07, lk 2, lõigud 1–2

COVID-19 pandeemia ajal saime juhendeid selle kohta, kuidas pidada koosolekuid ja teha kuulutustööd. Peaaegu üleöö hakkasid meie koosolekud ja kokkutulekud toimuma interneti vahendusel. Kuulutustööd tegime peamiselt telefoni ja kirja teel. Jehoova on seda kõike õnnistanud. Paljud harubürood andsid teada märkimisväärsest kuulutajate arvu kasvust. Paljudel vendadel-õdedel on kuulutustööl olnud supertoredaid juhtumeid. Mõni tundis ehk pandeemia ajal, et Jehoova organisatsioon on üleliia ettevaatlik. Kuid ikka ja jälle on saanud ilmsiks, et meile antud juhendid on olnud väga targad. Kui mõtleme sellele, kuidas Jeesus on oma järelkäijaid pandeemia ajal juhtinud, annab see meile kindlustunde, et ükskõik mida homne päev ka ei tooks, Jehoova ja Jeesus on meie kõrval ja aitavad meid. (Heebr. 13:5, 6.) w22.07, lk 12–13, lõigud 15–16

Jehoova väärib kuhjaga tänu kõigi kingituste eest, mis me temalt saame. Näiteks võime nautida imeilusates värvides lilli, lõputul hulgal erinevaid maitseid ja sõprade kosutavat seltskonda. Meie armastav taevane isa annab seda kõike ja veel palju muudki lihtsalt selleks, et meid õnnelikuks teha. (Laul 104:12–15, 24.) Ja muidugi oleme Jehoovale tänulikud rikkaliku vaimse toidu ja imelise tulevikulootuse eest. Tuleb aga tunnistada, et vahel võime lihtsalt unustada Jehoovat tänada. Abi võib olla sellest, kui kirjutame üles, mida oleme temalt palunud, ja vaatame selle nimekirja aeg-ajalt üle, et tuletada meelde, kuidas ta on meile vastanud. Nii saame Jehoovat rohkemate asjade eest tänada. (Kol. 3:15.) w22.07, lk 22–23, lõigud 8–9

Mõistagi ei piisa vaid sellest, et me piibli tõde uurime. Selle järgi on tarvis ka elada. Vaid sel juhul saab tõde meid tõeliselt mõjutada ja me oleme õnnelikud. (Jaak. 1:25.) Kuidas aga teha kindlaks, kas me elame tõe järgi? Me võime end analüüsida ja mõelda, mida me juba hästi teeme ja milles on meil veel arenguruumi. Paulus ütles: „Sealt, kuhu oleme edusamme tehes jõudnud, mingem samamoodi edasi.” (Filipl. 3:16.) Tõeteel käimine toob tõesti suuri õnnistusi. Nii oleme eluga rohkem rahul ning rõõmustame ka Jehoovat ja usukaaslasi. (Õpet. 27:11; 3. Joh. 3.) Armastagem siis tõde kogu südamest ja elagem selle järgi! w22.08, lk 18–19, lõigud 16–18

Kuidas saavad kogudusevanemad väljendada oma armastust Jehoova ja Jeesuse vastu? Üks tähtis viis seda teha on hoolitseda Jumala karja eest. (1. Peetr. 5:1, 2.) See tuleb välja Jeesuse sõnadest apostel Peetrusele. Pärast seda, kui Peetrus oli Jeesuse kolm korda ära salanud, oli ta ilmselt valmis tegema ükskõik mida, et tõendada oma armastust Jeesuse vastu. Ülesäratatud Jeesus küsis temalt: „Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?” Kui Peetrus oli kinnitanud, et nii see on, ütles Jeesus talle: „Hoia mu lambakesi kui karjane.” (Joh. 21:15–17.) Seda Peetrus tegigi. Kogu elu hoolitses ta hellalt Jumala karja eest. Kogudusevanemad, kuidas saate teie nende Jeesuse sõnade järgi toimida? Võtke aega, et teha koguduses karjasetööd ning pöörake erilist tähelepanu mittetegevatele kuulutajatele, et aidata neil Jehoova juurde tagasi tulla. (Hes. 34:11, 12.) w23.01, lk 29, lõigud 10–11

