Jaanuar

Abielupaar, kes on pikisilmi oma lapse ilmaletulekut oodanud, on ülirõõmus, kui ta lõpuks sünnib. Kuigi väike beebi on väga armas, muutuksid vanemad murelikuks, kui ta suuremaks ei kasvaks. Ka Jehooval on hea meel, kui tema perre lisandub uus liige. Ja nagu lapsevanemad, ootab ka tema, et ta lapsed kasvaksid ja neist saaksid vaimses mõttes täiskasvanud ehk küpsed kristlased. (1. Kor. 3:1.) Kreeka sõna, mida piiblis on tõlgitud vastega „vaimselt küps”, võib tähendada ka täiskasvanut. (1. Kor. 2:6.) Kui hakkame tõeteel käima, oleme vaimses mõttes nagu lapsed ning meil tuleb kasvada ja saada küpseks kristlaseks. Ent isegi kui oleme selle eesmärgi saavutanud, tuleks meil jätkuvalt edeneda. (1. Tim. 4:15.) w24.04, lk 2, lõigud 1, 3

Kui keegi sinult küsiks, kes Jehoova sulle on, siis mida sa vastaksid? Võib-olla ütleksid, et ta on su Jumal, taevane isa ja sõber. Ilmselt meenub sulle veel teisigi kirjeldavaid nimetusi, millega teda iseloomustada. Ent kas oled kunagi mõelnud sellele, et Jehoova on ka su võõrustaja? Taavet võrdles Jehoovat võõrustajaga ja tema teenijaid tema külalistega. Ta küsis: „Jehoova, kes võib olla külaline su telgis? Kes tohib elada su pühal mäel?” (Laul 15:1.) Nagu need sõnad näitavad, on meil kõigil võimalus olla Jehoova külalised, tema sõbrad. Enne kui Jehoova alustas loomist, oli ta üksi. Ent kui ta lõi oma esimese vaimpoja, sai tollest esimene külaline tema telgis. Kahtlemata oli Jehooval väga hea meel teda võõrustada. Piiblis öeldakse, et Jeesus tundis „päevast päeva tema sügavat kiindumust” ning oli „kogu aeg ta ees rõõmus”. (Õpet. 8:30.) w24.06, lk 2, lõigud 1–3

Üle 340 000 mehe on kokku tulnud, et Taavet kogu Iisraeli üle kuningaks tõsta. Kolm päeva on Hebroni lähistel mägedes kuulda jutuhääli ja kiituslaule. (1. Ajar. 12:39.) Rahvahulgas oli ka Saadok, noor mees, kes ilmselt ei paistnud millegi erilise poolest silma. Kuid Jehoova märkas teda ja tahtis, et ka meie teaksime, et ta oli seal. (1. Ajar. 12:22, 26–28.) Saadok oli preester, kes teenis koos ülempreester Ebjatariga. Samuti oli ta nägija, kellele Jehoova oli andnud erakordse tarkuse ja võime mõista tema tahet. (2. Saam. 15:27.) Ja ta oli ka väga julge. Praeguseil viimseil päevil ründab Saatan Jehoova teenijaid üha ägedamalt. (1. Peetr. 5:8.) Meil on vaja julgust, et pidada vastu seni, kuni Jehoova teeb Saatana võimu all olevale maailmale lõpu. (Laul 31:24.) Me saame Saadokist eeskuju võtta. w24.07, lk 2, lõigud 1–3

Kui Jehoova lõi esimese mehe ja naise, soovis ta, et nad elaksid õnnelikult koos igavesti. Ta andis neile imeilusa kodu ja põneva ülesande. Nad pidid täitma maa oma järeltulijatega ja muutma selle Eedeni aia sarnaseks paradiisiks. Jehoova andis neile ainult ühe lihtsa keelu ning ta hoiatas neid, et kui nad sellest üle astuvad, on tagajärjeks surm. Me teame, kuidas asjad läksid. Üks vaimolend, kes ei armastanud ei Jehoovat ega neid, ahvatles neid pattu tegema. Ning kuna Aadam ja Eeva ei usaldanud oma taevast isa, tegid nad pattu. Pärast seda läks nii, nagu Jehoova oli öelnud. Sellest päevast alates oli nende elu täis kannatusi. Nad vananesid ja lõpuks surid. (1. Moos. 1:28, 29; 2:8, 9, 16–18; 3:1–6, 17–19, 24.) w24.08, lk 3, lõik 3

