Veebruar

Kui kuningas Hiskija oli väga haige, anus ta, et Jehoova teeks ta terveks. Ja seda Jehoova tegigi. (2. Kun. 20:1–6.) Kui aga Paulus anus, et Jehoova kõrvaldaks tema „ihu sisse pandud oga”, ei teinud Jehoova seda. (2. Kor. 12:7–9.) Kuningas Herodes tahtis Jaakobust ja Peetrust surmata. Jaakobus hukatigi, kuid Peetrus pääses ime läbi. (Ap. t. 12:1–11.) Selle peale võib meil tekkida küsimus, miks Jehoova päästis Peetruse, aga Jaakobust ei päästnud? Piibel seda ei selgita. Ent me võime olla kindlad, et Jehoova on „Jumal, kelles pole ülekohut”. (5. Moos. 32:4.) Jehoova ei pruugi vastata meie palvetele nii, nagu me loodame. Ent kuna me usume, et ta tegutseb alati armastavalt ja õiglaselt, ei sea me tema tegutsemisviisi kahtluse alla. (Iiob 33:13.) w23.11, lk 21, lõik 6

Jaakobus ütles püha vaimu mõjutusel, et tark inimene on varmas kuuletuma. See tähendab, et me peaksime olema meeleldi valmis kuuletuma neile, kellele Jehoova on andnud mõjuvõimu. Loomulikult ei oota Jehoova meilt seda, et kuuletuksime, kui keegi palub meil teha midagi, mis pole kooskõlas tema tahtega. (Ap. t. 4:18–20.) Meil võib olla lihtsam kuuletuda Jehoovale kui mõnele inimesele. Annab ju tema alati täiuslikke juhendeid. (Laul 19:7.) Seda ei saa aga öelda inimeste kohta. Sellest hoolimata on meie taevane isa usaldanud lapsevanematele, valitsusametnikele ja kogudusevanematele mingil määral mõjuvõimu teiste üle. (Õpet. 6:20; 1. Tess. 5:12; 1. Peetr. 2:13, 14.) Kui me neile kuuletume, siis kuuletume tegelikult Jehoovale. w23.10, lk 6, lõigud 2–3

Üks viis oma usku kasvatada on mõelda Jehoova suurele väele. Ta suudab täita kõik oma tõotused. Lõppude lõpuks on ta ju kõikvõimas Jumal. (Iiob 42:2; Mark. 10:27; Efesl. 3:20.) Näiteks ütles ta Aabrahamile ja Saarale, et neile sünnib veel vanas eas poeg. (1. Moos. 17:15–17.) Samuti ütles ta Aabrahamile, et tema järeltulijad pärivad Kaananimaa. Kuid Aabrahami järeltulijad iisraellased olid aastaid Egiptuses orjad. Sel ajal võis neile tunduda, et see tõotus ei täitu küll mitte kunagi. Kuid see täitus. Samuti ütles Jehoova Maarjale, kes oli neitsi, et see toob ilmale Jumala poja, kelle sündi oli Jehoova tuhandeid aastaid varem Eedeni aias ette ennustanud. (1. Moos. 3:15.) Kui mõtleme Jehoova tõotustele ja sellele, kuidas ta on need täitnud, siis tugevneb meie usk sellesse, et peagi on käes uus maailm. (Joosua 23:14; Jes. 55:10, 11.) w23.04, lk 28, lõigud 10–12

Jehoova võttis kuulda Taaveti abipalveid. (1. Saam. 19:10, 18–20; 2. Saam. 5:17–25.) Me võime olla kindlad, et ta võtab kuulda ka meie omi. (Laul 145:18.) Jehoova ei pruugi vastata meie palvetele nii, nagu me ootame. Paulus palus kolmel korral, et Jehoova tema ihu sisse pandud oga ära võtaks. Kas Jehoova vastas sellele palvele? Vastas küll, kuid mitte nii, nagu Paulus lootis. Selle asemel et see probleem kõrvaldada, andis Jehoova Paulusele jõudu, et too suudaks teda ustavalt edasi teenida. (2. Kor. 12:7–10.) Ka meie palvetele võib Jehoova vahel vastata teistmoodi, kui me oleks oodanud. Ent me võime olla kindlad, et Jehoova teab, kuidas meid kõige paremini aidata. Ta suudab „teha mõõtmatult rohkem kõigest sellest, mida me palume või oskame ette kujutada”. (Efesl. 3:20.) Seepärast võibki ta meile vahel vastata täiesti ootamatul ajal ja viisil. w23.05, lk 8–9, lõigud 4–6

