November

Vandesõnad pole kristlasele kohased. Ent solvavad sõnad võivad tulla meie huulilt märksa varjatumal kujul. Näiteks on meil vaja olla ettevaatlik, et me ei ütleks midagi halvustavat kellegi rahvuse või kultuuri kohta. Ja me ei taha ka muul viisil kedagi oma sõnadega haavata. Olgu sinu kõne kosutav. Otsi alati võimalusi teisi kiita ja väldi kritiseerivat või kaeblevat hoiakut. Iisraellastel oli palju põhjusi olla tänulikud, ent ometi nad kaeblesid päris tihti. Kaeblemine võib olla nakkav. Pani ju kümne luuraja negatiivne hoiak kõik iisraellased Moosese vastu nurisema. (4. Moos. 13:31–14:4.) Kiitus võib aga palju head korda saata. Ole siis varmas teisi kiitma. w22.04, lk 8, lõigud 16–17

Jehoova on juba aidanud väga paljudel noortel temaga sõbraks saada. Ta võib aidata ka sinu lapsi, kui nad seda ise vaid soovivad. (1. Kor. 3:6, 7.) Isegi kui tundub, et su lapsed ei teeni Jehoovat kogu südamest, siis Jehoova ikkagi armastab neid. (Laul 11:4.) Ja kui nad näitavad kasvõi natukene, et nad on valmis vastu võtma tõde, on Jehoova valmis neid aitama. (2. Ajar. 16:9; Ap. t. 13:48.) Näiteks võib ta ajendada sind ütlema midagi, mida su lapsel on just sel hetkel vaja kuulda. (Õpet. 15:23.) Või siis ajendab ta kedagi kogudusest teda kuidagi aitama. Ja kui su lapsed on juba suured, siis võib Jehoova neile meelde tuletada seda, mida sa oled neile õpetanud. (Joh. 14:26.) Seetõttu ära anna oma laste suhtes alla. Õpeta ja suuna neid ning ole neile heaks eeskujuks, olles kindel, et Jehoova õnnistab sind selle eest. w22.04, lk 21, lõik 18

Kuna Saatan taevasse enam ei pääse, on tema viha suunatud võitud kristlaste vastu, kes on Jumala kuningriigi esindajad maa peal ja annavad Jeesusest tunnistust. (2. Kor. 5:20; Efesl. 6:19, 20.) Aastal 1918 mõisteti kaheksa vastutavat venda valesüüdistuste alusel süüdi ja pandi vangi. Igaühele neist määrati väga pikk karistusaeg ja näis, et võitud kristlaste töö on peatunud – et nad on otsekui tapetud. (Ilm. 11:3, 7–11.) Kuid 1919. aasta algupoolel toimus midagi ootamatut: vennad vabastati vanglast ja hiljem tunnistati nende vastu esitatud süüdistused alusetuks. Vabastatud vennad jätkasid jalamaid kuningriigitööd. Muidugi ei jäänud Saatan seda niisama pealt vaatama. Ta purskas võitud kristlastele järele „veejoa, mis oli nagu jõgi” ehk hakkas neid ägedalt taga kiusama ning ta on teinud seda seniajani. (Ilm. 12:15.) Tagakiusamisega toimetulemine nõuab meilt kõigilt vastupidavust ja usku. (Ilm. 13:10.) w22.05, lk 5–6, lõigud 14–16

Johannes nägi nägemuses kahte rühma ustavaid jumalateenijaid, kes saavad igavese elu. Esimesse rühma kuulub 144 000 inimest, kes võetakse maa pealt taevasse, kus nad hakkavad koos Jeesusega kuningatena maa üle valitsema. (Ilm. 5:9, 10; 14:3, 4.) Nägemuses seisid nad koos Jeesusega taevasel Siioni mäel. (Ilm. 14:1.) Neid, kes lähevad taevasse, on valitud apostlite päevist alates. (Luuka 12:32; Rooml. 8:17.) Johannese nägemusest saame teada, et lõpuajal on neid maa peal järel suhteliselt vähe. (Ilm. 12:17.) Millalgi suure viletsuse ajal võetakse nad taevasse, kus on juba ülejäänud 144 000 hulka kuulujad, kes on surmani ustavaks jäänud. Taevas hakkavad nad koos Jeesusega valitsema. (Matt. 24:31; Ilm. 5:9, 10.) w22.05, lk 16, lõigud 4–5

