Laupäev, 19. juuli
Mul ei jätku aega, et jutustada Giideonist. (Heebr. 11:32)
Giideon jäi rahulikuks, kui Efraimi mehed temaga pahandasid. (Kohtum. 8:1–3.) Ta ei vastanud neile vihaselt, vaid kuulas nad ära ja püüdis siis ärevat olukorda leevendada. Kogudusevanemad saavad Giideoni eeskuju järgida, kui kuulavad oma usukaaslasi hoolega, jäävad rahulikuks ja vastavad leebelt, kui keegi neid kritiseerib. (Jaak. 3:13.) Nii toimides aitavad nad kaasa sellele, et koguduses valitseks rahu. Kui Giideon sai midjanlaste üle võidu ja teda kiideti, ei võtnud ta au endale. (Kohtum. 8:22, 23.) Kuidas saavad ametisse määratud vennad tema eeskuju järgida? Nad peaksid kõige selle eest, mida nad teha suudavad, tooma au Jehoovale. (1. Kor. 4:6, 7.) Näiteks, kui kogudusevanemat kiidetakse hea õpetamisoskuse eest, siis võiks ta juhtida tähelepanu sellele, kui palju piibel ja Jehoova organisatsioonilt saadud väljaõpe on teda aidanud. Kogudusevanematel on hea meeles pidada, et nad ei õpeta mitte selleks, et inimestele muljet avaldada, vaid et tuua au Jehoovale. w23.06, lk 4, lõigud 7–8
Pühapäev, 20. juuli
Minu mõtted ei ole teie mõtted. (Jes. 55:8)
Kui me ei saa seda, mida oleme palunud, oleks meil hea mõelda, kas me palvetame õige asja eest. Me arvame sageli, et teame, mis on meile parim. Kuid asjad, mida me palume, ei pruugi pikas perspektiivis meile kasuks tulla. Ja mõned asjad ei pruugi olla kooskõlas Jehoova tahtega. (1. Joh. 5:14.) Mõtleme näiteks lapsevanematele, kes paluvad Jehoovalt, et nende laps ei kalduks tõeteelt kõrvale. See tundub olevat täiesti kohane palve. Samas Jehoova ei sunni kedagi teda teenima. Ta tahab, et me kõik, sealhulgas meie lapsed, teeniksime teda vabast tahtest. (5. Moos. 10:12, 13; 30:19, 20.) Seepärast võiksid lapsevanemad Jehoovalt hoopis paluda, et nad oskaksid puudutada oma lapse südant, nii et ta hakkaks Jehoovat armastama ja saaks temaga sõbraks. (Õpet. 22:6; Efesl. 6:4.) w23.11, lk 21, lõik 5; lk 23, lõik 12
Esmaspäev, 21. juuli
Julgustage üksteist. (1. Tess. 4:18)
Ühe piibli teatmeteose järgi tähendab kreekakeelne sõna, mis on siin tõlgitud vastega „julgustage”, seismist kellegi kõrval, et toetada teda ajal, mil tal tuleb taluda ränki katsumusi. Niisiis, kui me mõnd venda või õde julgustame ja lohutame, aitame tal katsumustega toime tulla ja eluteed mööda edasi käia. Iga kord, kui me midagi sellist teeme, väljendub selles meie armastus. (2. Kor. 7:6, 7, 13.) Julgustamine on tihedalt seotud kaastundega. Miks võib nii öelda? Kaastundlik inimene soovib teisi julgustada ning nende kannatusi leevendada. Paulus ütles, et Jehoova on „hella halastuse isa, kes julgustab meid igas olukorras”. (2. Kor. 1:3.) w23.11, lk 9–10, lõigud 8–10