November

Kogudusevanemad püüavad olla Jehoova eeskujul kaastundlikud nende vastu, kes on kogudusest välja arvatud. Näiteks saatis Jehoova Iisraeli rahva juurde prohveteid, et neid aidata, ja seda juba enne, kui nad oma patte kahetsesid. Jehoova kaastunnet ilmestab hästi see, mida ta käskis prohvet Hooseal teha. Ta ütles Hooseale, et see lepiks ära oma naisega, kes tol ajal ikka veel patustas. (Hoosea 3:1; Mal. 3:7.) Nagu Jehoova, soovivad kogudusevanemadki kogu südamest, et patustanu kahetseks ja kogudusse tagasi tuleks, ja nad ei taha seda talle kuidagi raskemaks teha. Jeesuse mõistujutus kadunud pojast jooksis isa pojale vastu, kallistas teda ja andis talle hellalt suud. (Luuka 15:20.) Isa ei oodanud, kuni poeg temani jõuab ja temalt andestust anub. Kuna ta armastas oma poega väga, jooksis ta ise talle vastu. w24.08, lk 27–28, lõigud 7–8

Nagu tänase päevateksti sõnad näitavad, ei hoia Jehoova oma tarkust endale. Ta jagab seda lahkelt ka teistega. Ja kui keegi temalt tarkust palub, siis annab ta seda etteheiteid tegemata. Ta ei taha, et me tunneksime end halvasti sellepärast, et vajame tema juhatust. Otse vastupidi, ta lausa ergutab meid temalt abi otsima. (Õpet. 2:1–6.) Kuidas on lugu meiega? Kas meie saame teistele tarkust jagada? (Laul 32:8.) Jehoova teenijatel on palju võimalusi seda teha. Näiteks saame anda väljaõpet uutele kuulutajatele. Kogudusevanemad aitavad kannatlikult koguduseabilisi ja teisi ristitud vendi, et nad võiksid oma ülesandeid koguduses hästi täita. Ja need, kel on ehitus- või hooldusalaseid oskusi, õpetavad välja teisi vendi-õdesid, et nad võiksid Jehoova teenimisega seotud hooneid ehitada ja nende eest hästi hoolitseda. w24.09, lk 28–29, lõigud 11–12

Kogudusevanem peab olema laitmatu, see tähendab, et tal peab olema koguduses hea maine ning kellelgi ei tohiks olla alust teda mõnes väärteos süüdistada. (1. Tim. 3:2.) Lisaks peaks tal olema hea maine väljaspool kogudust. Niisiis, kuigi need, kes pole Jehoova teenijad, võivad kritiseerida sinu uskumusi, ei tohiks neil olla põhjust sinu käitumise kohta midagi paha öelda ega kahelda sinu aususes. (Taan. 6:4, 5.) Võiksid endalt küsida: „Kas mul on hea maine nii koguduses kui väljaspool seda?” Kui sa armastad head, keskendud sa teiste positiivsetele omadustele ja kiidad neid. (Tiit. 1:8.) Sa oled ka hea meelega valmis neid aitama ja tegema isegi rohkem kui sult oodatakse. Miks on oluline, et kogudusevanemad armastaksid head? Sest siis annavad nad meeleldi oma aega ja jõudu, et usukaaslaste eest hoolitseda ning oma ülesandeid täita. (1. Peetr. 5:1–3.) Ja kuigi see nõuab kogudusevanematelt suuri pingutusi, kaalub rõõm, mida toob teiste teenimine, üles kõik võimalikud ohvrid. (Ap. t. 20:35.) w24.11, lk 20–21, lõigud 3–5

Koguduseabiliste töö on väga tähtis. Apostel Paulus hindas neid ustavaid mehi väga. Näiteks tervitas ta kirjas filiplastele nii kogudusevanemaid kui ka -abilisi. (Filipl. 1:1.) Paljud vennad, nii noored kui eakamad, tunnevad koguduseabilise tööst suurt rõõmu. Näiteks Devan määrati koguduseabiliseks, kui ta oli 18, Luis aga varastes 50-ndates. Luis ütleb: „Vennad-õed on minu vastu suurt armastust üles näidanud ja mul on hea meel, et saan koguduseabilisena neid teenida.” Ka paljud teised vennad tunnevad samamoodi. Kui sa oled ristitud vend ega teeni veel koguduseabilisena, siis kas võiksid võtta selle endale eesmärgiks? w24.11, lk 14, lõigud 1–3