Jeesus õpetas oma järelkäijaid suhtuma õigesti iseendasse. Ta ütles neile: „Kõik juuksekarvadki teie peas on ära loetud.” (Matt. 10:30.) See on võimas mõte, mis kinnitab, et meie taevane isa hoolib meist väga. Seda tasub meeles hoida, eriti kui kaldume end maha tegema. Kui Jehoova arvab meid olema väärt teda teenima ja saama igavest elu uues maailmas, siis miks peaksime meie selles kahtlema? Vahitorn kirjutas umbes 15 aastat tagasi, kuidas meil tuleks endasse suhtuda. Seal öeldi: „Kindlasti ei soovi me olla endast liiga heal arvamusel ja muutuda upsakaks, kuid samas ei tohiks me ka teise äärmusse langeda ja mõelda, et me pole midagi väärt. Selle asemel tuleks hoopis arendada mõistlikku suhtumist endasse ja võtta arvesse nii oma tugevaid külgi kui ka puudusi. w22.05, lk 24–25, lõigud 14–16

Selleks, et Jehoova rahva seas valitseks ühtsus, tuleb meil igaühel taotleda rahu. (Matt. 5:9; Rooml. 12:18.) Iga kord, kui teeme midagi, et rahu hoida või seda taastada, muudame vaimset paradiisi kaunimaks. Jehoova on see, kes on inimesed vaimsesse paradiisi toonud. (Joh. 6:44.) Kahtlemata on tal väga hea meel, kui ta näeb, et pingutame selle nimel, et hoida teistega rahu ja tugevdada meievahelist ühtsust. (Jes. 26:3; Haggai 2:7.) Kui uurime piiblit ning mõtiskleme õpitu üle, aitab see meil arendada ilusaid omadusi. Need ajendavad meid vendadele-õdedele armastust osutama ja neid hellalt kohtlema. (Rooml. 12:10.) w22.11, lk 12, lõigud 16–18

Kui me usume, et Jehoova on meile andestanud, toob see kaasa „kosutuse ajad”, sealhulgas meelerahu ja puhta südametunnistuse. Midagi sellist võib tulla ainult Jehoovalt. (Ap. t. 3:19.) Kui Jehoova meile andestab, taastab ta oma suhted meiega nii täielikult, nagu poleks me pattu teinudki. Peale selle ei karista Jehoova meid kunagi eksimuste eest, mis ta on juba andestanud, ega heida neid meile ette. (Jes. 43:25.) Ta viib meie üleastumised meist „nii kaugele, kui ida on läänest”. (Laul 103:12.) Sellele mõtlemine täidab meid tänu ja aukartusega. (Laul 130:4.) Jehoova otsus andestada ei olene sellest, kas patt oli suur või väike. Ta võtab otsuse langetamisel arvesse kõike, mida ta meie looja, seadusandja ja kohtumõistjana teab. w22.06, lk 5, lõigud 12–14

Jehoova on lubanud, et neil, kes teda armastavad, on kaunis tulevik. Ta on öelnud, et uues maailmas pole enam haigusi, hingevalu ega surma. (Ilm. 21:3, 4.) Kogu maa saab paradiisiks. (Laul 37:9–11.) Ja meil on Jehoovaga veelgi lähedasemad suhted kui praegu. Jehoova pole kunagi ühtki oma lubadust murdnud. Järelikult võime kindlad olla ka selles, mida ta meile tulevikuks tõotab. Kui loodame talle, ei pea me pettuma. (Laul 27:14.) Vastupidi, me oleme rõõmsad ja valmis kannatlikult ootama, kuni ta oma tõotused täidab. (Jes. 55:10, 11.) Jäägem siis Jehoovale ustavaks, olles kindlad, et ta „annab tasu neile, kes teda tõsimeeli otsivad”. w22.06, lk 20, lõik 1; lk 25, lõik 18

