Hiigel-tääkliilia — harukordselt kohanemisvõimeline taim
”ÄRGAKE!” COSTA RICA KORRESPONDENDILT
RAVITOIMEGA, saponiinirikas, maitsev ja toitev. See pole sugugi veel kõik selle eksootilise taime kohta! Hiigel-tääkliilia on hästi tuntud Kesk-Ameerikas, kuid mitte selle üldiselt kasutuseloleva nimetusega juka. Kui sa kasutaksid seda nimetust Kesk-Ameerikas, vaataks enamik inimesi sind tõenäoliselt viisaka ja küsitleva pilguga. Kuid nende nägudel oleks otsekohe näha äratundmisrõõmu, kui sa mainiksid itabo’t, izote’t või daguillo’t, nagu seda taime üldiselt Costa Ricas, Guatemalas, Hondurases ja Nicaraguas tuntakse. Costaricalastele ja teistele keskameeriklastele meeldib kasutada selle õisi mitmesugustes toitudes.
Suursuguse sugukonna liige
Näib, et süstematiseerijad on vedanud vägikaigast sellepärast, kuhu sugukonda hiigel-tääkliilia kuuluma peaks; varem rühmitati ta Liliaceae sugukonda, hiljaaegu aga Agavaceae sugukonda. Viimasesse sugukonda kuulub liilialaadsete seltsist 550 saagjaservaliste lehtedega taimeliiki. Hiigel-tääkliilia teaduslikuks nimeks panid botaanikud Yucca elephantipes.
Yucca perekonda kuulub arvestuste kohaselt umbes 40 liiki, millest enamikku võib kohata Põhja-Ameerikas, Mehhikos, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Tema hästituntud sugulaste seas on hiigelsuur lühileheline tääkliilia (Yucca brevifolia) ning väiksem aaloelehine tääkliilia (Yucca aloifolia). Päris suur sugukond tõepoolest!
Mis iseloomustab seda mitmekülgset taime? Ta on kohmaka, kuid ebatavalise välimusega ning tema jäigad ja pikad lehed ulatuvad tüvest umbes meetri kaugusele. Tema kiulise struktuuri ja hallikaspruuni värviga jässakas ning puitjas tüvi meenutab elevandi esijalga, millest ka tema teaduslik nimi — elephantipes.
Esmapilgul võib umbes 4 kuni 8 meetri pikkust hiigel-tääkliiliat ekslikult puuks pidada. Costa Rica põuaperioodil, eriti veebruaris ja märtsis, kroonivad itabo taime sajad kellukjad kreemikasvalged õied. Neid müüakse turul ja tänavatel ning tundub, et neid on sel ajal lausa igal pool! Terava kontrastina tääkliilia jäikadele ning täägitaolistele lehtedele sirutuvad keset taime püstakate, otsekui valveseisangu võtnud õievarte tipus uhkelt taeva poole õrnad ja haprad õiepöörised.
Itabo on nii aednike kui maastikukujundajate üks tääkliiliate lemmikliike, sest ta kohaneb erisuguse kliima ja mullastikuga ning ta on eksootilise ja troopilise välimusega. Kunagi kasutati itabo’t Costa Ricas loodusliku tarana maa piiristamisel, seega pole ime, et seda kiiresti paljunevat taime on praktiliselt selle riigi igas piirkonnas.
Muidugi on kohalikud elanikud selle taime mitmekülgsust ära kasutanud. Näiteks valmistatakse selle lehtedest saadavatest kiududest matte, vöösid ja seljakotte. Ja kui lehti kuumutada nii kaua, kuni need painduvaks muutuvad, võivad aednikud kasutada neid puu- ja köögiviljade sidumiseks. Tundub, et selle taime kasutusvõimalustel pole lõppu!
Eriliselt maitsev!
Raamatu ”Maailma lilled” (”Flowers of the World”) autor Frances Perry kirjutab: ”Tääkliiliate õienuppe söövad indiaanlased ning selle viljad ja juured sisaldavad saponiine, seega võib neid kasutada pesu pesemiseks.” Keskameeriklased on tääkliiliate kulinaarseid ja puhastavaid omadusi hästi ära kasutanud. Neile meeldib selle veidi hapukas, kuid terav maitse. Õisi lisatakse külmade salatite hulka või keedetakse munade ja kartulitega, mis on costaricalaste ja teiste keskameeriklaste lemmiktoiduks. Tääkliiliad on ka toitvad, sest nad sisaldavad palju vitamiine ja mineraale, nagu kaltsium, raud, tiamiin, fosfor ja riboflaviin.
Märkimisväärsed on ka tääkliilia raviomadused; selle õite keetmisel ja leotamisel saadakse toonikumi, mis rahustab kõhtu. Selle lehtedega saab ravida albuminuuriat ja jämesoolepõletikku ning neid võib kasutada ka diureetikumina. See ravitoimega, saponiinirikas, maitsev ja toitev taim on aga vaid üks maistest loodutest, mida meie maitsmismeel võib nautida!
[Pilt lk 26]
Munade ja kartulitega keedetud tääkliilia õied on Kesk-Ameerikas lemmiktoiduks
[Pilt lk 27]
Maapiirkonnas kasvavad tääkliiliad meenutavad puid