Jeremija
6 Otsige varju, Benjamini pojad, põgenege Jeruusalemmast!
süüdake märgutuli Beet-Keremi kohal!
Sest põhja poolt paistab õnnetus, suur häving.+
2 Siioni tütar on kui kaunis ja hellitatud naine.+
3 Tema juurde tulevad karjased oma karjadega.
Tema ümber löövad nad üles oma telgid.+
Igaüks karjatab oma karja.+
4 „Valmistugem sõjaks tema vastu!
Tõuskem ja rünnakem teda keskpäeval!”
„Häda meile, sest päev on möödumas,
õhtuvarjud venivad pikemaks!”
5 „Tõuskem ja rünnakem öösel,
hävitagem tema kindlustornid!”+
6 Nii ütleb vägede Jehoova:
„Võtke maha puid ja kuhjake Jeruusalemma ümber piiramisvall.+
See on linn, millelt tuleb aru nõuda.
Tema sees on üksnes rõhumine.+
7 Nii nagu veemahuti hoiab vee värske*,
nii hoiab see linn oma kurjuse värske.
Tema sees kuuldakse vägivallast ja laastamisest,+
mu ees on aina haigused ja hädad.
8 Võta kuulda hoiatust, Jeruusalemm, et ma ei tõmbuks sinust vastikusega eemale+
ega teeks sind lagedaks, asustamata maaks.”+
9 Nii ütleb vägede Jehoova:
„Nad nopivad hoolsalt Iisraeli järelejäänuid, nagu nopitakse viimaseid viinamarju.
Siruta taas oma käsi nagu see, kes viinapuult marju korjab.”
10 „Kellele ma peaksin rääkima ja keda hoiatama?
Kes küll kuulaks?
Nende kõrvad on suletud*, nad ei pane tähele.+
Nad põlgavad Jehoova sõna,+
see ei meeldi neile.
11 Seepärast olen ma täis Jehoova viha,
ma olen väsinud seda enda sees hoidmast.”+
„Vala see välja laste peale tänaval,+
samuti noorte meeste jõukude peale.
Kõik võetakse kinni, nii mees kui ka tema naine,
vana mees ühes raugaga.+
12 Nende majad saavad teistele,
samuti nende põllud ja naised.+
Sest ma tõstan oma käe selle maa elanike vastu,” lausub Jehoova.
13 „Kõige pisemast kõige suuremani ahnitsevad kõik ebaausat tulu,+
prohvetist preestrini teevad kõik pettust.+
15 Kas tunnevad nad häbi oma jäledate tegude pärast?
Neil pole häbi raasugi!
Nad ei teagi, mida tähendab alandus!+
Seepärast langevad nad ühes langejatega.
Kui ma neid karistan, siis nad komistavad,” ütleb Jehoova.
16 Nii lausub Jehoova:
„Peatuge ristteedel ja vaadake!
Küsige ammuste radade kohta,
missugune on hea tee, ja käige sellel,+
et leida endale kergendust.”
Kuid nemad ütlevad: „Ei käi!”+
18 „Seepärast kuulake, rahvad!
Teadke, rahvahõimud,
mis nendega juhtub!
19 Kuula, maa!
Ma toon selle rahva peale õnnetuse,+
nende endi sepitsuste vilja,
sest nad pole kuulanud mu sõnu
ja nad on hüljanud mu seaduse*.”
20 „Milleks mulle teie viiruk Seebast,
kas mul on vaja healõhnalist roogu kaugelt maalt?
Teie põletusohvrid ei ole mulle meelepärased,
teie ohvrid ei meeldi mulle.”+
21 Seepärast ütleb Jehoova:
„Ma panen sellele rahvale komistuskivid
ja nad komistavad nende otsa,
isad koos poegadega,
naaber ja tema sõber —
kõik nad hukkuvad.”+
23 Nad haaravad vibu ja oda.
Nad on julmad ega tunne halastust.
Nende hääl möirgab nagu meri
ja nad ratsutavad hobustel.+
Nad seavad end sinu vastu lahinguvalmis nagu sõjamees, oh, Siioni tütar.”
24 Me oleme kuulnud neist sõnumeid.
Meie käed lõtvuvad.+
Meid on haaranud ahastus,
valud nagu sünnitajat.+
25 Ära mine väljale
ja ära käi mööda teed,
sest vaenlasel on mõõk,
kõikjal on hirm.
26 Mu rahva tütar,
kata end kotiriidega+ ja püherda tuhas!
Leina nii, nagu leinaksid oma ainsat poega, hala kibedalt,+
sest hävitaja ründab meid ootamatult.+
27 „Ma olen pannud su* maagisulatajaks,
oma rahva läbiuurijaks.
Sa pead tähele panema ja uurima nende teed.
28 Nad kõik on äärmiselt kangekaelsed,+
käivad ringi laimajatena.+
Nad on kui vask ja raud.
Nad kõik on rikutud.
30 Neid hüütakse põlatud hõbedaks,
sest Jehoova on nad hüljanud.”+