Pole kahtlustki, et Jehoova kui perepea järgib ka ise põhimõtet tekstis 1. Timoteosele 5:8. Kui oleme veendunud, et Jehoova armastab meid ja meie peret, siis me ei kahtle, kas ta ikka annab meile kõik vajaliku. (Matt. 6:31–33.) Jehooval on hea meel meie eest hoolitseda ja ta on väga helde Jumal. Kui ta inimesed lõi, ei andnud ta neile ainult hädapärast. Ta tegi kõik selleks, et võiksime elu nautida. (1. Moos. 2:9.) Seega, isegi kui meil tuleb vahel üsna vähesega hakkama saada, tasub mõelda sellele, et me ju ikkagi saame hakkama – järelikult Jehoova hoolitseb meie eest. (Matt. 6:11.) Samuti on hea meeles hoida, et ükskõik, millest me materiaalses mõttes loobume, pole see võrreldavgi õnnistustega, mida me Jehoovalt saame, nii praegu kui ka tulevikus. (Jes. 65:21, 22.) w22.06, lk 15, lõigud 7–8

Piibliõpilased pole ainsad, kes vajavad kosutavat vaimset toitu. Me kõik vajame seda. Apostel Paulus kirjutas, et kui oleme vaimselt hästi toidetud, oskame paremini vahet teha õige ja vale vahel. Praegu, kui moraal on nii alla käinud, pole kerge Jehoova põhimõtteid järgida. Jeesus mõistab seda ning ta annab meile isuäratavat vaimutoitu, mis põhineb piiblil ja aitab meil usku tugevana hoida. Nagu Jeesus, nii peame ka meie au sees Jumala nime. (Joh. 17:6, 26.) Näiteks aastal 1931 võtsime endale nimeks Jehoova tunnistajad. See näitab, et meie taevase isa nimi on meile väga tähtis ja et me tahame, et meid selle nimega seostataks. (Jes. 43:10–12.) Ja „Uue maailma tõlkes” on Jumala nimi seal, kus see algtekstis esines. w22.07, lk 11, lõigud 11–12

Piibli tõde sisaldab sõnumit Jumala kuningriigist. Tekstis Matteuse 13:44 ütles Jeesus: „Taeva kuningriik sarnaneb väljale peidetud aardega, mille inimene leidis ja uuesti ära peitis. Rõõmsal meelel läheb ta ja müüb ära kõik, mis tal on, ning ostab selle maatüki.” Jeesus võrdles tõde kuningriigist peidetud varandusega. Pane tähele, et mees, kes varanduse leidis, ei otsinud seda. Ent kui ta selle leidis, mõistis ta selle väärtust. Praegusel maailmal pole pakkuda midagi, mis tooks sellist rõõmu nagu Jehoova teenimine ja lootus elada igavesti tema kuningriigi alamatena. Lähedased suhted Jehoovaga on väärt mistahes ohvrit. Meie suurim rõõm on olla talle kõigiti meelepärane. (Kol. 1:10.) w22.08, lk 15, lõigud 8–9; lk 17, lõik 12

Kust Joosep teadis, et abieluvälised suhted on Jumala silmis patt? Moosese seaduses oli küll käsk „Sa ei tohi abielu rikkuda”, kuid see pandi kirja alles 200 aastat hiljem. (2. Moos. 20:14.) Joosep tundis Jehoovat piisavalt hästi, et mõista, kuidas Jehoova nendesse asjadesse suhtub. Näiteks teadis ta kahtlemata seda, et Jehoova sõlmis esimese abielu vaid ühe mehe ja ühe naise vahel. Samuti oli ta ilmselt kuulnud, kuidas Jehoova polnud lasknud ei Egiptuse vaaraol ega Gerari kuningal võtta naiseks tema vanavanaema Saarat, kes juba oli abielus. (1. Moos. 2:24; 12:14–20; 20:2–7.) Arvatavasti oli Joosep kõigele sellele mõelnud ja saanud aru, mis on Jehoova silmis õige ja mis vale. Ja kuna Joosep armastas Jehoovat, ei tahtnud ta mingil juhul teha midagi, mida Jehoova peab vääraks. w22.08, lk 26, lõigud 1–2

