Detsember

Jeesuse jüngrid olid veendunud, et pühakiri on Jumalalt, ning nad püüdsid selle järgi elada. (Joh. 17:6.) Kui aga Jeesus kurjategijana piinapostil hukati, sattusid nad segadusse. Jeesus teadis, et nende kahtlused ei tulene sellest, et neil on vähe usku või et nad ei armasta Jehoovat. Nad lihtsalt ei tundnud pühakirja piisavalt. (Luuka 9:44, 45; Joh. 20:9.) Seepärast õpetas ta neid pühakirja põhjal arutlema. Vaatame, kuidas ta õpetas neid kaht jüngrit, kes olid Emmause poole teel. Jeesus ei öelnud jüngritele kohe, kes ta on. Ta hoopis küsis neilt küsimusi. Miks ta seda tegi? Ilmselt tahtis ta teada saada, mida nad tunnevad ja mõtlevad. Jüngrid ütlesidki talle, et nad olid lootnud, et Jeesus vabastab Iisraeli Rooma ikke alt. (Luuka 24:18–27.) Pärast seda aitas ta neil pühakirja abil mõista, mis oli juhtunud. Hiljem samal õhtul oli Jeesus koos teiste jüngritega ja selgitas neilegi neid olulisi tõdesid. (Luuka 24:33–48.) w24.10, lk 14, lõigud 9–10

Jeesus tegutses ja rääkis nii, nagu Isa oli teda õpetanud. Jehoova organisatsioon järgib Jeesuse eeskuju ning kõik selle õpetused ja juhendid põhinevad piiblil. (2. Tim. 3:16, 17.) Meile tuletatakse sageli meelde, kui tähtis on piiblit lugeda ja selle järgi elada. Kui uurime piiblit meie väljaannete abil, on sellest meile palju kasu. Näiteks saame võrrelda piibli õpetusi organisatsioonilt tulevate juhistega. Kui näeme, et need põhinevad piiblil, siis meie usaldus Jehoova organisatsiooni vastu kasvab. (Rooml. 12:2.) Jeesus kuulutas head sõnumit Jumala kuningriigist. (Luuka 4:43, 44.) Ta käskis ka oma jüngritel seda teha. (Luuka 9:1, 2; 10:8, 9.) Tänapäeval kuulutavad head sõnumit kõik Jehoova teenijad, ükskõik kus nad elavad. w24.04, lk 9, lõigud 5–7

Usalda Jehoova organisatsiooni juhatust. Muistses Iisraelis andis Jehoova Moosesele ja seejärel Joosuale ülesande juhtida tema rahvast. (Joosua 1:17.) Seni, kuni iisraellased suhtusid nendesse meestesse kui Jehoova esindajatesse, käis nende käsi hästi. Sajandeid hiljem, kui moodustati kristlik kogudus, hakkasid Jumala rahvast juhtima 12 apostlit. (Ap. t. 8:14, 15.) Mõne aja möödudes ühinesid nendega selles töös ka Jeruusalemmas olevad vanemad. Kogudused, kes järgisid nende ustavate meeste juhatust, said „usus aina tugevamaks ja koguduseliikmete arv kasvas päevast päeva”. (Ap. t. 16:4, 5.) Kui meie võtame kuulda organisatsiooni juhatust, läheb ka meil hästi. w24.07, lk 10, lõik 10

Taavet oli Jehoovale väga kallis. Ta isegi nimetas teda meheks, kes on talle südame järele. Ent Taavet tegi mitu ränka pattu. Ta rikkus abielu ja lasi ühe mehe tappa. Moosese seaduse järgi vääris ta surma. (3. Moos. 20:10; 4. Moos. 35:31.) Jehoova aga sekkus asjasse. Ta saatis Taaveti juurde prohvet Naatani, kuigi Taavet polnud veel ilmutanud mingit märki kahetsusest. Naatan jutustas talle loo, mis puudutas tema südant. Taavet mõistis, kui väga ta oli Jehoovale haiget teinud. (2. Saam. 12:1–14.) Ta kirjutas südantliigutava laulu, millest on näha, kui kurb ta oma käitumise pärast oli. (Laul 51, märkus.) See laul on lohutanud paljusid, kes on rängalt patustanud, ja aidanud neil oma tegusid kahetseda. Kas pole meil hea meel, et Jehoova Taavetit aitas? w24.08, lk 11, lõik 9

