Premenstruaalne sündroom — väljamõeldis või tegelikkus?

Tema käitumine on muutlik ja etteaimamatu. Ühel hetkel on ta kõigega nõus, järgmisel vaidleb kõigele vastu. Tema sõnades peegeldub meeleheide. Kui teda ka lohutatakse, reageerib ta kõigele öeldule või tehtule äärmuslikult. Tähtsusetu küsimus paisub vägagi tõenäoliselt ülemäära suureks ning sellest sünnib äge vaidlus. Paari päeva või umbes nädala pärast kaob see „teine” naine äkitselt ja ta on jälle tema ise . . . mõneks ajaks.

TULEB tunnistada, et mitte kõigil naistel ei esine nii järske meeleolumuutusi. Ent osa naisi tunneb enne menstruatsiooni algust, otsekui oleks neis eelkirjeldatud kombel korraga kaks isikut, üks hea ja teine halb. Millest taolised meeleolumuutused tulenevad? Kas selline käitumine on tõesti menstruaaltsükli jooksul toimuvate muutuste tagajärg?

Mida PMS endast kujutab?

Vastavalt ajakirjale American Journal of Psychiatry võib premenstruaalse sündroomiga (PMS) olla tegemist naiste puhul, kellel „tsükliliselt esinevad teatud sümptomid, mis on sedavõrd tõsised, et mõjuvad häirivalt mõnedes eluvaldkondades”, ja mis ilmnevad alati enne menstruatsiooni. Samal ajal kui pole olemas ühtegi laboratoorset analüüsi, mille abil võiks PM-sündroomi diagnoosida, võib PM-sündroomiga olla tegu juhul, kui naisel on iga tsükli jooksul ka ühe või kahe nädala pikkune sümptomiteta periood. Selle definitsiooni põhjal arvavad arstid, et vaid 10 protsendil naistel on PMS.

Teistel raviarstidel on PM-sündroomist teistsugune arusaam. Nad väidavad, et PMS vaevab suuremat hulka naisi: 40 kuni 90 protsenti. Nende definitsiooni kohaselt hõlmab see termin mitmesuguseid vaevusi, nagu kehakaalu tõus, väsimustunne, liigesevalud, alakõhu krambivalud, migreen, ärritatavus, rindade valulikkus, nutuhood, piinav isu ja meeleolumuutused. PM-sündroomiga seostatakse rohkem kui 150 sümptomit. Naistel, kaasa arvatud nendelgi, kel enam menstruatsiooni pole, võivad neist sümptomitest avalduda üks või mitu. Tavaliselt avaldub PM-sündroom naisel peamiselt siiski 30. kuni 40. eluaasta vahel. Enamikule naistele on PMS-nähud häirivad, kuid siiski talutavad. Käesolevas artiklis teemegi juttu eelkõige neist, kelle puhul on tegemist kergemakujuliste PM-sündroomi juhtudega.

Michigani ülikooli teaduri Nancy Reame’i sõnul vaadatakse PM-sündroomile Ühendriikides kui „mittespetsiifilisele tervisehäirele”, samas kui teistes riikides võib sümptomite liik ja tõsidus suuresti erineda. Ta ütles, et „mõnes paigas räägitakse eelkõige tähelepandavatest füüsilistest nähtudest, teistes kultuurides aga on kesksel kohal emotsionaalsed nähud”. Hiinas uurimistööd teinud Reame tõi näiteks hiinlased. „Hiina kultuuris on emotsionaalsete sümptomite avaldumine taunitav.” Reame märkis, et seetõttu pööravadki naised, kui neilt menstruaalprobleemide kohta küsida, kõige enam tähelepanu krambivaludele.

PM-sündroomi avalikustamine

Esimest korda käsitles PM-sündroomi New Yorgist pärit dr. Robert T. Frank 1931. aastal oma töös „Menstruatsioonieelse pingeseisundi hormonaalsed põhjused”. Ta täheldas, et mõningaid naisi vaevas enne menstruatsiooni väsimus, keskendumisvõime langus ja närvipinge.

Alles 22 aastat hiljem avaldasid Inglise arstid Katharina Dalton ja Raymond Greene meditsiiniajakirjas ettekande, milles nad võtsid kasutusele väljendi „premenstruaalne sündroom”. Dr Dalton viitas PM-sündroomile kui „maailma kõige levinumale ja tõenäoliselt ka kõige vanemale tõvele”. Tema tähelepanekud PM-sündroomi võimaliku mõju kohta naise käitumisele said laiemale avalikkusele teatavaks 1980. aastal. Temal ja mõningatel teistel arstidel paluti diagnoosida kahte briti naist, keda süüdistati mõrvas. Arstide teooria kohaselt võivad menstruaaltsükli jooksul toimuvad hormonaalsed muutused mõjutada naise käitumist. Nende pandud PMS-diagnoosi käsitati mõlemal juhul kui süüd kergendavat asjaolu. Ühel juhul sai kaebealune mõrva eest väiksema karistuse, kuna tema „vastutusvõime oli kahanenud”.