Jehoova ja Jeesus soovivad, et me oleksime õnnelikud. Laul 119:2 ütleb: „Õnnelikud on need, kes panevad tähele ta meeldetuletusi, otsivad teda kogu südamest.” Ja Jeesus ütles, et õnnelikud on need, „kes Jumala sõna kuulevad ja selle järgi teevad”. (Luuka 11:28.) Jehoova teenijad on õnnelikud inimesed, kuna nad loevad korrapäraselt piiblit ja teevad oma parima, et seda ellu rakendada. (Jaak. 1:22–25.) Kui me seda teeme, rõõmustab see Jehoovat. (Kog. 12:13.) Kui rakendame ellu, mida oleme piiblit lugedes teada saanud, paraneb meie pereelu ja meil on head suhted usukaaslastega. Lisaks väldime nii paljusid probleeme, mis on nendel, kes ei järgi oma elus piibli põhimõtteid. Kuningas Taavet ütles, et Jehoova seadustest, meeldetuletustest ja korraldustest kinnipidamine „toob suure tasu”. (Laul 19:7–11.) Ilmselt oled sinagi sellega päri. w24.09, lk 2, lõigud 1–3

Jehoova näeb kõike, mida tema teenijad läbi elavad. Ta teab nii meie muresid kui ka rõõme. (Laul 37:18.) Kahtlemata on tal väga hea meel, kui teeme hoolimata hingehaavadest tema teenistuses oma parima. Veelgi enam, ta soovib meid toetada ja lohutada. Tänase päevateksti sõnad näitavad, kui hellalt hoolitseb Jehoova nende eest, kes tunnevad hingevalu. Mida aga neil endil tuleks teha? Mõtleme ühele näitele. Hea arst saab oma patsienti palju aidata. Ent ka patsiendil endal tuleb oma paranemisele kaasa aidata ja arsti nõuandeid hoolega järgida. Jehoova pöördub oma sõnas nende poole, kel on emotsionaalselt raske, ja annab neile häid nõuandeid. w24.10, lk 6, lõigud 1–2

Varem on meie väljaannetes öeldud, et Jehoova ei ärata üles neid, kelle ta on hävitanud. Kuidas on aga lugu nendega, kes surid veeuputuses; või nende seitsme rahvaga, kelle Jehoova käskis iisraellastel tõotatud maal hävitada; või 185 000 Assüüria sõduriga, kelle Jehoova ingel ühe ööga tappis? (5. Moos. 7:1–3; Jes. 37:36, 37.) Neil puhkudel pole piibli põhjal alust väita, et Jehoova hävitas kõik need inimesed igaveseks ja neil pole ülesäratamislootust. Kuigi Jehoova hävitas need inimrühmad, ei tea me, mida ta nägi iga üksikisiku südames. Samuti ei tea me seda, kas neil, kes hukkusid, oli võimalus teda tundma õppida ja oma tegusid kahetseda. w24.05, lk 3, lõigud 5–7

Jeesus rääkis kord mõistujutu lesknaisest, kes käis kohtunikule peale, et see tema ja ta süüdistaja vahel õigluse jalule seaks. Kuna tol ajal kannatasid paljud ebaõigluse all, läks see lugu Jeesuse jüngritele kahtlemata hinge. (Luuka 18:1–5.) See mõistujutt ei jäta ka meid külmaks, sest igaüks meist on elu jooksul ebaõiglust kogenud. Kuna maailmas on nii palju eelarvamusi, ebavõrdsust ja vaenulikkust, on ootuspärane, et kogeme aeg-ajalt ülekohut. (Kog. 5:8.) Mida me aga ei oota, on see, et mõni usukaaslane meile liiga teeks. Ometi võib seda ette tulla. Loomulikult ei tee vennad-õed meile meelega haiget, nad on lihtsalt ebatäiuslikud. Me võime paljugi õppida sellest, kuidas Jeesus ülekohtule reageeris. Tema eeskuju aitab meil olla kannatlik mitte ainult vastastega, vaid ka usukaaslastega. w24.11, lk 2, lõigud 1–2