Paljud nõustuvad, et lapsevanemaks olemine on täiskohaga töö. Lapsevanemana väärid sa kiitust, et püüad aidata oma lapsel usku kasvatada. (5. Moos. 6:6, 7.) Kui laps sirgub suuremaks, võib tal tekkida tõsiseid küsimusi piibli õpetuste ja moraalinormide kohta. Alguses võivad lapse küsimused sulle muret valmistada. Sulle võib tunduda, et ta hakkab oma usku kaotama. Tegelikult on need aga märk sellest, et laps püüab jõuda isiklikule veendumusele. (1. Kor. 13:11.) Seega ei ole põhjust muretseda. Suhtu siirastesse küsimustesse kui võimalusse aidata lapsel arendada mõtlemisoskust. w24.12, lk 14, lõigud 1–2

Heebrea kristlastel oli vaja tugevat usku, et Juudamaad ähvardav viletsus üle elada. (Heebr. 10:37, 38.) Jeesus oli oma järelkäijaid hoiatanud, et kui sõjaväed on Jeruusalemma ümber piiranud, tuleb neil mägedele põgeneda. Seda juhist tuli järgida kõigil kristlastel, ükskõik, kas nad elasid linnas või maal. (Luuka 21:20–24.) Tol ajal oli tavaline, et kui vaenlase sõjavägi oli lähenemas, otsisid inimesed kaitset müüriga ümbritsetud linnadest, nagu seda oli ka Jeruusalemm. Käsk põgeneda mägedele võis tunduda täiesti ebaloogiline ning selle järgimine nõudis tugevat usku. Samuti tuli heebrea kristlastel usaldada neid, kelle kaudu Jeesus kogudust juhtis. Ilmselt andsid need mehed kogudusele juhiseid selle kohta, millal ja kuidas järgida Jeesuse korraldust põgeneda mägedele. (Heebr. 13:17.) w24.09, lk 10, lõigud 9–10

Maa peal olles tegi Jeesus täpselt seda, mida ta Isa temalt ootas. (Joh. 17:4.) Kuid Jeesusel polnud suhtumist „Kui tahad, et miski saaks õigesti tehtud, siis tuleb see ise ära teha”. Ta andis teistele väljaõpet, et nad võiksid tema tööd jätkata. Jeesus usaldas oma jüngritele ülesande hoolitseda Jehoova lammaste eest ja olla eestvedajad kuulutus- ja õpetustöös. Jeesus manitses oma jüngreid otsekoheselt, kuid armastavalt. Mõnedel jüngritel oli kahtlusi seoses tema ülesäratamisega, ning ta aitas neid hajutada. (Luuka 24:25–27; Joh. 20:27.) Samuti tuletas ta jüngritele meelde, et nende fookuses peaks olema karjasetöö, mitte rahateenimine. (Joh. 21:15.) Ja ta manitses neid, et nad ei muretseks üleliia sellepärast, milliseid ülesandeid teised saavad. (Joh. 21:20–22.) Jüngritel oli ka mõningaid valearusaamu kuningriigi kohta ning Jeesus korrigeeris nende mõtteviisi ja aitas neil keskenduda hea sõnumi kuulutamisele. (Ap. t. 1:6–8.) w24.10, lk 15–16, lõigud 13–14

Jumalale kuuletumine viib ellu. Justnagu iisraellased olid kohe-kohe jõudmas tõotatud maale, nii oleme meie vaid sammukese kaugusel uuest maailmast, kus näeme kõigi Jumala tõotuste täitumist. Maa saab paradiisiks. (Jes. 35:1; Luuka 23:43.) Saatanat ja deemoneid pole enam. (Ilm. 20:2, 3.) Pole ka religioone, kes inimesi eksitaksid, ega valitsusi, kes oma alamaid rõhuksid. (Ilm. 17:16; 19:19, 20.) Paradiisis pole kohta mässumeelsetele inimestele. (Laul 37:10, 11.) Kõik maa elanikud kuuletuvad Jehoova seadustele, mis edendavad ühtsust ja rahu. Ühiskonnas valitseb armastus ja usaldus. (Jes. 11:9.) Mis eriti tore, kui me Jehoovale kuuletume, võime elada paradiisis mitte vaid mõnisada aastat, vaid lausa igavesti. (Joh. 3:16.) w24.11, lk 9, lõik 7

