Juuli

Kõiges, mida Jeesus ütles ja tegi, sealhulgas imetegudes, avaldusid tema isa mõtteviis ja tunded. (Joh. 14:9.) Mida me võime Jeesuse imetegudest õppida? Jeesus ja ta isa armastavad meid väga. Jeesuse imeteod näitavad tema armastust inimeste vastu ja soovi nende kannatusi leevendada. Kord tulid Jeesuse juurde kaks pimedat meest ja palusid temalt abi. (Matt. 20:30–34.) Piibel ütleb, et Jeesusel hakkas neist kahju ja ta tegi nad terveks. Selles salmis kasutatud kreeka verb, mis on tõlgitud vastega „hakkas ... kahju”, viitab emotsioonile, mis puudutab inimese sügavamaid soppe. Selline kaastunne ajendas Jeesust toitma näljaseid ja tervendama pidalitõbiseid. (Matt. 15:32; Mark. 1:41.) Me võime olla kindlad, et meie kaastundlik Jumal Jehoova ja tema poeg armastavad meid väga ning neil on valus näha meid kannatamas. (Luuka 1:78; 1. Peetr. 5:7.) Nad soovivad teha lõpu kõigile hädadele, mis inimkonda vaevavad. w23.04, lk 3, lõigud 4–5

Meil tuleks hoiduda kõigest, mis propageerib Saatana maailmale omast mõtteviisi. Me saame täita oma mõistuse heade mõtetega, kui loeme ja uurime piiblit. Koosolekutel käimine ja kuulutustöö on meile samuti kaitseks. Jehoova on teatanud, et ta ei lase meile osaks saada suuremaid katsumusi, kui suudame kanda. (1. Kor. 10:12, 13.) Praegustel keerulistel aegadel tuleb meil palvetada rohkem kui kunagi varem, et Jehoovale ustavaks jääda. Ta soovib, et valaksime tema ette välja oma südame. (Laul 62:8.) Ülista teda ja täna teda kõigi tema tegude eest. Palu, et ta annaks sulle kuulutustööks julgust, aitaks sul raskustega toime tulla ja kiusatustele vastu seista. Ära lase millelgi ega kellelgi end takistada iga päev Jehoovaga rääkimast. w23.05, lk 7, lõigud 17–18

Miks me käime koguduse koosolekutel ja vastame seal? Peamiselt sellepärast, et kiita Jehoovat. (Laul 26:12; 111:1.) Lisaks saame niimoodi üksteist julgustada ja üksteise vaimu tugevdada. (1. Tess. 5:11.) Praegustel rasketel aegadel vajame seda väga. Ent vastamine võib vahel päris keeruline olla. Näiteks võib see meis suurt ärevust tekitada. Või siis võime küll tahta vastata, kuid meid lihtsalt ei küsita nii tihti, kui sooviksime. Mida sellises olukorras teha? Paulus ütles, et meil tuleks üksteist julgustada. Kui mõistame, et teisi julgustavad ka lihtsad mõtted, on meil ehk kergem vastata. Ja kui meid ei küsita nii sageli, kui meile meeldiks, võime tunda rõõmu teiste vastuste üle. (1. Peetr. 3:8.) w23.04, lk 20, lõigud 1–3

Õhus oli elevust. Kuningas oli teatanud, et juudid, kes olid 70 aastat Babüloonias vangis olnud, võivad kodumaale tagasi pöörduda. (Esra 1:2–4.) Kahtlemata oli selle taga Jehoova, kuna babüloonlastel polnud tavaks vange vabastada. (Jes. 14:4, 17.) Jehoova aga oli lasknud Babüloni vallutada ja uus valitseja lubas juutidel lahkuda. Igaühel, eriti just perepeadel, tuli teha otsus, kas jääda Babülooniasse või sealt lahkuda. See otsus aga ei pruukinud olla kerge. Paljud ei saanud vanuse tõttu seda rasket teekonda ette võtta. Enamik juute oli Babüloonias sündinud ja see oli nende kodu. Iisrael oli neile vaid esivanemate maa. Mõned olid väga edukaks saanud ja neil võis olla raske jätta maha oma ärid ja mugavad kodud ning asuda elama võõrale maale. w23.05, lk 14, lõigud 1–2