Hoidu mõtlemast, et keegi ei mõista, millega sa pead maadlema. Niiviisi mõeldes võid tunda, et olukord on lootusetu ja et sa ei suudagi valedele ihadele vastu seista. Piibel aga kinnitab meile, et Jumal valmistab katsumuse korral väljapääsu, et me suudaksime vastu pidada. Isegi kui vale iha on väga tugev, suudame Jehoovale toetudes sellele mitte järele anda. Ebatäiuslike inimestena on meil kõigil ebapuhtaid soove ja aeg-ajalt annavad need endast märku. Kuid meie võimuses on neile ei öelda, just nagu tegi Joosep, kui ta Pootifari naise juurest põgenes. (1. Moos. 39:12.) Keegi meist pole oma ihade abitu ohver! w23.01, lk 12–13, lõigud 16–17

Jehoova on õiglane Jumal. (5. Moos. 32:4.) Õiglus on tihedalt seotud erapooletusega. (Ap. t. 10:34, 35.) Jehoova erapooletust on näha näiteks selles, millistes keeltes ta lasi piibli kirja panna. Ta andis teada, et lõpuajal tõest arusaamine süveneb. (Taan. 12:4.) Nii on ka läinud. Sellele on kaasa aidanud piibli ja sellel põhinevate väljaannete tõlkimine, avaldamine ja levitamine. Jehoova rahvas on tõlkinud piibli kas osaliselt või tervikuna juba rohkem kui 240 keelde ning igaühel on võimalik see tasuta endale saada. Tänu sellele on paljud inimesed kuulnud head sõnumit kuningriigist. (Matt. 24:14.) Jehoova on õiglane ja armastab inimesi väga. Seepärast soovib ta, et kõigil oleks võimalik piiblit lugeda ja teda tundma õppida. w23.02, lk 5, lõigud 11–12

Kahtlemata tahad sa teha seda, mis on õige Jehoova silmis. Ent kuna me kõik oleme ebatäiuslikud ja elame jumalatus maailmas, võib meie arusaam õigest ja valest kergesti moonduda. (Jes. 5:20.) On suur vahe, kas inimene on õige iseenda silmis või Jumala silmis. Kui keegi on iseenese silmis õige, siis on ta enamasti ka üleolev, teiste suhtes kriitiline ja peab end neist paremaks. Jumalale aga sellised omadused ei meeldi. Kui Jeesus oli maa peal, mõistis ta hukka usutegelased, kes olid täis oma õigust ja jätsid kõrvale Jumala sõna. (Kog. 7:16; Luuka 16:15.) Sellised inimesed polnud tollal ega ole ka nüüd Jumalale meelepärased. Selleks et olla Jumala silmis õige, tuleb elada tema normide järgi, mis on kõige ülevamad normid üleüldse. w22.08, lk 27, lõigud 3–5

Jeesus usaldas oma jüngreid hoolimata sellest, et nad tegid vigu. (Joh. 15:16.) Kui Jaakobus ja Johannes palusid temalt kuningriigis kõrget kohta, ei seadnud ta nende ajendeid kahtluse alla ega valinud nende asemele uusi apostleid. (Mark. 10:35–40.) Hiljem, kui Jeesus arreteeriti, jätsid kõik tema jüngrid ta maha. (Matt. 26:56.) Kuid Jeesus ei kaotanud nendesse usku. Ta armastas neid lõpuni. (Joh. 13:1.) Kui ta oli üles äratatud, andis ta üheteistkümnele ustavale apostlile kaaluka ülesande olla kuulutustöös eestvedajateks ja hoolitseda tema kallite lammaste eest. (Matt. 28:19, 20; Joh. 21:15–17.) Jeesuse usaldus nende vastu polnud asjatu. Nad teenisid Jehoovat ustavalt kuni oma maise elutee lõpuni. Jeesus on hea näide inimesest, kes usaldas teisi hoolimata nende ebatäiusest. w22.09, lk 5, lõik 12

