Mida põetajad saavad teha

”MINUS tekitab alati hämmastust see, kui erinev on inimeste võime toime tulla,” ütleb Margaret, Austraalia meedik, kes on tegelenud aastaid Alzheimeri tõbe põdejate ja nende põetajatega. ”On perekondi, kes saavad hakkama ka kõige uskumatute neile esitatud nõudmistega,” jätkab ta, ”samal ajal kui teised osutuvad otsekohe peaaegu täiesti saamatuks olukorras, kus inimese juures hakkab ilmnema kõige tühisemaidki isiksuse muutusi.” (Tsitaat raamatust ”When I Grow Too Old to Dream”.)

Mis on selle juures määrav? Üheks teguriks võib olla enne haiguse puhkemist valitsenud suhete laad. Perekonnad, kus valitsevad lähedased ja armastavad suhted, saavad ehk hõlpsamini hakkama. Ja kui Alzheimeri tõbe põdeja on hästi hooldatud, võib olla haigusega kergem toime tulla.

Oma kahanevatele vaimsetele võimetele vaatamata reageerivad haiged armastusele ja õrnusele tavaliselt kuni haiguse lõppstaadiumini. ”Sõnad pole ainukesed suhtlusvahendid,” rõhutab Alzheimeri Tõve Londoni Ühing oma nõuandelehel. Põetajate puhul oluline mitteverbaalne suhtlemine hõlmab ka südamlikku, sõbralikku näoilmet ja lahket hääletooni. Tähtis on ka silmside, samuti selge, rahulik jutt, mille käigus haige nime sagedasti mainitakse.

”Oma lähedasega suhtlemise alalhoidmine pole mitte ainult võimalik, vaid ka oluline. Nii südamlik ja hell füüsiline kontakt, soe hääletoon kui tegelikult ka sinu füüsiline kohalolek tekitavad sinu lähedases turvalisus- ja kindlustunde,” lausub eelmises artiklis mainitud Kathy. Alzheimeri Tõve Londoni Ühing ütleb kokkuvõtteks: ”Helluse abil saad säilitada lähedust, eriti kui vestelda on üha raskem. Nii see, et hoiad inimese kätt oma pihus, istud ta kõrval ja embad teda, kui ka see, et kõneled rahustaval häälel või kallistad teda, näitab, et sa temast ikka hoolid.”

Kui valitsevad soojad suhted, saavad põetaja ja haige tihti koos südamest naerda ka siis, kui midagi viltu on läinud. Näiteks meenutab üks mees, kuidas tema ähmastunud mõistusega naine korrastas voodit, kuid pani kogemata teki linade vahele. Nad avastasid vea, kui heitsid õhtul voodisse. ”Oi, millise tobedusega ma hakkama olen saanud!” ütles naine, ja nad naersid koos südamest.

Tee elu lihtsaks

Alzheimeri tõbe põdejatel on kõige lihtsam tegutseda tuttavas ümbruskonnas. Ka vajavad nad väljakujunenud elurütmi. Selles osas on heaks abiks suur kalender, kus päevakokkulepped on selgelt kirjas. ”Kui inimene oma harjumuspärasest ümbruskonnast ära viia,” selgitab dr. Gerry Bennett, ”võivad sellel olla kohutavad tagajärjed. Segasusseisundis inimesele on ühetaolisus ja järjepidevus väga olulised.”

Alzheimeri tõve süvenedes on haigel üha raskem juhendeid täita. Korraldusi tuleb anda lihtsal ja selgel viisil. Kui näiteks öelda haigele, et ta end riidesse paneks, võib see olla talle liiga keeruline aru saada. Riideesemed võiks kindlasse järjestusse seada ning aidata haigel need üksteise järel selga panna.

Tarvis on jääda aktiivseks

Mõned Alzheimeri tõbe põdejad kõnnivad ringi või lähevad kodunt eemale ning eksivad ära. Kõndimine on haigele kasulik kehaline tegevus ning võib aidata tal pingeid maandada ja paremini magada. Kuid kodunt minemakõndimine võib olla ohtlik. Raamat ”Alzheimer’s—Caring for Your Loved One, Caring for Yourself” selgitab: ”Kui su lähedane kodunt minema kõnnib, on tegemist ohuolukorraga, mis võib kergesti kurvalt lõppeda. Pea meeles mõtet: ära sattu paanikasse. [———] Otsijad vajavad otsitava isikukirjeldust. Hoia käepärast mõnd temast viimasel ajal tehtud värvifotot.”a

Seevastu mõned haiged muutuvad letargiliseks ja võivad tahta päevad vaid istudes mööda saata. Püüa nad panna tegema midagi sellist, millest te mõlemad rõõmu saate tunda. Pane nad laulma, vilistama või mingit pilli mängima. Mõnele meeldib lemmikmuusika järgi käsi kokku lüüa, liikuda või tantsida. Dr Carmel Sheridan selgitab: ”Alzheimeri tõbe põdejate puhul annab tavaliselt kõige paremaid tulemusi muusikaga seotud tegevus. Tihti mainivad perekonnad, et veel kaua pärast seda, kui pereliikmel on kõik muu juba unustuse hõlma vajunud, tunneb ta ikka rõõmu vanadest tuttavatest lauludest ja meloodiatest.”