Meil kõigil oleks hea ülesäratamistõotusele aeg-ajalt mõelda. Keegi meist ju ei tea, mil meid võib tabada raske haigus või kaotame mõne oma lähedase. (Kog. 9:11; Jaak. 4:13, 14.) Tugev usk ülesäratamisse aitab meil sellistes katsumustes vastu pidada. (1. Tess. 4:13.) Piiblist saame teada, et Jehoova tunneb meid hästi ja armastab meid väga. (Luuka 12:7.) Ta tunneb meid lausa nii hästi, et kui peaksime surema, siis suudab ta meid koos kõigi meie isikuomaduste ja mälestustega uuesti luua. Ja ta armastab meid nii väga, et annab meile võimaluse elada igavesti. Me võime ülesäratamistõotust uskuda, sest me teame, et Jehoova nii soovib kui ka suudab selle täita. w23.04, lk 8–9, lõigud 2–4

Joosep ja Maarja mõistsid seda, kui tähtis on teenida Jehoovat perena. (Luuka 2:22–24; 4:16.) Nad on heaks eeskujuks abielupaaridele tänapäeval. Kui peres on lapsed, võib koosolekutel käimine ja pere piibliõhtu korraldamine olla päris raske. Ja veelgi keerulisem võib olla leida aega, et kahekesi piiblit uurida ja palvetada. Ent kui abielumees ja -naine püüavad seda kõike teha, saavad nad lähedasemaks Jehoova ja ka teineteisega. Kui aga teie abielus on pingeid, ei pruugi mõte ühiselt koos piiblit uurida teile sugugi meeldida. Sellisel juhul oleks hea leida mõni selline teema, mis teile mõlemale huvi pakub, ja siis seda lühidalt arutada. See võib tugevdada teie suhet ja ka soovi koos vaimsete asjadega tegeleda. w23.05, lk 22, lõigud 7–8

Tänu jumalakartusele oli Obadja aus ja usaldusväärne. Seepärast määras kuningas Ahab ta oma kojaülemaks. (Vrd Nehemja 7:2.) Jumalakartus andis Obadjale ka suure julguse, mida ta väga vajas. Ta elas kurja kuninga Ahabi valitsusajal. (1. Kun. 16:30.) Ahabi naine Iisebel, kes kummardas Baali, vihkas Jehoovat nii väga, et püüdis tema teenimisele Iisraelis lõppu teha ja tappis palju tema prohveteid. (1. Kun. 18:4.) Kui Iisebel hakkas Jehoova prohvetitele jahti pidama, näitas Obadja üles erakordset julgust. Ta peitis 100 prohvetit 50 kaupa koobastesse ning varustas neid leiva ja veega. (1. Kun. 18:13, 14.) Kui see oleks välja tulnud, oleks Obadja tõenäoliselt selle eest eluga maksnud. Muidugi ei soovinud ta surra, kuid ta oli valmis riskima, kuna armastas Jehoovat ja tema teenijaid rohkem kui omaenda elu. w23.06, lk 16, lõigud 9–10

Jehoova on alati oma rahvast juhtinud. Nüüdisajal teeb ta seda piibli ja oma poja kaudu, kes on koguduse pea. Samuti kasutab ta selleks inimesi. Mõtleme näiteks sündmustele, mis leidsid aset 19. sajandi lõpuosas. Sel ajal hakkasid Charles Taze Russell ja tema kaaslased mõistma, et aasta 1914 on maailma ajaloos pöördepunktiks, sest siis rajatakse Jumala kuningriik. (Taan. 4:25, 26.) Selle järelduseni jõudsid nad piibli prohvetiennustusi uurides. Oli täiesti selge, et Jehoova oli andnud neile arusaamist. Kui see märgiline aasta kätte jõudis, kinnitasid maailma sündmused, et Jumala kuningriik on hakanud valitsema. Näiteks puhkes siis esimene maailmasõda, millega kaasnesid haigused ja toidupuudus, ning toimus suuri maavärinaid. (Luuka 21:10, 11.) Jehoova kasutas tõepoolest neid siiraid mehi, et oma rahvast juhtida. w24.02, lk 22, lõik 11