Piiblis innustatakse meid arendama vastupidavust, kaastunnet ja armastust. Tekstis Luuka 21:19 öeldakse: „Oma vastupidavusega te hoiate oma elu.” 1. Peetruse 3:8 ütleb: „Osutage ... kaastunnet.” Ja tekstis 1. Tessalooniklastele 4:9, 10 öeldakse: „Jumal on teid õpetanud üksteist armastama. ... Aga me ergutame teid, vennad, armastust veelgi rohkem üles näitama.” Need sõnad olid kirjutatud kristlastele, kes juba olid nende omaduste kallal tööd teinud. Kuid neil tuli õppida neid veelgi rohkem ja paremini väljendama. Meilgi tuleb seda teha. Mõtle, kuidas ilmutasid neid omadusi esimese sajandi kristlased ja kuidas saame meie neist eeskuju võtta, et olla suureks viletsuseks valmis. Kui peame praegu katsumustes vastu, valmistab see meid ette suureks viletsuseks ja aitab sellest võitjana välja tulla. w23.07, lk 3, lõigud 4, 8

Nii võitutel kui ka teistel lammastel tuleb sellele teele jääda, kuna see aitab Jehoovat ustavalt teenida nii praegu kui ka tulevikus. (Joh. 10:16.) Alates aastast 1919 on miljonid lahkunud Suurest Babülonist, mis sümboliseerib kõiki vääruskusid ühtekokku, ning hakanud käima pühal teel. Jehoova kõrvaldas Babülooniast lahkuvate juutide teelt kõik takistused. (Jes. 57:14.) Kuidas on aga lugu tänapäevase püha teega? Sajandeid enne aastat 1919 kasutas Jehoova jumalakartlikke mehi, et puhastada tee, mis viib välja Suurest Babülonist. (Vrd Jesaja 40:3.) Need mehed tegid ettevalmistustöid, et inimestel oleks hiljem võimalik väärusk hüljata ja hakata Jehoovat koos tema rahvaga teenima. w23.05, lk 16, lõigud 8–9

Jehoova soovib, et teeniksime teda rõõmuga ja vabast tahtest. (2. Kor. 9:7.) Ent kas peaksime püüdlema oma eesmärgi poole ka siis, kui meil pole selleks erilist tahtmist? Paulus ütles: „Ma löön oma keha ja teen selle enda orjaks.” (1. Kor. 9:25–27.) Ta sundis end tegema seda, mis on õige, isegi kui tal polnud tahtmist seda teha. Kas Jehooval oli hea meel selle üle, mida Paulus tema heaks tegi? Oli küll ja ta andis talle tasu. (2. Tim. 4:7, 8.) Jehooval on hea meel, kui ta näeb meid töötamas oma eesmärgi nimel, isegi kui meil pole selleks motivatsiooni. Tal on hea meel sellepärast, et me teeme seda armastusest tema vastu. Ja nii nagu ta õnnistas Paulust, õnnistab ta ka meid. (Laul 126:5.) Kui me seda kogeme, annab see meile indu juurde. w23.05, lk 29, lõigud 9–10

Paulus võrdles inimesi, kes Jehoova päeva üle ei ela, nendega, kes magavad. Magav inimene ei tea, mis tema ümber toimub ja kui palju aega on mööda läinud. Seega ei tea ta, kui juhtub midagi olulist ega saa ka vastavalt tegutseda. Tänapäeval võib enamiku inimeste kohta öelda, et nad magavad. (Rooml. 11:8.) See tähendab, et neil pole sooja ega külma tõenditest, mis näitavad, et elame viimseil päevil ja et suur viletsus on ukse ees. (2. Peetr. 3:3, 4.) Meie aga mõistame, et ärkvel püsimine muutub iga päevaga üha olulisemaks. (1. Tess. 5:6.) Seepärast tuleb meil hoida rahulikku ja stabiilset meelelaadi. Siis ei lase me end tõmmata vaidlustesse poliitiliste või sotsiaalsete küsimuste üle. Mida lähemale Jehoova päev jõuab, seda rohkem avaldatakse meile survet, et neis küsimustes üht või teist poolt toetaksime. Kuid meil pole põhjust muretseda. Jehoova vaim aitab meil jääda rahulikuks ja teha tarku otsuseid. (Luuka 12:11, 12.) w23.06, lk 9–10, lõigud 6–7

