Ootamatu katastroof Jaapanis — kuidas inimesed toime tulid

ÄRGAKE! JAAPANI KORRESPONDENDILT

ALLES oli Kobe jõukas poolteise miljoni elanikuga sadamalinn Jaapanis. Kuid 20 sekundi vältel muutis maavärin, mille tugevuseks mõõdeti 7,2 palli Richteri skaala järgi, suure osa linnast rusudeks. Kümned tuhanded majad ja muud ehitised hävisid või said tugevalt kannatada ning üle 300000 inimese jäi peavarjuta.

See katastroof tabas linna 17. jaanuaril 1995 ehk täpselt aasta pärast seda, kui Ühendriikides California osariigis laastas maavärin Northridge’i ning võttis elu 61 inimeselt. Kobe maavärina ajal vabanes umbes kaks korda rohkem seismilist energiat kui tol korral. Surma sai enam kui 5500 inimest, mistõttu see on kõige enam inimohvreid nõudnud maavärin Jaapanis alates aastast 1923, mil Tokyot ja Yokohamat laastanud väga tugeva maavärina tagajärjel hukkus umbes 143000 inimest.

Õuduslik hetk

Sel saatuslikul varahommikul kell 5.46 oli Ryuji Kobe kesklinnas ajalehti laiali kandmas. Väljas oli veel pime. Järsku kuuldus selline heli, nagu sõidaks rong üle õhuraudtee. Sõidutee ja ehitised lainetasid otsekui meri. Seejärel kustusid kõik tuled.

Mitmetasandilised kiirteed varisesid kokku, paisates sõidukid allpool olevatele sõiduteedele. Raudteerööpad väändusid otsekui savipulgad ja rongid sööstsid rööbastelt välja. Vanad puumajad langesid kokku ja kahekorruselised elamud nägid korraga välja ühekorruselistena. Suurem osa Kobe elanikest raputati unest üles.

Silmapilkselt puhkesid tulekahjud ja terved kvartalid olid leekides. Tuletõrjujad vaatasid seda abitult pealt, kuna värin oli purustanud veevarustussüsteemid. Ühe hetkega oli müüt maavärinakindlatest ehitistest haihtunud.

Üle noatera pääsemised ja tragöödiad

Piirkonnas, mida maavärin otseselt tabas, oli 3765 Jehoova tunnistajat 76 kogudusest. Maavärinale järgnenud hommikuks oli tuvastatud, et surma olid saanud 13 tunnistajat ja 2 ristimata kuulutajat. (Koguja 9:11) Samal ajal teatati politseist 1812 surmajuhtumist, kuid nädala jooksul tõusis see arv üle 5000. Kuna tunnistajad olid kogudustega ühenduses olnud inimesed kiiresti üles leidnud, jäi nende hukkunute arv samaks.

Misao abikaasa läks vara tööle. „Umbes tund aega hiljem hakkas kogu maja värisema,” rääkis Misao. „Ümberringi kukkus katusekive. Üks katuseharjakivi tabas patja, kus kõigest tund aega tagasi oli puhanud mu mehe pea.” Kummut ja raamatukapp langesid üksteise najale täpselt Misao kohal. See päästis ta mattumast katusekivide alla.

Näuguv kass äratas 16-aastase koolipoisi Hiromasa. Kui ta läks kassi välja laskma, toimus värin. Kui ta tuppa tagasi tuli, leidis ta ema televiisori ja raamatukapi all lamamas. Kui suurt kergendust ta küll tundis, kui nägi, et ema on elus! Hiromasa laenas naabrilt taskulambi ning vabastas oma ema asjade alt. Tuhanded võivad jutustada sellest, kuidas nad üle noatera pääsesid. Kuid mõnedele teistele Jehoova tunnistajatele sai osaks valus tragöödia.

Hiroshi ja Kazu Kaneko olid oma korteris rusude alla mattunud. Kristliku koguduse liikmed kiirustasid kohale, et neid aidata. Alles kell 10 hommikul Hiroshi lõpuks vabastati ning viidi haiglasse. Aga kui Kazu hiljem rusude alt kätte saadi, oli ta juba surnud.