See ennustus täitub praegu suuremas ulatuses kui kunagi varem. Meie väljaanded ilmuvad rohkem kui 1000 keeles ja meie veebisaidi kaudu on need kättesaadavad peaaegu kõigile maakera elanikele. Ent Jeesus ütles oma jüngritele, et nad ei jõua kõiki linnu läbi käia ehk kõigile inimestele kuulutada, enne kui ta tuleb. (Matt. 10:23; 25:31–33.) Tänapäeval elab miljoneid inimesi piirkondades, kus kuulutustöö on piiratud või keelustatud. Lisaks sünnib iga minut sadu lapsi. Me anname oma parima, et kuulutada „igale rahvale, suguvõsale, keelele ja hõimule”. (Ilm. 14:6.) Ent fakt on see, et me ei jõua enne lõppu hea sõnumiga iga inimeseni. w24.05, lk 10, lõigud 6–7

Jeesuse sõnad olid alati lohutavad ja kosutavad. Ta ei rääkinud karmilt ega järsult. (Luuka 8:47, 48.) Milline suurepärane eeskuju kristlikele meestele! Jeesus õpetas, et abielumees peaks olema naisele truu. Ta tsiteeris oma isa, kes oli öelnud, et mees „hoiab ühte oma naisega”. (Matt. 19:4–6.) Selles salmis olev kreeka verb, mis on tõlgitud vastega „hoiab ühte”, tähendab sõna-sõnalt „kokku liimima”. Seega peaks abikaasadevaheline side olema nii tugev, nagu oleksid nad kokku liimitud. Sellist liitu pole võimalik lahti murda, ilma et kumbki pool haiget saaks. Kui abielumees oma kaasat armastab, siis hoidub ta igasugusest pornograafiast ja pöörab koheselt oma silmad ära „sellelt, mis vääritu”. (Laul 119:37.) Nagu Iiob, on ta otsekui teinud oma silmadega lepingu mitte vaadata ihalevalt teisi naisi. (Iiob 31:1.) w25.01, lk 10, lõigud 12–13

Eri inimesed võivad sõnadega „Ma annan sulle andeks” mõelda erinevaid asju. See, kuidas Jehoova meile andestab, erineb väga palju sellest, kuidas meie üksteisele andeks anname. Laulik ütles Jehoova kohta: „Sina oled andeksandja, et sinu ees tuntaks aukartust.” (Laul 130:4.) Kui uurime piiblist, kuidas Jehoova on oma teenijatele nende eksimused andeks andnud, siis mõistame, mida andestamine tegelikult tähendab. Mõnikord on piiblikirjutajad sellest rääkides kasutanud heebrea sõna, mida nad pole kunagi kasutanud siis, kui on rääkinud inimestevahelisest andestamisest. Kui Jehoova kellelegi andestab, siis ta otsekui pühib tema patud minema. Sellel inimesel võivad taas olla temaga lähedased suhted. Kas pole me tänulikud, et Jehoova meile nii heldelt andestab ning teeb seda ikka ja jälle? w25.02, lk 8, lõigud 1–3

Isegi kui inimesed meid ei kuula, oleme ikkagi saavutanud oma eesmärgi. Miks võib nii öelda? Sellepärast, et oleme teinud seda, mida Jehoova ja Jeesus meilt ootavad. Ka siis, kui me ei leia inimesi kodunt või kui nad ei soovi meiega rääkida, on meil põhjust tunda rõõmu, sest me teame, et meie taevasel isal on meist hea meel. (Õpet. 27:11.) Me võime rõõmustada ka siis, kui mõni teine kuulutaja leiab huvilise. Vahitornis on meie tööd võrreldud kadunud lapse otsimisega. Sellesse on kaasatud palju inimesi, kes kammivad läbi ühe piirkonna teise järel. Ent kui laps leitakse, siis ei rõõmusta mitte ainult tema leidjad, vaid kõik, kes selles töös osalesid. Ka kuulutustöö on tiimitöö. Territooriumi läbikäimiseks on vaja palju inimesi. Ja meil kõigil on põhjust tunda rõõmu, kui mõni uus huviline hakkab meie koosolekutel käima. w24.04, lk 17–18, lõigud 13–14