Mis tuleb sulle pähe, kui sa kuuled nime Simson? Ilmselt meenub sulle esmalt tema erakordne jõud, mille abil ta saatis Jehoova teenistuses palju head korda. Ent ta tegi oma elus ka ühe otsuse, millel olid äärmiselt kurvad tagajärjed. Jehoova keskendus aga Simsoni headele tegudele ja ustavusele ning lasi tema loo piiblisse kirja panna. Et oma rahvast aidata, lasi Jehoova Simsonil teha hämmastavaid tegusid. Sajandeid hiljem mainis apostel Paulus Simsonit koos teiste silmapaistvate usumeeste ja -naistega. (Heebr. 11:32–34.) Simsoni eeskuju on meile suureks julgustuseks. Ta usaldas Jehoovat ka kõige keerulisemates olukordades. w23.09, lk 2, lõigud 1–2

Meid teeb vastupidavamaks see, kui räägime Jehoovale kõigest, mis meil südamel on, ja teeme seda sageli. (1. Tess. 5:17.) Võib-olla ei pea sa praegu maadlema mõne ränga katsumusega. Kuid võiksid mõelda, kas pöördud Jehoova poole palves alati, kui tunned end ärritununa, oled segaduses või suure pinge all. Kui palud Jehoovalt abi, et tulla toime igapäevaraskustega, teed seda tõenäoliselt ka siis, kui sind tabavad suuremad katsumused. Sa võid olla kindel, et Jehoova teab täpselt, millal ja kuidas sind aidata. (Laul 27:1, 3.) Kui peame raskustes vastu praegu, siis teeme seda ilmselt ka suure viletsuse ajal. (Rooml. 5:3.) Miks võib nii öelda? Paljud vennad-õed on tundnud, et iga edukalt läbitud usuproov on neid valmistanud ette järgmiseks. Nõnda on tugevnenud nende usk sellesse, et Jehoova tahab ja suudab neid aidata. Ja tugev usk on aidanud neil järgmise katsumusega toime tulla. (Jaak. 1:2–4.) w23.07, lk 3, lõigud 7–8

Alandlikkus ja kaastunne ajendavad Jehoovat olema paindlik. Näiteks ilmnes tema alandlikkus siis, kui tal oli plaanis hävitada kurjust täis Soodoma linn. Ta saatis ingli Lotile ütlema, et too põgeneks koos oma perega mägedesse. Lott aga kartis sinna minna ja anus Jehoovat, et ta lubaks neil otsida varju väikses Soari linnas. Tegelikult oli Jehooval plaanis ka see linn hävitada. Ta oleks võinud Lotilt nõuda, et see järgiks täpselt tema juhendeid. Selle asemel aga võttis ta Loti palvet kuulda ja muutis oma plaani. (1. Moos. 19:18–22.) Sajandeid hiljem saatis Jehoova prohvet Joona kuulutama hävingut Niineve linnale. Ent kui niinevelased kahetsesid oma kurje tegusid, hakkas Jehooval neist kahju ja ta säästis seda linna hävingust. (Joona 3:1, 10; 4:10, 11.) w23.07, lk 21, lõik 5

Mida võib Joase loost õppida? Ta oli otsekui puu, mis polnud sügavale juurdunud ning püsis püsti vaid toe najal. Joasele oli selliseks toeks Joojada. Kui Joojadat enam polnud ja Joas hakkas seltsima usutaganejatega, langes ta usust ära. See näitab, et me ei peaks kartma Jehoovat mitte üksnes seepärast, et seda teevad meie usukaaslased või pereliikmed. Et jääda Jehoovale ustavaks, tuleb meil endil hoolitseda selle eest, et meie armastus ja lugupidamine tema vastu ei nõrgeneks. Selleks peame korrapäraselt piiblit uurima, loetu üle mõtisklema ja palvetama. (Jer. 17:7, 8; Kol. 2:6, 7.) Jehoova ei oota meilt midagi üle jõu käivat. Ta soovib, et võtaksime kuulda sõnu tekstis Koguja 12:13, kus öeldakse: „Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on inimese kohus.” Jumalakartus aitab meil Jehoovale ustavaks jääda. See aitab meil ka katsumustes vastu pidada ja sõprust Jehoovaga tugevana hoida. w23.06, lk 18–19, lõigud 17–19