39-aastaselt jäi Juuda kuningas Hiskija raskelt haigeks. Prohvet Jesaja tõi talle Jehoova sõnumi, et see haigus lõppeb surmaga. (2. Kun. 20:1.) See oli Hiskijale ränk hoop. Tal polnud mingit lootust. Ta nuttis kibedasti ja anus tulihingeliselt Jehoovat. Hiskija pisarad puudutasid Jehoova südant. Ta ütles Hiskijale Jesaja kaudu: „Ma kuulsin su palvet ja nägin su pisaraid. Ma teen su terveks.” Ta lubas ka, et pikendab tema elupäevi ja päästab Jeruusalemma assüürlaste käest. (2. Kun. 20:4–6.) Kas sul on mõni tervisemure, mis tekitab lootusetustunnet? Räägi sellest Jehoovaga. Ta kuulab sind, isegi kui teed seda läbi pisarate. Piibel ütleb, et Jehoova on „hella halastuse isa, kes lohutab meid igas olukorras”. (2. Kor. 1:3, 4, allmärkus.) w24.12, lk 24, lõigud 15–17

Millist rõõmu võime küll tunda, kui saame uues maailmas ülesäratatud inimesi vastu võtta! Samuti on meil piiramatult aega, et uurida lähemalt Jehoova kätetööd ja teda seeläbi veel paremini tundma õppida. (Laul 104:24; Jes. 11:9.) Ja eriti tore on see, et lõpuks saame Jehoovat teenida, ilma et peaksime temalt millegi eest andestust paluma. Kas oleksid valmis vahetama need õnnistused üürikese paturõõmu vastu? (Heebr. 11:25.) Need õnnistused on väärt kõiki ohvreid, mida me praegu toome. Pea meeles, et paradiis ei jää igavesti meie tulevikulootuseks. Ühel päeval saab see tõeks. Kõik see on võimalik tänu sellele, et Jehoova armastab meid nii palju, et andis oma poja meie eest. w25.01, lk 29, lõik 12

Kirjas heebrealastele räägitakse silmapaistva usuga jumalateenijatest, kellest üks oli Mooses. (Heebr. 3:2–5; 11:23–25.) Mooses usaldas Jehoovat. Ja ta ei pidanud pettuma, sest Jehoova andis iisraellastele toitu ja vett, nii et nad said viljatus kõrbes ellu jääda. (2. Moos. 15:22–25; Laul 78:23–25.) Kuigi Moosesel oli tugev usk, tekkis tal umbes aasta pärast Iisraeli imelist vabanemist küsimus, kuidas saaks Jehoova selles eraldatud paigas anda liha miljonitele inimestele. Jehoova vastas talle sõnadega: „Kas Jehoova käsi on siis lühike?” (4. Moos. 11:21–23.) Teisisõnu, Jehoova küsis Mooseselt: „Kas sa tõesti arvad, et ma ei suuda teha, mida ma heaks arvan?” w25.03, lk 26, lõigud 1–2

Kas me peaksime arvama, et kõigel, mis juhtus veeuputuse ajal, on prohvetlik tähendus? Piibel seda ei näita. On tõsi, et Jeesus võrdles Noa päevi oma juuresolekuga. (Matt. 24:37–39.) Ent ta ei öelnud, et kõigil tolleaegsetel sündmustel, näiteks laeva ukse sulgemisel, on prohvetlik tähendus. Siiski on meil veeuputuse loost palju õppida. Kui Noa kuulis Jehoova hoiatussõnumit, hakkas ta kohe laeva ehitama ja tõendas sellega, et tal on tugev usk. (Heebr. 11:7; 1. Peetr. 3:20.) Neil, kes tänapäeval kuningriigisõnumit kuulevad, tuleb samuti oma usku tegudega tõendada. (Ap. t. 3:17–20.) Peetrus nimetas Noad õigusekuulutajaks. Meie osaleme praegu innukalt kuulutustöös, mida tehakse kogu maailmas. Ent kui väga me ka ei püüaks, ei suuda me rääkida head sõnumit kõigile inimestele, enne kui tuleb lõpp. w24.05, lk 9, lõigud 3–5