Me teame, et Jehoova armastab meid ja tahab, et meil läheks elus hästi. (Rooml. 8:35–39.) Oleme ka näinud, et piibli põhimõtete järgimine on meile kasulik. (Jes. 48:17, 18.) Samas tuleb meil olla valmis selleks, et kõik ei lähe alati nii, nagu me sooviksime. Näiteks võib mõni pereliige meile pettumuse valmistada. Meil võib ka olla tervisehäda, mille tõttu ei saa me Jehoova heaks teha nii palju, kui tahaksime. Mitmel pool maailmas toimub looduskatastroofe ning mõnes riigis kiusatakse meie vendi ja õdesid taga. Kui meid tabab mõni selline raskus, võime mõelda: „Miks see just minuga pidi juhtuma? Kas ma olen midagi valesti teinud? Kas see tähendab, et Jehoova ei ole enam minuga?” Kas sul on kunagi selliseid mõtteid olnud? Selles pole midagi imelikku. Paljud Jehoova teenijad on midagi sarnast tundnud. (Laul 22:1, 2; Hab. 1:2, 3.) w23.04, lk 14, lõigud 1–2

Me heidame koheselt kõrvale väärad mõtted ja hoidume kõigest, mis võiks meie suhteid Jehoovaga kahjustada. Jehoova ootab, et oleksime talle südamest kuulekad. (Rooml. 6:17.) Tema seadused on alati meie parimates huvides ja need ei kuulu läbirääkimisele. (Jes. 48:17, 18; 1. Kor. 6:9, 10.) Saatan kasutab nii füüsilist vägivalda kui ka psühholoogilist survet, et meie laitmatust murda. Tema eesmärk on meid alla neelata, rikkuda meie suhted Jehoovaga. (1. Peetr. 5:8.) Esimese sajandi kristlasi ähvardati, peksti ja isegi tapeti sellepärast, et nad olid otsustanud jääda Jehoovale ustavaks. (Ap. t. 5:27, 28, 40; 7:54–60.) Tagakiusamine on Saatana relvaks ka tänapäeval. Ühel või teisel viisil kogevad seda vennad-õed üle maailma. Näiteks Venemaal ja mitmes teiseski riigis peavad meie usukaaslased taluma väga karmi kohtlemist. Lisaks otsestele rünnakutele kasutab Saatan ka „salakavalaid sepitsusi”. (Efesl. 6:11.) w23.07, lk 15–16, lõigud 6–9

Mida rohkem sa Jehoovat tundma õpid, seda enam kasvab sinu armastus tema vastu. See ajendab sind piibli põhimõtteid järgima. Tänu sellele hakkad sa tegema paremaid otsuseid. Kuna soovid Jehoovale meelepärane olla, siis muutuvad ka sinu mõtteviis ja käitumine. Just nagu laps jäljendab oma vanemaid, püüad sinagi jäljendada oma taevast isa. (Efesl. 5:1, 2.) Meil oleks hea mõelda järgmistele küsimustele. Kas minu armastus Jehoova vastu on praegu tugevam, kui siis, kui mind ristiti? Kas püüan üha enam mõelda ja tegutseda nii, nagu meeldib Jehoovale? Ja kas mu armastus vendade-õdede vastu on kasvanud? Kui tunned, et sinu armastus on veidi jahenenud, siis ära heida meelt. Midagi sarnast juhtus kristlastega esimesel sajandil, kuid Jeesus ei kaotanud nende suhtes lootust ja ta ei tee seda ka sinu puhul. (Ilm. 2:4, 7.) Ta teab, et sul on võimalik armastus taas lõkkele puhuda. w23.07, lk 8, lõigud 2–3

Peetrus tegi mitu tõsist viga. Kõigepealt ta suurustas, et kui ka kõik teised apostlid Jeesuse hülgavad, siis tema seda küll ei tee. (Mark. 14:27–29.) Hiljem jäi Peetrus kolm korda magama, kuigi Jeesus oli palunud tal valvel püsida. (Mark. 14:32, 37–41.) Ja kui rahvajõuk tuli Jeesust kinni võtma, oli ka Peetrus nende jüngrite seas, kes põgenesid. (Mark. 14:50.) Lõpuks salgas ta kolm korda, et ta Jeesust tunneb, ja kinnitas oma valet koguni vandega. (Mark. 14:66–71.) Kuidas Peetrus end tundis, kui mõistis, mida ta oli teinud? Tema süükoorem oli nii suur, et ta murdus ning puhkes nutma. (Mark. 14:72.) Jeesus aga ei noominud Peetrust tema eksimuste pärast, vaid andis talle hoopis kaalukad ülesanded. (Joh. 21:15–17.) Peetrus teadis, kui rängalt ta oli eksinud, kuid ta ei andnud alla, sest oli veendunud, et Jeesus polnud tema suhtes alla andnud. Mida me võime sellest õppida? Jehoova soovib, et oleksime veendunud selles, et ta armastab meid ja on valmis meile andestama. (Rooml. 8:38, 39.) w24.03, lk 18–19, lõigud 13–15