Varem arvasime, et jutt on viimseil päevil toimuvast sümboolsest ülesäratamisest – Jehoova teenijate vaimsest taaselustumisest –, kuid see ei saa nii olla. Miks? Kontekst näitab, et see ülesäratamine toimub pärast suurt viletsust ehk pärast seda, kui suur rahvahulk on uude maailma pääsenud. Pealegi öeldakse selles salmis, et üles äratatakse need, kes magavad maamullas. Järelikult räägib Taaniel 12:2 surnute ülesäratamisest, mis toimub uues maailmas, kui viimsed päevad on möödas ja Harmagedoon läbi. Mida aga tähendab tekstis Taaniel 12:2 see, et osa inimesi ärkab üles igaveseks eluks? Neil, kes tuhandeaastases rahuriigis üles äratatakse, tuleb Jehoovat ja Jeesust tundma õppida, või kui nad juba olid neid tundma õppinud, saada nendega üha lähedasemaks ja neile kuuletuda. (Joh. 17:3.) w22.09, lk 21, lõigud 6–7

Jehoova ei oota, et me vendi-õdesid pimesi usaldaksime. Ta ootab, et usaldaksime neid, kuna tema peab neid usaldusväärseks. Kuidas usaldust vendade-õdede vastu kasvatada? Õpi neid hästi tundma, näiteks räägi nendega koguduse koosolekutel ja tee koos nendega kuulutustööd. Usaldus on nagu lugupidamine, mis tuleb ära teenida. Seepärast ole usukaaslastega kannatlik ja anna neile aega oma usaldusväärsust tõendada. Kui saad kellegagi tuttavaks, siis esialgu ehk valid, mida enda kohta räägid. Ent kui teie sõprus tugevneb, avad end ilmselt meelsamini. (Luuka 16:10.) Mida aga teha siis, kui keegi su usaldust petab? Ära kanna teda kiiresti maha, vaid anna aega olukorral settida. Samuti ära lakka sellepärast teisi usaldamast. w22.09, lk 4, lõigud 7–8

Kogudusevanem Miqueas tundis, et vastutavad vennad kohtlesid teda väga karmilt. Ta säilitas siiski kaine mõistuse ja püüdis oma tundeid valitseda. Ta palus ikka ja jälle Jehoovalt püha vaimu ja jõudu vastupidamiseks. Samuti otsis ta abi meie väljaannetest. Mida Miqueasilt õppida? Kui sulle tundub, et vend või õde on teinud sulle ülekohut, püüa end ohjeldada. Sa ju ei tea, miks ta just niimoodi rääkis või käitus. Palu, et Jehoova aitaks sul näha olukorda tema vaatepunktist. Ära sea usukaaslase motiive kahtluse alla ning püüa solvangust mööda vaadata. (Õpet. 19:11.) Pea meeles, et Jehooval on toimunust täielik ülevaade ning et ta annab sulle vastupidamiseks jõudu. (Kog. 5:8.) w22.11, lk 21, lõik 5