Meil tuleks kohelda oma usukaaslasi lahkelt ja lugupidavalt. (Rooml. 12:10.) Näiteks öeldakse samas salmis, et Jehoova külaline „ei tagane oma tõotusest ka siis, kui see toob talle kahju”. Kui ta seda teeks, võiksid teised väga haiget saada. (Matt. 5:37.) Näiteks ootab Jehoova, et me täidaksime oma abielutõotust. Samuti on tal hea meel, kui lapsevanemad peavad lubadusi, mis nad lastele on andnud. Kuna me armastame Jehoovat ja oma ligimesi, siis soovime teha kõik, et oma tõotusi täita. Veel üks viis austada neid, kes kardavad Jehoovat, on olla külalislahke ja heldekäeline. (Rooml. 12:13.) Kui veedame koos oma vendade-õdedega vaba aega, tugevdab see meie sõprust nii nende kui ka Jehoovaga. Lisaks, kui oleme külalislahked, järgime Jehoova eeskuju. w24.06, lk 12, lõigud 15–16

Jehoova avaldab piibli tõdesid neile, kes on alandlikud. (Matt. 11:25.) Meil kõigil oli vaja alandlikkust, et lasta endale piiblit õpetada. (Ap. t. 8:30, 31.) Ent me peame olema hoolikad, et me ei muutuks uhkeks. Kui nii juhtuks, võiksime hakata mõtlema, et meie oma seisukohad on sama õiged kui piibli põhimõtted ja Jehoova organisatsiooni juhatus. Et alandlikuks jääda, tuleb meil mõelda sellele, kui väiksed me Jehoovaga võrreldes oleme. (Laul 8:3, 4.) Meil tuleb paluda, et ta aitaks meil olla alandlikud ja tema õpetusi vastu võtta. Jehoova aitab meil pidada tema mõtteid, mida ta jagab piibli ja oma organisatsiooni kaudu, tähtsamaks meie enda omadest. Kui loed piiblit, pane tähele tõendeid, millest ilmneb, et Jehoova armastab alandlikkust ning vihkab uhkust, kõrkust ja ülbust. Ja eriti tähtis on jääda alandlikuks siis, kui saad mõne vastutusrikka ülesande. w24.07, lk 10, lõigud 8–9

Alates aastast 1919 on Jeesus väikse rühma võitud kristlaste kaudu korraldanud kuulutustööd ja vaimse toidu jagamist. (Luuka 12:42.) On ilmselge, et Jehoova on nende tööd õnnistanud. (Jes. 65:13, 14.) Kui me poleks organiseeritud, ei saaks me Jeesuse antud ülesannet täita. (Matt. 28:19, 20.) Oletame näiteks, et meil pole kuulutustööterritooriume ja igaüks kuulutab seal, kus soovib. Nii võib juhtuda, et mõnel territooriumil käiakse kogu aeg, ent mõnel teisel ei käida üldse. Kas oskad tuua veel mõne näite selle kohta, mis kasu organiseeritusest on? Jeesus juhatas oma järelkäijaid esimesel sajandil ja teeb seda ka tänapäeval. w24.04, lk 8–9, lõigud 2–4