Jehoova on andnud tagatise, mis algab sõnadega: „See, kes troonil istus, ütles.” (Ilm. 21:5a.) See salm on üks kolmest kohast Ilmutusraamatus, kus Jehoova nägemuses ise räägib. Seega pole seda tagatist andnud mitte mõni vägev ingel ega isegi mitte ülesäratatud Jeesus, vaid Jehoova isiklikult. Kuna 5. ja 6. salmis on kirjas Jehoova enda sõnad, on need täiesti usaldusväärsed. Miks võib nii öelda? Sest Jehoova on „Jumal, kel on võimatu valetada”. (Tiit. 1:2.) Jehoova ütles: „Ma teen kõik uueks!” Ta räägib siin küll tulevastest muudatustest, kuid nende toimumine on tema jaoks nii kindel, et ta väljendab end olevikus, otsekui oleks ta neid juba tegemas. (Jes. 46:10.) w23.11, lk 3–4, lõigud 7–8

Peetrusel tuli oma nõrkustega kõvasti maadelda. Näiteks kui Jeesus rääkis sellest, et piibli prohvetiennustuste kohaselt peab ta kannatama ja surema, hakkas Peetrus „talle etteheiteid tegema”. (Mark. 8:31–33.) Samuti vaidlesid Peetrus ja teised apostlid korduvalt selle üle, „kes neist on suurem”. (Mark. 9:33, 34.) Ja viimasel õhtul enne Jeesuse surma haaras Peetrus mõõga „ning lõi sellega ülempreestri orja ja raius ära tema parema kõrva”. (Joh. 18:10.) Selsamal ööl haaras Peetrust hirm ja ta salgas Jeesuse kolm korda ära. (Mark. 14:66–72.) Oma viga mõistes nuttis ta kibedasti. Jeesus ei hüljanud Peetrust. Pärast ülesäratamist andis ta Peetrusele võimaluse kinnitada oma armastust tema vastu. Ta küsis Peetruselt, kas too armastab teda, ja ütles siis talle: „Hoia mu lambakesi kui karjane.” (Joh. 21:15–17.) Peetrus oli selleks meelsasti valmis. 33. aasta nädalatepühal oli ta Jeruusalemmas ning esimeste hulgas, kes võiti püha vaimuga. w23.09, lk 22, lõigud 6–7

Peetrus ütles kogudusevanematele: „Hoidke teie hoolde usaldatud Jumala karja.” (1. Peetr. 5:1–4.) Kogudusevanemad, me teame, et te armastate oma vendi-õdesid ja tahate nende eest hoolitseda. Vahel võite aga tunda, et olete nii hõivatud või väsinud, et ei suuda seda teha. Kui sina tunned nii, siis mis võiks sind aidata? Räägi sellest Jehoovaga. Peetrus kirjutas: „Kui keegi teenib, siis ta toetugu jõule, mida annab Jumal.” (1. Peetr. 4:11.) Vendadel-õdedel on probleeme, mis lahenevad täielikult alles uues maailmas. Kuid pea alati meeles, et Jeesus kui ülemkarjane suudab teha seda, mida sina ei suuda. Tema saab neid aidata juba praegu ja veel enam uues maailmas. Jehoova ei oota sinult muud, kui et armastaksid oma usukaaslasi, teeksid oma parima, et nende eest hoolitseda, ja oleksid karjale eeskujuks. w23.09, lk 29–30, lõigud 13–14

Meil tuleb hoiduda sellele maailmale omasest mõtteviisist. Kui hakkame mõtlema nii nagu inimesed meie ümber, võime hakata Jehoova seadusi eirama. (1. Kor. 3:19.) Selle maailma tarkuse järgi on täiesti loomulik rahuldada oma patuseid ihasid. Mõned Pergamoni ja Tüatiira kristlased olid lasknud end mõjutada neist, kes teenisid ebajumalaid ja elasid ebamoraalset elu. Jeesus manitses mõlemat kogudust, kuna nad sallisid seksuaalset ebamoraalsust. (Ilm. 2:14, 20.) Ka tänapäeval tuleb meil olla hoolsad, et meid ei mõjutaks ümbritsevate inimeste hoiakud. Sugulased ja tuttavad võivad meile öelda, et Jehoova normid on liiga ranged ja et meil tuleks siin-seal järeleandmisi teha. Näiteks võivad nad väita, et pole mingit vajadust järgida piibli iganenud moraalinorme. Vahel aga võime tunda, et Jehoova seadused pole piisavalt konkreetsed, ja siis võib tekkida soov minna „üle selle, mis on kirjutatud”. (1. Kor. 4:6.) w23.07, lk 16, lõigud 10–11

