Kaljukukes — Amazonase džunglite kaunitar

”Ärgake!” Brasiilia-korrespondendilt

ISEGI proosalised loodusteadlased muutuvad lõpuks luuleliseks, kui kirjeldavad ruuge-kaljukukest, seda vähetuntud eredavärvilist lindu, kes elutseb Amazonase vihmametsades.a ”Ta on nagu suur ja hiilgav tuleleek,” kirjutas üks loodusteadlane. Keegi teine jälle kirjeldas teda kui ”lõõmavat komeeti”. ”Selle linnu võlu on ületamatu,” tähendas kolmas. Kõik nad on ühisel arvamusel, et selle linnu nägemine ei unune. Mispärast on aga see tuvisuurune lind nii meeldejääv? Üheks põhjuseks on tema särav sulestik.

Isase kaljukukese pead kaunistab oranž lehvikukujuline suletutt, mis katab kogu ta noka. Tuti ääres on kastanpruun triip, mis tõstab esile selle täiusliku poolringja kuju. Suletutist küünisteni on lind enamasti oranži värvi. Tema valge laiguga mustad tiivad on kaetud koheva kollakasoranži sulgedekihiga, mistõttu näib, nagu oleks tal rätik üle tõmmatud. Raamat ”Birds of the Caribbean” ütleb kokkuvõtlikult, et ”nende kuju ja välimus on sõnulkirjeldamatud”. Ent linnu välimus pole ainus, mis silma hakkab. Linnu sulestik peegeldab ka tema iseloomu. Mismoodi?

Kindlasti oled sa nõus sellega, et tumerohelises vihmametsas pole erkoranži sulestikuga just kuigi kerge ümbritsevaga kokku sulada. See džunglidändi aga silma paista tahabki. Ta kasutab oma uhket välimust selleks, et rivaale minema kihutada ning austajaid ligi meelitada.

Piiri- ja päranditülid

Aasta alguses, paarimisperioodil, kogunevad isased kaljukukesed kindlate piiridega metsaväludele, mida kutsutakse mänguplatsideks ning mis on lindude iga-aastaste paarimismängude näitelavad. Jah, aastaid pidasid loodusteadlased lindude paarimismängu ei millekski enamaks kui vaid mänguks, toredaks metsaaluse etenduseks. Hiljuti said nad aga teada, et mänguplats pole ainuüksi tantsupõrand, vaid ka võitlusareen ning näituseväljak. Kuidas nii?

Pärast seda, kui grupp isaseid kaljukukeseid on mänguplatsile saabunud, hõivab iga lind metsaaluselt ühe maalapikese oma territooriumiks, puhastades selle mahalangenud lehtedest. Tema valdusesse kuuluvad ka selle maalapikese kohal kasvavad väätkasvud, nii et tema territoorium moodustab silindrikujulise ala, mis on 1,5 meetrit lai ning 2 meetrit kõrge. Loodusteadlane Pepper W. Trail ütleb, et üks kaljukukeste mänguplats, kuhu oli kogunenud umbes 50 lindu, on ”üks kõige tihedamalt hõivatud lindude mänguplatse”. Mis on selle tagajärjeks? Piiri- ja päranditülid.

Kaljukukeste piiritülid meenutavad keevalisi, kuid ohutuid sõjatantse, kus linnud jõuliselt peaga üles-alla vehivad, nokaga löövad, tiibu siputavad, sulgi vuristavad ning vahepeal kraaksatavad ja kõrgele õhku hüppavad. Minuti või paari pärast, kui linnud arvavad, et on teisele linnule muljet avaldanud, taanduvad mõlemad oma piiridesse. Kui aga kaks lindu heidavad pilku ühele ja samale hinnalisele mänguplatsile, mis on jäänud omaniku surma tõttu tühjaks, muutub tüli tüüpiliseks pärandivõitluseks.

”Linnud löövad oma tugevad küünised kokku, vehivad tiibadega ning lähevad vahel isegi nokkapidi kokku,” kirjutab Trail ajakirjas ”National Geographic”. ”Sellised matšid võivad kesta kuni kolm tundi ning panna võitlejad hingeldama.” Kui esimene raund lõpeb viigiga, teevad linnud puhkepausi, mille järel aga kukevõitlus jätkub ning kestab niikaua, kuni selgub territooriumi ainus pärija. Pole siis ime, et seda lindu kaljukukeseks” kutsutakse!

Ometi enne, kui üleskeerutatud tolm maha langeda jõuab, muutub äge võitleja justkui elavaks raidkujuks ning mänguplats näituseväljakuks. Milleks selline uus etteaste? Esimene osa nimest kaljukukes annab sellele küsimusele vastuse.

Võitja on ..

Samal ajal kui isalinnud metsaalusel tülitsevad, tegutsevad mõned silmatorkamatu sulestikuga linnud lähedalasuvate kaljude varjatud süvendites, seades pesasid korda. Jah, need on emased kaljukukesed. Erinevalt isalindudest ei pääseks emalinnud lindude iludusvõistlustel lõppvooru. Loodusteadlane David Snow kirjutab peenetundeliselt, et emalind ”on hoopis teistsugune lind”. Tal on peas väike tutt, kuid ”see on kõigest isalinnu suurepärase tuti hale koopia, mis teeb tema pea vaid veidi naljakaks”. Tema pruunikashall ”üsna suur ja kohmakas” keha toetub lühikestele ning suurte varvastega jalgadele.