”Ma tahtsin seda teha”

Lõuna-Aafrika Vabariigis soovis üks naine olla iga päev hooldekodus oma mehe juures, kelle Alzheimeri tõbi oli jõudnud viimasesse staadiumisse. Ent heasoovlikud pereliikmed laitsid teda selle pärast. Võib-olla tundus neile, et ta raiskab vaid oma aega, sest paistis, et ta mees ei tunne teda äragi, ka ei öelnud ta iial sõnagi. ”Tahtsin ikkagi ta juures istuda,” seletas naine pärast oma mehe surma. ”Õed olid väga hõivatud, seepärast sain siis, kui ta end ära määris, teda pesta ja tal pesu vahetada. Mulle meeldis seda teha — ma tahtsin seda teha. Kui ma kord teda ratastooli upitasin, tegi ta oma jalale haiget. Küsisin: ”Kas jalg teeb valu?”, mille peale tema vastas: ”Muidugi teeb!” Siis sain aru, et ta suudab küll veel tunda ja kõnelda.”

Ka juhul, kui enne Alzheimeri tõve ilmnemist pole perekonnas valitsenud häid suhteid, on põetajad ikkagi olnud suutelised toime tulema.b Neile võib valmistada sügavat rahuldustunnet juba ainuüksi teadmine, et nad teevad seda, mis on õige ja Jumalale meelepärane. Piibel ütleb: ”Vanale anna au!” ning: ”Ära põlga oma ema, kui ta on vanaks saanud!” (3. Moosese 19:32; Õpetussõnad 23:22). Lisaks on kristlastele antud käsk: ”Kui kellelgi lesel on lapsi või lapselapsi, siis õppigu need esiti vagalt kohtlema oma majarahvast ja tasuma, mis nad on võlgu oma vanemaile. Sest see on meelepärane Jumala ees. Aga kui keegi enese omaste ja iseäranis kodakondsete eest ei kanna hoolt, see on usu ära salanud ja on pahem kui uskmatu” (1. Timoteosele 5:4, 8).

Põetades haigeid omakseid, kaasa arvatud Alzheimeri tõbe põdejaid, on paljud põetajad olnud suutelised Jumala abiga tegema kiiduväärset tööd.

[Allmärkused]

[Kast lk 11]

Alzheimeri tõbi ja selle ravi

EHKKI viimasel ajal on katsetatud umbes paarisadat Alzheimeri tõve võimalikku ravimenetlust, ei osata siiani seda tõbe ravida. On ravimeid, mis öeldakse mõnel patsiendil Alzheimeri tõve varases staadiumis mingil määral pidurdavat mälu nõrgenemist või siis aeglustavat haiguse kulgu. Ent tuleb olla ettevaatlik, sest mõned ravimid ei avalda sugugi kõigile patsientidele toimet, mõned aga võivad olla kahjulikud. Kuid on ka ravimeid, mida mõnikord tarvitatakse Alzheimeri tõvega kaasnevate haigusnähtude, näiteks depressiooni, ärevushäirete ja unetuse raviks. Konsulteerides patsiendi arstiga, saab iga pere enne otsuse langetamist ravi häid ja halbu külgi vaagida.

[Kast lk 11]

Kuidas külastajad saavad aidata

VAIMSETE võimete halvenemise tõttu pole Alzheimeri tõbe põdejad tavaliselt suutelised päevasündmusi sügavuti lahkama. Ent hoopis teine lugu võib olla kõnelemisega minevikuteemadel. Eriti just haiguse varases staadiumis võib pikaajaline mälu püsida suhteliselt kahjustamatuna. Paljudele Alzheimeri tõbe põdejatele meeldib minevikku meenutada. Niisiis palu neil vesta mõnda oma lemmiklugu, olgugi et oled seda juba palju kordi kuulnud. Seeläbi teed haige õnnelikumaks. Samas saad ehk anda alalisele põetajale nii vajalikku puhkust. Kui pakud end mingiks ajaks, näiteks kogu päevaks, haiget hooldama, võid teha suure panuse selle heaks, et alaline põetaja kosutust saaks.