Kain oli Aadama ja Eeva esimene poeg ja ta oli pärinud oma vanematelt kalduvuse teha halba. Ent ta ei võidelnud selle vastu. Piibel ütleb: „Tema teod olid kurjad.” (1. Joh. 3:12.) Võib-olla see selgitab, miks tema ohvriand polnud Jehoovale meelepärane. Selle asemel et oma hoiakut muuta, „Kain vihastus ja muutus morniks”. Mida Jehoova ette võttis? Ta rääkis Kainiga lahkelt ja ütles, et kui Kain end muudab, on tal temast hea meel. Ent samas ta ka hoiatas teda, et kui ta oma viha ei ohjelda, võib see halvasti lõppeda. (1. Moos. 4:3–7.) Paraku ei võtnud Kain Jehoovat kuulda. Kas Jehoova otsustas pärast seda, et pole mingit mõtet ühtki patustajat aidata? Kaugel sellest. w24.08, lk 10, lõik 8

Iisraellastel olid võrratud tulevikuväljavaated. Mooses kinnitas neile, et kui neil on Jehoova õnnistus, jäävad nad tõotatud maale kauaks ajaks. Ja mida kõike sel maal ei leidunud! Mooses loetles sealseid rikkusi: „Suured ja ilusad linnad, mida teie pole ehitanud, majad täis kõike head, mille nimel teie pole vaeva näinud, veemahutid, mida teie pole raiunud, ning viinamäed ja õlipuud, mida teie pole istutanud.” (5. Moos. 6:10, 11.) Ent Moosese sõnad kätkesid endas ka manitsust. Ta ütles, et iisraellased võivad küllusemaal kaua elada vaid juhul, kui nad Jehoovale kuuletuvad. Mooses õhutas neid valima elu. Neil tuli kuulda võtta Jehoova häält ja hoida tema poole, tema külge lausa klammerduda. (5. Moos. 30:20, allmärkus.) Kahjuks aga hülgasid iisraellased oma Jumala. Seepärast lubas ta assüürlastel ja hiljem ka babüloonlastel nende maa vallutada ning nad pagendusse viia. (2. Kun. 17:6–8, 13, 14; 2. Ajar. 36:15–17, 20.) w24.11, lk 9, lõigud 5–6

Paljud, kes peavad end kristlaseks, ütlevad, et piisab vaid sellest, kui Jeesusesse uskuda ja võtta ta vastu kui päästja. (Joh. 6:29.) Kuid sellest ei piisa. Mõned sellest rahvahulgast, kes esialgu Jeesusesse uskusid, hülgasid ta hiljem. Miks? Enamik rahvast, keda Jeesus toitis, järgisid teda vaid senikaua, kuni ta pakkus neile seda, mida nad ootasid. Nad soovisid vabaneda oma haigustest, saada tasuta toitu või kuulda õpetusi, mille järele nende kõrvad sügelesid. Jeesus aga selgitas, et oma tõelistelt järelkäijatelt ootab ta midagi enamat. Ta ei tulnud maa peale lihtsalt selleks, et inimeste soove rahuldada. Tema jüngrid pidid nii-öelda tulema tema juurde ehk võtma kuulda tema õpetusi ja nende järgi toimima. (Joh. 5:40.) w24.12, lk 12, lõigud 12–13

Kuidas saab end parandada mees, kes oma naist halvasti kohtleb? Et oma mõtteviisi ja käitumist muuta, peaks mees võtma eeskuju Jeesusest. See, kuidas Jeesus kohtles oma jüngreid, on abielumeestele heaks eeskujuks. Jeesus oli oma apostlite vastu lahke ja lugupidav. Ta polnud nendega kunagi karm ega võimutsenud nende üle. Ta ei kasutanud oma autoriteeti selleks, et panna neid teda kartma. Ta hoopis teenis neid alandlikult. (Joh. 13:12–17.) Ta ütles oma jüngritele: „Õppige minult, sest mina olen tasase meelega ja südamelt alandlik, ning te leiate kosutust oma hingele.” (Matt. 11:28–30.) Tasane inimene ei ole nõrk. Selleks et end valitseda, on vaja sisemist jõudu. Kui sellist inimest provotseeritakse, jääb ta rahulikuks ja suudab oma tundeid vaos hoida. w25.01, lk 10, lõigud 10–11