Piibliaegadel oli leib paljudele üks põhitoite. (1. Moos. 14:18; Luuka 4:4.) See oli lausa nii oluline, et vahel mõeldakse piiblis leiva all toitu üldiselt. (Matt. 6:11; Ap. t. 20:7 ja õppepiibli kommentaar.) Kui Jeesus oli maa peal, toitis ta kahel korral ime läbi leivaga ära suure rahvahulga. (Matt. 16:9, 10.) Ühest imeteost räägitakse Johannese 6. peatükis. Jeesuse apostlid olid olnud kuulutustööretkel ja vajasid nüüd puhkust. Nad läksid koos Jeesusega paadiga üle Galilea mere Betsaida lähedale ühte eraldatud paika. (Mark. 6:7, 30–32; Luuka 9:10.) Peagi aga tuli sinna tuhandeid inimesi. Jeesus ei jätnud neid tähelepanuta. Ta võttis aega, et neile Jumala kuningriigist rääkida ja haigeid terveks teha. Kui õhtu hakkas kätte jõudma, mõtlesid apostlid, kust küll kõik need inimesed süüa saavad. Mõnedel võis natuke söögipoolist kaasas olla, kuid enamik oleks pidanud seda lähedal asuvatesse küladesse ostma minema. (Matt. 14:15.) w24.12, lk 2, lõigud 1–2

Meie esivanemad Aadam ja Eeva olid täiuslikud ja elasid kaunis paradiisis. (1. Moos. 1:27; 2:7–9.) Neid ootas ees ilus ja õnnelik elu, mis oleks võinud kesta igavesti. Ent siis kõik muutus. Nad hakkasid Jehoova vastu mässama ja kaotasid seetõttu võimaluse igavesti elada. Millise pärandi nad oma lastele jätsid? Piibel ütleb: „Nagu ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu kaudu surm, nii on surm kandunud edasi kõigisse inimestesse, sest nad kõik on patused.” (Rooml. 5:12.) Aadam pärandas meile patu, mille tagajärjeks on surm. See on nagu hiiglaslik võlg, mida mitte keegi meist ei suuda tagasi maksta. (Laul 49:8.) Jeesus võrdles patte võlgadega. (Matt. 6:12; Luuka 11:4.) Kui patustame, siis meie võlakoorem Jehoova ees muudkui kasvab. Tal on õigus nõuda, et me võla ära maksaks. Kui see jääks maksmata, vabaneksime sellest alles siis, kui me sureme. (Rooml. 6:7.) w25.02, lk 2–3, lõigud 2–3

Võimalus kuulutada head sõnumit on meile suur au. Seda ei saa teha mitte igaüks. Näiteks kui Jeesus oli maa peal, ei lubanud ta kurjadel vaimudel endast teistele rääkida. (Luuka 4:41.) Selleks et inimene võiks tänapäeval koos Jehoova rahvaga kuulutustööd teha, peab ta vastama teatud nõuetele. Me saame näidata, kui väga me hindame Jeesuse antud ülesannet, kui püüame igal võimalusel inimestele head sõnumit rääkida. Jeesuse eeskujul teeme oma parima, et külvata inimeste südamesse tõeseemneid ja neid kasta. (Matt. 13:3, 23; 1. Kor. 3:6.) Ka Jehoova organisatsioon on teinud kõik, mis võimalik, et anda inimestele teada, mis on Jumala nimi. Oluline roll selles on piibli „Uue maailma tõlkel”, kus Jumala nimi on kõigis kohtades, kus see piibli algtekstis esineb. See piiblitõlge on praegu tervikuna või osaliselt kättesaadav rohkem kui 270 keeles. w24.04, lk 9, lõigud 8–9