Lisaks sellele, et seksuaalse ebamoraalsuse tõttu võib kaotada Jumala soosingu, võib see põhjustada ka häbi, väärtusetusetunnet, soovimatut rasedust, perekondade purunemist ja suguhaigusi, mis võivad lõppeda lausa surmaga. Kahtlemata on tark rumala naise kutse tagasi lükata. (Õpet. 7:23.) Õpetussõnade 9. peatüki 18. salm ütleb, et tema külalised on surmavalla sügavustes. Miks siis võtavad paljud selle kutse vastu, kui see lõpeb nii halvasti? (Õpet. 9:13–18.) Paljud on langenud pornograafia lõksu, sest nad arvavad, et see on kahjutu. Kuid tegelikult on see väga kahjulik, laostav ja tekitab sõltuvust. Kõlvatuid pilte on peast äärmiselt raske välja saada. Lisaks õhutab pornograafia valesid ihasid, mitte ei surma neid. (Kol. 3:5; Jaak. 1:14, 15.) Ja paljud, kes vaatavad pornograafiat, teevad lõpuks hooruspattu. w23.06, lk 23, lõigud 10–11

Teised riigid on aeg-ajalt püüdnud Inglise-Ameerika võimu kõigutada, kuid see pole neil õnnestunud ega õnnestu ka tulevikus. Me võime olla selles kindlad seepärast, et kuju jalad purustab kivi, mis ei sümboliseeri ühtki inimvalitsust, vaid Jumala kuningriiki. (Taan. 2:34, 35, 44, 45.) Kui me oleme veendunud, et Taanieli ennustus suure kuju jalgade kohta on täitumas, mõjutab see kogu meie elu. Näiteks ei aja me taga raha ja vara, sest me teame, et see maailm hävib peagi. (Luuka 12:16–21; 1. Joh. 2:15–17.) Samuti aitab see ennustus meil mõista, kui oluline on kuulutus- ja õpetustöö. (Matt. 6:33; 28:18–20.) Selle ennustuse valguses oleks meil hea mõelda, kas meie otsustest on näha kindlat veendumust, et Jumala kuningriik kõrvaldab peagi kõik inimvalitsused. w23.08, lk 11, lõigud 13–14

Ole tasakaalukas ja arvesta sellega, mida su vanus, tervis ja olud sul teha võimaldavad. Nagu Barsillai, ole sinagi valmis mõnest ülesandest ära ütlema, kui sa oma vanuse või tervise tõttu ei suudaks seda täita. (2. Saam. 19:35, 36.) Ja nagu Mooses, ole ka sina valmis võtma vastu teiste abi. (2. Moos. 18:21, 22.) Kui oled tasakaalukas, ei teki sul ebarealistlikke ootusi. Samuti ei saa me teiste eest otsuseid teha ega kaitsta neid nende halbade otsuste tagajärgede eest. Näiteks võib kellegi poeg või tütar Jehoova teenimise lõpetada. Kahtlemata põhjustab see lapsevanematele suurt hingevalu. Ent kui vanemad end selles süüdistaksid, võtaksid nad enda peale raske koorma. Seda aga Jehoova neilt ei oota. w23.08, lk 29, lõigud 11–12