Meid ootab ees palju erakordseid sündmusi. Loodame, et Jehoova abiga võtavad veel paljud enne suure viletsuse algust head sõnumit kuulda. Samuti oleme väga rõõmsad selle üle, et ka suure viletsuse ajal võib inimestel olla võimalik sellest hukule määratud maailmast välja tulla ja Jehoova poolele asuda. Seni aga on meil eriline võimalus teha tööd, mis enam kunagi ei kordu: kuulutada head sõnumit Jumala kuningriigist üle kogu maa. Samal ajal tuleb meil ka inimesi hoiatada. Nad peavad teada saama, et praeguse kurja maailma lõpp läheneb kiiresti. Me armastame Jehoovat ja tema püha nime ning head sõnumit ja oma ligimesi. Seepärast teeme innukalt kuulutustööd, kuni Jehoova ütleb, et see on tehtud. w24.05, lk 19, lõigud 14–16

Õhtul enne oma surma andis Jeesus Peetrusele ja teistele apostlitele olulise õppetunni alandlikkuse kohta. Apostlite hämmastuseks tegi ta midagi, mis on tavaliselt teenija töö. Ta pani oma pealisriided kõrvale, sidus rätiku vööle, pani nõusse vett ja hakkas jüngrite jalgu pesema. (Joh. 13:4, 5.) Ta pesi ära kõigi apostlite, isegi oma reeturi Juuda jalad. See võis võtta päris kaua aega, ent Jeesus viis alandlikult selle töö lõpule. Seejärel ta selgitas: „Kas te saate aru, mida ma teile tegin? Te nimetate mind õpetajaks ja isandaks ning teil on õigus, see ma olen. Kui nüüd mina, isand ja õpetaja, teie jalgu pesin, siis peate teiegi üksteise jalgu pesema.” (Joh. 13:12–14.) w25.03, lk 10, lõigud 9–11

Praeguses maailmas pole kerge Jehoova ligi jääda. Paljud ei usu üldse, et Jumal on olemas. Ja sageli näib, et sellistel inimestel läheb elus väga hästi. See võib meie usu proovile panna. Kuigi me ei hakka ilmselt Jumala olemasolus kahtlema, võime hakata mõtlema, kas ta ikka tegutseb meie heaks. Sellised mõtted tulid pähe Laulu 73 kirjutajale. Ta nägi enda ümber inimesi, kes ei hoolinud Jumala seadustest, kuid kes siiski täiega elu nautisid. Seepärast polnud ta enam kindel, kas ikka tasub Jehoovat teenida. (Laul 73:11–13.) Mis aitas laulukirjutajal oma suhtumist muuta? Ta mõtles sellele, mis juhtub nendega, kes Jehoova hülgavad, ja samuti sellele, mida head Jehoova teenimine toob. (Laul 73:18, 19, 27.) Ka meie võiksime mõelda kõigele, millega Jehoova on meid õnnistanud. w24.06, lk 25, lõigud 16–17

Piibliaegadel andsid mõned oma vaesematele vendadele laenu ja nõudsid siis seda hiljem suure intressiga tagasi. Samuti võtsid mõned kohtunikud altkäemaksu ja seetõttu pidid süütud inimesed kannatama. Jehoova vihkab selliseid tegusid. (Hes. 22:12.) Meil kõigil oleks hea analüüsida oma suhtumist rahasse. Näiteks võiksime endalt küsida järgmisi küsimusi: „Kas ma mõtlen sageli rahale ja sellele, mida kõike ma võiksin selle eest osta? Kui ma laenan kelleltki raha, siis kas viivitan selle tagasimaksmisega, arvates, et laenuandjal ei lähe seda nii ruttu vaja? Kui mul on rohkem raha, siis kas ma tunnen, et olen teistest tähtsam, või kas see takistab mul olla heldekäeline? Kas ma järeldan, et minu usukaaslastele, kel on palju raha, on aineline vara tähtsam kui Jehoova teenimine? Kas ma seltsin meelsamini nendega, kes on heal järjel, ja vähem nendega, kel on kehvemad olud?” Kui tahame olla Jehoova sõbrad, tuleks meil olla valvsad, et meis ei tekiks rahaarmastust. Siis võime olla kindlad, et Jehoova ei hülga meid iial. w24.06, lk 12–13, lõigud 17–18