Paljudel vendadel, kes on õnnelikus abielus, on kombeks iga päev teha midagi, mis kinnitab tema naisele, et ta armastab teda. (1. Joh. 3:18.) See võib olla mingi väike asi. Näiteks võib mees võtta naisel käest kinni või teda kallistada. Ta võib ka saata naisele sõnumi ja öelda, et igatseb teda, või küsida, kuidas tal päev on läinud. Vahel võib mees kinkida naisele lilli või kirjutada kaardikese soojade sõnadega. Neil viisidel kiindumust väljendades saab mees osutada naisele austust ja tugevdada abielusidet. Abielumees saab osutada naisele austust, kui räägib talle, miks ta teda kalliks peab, ning teeb kõik, et naine tunneks end hästi. Üks viis seda teha on väljendada tänu kõige eest, mida ta teeb. (Kol. 3:15.) Kui mees oma kaasat siiralt kiidab, soojendab see naise südant ning ta tunneb end turvaliselt ja armastatuna. w25.01, lk 11, lõik 15; lk 13, lõik 16

Laul 15 lõppeb lubadusega: „Kes nõnda teeb, ei kõigu eal.” Sellest ilmneb, miks Jehoova tahab, et toimiksime selles laulus olevate nõuannete järgi. Ta soovib, et oleksime õnnelikud. Seepärast annab ta meile juhatust, mis meid kaitseb ja mis teeb meie elu paremaks. Jehoova külalisi ootab ees imeline tulevik. Võitud kristlastele on Jeesus valmistanud ette elupaiga taevasse. (Joh. 14:2.) Need, kel on lootus elada igavesti maa peal, võivad oodata tekstis Ilmutus 21:3 olevate tõotuste täitumist. Meil on väga hea meel, et Jehoova on kutsunud meid külalisteks oma telki ja me soovime jääda sinna igaveseks. (Laul 15:1–5.) w24.06, lk 13, lõigud 19–20

Piiblist tuleb välja, et Jehoova on vägev ja auväärne Jumal. Peagi pärast seda, kui ta oli iisraellased Egiptuse orjusest vabastanud, tegi ta midagi aukartustäratavat. Püüa ette kujutada järgmist olukorda. Miljonid iisraellased on kogunenud Siinai mäe jalamile, et kuulda, mida Jehoova neile ütleb. Mägi on mähkunud süngetesse pilvedesse. Järsku hakkab maa nende jalge all vappuma. Tõuseb suitsu, müristab, lööb välku ning kostab väga vali sarvehääl. (2. Moos. 19:16–18; 24:17; Laul 68:8.) Kahtlemata tundsid iisraellased suurt aukartust, nähes kui võimas ja auline Jehoova on. Ka meie saame talle au tuua, kui räägime teistele tema väest ja kaunitest omadustest. Samuti saame teda ülistada, kui anname talle au selle eest, mida me temalt saadud jõuga teha suudame. (Jes. 26:12.) w25.01, lk 2–3, lõigud 2–3

Teekonnal tõotatud maale seadsid mõned Iisraeli rahva pealikud ja teised nimekad mehed kahtluse alla Moosese juhirolli, mille Jehoova oli talle andnud. Nad ütlesid: „Terve kogudus on püha, nad kõik, ja Jehoova on nende keskel.” (4. Moos. 16:1–3.) On küll tõsi, et Jehoova silmis oli terve kogudus püha, ent ta oli valinud Moosese oma rahvast juhtima. Seega need, kes astusid välja Moosese vastu, astusid tegelikult välja Jehoova vastu. Nad ei mõelnud sellele, mida Jehoova tahab, vaid mida nad ise soovivad: rohkem võimu ja tunnustust. Jumal hävitas selle mässu juhid ja veel tuhanded, kes nende poole hoidsid. (4. Moos. 16:30–35, 41, 49.) Me võime olla kindlad, et Jehoova mõistab ka tänapäeval hukka need, kes suhtuvad lugupidamatult sellesse, kuidas ta oma organisatsiooni juhib. w24.07, lk 11, lõik 11

Me elame ajal, mil enamik inimesi ei pööra mingit tähelepanu piibli hoiatusele, et see maailm hävib. Tegelikult nad isegi naeruvääristavad seda. (2. Peetr. 3:3, 4.) Kuigi on palju asju, mida me ei tea, peame me siiski olema veendunud, et lõpp tuleb just õigel ajal ja Jehoova hoolitseb meie eest. Meil tuleb tugevdada usku ka sellesse, et Jehoova juhib meid ustava ja aruka orja kaudu. (Matt. 24:45.) Kui suur viletsus algab, võime saada konkreetseid juhiseid, et ellu jääda. Nüüd on aeg tugevdada usaldust nende vastu, kes on Jehoova organisatsioonis eestvedajad. Kui me praegu neid ei usalda ning nende juhatust ei järgi, siis on meil suure viletsuse ajal seda väga raske teha. w24.09, lk 11, lõigud 11–12