Et Saatan ei saaks meie hirme ära kasutada, on meil vaja olla veendunud, et Jehoova armastab meid ja on meie kõrval. 118. laulu kirjutaja koges suuri raskusi. Tal oli palju vaenlasi, mõned neist kõrgetel ametikohtadel (9. ja 10. salm). Aeg-ajalt oli ta suure pinge all (13. salm). Ja ta ütles ka, et Jehoova karistas teda rängalt (18. salm). Kõigest sellest hoolimata sõnas ta: „Ma ei karda.” Ta oli kindel, et kuigi ta oli saanud Jehoovalt karistada, armastab Jehoova teda ja on valmis teda aitama, ükskõik millega tal tuleb silmitsi seista. (Laul 118:29.) Kui meiegi oleme kindlad, et Jehoova armastab meid, aitab see meil jagu saada kolmest levinud hirmust. Need on 1) kartus, et me ei suuda peret elatada, 2) inimesekartus ja 3) surmakartus. w22.06, lk 14–15, lõigud 3–4

Jehoova teenimine peab olema meie elus esikohal. Loojana väärib Jehoova, et me teda kummardaksime. (Ilm. 4:11; 14:6, 7.) Seepärast on ülitähtis, et teeksime kindlaks, kas teenime teda nii, nagu talle meeldib, nimelt vaimus ja tões. (Joh. 4:23, 24.) Väljend „vaimus ja tões” tähendab, et õiget jumalateenimist juhib püha vaim ja et see põhineb piibli õpetustel. Jehoova teenimine peaks olema meile kõige tähtsam isegi juhul, kui elame riigis, kus meie tööle on seatud piirangud või kus see on lausa keelustatud. Praegu on rohkem kui 100 venda-õde vangis lihtsalt sellepärast, et nad on Jehoova tunnistajad. Sellegipoolest teenivad nad rõõmsalt Jehoovat: palvetavad, uurivad piiblit nii palju kui võimalik ning püüavad Jumalast ja tema kuningriigist ka teistele rääkida. Nende eeskuju kinnitab, et me võime hoolimata tagakiusamisest ja solvangutest olla õnnelikud, kuna teame, et Jehoova on meiega ja et ta annab meile tasu. (1. Peetr. 4:14.) w22.10, lk 9, lõik 13

Õpetussõnade raamatus on hulganisti aegumatuid nõuandeid, mille järgimine teeb elu paremaks. Vaatame nüüd kahte neist. Esiteks tuleb meil olla rahul sellega, mis meil on. Tekstis Õpetussõnad 23:4, 5 on nõuanne: „Ära kurna end rikkaks saamise nimel. ... Kui heidad rikkusele pilgu, pole seda enam. See saab endale tiivad kui kotkal ja lendab taeva poole.” Sellegipoolest on nii rikkaid kui ka vaeseid, kelle elu keerleb raha tagaajamise ümber. Sellega kahjustavad nad tihti oma mainet, suhteid teistega ja isegi oma tervist. (Õpet. 28:20; 1. Tim. 6:9, 10.) Teiseks tuleb meil mõelda, enne kui midagi ütleme. Sõnadel on suur mõju. Piiblis öeldakse: „Mõtlematud sõnad on kui mõõgatorked, aga tarkade keel tervendab.” (Õpet. 12:18.) Selleks et meil oleks teistega head suhted, on tarvis hoiduda keelepeksust. (Õpet. 20:19.) w22.10, lk 21, lõik 14; lk 22, lõigud 16–17

Hesekiel pidi Jehoova antud sõnumi läbi seedima, et see saaks tema osaks ja motiveeriks teda seda edasi andma. Nii Hesekiel tegigi. Oma üllatuseks koges ta, et rullraamat on tema suus magus nagu mesi. (Hes. 3:3.) Võimalus Jehoova nimel rääkida oli talle magus ehk midagi väga meeldivat. (Laul 19:8–11.) Ta oli tänulik, et Jehoova oli usaldanud talle ülesande olla tema prohvet. Hiljem ütles Jehoova Hesekielile: „Kuula kõiki mu sõnu, mis ma sulle räägin, ja talleta need oma südamesse.” (Hes. 3:10.) Hesekiel pidi rullraamatusse kirjutatu meelde jätma ja selle üle mõtisklema. See toitis tema usku ja andis talle ka sõnumi, mida rahvale rääkida. (Hes. 3:11.) Tänu sellele, et Jumala sõnum oli Hesekieli südames, oli ta valmis oma ülesannet täitma. w22.11, lk 6, lõigud 12–14