Mida lähemale praeguse maailma lõpp jõuab, seda raskemaks võib majanduslik olukord muutuda. Poliitilised rahutused, relvastatud konfliktid, looduskatastroofid või mõni uus pandeemia võivad tuua kaasa ootamatuid kulutusi. Või siis võime kaotada töö, vara või isegi kodu. Mis aitab meil sellistes olukordades teha otsuseid, millest ilmneb usaldus Jehoova vastu? Kõige olulisem on rääkida oma muredest Jehoovale. Me võime paluda temalt tarkust, et teha häid otsuseid, säilitada rahu ja mitte olla oma olukorra pärast liigselt mures. (Luuka 12:29–31.) Samuti võime temalt paluda, et suudaksime olla rahul, kui meil on olemas eluks hädavajalik. (1. Tim. 6:7, 8.) Suureks abiks on ka see, kui uurime meie väljaannetest või veebisaidilt materjali selle kohta, kuidas rahaprobleemidega toime tulla. w25.03, lk 28–29, lõigud 10–11

Kätte oli jõudnud aeg, kui ka teistest rahvastest inimesed võisid saada Jumala rahva osaks. Jehoova saatis Peetruse kuulutama Korneeliusele, kes oli üks esimesi mittejuute, kellest sai kristlane. Juutidel oli mittejuutidega väga vähe kokkupuudet. Seega pole üllatav, et Peetrus vajas oma ülesande täitmiseks abi. Kui ta mõistis, kuidas Jumal teistest rahvastest inimestesse suhtub, muutis ta ka oma suhtumist. Tulemuseks oli see, et kui ta kutsuti Korneeliuse juurde, läks ta sinna vastuvaidlemata. (Ap. t. 10:28, 29.) Ta kuulutas Korneeliusele ja tema perele head sõnumit ning nad ristiti. (Ap. t. 10:21–23, 34, 35, 44–48.) Aastaid hiljem ütles Peetrus oma usukaaslastele: „Olge kõik üksmeelsed.” (1. Peetr. 3:8.) Jehoova rahvana saame seda nõuannet järgida, kui uurime piiblit ja püüame õppida mõtlema nii nagu Jehoova. w25.03, lk 9, lõigud 7–8

Mida aeg edasi, seda rohkem inimesed manduvad ning nende mõtteviis erineb üha enam Jehoova mõtteviisist. (Õpet. 17:15.) Seega on väga oluline, et õpiksime üha paremini valesid ära tundma ning heidaksime need kõrvale. Kui me seda ei tee, võib vastastel õnnestuda meis hirmu tekitada ja me võime isegi Jehoova teenimise lõpetada. Meil kõigil tasub võtta kuulda Pauluse nõuannet heebrea kristlastele ja pürgida edasi küpsuse poole. Selleks tuleb meil tõde hästi tundma õppida, nii et meie mõtteviis sarnaneks üha rohkem Jehoova omaga. Seda on vaja teha ka pärast ristimist. Ükskõik kui kaua me oleme Jehoovat teeninud, meil kõigil tuleb korrapäraselt piiblit lugeda ja uurida. (Laul 1:2.) See aitab meil kasvatada üht olulist omadust, millest Paulus kirjas heebrealastele rääkis, nimelt usku. (Heebr. 11:1, 6.) w24.09, lk 10, lõigud 7–8

Kui meil on Jehoovaga lähedased suhted, on meil kergem talle ustavaks jääda. Nii oli see näiteks Joosepiga. Ta keeldus resoluutselt vahekorrast Pootifari naisega, sest ei tahtnud teha midagi, mis Jehoovat kurvastaks. (1. Moos. 39:9.) Et meiegi võiksime olla Jehoovaga lähedased, on meil tarvis võtta aega, et temaga rääkida ja piiblit uurida. Kui Jehoova on meie sõber, ei taha me talle kuidagi meelepaha valmistada. Need, kelle usaldus Jehoova vastu on nõrgenenud, võivad temast väga kergesti eemale triivida. Mõtle näiteks, mis juhtus iisraellastega kõrbes. Nad teadsid, et Jehoova on olemas, kuid hakkasid kahtlema selles, et ta nende eest hoolitseb. (2. Moos. 17:2, 7.) Iisraellased hakkasid Jehoova vastu mässama ja on seega meile hoiatavaks näiteks. Kahtlemata ei soovi meie toimida nii nagu nemad ega olla Jehoovale sõnakuulmatud. (Heebr. 3:12.) w24.06, lk 24, lõigud 14–15