Eeltoodu sarnased juhtumid, kus naised nii vägivaldselt käituvad, paistavad olevat vaid erandjuhtumid. Taolise käitumise ja ka nende vähemhäirivate sümptomite põhjuste üle, mida enamik naisi menstruatsiooni aegu kogeb, jätkatakse väitlemist nii meditsiinialaste kui muude ajakirjade veergudel.

Kas taoline käitumine on tõesti naise kehas toimuvate tsükliliste hormonaalsete muutuste tagajärg? Või kas on käsitus tormitsevatest hormoonidest ja naise keha juhitamatusest lihtsalt väljamõeldis? Selle kohta, mil määral hormonaalsed muutused naise käitumist mõjutavad või kas need üldse seda teevad, on väga erinevaid arusaamu. Paljud teadurid ning arstid on ühel meelel, et selle mõistmiseks, miks osal naistel on PM-sündroom, peab kõigepealt saama suurema selguse selles, millist vastastikust mõju aju ja munasarja hormoonid menstruaaltsükli vältel avaldavad.

Menstruaaltsükkel

Umbes iga nelja nädala tagant kordub naise kehas keerukas hormonaalsete muutuste tsükkel. Sõna „menstruatsioon”, mille asemel paljudki kasutavad väljendit „pahad päevad”, tuleneb ladinakeelsest sõnast mensis ehk „kuu”.

Tsükli käivitamiseks edastab aju hüpotalamus signaali ajuripatsile. Vastuvõetud signaali mõjul eritab ajuripats folliikulit stimuleerivat hormooni (FSH). FSH kandub vere kaudu munasarjadesse ning paneb need valmistama östrogeeni. Östrogeeni hulga suurenedes eritab ajuripats luteiniseerivat hormooni (LH). LH pärsib FSH eritumist. Üks munarakk saavutab küpsuse ning liigub emakasse. Pärast munaraku irdumist hakkab erituma hormoon progesteroon. Kui munarakk ei viljastu, langeb progesterooni ja östrogeeni hulk järsult.

Ilma hormoonide toimeta emaka limaskest taandareneb ning veri koos muu vedeliku ja osa limaskestaga eemaldatakse tupe kaudu. Emaka limaskesta täielikuks väljaheitmiseks võib naisel kuluda kolm kuni seitse päeva ning sellega menstruaaltsükkel lõpebki. Kui üks tsükkel lõpeb, toodab aju taas hormoone, mis annavad märku uue tsükli alustamiseks.

Kas hormoonidevaheline võitlus?

Mõned väidavad, et naise menstruatsioonieelseid nähtusid põhjustab östrogeeni ja progesterooni omavahelise tasakaalu puudumine. Nende kinnituste kohaselt hoiavad need hormoonid koostöös tavaliselt õiget tasakaalu. Ent kui üht produtseeritakse enam kui teist, algab võitlus, mis jätab oma jälje naise kehasse.

Suur östrogeeni hulk võib naise kergesti ärrituvaks muuta. Teistel jälle on ülekaalus progesteroon, mis paneb nad tundma masendust ja väsimust.

Teised teadurid ei ole aga nõus oletusega, et PM-sündroomi põhjustab hormonaalse tasakaalu puudumine. Nad väidavad, et mõnes naises kutsuvad menstruatsioonieelseid nähtusid esile peamiselt psühholoogilised ja sotsiaalsed tegurid. PM-sündroomi põhjusi käsitlev artikkel ajakirjas Patient Care väidab, et „võrreldes naisi, kellel PM-sündroom avaldub raskel kujul, nende naistega, kellel see ei ole nõnda, pole leitud mingeid konkreetseid erinevusi suguhormoonide esinemisrütmis, suhtarvus, hulgas ega ajastatuses”.

Näiteks stressi tõttu võivad PMS-nähud avalduda tavalisest varem, hiljem või tugevamal kujul. Menstruatsioonieelset sündroomi käsitlevas raamatus (PMS—Premenstrual Syndrome and You: Next Month Can Be Different) märgitakse: „Stress pärsib hormoonide eritumist ning ebapiisav hulk hormoone võib põhjustada sedalaadi hormonaalset tasakaalutust, mis süvendab PMS-nähtusid.” Enne menstruatsiooni võib paista, et tervise, rahaasjade või perekonnaga seotud probleemid on suuremad ja et nendega on raskem toime tulla.

Hirm alavääristamise ees

Mõned teadurid on veendunud, et kui naisel esineb menstruatsiooniga seotud nähtusid, ei peeta teda sugugi ideaalseks töötegijaks või otsuste langetajaks. „Sel viisil näitab ühiskond naistele nende koha kätte. Kui oled kord kuus kehvemas seisundis, tähendab see, et sa ei peaks üldse neid tõsiseid ja tähtsaid asju ajama,” tõdeb psühholoog Barbara Sommer.