Meie ustavuse võivad proovile panna muudatused, mida meie organisatsioonis tehakse. Meil tuleks neid muudatusi kõigiti toetada. Kui Iisraeli rahvas kõrbes ringi rändas, oli kehatlastel väga eriline ülesanne. Iga kord, kui rahvas asus liikvele, kandsid nad nende ees Jumala laegast. (4. Moos. 3:29, 31; 10:33; Joosua 3:2–4.) Kui aga iisraellased jõudsid tõotatud maale, siis kehatlaste ülesanne muutus: enam ei olnud vaja Jumala laegast ühest kohast teise viia. Niisiis hakkasid nad täitma teisi ülesandeid. (1. Ajar. 6:31–33; 26:1, 24.) Kuskil piiblis pole kirjas, et nad oleks kaevelnud, et peavad nüüd lihtsamaid ülesandeid täitma. Mida võib kehatlastelt õppida? Toeta kogu südamest muudatusi, mida Jehoova organisatsioonis tehakse, kaasa arvatud neid, mis sind otseselt puudutavad. Tunne rõõmu kõigest, mida sa Jehoova teenistuses teha saad. Pea meeles, et sinu väärtus inimesena ei sõltu sinu ülesannetest. Jehoovale on oluline su kuulekus. w22.11, lk 23, lõigud 10–11

Onesiforos ei pööranud Paulusele selga, kui too Roomas vangistati. Ta ei häbenenud Pauluse vangiahelaid, vaid otsis ta üles ja püüdis teda aidata, nagu sai. Seda tehes seadis ta omaenda elu ohtu. Mida me sellest õpime? Me ei tohiks inimkartusele järele anda, vaid peaksime vendadele, keda taga kiusatakse, toeks olema ning neid kaitsma ja aitama. (Õpet. 17:17.) Nad vajavad meie armastust ja tuge. Meie vennad ja õed Venemaal aitavad oma vangistatud usukaaslasi, kuidas saavad. Kui kellegi üle peetakse kohut, on alati suur hulk vendi-õdesid teda toetamas. Mida nende eeskuju meile õpetab? Kui vastutavaid vendi laimatakse, vahistatakse või taga kiusatakse, ei tohiks me araks lüüa. Meil tuleks hoopis nende eest palvetada ning otsida võimalusi, kuidas neid ja nende lähedasi aidata. (Ap. t. 12:5; 2. Kor. 1:10, 11.) w22.11, lk 17, lõigud 11–12

Emotsionaalse ja usulise toe pakkumine kuulub kogudusevanemate kohustuste hulka. (1. Peetr. 5:2.) Kui toimub katastroof, tuleb neil esmalt kindlaks teha, kas kõigil vendadel ja õdedel on olemas toit, riided ja peavari. Ent kannatanud võivad vajada karjaste tuge veel kuid hiljemgi. (Joh. 21:15.) Harold, kes teenib harubürookomitees ja on puutunud kokku paljude vendade-õdedega, kes on katastroofides kannatanud, sõnab: „Kriisist toibumine võtab aega. Vennad-õed võivad oma olukorraga küll leppida, ent mälestused hukkunud lähedastest, kaotatud omandist või üle noatera pääsemisest jäävad püsima. Need mälestused võivad ikka ja jälle hingevalu põhjustada. See ei tähenda seda, et neil oleks nõrk usk. Sellised tunded on inimlikud.” Kogudusevanemad järgivad ka nõuannet „Nutke koos nutjatega”. (Rooml. 12:15.) w22.12, lk 22, lõik 1; lk 24–25, lõigud 10–11