Kristlikud vanemad mõistavad, et usk Jumalasse ei ole päritav. Mingil ajal võivad lapsel tekkida küsimused: „Kust ma tean, et Jumal on olemas? Kas tõesti saab uskuda seda, mida piiblis öeldakse?” Tegelikult piibel lausa õhutab meid kasutama oma mõtlemisvõimet ja uurima „kõige paikapidavust”. (Rooml. 12:1; 1. Tess. 5:21.) Kuidas siis aidata lapsel usku kasvatada? Innusta last tegema endale selgeks, et piiblis on kirjas tõde. Kui lapsel tekivad küsimused, näita talle, kuidas otsida vastuseid meie registritest. Lühiregistrist teema „Piibel” alt leiab alateema „Jumala vaimu mõjutusel kirja pandud”. Sealt leiab tõendeid, et piibel on Jumala sõna, mitte inimeste väljamõeldis. (1. Tess. 2:13.) w24.12, lk 15, lõigud 4–5

Kuidas saavad kogudusevanemad Jeesuse eeskuju järgida? Neil tuleb anda teistele vendadele väljaõpet, sealhulgas neile, kes on veel üsna noored, et nad võiksid täita koguduses vastutusrikkamaid ülesandeid. Kogudusevanemad ei oota neilt vendadelt täiuslikkust. Nad aitavad noori vendi ja annavad neile lahkelt nõu, nii et need võiksid olla veel alandlikumad, usaldusväärsemad ja meeleldi valmis teisi teenima. (1. Tim. 3:1; 1. Peetr. 5:5.) Jeesus andis jüngritele ülesande nii kuulutada kui ka inimesi õpetada. Jüngrid võisid tunda, et nad pole pädevad seda ülesannet täitma. Jeesus aga ei kahelnud neis sugugi. Ta ütles neile: „Nii nagu Isa on läkitanud mind, nii läkitan mina teid.” (Joh. 20:21.) w24.10, lk 16, lõik 15; lk 17, lõik 17

Taavet oli võimas kuningas, aga ka muusik, luuletaja, sõjamees ja prohvet. Katsumusi oli tal rohkem kui küll. Enne troonile tõusmist pidi ta hulk aastaid põgenema kuningas Sauli eest, kes teda suurest kadedusest tappa tahtis. Pärast kuningaks saamist tuli tal põgeneda oma poja Absalomi eest, kes ihkas teda troonilt kukutada. Kõigist raskustest ja tõsistest eksimustest hoolimata oli Taavet elu lõpuni Jumalale ustav. Jehoova nimetas teda meheks, kes on talle südame järele. Seega, Taaveti elutarkusi tasub tähele panna. (1. Kun. 15:5.) Jehoova oli valinud Taaveti troonipärijaks tema poja Saalomoni. Saalomonil tuli hoida au sees õiget jumalateenimist ja ehitada Jehoovale tempel. (1. Ajar. 22:5.) Taavet teadis, et Saalomon peab kuningaametis rinda pistma raskustega, ning andis talle hüva nõu. Taavet ütles oma pojale, et kui ta Jehoovale kuuletub, saadab teda edu. (1. Kun. 2:2, 3.) w24.11, lk 10, lõigud 9–11

Mees, kes väärkohtleb oma naist füüsiliselt või verbaalselt, peab astuma konkreetseid samme, et taastada oma suhted nii Jehoova kui ka oma naisega. Esiteks peaks ta tunnistama, et tal on tõsine probleem ja et mitte miski pole Jehoova pilgu eest varjatud. (Laul 44:21; Kog. 12:14; Heebr. 4:13.) Teiseks tuleks tal naise väärkohtlemine lõpetada ja oma käitumist muuta. (Õpet. 28:13.) Kolmandaks peaks ta paluma andestust nii oma naiselt kui ka Jehoovalt. (Ap. t. 3:19.) Samuti peaks ta Jehoovat anuma, et tal oleks soovi end muuta ning jõudu valitseda oma mõtteid, kõnet ja tegusid. (Laul 51:10–12; 2. Kor. 10:5; Filipl. 2:13.) Neljandaks peaks ta kooskõlas oma palvetega tegutsema ning õppima vihkama igasugust vägivalda ja halba kõnepruuki. (Laul 97:10.) Viiendaks peaks ta otsima abi kogudusevanematelt. (Jaak. 5:14–16.) Kuuendaks peaks ta tegema konkreetse plaani, kuidas hoiduda kõigest, mis võiks panna teda valesti käituma. w25.01, lk 11, lõik 14