Otsi sõpru nende hulgast, kes armastavad Jehoovat. Sinu vaimne kasv sõltub suuresti sellest, millised on su sõbrad. (Õpet. 13:20.) Julien, kes teenib kogudusevanemana, ütleb: „Kui olin noorem, leidsin häid sõpru kuulutustööd tehes. Nende innukate vendade-õdedega koos kuulutades nägin, kui palju rõõmu see töö toob. ... Samuti mõistsin, et kui otsin sõpru ainult omavanuste seast, siis jään tegelikult paljudest toredatest sõpradest ilma.” Mida aga teha siis, kui tajud, et keegi kogudusest avaldab sulle halba mõju? Paulus teadis, et mõned usukaaslased ei käitu nii nagu kristlasele kohane, ja ta ütles Timoteosele, et ta neist eemale hoiaks. (2. Tim. 2:20–22.) Sõprus Jehoovaga on midagi väga väärtuslikku ja sa oled näinud palju vaeva, et temaga lähedane suhe luua. Ära siis lase kellelgi enda ja Jehoova vahele tulla! w22.08, lk 5–6, lõigud 13–15

Jehoova teenijatena me armastame tema seadusi ja põhimõtteid. See armastus üha tugevneb, kui mõtleme sellele, kuidas läheb neil, kes Jumala seadustele kuuletuvad, ja kuidas läheb neil, kes seda ei tee. Mõtle, kui palju probleeme on inimestel, kes keelduvad Jehoova tarkust kuulda võtmast, ja kui palju parem on sinu elu tänu sellele, et sina seda teed. (Laul 32:8, 10.) Jehoova pakub kõigile võimalust saada targaks, kuid ta ei sunni oma tarkust kellelegi peale. Samas annab ta selgelt teada, mis ootab ees neid, kes teda kuulda ei võta. (Õpet. 1:29–32.) Neil tuleb maitsta oma tegude kibedaid vilju. Tihtilugu on nende elu täis vaeva ja valu ning kui nad oma teguviise ei muuda, ootab neid lõpuks häving. Ent nende kohta, kes Jehoova tarku nõuandeid järgivad, ütleb ta: „Kes kuulab mind, elab julgesti ega pea kartma õnnetust.” (Õpet. 1:33.) w22.10, lk 21, lõigud 11–13

Jehoovat karta tähendab austada teda niiväga, et see paneb meid hoiduma kõigest, mis võiks talle meelepaha valmistada. (Õpet. 16:6.) Me püüame tema õige ja vale normidest üha paremini kinni pidada. (2. Kor. 7:1.) Kui teeme seda, mida Jehoova armastab, ja hoidume kõigest, mida ta vihkab, oleme õnnelikud. (Laul 37:27; 97:10; Rooml. 12:9.) Ei piisa sellest, kui nõustume, et Jehooval on õigus öelda, mis on õige ja mis vale. Meil tuleb nõustuda ka sellega, et meiegi peame tema normidest kinni pidama. (Rooml. 12:2.) Kõigest, mida me teeme, peaks olema näha meie raudset veendumust, et Jehoova normid on parimad ja et nende järgimine tasub end alati ära. (Õpet. 12:28.) Taavet tundis nii. Ta ütles Jehoova kohta: „Sa annad mulle teada elutee. Sinu juures on rõõmu rohkesti, su paremas käes õnne igavesti.” (Laul 16:11.) w22.10, lk 8, lõigud 9–10

Jeesus suhtus endasse tasakaalukalt. Enne maa peale tulemist oli ta Jehoova teenistuses juba palju korda saatnud. Näiteks öeldakse piiblis Jeesuse kohta: „Tema kaudu on loodud kõik taevas ja maa peal.” (Kol. 1:16.) Kui Jeesus end ristida lasi, meenus talle ilmselt kõik see, mida ta koos oma taevase isaga oli teinud. (Matt. 3:16; Joh. 17:5.) Ent ta ei läinud oma saavutuste üle uhkeks ega pidanud end kunagi teistest paremaks. Ta ütles jüngritele, et ta „ei ole tulnud mitte selleks, et teda teenitaks, vaid teenima ja andma oma elu lunastushinnaks paljude eest”. (Matt. 20:28.) Samuti sõnas ta, et ei tegutse omapead, vaid „teeb ainult seda, mida ta näeb Isa tegevat”. Jeesus on meile alandlikkuses suurepäraseks eeskujuks. w22.05, lk 24, lõik 13