Simson oli ebatäiuslik nagu meiegi ja tegi vahel halbu otsuseid. Ühel tema otsusel olid iseäranis kurvad tagajärjed. Kui Simson oli juba mõnda aega kohtumõistjana teeninud, armus ta „Soreki vadis naisesse, kelle nimi oli Deliila”. Varem oli Simson tahtnud endale naiseks võtta üht vilistitari. Selle taga oli Jehoova, kes otsis „võimalust astuda vilistite vastu”. Mõne aja pärast läks Simson Gazasse ja ööbis ühe prostituudi majas. Jehoova andis tol korral Simsonile jõu viia selle vilistite linna väravad minema ja see nõrgendas oluliselt linna kaitsevõimet. (Kohtum. 14:1–4; 16:1–3.) Simsoni suhe Deliilaga, kes oli ilmselt iisraellanna, ei andnud talle aga võimalust vilistite vastu võidelda. Seega ei pidanud Simson sel puhul silmas Jehoova huve. Deliila sai vilistite valitsejatelt suure summa raha ja oli valmis selle eest Simsoni reetma. w23.09, lk 5, lõigud 12–13

Leebelt vastata aitab meil ka see, kui saame aru, miks keegi meilt midagi meie uskumuste kohta küsib või neid ründab. Mõned küsimused võivad olla otsekui jäämäed, millest suurem osa on vee all. Küsimuse taga võib peituda mingi varjatud põhjus. Seega oleks meil enne vastamist hea meeles hoida, et me ei pruugi kohe algul mõista, mis on kellegi sõnade taga. (Õpet. 16:23.) Mõelgem näiteks, kuidas vastas Giideon Efraimi meeste süüdistusele. Nad olid vihased, et Giideon polnud neid kutsunud Iisraeli vaenlaste vastu võitlema. Mis oli aga tegelikult nende pahameele taga? Võib-olla oli nende uhkus haavata saanud. Kuidas asi ka polnud, Giideon arvestas nende tunnetega ja vastas neile leebelt. Tänu sellele „rahunesid nad maha”. (Kohtum. 8:1–3.) w23.09, lk 16, lõigud 8–9

Ükski isa ja poeg pole omavahel nii lähedased, kui seda on Jehoova ja Jeesus. Kahtlemata tundis Jehoova suurt hingevalu, nähes oma poega kannatamas. Iga vanem, kes on lapse kaotanud, teab, millist ängi see põhjustab. Me usume, et Jehoova äratab surnud üles, kuid see ei tähenda, et me ei tunne leinavalu, kui mõni meie lähedane sureb. See võrdlus aitab meil mõista, kuidas võis Jehoova end tunda, kui nägi, kuidas tema kallis poeg 33. aasta kevadel piinarikkalt suri. (Matt. 3:17.) Miks mitte võtta lähiajal plaani uurida lunastuse teemat iseseisvalt või pere piibliõhtul? Ja mälestusõhtupäeval vaata kindlasti hommikust piibliarutelu. Kui valmistame omaenda südant mälestusõhtuks ette, on meil lihtsam aidata ka teistel sellest sündmusest osa saada. (Esra 7:10.) w24.01, lk 11, lõigud 10–12

Selleks et Jehoovalt jõudu saada, tuleb meil seda temalt palves paluda. Ta võib anda meile lausa sellist jõudu, „mis ületab tavapärase”. (2. Kor. 4:7.) Samuti tuleb meil lugeda piiblit ja loetu üle mõtiskleda, kuna „Jumala sõna on elav ja mõjuvõimas”. (Heebr. 4:12; Laul 86:11.) Palve ja piibli lugemine annavad meile vajaliku jõu, et katsumustes vastu pidada, Jehoovat rõõmuga edasi teenida ja ka keeruliste ülesannetega hakkama saada. Näiteks andis Jehoova jõudu Joonale. Ta põgenes, läks laevale ja oleks peaaegu tormis hukka saanud. Samuti seadis ta ohtu teiste laeval olnute elud. Kui ta üle parda visati, juhtus midagi enneolematut: üks suur kala neelas ta alla. Mida Joona tegi, et selles kõledas ja üksildases paigas jõudu saada? Ta palvetas. (Joona 2:1, 2, 7.) w23.10, lk 13, lõigud 4–6