Kas sa armastad Jehoovat, kes on andnud sulle elu ja kõike muud head? Kas soovid oma armastust tema vastu ka väljendada? Parim viis seda teha on talle pühenduda ja lasta end selle märgiks ristida. Nii saab sinust Jehoova pere liige. Temast saab sinu isa ja sõber ning kuna sa kuulud talle, juhatab ta sind ja hoolitseb sinu eest. (Laul 73:24; Jes. 43:1, 2.) Samuti on sul väljavaade elada igavesti. (1. Peetr. 3:21.) Kas miski takistab sul lasta end ristida? Kui nii, pole sa sugugi ainus. Miljonitel inimestel on olnud tarvis ületada takistusi ning muuta oma käitumist ja mõtteviisi, et olla ristimiseks kõlblik. Praegu aga teenivad nad Jehoovat innukalt ja rõõmuga. w25.03, lk 2, lõigud 1–2

Piiblis võrreldakse patte tihti raske koormaga. Näiteks Taavet ütles: „Mu eksimused on tõusnud üle mu pea, need lasuvad mul taagana, liig rasked on kanda.” (Laul 38:4.) Jehoova aga andestab kõigile, kes oma eksimusi kahetsevad. (Laul 25:18; 32:5.) Heebrea sõna, mis on tõlgitud vastega „andestama”, tähendab „üles tõstma” või „kandma”. Võiks öelda, et Jehoova on otsekui väga tugev mees, kes võtab patukoorma meie õlgadelt ja viib selle minema. Üks teine kõnekujund näitab, kui kaugele Jehoova meie patud viib. Laul 103:12 ütleb: „Nii kaugele, kui ida on läänest, viib ta meist meie üleastumised.” Ida ja lääs on teineteisest mõõtmatult kaugel ja need ei saa kunagi kokku. Teisisõnu, Jehoova viib meie patud kaugemale, kui me suudame üldse ette kujutada. Milline võimas kirjeldus! w25.02, lk 9, lõigud 5–6

Pärast seda, kui Jeesus oli läinud taevasse, tervendas Peetrus ime läbi ühe sünnist saati jalust vigase mehe. (Ap. t. 1:8, 9; 3:2, 6–8.) Seda nägi pealt suur hulk rahvast, kes „jooksis üllatusest rabatuna nende juurde kokku”. (Ap. t. 3:11.) Ent Peetrus ei soovinud, et inimesed teda imetleksid, kuigi ta oli üles kasvanud kultuuris, kus teiste tunnustus oli väga tähtis. Peetrus suunas alandlikult kogu au Jehoovale ja Jeesusele, öeldes: „Kuna me usume Jeesusesse, on tema nimi selle mehe, keda te näete ja tunnete, tugevaks teinud.” (Ap. t. 3:12–16.) Meil tuleks Peetrusest eeskuju võtta ja õppida olema alandlikud. Me teeme teistele head, sest me armastame neid ja Jehoovat, mitte sellepärast, et meid imetletaks. Kui teeme Jehoova ja usukaaslaste heaks kõik, mis suudame, sõltumata sellest, kas meie pingutusi märgatakse, tõendab see, et oleme alandlikud. (Matt. 6:1–4.) w25.03, lk 10–11, lõigud 11–12