[Kast lk 12]

Mida teha inkontinentsuse korral

KUIGI inkontinentsus võib ”näida viimase piisana kannatuskarikas”, öeldakse nõuandelehel ”Incontinence”, ”saab probleemi enda leevendamiseks või sellest tingitud stressi vähendamiseks siiski üht-teist ette võtta”. Pea meeles, et patsient ei pruugi kannatada täieliku inkontinentsuse all; ehk oli ta vaid segasusseisundis või läks tal tualetti jõudmiseks liiga palju aega. Lisaks võib patsiendil olla ravitav haiguslik seisund, millest ongi tingitud ajutine inkontinentsus, seetõttu oleks ehk tarvis konsulteerida arstiga.

Olgu põhjuseks mis tahes, inkontinentsusega saab palju hõlpsamini hakkama, kui haige kannab rõivaid, mida on kerge selga panna ja seljast ära võtta, aga ka spetsiaalseid aluspükse. Abiks on ka see, kui panna voodisse ja toolile kaitsvad polstrid. Väldi nahaärritust ja lamatisi sellega, et sa ei lase haige nahal puutuda otseselt kokku plastikaadiga. Lisaks pese haiget sooja seebiveega hoolsalt ning enne riietamist kuivata teda põhjalikult. Kõrvalda haige teelt kõik, mis takistab teda kiiresti ja ohutult tualetti jõudmast. Et ta õige tee leiaks, oleks ehk hea öölamp põlema jätta. Kuna haige võib kannatada haiguse selles staadiumis ebakindluse all, võib käik tualetti tänu käepäraselt paigutatud tugitorule talle vähem heidutav olla.

”Kui suudad olukorda veidi huumorit tuua,” soovitab Alzheimeri Tõve Londoni Ühing, ”võib see pingeid leevendada.” Kuidas suudab põetaja kõigi nende raskustega hakkama saada? Üks kogenud põetaja märgib: ”Tänu meie kannatlikkusele, leebusele, lahkusele ja omamoodi rahulikule viisakusele saab haige säilitada igal ajal oma väärikuse, ilma et tal tarvitseks peljata piinlikkust või häbi.”

[Kast lk 13]

Kas haige tuleks teise kohta viia?

KAHJU küll, aga Alzheimeri tõbe põdejate halvenevast tervislikust seisundist tingituna tuleb nad ehk oma kodunt mõne sugulase poole või hooldekodusse viia. Ent tuleks kaaluda olulisi tegureid, enne kui langetada otsus haige oma tuttavast ümbruskonnast ära viia.

Üleviimise tagajärjeks võib olla tõsine orientatsioonikaotus. Dr. Gerry Bennett toob näitena haige, kel oli tavaks ringi uidata, ent kes vahetevahel ära eksis. Sellest hoolimata sai ta üksi elades hakkama. Kuid tema pereliikmed jõudsid otsusele, et ta tuleks neile lähemale ühte korterisse üle tuua, et nad saaksid paremini tema järele vaadata.

”Kahjuks ei hakanud ta uut kohta iial oma koduks pidama,” selgitab dr. Bennett. ”Kurb küll, aga ta ei kohanenud, ja kuna ta oma uues ümbruskonnas enam hakkama ei saanud, muutus ta tegelikult teistest palju sõltuvamaks. Köögis oli talle kõik võõras ning kuna ta ei suutnud jätta meelde uut teed tualetti, sai temast inkontinentsusega haige. Parimad motiivid said inimese hädade põhjustajaks, nii et lõplik lahendus oli hooldusasutus.” (”Alzheimer’s Disease and Other Confusional States”.)

Aga mis siis, kui ei paista olevat muud valikut kui haige hooldusasutusse viia? Kindlasti pole see kerge otsus. Tegelikult on seda iseloomustatud kui hooldajatele ”üht kõige enam süükoormat tekitavat” otsust, mis tihtilugu tekitab neis tunde, et nad pole oma ülesandega hakkama saanud ning on oma lähedase hüljanud.

”See on küll normaalne reaktsioon,” sõnab üks Alzheimeri tõbe põdejate hooldamises pikaajaliste kogemustega meditsiiniõde, ”kuid süütunne on ilmaaegne.” Miks? Ta vastab: ”Sest kõige tähtsam küsimus on [patsiendi] hooldus ja julgeolek.” Doktorid Oliver ja Bock on sama meelt: ”Vist küll kõige raskem on langetada inimesel otsust, et ta on oma emotsionaalsed ressursid ammendanud ning haigus on arenenud nii kaugele, et kodus hooldamisega enam hakkama ei saa.” Sellegipoolest võivad mõned põetajad oma olukorra igakülgse kaalumise järel jõuda otsusele, et ”hooldekodusse viimine .. teenib patsiendi parimaid huve”. (”Coping With Alzheimer’s: A Caregiver’s Emotional Survival Guide”.)

[Pilt lk 10]

Aita haigel ümbritsevaga kursis olla