Jeesuse ema Maarja vajas jõudu. Ingel Gabriel ütles talle, et ta jääb lapseootele ja peab üles kasvatama messia. Maarja võis olla üsna šokeeritud, kuna ta ei teadnud lastekasvatamisest suurt midagi ja ta polnud isegi abielus. Lisaks tuli tal seda, et ta last ootab, oma kihlatule Joosepile selgitada. (Luuka 1:26–33.) Kust sai Maarja jõudu? Näiteks palus ta ingel Gabrielil anda selle ülesande kohta lisainfot. (Luuka 1:34.) Ja peagi pärast seda reisis ta mägismaale ühte Juuda linna, et minna külla oma sugulasele Eliisabetile. Eliisabet kiitis Maarjat ja lausus Jehoova vaimu mõjutusel tema sündimata lapse kohta ühe julgustava prohvetiennustuse. (Luuka 1:39–45.) Maarja ütles, et Jehoova „on teinud oma käsivarrega vägevaid tegusid”. (Luuka 1:46–51.) Gabrieli ja Eliisabeti kaudu andis ta Maarjale jõudu. w23.10, lk 14–15, lõigud 10–12

Väike hulk kristlasi on võitud püha vaimuga ja neil on Jehoovaga erilised suhted. Need 144 000 kristlast hakkavad taevas koos Jeesusega preestritena teenima. (Ilm. 14:1.) Kogudusetelgi püha paik sümboliseerib nende kui vaimust sündinud Jumala poegade seisundit, kui nad on veel maa peal. (Rooml. 8:15–17.) Kõige püham paik sümboliseerib taevast, kus on Jehoova. Eesriie, mis eraldab püha paika kõige pühamast paigast, sümboliseerib Jeesuse inimkeha, mis takistas tal vaimse templi ülempreestrina taevasse minna. Kui ta andis oma keha lunastusohvriks, avas ta sellega kõigile võitud kristlastele tee taevasse. Ka neil tuleb loobuda inimkehast, et oma tasu kätte saada. (1. Kor. 15:50; Heebr. 10:19, 20.) w23.10, lk 28, lõik 13

Giideon jäi rahulikuks, kui Efraimi mehed temaga pahandasid. (Kohtum. 8:1–3.) Ta ei vastanud neile vihaselt, vaid kuulas nad ära ja püüdis siis ärevat olukorda leevendada. Kogudusevanemad saavad Giideoni eeskuju järgida, kui kuulavad oma usukaaslasi hoolega, jäävad rahulikuks ja vastavad leebelt, kui keegi neid kritiseerib. (Jaak. 3:13.) Nii toimides aitavad nad kaasa sellele, et koguduses valitseks rahu. Kui Giideon sai midjanlaste üle võidu ja teda kiideti, ei võtnud ta au endale. (Kohtum. 8:22, 23.) Kuidas saavad ametisse määratud vennad tema eeskuju järgida? Nad peaksid kõige selle eest, mida nad teha suudavad, tooma au Jehoovale. (1. Kor. 4:6, 7.) Näiteks, kui kogudusevanemat kiidetakse hea õpetamisoskuse eest, siis võiks ta juhtida tähelepanu sellele, kui palju piibel ja Jehoova organisatsioonilt saadud väljaõpe on teda aidanud. Kogudusevanematel on hea meeles pidada, et nad ei õpeta mitte selleks, et inimestele muljet avaldada, vaid et tuua au Jehoovale. w23.06, lk 4, lõigud 7–8