Jehoova püha vaim aitab meil teha seda, mis on õige. See saab meid mõjutada, kui uurime piiblit ja käime koosolekutel. Seal saame tuge ka oma usukaaslastelt, kes samamoodi pingutavad, et olla Jehoovale meelepärased. (Heebr. 10:24, 25; 13:7.) Ja kui anume Jehoovalt mõne nõrkusega võitlemiseks abi, annab ta meile püha vaimu kaudu jõudu võitlust jätkata. Piibli uurimine, koosolekutel käimine ja palvetamine ei võta küll valesid ihasid ära, kuid see tugevdab meid, nii et suudame neile vastu panna. Kui oleme sisse seadnud tegevuskava, mis aitab meil Jehoovaga lähedasi suhteid hoida, peaksime sellest ka kinni pidama. w23.01, lk 11, lõigud 13–14

Kuigi piibel pole tervise- ega toitumisalane käsiraamat, ilmneb sellest Jehoova suhtumine nendesse asjadesse. Ta paneb meile südamele, et hoiaksime endast eemal kõik, mis võiks meile kahju teha. (Kog. 11:10.) Näiteks mõistab piibel hukka liigsöömise ja -joomise, mis kahjustavad tervist ja võivad meile isegi saatuslikuks saada. (Õpet. 23:20.) Jehoova ootab, et valitseksime end ning oleksime söögi ja joogiga mõõdukad. (1. Kor. 9:25.) Mõtlemisoskus aitab meil teha otsuseid, mis näitavad, et elu on meile väärtuslik. (Laul 119:99, 100; Õpet. 2:11.) Näiteks oleks hea jälgida, mida me suhu pistame. Kui mingi toit meile väga meeldib, ent me teame, et see ei mõju meile hästi, saame aru, et oleks tark seda vältida. Samuti on meil tarvis piisavalt puhata, liikuda ning hoida end ja oma kodu puhtana. w23.02, lk 21, lõigud 6–7

Kuidas leida piiblist vaimseid vääriskive? Tekstis 2. Timoteosele 3:16, 17 öeldakse, et kogu pühakiri on kasulik õpetamiseks, noomimiseks, asjade kordaseadmiseks ja suunamiseks õiguses. See peab paika ka nende piibliraamatute puhul, mida me tihti ei loe. Mingit osa lugedes oleks hea mõelda, mida see õpetab sulle Jehoova, tema eesmärkide ja põhimõtete kohta. Samuti on hea mõelda, kuidas on see osa kasulik noomimiseks ehk kuidas teha selle abil kindlaks valed hoiakud ning kuidas neid korrigeerida, et Jehoovat ustavalt edasi teenida. Samuti mõtle, kuidas kasutada neid mõtteid asjade kordaseadmiseks, näiteks kuulutustööl väärarusaamade kummutamiseks. Analüüsi ka seda, kuidas saab loetut kasutada suunamiseks õiguses ehk kuidas selle abil parandada oma mõtteviisi, et see sarnaneks üha rohkem Jehoova omaga. Nii toimides leiad vaimseid vääriskive ning rikastad oma piiblilugemist. w23.02, lk 11, lõik 11

Üks Taanieli raamatu ennustus näitab, et Jeesus pidi saama kuningavõimu seitsme prohvetliku aja möödudes. Kas on võimalik kindlaks teha, millal see toimus? (Taan. 4:10–17.) Seitse aega on 2520 aastat. Need algasid aastal 607 e.m.a, kui babüloonlased kukutasid võimult viimase kuninga, kes Jeruusalemmas Jehoova troonil valitses. Need lõppesid aastal 1914, kui kuningavõimu sai Jeesus, „tema, kel on sellele seaduslik õigus”. (Hes. 21:25–27.) Miks on hea seda ennustust mõista? See kinnitab meile, et Jehoova täidab oma tõotused täpselt õigel ajal. Nii nagu ta määras kindlaks oma kuningriigi rajamise aja, nii on ta kindlaks määranud ka kõigi teiste ennustuste täitumise aja. Järelikult ka Jehoova päev ei jää hiljaks. (Hab. 2:3.) w22.07, lk 2–3, lõigud 3–5