Armastus Jehoova ja ligimeste vastu ajendab meid tegema kuulutustööd innuga. (Matt. 22:37–39.) Kujuta ette, kui hea meel on Jehooval, kui ta näeb meid seda tööd tegemas, ja millist rõõmu võib tuua inimestele see, kui nad hakkavad piiblit uurima. Samuti oleks hea mõelda sellele, et kui inimesed võtavad meid kuulda ja hakkavad Jehoovat teenima, saavad nad võimaluse elada igavesti. (Joh. 6:40.) Kuidas on lugu siis, kui oled mingil põhjusel koduseinte vahele aheldatud? Sel juhul keskendu sellele, mida sa saad Jehoova ja teiste heaks teha. Näiteks ei saanud Samuel ja Dania koroonapandeemia ajal eriti kodust välja. Niisiis kuulutasid nad telefoni teel, kirjutasid kirju ja juhatasid Zoomi kaudu piibliuurimisi. Samueli ja Dania võimalused olid piiratud, kuid nad tegid, mis suutsid, ja tundsid sellest rõõmu. w24.04, lk 18, lõigud 15–16

Kuigi selleks, et olla õnnelik, ei pea olema abielus, soovivad paljud eri vanuses kristlased leida endale abikaasat. Muidugi tuleb sul enne abiellumist selleks valmis olla. See tähendab, et sul peaksid olema head suhted Jehoovaga, sa peaksid olema emotsionaalselt küps ja suuteline materiaalselt hakkama saama. (1. Kor. 7:36.) Sul tasub samuti enda jaoks selgeks mõelda, millist abikaasat sa otsid. Muidu võib juhtuda, et jätad tähelepanuta kellegi, kes võiks sulle hästi sobida, või hakkad kohtamas käima kellegagi, kes pole kõige parem valik. Muidugi tuleks sul abikaasat otsida ainult ristitud kristlaste seast. (1. Kor. 7:39.) Kuid see ei tähenda veel, et iga ristitud kristlane oleks sulle sobiv abikaasa. Seepärast võiksid endalt küsida: mida ma elult tahan, millised on mu eesmärgid, millised omadused peaksid mu tulevasel kaasal olema ning kas minu ootused on realistlikud? w24.05, lk 20, lõigud 1, 3

Kui käid kellegagi kohtamas, siis kuidas lahendada probleeme ja erimeelsusi, mis võivad aeg-ajalt tekkida? Kas see näitab, et te ei sobi omavahel? Mitte ilmtingimata. Kõigil paaridel on lahkhelisid. Ent kui mõlemad pooled teevad tööd selle nimel, et erimeelsused ületada, tugevdab see nende abielu. Nii et see, kuidas te oma probleeme praegu lahendate, võib olla indikaatoriks, kuidas te nendega abielus hakkama saate. Mõelge üheskoos järgmistele küsimustele: kas me arutame lahkhelisid rahumeelselt ja lugupidavalt; kas oleme valmis tunnistama oma puudusi ja nendega tegelema; kas oleme varmad järele andma, vabandama ja andeks andma? (Efesl. 4:31.) Kui aga vaidlete pidevalt ja olete alatasa eriarvamusel, ei muutu see ilmselt ka siis, kui olete abielus. Kui mõistad, et teine pole sinu jaoks õige, oleks teile mõlemale parem suhe lõpetada. w24.05, lk 29, lõik 12

Kui kuuletume alati Jehoovale ja tugineme otsuseid tehes piibli põhimõtetele, tuleb see kasuks nii meile endile kui ka teistele. See eeldab, et me uuriksime piiblit süvitsi ja kasvaksime usus. Nii tehes juurdume tões aina sügavamalt. Siis pole me kõhklevad ja ebakindlad ega sellised, keda maailma mõtteviis ja valeõpetused kergesti kõigutaksid. (Efesl. 4:14; Jaak. 1:6–8.) Nõnda suudame aidata teisigi, et nad „raskustes kõikuma ei lööks”. (1. Tess. 3:2, 3.) Kogudusevanemad peaksid olema kõiges mõõdukad, kaine mõistusega, korralikud ja mõistlikud. Samuti peaksid nad „pidama kinni usaldusväärsest sõnast”. (Tiit. 1:9; 1. Tim. 3:1–3.) Nii tehes sisendavad nad vendadele-õdedele kindlustunnet. Oma eeskuju ja karjasetööga avaldavad nad kogudusele suurt mõju. Kui nad käivad regulaarselt koosolekutel, kuulutustööl ja uurivad iseseisvalt, innustab see teisigi seda tegema. Ja kui vendi-õdesid tabavad raskused, mis neid läbi raputavad, aitavad vanemad neil silme ees hoida Jehoovat ja tema eesmärke. w24.06, lk 31, lõigud 16–18