Kui me ei saa seda, mida oleme palunud, oleks meil hea mõelda, kas me palvetame õige asja eest. Me arvame sageli, et teame, mis on meile parim. Kuid asjad, mida me palume, ei pruugi pikas perspektiivis meile kasuks tulla. Ja mõned asjad ei pruugi olla kooskõlas Jehoova tahtega. (1. Joh. 5:14.) Mõtleme näiteks lapsevanematele, kes paluvad Jehoovalt, et nende laps ei kalduks tõeteelt kõrvale. See tundub olevat täiesti kohane palve. Samas Jehoova ei sunni kedagi teda teenima. Ta tahab, et me kõik, sealhulgas meie lapsed, teeniksime teda vabast tahtest. (5. Moos. 10:12, 13; 30:19, 20.) Seepärast võiksid lapsevanemad Jehoovalt hoopis paluda, et nad oskaksid puudutada oma lapse südant, nii et ta hakkaks Jehoovat armastama ja saaks temaga sõbraks. (Õpet. 22:6; Efesl. 6:4.) w23.11, lk 21, lõik 5; lk 23, lõik 12

Ühe piibli teatmeteose järgi tähendab kreekakeelne sõna, mis on siin tõlgitud vastega „julgustage”, seismist kellegi kõrval, et toetada teda ajal, mil tal tuleb taluda ränki katsumusi. Niisiis, kui me mõnd venda või õde julgustame ja lohutame, aitame tal katsumustega toime tulla ja eluteed mööda edasi käia. Iga kord, kui me midagi sellist teeme, väljendub selles meie armastus. (2. Kor. 7:6, 7, 13.) Julgustamine on tihedalt seotud kaastundega. Miks võib nii öelda? Kaastundlik inimene soovib teisi julgustada ning nende kannatusi leevendada. Paulus ütles, et Jehoova on „hella halastuse isa, kes julgustab meid igas olukorras”. (2. Kor. 1:3.) w23.11, lk 9–10, lõigud 8–10

Kõik Kristuse järelkäijad kogevad raskusi. Mõelgem näiteks Paulusele. Ta kirjutas Tessaloonika kristlastele: „Kui olime teie juures, rääkisime teile, et meid ootavad ees raskused, ja nii ongi läinud.” (1. Tess. 3:4.) Ja korintlastele kirjutas ta: „Me tahame, vennad, et te teaksite, milliseid raskusi me kogesime. ... [Me] isegi kartsime oma elu pärast.” (2. Kor. 1:8; 11:23–27.) Kristlased kogevad väga erisuguseid raskusi. (2. Tim. 3:12.) Võib-olla on su sõbrad ja sugulased olnud sinu vastu vaenulikud. Ehk on sul töö juures olnud probleeme selle tõttu, et oled otsustanud käituda kõiges ausalt. (Heebr. 13:18.) Või oled kogenud valitsuse tagakiusamist, kuna oled rääkinud teistele head sõnumit. Kuid ükskõik, mis raskusi meil ka poleks, ütles Paulus, et meil tuleks nende üle rõõmustada. w23.12, lk 10, lõigud 9–10

Jaakob pidi palju kannatama. Kaks tema poega, Siimeon ja Leevi, tegid kogu perele häbi ja teotasid Jehoova nime. Lisaks kõigele sellele kaotas Jaakob ka oma armsa naise Raaheli, kui too nende teist last sünnitas. Ja veel vanas eas pidi ta kolima Egiptusse, kuna tema kodumaal oli näljahäda. (1. Moos. 35:16–19; 37:28; 45:9–11, 28.) Vaatamata kõigele sellele usaldas Jaakob Jehoovat ja oli kindel, et tema tõotused täituvad. Jehoova omakorda kinnitas Jaakobile, et tal on temast hea meel. Kuidas ta seda tegi? Jehoova õnnistas Jaakobit ja andis talle palju vara. Ja kahtlemata oli Jaakob Jehoovale väga tänulik, kui sai jälle kokku oma kalli poja Joosepiga, kelle ta arvas ammu surnud olevat. Jaakob pidas raskustes vastu, kuna Jehoova oli tema lähedane sõber. (1. Moos. 30:43; 32:9, 10; 46:28–30.) Ja just lähedane suhe Jehoovaga on see, mis aitab ka meil eluraskustest võitjana välja tulla. w23.04, lk 15, lõigud 6–7