Miyoko Teshima, kes oli 24-aastane ja vaid umbes kaks aastat tagasi ristitud, oli endale seadnud eesmärgiks täisaegse teenistuse. Sel hommikul, mil toimus maavärin, magas ta oma maja esimesel korrusel, kui selle teine korrus sisse varises. Miyoko mattus sarikate ja palkide alla. Tema vanemad ja naabrid püüdsid rususid eemaldada, kuid ei suutnud. Tema ema, kes uurib Piiblit, võttis ühendust Jehoova tunnistajatega ning need tulid appi.

Kui Miyoko umbes seitsme tunni pärast rusude alt välja tõmmati, oli ta veel elus. Kolm kristlikku kogudusevanemat tegid koos arsti ja meditsiiniõega Miyokole kordamööda südamemassaaži, kuid ta suri siiski. Tema isa, kes oli olnud tema usu vastane, oli liigutatud tunnistajate püüdlustest päästa tütar, ning ta nõustus oma tütre varem esitatud palvega, et Jehoova tunnistajad ta mataksid.

Kristlik kogudusevanem Takao Jinguji elas koos oma naise ja tütrega ühe vana kortermaja alumisel korrusel. „Kui maavärin meie maja tabas,” rääkis ta, „varises meie kohal olev lagi meile kaela, nii et jäin raamaturiiuli alla vangi. Suutsin lõpuks selle alt välja saada ning püüdsin majast välja pääseda. Korraga kuulsin kellegi häält. See oli üks Jehoova tunnistajast naaber, kes oli meid otsima tulnud.”

Kui Takao lõpuks majast välja sai, nägi ta, et ümbritsevaid maju haaranud leegid olid jõudmas ka tema korterini. Niisiis roomas ta tagasi selle kivisodi keskele ning tegi meeleheitlikke pingutusi, et oma naist välja tirida. Kuid oli juba liiga hilja. Eiko, kellega ta oli olnud abielus 26 aastat, ja tütar Naomi olid hukkunud. Sellele vaatamata hakkas ta teisi oma koguduse liikmeid aitama. „Oma pere heaks ei saanud ma enam midagi teha,” ütles ta hiljem, „seepärast pöörasin oma tähelepanu teiste aitamisele. Tundsin kergendust, kui sain teada, et kõik teised meie kogudusest on pääsenud.”

Lootusetu olukord

Tuhanded otsisid ulualust koolidest ja riiklikest hoonetest. Teised, kes kartsid järeltõukeid, ööbisid lahtise taeval all või magasid oma autos. Raudteed ja maanteed olid täiesti purunenud, ning need teed, mida oleks olnud võimalik abisaadetiste kohaletoimetamiseks kasutada, olid ummistunud tuhandetest sõidukitest. Mitmete päevade jooksul polnud paljudel peaaegu mitte midagi süüa. Kuid on tähelepanuväärne, et polnud ühtegi teadet rüüstamisest, ning paljud jagasid oma vähesegi toiduse teistega.

„See on nagu pärast Teist maailmasõda,” ütles üks tekki mähkunud vanemapoolne mees, kel voolasid pisarad mööda palgeid. Jaapani peaminister Tomiichi Murayama hindas kahjud ning teatas: „Ma pole veel kunagi midagi sellesarnast näinud. See on palju hullem, kui keegi kujutledagi oskab.”

Tunnistajad reageerivad viivitamatult

Kui kristlik kogudusevanem Keiji Koshiro külastas Kobe kesklinna sel hommikul, mil toimus maavärin, ning nägi seda tohutut hävitustööd, mis oli aset leidnud, naasis ta koju ja organiseeris kohaliku koguduse valmistama toitu kaaskristlaste tarvis, kes olid tõsisemalt kannatada saanud. Õhtul viis ta autoga Kobe kesklinna kogudustele toitu ja jooki. Järgmisel hommikul toodi toitu ja vett juurde. Liiklusummikute tõttu organiseerisid tunnistajad abisaadetiste kohaletoimetamiseks 16 mootorrattast koosneva salga.

Ka paljud teised hakkasid kohe oma kristlikke vendi otsima ning aitama. Tomoyuki Tsuboi ja üks teine kogudusevanem asusid mootorratastel teele Kobe lähedal asuvasse linna Ashiyasse, kus olid samuti tugevad purustused. Kui nad olid jõudnud Ashiya kesklinna kuningriigisaali, nägid nad, et reisiv ülevaataja Yoshinobu Kumada oli juba rajanud sinna abistamiskeskuse.