Et meil ei tekiks kiusatust patustada, tuleb meil otsusekindlalt teha seda, mis on õige. Meil tuleb õppida vihkama halba ja armastama head. (Aamos 5:15.) See kaitseb meid ning annab jõudu kiusatustele ei öelda. Meil tuleb sukelduda usutegevusse. Koosolekutel või kuulutustööl olles kasvab meis soov Jehoovale meeldida. (Matt. 28:19, 20; Heebr. 10:24, 25.) Samamoodi mõjub ka piiblilugemine ja -uurimine ning õpitu üle mõtisklemine. (Joosua 1:8; Laul 1:2, 3; 119:97.) Lisaks ei tohi unustada palvetamist. Jeesus ütles oma jüngritele: „Palvetage, et te kiusatusele järele ei annaks.” (Matt. 26:41.) Nii anname Jehoovale võimaluse meid aidata ja tugevdame endas soovi talle meeldida. (Jaak. 4:8.) w24.07, lk 17, lõigud 14–16

Neil, kes annavad teistele väljaõpet, tasub võtta eeskuju Jehoovast. Jehoova jagab oma tarkust heldelt. Samamoodi tahame meie jagada teistega oma teadmisi ja kogemusi. Me ei jäta midagi enda teada, kartes, et see, kellele väljaõpet anname, võib hiljem meie ülesande endale saada. Samuti ei mõtle me: „Mind küll keegi välja ei õpetanud, las ta õpib ise.” Sellisele suhtumisele pole Jehoova rahva seas kohta. Me jagame lahkelt mitte ainult oma teadmisi, vaid anname rõõmuga ka iseendid neile, keda me välja õpetame. (1. Tess. 2:8.) Me loodame, et nemadki saavad kõlblikuks õpetama teisi. (2. Tim. 2:1, 2.) Võib öelda, et niimoodi panustame lõputusse andmise tsüklisse, millega kaasneb lõputu andmisrõõm. w24.09, lk 29, lõigud 12–13

Kui sa tunned, et sul pole mingeid erilisi võimeid, siis ära heida meelt. Kindlasti on sul omadusi, tänu millele võid koguduses palju head korda saata. Mõtiskle Pauluse sõnade üle tekstis 1. Korintlastele 12:12–30, kust tuleb välja, et igal Jehoova teenijal on koguduses oluline ja väärtuslik roll. Tee Jehoova ja vendade-õdede heaks kõik, mis suudad. Sa võid olla kindel, et sulle ülesandeid andes võtavad kogudusevanemad sinu võimeid arvesse. (Rooml. 12:4–8.) Kõigil kristlastel tuleb Jehoovaga järjest lähedasemaks saada, elada talle meelepärast elu ja tunda rõõmu teiste aitamisest. w24.11, lk 17, lõigud 12–13

Hanna elu polnud kergete killast. Tema mehel oli ka teine naine Peninna, kes vihkas Hannat. Peale selle oli Hanna viljatu, kuid Peninnal oli mitu last. (1. Saam. 1:1, 2.) Seetõttu mõnitas Peninna teda pidevalt. Hanna oli suures hingevalus, „nii et ta nuttis ega söönud midagi”. (1. Saam. 1:6, 7, 10.) Mida Hanna tegi, et oma tunnetega hakkama saada? Üks asi, mis teda aitas, oli see, et ta läks kogudusetelgi juurde Jehoovat kummardama. Seal anus ta, et Jehoova näeks tema vaeva ja mõtleks temale. (1. Saam. 1:11.) Jehoova nägi ta pisaraid, kuulis ta appihüüdu ja hiljem õnnistas teda pisiperega. (1. Saam. 1:19, 20; 2:21.) w24.12, lk 21, lõigud 5–7