Selle maailma lõpp jõuab üha lähemale. Seepärast on ootuspärane, et meid tabab üha rohkem raskusi, mis panevad meid pisaraid valama. Jehoova paneb meie pisaraid tähele ja need lähevad talle vägagi korda. Kui me siis satume ahastust tekitavasse olukorda, rääkigem Jehoovale kõik südame pealt ära. Ärgem eraldugem oma kallitest vendadest ja õdedest. Ja laskem piibli kosutavatel sõnadel end lohutada. Kui peame vastu ja jääme Jehoovale ustavaks, annab ta meile imelise tasu. Peagi saabub aeg, kui Jehoova pühib meie silmist kõik kurbuse-, valu- ja leinapisarad. (Ilm. 21:4.) Siis valame vaid rõõmupisaraid. w24.12, lk 20, lõik 3; lk 24, lõik 19

Jehoova on andnud meile võimaluse olla tema tunnistajad ja ta on lubanud anda meile julgust. (Jes. 43:10, 11.) Kuidas ta seda teeb? Esiteks, Jeesus on meiega alati, kui me head sõnumit kuulutame. (Matt. 28:18–20.) Teiseks, Jehoova on määranud inglid meid aitama. (Ilm. 14:6.) Kolmandaks, ta tuletab meile püha vaimu kaudu kuulutustööl vajalikke mõtteid meelde. (Joh. 14:25, 26.) Neljandaks, meil on vennad-õed, kellega koos seda tööd teha. Seega on meil olemas kõik vajalik, et võiksime olla julged ja kuulutustööd jätkata. Kuid kas sa oled vahel muserdunud, kuna kuulutustööd tehes on raske inimesi kodunt leida? Sel juhul oleks hea mõelda, kus nad siis on. (Ap. t. 16:13.) Kas nad on tööl või teevad sisseoste? Kui see on nii, võiks ehk kuulutada pigem avalikes kohtades. w24.04, lk 16–17, lõigud 10–11

Kui sa oled perepea, siis tasub meeles pidada, et selleks, et sa võiksid olla kõlblik teenima kogudusevanemana, peab ka su pereliikmetel olema hea maine. Seega tuleb sul olla mees, kes oma peret hästi juhib. Sul tuleb oma pereliikmete eest hoolt kanda ja teha otsuseid, mis on nende parimates huvides. Muu hulgas tuleb sul viia läbi pere piibliõhtut ning käia koos oma abikaasa ja lastega koosolekutel ja kuulutamas. Kui sa oled isa, siis peaksid sinu alaealised lapsed olema sõnakuulelikud ja käituma hästi. (1. Tim. 3:4.) Muidugi ei tähenda see, et su lapsed ei võiks naerda ja mängida, nii nagu lapsed ikka. Ent sul tuleb neid õpetada ja distsiplineerida, et nad kuulaksid sõna, oleksid teiste suhtes lugupidavad ja käituksid korralikult. Samuti tuleb sul teha oma parim, et aidata lastel luua Jehoovaga isiklik suhe, elada piibli põhimõtete järgi ja jõuda ristimiseni. w24.11, lk 22, lõigud 10–11

Mida rohkem me kuulutustöös kaasa lööme, seda rohkem kogeme Jehoova tuge ja tänu sellele meie usaldus tema vastu kasvab. (1. Kor. 3:9.) Mõistagi on meie olud erinevad ning kõigil meist ei pruugi olla võimalik nii palju Jehoova teenistuses osaleda, kui tahaksime. Pea aga meeles, et Jehoova ei võrdle sind teistega. Tal on väga hea meel, kui ta näeb, et oled lunastusohvri eest südamest tänulik ning teed tema heaks oma parima. (1. Saam. 16:7; Mark. 12:41–44.) Meil on võimalik oma patud andeks saada, olla Jehoova sõbrad ning saada tulevikus igavene elu üksnes tänu lunastusele. Väljendagem siis alati tänu Jehoovale tema armastuse eest ja näidakem, et oleme tänulikud Jeesusele, kes oli valmis meie eest surema. (1. Joh. 4:19.) w25.01, lk 31, lõigud 16–18