Kuigi apostel Peetrus kirjutas oma kirjad 1. sajandil elanud kristlastele, arvas Jehoova heaks need meie jaoks säilitada. (Rooml. 15:4.) Enamik inimesi ei usu, et piibli ennustused täituvad. Meid, kes oleme selle kurja maailma lõppu oodanud juba aastaid, võidakse naeruvääristada. Ja mõned inimesed väidavad, et lõppu ei tulegi kunagi. (2. Peetr. 3:3, 4.) Kui kuuleme sellist mõtet kuulutustööl või ütleb seda mõni töökaaslane või pereliige, võib meie usk kõikuma lüüa. Peetruse kirjad aga aitavad meil kindlaks jääda. Mõnele võib tunduda, et Jehoova viivitab selle kurja maailma hävitamisega. Peetruse sõnad aga aitavad meil hoida õiget suhtumist. Need näitavad, et Jehoova jaoks kulgeb aeg teisiti kui meie jaoks. (2. Peetr. 3:8, 9.) Tema silmis on tuhat aastat nagu üks päev. Jehoova on kannatlik, sest ta ei taha, et keegi hukkuks. Kui aga õige aeg on käes, asub ta tegutsema. w23.09, lk 26–27, lõigud 2–5

Miks Paulus heebrea kristlastele kirjutas? Arvatavasti peamiselt kahel põhjusel. Esiteks, ta tahtis neid julgustada. Enamik neist olid varem olnud juudiusku ja nende endised usujuhid võisid neid kristlaseks saamise pärast pilgata. Miks? Sellepärast, et kristlastel ei olnud suurejoonelist templit ega altarit, kus ohvreid tuua, samuti polnud neil preesterkonda. Kõik see võis kristlastes ebakindlust tekitada ja nende usku nõrgendada. (Heebr. 3:12, 14.) Mõned neist võisid isegi tunda kiusatust judaismi tagasi pöörduda. Teiseks, Paulus soovis juhtida nende tähelepanu sellele, et nad polnud teinud piisavalt pingutusi, et mõista uusi ja sügavaid tõdesid, pühakirjas leiduvat „tahket toitu”. (Heebr. 5:11–14.) Ilmselt järgisid mõned neist endiselt Moosese seadust. w23.10, lk 24–25, lõigud 3–4

Mõned õed on otsustanud mitte abielluda. (Matt. 19:10–12.) Sa võid kindel olla, et Jehoova ja Jeesus peavad vallalisi väga kalliks. Vallalistel õdedel on kogudustes väga oluline roll ja nad saadavad korda palju head. Nad on teistest siiralt huvitatud ja armastavad neid ning on vaimseteks õdedeks ja emadeks paljudele. (Mark. 10:29, 30.) Mõned neist teenivad Jehoovat täisajaliselt. Õed teevad ära tohutu osa ülemaailmsest kuulutustööst. (Laul 68:11.) Kas sina võiksid võtta eesmärgiks alustada täisajalist teenistust, näiteks teenida pioneerina või peetelis või lüüa kaasa organisatsiooni ehitustel? Palveta oma eesmärgi pärast ja räägi nendega, kes juba teenivad Jehoovat täisajaliselt. Küsi neilt, mida sa saaksid teha, et oma eesmärki saavutada. Seejärel tee realistlik plaan. Täisajaline teenistus avab sulle palju põnevaid võimalusi. w23.12, lk 22, lõigud 16–17

Mida lähemale jõuab suur viletsus, seda olulisem on kuuletuda Jeesuse käsule kuulutada head sõnumit. Seda aga ei pruugi olla kerge teha, kui meil on rahalisi raskusi või kui meie kuulutustööle tehakse takistusi. Mis aitab meil siiski Jehoova teenimist esikohal hoida? Meil tuleb olla veendunud, et „vägede Jehoova” on meiega. Kui paneme kuningriigi huvid enda huvidest ettepoole, aitab ta meid ja meil pole vaja midagi karta. (Haggai 2:4.) Jehoova tahab, et me peaksime kuulutustööd tähtsaks. Haggai ergutas rahvast templiehitust jätkama samasuguse hooga, nagu nad seda alustanud olid. Ta ütles, et kui nad seda teevad, õnnistab Jehoova neid. (Haggai 2:18, 19.) Ka meie võime olla kindlad, et Jehoova õnnistab meid, kui peame kuulutustööd tähtsaks ja teeme seda kogu südamest. w23.11, lk 15, lõik 8; lk 17, lõik 11

Kirjas roomlastele ütles Paulus, et me kõik oleme patused. Kuidas siis võib keegi meist olla Jumalale meele järgi ja tema silmis õige? Vastuse leidmiseks vaatame, mida rääkis Paulus Aabrahamist. Jehoova nimetas Aabrahami õigeks, kui too elas Kaananimaal. Kas ta tegi seda, kuna Aabraham pidas täiuslikult kinni Moosese seadusest? Ei. (Rooml. 4:13.) Selle seaduse andis Jehoova Iisraeli rahvale alles rohkem kui 400 aasta pärast. Miks siis oli Aabraham Jehoova silmis õige? Jehoova nägi tema usku ja oma suurest armust tunnistas ta Aabrahami õigeks. (Rooml. 4:2–4.) w23.12, lk 3, lõigud 4–5