Lunastusest ilmneb see, kui väga hoolib Jeesus inimestest, eelkõige oma järelkäijatest. (Joh. 13:1.) Ta teadis, et tema teenistus maa peal ei saa olema kerge ja et tal tuleb surra piinarikast surma. Ent ta oli siiski valmis maa peale tulema ja seda mitte ainult sellepärast, et Jehoova seda temalt ootas, vaid ka sellepärast, et ta armastas inimesi. Ta kuulutas neile head sõnumit, õpetas ja aitas neid, ja tegi seda kogu südamest. Isegi oma surmapäeval pesi ta apostlite jalgu ning lohutas ja julgustas neid. (Joh. 13:12–15.) Piinapostil olles andis ta lootust kurjategijale, kes tema kõrval rippus, ning palus Johannesel oma ema eest hoolitseda. (Luuka 23:42, 43; Joh. 19:26, 27.) Niisiis võib öelda, et Jeesuse armastus ei ilmnenud mitte ainult selles, et ta inimeste eest oma elu andis, vaid kõiges, mida ta maa peal olles tegi. w25.01, lk 24, lõik 11

Tänu Jehoova andestusele saame pattudest vabaks. Kuna oleme ebatäiuslikud, oleme otsekui patu orjad. Ori, kes saab vabaks, tunneb tohutut kergendust. Sama võime tunda ka meie, kui Jehoova meile andestab ja meid patu käest vabastab. (Rooml. 6:17, 18; Ilm. 1:5.) Jeesuse lunastusohver on toonud meile ka tervenemise. (1. Peetr. 2:24.) Kui patustame, siis kahjustab see meie suhteid Jehoovaga. Tänu lunastusele aga saab Jehoova meile andestada ning me võime taas olla temaga lähedased. Kui meil on jälle Jehoova soosing, siis võime tunda sama suurt rõõmu nagu keegi, kes on rängast haigusest tervenenud. w25.02, lk 11, lõik 16; lk 13, lõik 17

Mõistujutus talentidest rääkis Jeesus kolmest orjast, kellest kaks olid oma isandale ustavad ja üks ei olnud. (Matt. 25:14–30.) Kaks ustavat orja kujutavad ustavaid võitud kristlasi. Nende isand Jeesus otsekui ütleb neile: „Rõõmusta koos oma isandaga.” Nad saavad kätte oma taevase tasu ja neil on osa esimesest ülestõusmisest. (Matt. 25:21, 23; Ilm. 20:5b.) Laisk ori on aga võitud kristlastele hoiatuseks. Miks võib nii öelda? Võitud peavad olema hoolsad ja töökad. Rääkides mõistujuttu talentidest ja neitsitest, ei ennustanud Jeesus ette, et võitud muutuvad laisaks. Ta selgitas hoopis seda, mis siis juhtuks, kui võitud kristlased poleks enam innukad. Sellisel juhul ei suudaks nad jääda kutsutute ja valitutena ustavaks ning nad ei saaks koos Jeesusega valitseda. w24.09, lk 22, lõik 10; lk 23, lõigud 12–13

Me kõik soovime enda ja oma pere vajaduste eest hoolt kanda ning selleks tuleb üldjuhul tööd teha. (Kog. 7:12; 1. Tim. 5:8.) Töökohta valides läheb meile loomulikult korda see, millist palka seal pakutakse. Ent kui võtaksime otsust tehes arvesse ainult seda, näitaks see, et juhindume sellest, mis silmaga näha. Kui meie elu juhib usk, mõtleme ka sellele, kuidas mõjutaks töökoht meie suhteid Jehoovaga. Võiksime endalt küsida: „Kas mul tuleks teha midagi, mida Jehoova vihkab? Kas mul jääks tema teenimiseks liiga vähe aega või kas peaksin perest pikemat aega eemal olema?” (Õpet. 6:16–19.) Kui vastus mõnele neist küsimustest on jaatav, poleks tark töökohta vastu võtta, ja seda isegi siis, kui tööd pole kerge leida. Jehoova kannab ühel või teisel viisil hoolt selle eest, et meil oleks olemas kõik eluks vajalik. Ja kui oleme selles veendunud, on seda näha meie otsustest. (Matt. 6:33; Heebr. 13:5.) w25.03, lk 21, lõigud 5–6