Telefoni teel võeti kontakti vendadega, et teatada vajadusest abi järele, ja varsti olidki abisaadetised koos. Üheksa autot tekkide, toidu ja veega oli peagi Ashiya poole teel. Need abisaadetised viidi linna kahte kuningriigisaali, kus 40—50 inimest olid saanud ulualuse. Teised olid leidnud peavarju kaasusklike kodudes. Järgmisel päeval valmistasid läheduses elavad tunnistajad toitu 800 inimesele. Abivajajatele toodud toitu oli küllaga, nii et tunnistajad jagasid seda ka hädasolevatele naabritele.

Terves maavärisemise pärast kannatanud piirkonnas tulid Jehoova tunnistajad viivitamatult oma kaasusklikele appi. See avaldas paljudele pealtnägijatele sügavat muljet. Nädal peale maavärinat tuli Yokohamas üks helikopteripiloot ühe Jehoova tunnistaja juurde ning ütles: „Läksin maavärisemise päeval katastroofipiirkonda ning olin seal kogu nädala. Jehoova tunnistajad olid ainukesed, kes kiiresti sündmuskohale saabusid. See avaldas mulle sügavat muljet.”

Koostatakse abistamisprogramm

Jaapanis Ebinas asuv Jehoova tunnistajate harubüroo saatis peagi neli esindajat Kobe piirkonda abistamistöid korraldama. „Leppisime kokku, et otsime kõigepealt üles need kuningriigisaalid, mis polnud hävinud, ning lähetame abisaadetised sinna,” teatas üks esindajatest. „Leiti kuus sellist saali, ja viie tunni jooksul olid need abisaadetisi täis kiilutud. Ülejäänu saadeti kahte suurde lähedalasuvasse Jehoova tunnistajate kokkutulekusaali.”

Pangas avati abistamisfondi arve, ja sellest teatati Jehoova tunnistajate kogudustele kogu Jaapanis. Esimese kolme äripäeva jooksul annetati miljon dollarit. Kiiresti jagati raha abivajajatele.

Kogudustele teatati, et nad võivad vajalikud saadetised saada kätte vastavatest abistamiskeskustest. Iga koguduse vanemad jagasid abisaadetised nende koguduse puudustkannatavatele koguduseliikmetele. Ka tunnistajate uskmatuid pereliikmeid ei jäetud hätta. Üks laastatud piirkonnas elav kristliku kogudusevanema isa, kes enne polnud Jehoova tunnistajaid soosinud, olevat kiidelnud telefonis ühele oma sugulasele: „Inimesed minu poja religioonist tulevad ja aitavad meid!”

Enam kui vaid materiaalne abi

Kohe hakati korraldama ka kristlikke koosolekuid. Üks kogudus kogunes teisipäeval, maavärisemise päeval, koosolekuks parki. Pühapäeval viis enamik laastatud piirkonnas asuvaid kogudusi läbi oma regulaarset Vahitorni uurimist kas siis väikestes gruppides või kuningriigisaalides, mis ei olnud tugevalt kahjustatud. Väga ajakohane oli samal nädalal uuritav 1994. aasta 1. detsembri Vahitorn, kus arutleti selle üle, milline eesõigus on kasutada oma vara „loodusõnnetuste ohvrite aitamiseks”. Üks naine märkis koosolekul: „Esimest korda tehakse sellist abistamistööd meie heaks. Minu tänutunne on nii suur, et seda on võimatu sõnades väljendada. Kui tuleb aeg, mil meie normaalne elurütm taastub, siis tahan ma ise teha seda tööd teiste heaks.”

Harubüroo esindajad külastasid mootorratastel piirkondi, mis said kõige tugevamini kannatada. „Oli nii liigutav näha vendi, pisarad palgeil,” teatas üks neist. „Nad ütlesid meile, et nad ei nuta mitte sellepärast, et on kõik kaotanud, vaid sellepärast, et nad on südamest liigutatud, nähes vendi, kes on tulnud neid külastama kaugelt Ebinast.”