Mõtle, mida tundis Laulu 73 kirjutaja. Teda ümbritsesid inimesed, kes Jehoovat ei teeninud, kuid kes olid terved ja rikkad ning kel paistis olevat muretu elu. (Laul 73:3–5, 12.) Seda nähes hakkas laulukirjutaja tundma, et pingutused, mis ta Jehoova teenimise nimel on teinud, on mõttetud. Ta ütles, et sellised tunded vaevasid teda kogu päeva. (Laul 73:13, 14.) Kuidas ta nendega toime tuli? Laulukirjutaja läks Jehoova pühamusse, kus tal oli võimalik rahulikult mõelda. (Laul 73:16–18.) Ta sai aru, et kuigi mõnede inimeste elu võib paista kerge ja mõnus, on nende tulevik ebakindel. Kui ta seda mõistis, tundis ta taas meelerahu ega kahelnud enam, et otsus Jehoovat teenida on parim otsus, mille ta kunagi on teinud. Nii sai ta jõudu Jehoova teenimist jätkata. (Laul 73:23–28.) w24.10, lk 26–27, lõigud 11–12

Jehoova on nimetanud meid oma tunnistajateks. (Jes. 43:10–12.) Aastaid tagasi öeldi ühes juhtiva kogu kirjas, et suurim au, mis meil võib olla, on kanda nime Jehoova tunnistajad. Miks võib nii öelda? Toome ühe näite. Kui sul oleks tarvis, et keegi kohtus sinu kaitseks tunnistaks, siis kahtlemata valiksid kellegi, keda sa tunned ja usaldad ning kellel on laitmatu maine. See, et Jehoova on valinud meid oma tunnistajateks, näitab, et ta tunneb meid hästi ja usaldab meid. Meil on suur au kanda tema nime. Me soovime kasutada igat võimalust seda teatavaks teha ja kummutada valesid, mida tema kohta on räägitud. Sellega me näitame, et oleme väärt kandma nime Jehoova tunnistajad. (Rooml. 10:13–15.) w24.05, lk 18, lõik 13

Teiste teenimine tõi Jeesusele suurt rõõmu. Jeesus mitte ainult ei õpetanud inimesi, vaid hoolitses ka nende füüsiliste vajaduste eest. Näiteks tegi ta ime, et neid toita, ning lasi oma apostlitel toidu laiali jagada. (Mark. 6:41.) Nii õpetas ta neid teisi teenima ning näitas, et praktilised tööd on väga olulised. Kujutle, millist rõõmu võisid apostlid tunda, et said olla selles imes osalised ning näha, kuidas „kõik sõid ja nende kõht sai täis”. (Mark. 6:42.) Muidugi polnud see ainus kord, kui Jeesus pani teiste heaolu enda omast ettepoole. Ta teenis teisi kogu selle aja, mis ta maa peal oli. (Matt. 4:23.) Inimeste õpetamine ja nende vajaduste eest hoolitsemine tõi Jeesusele suurt rõõmu ja rahulolu. w24.11, lk 16, lõigud 10–11

Kuna me elame viimseil päevil ja elu läheb järjest raskemaks, tuleb võimalusi teiste aitamiseks üha juurde. Me saame olla vendadele-õdedele varjupaigaks ka emotsionaalses ja usulises mõttes näiteks nii, et aitame neil tunda end kuningriigisaalis oodatuna. On tähtis, et vennad-õed saaksid koosolekutel kosutust ning tunneksid end armastatu ja hoituna. Eriti kogudusevanematel tuleks olla varjupaigaks neile, keda tabavad raskused. Näiteks kui toimub loodusõnnetus või kui kedagi tabab tõsine tervisehäda, korraldavad kogudusevanemad kiiresti vajalikku abi. Nad pakuvad ka hingetuge, jagades juhatust ja julgustust piiblist. Kogudusevanem peaks olema leebe ja empaatiline ning hea kuulaja, siis tulevad vennad-õed meeleldi tema käest abi otsima. Samuti tunnevad nad siis, et neist hoolitakse, ja neil on kergem kogudusevanemalt saadud nõu ellu rakendada. (1. Tess. 2:7, 8, 11.) w24.06, lk 29, lõigud 12–13