Laulus 23 jutustab Taavet, millise kindlustunde annab talle see, et Jehoova armastab teda ja hoolitseb tema eest. Ta nimetab Jehoovat oma karjaseks ja räägib, kui tugev side nende vahel on. Taavet usaldas Jehoovat täielikult ja järgis kõiges tema juhatust. Ta teadis, et Jehoova armastus saadab teda kogu ta elu. Miks oli ta selles nii kindel? Taavet tundis, et Jehoova hoolitseb tema eest hästi, kuna ta oli alati andnud talle kõik, mida vaja. Tal oli Jehoova soosing ja Jehoova oli tema sõber. Seepärast oli ta kindel, et mis ka ei juhtuks, tuleb tema taevane isa talle appi. Teadmine, et Jehoova armastab teda ja hoolitseb tema eest, aitas tal mitte muretseda ega kaotada rõõmu, vaid olla oma olukorraga rahul. (Laul 16:11.) w24.01, lk 28–29, lõigud 12–13

Alates teisest maailmasõjast on Jehoova teenijad paljudes maades saanud suhteliselt vabalt kuulutada. Tänu sellele on väga paljud Jehoovat tundma õppinud. Juhtiva kogu liikmed järgivad Jeesuse juhatust. Nad soovivad, et kõik nende antavad juhendid oleksid kooskõlas Jeesuse ja Jumala tahtega. Kogudusi juhivad nad ringkonnaülevaatajate ja kogudusevanemate kaudu. Võitud kogudusevanemad ja laiemalt võttes kõik kogudusevanemad on Jeesuse paremas käes. (Ilm. 2:1.) Loomulikult on need vanemad ebatäiuslikud ja teevad vigu. Ka Mooses ja Joosua ning apostlid eksisid vahel. (4. Moos. 20:12; Joosua 9:14, 15; Rooml. 3:23.) Ent me võime olla kindlad, et Jeesus juhatab ustavat orja ja kogudusevanemaid ning teeb seda ka edaspidi. Meil on seega igati põhjust usaldada neid, kelle kaudu ta meid juhib. w24.02, lk 23–24, lõigud 13–14

Me saame Jehoovat rõõmustada, kui räägime teistele sellest, kui tänulikud me talle oleme ja kui väga me teda armastame. Kuulutustööl on meie peamine eesmärk aidata inimestel Jehoova ligi tulla ja näha, milline armastav taevane isa ta on. (Jaak. 4:8.) Me saame neile rääkida Jehoova suurepärastest omadustest, näiteks armastusest, õiglusest, tarkusest ja jõust. Samuti saame tuua Jehoovale kiitust, kui võtame ta endale eeskujuks. Kui me seda teeme, panevad inimesed tähele, et me erineme teistest, ja nad võivad hakata mõtlema, miks see nii on. (Matt. 5:14–16.) See võib anda meile võimaluse selgitada, miks me käitume nii, nagu me käitume, ja see omakorda võib siirastes inimestes tekitada soovi Jehoovat tundma õppida. Jehoova rõõmustab, kui me neil viisidel teda kiidame. (1. Tim. 2:3, 4.) w24.02, lk 10, lõik 7

Et saada küpseks kristlaseks, on noorel vennal tarvis praktilisi oskusi. Need aitavad sul täita ülesandeid koguduses, teha enda ja oma pere elatamiseks tööd ning hoida teistega häid suhteid. Näiteks õpi hästi lugema ja kirjutama. Piibel ütleb, et see, kes loeb Jumala sõna iga päev ja mõtiskleb loetu üle, on õnnelik. (Laul 1:1–3.) Igapäevane piiblilugemine aitab tundma õppida Jehoova mõtteviisi ja see omakorda aitab vennal arendada mõtlemisoskust ja õppida pühakirja põhjal arutlema. (Õpet. 1:3, 4.) Meie vennad ja õed vajavad küpsete meeste piiblil põhinevat juhatust ja nõuandeid. Kui sa oskad hästi lugeda ja kirjutada, aitab see sul valmistada ette sisukaid kõnesid ja vastuseid. Samuti aitab see sul teha häid märkmeid. Nende abil saad kasvatada enda usku ja julgustada teisi. w23.12, lk 26–27, lõigud 9–11