Me peaksime alati püüdma näha oma vendi ja õdesid nii, nagu Jehoova neid näeb. Selleks tuleb meil keskenduda nende headele omadustele, mitte nende puudustele, mis uues maailmas nagunii kaovad. Meil tuleks lahendada erimeelsused rahulikult. Kui inimesed, kes soovivad, et neidki nii koheldaks, seda kõike näevad, võib see ajendada neid Jumala rahva sekka tulema. Me oleme Jehoovale vaimse paradiisi eest väga tänulikud. Kõik, kes soovivad tunda end turvaliselt ja rahulikult ning elada õnnelikku ja mõttekat elu, peavad vaimsesse paradiisi tulema ja sinna ka jääma. Saatan aga püüab kõigest väest meid sealt ära meelitada. (1. Peetr. 5:8; Ilm. 12:9.) Ärgem laskem sel juhtuda ja tehkem, mis suudame, et hoida vaimses paradiisis puhtust ja rahu ning muuta seda üha kaunimaks. w24.04, lk 24–25, lõigud 18–19

Lapsevanemad, te võite sütitada lastes soovi Jehoovat teenida. Õpetage oma lastele nii sõnade kui ka tegudega, et vaimsed asjad, nagu näiteks piibli uurimine, koosolekutel käimine ja kuulutustöö, peaksid olema elus esikohal. Muidu võib juhtuda, et teie lastel ei teki Jehoovaga isiklikke suhteid ja nad teenivad teda üksnes sellepärast, et teie seda teete. Selle tagajärjeks võib olla, et nad ei võta Jehoova teenimist tõsiselt või koguni lõpetavad selle. Kui keegi on Jehoova teenimise lõpetanud, siis kas see tähendab, et ta ei saa enam kunagi olla tema sõber? Ei tähenda. Tal on võimalik oma tegusid kahetseda ja taas Jehoovat teenima hakata. Selleks võib tal olla vaja oma uhkus alla neelata ja võtta vastu kogudusevanemate abi. (Jaak. 5:14.) Ükski pingutus pole liiga suur, et suhted Jehoovaga taastada. w24.07, lk 25, lõigud 18–19

Kuidas kohtamas käimise ajal moraalselt puhtaks jääda? Kui saate omavahel lähedasemaks, muutub ka teie vastastikune külgetõmme tugevamaks. Mis aitaks teil jääda moraalselt puhtaks? Vältige siivutuid vestlusi, kahekesi jäämist ja liigset alkoholitarbimist. (Efesl. 5:3.) Need võivad õhutada seksuaaliha ja nõrgendada teie otsustavust teha seda, mis on õige. Hea oleks regulaarselt arutada, mida saaksite teha, et moraalset puhtust hoida. (Õpet. 22:3.) Suhte arenedes võivad mõned õrnusavaldused olla sobilikud. Ent need võivad õhutada kirge, ja mida tugevamaks see muutub, seda raskem on ehk teist objektiivselt hinnata. (Üleml. 1:2; 2:6.) Samuti võib juhtuda, et lähete kiindumuse väljendamisega liiga kaugele ja käitute sündsusetult. (Õpet. 6:27.) Seepärast tuleks juba suhte alguses omavahel arutada, millised piirid te kooskõlas piibli põhimõtetega endile seate. (1. Tess. 4:3–7.) w24.05, lk 29, lõigud 10–11