Kas see, et Jehoova vaatas pealt, kuidas tema poeg kannatas, ega sekkunud, tähendab, et ta ei tundnud mingit valu? Ei tähenda. Jehoova on loonud meid enda sarnaseks ja meie võime ju tunda väga tugevaid tundeid. Piiblis öeldakse, et kui Jehoova rahvas tema vastu mässas, tegi see talle südamevalu ja kurvastas teda. (Laul 78:40, 41.) Kahtlemata valdasid Jehoovat veel palju tugevamad emotsioonid, nähes, kuidas tema kallist poega julmalt piinati, kuni ta lõpuks suri. Lunastus õpetab meile, et keegi ei armasta meid nii palju kui Jehoova, isegi mitte meie kõige lähedasem pereliige või sõber. (Rooml. 8:32, 38, 39.) Ja Jehoova armastab meid rohkem, kui me ise ennast armastame. Kas sina soovid saada igavest elu? Jehoova soovib veel rohkem seda sulle anda. Kas sa tahad oma patud andeks saada? Jehoova tahab veel rohkem need sulle andestada. Ainus, mida ta sinult ootab, on see, et võtaksid tema kingituse vastu, usuksid temasse ja kuuletuksid talle. Lunastus on tõepoolest Jehoova armastuse kõige võimsam väljendus. (Kog. 3:11.) w25.01, lk 22–23, lõigud 8–9

Me kõik teeme mõningaid otsuseid ainuüksi selle põhjal, mida me oma meeltega tajume. Paraku ei saa me oma meeli alati usaldada. Ja kui toimiksime pidevalt oma äranägemise järgi, lõppeks see paratamatult sellega, et teeme midagi, mis Jehoovale ei meeldi. (Kog. 11:9; Matt. 24:37–39.) Ent kui meie elu juhib usk, siis on tõenäolisem, et teeme Jumalale meelepäraseid otsuseid. Tema nõuannete järgimine annab meile meelerahu ja teeb meid tõeliselt õnnelikuks. (Laul 16:8, 9; Jes. 48:17, 18.) Ja tulevikus annab Jehoova meile igavese elu. (2. Kor. 4:18.) Kuidas me saame kindlaks teha, kas meie elu juhib usk või see, mis silmaga näha? Selleks võiksime mõelda, mille põhjal me otsuseid teeme. Kas ainult selle põhjal, mida näeme ja kuuleme? Või usaldame Jehoovat ja järgime tema põhimõtteid? w25.03, lk 20–21, lõigud 3–4

Me kõik saame midagi teha, et inimestel tekiks soov vaimsesse paradiisi tulla. Selleks tuleb meil Jehoova eeskuju järgida. Ta ei sikuta inimesi oma rahva sekka vastu nende tahtmist, vaid tõmbab neid õrnalt enda ligi. (Jer. 31:3; Joh. 6:44.) Siira südamega inimesed, kes õpivad teda tundma ja näevad, kui võrratu isiksus ta on, tahavad temaga lähedaseks saada. Üks viis, kuidas me saame aidata teistel vaimsesse paradiisi tulla, on olla oma usukaaslaste vastu lahke ja armastav. Kui keegi tuleb meie koosolekule, siis tahame, et ta jõuaks samale järeldusele nagu mõned, kes ilmselt olid koosolekul vanaaja Korintoses. Nad ütlesid: „Jumal on tõesti teie seas!” (1. Kor. 14:24, 25; Sak. 8:23.) Seepärast tuleb meil järgida tänases päevatekstis toodud nõuannet. w24.04, lk 23–24, lõigud 16–17