Jehoova võtab arvesse, kas pattu tehti teadlikult või kogemata. Jeesus rõhutas sama mõtet tekstis Luuka 12:47, 48. Inimene, kes teeb meelega midagi, mille kohta ta väga hästi teab, et see on Jehoovale vastumeelne, patustab rängalt. Sel juhul ei pruugi Jehoova pattu andeks anda. (Mark. 3:29; Joh. 9:41.) Siiski on patustajal ka sellisel juhul veel lootust. Jehoova arvestab ka seda, kas inimene kahetseb oma pattu. Piiblis tähendab kahetsus enamat, kui millegi tegemise või tegematajätmise pärast tuska, rahulolematust või süüd tunda. See tähendab ka mõtlemise, hoiaku ja eesmärkide muutmist. Inimene, kes oma väärtegu südamest kahetseb, ei tunne kurbust mitte ainult teo enda pärast, vaid ka selle pärast, kui kaugele ta Jehoovast on läinud. w22.06, lk 5–6, lõigud 15–17

Jehoova organisatsiooni vastased levitavad vastutavate vendade kohta valesid ja eksitavat infot. (Laul 31:13.) Meie vendi on ka vahistatud ja kurjategijatena süüdi mõistetud. Selles pole midagi uut. Esimesel sajandil pandi näiteks apostel Paulus valesüüdistuste alusel vangi. Mõned kristlased pöörasid Paulusele selja, kui ta Roomas vangistuses oli. (2. Tim. 1:8, 15; 2:8, 9.) Võib arvata, et selline käitumine tegi Pauluse meele kurvaks. Oli ta ju usukaaslaste pärast nii palju raskusi talunud ja isegi oma elu ohtu seadnud. (Ap. t. 20:18–21; 2. Kor. 1:8.) Ärgem meie saagem kunagi nende sarnaseks, kes Pauluse hülgasid! On ootuspärane, et Saatan vastutavaid vendi ründab. Sellega tahab ta nende laitmatust murda ja meid kõiki hirmutada. (1. Peetr. 5:8.) Jää siis ustavalt vastutavate vendade kõrvale. (2. Tim. 1:16–18.) w22.11, lk 16–17, lõigud 8–11

Jeesuse kõrval postil rippuv kurjategija oli ilmselt juut. Juudid teenisid ühte Jumalat, teised rahvad aga uskusid, et on olemas palju jumalaid. (2. Moos. 20:2, 3; 1. Kor. 8:5, 6.) Kui see mees poleks olnud juut, oleks tänaseks päevatekstiks olev küsimus ilmselt kõlanud: „Kas sa siis jumalaid ei karda?” Pealegi oli Jeesus saadetud „Iisraeli soo eksinud lammaste”, mitte teiste rahvaste juurde. (Matt. 15:24.) Jumal oli iisraellastele teada andnud, et ta äratab surnud üles. Ilmselt oli kurjategija sellest teadlik. Tema sõnad näitavad, et ta uskus, et Jehoova äratab Jeesuse üles ja annab talle kuningavõimu. Ilmselt lootis ta, et Jumal äratab tedagi üles. Juudina teadis see mees, et Jumal oli pannud Aadama ja Eeva elama paradiisi. Seega võis Jeesuse öeldu tuua ta kujutlusse imekauni paiga maa peal. (1.Moos. 2:15.) w22.12, lk 8–9, lõigud 2–3

Me suudame kuulutustööd teha vaid püha vaimu abiga, sest Saatan püüab kõigest väest meie suud lukku panna. (Ilm. 12:17.) Kuna ta on meist nii palju võimsam, võib inimlikust vaatepunktist näida, et meist pole talle mingeid vastaseid. Ent oma kuulutustööga me võidame ta ära. (Ilm. 12:9–11.) Kui räägime Jumala sõnumeid üha edasi, siis näitame sellega, et me ei lase Saatanal end heidutada. Iga kord, kui räägime inimestele head sõnumit, on see Saatanale lüüasaamine. See, et suudame hoolimata inimeste vastuseisust seda tööd teha, kinnitab, et Jehooval on meist hea meel ja et ta toetab meid oma püha vaimuga. (Matt. 5:10–12; 1. Peetr. 4:14.) Tänu sellele suudame ületada mistahes takistused kuulutustöös. (2. Kor. 4:7–9.) Mida meil tuleb teha, et püha vaimu saada? Meil tuleb seda püsivalt paluda ja olla kindlad, et Jehoova kuuleb meid. w22.11, lk 5–6, lõigud 10–11