Juba 24 tunni jooksul peale maavärinat saatis Jehoova tunnistajate juhtiv kogu Ameerika Ühendriikidest New Yorgist Brooklynist ja ka paljud maailma harubürood osavõttu väljendavaid sõnumeid. Järgnevate päevade jooksul tuli veel palju sarnaseid sõnumeid. Eriti liigutav oli telefax, mis saadeti Korea Vabariigist Wŏnju Läänekogudusest, kus kaks aastat varem hukkus kuritahtliku süütamise tagajärjel 15 koguduseliiget.a See lõppes järgmiste sõnadega: „Meie Kobe vendade valu on ka meie valu ja kurbus. Palun ärge unustage, et te pole oma hädas üksi, nagu polnud seda ka meie. Kallid vennad, ärge andke alla!”

Harubüroo esindajad korraldasid pideva vaimse toetuse andmise. Näiteks määrati Kobe piirkonda ajutiselt veel reisivaid ülevaatajaid julgustust jagama. Samuti kutsuti kristlikke vanemaid mujalt Jaapanist umbes nädalaks ajaks Kobet külastama, et anda kannatanutele vaimset ja emotsionaalset toetust.

Tänu sellisele hoolitsusele ja julgustusele kaasusklike poolt kogu maailmast säilitasid tunnistajad maavärinast laastatud piirkonnas positiivse ja abi kõrgelt hindava suhtumise. Viibides esimesel koosolekul pärast maavärinat, ütles üks Jehoova tunnistaja: „Olime eilseni veidi mures, kuna meil polnud kuhugi minna. Aga kui me siia tulime ja kuulsime, milliseid lahkeid korraldusi oli meie heaks tehtud, mis hõlmas pesupesemist, kümblemisvõimalust ning kuningriigisaalide kasutamist ajutise elukohana, vabanesime oma muredest. See on tõesti Jumala organisatsioon!”

See, et tunnistajad panevad rõhku vaimsele varale, on neil tõesti aidanud oma olukorraga toime tulla. Üks veidi üle 20-aastane naine ütles: „Mu ema õpetas mind juba kolmeaastaselt lootma Jehoovale. Temalt ja ka kristlikust kogudusest saadud väljaõpe on aidanud mul selles raskes katsumuses vastu pidada.”

Organiseeriti taasehitustöid

Umbes 350 tunnistaja maja oli tugevalt kannatada saanud või hävinud, nendest sada olid eramajad. Enam kui 630 muud tunnistajate kodu vajas väiksemat remonti. Ka kümme kuningriigisaali oli nii tugevalt kahjustatud, et neid polnud võimalik kasutada.

Kiiresti tehti korraldusi nende koguduste kuningriigisaalide ülesehitamiseks, mis olid hävinud. Ning iga Jaapani 11 regionaalse ehituskomitee poolt moodustati 21 inimesest koosnev meeskond, kes remontis tunnistajate kannatada saanud maju.

Aja märk

Maavärisemisi esineb üha sagedamini. „Ainuüksi eelmisel aastal oli [Jaapanis] mitu maavärinat, mis olid tugevamad kui Kobes,” märgiti Kanada ajakirjas Maclean’s. Üks neist oli suur maavärin magnituudiga 8,1, kuid see toimus hõredalt asustatud piirkonnas riigi põhjaosas.

Jehoova tunnistajaid selline maavärinate esinemissageduse kasv ei üllata. Kohe peale seda, kui värin oli raputanud Kobes viieaastase Atsushi maja, käis ta ringi, öeldes: „Maavärisemisi on mõnes paigas.” (Markuse 13:8) Ta oli selle prohvetiennustuse teada saanud oma emalt. Jeesus Kristus ütles, et maavärisemised on üks osa „[tema] tulemise ja maailmaajastu lõpetuse tunnusest”. Teised osad sellest tunnusest on sõjad, nälg, katk ja järjest süvenev armastuse jahenemine. — Matteuse 24:3—14; 2. Timoteosele 3:1—5.

Kobe maavärin on vaid järjekordne tõend sellest, et me elame selle maailma viimsetel päevadel. Õnneks on see osa Jeesuse poolt antud tundemärgi praegusest täideminekust, mis tõestab seda, et varsti asendatakse see maailm uue ja õiglasega. — 1. Johannese 2:17.

[Allmärkus]

[Pildid lk 23]

Takao Jinguji kaotas oma pere nendes rusudes

[Pilt lk 24]

Purunenud raudteejaam

[Pildid lk 24, 25]

Kokkuvarisenud viadukt

[Pildid lk 26]

Jehoova tunnistajad organiseerisid kiiresti ohvrite abistamise programmi