Kui Jeesus oli maa peal, õpetas ta inimestele, kui andestav on tema isa. Mõtle loole kadunud pojast. Üks noormees otsustas kodust ära minna ja hakkas elama kergemeelset elu. Ent kui ta mõistusele tuli, naasis ta koju. Kuidas ta isa sellele reageeris? Jeesus ütles: „Kui ta oli alles kaugel, märkas isa teda. ... ta jooksis talle vastu, kallistas teda ja andis talle hellalt suud.” Poeg soovis, et isa võtaks ta enda juurde palgatööliseks, ent isa nimetas teda ikka oma pojaks ja võttis ta perre tagasi. Isa ütles: „Ta oli kadunud, kuid on nüüd leitud!” (Luuka 15:11–32.) Kui Jeesus elas enne maa peale tulekut taevas, nägi ta, kui halastav oli tema isa patuste inimeste vastu, kes oma tegusid kahetsesid. Jeesuse jutustatud lugu kadunud pojast maalib tõesti kauni pildi meie halastavast isast Jehoovast. w24.08, lk 11–12, lõigud 11–12

Kaine mõistusega kristlane püüab teha otsuseid, mis on kooskõlas Jehoova mõtteviisiga. Selline kristlane teab, et elus pole midagi tähtsamat kui tema suhe Jehoovaga. Ta suhtub endasse tasakaalukalt ning mõistab, et ta ei tea vastuseid kõigile küsimustele. Ta usaldab Jehoovat ning otsib temalt alandlikult palves juhatust. Me mõistame, et peame seda tegema hoolimata sellest, kui võimekad me oleme. Seepärast, kui meil tuleb langetada mõni tähtis otsus, peaksime otsima Jehoovalt juhatust, olles kindlad, et tema teab, mis on meile parim. Me oleme väga tänulikud, et Jehoova on meid loonud nii, et me saame ilmutada samu omadusi, mis on temal. (1. Moos. 1:26.) Loomulikult ei saa me seda täiuslikult teha. (Jes. 55:9.) w25.03, lk 11, lõik 13; lk 13, lõigud 17–18

Ära sea teiste ajendeid kahtluse alla. Kui keegi meid ei täna, võiksime endalt küsida: „Kas ta tõepoolest ei hinda seda, mida ma tegin, või ta lihtsalt unustas mind tänada?” On ka teisi põhjusi, miks keegi, kellele head tegime, ei vasta sellele nii, nagu oleksime oodanud. Mõni võib küll sisimas olla väga tänulik, kuid tal on ehk raske seda väljendada. Näiteks võib keegi häbeneda seda, et abi vajas, eriti kui varem oli tema see, kes teisi aitas. Mis see põhjus ka poleks, kui me oma vendi-õdesid armastame, siis me ei mõtle neist halvasti ning teeme ka edaspidi neile rõõmuga head. (Efesl. 4:2.) Ole kannatlik. Kuningas Saalomon kirjutas heldekäelisuse kohta: „Viska oma leib vee peale, sest paljude päevade pärast leiad sa selle jälle.” (Kog. 11:1.) Nagu need sõnad näitavad, võivad mõned, kellele head teeme, sellele alles pika aja pärast vastata. w24.09, lk 30–31, lõigud 18–19

Võime julgelt jätkata suhtlemist kellegagi, keda on noomitud, sest me teame, et ta on oma väärkäitumist kahetsenud ja end muutnud. Ta on ikka meie armas vend või õde ja vajab oma usukaaslaste tuge. (Heebr. 10:24, 25.) Ent kui keegi kogudusest välja arvatakse, siis me lõpetame temaga läbikäimise ning järgime juhist „sellisega ärge isegi sööge koos”. (1. Kor. 5:11.) Kas see tähendab, et me peaksime teda täielikult ignoreerima? Mitte tingimata. Me teame, et me ei tohiks temaga seltsida. Ent me võime piibli põhjal õpetatud südametunnistuse alusel otsustada, kas kutsuda väljaarvatut, kes on ehk meie sugulane või oli meie lähedane sõber, koosolekule. w24.08, lk 30, lõigud 13–14