Me püüame usukaaslastega rahu hoida ja olla Jehoova eeskujul andestavad. Jehoova lasi oma pojal meie pattude eest surra. Kas ei peaks siis meiegi andestama vendadele-õdedele, kui nad meie vastu eksivad? Kindlasti ei taha me olla Jeesuse mõistujutus mainitud nurjatu orja sarnased. Isand oli tühistanud selle orja hiigelsuure võla, kuid tema ei olnud valmis kustutama kaasorja palju väiksemat võlga. (Matt. 18:23–35.) Kui sul on mõne venna või õega erimeelsusi, kas võiksid enne mälestusõhtut astuda esimese sammu, et rahu taastada? (Matt. 5:23, 24.) See on veel üks võimalus näidata, et armastad Jehoovat ja Jeesust. w23.01, lk 29, lõigud 8–9

Et saada teada, millist abi vennad-õed vajavad, võiks neilt seda taktitundeliselt küsida. (Õpet. 20:5.) Kas neil on piisavalt toitu? Kas nad vajavad ravimeid või midagi muud? Kas neil on oht kaotada töö või isegi kodu? Kas nad vajavad abi selleks, et riigilt sotsiaalabi taotleda? Jehoova ootab, et me kõik üksteist aitaksime ja julgustaksime. (Gal. 6:10.) Kui keegi on haigevoodis, võib isegi väikesel tähelepanuavaldusel olla suur mõju. Näiteks võivad lapsed teha mõnele vennale või õele kaardi või joonistuse. Noored saavad ehk käia kellegi eest poes või mingeid asju ajamas. Ehk võiksime valmistada haigele toitu ja viia selle talle koju. Mõned on saatnud tänukaardi kogudusevanematele, kel võivad olla käed tööd täis, eriti kui on tegu suure haiguspuhanguga. On tore, kui me kõik järgime üleskutset „Julgustage üksteist ja tugevdage üksteise vaimu”. (1. Tess. 5:11.) w22.12, lk 22, lõik 2; lk 23, lõigud 5–6

Saduserid tundsid hästi heebrea kirjade viit esimest raamatut, kuid nad ei võtnud neis sisalduvaid tähtsaid tõdesid omaks. Kui nad püüdsid Jeesust küsimusega ülesäratamise kohta kimbatusse viia, vastas Jeesus neile: „Kas te pole lugenud Moosese raamatust põleva põõsa lugu, kuidas Jumal Moosesele ütles: „Mina olen Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal”?” (Mark. 12:18, 26.) Jeesuse küsimus paljastas selle, et saduserid olid kõrvale jätnud ühe tähtsa pühakirja tõe: õpetuse ülesäratamisest. (Luuka 20:38.) Mida me sellest õpime? Kui loeme piiblit, tahame hoolega tähele panna kõike, mida mingi salm või lugu meile õpetab. Lisaks ilmselgetele õpetustele tahame märgata ka tõdesid ja põhimõtteid, mis on varjatud. Need on otsekui peidetud varandus, mida me soovime välja kaevata. w23.02, lk 10–11, lõigud 9–10