Teised teadurid on veendunud, et naised on PM-sündroomi ise heaks kiitnud, kuna sellega võivad nad õigustada oma käitumist. Raamatu The Mismeasure of Woman autor dr. Carol Tavris väidab ajakirjale Redbook antud intervjuus, et PMS „lubab naistel öelda: ’Mis haigus mul on?’, selle asemel et öelda: ’Mis on mu elus valesti, et ma end nii viletsalt tunnen?’ ”.

Aastal 1985 võitlesid Ameerika Psühhiaatriaühingu (APA) naiste õiguste eest seisva komitee naispsühhiaatrid selle vastu, et PMS pannakse APA väljaantavasse diagnostika ja statistika käsiraamatusse. Kuigi see on käesoleva käsiraamatu (1987) lisas toodud ära kui „hilisluteiinijärgu düsfooriline häire”, on APA töörühm teinud ettepaneku kanda järgmise väljaande põhiteksti termin „premenstruaalne düsfooriline häire” (PMDD). Selle kandmine käsiraamatusse teeks sellest ametlikult psüühikahäire.

„See ei kuulu üleüldse sellesse raamatusse, sest see ei ole vaimne häire,” märgib töörühma endine nõuandja dr. Paula Kaplan. „Järgmine kord, kui naine kandideerib peaprokuröri ametikohale, küsitakse temalt: ’Kas teil on olnud PMDD?’,” ütles ta.

Kust leida abi

Meditsiinitöötajad väitlevad PM-sündroomi teemal üha edasi. PM-sündroomi konkreetse põhjuse ja ravi kohta esitatakse paljusid teooriaid. Mõnede arstide arvates võib esineda koguni 18 PM-sündroomi vormi, millest igaühel on eri sümptomid. Ühe hiljutise uurimuse kohaselt võib PMS-nähtude vallandamisel olla oma osa tsingil. Teise uurimuse järgi võib probleemi põhjuseks olla B₆-vitamiini puudus, mis mõningatel kergekujulist masendust tekitab.

Otsides abi ikka ja jälle esinevate PMS-nähtude leevendamiseks, on naised proovinud muu hulgas taolisi ravivahendeid nagu valgus- ja uneteraapia, täieliku lõdvestumise tehnika, antidepressandid, progesterooni sisaldavad ravimküünlad. Ent siiani ei ole veel leitud ravivahendit, mis tooks püsivat leevendust.

Naised, kelle vaevused enne menstruatsiooni on talumatud, peaksid pidama nõu arstiga. Iga PM-sündroomi juht on ainulaadne, ning iga naine väärib usaldatavat meditsiinilist nõuannet ja asjakohast ravi. Kuna PMS-nähud võivad sarnaneda teiste tõsiste haigusseisunditega, nagu mõne kilpnäärmehaiguse, endometrioosi või depressiooniga, on tähtis minna arstlikule läbivaatusele.

On soovitatav, et enne esimest arsti juurde minekut märgiks naine üksikasjalikult päevikusse või kalendrisse, millised füüsilised ja emotsionaalsed vaevused tal enne menstruatsiooni on. Kui ta teab, millistel päevadel on ta tõenäoliselt tujukam või tunneb kergemini ärritust või masendust, võib ta oma ajakava vastavalt sellele kohandada. Samuti võib see aidata tal kindlaks teha, kas tal on PMS.

Arstid võivad anda nõu, et naine vähendaks tegureid, mis tema elus stressi põhjustavad. Ka toitainerikas toit ja korrapärane kehaline tegevus võivad aidata PM-sündroomiga võidelda. Ühes ülikoolis tehtud uurimuse kohaselt parandas mõningate naiste menstruatsioonieelset masendusmeeleolu süsivesikuterikas ja valguvaene toidusedel. Lisaks võib korrapärane treening või reibas kõnd päeva jooksul aidata võidelda väsimuse ja rusutuse vastu.

Muidugi võivad abiks olla ka pereliikmed, eelkõige abikaasa. Kui igakuine tsükkel põhjustab naisele raskusi, peaksid nad püüdma olla eriti lahked, arvestavad ja mõistvad.

Väitlus jätkub

Mõnede arvates ei ole õige nimetada „sündroomiks” normaalseid emotsionaalseid ja füüsilisi muutusi, mida naine oma menstruaaltsükli jooksul kogeb. Teised jälle suhtuvad PM-sündroomi suure kahtlusega, kuna nende arvates alavääristab see naisi.

Ent paljudele naistele on PMS tegelikkus. Iga kuu tajuvad nad vaevusi, mille tõttu neil on raske perekonna- ja tööasjadega toime tulla. Abi ja mõistmise leidmine võib tunduda tühja tuule tagaajamisena, kuna nii meditsiinilise eriharidusega kui ka ilma vastava erihariduseta inimesed väitlevad üha edasi teemal, kas PM-sündroom on ikka tegelikkus.

[Pilt lk 17]

Perekonnaliikmed võivad aidata sellega, et nad on eriti lahked ja arvestavad