Kui sul on kartusi, oleks hea mõtiskleda selle üle, mida Jehoova tulevikus teeb, kui Saatan on kadunud. 2014. aasta üldkokkutulekul oli demonstratsioon selle kohta, kuidas üks isa arutas perega, kuidas kõlaks piiblitekst 2. Timoteosele 3:1–5, kui see käiks paradiisi kohta. Ta luges seda nii: „Uues maailmas valitsevad õnnelikud ajad, sest inimesed on siis teiste armastajad, vaimsete väärtuste armastajad, tagasihoidlikud, alandlikud, Jumala kiitjad, vanematele sõnakuulelikud, tänumeelsed, ustavad, kiindunud oma perekonda, järeleandlikud, alati teistest head kõnelevad, ennast valitsevad, leebed, headuse armastajad, usaldusväärsed, paindlikud, tasase meelega, pigem Jumala armastajad kui naudingute armastajad, ajendatud tegutsema ehtsast armastusest Jumala vastu, ja nende poole hoiavad inimesed meeleldi.” Kas sinule meeldib arutada oma lähedaste või usukaaslastega selle üle, milline on elu uues maailmas? w24.01, lk 6, lõigud 13–14

Piibel ütleb: „Jehooval on hea meel oma rahvast.” (Laul 149:4.) Vahel aga võib mõni Jehoova teenija mõelda, et Jehooval temast küll hea meel ei ole. Ka vanaaja jumalateenijate seas oli neid, kes tundsid samamoodi. (1. Saam. 1:6–10; Iiob 29:2, 4; Laul 51:11.) Piibel näitab, et ebatäiuslikel inimestel võib olla Jehoova soosing. Selleks tuleb meil uskuda Jeesusesse ja lasta end ristida. (Joh. 3:16.) Nii näitame avalikult, et oleme kahetsenud oma patte ja tõotanud Jehoovale, et täidame tema tahet. (Ap. t. 2:38; 3:19.) Jehoova rõõmustab, kui me nii teeme ja temaga järjest lähedasemaks saame. Kui anname oma parima, et täita oma pühendumistõotust, on tal meist hea meel ja ta peab meid oma sõbraks. (Laul 25:14.) w24.03, lk 26, lõigud 1–2

Kui võimud käsivad meil kuulutamise lõpetada, tuleks meil palvetada nagu need Jeesuse jüngrid. Me võime olla kindlad, et Jehoova aitab meid. Palveta, et sul oleks julgust ja tarkust teha kuulutustööd ning palu Jehoovalt abi, et probleemidega toime tulla. Paljudel meist on elus erisuguseid katsumusi, näiteks ränk haigus, emotsionaalsed probleemid, lähedase kaotus, keerukad peresuhted või tagakiusamine. Ja pandeemiate ning sõdade tõttu on meie olukord veelgi raskem. Räägi Jehoovale kõigest, mida sa tunned, just nagu sa räägiksid hea sõbraga. Võid olla kindel, et ta tegutseb su heaks. (Laul 37:3, 5.) Kui oleme püsivad palves, aitab see meil raskustes vastu pidada. (Rooml. 12:12.) Jehoova teab, mida tema teenijad läbi elavad, „ta kuulab nende appihüüdu”. (Laul 145:18, 19.) w23.05, lk 5–6, lõigud 12–15

Kui meil on vaja teha mõni tähtis otsus, tuleks meil püüda mõista, mis on Jehoova tahe, ja siis sellega kooskõlas tegutseda. (Efesl. 5:17.) Kui otsime piibli põhimõtteid, mis meie olukorra kohta käivad, näitab see, et püüame vaadata asjadele Jehoova vaatepunktist. Kui neid põhimõtteid ellu rakendame, teeme tõenäoliselt ka paremaid otsuseid. Saatanale meeldiks väga, kui oleksime selle maailma tegemistega nii hõivatud, et meil ei jääks aega Jehoova teenimiseks. (1. Joh. 5:19.) Võib väga kergesti juhtuda, et kristlase elu hakkab keerlema materiaalsete asjade, hariduse omandamise või karjääri tegemise ümber ja ta ei kasuta ära võimalusi, mis tal Jehoova teenistuses on. Kui nõnda läheb, näitab see, et kristlast on mõjutanud maailma mõtteviis. Muidugi pole aineline vara, haridus ega töö iseenesest valed, kuid need ei tohiks kunagi meie elus kõige tähtsamaks saada. w24.03, lk 24, lõigud 16–17