Kõik vanaaja ustavad, kellele viitab tänane päevatekst, jäid ränkrasketest katsumustest hoolimata Jehoovale ustavaks. (Heebr. 11:36–40.) Nad ei näinud oma eluajal kõigi Jehoova tõotuste täitumist. Kas see tähendab, et nad lootsid tema peale asjatult? Kindlasti mitte. Nad said kinnituse, et on Jumalale meelepärased, ja seepärast olid nad kindlad, et näevad tulevikus ka nende tõotuste täitumist, mida nad oma eluajal ei näinud. (Heebr. 11:4, 5.) Vanaaja ustavatele mõtlemine innustab meid edaspidigi Jehoovale lootma. Praegune maailm käib mühinal alla. (2. Tim. 3:13.) Saatan kimbutab endiselt Jehoova teenijaid, kuid ärgem sellest heitugem. Pidagem meeles, et „oleme pannud oma lootuse elava Jumala peale”, ja tehkem usinalt tööd, mis ta meile on andnud. (1. Tim. 4:10.) w22.06, lk 25, lõigud 17–18

Üks põhjus oma tervist hoida on see, et saaksime anda Jehoovale oma parima. (Mark. 12:30.) Me püüame hoiduda kõigest, mis võiks meie tervist kahjustada. (Rooml. 12:1.) Muidugi ei saa me garanteerida, et me üldse haigeks ei jää. Ent me teeme, mis suudame, sest me tahame Jehoovale näidata, et oleme talle eluanni eest tänulikud. Haigused ja kõrge iga võivad takistada meil teha paljusid asju, mida me varem tegime. See võib meid kurvastada. Ent me ei peaks kunagi alla andma ega oma tervist unarusse jätma. Ükskõik kui eakad või haiged me ka pole, saame ikkagi Jehoovat ülistada, nagu Taavet seda tegi. On lohutav teada, et hoolimata meie ebatäiusest peab Jumal meid väga kalliks. (Matt. 10:29–31.) Isegi kui me sureme, igatseb ta meid ellu äratada. (Iiob 14:14, 15.) Seega on meil häid põhjusi teha, mis me suudame, et oma elu ja tervist hoida. w23.02, lk 21, lõigud 3–5

Kas suurde rahvahulka kuuluvate inimeste nimed on ka pärast Harmagedooni eluraamatus? On küll. (Ilm. 7:14.) Jeesus võrdles neid lammastega ja ütles, et nad lähevad igavesse ellu. (Matt. 25:46.) Ent igavene elu pole neil käes mitte kohe pärast Harmagedooni. Tuhandeaastase valitsuse ajal „hoiab [Jeesus] neid kui karjane ja juhatab nad eluvee allikaile”. Nende inimeste nimed, kes talle järgnevad ja kes lõpliku proovilepaneku ajal Jehoovale ustavaks jäävad, kirjutatakse justkui pastakaga ehk püsivalt eluraamatusse. (Ilm. 7:16, 17.) Ent need, keda Jeesus võrdles kitsedega, hävitatakse Harmagedoonis. Jeesus ütles, et nad lähevad igavesse surma. (Matt. 25:46.) Apostel Paulus kirjutas nende kohta: „Neid karistatakse sellega, et nad hävitatakse igaveseks.” (2. Tess. 1:9; 2. Peetr. 2:9.) w22.09, lk 16, lõigud 7–8

Looduses saavad pered üheskoos lõõgastuda ja meelt lahutada ning see tugevdab peresidemeid. Jehoova on loonud imekauneid paiku, kus saab mõnusalt ja kosutavalt aega veeta. Paljud pered käivad koos looduses, näiteks metsas, rabas või mere ääres. Uues maailmas saavad vanemad ja lapsed nautida Jehoova loomingut nagu ei kunagi varem. Näiteks pole siis enam põhjust karta loomi ja nemad ei karda meid. (Jes. 11:6–9.) Meil on lõputult aega tunda rõõmu kõigest, mis Jehoova on valmistanud. (Laul 22:26.) Kuid lapsevanemad, ärge oodake selle ajani, et aidata lastel loodust armastama hakata. Kui lapsed õpivad juba praegu loodu kaudu Jehoovat tundma, siis nad mõistavad, et pole olemas kedagi tema sarnast. (Laul 86:8.) w23.03, lk 25, lõigud 16–17