Kuid džunglidändi jaoks on ta ometi võitja. Kui emalind oma kileda kiuoou häälitsuse saatel mänguplatsi kohal kasvava oksa peale lendab, pöördub iga oranžides sulgedes pea tema poole ning siis algab show, mida peetakse ”üheks linnuriigi huvitavamaks ning imposantsemaks paarimismänguks”. (”The Life and Mysteries of the Jungle”.) Mis juhtub? Loodusteadlane Trail ütleb, et emalinnu saabudes ”täitub mänguplats värvide, sagimise ning häälitsustega”, kuna iga isalind püüab teistest rohkem silma paista ja külalise tähelepanu köita. Siis laskuvad isalinnud tiibade plaginal ning kraaksatades isteoksadelt alla oma territooriumile. Tiibade vehkimise ning territooriumilt lehtede koristamisega tõmbavad nad endale emalinnu tähelepanu. Järsku see mürgel aga lõpeb. Kätte on jõudnud otsustav moment.

Isalinnud ajavad oma pulmarüü kohevile ning jäävad tardunult kummargile seisma, nagu oleksid nad transis. Isalinnu lehvikusarnaselt laialiaetud tutt katab tema noka ja kohev sulestik varjab tema kehakuju, mistõttu lind näib justkui metsaalusele langenud oranži lillekesena. ”Mängiv kaljukukes paistab nii veidrana,” öeldakse ühes allikas, ”et esmapilgul on teda raske linnuks pidada.”

Emalind oskab aga hästi kosilast lillest eristada ning laskub kolme või nelja vaikiva isalinnu lähedale, kes on võtnud sisse horisontaalasendi, selg emalinnu poole. Pead on neil aga viltu, nii et üks silm kiikab üles auhinna poole. Möödub minuteid, enne kui emalind oma valiku teeb, kuid lõpuks siiski selgub, kes on võitja. Ta laskub oma lemmiku selja taha, hüpleb tema poole, kallutub ette ja nokib isalinnu tiibade siidjaid suleotsi ning isalinnule tuleb taas elu sisse. Paaritumine leiab aset isalinnu territooriumil või lähedalasuval oksal. Pärast seda lendab emalind minema. Tihtipeale pöördub emalind järgmisel paarimisperioodil sama isalinnu juurde tagasi.

Kuni järgmise mänguperioodini on džunglidändil kaasa sootuks ununenud ega vaevu ta ka hoolitsema oma järeltulijate eest. Muretuna valmistub ta järgmiseks show’ks, samal ajal kui emalind poegade eest üksi hoolt kannab. Tõsi küll, see kõlab üsna ebaõiglase tööjaotusena, tegelikult on aga nii emalinnule kui ka poegadele parem, et isalind neist eemale hoiab. Oleks ju oranži linnu paraaditsemine pesa lähedal sama arutu tegu kui neoonsildi ülespanek peidupaiga juurde.

Järglaskond

Emalinnu tagasihoidlik sulestik on parimaks kaitseks kahele pruunikale tähnilisele munale mudast valmistatud suures pesas, mis on linnu süljega kaljuseina külge kinnitatud. Ema haub mune neli nädalat ning siis kooruvad pojad. Vaatamata sellele et linnupojad pole sündides kuigi ilusad, on nad pesas toimetulekuks hästi varustatud. Uurija Trail selgitab, et varsti pärast koorumist haakuvad nad oma teravate küünistega pesavooderdise külge ning hoiavad oma tugevate jalgadega kõvasti pesa küljest kinni, kui emalind üritab endale jalgealust leida.

Ema toidab poegi usinalt puuviljade ning vahel ka putukate ja sisalikega. Aasta pärast on noore isalinnu sulestik veelgi pruun, kuid tema pead ehib juba väike suletutike. Kui lind on kahe aasta vanune, asendub tema pruun sulestik kollakasoranži sulestikuga, mis teeb temast ”ühe kaunima linnu maailmas”, kirjutas üks loodusteadlane.

Hoolimata kaljukukese metsakodu hävitamisest loodavad loodusearmastajad, et inimene ei röövi sellelt Amazonase esinejalt võimalust ka edaspidi neid võluvaid ja elutähtsaid tantse tantsida.

[Allmärkused]

[Kast lk 17]

Ruuge-kaljukukese isikutunnistus

Teaduslik nimi: Rupicola rupicola ehk ”kaljude elanik”

Sugukond: Cotingidae

Levila: Lõuna-Ameerika põhjaosa ja Amazonase jõgikond

Pikkus: umbes 30 sentimeetrit

Pesa: mudast ja taimedest, mida hoiab koos sülg. Kaalub 3,9 kilogrammi

Pojad: Tavaliselt kaks muna aastas; haudevältus 27—28 päeva, ”mis on värvuliste seas üks pikimaid teadaolevaid haudekestusi”

[Kaardid lk 16]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Koht, kus ruuge-kaljukukes elab

LÕUNA-AMEERIKA

[Allikaviide]

Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pildi allikaviide lk 15]

Kenneth W. Fink/Bruce Coleman Inc.