Me soovime, et teised võiksid meie peale loota, eriti rasketel aegadel. (Õpet. 17:17.) Et sellist mainet saavutada, püüa alati olla Jehoova moodi. Näiteks ole sõnapidaja ja tee oma parim, et olla täpne. Kogudusevanemad, kellele saab loota, on kogudusele õnnistuseks. Kui kuulutajad teavad, et nad saavad vanema, näiteks oma grupi ülevaataja poole julgelt pöörduda, annab see neile õlatunde. Ja kui nad teavad, et vanemad hea meelega neid aitavad, tunnevad nad, et neist hoolitakse. Kogudusevanemate nõuanded peaksid alati põhinema piiblil ning ustava ja aruka orja väljaannetel, mitte nende oma arvamusel. Nii võidavad nad usukaaslaste usalduse. Ja kui nad hoiavad neile räägitu konfidentsiaalsena ja teevad, mida on lubanud, usaldavad vennad-õed neid veelgi rohkem. w24.06, lk 30, lõigud 14–15

Jehoova ei kõrvalda küll praegu kõiki meie raskusi, kuid aitab meil nendega hakkama saada. (Laul 41:3.) Püha vaimu kaudu annab ta meile jõudu, tarkust ja meelerahu. (Õpet. 18:14; Filipl. 4:13.) Samuti on ta andnud meile lootuse, et peagi on käes aeg, kui kõik haigused on kadunud. (Jes. 33:24.) Me võime leida lohutust kosutavatest sõnadest, mis Jehoova on lasknud meie jaoks piiblisse kirja panna. (Rooml. 15:4.) Üks õde Lääne-Aafrikast, kel diagnoositi vähk, räägib: „Mind on eriti lohutanud piiblikoht Jesaja 26:3. ... See salm kinnitab mulle, et Jehoova võib anda meile sisemist rahu, mis aitab meil oma tunded kontrolli alla saada.” Kas ka sinul on mõni piiblikoht, mis sind eriti lohutab, kui leiad end keerulisest, isegi lootusetust olukorrast? w24.12, lk 24, lõigud 17–18

Midagi sarnast tunneb Jehoova, kui mõtleb neile, kes on tema juurest ära läinud. Ja kogudusevanemad püüavad neisse suhtuda samamoodi nagu Jehoova. Nad soovivad väga, et sellised inimesed tuleksid Jehoova perre tagasi. (Luuka 15:22–24, 32.) Kui see juhtub, on nii Jehoova, Jeesus, inglid kui ka terve kogudus väga rõõmsad. (Luuka 15:7.) On selgelt näha, et Jehoova ei luba neil, kes oma patte ei kahetse, kogudusse jääda. Ent ta ei hülga selliseid patustajaid. Ta püüab aidata neil tema juurde tagasi tulla. Jehoova tundeid nende vastu, kes oma patte kahetsevad, kirjeldavad hästi sõnad tekstis Hoosea 14:4: „Mina ravin nad truudusetusest terveks. Ma armastan neid oma vabast tahtest, sest mu viha on nende pealt pöördunud.” Kahtlemata peaks see teadmine ajendama kogudusevanemaid panema tähele pisimatki märki sellest, et inimene on hakanud oma tegusid kahetsema. Ja neile, kes on Jehoova maha jätnud, annavad selle piibliteksti sõnad võimsa ajendi tema juurde viivitamata naasta. w24.08, lk 28, lõigud 8–9

Vahel võib juhtuda, et anname kellelegi oma aega, energiat või midagi muud, kuid ta ei täna meid selle eest. Meile võib tunduda, et talle ei lähe üldse korda see, mida me tegime. Kui midagi sellist juhtub, siis mida me saame teha, et mitte kaotada rõõmu ega kibestuda? Andmisrõõm ei sõltu sellest, kas meid tänatakse või mitte. (Ap. t. 20:35.) Me võime seda tunda isegi siis, kui teised meie tegu ei hinda. Mõtle sellele, et andes järgid sa Jehoova eeskuju. Tema teeb head kõigile inimestele, ükskõik kas nad hindavad seda või mitte. (Matt. 5:43–48.) Jehoova on lubanud, et kui meiegi teeme head „ilma midagi tagasi lootmata”, isegi lootmata, et meid tänatakse, siis on meie tasu suur. (Luuka 6:35.) Kas meid siis tänatakse või mitte, tasub Jehoova meile selle eest, kui meeleldi teisi aitame. (Õpet. 19:17; 2. Kor. 9:7.) w24.09, lk 29, lõigud 14–16