Need sõnad ütles kuningas Taavetile prohvet Naatan. Samal ööl aga tuli talle Jehoovalt sõnum, et Taavet pole see, kes Jehoovale koja ehitab. (1. Ajar. 17:3, 4, 11, 12.) Kuidas Taavet sellele uudisele reageeris? Ta hakkas varuma raha ja materjale, mida tema poeg Saalomon võiks hiljem ehituseks vajada. (1. Ajar. 29:1–5.) Kohe pärast seda, kui Jehoova andis teada, et Taavet ei ehita talle templit, tegi ta temaga lepingu. Ta tõotas, et üks Taaveti järeltulijatest valitseb igavesti. (2. Saam. 7:16.) Uues maailmas saab Taavet teada, et ta elab Jumala kuningriigi kuninga Jeesuse valitsuse all ja et Jeesus ongi see järeltulija, kellest Jehoova rääkis. Meilgi võib seoses Jehoova teenistusega olla unistusi, mis ei täitu, kuid tasub meeles hoida, et Jehooval võib olla meile varuks õnnistusi, mida me ei oska oodatagi. w23.04, lk 16, lõigud 8–10

Kui oled hirmul, võivad mõned piibliosad sind eriti rahustada. Näiteks võid lugeda Iiobi, Laulude ja Õpetussõnade raamatut või siis Jeesuse sõnu Matteuse 6. peatükist. Kui räägid Jehoovaga palves ja loed piiblit, võid tunda, kuidas ta sind lohutab. Me võime olla kindlad, et Jehoova on elutormides meiega. Ta ei jäta meid üksi. (Laul 23:4.) Ta on lubanud anda meile rahu, mis kaitseb meie südant ja mõtteid, ning aidata meil emotsionaalset tasakaalu säilitada. Samuti toetab ja lohutab ta meid. Tekstis Jesaja 26:3 öeldakse Jehoova kohta: „Sa kaitsed neid, kes toetuvad täielikult sinule. Sa annad neile püsiva rahu, sest nad loodavad sinu peale.” Niisiis usalda Jehoovat ja võta vastu kogu abi, mida ta pakub. Nii saad sa temalt jõudu, et pidada vastu ka kõige rängemates katsumustes. w24.01, lk 25, lõigud 16–17

Need sõnad täituvad meie silme all. Ka järgnevad sõnad käivad meie aja kohta: „Jehoova õpetab kõiki su lapsi ja su lastel on suur rahu. Sa püsid kindlalt õiguses. ... sul pole midagi karta, pole põhjust tunda hirmu, see ei ligine sulle.” (Jes. 54:13, 14.) Isegi „selle maailma jumal” Saatan ei suuda peatada kuulutus- ja õpetustööd, mida Jehoova teenijad teevad. (2. Kor. 4:4.) Õige jumalateenimine on igaveseks taastatud ja see ei rüvetu enam kunagi. Tõepoolest, pole edu ühelgi relval, mis valmistatakse meie vastu. w24.02, lk 4, lõik 10

Kristlastena on pühendumistõotuse täitmine meile väga oluline. See tõotus mõjutab kõiki meie otsuseid, sealhulgas neid, mis on seotud pere ja sugulastega. Me teeme oma parima, et pere eest hästi hoolitseda, kuid see, mida Jehoova meilt ootab, on meile alati tähtsam kui pereliikmete ootused. (Matt. 10:35, 36; 1. Tim. 5:8.) Vahel võib see tähendada, et teeme Jehoovale meeldimiseks otsuse, mille üle meie lähedased pole sugugi rõõmsad. Jehoova on perekonna loonud ja ta tahab, et meie pere oleks õnnelik. (Efesl. 3:14, 15.) Et see nii oleks, tuleb meil järgida tema juhatust. Ta hindab väga seda, et teed tema teenistuses oma parima ja hoolitsed samal ajal oma pere eest ning kohtled neid armastuse ja lugupidamisega. (Rooml. 12:10.) w24.02, lk 18, lõigud 11, 13